Vana Liivimaa (0)

VANA LIIVIMAA

( Orduaeg , keskaeg )
Vana Liivimaa – Eesti ja Läti alade nimetus keskajal, muistse vabadusvõitluse lõpust kuni Liivi sõja alguseni . 1227-1558.
Kui Eesti ja Läti alad olid vallutatud, ei tekkinud ühtset riiki, tekkis 6 väiksemat riiki. Kõigepealt oli tegemist Eestimaa hertsogkonnaga (Virumaa, Harjumaa ). See ei olnud päris eraldiseisev, oli üks osa Taani kuningriigist. Taani kuningas oli nende alade hertsog , kuninga asemel valitses kohapeal asevalitseja / asehaldur . Keskuseks oli Tallinn.
Eesti aladel oli Saare-Lääne piiskopkond . Osaliselt olid valdused Lääne-Eestis, valdusi oli ka Saaremaal. Seda juhtis Saare-Lääne piiskop, keskusega olid lood erinevad. Algselt oli piiskopkonna keskus Lihulas . Kuna Lihula linnust tuli jagada orduga, toodi keskus üle Vana-Pärnusse. Leedulased põletasid Vana-Pärnu maha, seetõttu viidi keskus Haapsallu. Kõige lõpuks viidi keskus üle Kuressaarde.
Tartu piiskopkond moodustus nendest aladest , kus oli kunagi olnud Ugandi maakond plus veel mõned väiksemad Kesk-Eesti maakonnad. Juhiks oli piiskop, keskuseks Tartu. Läti aladel oli Riia peapiiskopkond, juhiks peapiiskop , keskuseks oli Riia. Läti aladel oli veel ka Kuramaa piiskopkond, juhiks oli piiskop, keskuseks Pilteme.
Piiskopkondades oli piiskopil/peapiiskopil nii ilmalik kui ka vaimulik võim. Vaimulikus mõttes oli peapiiskop tähtsam, seega vaimulikus mõttes allusid Tartu, Saare-Lääne ja Kuramaa Riia peapiiskopkonnale. Ilmalikes asjades olid need kõik võrdsed.
Kuuendaks võimuks oli ordu. Algselt oli Mõõgavendade ordu, mis sai lüüa blabla lahingus. Ellujääjad liitusid Saksa orduga. Kuna nad tegutsesid nüüd Liivimaal, oli nende nimetus Saksa ordu Liivi haru. Neid tuntakse Liivi orduriigi nimetusega. Orduriiki juhtis ordumeister . Alguses oli orduriigi keskus Riias. Kuna seal oli ka Riia peapiiskopkonna keskus, viidi keskus üle Võnnu linnusesse (Ćesis).
Eestimaa hertsogkond eksisteeris kuni Jüriöö ülestõusuni, sest pärast seda 1346 aastal Taani kuningas müüs om avaldused Saksa ordule, Saksa ordu andis need kasutada Liivi orduriigile. Ordu valdused suurenesid.
And then there was five ...
Kaks kaarti selgeks – enne ja pärast Jüriöö ülestõusu.
Siinsetel aladel hakkas toimuma maade läänistamine – maahärra jagas maad (lääni). Kes maad sai, oli läänimees. Läänimehe peamine kohustus saadud maa eest oli sõjaline abi, pidi minema sõjateenistusse maahärra juurde. Miks läänistati? – Maahärradel oli vaja sõjalist kaitset. Maade läänistamine toimus eeskätt piiskopkondades, Eestimaa hertsogkonnas. Ordumeister esialgu maid ei läänistanud. Miks? Ordul oli piisavalt sõjalist jõudu. Puudus vajadus sõjalise jõu järgi. Läänistati nendele, kes olid Vanale Liivimaale ristisõtta tulnud. Taani kuninga poolt toimus läänistamine ka eestlastele, u 10% Taani kuninga vasallidest olid eestlased. Arvatakse, et need olid endiste eesti ülikute järeltlulijad. Nad võtsid võõra kultuuri üle, saksastusid. Assimileerusid 1-2 põlvkonna jooksul. Esialgu ei läinud läänimehed elama maale, mis neile anti, vaid jäid elama linnustesse. Saadud maa pealt käisid nad andamit kogumas, enamasti toimus sügiseti. Arvatavasti kardeti ohtu eestlaste polt, sellepärast siis linnustes. Maksustuspiirkond – vakus. Mõne aja pärast asusid läänimehed elama maale, kuhu nad rajasid ka mõisad. Mõisate rajamine sai hoo sisse pärast Jüriöö ülestõusu.
Talupojad kaotasid oma maa, nad ei olnud enam maaomanikud, vaid muutusid omanikest kasutajateks. Kasutamise eest pidid kandma mitmesuguseid koormisi. Peamine koormis oli

• kümnis – üks kümnendik saagist, esialgu maksti peamiselt teraviljas. Talupoeg maksis läänistatud maal elades vasallile. Kui elas vasallistamata maal, siis maksis maahärrale (nt ordumeister jne)
  
• Hinnus – kindlaks määratud naturaalmaks (lisaks kümnisele). Oli väiksem kui kümnis. Sõltumatult saagi hulgast.
  

Lisaks:

• Kohaliku preestri ülalpidamismaks
  
• Kirikumaks – läks otseselt preestrile, kümnendik kümnisest.
  
• Linnuste, kirikute ehitamine, teede rajamine. Seda tuli teha igapäevase töö kõrvalt.
  

Algselt teotööd ei olnud, sest mõisa(põlde) kui selliseid ei olnud, elati ju linnustes. Esialgu säilitasid talupojad oma isikliku vabaduse. Reaalselt võisid nad lahkuda, ei olnud sunnismaised. See olukord kestis kuni Jüriöö ülestõusuni.
Adramaa – põllumaa mõõtühik, ühe adraga ülesharitav maa. 6-9 ha.
Diötsees – piiskopkond.
Vikat – mõõtühik heinamaade mõõtmisel, sama, mis adramaa umbes. Ühe inimese poolt niidetav maa-ala.

JÜRIÖÖ ÜLESTÕUS

Selle kohta on olemas oma kroonika – Liivimaa noorem riimkroonika. Autoriks on Liiv ordu üks vaimulik, Bartheolomeus Hoeneke. Kirja on pandud alamsaksa keeles. Kirja on pandud värssides. Kroonika pole originaalis säilinud. Säilinud ümberjutustustena hilisemates kroonikates ning sarnaselt kahele varasemale, on seda võimalik ka eesti keeles lugeda.
Jüriöö ülestõus sai alguse 1343. aastal.
Erinevate jõudude kaalutlused:

• Taani – juba enne Jüriöö ülestõusu puhkemist oli Taani huvitatud Põhja-Eesti müügist. Ühelt poolt seetõttu, et kaubandus, mis läbi P-Eesti toimus, ei toonud enam nii palju sisse, kuna Idakaubanduses hakkas domineerima Hansa liit. Ta ei saanud seda tulu, mida lootis saada. Teiselt poolt olid siinsed vasallid liialt iseseisvad. Kun oli kaugel, asehalduritel polnud nii palju võimsust.
  

• Vasallid – olid huvitatud endise olukorra säilimisest, ei olnud müügist huvitatud, sest nemad olid kättevõidelnud terve rea vabadusi, eesõigusi, ja ei olnud kindel, kas neeb vabadused ja eesõigused, mid anad seni, olles Taani võimu all säilinud, ka uue maaomaniku all säilivad. Uus maaomanik ei pidanud neid õigusi kinnitama /säilitama.
  

• Ordu – oli kindlalt huvitatud ostust , see oleks suurendanud tema mõjujõudu, valdusi. Juba 1341 sõlmiti eelkokkulepe ostu-müügitehingu kohta.
  
• Rootsi – oleks soovinud endale Põhja-Eestit, sest Rootsi oli omandanud juba Soome ja tahtis alasid Eestisse laiendada.
  

Erinevatel jõududel olid täiesti erinevad huvid.

• Eestlased – võib-olla sooviti taastada oma muistset vabadust, võib-olla soovisid hoopis sõna sekka öelda selles, kes neid valitsema hakkab – ise valida valitseja. Eestlased oleksid vb parema meelega näinud valitsejana Rootsit, kuna nad palusid abi neilt . (mingi Turu foogti juurde). Samuti ahvatles neid mõte, et Soomes ju maade läänistamist ei olnud, äkki ei oleks Eestis ka, kui Rootsi oleks kunn 
  

Jüriöö ülestõus puhkes Harjumaal ja Virumaal. Pärast muistset vabadusvõitlust sulasid Harju ja Virumaa kokku, Rävala kadus Harjumaa sisse. Veel puhkes ülestõus Läänemaal. 3 kuud hiljem algas ülestõus ka Saaremaal. Miks ei tehtud koordineeritud koostööd? Reaalset vastust pole sellele leitud.
Ülestõus algas ööl vastu 23. aprilli 1343. Vb sellepärast, et eestlastel oli kombeks teha jüriööl tuld ja kui märguandeks süüdati maja, siis võis see paista suurema märgutulena. Teiselt poolt on see ka uue majandusaasta algus, versioon , et eestlased tahtsid uut majandusaastat alustada vabadena. Kõik, kes ette jäid, löödi maha. Haha . Eestlased valisid endale neli kuningat. Need ei olnud kaasaegsed kuningad, pigem kuningas kui sõjaväe juht. See näitad koordineeritust, teatud organiseeritust. Nelja kuninga juhtimisel läks eestlaste sõjavägi piirama Tallinnat. Abipalved saadeti nii Rootsi kui Pihkvasse. Ordu vägi jõudis põhjapoolsemasse linnusesse, Paidesse. B. Von Dreibeben, ordumeister, kutsus neli kuningat läbirääkimistele. Kuningad tapeti Paides, seega jäid eestlased ilma oma juhtidest. Orduvägi liikus samuti Tallinna alla. Tallinna all, Sõjamäel, toimus Sõjamäe lahing eestlased vs ordu liikmed. 14 mai. Sõjavägi pudenes/põgenes laiali, no ei saanud jagu ordust, mis teha. Väiksemate gruppide alistamisega nägi ordu ikkagi vaeva, kutsus emaordust 700 meest appi, et eestlastega võidelda. Rootsi jõudis ka ükskord kohale, kolm päeva pärast Sõjamäe lahingut. Feil. Sündmused arenesdi liiga kiiresti.
Saaremaal algas ülestõus 1343 suvel. Saarlaste alistamine võttis aega kaks aastat, see suruti lõplikult maha 45. aastaks. Sama ülestõusuga seoses on räägitud ka seda, et ordu aladel üritasid 1344 talupojad sisse pääseda Viljandi linnusesse, et selle liikmed kõik maha tappa. Üritati andami viljakottidesse end peita ja siis kottidega sisse pääseda. Uurijad on leidnud, et pigem oli tegemist muistendiga. Sama muistendit on võimalik kohata ka teiste rahvaste hulgas ja kottide viimise aeg oli detsembris, vb poleks suutnud köhimata olla. ’’Villu võitlused’’ Bornhöhe.

Põllumajandus ja maarahvas pärast Jüriöö ülestõusu

Pärast Jüriöö ülestõusu hakkab talupoegade olukord muutuma , sest vasallid ehk läänimehed asuvad elama maale, maale rajatakse mõisad.Vana Liivimaa aja lõpuks on Eestimaa territooriumil 500 mõisa.
Massiline maaleasumine sõltus sellest, mis toimus Lääne-Euroopas. XIV sajandil tekkisid seal manufaktuurid. Need tekkisid eeskätt linnades, Lääne-Euroopa linnades – järelikult kasvas rahvastik Lääne-Euroopas. Seda elanikkonda oli tarvis ära toita. Lääne-Euroopa ise ei suutnud seda teha, küll aga käisid kaupmehed Liivimaal ja ostsid siit tervailja, selle eest maksti head hinda. Vasallid/läänimehed asusidki elama maale ja rajasid mõisad, sest teravilja kasvatusest sai suurt tulu. Teravilja hakati kasvatama üha laiemalt mõisa põldudel – mõisa põlde rajati talupoegade maa arvelt  Mõisa põlde harisid talupojad, neid hariti teotöö abil. Järelikult lisandus talupoegade kohustustesse teotöö. Põldude harimise eest talupojale ei makstud. Talupoegade olukord oli raske ja seetõttu üritati põgeneda

• Linna
  
• Teise maavaldaja juurde, kus olid tingimused leebemad
  
• Mõningatel juhtudel põgeneti Soome, kus ei olnud teotööd. Ka Venemaale.
  

Maaomaniku jaoks tähendas põgenemine tööjõu kaotsiminekut. Ka maksumaksjad läksid kaotsi. Seetõttu hakkavad maaomanikud sõlmima kokkulepped põgenenute väljaandmiseks. Kes Vanal Liivimaal vahetab elukohta, siis annavad maaisandad põgenenud talupojad välja. St talupojad hakkasid muutuma sunnismaiseks. Nad ei saanud enam lahkuda ilma loata. Esimene selline kokkulepe, kus toimub väljaandmine, on pärit Tartu piiskopkonnast 1458ndast aastast. Pagenud talupoegade jälitamiseks ja tagasitoomiseks määrati ametisse adra - ehk haagikohtunikud – ametnikud, kes pidid tegelema pagenud talupoegadega. Vanal Liivimaal hakkas välja kujunema pärisorjus. Samas ei saa öelda, et see oli kogu Liivimaal levinud, see oli kõigest etapp selle poole.
Talupoegade õiguslik ja majanduslik olukord Vana Liivimaal erines mõnevõrra. Kõige suurem mass talupoegasid, kelle kohta see kehtis, moodustasid

• Adratalupojad . Nimetus tulenes sellest, et nende talu suurust mõõdeti adramaades . Enamasti oli tegemist ühe adramaa suuruse taluga (6-9 ha), aga oli ka väiksemaid ja suuremaid . Adratalupojad olid need, kes tegid regulaarselt teotööd ja kandsid ka kõiki koormisi. Omalaadse adratalupoegade vahekihi moodustasid üksjalad – adratalupoegade nooremad pojad, kes rajasid uue talu võsamaadele. Esialgu oli nende teotööks üks jalapäev nädalas. St pidi kord nädalas üks inimene sealt talust jalgsi minema mõisa maadele tööle. Ei pidanud rakendit ega ms kaasa võtma. Kohustus oli lihtne, sest ühe talu rajamine võttis palju vaeva. Hiljem sulandusid paljud adratalupoegade hulka.
  
• Vabatalupojad – neid oli vähem kui adratalupojad, neil oli lihtsam kui adratalupoegadel, kuna teotööd ei olnud. Pidid ainult kümnist ja hinnust tasuma .
  
• Maavabad – kõrgeim kiht talupoegade seas. Neile oli antud oma maa valdamiseks läänikiri. Koormisi, mis talupoegadele oli määratud, neil ei olnud. Samas ei saa neid läänimeesteks nimetada, sest nemad enam maad ei läänistanud. Võisid olla endiste eesti ülikute järeltulijad. Neid oli kõige vähem.
  
• Sulased ja teenijad – sõlmisid töölepingu pikemaks ajaks ja selle aja jooksul olid oma peremehe eestkoste all.selleks peremeheks võib olla nii adratalupoeg , üksjalg, vabatalupoeg kui ka maavaba . Enamasti olid nad vallalised. Sõlmisid enamasti aastaks lepingu.
  
• Vabadikud – talupojad, kes elasid mõne teise talu ääremaadel ja käisid selles talus tööl. Hiljem kasutatakse nimetust saunik või pops. Kui sulane võttis naise, siis võis temast saada vabadik . Mõnel pool elati rehetubades. Kui läks soojemaks, siis mindi aita või lakka.
  

Mõningad talupojad üritasid pääsed ka linna. Kaks võimalust:

Kui jõudsid linnas edasi ja said ühiskondlikul positsioonil kõrgemale, siis saksastusid

Kui jäid tegema alamaid töid linnas, siis jäidki linna alamkihi sekka.

Linnad, käsitöö ja kaubandus

Linnad olid Vana Liivimaa jaok suus nähtus, sest linnad tekkisid koos vallutusega. Siia tuli elama Saksamaalt elama käsitöölisi, kaupmehi. Koondudes ühte kohta, tekkis linn. Et tekiks linn, oli vaja linnaõigust. Maaisand nt annetas linnaõiguse. Eesti aladel tekkis 9 linna:
Dorpat - Tartu
Fellin – Viljandi
Hapsal – Haapsalu
Narwa – Narva
Alt Pernau – Vana-Pärnu
Neu Pernau – Uus-Pärnu
Reval – Tallinn
Weissenstein – Paide
Wesenberg – Rakvere.
Peab teadma, mis linnad olid keskajal Eestis, eesti keeles ikka 
Linna puhul oli kõige olulisem linnaõigus. Sinna oli kirja pandud, kuidas linnas elu toimib. Enamasti ei hakatud välja mõtlema uut linnaõigust, vaid maaisand annetas linnale juba olemasoleva linnaõiguse. Nt Taani kuningas annetas Tallinnale, Rakverele ja Narvale linnaõiguse. Nt Tartu piiskop annetas Riiale linnaõigus. Linna võimuorganiks oli raad . Kui palju oli liimeid, olenes konkreetsest linnast. Maahärrat esindas rae juures esindas linnafoogt . Sageli oli maahärral linnas oma residents, seal aga linnaõigus ei kehtinud , see oli täiesti teine valdus . Toompeal asus nt maahärra residents, Taani kunni ja tema asehaldurite residents. Toompeal ei olnud Tallina rael mingit võimu. Tartus oli reidents Toomemäel. Sageli suhted linna- ja maaisanda vahel olid halvad. Toompea oli piiratud müüriga. Vahel pandi värav kinni, et maaisanda mehed linna ei pääseks ja vastupidi. Maaisanda ja linna vahelised suhted ei pruukinud head olla.
Rae ülesanded:

• Hoolitseda linna sissetulekute eest. Linna kodanikud olid maksustatud. Samas tuli linnale maksta ka tolli. Koguti kaupadelt, mida toodi väljaspoolt Vana Liivimaad.
  
• Linna kindlustused ja linna heakord . Linna oli piiratud müüriga. Seda tuli parandada, heakord – regullerida tuli seda, millised näevad välja linnatänavad.
  
• Linn pidi soodustama ka käsitöö ja kaubanduse arendamist , pidi hoolitsema hariduse andmise eest, vaeste eest, tõbiste eest.
  
• Rae käes oli ka kohtuvõim.
  
• Mingis mõttes jälgis ka linnaelanike isiklikku elu. Nt, et ei oleks liiga priiskavad. Oli paikapandud, millised ehted , riided jne. Ka pulmakülaliste arv oli ettemääratud. Et inimesed ei elaks üle oma võimete.
  

Rae liikmeid valiti suurkaupmeeste seast. Maa toitis linna: maalt saadi toiduaineid, mida linnas travitati; maalt saadi uusi elanikke.
Olulised olid kaks tegevusala: käsitöö ja kauplemine . Kõik toimis täpselt samamoodi nagu Lääne-Euroopas.

VANA LIIVIMAA SISEPOLIITIKA JA VÄLISPOLIITIKA

Kõige olulisemaks/tugevamaks väikeriigiks oli Liivi orduriik . Kõige surem sõjalin ejõud oli ka nende käes. Liivi orduriik koos ordumeistriga pretendeeris juhtpositsioonile. Oli kõige rohkem maavaldusi ja sõjaliselt kõige tugevam. Piiskopid, eriti Riia peapiiskop, ei olnud selle võimutsemisega rahul. Riia peapiiskop pidas end kõige olulisemaks, kuna ta oli kõige olulisem vaimulik jõud Vana Liivimaal. Nende vahel olid tülid ja kodusõjad täiesti tavaline nähtus.
XIV sajandi lõpuks oli kujunenud olukord, kus Liivi ordu oli endale allutanud kõik teised väikeriigid v-a Tartu piiskopkond.ülejäänud valduses tegutsesid piiskoppidena isikud, kes olid ordule ustavad. Tartu piiskop Dietrich von Damerow püüdis organiseerida orduvastast liitu. Otsustas, et võiks anda Tartu Inglise kuninga kaitse alla. Tema ei võtnud pakkumist vastu, kuna Tartu piiskopkond asus liiga kaugel. Damerowil õnnestus saada Tartu piiskoponna liitlaseks Poola-Leedu. Poola-Leedu oli huvitatud Saksa ordu võimu vähendamisest, seda sai teha, võideldes ühe Saksa ordu haru vastu. Tal õnnestus liitu kaasata ka mõningad saksa väikevürstid. Samuti ka Läänemerel tegutsenud mereröövlid vitaalivennad . Tegelikkuses eksisteeris liit vaid soovkujutelmadena, reaalselt midagi korda ei saadetud.
Selleks, et lahendada sisepingeid , kutsuti 1397 kokku Danzigi kongress saksa ordumeister von Jungingen . Kongressi otsused:

• Riia peapiiskop peab olema Liivi ordu liige. Sellega taheti ära hoida ordu vastaseid liite. Tülide võimalus väheneb.
  
• Kohalikud piiskopid ja nende vasallid ei pea osalema ordu sõjakäikudel.
  
• Vasallide pärandamisõigus laienes. Vasallid said pärandada oma maavaldust viienda sugulusastmeni välja nii mees- kui ka naisliinis – Jungingeni armukiri . Vasallide olukord paranes, sest armukirjaga kadus ära võimalus, et nad peavad selle maatüki tagasi andma. Maa hakkas muutuma perekondlikult pärandatavaks.
  

1421 hakkas koos käima Maapäev selleks, et arutada

• omavahelisi probleeme,
  
• arutada maksude määramist
  
• välispoliitiliste küsimuste arutelu
  
• arutati ka talupoegadesse puutuvat
  

Maapäevas olid esindatud:

Riia peapiiskop ja ülejäänud vaimulike esindajad

Ordumeister ja orduametnikud

Vasallide ehk läänimeeste esindajad (Saare-Lääne ja Tartu piiskopkonna vasallid olid moodustanud oma rüütelkonna. Harju-Viru rüütelkond, mujal ei olnud)

Linnad, Riia, Tallinn ja Tartu saatsid oma esindajad.
Talupoegi Maapäeval ei olnud. Neisse puutuvaid küsse arutasid teised. Oli mõeldud selleks, et siinset piirkonda ühendada ja vasallide ja maaisandate vahelin ekoostöö. Kuna aga ükski otsus, mis tehti, ei olnud kohustuslik, ei viidud otsustatut reallselt ellu.
XIV sajandi lõpus hakkas Vana Liivimaa välispoliitiline seisund halvenema, sest ümberkaudsed riigid tugevnesid.
1385 – moodustati Vana Liivimaast Lõunas Krevo unioon . St, et tekkis Poola-Leedu personaalunioon . St juhtis üks inimene. Läänes toimus samuti tugevnemine. 1397 – sõlmiti Kalmari unioon – Taani (oli varem endaga ühendanudNorra) ja Rootsi (oli ühendanud Soome). Suur skandinaavia unioon. Ei olnud väga püsiv, lagunes hiljem uuesti Taaniks ja Rootsiks, aga mõlemal olid kasvavad lootused Vana Liivimaale. Taani kunn hakkas end uuesti kutsuma Taani hertsogiks. Eestist ida pool toimub konsolideerumisprotsess. Tõuseb esile Moskva suurvürstiriik. See riik liidab endaga teised vürstiriigid. Kõige olulisem – 1478 Moskva suurvürstiliit liidab endaga Novgorodi suurvürstiriigi. Sellega viiakse vene alade ühendamisprotsess lõpule. On üks tugev Moskva suurvürstiriik. Kõigi nende jaoks on Vana Liivimaa kerge saak, sest seal ei ole ühtset tugevat riiki ja väikeriikide vahel puudub ühtsus.