Uusim aeg Kultuurielu põhijooned 1918-1940 (0)

10
Kultuurielu põhijooned 1918–1940
Riiklik kultuuripoliitika ja Kultuurkapital . Kultuuri professionaliseerumine ja kaasajastumine. Kultuuriloome ja kultuuritarbimine. Haridus ja teadus: üldhariduskool, kutseharidus , kõrgharidus; ülikoolide osa teaduses , teadusseltsid, Eesti Teaduste Akadeemia. Olulisemad saavutused erinevates kultuurivaldkondades: kirjandus, kujutav kunst , muusika , teater ja kino , ajakirjandus .
Riiklik kultuuripoliitika
Rõhku pandi eestikeelse rahvuskultuuri väljaarendamisele. Suurt tähelepanu pöörati humanitaarteadustele (eestikeelse oskussõnavara arendamine, ajalugu, etnograafia , majandusgeograafia jm). Esmakordselt sai võimalikuks eestikeelse hariduse omandamine algkoolist kõrgkoolini ning Tartu ülikoolist kujunes rahvusülikool. Samal ajal tagati vähemusrahvustele omakeelne üldharidus ja kultuurautonoomia, erilist tähelepanu pöörati valdavalt vene elanikkonnaga piirialade integreerimisele, soodustati eestlaste repatrieerumist Nõukogude Venemaalt.
1. Kadus oht kaotada rahvuslik kultuur
2. Pandi rõhku haridusolude parandamisele
6. klassiline kohustuslik haridus
Uued emakeelsed õpikud
1919. taasavatud Tartu Ülikool pani aluse eestikeelsele kõrgharidusele, millele
lisandusid teisedki kõrgkoolid Tallinnas ja Tartus
3. Maailmakuulsaks said Eesti teadlased
4. Hoogustus rahvusteaduste areng
5. Kujunes eesti rahvuslik kõrgkultuur (s.t loominguline tegevus on elukutse )
6. Arenes isetegevus
7. Eesti sportlased tõid medaleid olümpiamängudelt
Kultuurkapital
1925.a. Kultuurkapitali seadus – see oli kunsti- ja kultuuriüritusi toetav fond. Arvele kindel protsent viinamüügitulust, tubakaaktsiisist, lõbustusmaksust ja välispasside väljastamise tasust.
Kapitali eesmärk – luua, ülal pidada ja toetada asutusi, mis edendavad ja tutvustavad teadust, kunste ja kehakultuuri , toetada sellealaseid ettevõtmisi ja rahaliselt aidata loovisikuid. Summasid jagati 2x aastas. Kult. kapital jagunes 6 sihtkapitaliks – kirjandus, helikunst, kujutav kunst, näitekunst , kehakultuur, ajakirjandus. Juhtis Kultuurkapitali Nõukogu – valitsuse ja Riigikogu esindajad + valitsuse poolt määratud kultuuritegelased.
1930 II poolel suunati pool laekuvatest summadest valitsuse, hiljem presidendi käsutusse. Sel moel sai toetada selliseid valdkondi, mis ei kuulunud otseselt sihtkapitali valdkonda (Liivi rahvamaja ehitamine Lätti).
Haridus
Kooli pärand tsaariajast:
Täielik (peaaegu) kirjaoskus ;
Tihe algkoolivõrk (üldharidust siiski ei olnud);
Keskhariduskoole oli 1917 umbes 35 kooli;
Kõrgharidust anti: Tartu Ülikoolis, Veterinaarinstituudis;
Koolid olid sõja tõttu kannatanud;
Õpetajaid ja õpilasi viidi Venemaale;
Tartu Ülikoolist viidi ära teadusliku väärtusega vara.
1917 – 1918 a sündmuste ajal elas kool läbi mitmeid poliitilisi muudatusi:
Enamlased soovisid koolide suuremat venestamist;
Saksa võimu ajal toimus koolide saksastamine ja koolid läksid üle Saksa riigikoolide õppekavadele;
Saksa ajal algkool jäi eestikeelseks, aga keskkool sai saksakeelseks, Tartu Ülikoolist sai saksa ülikool;
Ei soositud ja takistati õpetajate ühingute tegevust;
Vallandati rahvuslikult meelestatud pedagooge.
Pärast 1918.a. Saksa okupatsiooni:
Otsustati seada koolid rahvuslikule alusele (õppekeel emakeel, segakoolid kaotati, eesti keel kohustuslikuks õppeaineks);
Olgugi, et tehti ettepanek, et Tartu Ülikooli õppekeel oleksid saksa, vene ja eesti, muudeti TÜ täielikult eesti keelseks;
Eesmärk oli üldine, kohustuslik ja maksuta algkool;
Hariduselu juhtimine Haridusministeeriumi pädevusse;
1919 koolikohustus senisest 3 aasta pealt 4 aasta peale ning seda kõigile 9-14. aastastele lastele.
Põhiseadusesse lisati – kohustuslik ja maksuta algkool; vähemusrahvustele emakeelne õpetus; kõrgkoolide sõltumatus ja riiklik kontroll õpetamise üle.
Kehtestati ühtluskool – igal algkooli lõpetajal oli õigus pääseda kesk-, täiendus- või kutsekooli.
1920.a. 7. mail võttis Asutav Kogu vastu algkooliseaduse, selle järgi:
Ühtluskool – Hariduse I astme tasuta ilmalik emakeelne algkool 6 aastase õppega. Koolikohustus 8-16. eluaastani või algkooli lõpuni;
Kes ei lähe kesk- või kutsekooli, õpib veel 2 a. täienduskoolis.
Vähemalt 20 vähemusrahvuse inimese. puhul tuli avada vastav kool või klass. Iga kool pidi koduloo õpetamiseks koostama oma programmi, lähtudes ümbrusest. Vanematele trahv , kui laps ei käinud koolis.
Eesti koolivõrk oli selleks ajaks juba välja kujunenud. Väikeste külakoolide asemele asutati suuremad, paljudes kohtades viidi algkoolid riigistatud mõisate härrastemajadesse.
1937. a “Algkooli õppekavad ” kantud kooliuuendusliikumise ja rahvuskooli ideedest. Nüüd nädalas üks klassijuhatajatund. Korraliku käekirja omandamine õpilastele kohustuslik. 1939. kevadel töötas Eestis 1220 algkooli 106 415 õpilase ja 3900 õpetajaga. Umbes veerand õpilastest astus keskkoolidesse.
1922. lisandus Keskkooliseadus, selle järgi:
Keskkool - ühtluskooli teine järk, ülesandeks haritud kodanike kasvatamine ja kõrgkooliks ettevalmistamine;
Keskkooli sai algkooli lõpetanu ilma katseteta;
Keskkooli järel sai eksamiteta ülikooli;
Kaotati erinevused poeg- ja tütarlaste õppetöös, mis kergendasid naiste teed intelligentsi hulka.
Endised keskkoolid olid võõrkeelsed. Puudusid eestikeelsed õpikud, õppekavad, vähe keelt oskavaid õpetajaid. Põhitähelepanu algõpetuse ümberkorraldamisele.
1919. alustas tööd 68 keskastme kooli.
Kuni 1934. aastani oli emakeelne keskkool viieklassiline, koosnedes alam- ja ülemastmest (2+3). Vabatahtlik usuõpetus. Keskkool tasuline.
1934.a. koolireformiga vähendati laste koolikohustust 16-lt 14-le aastale. Tuli juurde uus koolitüüp – viieklassiline keskkool. Keskharidus algas nüüd peale 4. klassi lõpetamist.
Keskkoolid jagunesid humanitaar-, reaal -, kaubandus-, majapidamis -, tehnika-, aiandus -, põllumajandus- ja sotsiaalharu keskkoolideks.
Kuni 1934.aastani puudusid keskkoolis eksamid. Gümnaasiumi lõpus kaks kirjatööd. 1929.a. täpsustati, et keskkooli võib lõpetada ka ühe puudulikuga (v.a. emakeel, matemaatika ja esimene võõrkeel ).
1934.a koolireformiga kehtestati kahe tüübiline keskharidus: kolmeklassiline reaalkool pidi andma ettevalmistuse tegelikuks eluks ja kuueklassiline gümnaasium edasiõppimiseks ülikoolis. Kujunes kolmeastmeline koolisüsteem : algkool, keskkool ja gümnaasium. Küpsustunnistuse saamiseks kulus 12 aastat (4+5+3 või 6+3+3 ehk üldharidus).
1934. lisandus gümnaasiumile üks klass, juurde tuli veel üks koolitüüp, viieklassiline progümnaasium, mis tugines algkooli 4. klassile. Keskhariduse teise astme moodustas kolmeaastane gümnaasium. Nii reaalkoolist kui progümnaasiumist oli võimalik eksamite alusel pääseda gümnaasiumisse.
Eestistamine ja ümberrahvastamine oli keelatud, kuid soovi korral võis vähemusrahvuslane minna eesti keelega riigikooli. Rahvusvähemuste seas avasid sakslased ja juudid emakeelseid algkoole ja keskkoole, rahvuskeelsed koolid olid veel venelastel ja rootslastel.
Kutseharidus:
3.a. õppeajaga tööstuskoolid reorganiseeriti 4.a. tööstuskoolideks, kaubanduskoolid aga kaubandus ja ärinduskeskkoolideks;
Moodustati ka kõrgema astme kutsekoolid, kuhu võeti keskkooli või kutsekeskkooli lõpetanuid
Tähtsaimad kutsekeskkoolid: Tartu Tööstuskool, Tartu Kommerts- ja Kaubanduskool, Tallinna Linna Naiskutsekool, Eesti Naisliidu Kodumajanduse Instituut, Tallinna Kodunduskeskkool, Tallinna Merekool. (1919-1939 lõpetas Tartu Ülikooli 5751 tudengit, neist veerandi moodustasid naised, järelikult ei olnud naised orienteeritud ainult kutseharidusele).
1939 – 1940 – 177 kutsekooli Eestis, 13 032 õpilast neis.
(2 aasta jooksul loodi rahvuslik kutseharidussüsteem ja arendati välja kutsekoolivõrk koos ettevalmistatud rahvusliku õpetajaskonnaga)
Skautlus põhines noorte isetegevuse ja enesealgatuse põhimõtetel ja selle ülesanne oli kujundada mängul põhinev rahvakasvatussüsteem. Olid välja töötatud Skaudiseadused. Rajanes salgatööl, põhiüksus lipkond (igal salgal oma lipp ), jaguneti vastavalt vanuseastmetele: 8-12 aastased PERE (hundipojad e. hundud), 12-16 RÜHM (skaudid), 16-19 RING või SALK (kogemustega noortejuhid, individuaalne kasvatusviis – 6-8 poissi). Salkades kantakse vastavalt tähtsusele eri värvi kaelarätti.
Tegevus algas juba 1907, Eestis 1911-1912 Pärnus, traditsioon Inglismaalt, kus tegutses maailma peaskaut Robert Baden Powell (skaudiraamatute autor). Eesti peaskaut koolidirektor Nikolai Kann .
1921 Eestis I üleriigiline skautide kongress.
1940 tunnistatakse organisatsioon ideoloogiliselt valeks ja keelatakse.
Gaidlus
Esimene gaidide rühm asutati 1919 Tallinnas. Gaidid kuulusid skautide malevasse, alles 1920 hakati eralduma ja koonduma iseseisvaks rühmaks.
Noorkotkad olid Kaitseliidu noorteorganisatsioon ja samuti rõhutatult skautlik organisatsioon. Samuti kodutütred gaidlik organisatsioon. Need loodi 1930ndate alguses.
TEADUS
1919.a. avati Tartu Ülikool eestikeelsena üleminekuajaga - kui 20. saj algul oli TÜ venekeelne , siis 1920ndate aastate keskel peeti juba 60 % loengutest eesti keeles.
Ülikoolis töötas usu-, arsti-, õigus-, filosoofia, matemaatika- loodusteadus -, põllumajandus- ja loomaarstiteaduskond. 1928.a. avati uue haruna Kehakasvatuse Instituut. Õigusteaduskonnast eraldus majandusteaduskond.
1925 TÜ seadus – ülikool valis ise rektori ja muud ametimehed, kes kinnitati valitsuse poolt.
Rahvuslike teaduste arendamiseks avati mitmeid uusi õppetoole, rajati eesti keele, läänemere-soome ja uurali keelte, eesti ja üldise kirjanduse, eesti ja võrdleva rahvaluule , Eesti ja naabermaade arheoloogia, Eesti ja Põhjamaade ajaloo ning pedagoogika professuur.
Ülikooli esmane ülesanne oli teaduse edendamine, seejärel alles kõrgema hariduse andmine, see muudeti - Tartu Ülikooli eesmärk oli õppetöö, seejärel teadus. Hiigeltöö tegid ära kuraator Peeter Põld ning rektorid Heinrich Koppel ja Johan Kõpp
Puudus alguses eestikeelsetest õppejõududest, kutsuti õppejõude Soomest ja Rootsist (ajaloolane Cederberg, muinasteadlane Tallgren, rahvateadlane Manninen jt.) Ülikooli 300. juubeliks olid valdav enamus õppejõududest juba noored eestlased.
Teised kõrgkoolid:

• 1936. Tallinna Tehnikainstituut, (1938. a. Tehnikaülikool, mis kujunes teaduskõrgkooliks inseneride ettevalmistajana). Kaks teaduskonda – ehitus-mehaanika ning keemia- ja mäeteaduskond.
  
• 1924. a kõrgkooli õigused kunstikoolile “Pallas”.
  
• Riigi Kõrgem Kunstikool 1938 (Tsaariajal Riigi Kunsttööstuskool)
  
• Tartu Kõrgem Muusikakool
  
• Tallinna Konservatoorium
  
• Tondi Kõrgem Sõjakool
  

EV algusaastatel teadus ei olnud valitsuse tähelepanu all, ka enamik saksa ja vene rahvusest teadlastest lahkunud, teaduslikud kogud ja varad viidud suures osas Venemaale, ainelisi võimalusi vähevõitu.
1930-ndate keskel teadusasutusi lisandus ja kasvas Tallinna tähtsus, tekkis konkurents ning ebakõlad.
Teadusliku tegevuse raskuskese Tartu Ülikoolis, rida allasutusi ja instituute. Tihedat koostööd tegid nendega teadusseltsid. Osa neist äratati uuele elule, nagu Õpetatud Eesti Selts, Loodusuurijate Selts, teised alles rajati, nagu Akadeemiline Ajaloo Selts, Akadeemiline Emakeele Selts, Akadeemiline Põllumajanduslik Selts. Väljaspool ülikooli tegutsesid Eesti Kirjanduse Selts ja Eesti Rahva Muuseum (selle alla kuulusid ka Eesti Rahvaluule Arhiiv ja Arhiivraamatukogu ).
1938.a. eraldati ülikoolist ja moodustati eraldiseisev teadusasutus Eesti Teaduste Akadeemia, keskusega Tartus. Akadeemia tegevusaeg aga jäi liiga lühikeseks.
Olulisemad saavutused erinevates kultuurivaldkondades: kirjandus, kujutav kunst, muusika, teater ja kino, ajakirjandus.
Kirjandus
Siuru oli eesti kirjandusrühmitus, mis loodi 1917. aastal. Sinna kuulusid August Gailit , kes oli ka selle rühmituse asutaja , Marie Under, Johannes Semper , Friedebert Tuglas , Artur Adson , Henrik Visnapuu. Siurulaste motoks oli „Loomise rõõm – see olgu meie ainus tõukejõud“ – Tuglas.
Aastail 1917–1919 ilmus Siuru ühisväljaannetena kolm albumit.
1919. aastal tekkis siurulaste vahel konflikt, mille tulemusena lahkusid avalikult Marie Under ja Artur Adson. Konflikti tekitas August Gailiti 1919. aasta sügisel läbi mitme Postimehe numbri ilmunud pamflett " Sinises tualetis daam ". Paradoksid luulest ja Marie Underist", kus autor pilkas poetessi peenutsevat ja ilutsevat armastusluulet, kasutades teravaid isiklikke väljendeid.
Välja astusid August Gailit ja Henrik Visnapuu ning seejärel tulid ühingusse tagasi Under ja Adson. Nii jäi rühma neli liiget - Under, Semper, Tuglas ja Adson. Järgnes ühingu taastamine.
Siuru kui ühing, koguteoste väljaandja ja kirjastus läks hingusele 1919.a.
Mitmed siurulased olid endised noor-eestlased, loomingus lüürika , novellistika ja esseistika . Isikuvabaduse ja minakesksus. Luulekogudest olid silmapaistvamad Marie underi „ Sonetid “ ja Henrik Visnapuu „Amores“.
„ Tarapita “- Tuglase ja Semperi eestvõtmisel. Tarapita oli kirjanduslik rühmitus , mis tegutses aastatel 1921–1922; anti välja 7 numbrit samanimelist ajakirja. Tegemist oli eelkõige kirjanduspoliitilise rühmitusega, mis teadvustas kultuuri kehva olukorda ning võitles kirjanduse ja kultuuri parema koha eest uues ühiskonnas. Erinevalt Noor-Eestist ja Siurust jätsid tarapitalased tagaplaanile tundeelamused ning asusid kohe analüüsima ja üldistama, astudes nii võitlusesse ohtlike sotsiaalsete pahedega. Korduvalt olid tarapitalastel kõne all noorte olukord, haridus ja tulevikuperspektiivid. Lisaks esinemistele trükisõnas korraldas Tarapita 1921 aastal kirjandusliku ringreisi, kus kanti ette programmilisi kõnesid ja ilukirjanduslikku uusloomingut. Äärmiselt tähelepanuväärne on see, et kuigi Tarapita rühmitusena tegutses lühikest aega, suutsid kõik hiljem nii erinevate vaadetega autorid koonduda küllaltki ühtseks ja tugevaks "löögirühmaks".
Paljud võimumehed süüdistasid Tarapitat iseseisvuse õõnestamises ja "punase hädaohu" ülevõtmises idast. Tegelikult, ükskõik, mis oludele ka ei osutaks, oli Tarapita esmajoones seotud Eesti probleemidega, oli kohaliku kirjanduse ja kultuuri eest kõneleja tolleaegses ühiskonnas. Nii hakkaski riigi kultuuripoliitika 1920. aastate keskpaigas edusamme tegema ja võib kindel olla, et osaliselt just tänu tarapitalastele.
1922 loodi Eesti Kirjanikkude Liit. Esimeheks Tuglas. 1923 ajakiri „Looming“. Tegeles kirjanikele avaldamisvõimaluste leidmisega ja toetusrahade leidmisega
1928 asutati Eesti PEN-klubi (Joh. Semper)
Jõudu hakkas koguma realism . Albert Kivikas „Jüripäev“ – külarealistlik romaan. Tammsaare „Tõde ja õigus“-tähtteos!
Mait Metsanurk „Vaeste patuste alev “. Jüri Parijõgi, näidendeid Hugo Raudsepp „ Mikumärdi “; novelle – Peet Vallak. Luule taandus tahaplaanile. Kogusid aga – Under, Sütiste, Visnapuu. Erandlik oli August Gailiti romantiline romaan „Toomas Nipernaadi“ (1928), eesti kirjanduse enim tõlgitud teos.
Eluläheduse nõue. Kunagised noor-eestlased tõid selle kõrvale vaimuläheduse nõude.
1930. aastate alguse poliitiline kriis ja vab. sõjalaste esiletõus põhjustas kirjanike avalikke seisukogavõtte demokraatia kaitseks. Veidi hiljem aga suhtusid paljud toetavalt Pätsi riigipöördesse ja dem. piirangutesse. Pealegi suurenes riigi toetus kultuurile. 1934.a läks riigivanema kirj. auhind Tammsaarele „Tõe ja õiguse“ eest. 1937 sama Albert Kivika „Nimed marmortahvlil “. Ajastule iseloomulik ajaloolise romaani populaarsus. M. Metsanurk „Ümera jõel“. August Mälk „Surnud majad“ (Põhjasõja aega). Ka Enn Kippel ja August Hindrey . 1938 kõige ttähtsam Karl Ristikivi „Tuli ja raud“.
Psühholoogilise romaani katsed 1930ndatel. Tammsaare, Ristikivi, Hint .
1930 II poole noored luuletajad Heiti Talvik , Betti Alver , Brenard Kangro , Kersti Merilaas , Uku Maasing ; August Sang , Paul Viiding ja Mart Raud – ühiskogu „ Arbujad “, hakati nimetama arbujateks. Olid uussümbolistid, metafüüsika , raskemeelsus.
Tallinnas ka uute noorte luuletajate rühmitus „Elbumus“ (Jaan Kross, Ilmar Laaban).
Kujutav kunst
Kujutava kunsti areng toimus paralleelselt kogu kultuurielus aset leidnud nihetega.
Maalikunstis oli pilt iseseisvuse saabudes kirev, kuna toonased juhtivad kunstnikud olid hariduse saanud eri paigus . Just impressionism ja ekspressionism . Esimene suur ülevaatenäitus 1919. Hävitav kriitika, kuna oodati kubismi , futurismi. Liiga traditsioonilised teosed (Ants Laikmaa , Kristjan raud, Konrad Mägi)-
Mingit ühtset programmi ei kujunenud. 1922 loodi Eesti Kujutavate Kunstnikkude Keskühing, millest peagi kasvas välja konservatiivsem Eesti Kunstnikkude Liit. Radikaalsemad koondusid Eesti Kunstnikkude Rühma ( kubism , konstruktsionism ).
Kindlakujulist programmi ei kuulutanud ka 1918 asutatud kunstiühing „Pallas“. 1919 rajas Tartusse oma kõrgkooli. Pallase koolkonna mõju ulatus kaugele nõuk. aega välja. Konrad Mägi (algul neoimpressionism , hiljem ekspressionism), Nikolai Triik, Ado Vabbe (algul ekspressionist, siis futurism , uue teemana linnamiljöö).
Impressionistlikule maalikunstile on iseloomulikud muuhulgas nähtavad pintslitõmbed, heledad värvid, avatud kompositsioon, rõhuasetus valgusele ja selle muutumisele, igapäevased teemad ja ebatavalised rakursid.
Ekspressionistid pidasid võimalikuks muuta nähtava maailma värve ja vorme, selleks et väljendada oma meeleolusid, hoiakuid ja mõtteid. Kõike kujutati dramaatilises valguses. Oma suhtumist ümbritsevasse püüti väljendada inimese ja eseme deformeerimise teel. Inimesed on ekspressionismis sageli jõhkra ja inetu välimusega. Sellega taheti iseloomustada inimeste hingeelu ja ühiskonna seisundit .
Kubism - kuubist lähtuvale kujutamine, vabastada teos jutustavast sisust ja kujutada asju ( muusikainstrumendid , natüürmordid, maastikud jne) geomeetrilistena (kuup, silinder jne), tükeldatud pindadena või stereomeetrilistena (kujutada esemeid ühekorraga mitmest vaatevinklist).
Futurism - Tehnika areng ja selle kajastamine on väärtuslikum kui inimhinge probleemid Futurismile on omane vanade kultuuritraditsioonide hülgamine. Püütakse leida kunstilisi väljendusvahendeid, et kujutada kaasaegse kiire elu ja tehniseerunud keskkonnas elava inimese mõtte- ja tundelaadi ning probleeme. Futurism väljendabki tänapäeva maailma kiirust ja eripalgelisust; ülistatakse sõda, tehnikat ja dünaamikat.
Konstruktsionism- toode, mis hästi funktsioneerib ja on ka ilus
1920ndad- vabagraafika (Märt Laarman , Ferdi Sannamees , Eduard Viiralt)
Skulptorid- jätkas Amandus Adamson, akadeemilised monumendid, nagu Koidula Pärnus, Tartu Pauluse kiriku altariskulptuur, paljud vab. sõja monumendid.
Ferdi Sannamees, Jaan Koort „ Metskits “, Anton Starkopf „Andumus“ ja „ Uppuja “.
Kubism maalikunstis – Arnold Akberg , Märt Laarmann , Eduard Ole. Edasi realistlik kujutusviis.
Rahvusromantilise suuna areng. Eriti Kristjan Raud oma graafikaga. Korduvalt Kalevipoja teemasid. Ka Ants Laikmaa maastikud.
Kriisiajad kunstnikele rasked. Kultuurkapitali toetused kuivasid kokku. Olukord muutus 1934.a. näitusega, hakkasid toetama mitmed eraisikud, ostsid teoseid kokku. Näituste arvu järsk tõus.
Ka sagedased väliskunsti näitused. Eesti kunsti näitused välismaal. Rekord 1939 selles osas. Uus joon tarbekunst.
Eesti graafika suurkuju Eduard Viiralt, töötas peamiselt Pariisis. („ Kabaree “, „Põrgu“), kõrbekaamelid ja berberi tüdrukud. Teised grrafikud, vanameister Kr. Raud, uued Mugasto, Laigo, Aino Bach.
Eesti kunstile suur mõju Pallase koolkonnal, lisandus neile ka prantsuse kunsti mõju. Käisid end Pariisis täiendamas. Rõõmsameelne, värv ja vorm, ilma tagamõtteta. Rahulik olemisrõõm. Al. Vardi, Kr. Teder , Jaan Grünberg
Konkreetne ja sotsiaalne aga Andrus Johan, Kaarel Liimand. Rannakülade vaated – Juhan Nõmmik, Richard Uutmaa.
30ndate lõpus loodi mitmeid monumentaalmaale. Taas süngemad noodid- Endel Kõks, Alfred Kongo.
Muusika
Kõige tugevam seos rahvakultuuriga ja kõige pikem traditsioon, keskused Tallinn (Artur Kapp) ja Tartu (Heino Eller )
1919 Tallinnasse konservatoorium, Tartusse Kõrgem Muusikakool. 1920ndad- mitmekülgne muusika. Ooperid (Artur Lemba, Evald Aav), sümfooniad (Artur Kapp, Juhan Aavik, Heino Eller), oratooriumid ( Cyrillus Kreek, Artur Kapp), orelimuusika (Peeter Süda), kammermuusika, operetid jm. Kõrgetasemeline koorilooming (Mart Saar). 1930ndad – Eduard Tubin, Ed. Oja, Eugen Kapp. Riigi toel heliloomingu tutvustamine välismaal. Bariton Tiit Kuusik võitis lauljate konkursi Viinis.
Üldrahvalkud üldlaulupeod. Omariiklusaastatel eranditult Tallinnas, kuna nii palju publikut (1923, 1928, 1933, 1938) Üldjuhid Juhan Aavik ja Juhan Simm . Ka kohalikud laulupeod .
Avalike kontsertide kõrval Riigi Ringhääling. Ringhäälingu ühendatud sümfooniaorkester – kõrge tase.
Arenes edasi lihtsa meloodiaga rahvalaul, võõrmõjudega. Lõpptulemuseks rahvalikud laulud. Tuntuks nende lauludega Artur Rinne.
1920ndatel jõudis eestisse džäss , kohviku ja restoraniorkestrid. Džässist inspireeritud laulud –noor Raimond Valgre .
Teater ja kino
Teatri keskus Tallinn. „Estonia“, Draamateater, Tallinna Töölisteater. Tartu Vanemuine.
Kuni 1920 keskpaigani impressionism, sümbolism , ekspressionism. Lavastaja Paul Sepp .
Vaataja tüdines katsetustest. Publik vähenes. Realistlikkuse ilmumine. Psühholoogiline lähenemine. Kõige kindlam rahvatükk, suur publikumenu. Raudsepa „Mikumärdi“, kõige esitatum näidend. Kitzbergi „Kosjasõit“Juhan Simmi lauludega.
Sõnalavastustele lisandusid ooper, operett ja ballett . Eriti hästi läks operetil (juhatas „Estonias“ Alfred Sällik, primadonnaks Milvi Laid ). Operett edukas ka Vanemuises- Ida Urbel seal balletiga.
Lemmiknäitlejad Paul Pinna, Erna Villmer, Mari Möldre ( Toots ), Ants Eskola, Liina Reiman .
Autoritaarsel ajal pinged, üsna ühiskonnakriitiline teatrielu . 30ndate lõpp oli teatrile loominguliselt kui ka majanduslikukult väga soodne.
1938- Riiklik Lavakunstikool. Kutselised teatrid Viljandis ja Pärnus, poolkutselised Narvas, Valgas , Võrus, Kuressaares. Näitlemine maarahvamajades. Teatrite traditsioonilised suvised ringsõidud. Ajakiri „Teater“.
Kiiresti arenev kinokunst – vennad Parikad ja Märskad. Nemad ka Eesti esimeses filmistuudios „Estonia- Film “ (1919-1932).
Mitmed mängufilmid , kunstiline tase polnud eriti hea. Kõige menukamad Konstatin Märska „Vigased pruudid“ ja „Rummu Jüri“. Operaator , lavastaja ja ettevõtja Theodor Luts , töötas peamiselt Soomes. 30ndatel dokumentalistika, head tulemused. Stuudio „Eesti Kultuurfilm“- iganädalased ringvaated. Televisiooni eelkäija.
Ajakirjandus
Peamine infoedastaja trükiajakirjandus. Ajalehti ilmus palju, uusi väljaandeid, olemasolevaid suleti. Oma häälekandja igal tähtsamal parteil. Rahvaerakonnal „Postimees“, ilmus 6x nädalas, Tööerakonnal „Vaba Maa“. Sisu ja lugejate arvu poolest esireas „Päevaleht“, 7x nädalas. Seda ületas trükiarvu poolest vaid kollane nädalaleht „Esmaspäev“.
1934 riigipöörde järel suleti erakonnad ja nende ajalehed läksid kirjastusühistute kätte. Keelustati vab. sõjalaste ajalehed, „Vaba Maa“, sotsialistide „Rahva Sõna“, asunike „ Maaleht “. „Postimees“ võeti sundhooldusele. Endine Põllumeestekogude leht „Kaja“ kujundati ümber valitsuse ja Isamaaliidu häälekandjaks. Tegevusse astus Riiklik Propaganda Talitus, piiras ajakirjanike sõnavabadust.
Palju igasuguseid ajakirju. Poliitils-kultuurilised ja üldkultuurilised ajakirjad „ Odamees “, „Tänapäev“, „Akadeemia“, erialased „Põllumees“, „Sõdur“, „Kaitse Kodu!“ ning meelelahutuslikud- „ Maret “, „Nädal Pildis “.
1926 algasid raadiosaated. Raha napilt algul, hiljem raadio riigistati – Riigi Ringhääling ja ehitati võimas saatejaam Türile (1937). 1939.aastaks raadiokuulajate arv 100 000. Üheksa tundi ööpäevas saateid. Populaarne kõnetehnika virtuoos raadio-onu feliks Moor, tema eestvõttel kuuldemängud. Kasutusele magnetofonid ja reportaažiauto.