Veljo Tormis (0)

Elulugu
Veljo Tormis on sündinud Kuusalus ja üles kasvanud Vana-Vigalas. Tormise köstrist isa juhatas seal kirikukoori ning organiseeris viiuldajana ka pillimängu. Tormiste kodus lauldi rahvalaule (noodiraamatust, mitte enam rahvasuust õpituid) ja hinnati uudset rahvuslikku kooriloomingut - Mart Saare ja Cyrillus Kreegi laule - mille suhtes paljud olid tollal ettevaatlikud või lausa tõrjuvad.Aastatel 1942–1944 õppis ta Tallinna konservatooriumis August Topmani klassis orelit ning 1950–1951 Villem Kapi juhendusel kompositsiooni.Aastail 1951–1956 tudeeris Moskva Konservatooriumis.1955–1960 oli Tallinna Muusikakooli õpetaja, 1956–1969 ENSV Heliloojate Liidu nõustaja, 1974–1989 samas esimene asetäitja. Aastast 1969 on ta vabakutseline helilooja . Veljo Tormis on Eesti Heliloojate Liidu liige 1956. aastast.
Helilooming
Suurima osatähtsusega tema loomingus on koorimuusika ning selle olulisem osa seondub eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. Tuntumad teosed selles valdkonnas on loits "Raua needmine " ning tsüklid "Eesti kalendrilaulud" ja "Unustatud rahvad " (viimase loomiseks sai ta inspiratsiooni liivi, vadja , isuri , ingerisoome, vepsa ja karjala motiividest).
Tormis on eelkõige koorimuusikahelilooja . Suur osa tema loomingust tugineb eesti ja teiste läänemeresoome keeli kõnelevate rahvaste folkloorile, aga ta on kirjutanud palju koorimuusikat ka ilma folkloorse aluseta. Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, ooperi " Luigelend " (1964), kantaat -balleti "Eesti ballaadid " (1980), näidendi- ja filmimuusikat jm. Tormise varases loomingus pole koorimuusikal nii suurt osa kui hiljem. Seevastu on seal mitmeid traditsioonilisi žanre, mille poole Tormis hiljem pole enam pöördunud, nagu kantaadid ("Kalevipoeg", 1955), prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning kaks avamängu orkestrile, millest avamäng nr 2 ( 1959 ) on omaaegse eesti muusika üks tähtteoseid . 1960. aastate keskel sai just Tormisest see helilooja, kes tõi koorimuusikasse 20. sajandi II poole modernse helikeele, nagu klastrid ja kunstlikud helilaadid ("Hamleti laulud" 1964/65, " Maarjamaa ballaad" 1969), kõnelähedase laulu, sosistamise, karjed (" Pikse litaania", 1974 ).
Palju uusi kõlavõtteid on miniatuuridetsüklis "Looduspildid" (1964-69, alaosadega "Kevadkillud", "Suvemotiivid", "Sügismaastikud", "Talvemustrid" ).
-äratas ellu hääbuma hakkava vana rahvalaulu traditsiooni ja muutis selle paljudele eestlastele igapäevaseks ja mõistetavaks
-esimesed teosed mõjutatud neoklassitsismist (2 avamängu sümfooniaorkestrile 1956 ja 1959) ja kasutas ka dodekafooniat (ooperis ’’Luigelend’’ / laulutsüklis ’’Kümme haikut’’)
-üks parimatest kammerooperitest ’’Luigelend’’ (käsitleb inimese ja looduse suhet)->koostas sellest süidi, Mai Murdmaa lavastas abstraktse poeetilise balleti
-segakooritsükkel ’’Kolm laulu eeposest’’ (on tunda sümfoonilist arendust)
-meeskooriteosed ’’Hamleti laulud’’ / ’’Maarjamaa ballaad’’ (kasutas avangardismile omaseid ekspressiivseid kõlavälju ja klastreid)
-liittsüklid naiskoorile ’’Looduspildid’’ / ’’Järv tare taga’’ (mõjuvad põneva värvirikka helimaalinguna)
-rahvalaulud ’’Kihnu pulmalaulud ’’ / ’’Meestelaulud’’
-hiidtsükkel ’’Eesti kalendrilaulud’’ koosneb 5 alltsüklist ’’ Mardilaulud ’’/ ’’Kadrilaulud ’’ / ’’Vastlalaulud’’ / ’’ Kiigelaulud ’’ / ’’Jaanilaulud’’ (aluseks kalendripäevadega seotud tavandilaulud/ varieeritud kordamine/ teoses ühinevad loodus ja rahvalaul )
-1970 kujunes välja soome- ugri folkloorile ja regilaulule toetuv autoristiil ( rahvaviis ja teda saatev nn foon)
-kasutab eeslaulja ja koori vaheldumist/ esikohal varieerumine/ liikumist paralleelselt kvartides, kvintides, oktaavides, kvartsekstakordides, kolmkõlades
-varasemas loomingus lisavad pinget värvikad klastrid
-suursari ’’Unustatud rahvad’’ koosneb kooritsüklitest ’’Liivlaste pärandus’’ / ’’Vadja pulmalaulud’’ / ’’Isuri eepos ’’ / ’’ Ingerimaa õhtud’’ / ’’Vepsa rajad ’’ / ’’Karjala saatus’’ (põhineb soome-ugri väikerahvaste folklooril)
-rahvalauluaineline looming: kantaat- ballett ’’Eesti ballaadid’’ (lavažanr/ ühendatud regilaul ja tants/ läbivaks on saatusemotiiv)
-’’Raua needmine’’ / segakoorile ’’Läti burdoonlaulud’’/ meeskoorile ja suurelle trummile ’’Pikse litaania’’/ meeskoorile, solistidele ja rahvapillidele ’’ Kalevala XVII runo’’
-’’Raua needmine’’ (kirjutatud tenorile, baritonile, segakoorile ja šamaanitrummile/ lähtematerjal pärineb ’’Kalevalast’’/ sisaldab 97 regivärsivormis rida/ räägib kaasajast, elust ja inimestest
-looming põhineb ka eesti luulel
-miniatuurtsüklid häälele ja klaverile ’’Neli kildu’’ / ’’Kolm lille ’’/ ’’Kümme haikut’’
- kooriteosed meeskoorile ja flöödile ’’Kolm mul oli kaunist sõna’’/ segakoorile ’’Dialektilised aforismid’’
-kirjutanud ka poliitilise alatooniga tekste
-laulude sõnumis tajutav mure eestlaste tuleviku ja eksistentsi pärast
-kantaat ’’Lenini sõnad’’ ühendkooridele
-laul ’’Eestirahva erakonnamäng’’ meeskoorile ja naishäältele (temaatiliseks materjaliks rahvalaul)
-üldinimlikke, surma ja armastuse teemat käsitlevad kooriteosed ’’ Kullervo sõnum’’ / ’’Tormise mere loits’’/ ’’Sampo tagumine ’’ (filosoofilised helitööd, milles kajastub mütoloogilise inimese kogu maailm)
-ballaad ’’Piiskop ja pagan ’’ solistidele ja meeskoorile (põhineb keskaegsel sekventsil ja runolaulul)
-kantaat solistidele, segakoorile, sümfooniaorkestrile ’’Sünnisõnad ’’ (ühendas kõik rahvaviisidel põhinevad lõigud)
-kirjutas muusikat filmidele ’’Kevade’’/ ’’Indrek’’/ ’’Suvi’’/ ’’Naine kütab sauna’’
-jätkab Mart Saare ja Cyrillus Kreegi rahvaviisikäsitlust
Tormise arvuka kooriloomingu aluseks on rahvalaul. Lisaks eesti rahvalaulule on ta oma töödes kasutanud ka sugulasrahvaste ja kaugemate rahvaste folkloori . Tema kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste viisid.
Tormise 1950. aastate teise poole kooriloomingus on veel rahvusromantilisi jooni. Kuuekümnendatel saab valdavaks rahvalaulu modernne, struktuurist lähtuv töötlemine. Alates 1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis. „Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind,” on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus.
Tormise muusikas kohtuvad rahvaviis ja XX sajandi kompositsioonitehnikad: lineaarne polüfoonia ja heterofoonia , modaalne mõtlemine ja sonoristlik kõlaväljendus. Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed – segakooritsükkel „Kihnu pulmalaulud” (1959, rahvaluule ) ja meeskooritsükkel „Meestelaulud” (1965, rahvaluule).
1967. aastal valmis ulatuslik, eri maakondade viisidel põhinev ja rahvakalendri tähtpäevadega seotud segakooritsükkel „Eesti kalendrilaulud”, millesse kuulub viis alltsüklit: „Mardilaulud”, „Kadrilaulud”, „Vastlalaulud”, „Kiigelaulud” ja „Jaanilaulud”.
Aastail 1970–1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga „Unustatud rahvad”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor : „Liivlaste pärandus” (1970), „Vadja pulmalaulud” ( 1971 ), „Isuri eepos” (1975), „Ingerimaa õhtud” (1979), „Vepsa rajad” (1983), „Karjala saatus” (1989).
Algusest peale on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne – eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose „Kalevala” ainetel loodud kooristseenis „Raua needmine” (1972, Jaan Kaplinski , Hando Runnel ) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. „Maarjamaa ballaad” (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest.
Eesti muusika ühes tippteoses, 1980. aastal loodud kantaat-balletis „Eesti ballaadid” (Lea Tormise libreto, rahvaluule Ülo Tedre seades) on eesti jutustavad rahvalaulud põimitud sümfoonilise koega ja filosoofilise sõnumiga dramaatiliseks lavaeeposeks. Teose uuslavastus (Peeter Jalakas ) 2004. aastal kujunes eesti muusikaelu suursündmuseks.
Paljudes Tormise töödes, eriti 1980. aastate loomingus, kõlab ühiskonnakriitiline ja filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid „Hamleti laulud” (1965, Paul-Eerik Rummo) ja „Juhan Liivi sarkasmid” (1979), kooritsüklid „Dialektilisi aforisme” (1978, Juhan Liiv), „Mõtisklusi Hando Runneliga” (1981) ja „Lojaalsed laulukesed” (1981/2002, Hando Runnel) ning segakooriteos „Mõtisklusi Leniniga” (1982, V. I. Lenin ), meeskoorikantaat „Rahvaste sõpruse rapsoodia ” (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed. Tormis on kirjutanud ka lüürilise tundetooniga laule Marie Underi, Gustav Suitsu ja Viivi Luige luulele.
1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed: „Kalevala” tekstidele loodud „Kullervo sõnum” (1994), „Tormise mere loits” (1996) ja „Sampo tagumine” (1997). Ristisõdade ajast jutustavas ballaadis „Piiskop ja pagan” (1992/1995, teksti seadnud Sakari Puurunen) solistidele ja meeskoorile kõlab rahvalaulu kõrval ka gregooriuse laul. Tormis on kirjutanud ka filmimuusikat, sealhulgas muusika filmidele „Kevade” (1969) ja „Suvi” (1976), mille aluseks on eesti kirjandusklassiku Oskar Lutsu jutustused.
Võttes kokku oma elutöö, kasutas Tormis 1999. aastal koostatud kollaaž-kantaadis „Sünnisõnad” solistidele, sega-, mees- ja lastekoorile ning sümfooniaorkestrile fragmente poole sajandi jooksul loodud tähtsamatest teostest.
1960. aastatel, modernismi taastuleku aegadel eesti muusikasse näis Tormise pöördumine rahvaviisi poole pisut konservatiivne. 1970. ja 1980. aastatel leidis Eestis vastukaja tema kooritööde rahvuslik ja ühiskonnakriitiline sõnum. Täna kõlab Tormise muusika maailmas ühe eksootilise väikerahva häälena.
Veljo Tormise teoseid on salvestanud plaadifirmad Forte, Finlandia , Chandos, Toccata Classics, Alba Records, ECM Records, Eesti Raadio jt. Tema teoste kirjastajad on Fennica Gehrman, SP Muusikaprojekt, Muusika, edition 49, Carus- Verlag , Eres Edition.
Veljo Tormise elu ja loomingu kohta on ilmunud kaks eestikeelset raamatut: Urve Lippusega koostöös valminud “Lauldud sõna” (Tartu Ülikooli Kirjastus, 2000) ja Priit Kuuse koostatud “Veljo Tormis. Jonni pärast heliloojaks” ( Prisma Prindi Kirjastus, 2000). Inglise keeles on ilmunud Mimi S. Daitzi raamat “Ancient Song Recovered: The Life and Music of Veljo Tormis” (Pendragon, 2004).
1967. aastal pälvis Tormis Eesti NSV teenelise kunstitegelase, 1975. aastal Eesti NSV Liidu rahvakunstniku ning 1987. aastal NSV Liidu rahvakunstniku aunimetuse. Ta on saanud Nõukogude Eesti preemia (1970, 1972), NSV Liidu riikliku preemia (1974), Eesti NSV muusika-aastapreemia (1980, 1986) ning 1980. aastal Rahvaste Sõpruse ordeni. Eesti Vabariigi kultuuripreemia on Tormis pälvinud kolmel korral: aastal 1995, 2000. aastal väljapaistva loomingulise tegevuse eest ja 2005. aastal 2004. aasta loomingulise saavutuse – lavastuse „Eesti balladid” eest (koos Tõnu Kaljuste , Peeter Jalakase, Aki Suzuki, Enar Tarmo ja Reet Ausiga). Aastal 1998 omistati Tormisele Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutööpreemia ning hindamatu panuse eest Eesti muusikasse ning Harjumaa kultuurielu rikastamise eest valiti Tormis 2007. aastal Harju maakonna kultuuripreemia „Harjumaa Kultuuripärl” laureaadiks. 2009. aastal tunnustati Tormist, kes on oma muusika kaudu uue hingamise andunud eesti ja eesti sugulasrahvaste pärimusele Eesti Muusikanõukogu Heliloomingu preemiaga ning 2010. aastal omistati talle Riigivapi I kassi teenetemärk.
7