VELJO TORMIS ja Looming (0)

Veljo Tormis

muusikaajalugu

SISSEJUHATUS

Mina soovisin teha oma töö Veljo Tormisest, kes oli väga andekas eesti helilooja . Lisaks on ta sündinud minu kodukoha lähedal, mistõttu tahtsin tema loomingule ja elutööle tähelepanu pöörata. Tema loominguga olen varasemalt kokku puutunud koorilaulus, muusikakoolis ja muusika tunnis. Samuti olen kursis Kuusalu rahvamajas tegutseva Veljo Tormise nimelise kultuuriseltsi tegemistega.

ELULUGU

Veljo Tormis sündis 7. august 1930 Aru külas, Kuusalu vallas ja suri 21. jaanuaril 2017 . Ta oli üks esimesi nõukogude aja eesti heliloojaid, kelle loomingut hakati esitama välismaal.
Aastatel 1937–1942 elas Tormis Kivi-Vigalas, kus tema isa Riho Tormis töötas köstrina. Nende kodus oli orel , mille peal ta poisina hakkas iseseisvalt mängimist harjutama. Veljo Tormis võttis 12. aastasena August Topmanilt orelitunde ning oli tema oreliõpilane Tallinna Riiklikus Konservatooriumis. Seoses õppeasutuse reorganiseerimisega jätkas Tormis 1944. aastal oreliõpinguid Salme Krulli juhendamisel Tallinna Muusikakoolis, mille lõpetas 1947. aastal. Edasi õppis Tormis Tallinna Muusikakoolis koorijuhtimist ja aastail 1950–1951 Tallinna Riiklikus Konservatooriumis Villem Kapi kompositsiooniklassis.
Heliloojadiplomi omandas Tormis Moskva konservatooriumis Vissarion Šebalini õpilasena aastatel 1951–1956. Šebalini soovitusel hakkas Tormis uurima eesti rahvaviise ning tema eeskujuks sai samal ajal Moskvas õppinud Ester Mägi.
1955. aastast töötas Tormis Tallinna Muusikakoolis teoreetiliste ainete ja kompositsiooniõpetajana lausa viis aastat. Tema õpilaste hulka kuulusid ka Arvo Pärt ja Kuldar Sink . Aastail 1956–1969 oli Tormis ENSV Heliloojate Liidu konsultant ja 1974–1989 esimehe asetäitja. Alates aastast 1969 oli Tormis vabakutseline helilooja. Tormis oli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor ja Tartu Ülikooli vabade kunstide professor.
Veljo Tormis abiellus 1951 ja tema abikaasaks sai Lea Tormis, kes on eesti teatriteadlane. Nende ühine poeg Tõnu Tormis on fotograaf .

LOOMING

Suurima osatähtsusega Tormise loomingus on koorimuusika ning selle olulisem osa seondub eesti ja teiste läänemeresoome rahvaste igivana rahvalauluga. Tormis oli eelkõige koorimuusikahelilooja . Iseloomulik on kooriteoste koondamine ulatuslikesse tsüklitesse. Tormis tõi eesti koorimuusikasse modernse helikeele. Samuti on ta loonud mitmeid instrumentaalteoseid, näidendi- ja filmimuusikat jms.
Tormis tuli eesti muusikasse sarnaselt Eino Tambergi , Pärdi ja Jaan Räätsaga neoklassikuna. Tema esimesed teosed, prelüüdid ja fuugad klaverile (1958) ning Avamäng nr 1 (1956) ja 2 ( 1959 ), on kirjutatud žanrites, mille juurde Tormis enam tagasi ei pöördunud. Tormise 1950. aastate teise poole kooriloomingus on veel rahvusromantilisi jooni.
Kuuekümnendatel saab aga valdavaks rahvalaulu modernne , struktuurist lähtuv töötlemine. Sellest ajast süvenes Tormis aina enam vokaalmuusikasse. 1960. aastate keskel pani Tormis aluse modernse helikeelega koorimuusikale, lisades teostele klastreid, paralleelseid intervalle ja kunstlikke helilaade, kõnelähedase laulu ja sosistamise karjeid.
1970. aastatest sai helilooja sihiks anda eesti rahvaviisile uus elu kunstmuusika raamides, säilitades seda võimalikult ehedas vormis. „Mitte mina ei kasuta rahvaviisi – rahvaviis kasutab mind,” on helilooja iseloomustanud rahvalaulu rolli oma loomingus. Tormise arvuka kooriloomingu aluseks on rahvalaul. Lisaks eesti rahvalaulule on ta oma töödes kasutanud ka sugulasrahvaste ja kaugemate rahvaste folkloori . Tema kooriteostes kõlavad ingerlaste ja setude, eestlaste ja lätlaste, liivlaste ja soomlaste, venelaste, bulgaarlaste ja teiste rahvaste viisid. Eheda rahvaviisi ja kõlavärskusega pälvisid tähelepanu juba tema varased kooriteosed – segakooritsükkel „Kihnu pulmalaulud ” (1959, rahvaluule ) ja meeskooritsükkel „Meestelaulud” (1965, rahvaluule).
Aastail 1970–1989 pöördus Tormis teiste rahvaste folkloori poole: valmis rida kooritsükleid üldpealkirjaga „Unustatud rahvad ”, mille aluseks on läänemere-soome ohustatud väikerahvaste folkloor : „Liivlaste pärandus” (1970), „ Vadja pulmalaulud” ( 1971 ), „Isuri eepos ” (1975), „ Ingerimaa õhtud” (1979), „Vepsa rajad ” (1983), „ Karjala saatus” (1989).
Oluline koht Tormise loomingus on ühiskonnakriitilistel teostel , mis on kirjutud 1970. ja 1980. aastatel ja kus kõlab filosoofiline mõte. Inimese isikliku vabaduse probleemidest ja rahvusliku enesemääramise õigusest räägivad Tormise meeskooritsüklid „Hamleti laulud” (1965, Paul-Eerik Rummo) ja „Juhan Liivi sarkasmid” (1979), kooritsüklid „Dialektilisi aforisme” (1978, Juhan Liiv), „Mõtisklusi Hando Runneliga” (1981) ja „Lojaalsed laulukesed” (1981/2002, Hando Runnel ) ning segakooriteos „Mõtisklusi Leniniga” (1982, V. I. Lenin), meeskoorikantaat „Rahvaste sõpruse rapsoodia” (1982, NSV Liidu rahvaste rahvaluule) ja mitmed teised teosed.
1990. aastate loomingus tulevad esile inimese eksistentsiaalset eluvõitlust käsitlevad dramaatilised kooriteosed.
Tormis on kirjutanud ka filmimuusikat, sealhulgas muusika filmidele „Kevade” (1969) ja „Suvi” (1976), mille aluseks on eesti kirjandusklassiku Oskar Lutsu jutustused.
Tormis on loonud ka lüürilise tundetooniga laule Marie Underi, Gustav Suitsu ja Viivi Luige luulele. Üldiseltki on Tormis suhtunud ülima tähelepanuga muusika aluseks olevasse luulesõnasse ja sõnumisse. Tema tekstikäsitlus on sageli lavastuslik või rituaalne – eredaid karaktereid ja otsekõnet pakkuv ning dramaatilist atmosfääri loov. Tormise populaarseimas kooriteoses, soome rahvuseepose „ Kalevala ” ainetel loodud kooristseenis „Raua needmine” (1972, Jaan Kaplinski , Hando Runnel) solistidele, segakoorile ja nõiatrummile kasvab rahvaviisist välja neoprimitivistlik loits. „ Maarjamaa ballaad” (1969, Jaan Kaplinski) meeskoorile maalib dramaatilisi lahingustseene eestlaste vabadusvõitlusest.
Võttes kokku oma elutöö, kasutas Tormis 1999. aastal koostatud kollaaž-kantaadis „Sünnisõnad” solistidele, sega-, mees- ja lastekoorile ning sümfooniaorkestrile fragmente poole sajandi jooksul loodud tähtsamatest teostest.

PALA ANALÜÜS

“Meil aia äärne tänavas”
Pala on kirjutatud Lydia Koidula samanimelise luuletuse tekstile , mis räägib lapsepõlve mälestustest. Nostalgilisele tekstile on Tormis loonud kurva, kuid lootusrikka seade. Helilooja mängib loo dünaamikaga, mis rõhub muutustele tekstis. Näiteks pala kolmas salm on fortes , kuid lõppeb ja algab piano pianissimoga. Teksti lauldakse väga seotult ning puuduvad suured rõhud. Viis on voolav, rütm on kindel ja tempo on ühtlane. Leian, et sellise seadega tuuakse eriti esile loo sõnumit ja see laseb tekstile süveneda. Hea kuulaja saab endale olukorra lausa silme ette maalida.