Tuleohutus (1)

11. Tuleohutus
11.1. Ehitusmaterjalid ja põlemine
Ehitusmaterjalide tulekindlus - fire- resistance (fire- proof materials)
Tulekindlus on materjali omadus püsida sulamata kõrges temperatuuris. Liigitatakse tulekindluse mõõdu – sulamistemperatuuri t°s (°C ) järgi:
1) tulekindlateks (fire-proof ) t°s > 1580 °C,
2) raskelt sulavad ( hard smelt) t°s = 1350...1580 °C,
3) kergelt sulavad t°s Tulekindlate materjalide gruppi kuuluvad:
a) taval. tulekindlad materjalid t°s 1580...1770 °C (šamott)
b) kõrge tulekindlusega materjalid t°s 1770...2000 °C ( nn. dinased Al2O3 sisaldusega materjalid)
c) üli-tulekindlad t°s > 2000 °C (magnesiaalsed tooted)
Sulamistemperatuuri mõõdetakse koonuse vajumisega aluspinnani.
Ehituskeraamika tooted, mis toodetakse tavalistest savidest (tellised, kärgtellis, tühiktellis)
kuuluvad kergelt sulavate mat. gruppi. Raskelt sulav näit. pottsepasavidest tooted
(keraamilised plaadid , kanalisatsiooni torud).
Materjalide põlevust (combustibility) iseloomustatakse süttivusega.
Eesti normides jaotatakse materjalid süttivuse seisukohalt põlevateks ja mittepõlevateks .
Mittepõlevaks loetakse ehitusmaterjali, mis ei sütti ega eralda kuumenemisel olulisel määral
suitsu või põlevaid gaase (näiteks kipskrohv , klaas, tellis , betoon).
Põlevad on kõik need materjalid, mis ei täida eelpooltoodud nõudeid (impregneerimata puit,
plastikud , kummid) .
On levinud ka klassifikatsioon , mille järgi materjalid liigitatakse 3 kategooriasse:
1. Mittepõlevad non-combustible - ei sütti, ei põle, ei söestu ega hõõgu iseseisvalt
( looduslikud ja tehiskivi , mineraalsed kivimaterjalid ning metallid).
2. Raskelt põlevad, hard-combustible süttivad raskesti ja hõõguvad nind söestuvad ainult
tulekolde juuresolekul. (TEP-fibroliit; õlg- ja roogmatt, mis on saviga segatud tihedus 900
kg/m3) või immutatud antipüreeniga.
3. Põlevad (combustible) on kõik orgaanilised materjalid kui nad pole immutatud
antipüreeniga. Süttivad ja põlevad. Hõõguvad iseseisvalt ka pärast tulekolde eemaldamist.
Ehitamisel kasutatakse teatavasti nii põlevaid kui ka mittepõlevaid materjale, ehitaja
ülesandeks on valida teatud juhtudel materjale, mis ei sütti ega põle. Näiteks
evakuatsioonikoridorides. Selliseid nõudeid esitatakse ehitusnormides vastavalt hoonete
kategooriale jne.
Ehituses ei tohi kasutada materjale või ehitusdetaile, mis iseeneslikult süttivad või mille
abil tuli võib plahvatuslikult levida või mille põlemisel või kuumenemisel eraldub tavalistest
suitsugaasidest erinevaid mürgiseid gaase, ka neid materjale mille pinnakiht sulab ja tekkinud
sulamass hakkab tilkuma või eraldab aineid, mis saavad põleda ilma õhuhapnikuta. Tuleohutuse seisukohalt jaotatakse materjalid, nendest koostatud tarindid ( konstruktsioonid ), tarindite pinnakihid, katusekatted ja põrandakatted klassidesse.
Mingisse klassi kuuluvust määratakse katseliselt vastavate metoodikate alusel, kusjuures

• määratakse põlemiskoormus MJ,
  
• eripõlemiskoormus MJ/m²,
  
• materjali eripõlemissoojus (kütteväärtus) MJ/kg
  
• tuleleviku kiirus pinnal jne.
  

Teras ei põle, ei sütti, kuid teras kaotab oma tugevuse temperatuuri tõusmisel
üle 500 °C, seega võib konstruktsioon kaotada kandevõime ja kokku variseda ning seetõttu tuleb
kandvaid konstruktsioone katta (näiteks katmine kipsplaatidega) ja teisalt kontrollida pärast
tulekahju kandekonstruktsioonide kandevõimet
Kergbetoonide tulekindlus ületab raskebetooni vastava näitaja.
Puit on põlev materjal. Puidu pinna temperatuuri tõusmisel üle 100 °C hakkavad temast
eralduma gaasid. Puidu süttimine on võimalik temperatuuril 250 °C. See iseenesest
tähendab, et leegi juuresolekul süttivad emiteeritud gaasid. Kui puidu pinna temperatuur
tõuseb 500 °C, siis sellel temperatuuril on võimalik juba nn. isesüttimine.
Klaasvill-tooted - sulamistemperatuur 600 oC, sõltub sideainest
Kivivilltooted Partek kivivill -tooted kasutamine kuni sulamiseni 1100 oC
Põlemine (Allikas: Ehitiste tuleohutus osa 1. EPN 10.1 Üldeeskiri Abimaterjal (ET-2 0109-0306)
Märkus: EPN 10.1 on küll asendatud (VV 27.10. 2004. a määrus nr 315; vt. ptk.11.3), kuid abimaterjal on kasutusel.
Põlemine on kiire oksüdatsioonireaktsioon, millega kaasnevad intensiivne soojuse eraldumine, reaktsioonisaaduste temperatuuri järsk tõus ja tavaliselt ka valguskiirgus. Kui oksüdeerijaks on hapnik, siis tekivad põleva lähteaine koostiselementide oksiidid .
Tulekahju on kiire põlemine, mis levib kontrollimatult ajas ja ruumis. Süttimise eelduseks on põleva materjali, hapniku ja piisavalt kõrge temperatuuri üheaegne olemasolu. Süttimist põhjustavaks soojusallikaks võib olla säde, leek või lihtsalt piisavalt kõrge temperatuur süttimiseks piisava soojasisaldusega (soojusmahtuvusega). Põlemisreaktsiooni kiirus võib ulatuda aeglasest, visuaalselt märkamatust oksüdeerumisest kuni plahvatusliku põlemiseni.
Põlemine jagatakse üldjuhul kahte põhitüüpi: põlemine leegiga ja hõõgumine. Gaasid ja põlevvedelikud põlevad ainult leegiga. Tahketel ainetel (nt puit, paber, plastmassid ) algab enne tõelist põlemist aine termiline lagunemine – pürolüüs. Selles põlemisstaadiumis eraldub ainest põlemisvõimelisi gaase (auru). Tõeline põlemine toimub seejärel leegitsemise või hõõgumisena või samaaegselt nii leegitsemise kui hõõgumisena. Nt puit, paber ja süsi põlevad leegiga (pürolüüsi tagajärjel) ja hõõgudes (jääksöe põlemine). Mitmed ained, nagu nt parafiin, põlevad vaid leegiga. Hõõgpõlemise näiteks võiks olla koks.
Tavaline tulekahju
Kui oluline osa põlemiskoormusest koosneb tavalistest põlevatest materjalidest nagu puit, paber, plastmass , tekstiil, võib vabalt arenevas põlemises (tulekahjus) eristada kolme üksteisest selgesti erinevat faasi (joonis 18). Esimene neist on süttimisfaas, mille juures ruumi keskmine temperatuur on veel suhteliselt madal. Selle faasi kestus sõltub peamiselt põleva aine süttimise kiirusest (süttivustundlikkusest) ja sellest, kui palju seejuures vabaneb soojust ning eraldub põlemisvõimelisi gaase. Tule(kahju) arengut süttimisfaasis mõjutavad ka põlemiskoormuse suurus ja põleva materjali paigutus , materjali peeneteralisus ning ka värske õhu juurdevooluavade pindala ja paiknemine .
Kui temperatuur on tõusnud ca 400 oC-ni toimub nn lahvatus (üldine süttimine) ja tulekahju läheb lühikese aja jooksul üle põlemisfaasi. Kuumade põlemisgaaside tungimine (ülesurve tõttu) naaberruumidesse põhjustab sobivate tingimuste puhul laussüttimise. Laussüttimise korral
Joonis 27. Tulekahju faasid
hakkab ruumis olev põlevmaterjal energiliselt põlema ja temperatuur tõuseb kiiresti
800 – 1200 oC-ni.
Põlemisfaasi kestus oleneb põlemiskoormusest (põleva materjali kogusest ruumis), põlemise intensiivsusest ja õhu juurdevoolu tingimustest. Kui põlevmaterjal (põlemiskoormus) on suures osas ära põlenud ja temperatuur langeb, saabub kolmas, s.o jahtumisfaas.
Nt eluhoone tulekahjus on süttimisfaasi kestus 10 –15 minutit. Kui aga põlevmaterjal on tolmutaoline või selleks on põlevvedelik, võib süttimisfaasi kestuseks olla vaid mõni sekund.
Erinevates faasides ohutuse tagamiseks tähelepanu väärivad tarindid ja tegevus:
1. Faas: väljapääsuteed, pinnakihid, kaitsekatted, mittepõlevad ehitusmaterjalid, suitsu ja soojuse eemaldamine,
2. Faas: tuletõkkesektsioonid, kandvad tarindid,
3. Faas: kandvad tarindid.
Standardtulekahju
Standardtulekahju on teoreetiline, standardiga ISO 834 määratud põlemise temperatuuri ja aja režiim, mille juures katsetatakse ehitusmaterjale ja -tarindeid tule toime suhtes.
Temperatuuri ja aja režiim on määratud valemiga 71:
T – T0 = 345 log (8t + 1), (71)
milles
T - põlemisruumi (katseahju) temperatuur K,
T0 - katsekeha algtemperatuur K,
t - aeg minutites.
Ülalnimetatud standardtulekahju aeg-temperatuuri seos kehtib nn tselluloosi põlemise kohta (puit, paber, tekstiilmaterjalid jne). Süsivesinike (vedelkütuste jt põlevvedelike) põlemisel on temperatuuri tõus palju kiirem ning seda iseloomustab valem 72:
T = 1080 [1 – 0,325 exp (-0,167t) – 0,675 exp (-2,5t)] + 20 (72)
milles t on aeg minutites.
Aeglasemat temperatuuri tõusu iseloomustab hõõgpõlemise kõver, mis järgib seost (valem 73):
T = 154 t0,25 + 20 (73)
Üldjuhul peetakse standardtulekahju režiimi raskemaks võrreldes tavalise tulekahjuga. Seepärast püütakse tänapäeval modelleerida ja matemaatiliselt formuleerida ka tavalisi tulekahjusid.
See võimaldaks küll ehitisi täpsemalt dimensioonida tuleohu suhtes, kuid nende arvutusmeetodite arendamiseks ja usaldusväärsuse suurendamiseks , samuti arvutusteks vajalike materjaliomaduste
väljaselgitamiseks vajatakse veel märkimisväärset rahvusvahelist uurimispanust.
Normide koostamise lähtekohad
Süttimisfaasi kestusel on otsustav osa inimeste evakueerumisvõimalustele, tulekahju avastamisele enne laussüttimist ja tulekahju kustutusvõimaluste edukusele. Põlemisfaasi kestusel ja temperatuuril seevastu on otsustav mõju kande- ja tuletõkketarindite vastupidavusele ja selle kaudu ka inimeste päästmisvõimalustele, vara hävingu ulatusele ning tulekustutus - ja päästemeeskonna toimimiseeldustele.
Tarindite süttimise takistamine ja süttimisfaasi pikendamine suunavad tähelepanu pinnakihi tingimustele, kaitsetarindi kaitsekihi ja -katte kasutamisele ning üldse mittepõlevate ehitusmaterjalide kasutamisele.
Suur suitsuteke tulekahjul raskendab evakuatsioonipääsude leidmist ning tulekustutus- ja päästetööde teostamist, samuti põhjustab see varale suitsust tingitud kahjustusi. Surmajuhtumid tulekahjus on põhjustatud peaasjalikult suitsus esinevate mürkgaaside toimest, millest tavalisim on süsinikoksiid ehk vingugaas , samuti ka mitmed muud lämmastiku-, kloori-, väävli- jm ühendeid sisaldavad gaasid.
Ehitises ei tohi kasutada materjale, mis on iseeneslikult süttivad või mille abil võib tuli intensiivselt (plahvatuslikult) levida; samuti materjale, mille põlemisel või kuumenemisel eraldub
suitsu tavalisest koostisest erinevaid mürgiseid gaase või mille pinnakiht sulab ja tekkinud sulamass hakkab tilkuma või millest eraldub aineid, mis saavad põleda ilma õhuhapnikuta.
Evakuatsioonipääsudele esitatavad nõuded püüavad tagada hädaolukorraks piisavalt avarate ja hõlpsasti läbitavate väljumisteede rajamist ehitises. Evakueerimise turvalisuse tagamiseks evakuatsioonitee vertikaalosa ( trepikoda ) tuleb üldjuhul moodustada omaette tuletõkkesektsioonina. Mida kõrgem on ehitis (hoone), seda tule- ja suitsukindlam peab olema trepikoda ning seda kauem peab see tõkestama tule ja suitsu levikut. Ainsaks erandiks , kui trepikoda ei pea moodustama tuletõkkesektsiooni, on tuleohutusklassi TP2 või TP3 kuuluvate kahekorruseliste hoonete trepid juhul, kui on täidetud väljumistee pikkuse piirnorm, mille määramisel on arvestatud väljumistee vertikaalosa (trepi) kõrgus kolmekordse pikkusena.
11.2. Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded
Kasutatud: EHITISELE JA SELLE OSALE ESITATAVAD TULEOHUTUSNÕUDED (RTI, 09.11.2004, 75, 525; 2004) on reguleeritud Vabariigi Valitsuse 27. oktoobri 2004. a määrusega nr 315 Muudetud ja jõustunud 1.10.2007. Määrus on kehtestatud «Ehitusseaduse» § 3 lõike 11 alusel. Edaspidi konspektis (VV 27.10. 2004. a määrus nr 315):
EVS 812-7:2008. Ehitiste tuleohutus. Osa 7: Ehitistele esitatava põhinõude, tuleohutusnõude tagamine projekteerimise ja ehitamise käigus
Tuleohutusnõuded
Ehitistele esitatavate tuleohutusnõuete eesmärgiks on nende ehitiste projekteerimisel ette näha ja ehitamisel realiseerida sellised plaani- ja konstruktsioonilahendused, mis tagavad neis ehitistes viibivatele inimestele isikuturvalisuse ja, mõistlikkuse piirides, ka ehitises asuva vara kaitse tuleõnnetuse puhul.
Olulisteks tuleohutusnõueteks loetakse nõudeid, mis tagavad, et võimaliku tulekahju puhkemise korral:
- säilib ettenähtud aja jooksul ehitise kandevõime;
- on ehitises tule ja suitsu tekkimine ning levik takistatud,
- on tule levimine ehitiselt naaberehitistele takistatud,
- on inimestel võimalik ehitisest evakueeruda
- on võimalik inimesi ehitisest evakueerida,
- on arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega.
Põlemiskoormus. Ruumis paikneva põleva materjali, inventari ja põlevate ehitustarindite täielikul põlemisel summaarne vabanev soojushulk (MJ). Nimetatud soojushulk arvutatuna põrandapindala ruutmeetri kohta on eripõlemiskoormus. Eripõlemiskoormuse ühikuks on MJ/m2.
Tulenevalt ehitise kasutusviisist määratakse põlemiskoormus järgmiselt:
1) üle 1200 MJ/m2 – näiteks laoruumid, raamatukogud koos hoidlatega, arhiivid , kusjuures ruumide põlemiskoormust hinnatakse või arvutatakse;
2) vähemalt 600 MJ/m2 ja maksimaalselt 1200 MJ/m2 – näiteks kauplused, näitusehallid, raamatukogud ilma hoidlata, mootorsõidukite remondi - ja hoolderuumid ja elamute keldrikorruse osad, välja arvatud tehniline kelder , milles on hoiuruume;
3) alla 600 MJ/m2 – näiteks elamud , majutusruumid ja hoolekandeasutused, restoranid , büroohooned, koolid, spordisaalid, teatrid ja kirikud.
(6) Lõike 5 punktis 3 nimetatud rühma kuuluvateks võib lugeda ka neid hooneid või nende osi, mille eripõlemiskoormus on üle 600 MJ/m2, kui sellised hooned või nende osad on varustatud
automaatse tulekustutusseadmega.
Põlemiskoormust võib ka arvutada (valem 74):
f = (m1* q1+ m2 q2+ ...+mn qn)/S, (74 )
kus f - eripõlemiskoormus (MJ/m2),
mi, i =1...n - iga põlevaine mass (kg),
qi, i =1...n - iga põlevaine eripõlemissoojus (MJ/kg),
S - tuletõkkesektsiooni (või arvutusaluse ruumi) põranda
pindala (m2).
Tabel 23. Põlevainete (eripõlemissoojus) kütteväärtus
Põlevaine
Materjali
eripõlemis-
soojus
MJ/kg
Põlevaine
Materjali
eripõlemis-
soojus
MJ/kg
A. Tahked ained
B. Vedelikud
ABS-plastmass
40
Karburaatori piiritus
32-35
Akrüülplaat
27
Bensiin
44
Atratsiit
32-36
Loomarasv
35-40
Asfalt
40
Diislikütus
41-42
Epoksüvaik
34
Etanool
30-34
Kork
31-35
Linaseemneõli
39
Kumm
21
Metanool
23-25
Linoleum
21
Määrdeõlid
44
Melamiinplast
19
Parafiinõli
41
Nahk
20
Petrool
43
Paber, papp
16-18
Toornafta
43
Parafiin
47
Tõrv
38
Polüestervaik
30
Polüetüleen
47
C. Gaasid
Polüstüreen
42
Atsetüleen
37-39
Polüuretaan
24
Maagaas
34-38
Polüvinüülkloriid
18
Süsinikoksiid(CO)
13
Puit
17-20
Vedelgaas - butaan
46,5
Põhk, õled
17
Vedelgaas-propaan
45,5
Rasv
40
Rõivad
17-23
D.
Kütused
Siid
17-21
Antratsiit
32-36
Tselluloid
19
Kivisüsi
29
Tselluloos
15
Koks
28-34
Vahtplast
32
Küttepuit
12-13
Vahtpolüuretaan
25-29
Puusüsi
30
Vili
17
Põlevkivi
11-14
Vill
23
Turbabrikett
19
Turvas
12-14
Tulepüsivus ja tulepüsivusaeg
Tulepüsivusena käsitletakse määruse (VV 27.10. 2004. a määrus nr 315) tähenduses ehitise konstruktsiooni või selle osa võimet säilitada ettenähtud aja jooksul ettenähtud kande- ja soojusisolatsioonivõimet ning terviklikkust.
Ehitise kandekonstruktsioonide ja tuletõkkesektsioone moodustavate konstruktsioonide tulepüsivus määratakse lähtuvalt konstruktsiooni kandevõimest (tähis R), tihedusest ehk terviklikkusest (tähis E) ja soojus(sooja-)isolatsiooni võimest (tähis I), kusjuures tulepüsivust väljendatakse minutites vastavalt 15, 30, 45, 60, 90, 120, 180 või 240 minutit (tabel 25).
Tulepüsivusaeg. Aeg minutites, mille jooksul ehitustarind peab täitma temale pandud tuleohutusnõudeid staatilise püsivuse ja tule ning suitsu tõkestamise suhtes, samuti ära hoidma temperatuuri tõusu tule suhtes vastaspinnal üle lubatud piiri. Tulepüsivusaeg määratakse standardkatse või arvutuse alusel.
Tulepüsivusaega minutites tähistatakse koos vastava tulepüsivusomaduse tähisega, nt R120 , EI60 jne. Tulepüsivusomaduste kombinatsioonid on järgmised:
R, REI, RE, EI, E.
Ehitise osa võib lisaks eelnevale kirjeldada järgmiselt:
1) soojuskiirguse läbivuse piirang (tähis W);
2) löögikindlus ja mehaaniline mõju (tähis M);
3) isesulguvate seadmetega varustatud uks (tähis C);
4) suitsu läbitungimise piirang (tähis S);
5) elektritoite või signaali katkematu töötamine (tähis P või PH);
6) tahmapõlengukindlus (tähis G);
7) kattematerjaliks oleva ehitusmaterjali või -toote (edaspidi materjal) võime kaitsta kattematerjali taga olevat konstruktsiooni süttimise ja söestumise eest (tähis K);
8) stabiilsuse säilitamine konstantse temperatuuri tingimustes (tähis D);
9) stabiilsuse säilitamise kestus standardse aja/temperatuuri graafiku suhtes (tähis DH);
10) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud elektriventilaatorite toimimise aeg temperatuuri muutumise tingimustes (tähis F);
11) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud loomuliku õhuvahetuse toimimise aeg (tähis B).
Nagu eeltoodud määratluse sisust selgub , tähendab tarindi tulepüsivus vastupanu tule toimele kolmel, üksteisest üsna erineval viisil:

• staatilist stabiilsust, sh kuju muutmatust ehk deformatsiooni puudumist (R);
  
• ruume eraldavate tarindite osas tihedust (E);
  
• vähest soojajuhtivust, et tarindi vastasküljel tule suhtes ei tõuseks temperatuur tarindi pinnal üle lubatava piiri, üldjuhul mitte üle +80 °C (I).
  

Tulepüsivusaja kestvus konkreetsel juhul oleneb põhiliselt hoone (ehitise) tuleohutusklassist ja tarindi liigist (ülesandest, koormusskeemist), TP1-klassi kuuluvatel hoonetel ka põlemiskoormusest.
Olenevalt ehitusdetailist või tarindist ja selle asukohast ehitises võib esineda olukordi, kus kõigi eespoolmainitud kolme tingimuse täitmine tulepüsivuse suhtes ei ole vajalik, nt kandetarind (post) peab täitma kõiki kolme tingimust, kui ta paikneb tuletõkkepiirdes; eraldiseisval postil on ainult stabiilsuse nõue (R). Isekandev tuletõkkesein, millele ei rakendata muid koormusi, peab täitma ainult tiheduse ja soojuse isoleerimise nõudeid (EI).
Järgnevalt on kursiivis toodud pinnakihtide märgistused, mida võib küll leida materajalide tähistuses, kuid mida ei käsitlevad materjalid enam ei kehti
Ehitusmaterjali ja tarindi pinnakihi omadusi, mis mõjutavad pinnakihi süttivust ja tule levimist piki tarindi pinda, klassifitseeritakse alljärgnevalt:
- süttivustundlikkust iseloomustavad klassid V1 ja V2;
- tule levikut iseloomustavad klassid I ja II.
Klass V1 tähistab pinnakihti, mis ei sütti üldse või süttib väga halvasti. Klassiga V2 tähistatakse aeglaselt süttivat pinnakihti. Klassita pinnakiht süttib kergesti.
Tule levikuta pinnakiht – klass I – ei võimalda tule levikut ega tekita suitsu.
Tuld aeglaselt levitav pinnakiht – klass II – ei soodusta oluliselt tule levikut ega tekita suurel määral suitsu.
Kiiresti tuld levitavaks ja suurel hulgal suitsu tekitavaks pinnakihiks loetakse niisugust pinnakihti, mis ei vasta eeltoodud nõuetele.
Pinnakihi omaduste – süttimistundlikkuse ja tule leviku – klassid iseloomustavad hoone seinte, lagede (kaasa arvatud ripplagede), torustiku, isolatsioonikihi pealispinna ja tarindi sees olevate õõnsuste ja kanalite pinnakihte.
Klassinäitajad esitatakse koos, eraldatuna teineteisest kaldkriipsuga (nt V1/I) ja nende vastupanu tulele alaneb järjekorras: V1/I; V1/II; V1/–; V2/– ja –/–.
Vastavalt EVS 620-9:2003 Katusekattematerjalid. Põlevus jagatakse klassidesse K1 ja K2 selle järgi, kuidas nad väldivad või aeglustavad süttimist ja tule levimist katuse pealispinnal ning samaaegselt kaitsevad alustarindit süttimise eest. Klassi K1 kuuluvad katted, mis ei sütti ning kaitsevad alustarindit süttimise eest. Näited joonis 28.
Klassi K2 kuuluvad katted, mis küll süttivad, kuid ei soodusta tule levikut ja teatud määral kaitsevad alustarindit süttimise eest. Kergsüttivad, tule kiiret levikut võimaldavad ja alustarindit
mittekaitsvad katusekatted on klassita.
Järgnevalt on esitatud mõned katusekatted, mida võib lugeda K1-klassi kuuluvaks:

• kivikatus puitroovitisel,
  
• plekk-katus puitroovitisel,
  
• asbesttsementplaadid (eterniit) puitroovitisel,
  
• bituumenmaterjalidest (ruberoidist) katusekate, millel on kruusapuiste (terasuurusega 5 – 30 mm) 1,5-kordse terasuuruse paksuse kihina, kuid mitte vähem kui 20 mm.
  

.
Joonis 28. TP1 klassi kuuluv katuslae tarind
K2 peab läbima katsetuse järgmiselt:

• katusekattematerjali kahjustuse pikkus põletuskoha keskkohast kuni 550 mm (3 keskmine);
  
• alusmaterjali kahjustuse pikkus põletuskoha keskkohast kuni 550 mm (3 keskmine);
  
• üksikutel mõõtmistel kuni 800 mm.
  

Klassita katusekatet, nagu nt. roo- või õlgkatust, võib kasutada, kooskõlastatult kohaliku tuletõrje- ja päästeasutusega, eraldiseisvate, soovitatavalt ilma tulekoldeta hoonete rajamisel, kui see ei suurenda tuleohtu ümbruskonnale.
11.3. Hoone tuleohutusklass
Ehitise või selle osa tuleohutuse näitajateks on tuletundlikkus ja tulepüsivus (VV 27.10. 2004. a määrus nr 315).
Ehitised ja selle osad jaotatakse tuleohutusest lähtuvalt järgmiselt:
1) tulekindel (tähis TP1) – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures üldjuhul sellise ehitise kandekonstruktsioon tulekahjus ei varise;
2) tuldtakistav (tähis TP2) – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures ettenähtud aeg on lühem tulekindla ehitise suhtes ettenähtud ajast;
3) tuldkartev (tähis TP3) – ehitise kandekonstruktsioonile ei seata nõudeid kandekonstruktsiooni tulepüsivuse suhtes.
Ehitised ja selle osad jaotatakse tuleohutusest lähtuvalt järgmiselt (EVS 812-7:2008):
1) TP1 – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda. Suurust, kõrgust ja viibivate inimeste arvu ei piirata;
2) TP2 – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda, kusjuures ettenähtud aeg on lühem tulekindla ehitise suhtes ettenähtud ajast; nõuded eelmisest madalamad; piisav turvalisuse tase saavutatakse püstitades nõudeid ehitiste seinte, lagede ja põrandate pinnakihtide omadustele. Olenevalt kasutusviisist on korruste ja inimeste arv piiratud.
3) TP3 – ehitise maapealse osa kandetarinditele ei seata erinõudeid tulepüsivuse osas. Turvalisuse tase saavutatakse suuruse ja inimeste arvu piiramisega olenevalt kasutusviisist. Ehitise eri osad võivad kuuluda erinevatesse tuleohutusklassidesse, eeldades, et nad eraldataud tulemüüriga.
Lühidalt võiks nimetatud kolme tuleohutusklassi iseloomustada järgmiselt:
- TP1-klassi ehitise tüüpiliseks esindajaks on kivihoone. Enamasti kolme- ja enamakorruselised on ( erandit TP2-klassi juures arvestamata) TP1-klassi hooned. Hoone korruselisus ja kõrgus ei ole piiratud. Kõrguse kasvades tuleohutusnõuded kasvavad. Tarindite tuleohutused on sõltuvad hoonesisesest põlemiskoormusest. Eeldatakse, et kandetarindid jääksid püsima tulekahju lõpuni, kui kõik arvestatud põlev materjal on lõpuni põlenud. Eripõlemiskoormus mõjutab tarindite dimensioneerimist. Ehitusmaterjalid A1-A2 klassi ehitusmaterjalidest.
Kuuluvad ka osad 1-kuni 2-korruselised hooned, mis inimeste arvu piirangu tõttu ei mahu TP-2 klassi alla.
- TP2-klassi ehitist võiks iseloomustada kaitsevooderdusega puithoonena. Ehitis on üldjuhul 1–2-korruseline, erandiks on elu- ja büroohoone, mis võib olla ka kolme või nelja korruseline. Kasutusviis ja inimeste arv on piiratud. Maksimaalkõrgus 9 m, elu- ja büroohoonetel 14 m. Kandetarindite minimaalseks klassiks on 1-2-korruselistel R30, kõrgematel R60. Kandetarindeid võib teha põlevast ehitusmaterjalist. Eriomadus on ranged nõuded sisepindale.
- TP3-klassi ehitised on põhiliselt puithooned, aga samuti tule toime vastu kaitsmata metallhooned. Nende hoonete kandetarindite tuleohutust ei normeerita, hoonete maksimaalne lubatud kõrgus on 9 m, ühe-korruselised lao-, tööstus- ja põllumajandushoonetel 14 m.
See on väikseima tuleohutusega ehitiste klass. Piiratud on nii suurus, kasutusala kui ka inimeste arv.
Ehitise nõutav tuleohutusklass tuleneb rajatava ehitise kasutusviisist ning selles toimuva tegevuse iseloomust ja ulatusest (tööstus- ja laohoonete osas veel ka tegevuse tuleohutusklassist ja tulekaitsetasemest).
Korruste piirpindalad ja lubatud inimeste arvud on toodud tabelis 24.
Tabel 24. HOONETE KORRUSTE ARVU, KÕRGUSE, PINDALA JA KASUTAJATE ARVU PIIRANGUD TP2- JA TP3- KLASSI HOONETES
Hoonet iseloomustavad näitajad
Ehitise klass
TP2
TP3
Korruselisus
üldjuhul
kuni 2
kuni 2
I ja V kasutusviis
kuni 4
kuni 2
VI ja VII kasutusviis
kuni 2
kuni 1
Kõrgus
Üldjuhul
kuni 9 m
kuni 9 m
I ja V kasutusviis
kuni 14 m
kuni 9 m
ühekorruseline, VI ja VII kasutusviis
piiranguta
kuni 14 m
Korruste kogupindala
ühekorruseline ehitis
piiranguta
kuni 2400 m2
kahekorruseline ehitis
piiranguta
kuni 1200 m2
Korruste kogupindala
ühekorruseline ehitis
piiranguta
piiranguta
VI ja VII kasutusviisiga ehitiste korral
kahekorruseline ehitis
piiranguta
ei lubata
I kasutusviis
piiranguta
piiranguta
II kasutusviis
ühekorruseline ehitis
150 kohta
50 kohta
kahekorruseline ehitis
50 kohta
10 kohta
III kasutusviis
ühekorruseline ehitis
100 kohta
10 kohta
kahekorruseline ehitis
25 kohta
ei lubata
IV kasutusviis
ühekorruseline ehitis
piiranguta
500 inimest
kahekorruseline ehitis
250 inimest
50 inimest
Koolieelsed
ühekorruseline ehitis
100 kohta
50 kohta
lasteasutused
kahekorruseline ehitis
50 kohta
ei lubata
V kasutusviis
ühekorruseline ehitis
piiranguta
piiranguta
kahekorruseline ehitis
piiranguta
150 töötajat
VI kasutusviis
ühekorruseline ehitis
piiranguta
piiranguta
kahekorruseline ehitis
50 töötajat
ei lubata
Ehitise kasutusviisid on rühmitatud:
I kasutusviis - elamud ja eluruumid;
II kasutusviis – majutushooned;
III kasutusviis - ehitised, mis on ööpäevaringses kasutuses ja kus on hooldusaluseid või isoleeritavaid inimesi;
IV kasutusviis - suurte rahvahulkade kogunemishooned;
V kasutusviis - ehitised, mis on üldjuhul päevases kasutuses ja milles reeglina viibivad ruume tundvad isikud;
VI kasutusviis - tööstus- ja tootmisehitised, milles reeglina viibivad ruume tundvad isikud;
VII kasutusviis – garaażid.
Tuletundlikkusena käsitatakse ehitise osa omadusi tulega kokku puutudes:
1) süttida;
2) eraldada soojust;
3) levitada tuld;
4) eraldada suitsu;
5) eraldada mürgiseid gaase;
6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku.
Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt:
1) siseseinast;
2) laest ja katuslaest;
3) põrandast;
4) ehitisse paigaldatavate seinte, lagede ja põrandate kattematerjalidest;
5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks torustik või õhukanal;
6) välisseinast,
7) katusekattest.
Tabel 25. Nõuded ehitise jäigastavate ja kandekonstruktsioonide tulepüsivusele
 
Ehitise klass
TP1
TP2
TP3
Põlemiskoormus MJ/m2
üle 1200
600–1200
alla 600
1
2
3
4
5
Kuni kahekorruseline hoone üldiselt
R 120*
R 90*
R 60*
R 30
–
–kui soojusisolatsioon ei ole vähemalt klassist A2-s1,d0
R 120**
R 90**
R 60**
R 30
–
–II ja III kasutusviis
R 120**
R 90**
R 60**
R 30
–
Kolme- kuni kaheksakorruseline hoone üldiselt
R 180**
R 120**
R 60**
***
***
Kolme- või neljakorruseline I ja V kasutusviisiga ehitis:
 
 
 
 
 
–pealmaakorrused
R 180**
R 120**
R 60**
R 60*
***
–keldrikorrused
R 180**
R 120**
R 60**
R 120**
***
Üle kaheksakorruseline hoone
R 240**
R 180**
R 120**
***
***
Esimese maa-aluse keldrikorruse all asuvad keldrikorrused
R 240**
R 180**
R 120**
R 120**
R 60**
Pööningu vahelae konstruktsioonide nõuded, kui vahelae isolatsioon on vähemalt klassist A2-s1,d0
 
 
 
 
 
–kuni kahekorruseline, pööninguta; konstruktsioonid, mis on ehitise kandekonstruktsioonide või jäikuselementide oluline osa
R 60
R 60
R 60
R 30
–
–kuni kahekorruseline, pööninguta; konstruktsioonid, mis ei ole ehitise kandekonstruktsioonide või jäikuselementide oluline osa
R 15
R 15
R 15
R 15
–
–ühekorruseline, pööninguta; automaatne kustutusseade; konstruktsioonid, mis ei ole ehitise kandekonstruktsioonide või jäikuselementide oluline osa
–**
–**
–**
–
–
–ühekorruseline, tööstus- või  laohoone ; pööninguta; konstruktsioonid, mis ei ole kandekonstruktsioonide või jäikuselementide oluline osa
–**
–**
–**
–
–
Pööningu või katuseõõnsuse katuse konstruktsioonid, mis ei ole ehitise  karkassi olulised kandvad või tulekahjus karkassi jäigastavad konstruktsioonid
–
–
–
–
–
Tulemüür
REI 240*
REI 180*
REI 120*
Märkused:
* kui kandetarindid ei ole vähemalt klassist A2-s1,d0, peab hoone soojusisolatsioon olema vähemalt A2-s1, d0 klassi materjalidest
** kandetarindid tuleb teha vähemalt A2-s1,d0 klassi kuuluvatest materjalidest
*** sellist ehitist ei ole lubatud ehitada
–klassinõudeid ei ole
Ehitise osad jaotatakse tuletundlikkusega seonduvalt järgmiselt (A1/A2 mittepõlevad,
B,C,D, E, F põlevad) (tabelid 26, 27):
1) A1 – ehitise osa, mis ei ole tuletundlik;
2) A2 – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub eriti vähesel määral suitsu eraldumises;
3) B – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub süttivuses ja eriti vähesel määral suitsu eraldumises ning põlevaid tilku ega tükke ei esine;
4) C – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub vähesel määral suitsu eraldumises ja kiiresti kustuvates põlevates tilkades või tükkides;
5) D – ehitise osa, mis on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus väljendub tulekahjus (põlemisprotsessis) osalemise lubatavuses;
6) E – ehitise osa, mille osavõtt tulekahjust on tavapärane (lubatav);
7) F – ehitise osa, millega toimuv ei ole tulekahjus määratud;
8) s1 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine (eraldumine) on eriti vähene;
9) s2 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine on vähene;
10) s3 – ehitise osa, milles toimub suitsu moodustumine, mis ei täida s1 ega s2 nõudeid;
11) d0 – ehitise osa, milles põlevaid tilku või tükke ei esine;
12) d1 – ehitise osa, milles põlevad tilgad või tükid kustuvad kiiresti;
13) d2 – ehitise osa, milles põlevate tilkade või tükkide esinemine ei täida d0 ega d1 nõudeid.
Tabel 26. Nõuded ehitise ja selle osa tuletundlikkusele
Ehitise kasutamise otstarve
Ehitise osa (konstruktsioon)
Hoone klass TP1
Hoone klass TP2*
Hoone klass TP3
I kasutusviis
seinad ja lagi
Ds2,d21)
B-s1,d02)
D-s2,d21)
 
põrandad
–
–
–
II kasutusviis
seinad ja lagi
D-s2,d2
B-s1,d0
D-s2,d2
III kasutusviis
seinad ja lagi
B-s1,d0
B-s1,d0
D-s2,d2
 
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
–
IV kasutusviis
 
 
 
 
–põlemiskoormus kuni 600 MJ/m2 ja
 
 
 
 
–pindala ≤ 300 m2
seinad ja lagi
D-s2,d2
B-s1,d0
D-s2,d2
 
põrandad
–
–
–
–pindala > 300 m2
seinad ja lagi
C-s2,d1
B-s1,d0
D-s2,d2
 
põrandad
–
–
–
–põlemiskoormus
seinad ja lagi
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
≥600 MJ/m2
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
–
V kasutusviis
seinad ja lagi
D-s2,d21)
B-s1,d02)
D-s2,d21)
 
põrandad
–
–
–
VI kasutusviis
 
 
 
 
–tootmine ja ladustamine , kus  tuleoht on vähese või arvestatava tõenäosusega
seinad ja lagi
põrandad
D-s2,d2
DFL-s1
B-s1,d0
DFL-s1
D-s2,d2
–
–tootmine ja ladustamine, kus tuleoht on märkimisväärne või suur, või millega seoses võib eksisteerida plahvatusoht
seinad ja lagi
põrandad
B-s1,d0
A2FL-s1
B-s1,d0
A2FL-s1
B-s1,d0
A2FL-s1
VII kasutusviis, autoremondi
seinad ja lagi
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
hoolde- ja töökojad
põrandad
A2FL-s1
A2FL-s1
A2FL-s1
Pööningud ja keldrid
 
 
 
 
–kasutatav pööning
põrand
A2FL-s1
DFL-s1
DFL-s1
–mittekasutatav pööning ja madal pööning ja  katusealune õõnsus
pööningu vahelae pealispind
B-s1,d0
B-s1,d0
–
–keldrid üldiselt
seinad ja lagi
C-s2,d1
B-s1,d0
D-s2,d2
 
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
DFL-s1
–tehnohoolde ruumid
seinad ja lagi
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
 
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
DFL-s1
 
katlaruumi põrand
A2FL-s1
A2FL-s1
A2FL-s1
Trepikoda ja
seinad ja lagi
A2-s1,d03)
B-s1,d0
B-s1,d0
evakuatsioonikoridor
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
DFL-s1
II ja III kasutusviisiga
seinad ja lagi
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
sisekoridorid
põrandad
DFL-s1
DFL-s1
–
Saunad
seinad ja lagi
D-s2,d2
D-s2,d2
D-s2,d2
 
põrandad
–
–
–
Tähistused tabelis:
* § 17 lõikes 10 nimetatud kaitsekatte pealispinna nõue on A2-s1,d0
–nõudeid ei esitata
1)  seinapinna väikseid osi võib katta klassifitseerimata materjaliga
2) seinapinna väikseid osi võib katta D-s2,d2 klassi materjaliga
3) seinapinna väikseid osi ja laepindade osi võib katta B-s1,d0 klassi materjaliga
Tabel 27. Ehitise välisseina välispindade ja õhutuspilu pinna tuletundlikkuse määramine
Ehitise klass ja kasutusviis
 
TP1
TP2
TP3
TP1-klassi ehitised üldiselt
Kuni 4-korruselised elu- ja büroohooned
Ravi- ja hooldusasutused
3- ja 4-korruselised elu- ja büroohooned
TP2-klassi ehitised üldiselt
Välisseina välispind
B-s1,d01)
B-s1,d02)
B-s1,d02)
B-s1,d02)
D-s2,d2
D-s2,d2
Õhutuspilu välispind
B-s1,d01)
B-s1,d02)
B-s1,d02)
B-s1,d02)
D-s2,d2
D-s2,d2
Õhutuspilu sisepind
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
B-s1,d0
D-s2,d2
3)
Tähistused tabelis:
1) maksimaalselt 8-korruselises ehitises võib välisseina välispinna osa olla klassist D-s2,d2, kui sellega piirnevad konstruktsiooni osad tõkestavad tule levikut seina pinnal, kusjuures fassaadi katteplaatide kinnititeks võivad kuni 8-korruselises ehitises olla vähesel määral D-s2,d2 klassi materjalid
2) kui ehitises on automaatne tulekustutussüsteem ning välisseinast väljastpoolt süttimisest põhjustatud tulekahju levimine seinas on tõhusalt takistatud, siis võib klassi D-s2,d2 kuuluvaid materjale kasutada:
1) kuni neljakorruselises TP1-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises;
2) kolme- või neljakorruselises TP2-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises;
3) TP2-klassi kuuluva III kasutusviisiga ehitise välisseina välispinnas ja õhutuspilu välispinnas
3) nõudeid ei esitata
Mõningate ehitustoodete tuletundlikkuse klassid on toodud tabelis 28. ET-2 0109-0650
Tabel 28. Tuletundlikkuse klasside võrdlus (ET-2 0109-0650)
Toode
Klass
EN 13823 EVS620-10
Akustiline mineraalvillaplaat,
A2/B
V2/II
Ilma pinnakatteta kivivill
A2/B
V1/I
Värvitud kipsplaat
A2/B
V2/I
Plastmasspinnaga terasplaat mineraalvilla peal
A2/B
V-/I
Kipsplaat
A2/B
V1/I
Tulekaitsega puitlaastplaat
A2/B
V1/I
Tekstiiltapeet kaltsiumsilikaatplaadil
A2/B
V2/I
Pabertapeet kipsplaadil
C
V2/II
Paisuv kate puitlaastplaadil
B
-/ II
PVC-seinakate kipsplaadil
D
-/II
Poolkõva puitkiudplaat
D
V2/-
Käsitlemata puit, kuusk
D
V2/
Melamiinpinnaga puitlaastplaat
D
V2/-
Pabertapeet puitlaastplaadil
D
V2/-
Tavaline kasevineer
D
V2/-
Tavaline puitlaastplaat
D
V2/-
Melamiinpinnaga puitkiudplaat
D
V2/-
Lakitud puit, kuusk
E
-/-
Poorne puitkiudplaat
E
-/-
Paberpinnaga klaasvillaplaat
E
-/-
Puit ja metall
Puit süttib seda kiiremini, mida kõrgem on ümbritsev temperatuur (200 °C – 12-15 min, 400 °C 450 kg/m3) kuni 1,0 mm/min ( vineer ).
Terastarindit saab tule eest kaitsta kas isoleerides teras kuumadest põlemisgaasidest või suurendades tarindi soojusmahtuvusvõimet. Tulekaitset võib teha plaatimise , pihustamiskatnise, krohvimise ja värvimise teel.
Terast võib kaitsta kõrgetel temperatuuridel püsiva mineraalvillast (paksus 20...100 mm), vermikuliit- või kipsplaatidega. Tulekaitsekrohvina kasutatava mördi põhiaineteks on vermikuliit või perliit , sideaineks tsement , lubi või kips, samuti vesi. Terast saab tule eest kaitsta ka puiduga , kui hoone on selline, et kandekonstruktsioon võib olla D-klassi materjalidest.
Tuletõkkesektsioon
Ehitis peab tule ja suitsu levimise takistamiseks, evakuatsiooni tagamiseks, päästetööde kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks.
Tuletõkkesektsioon võib koosneda seintest, põrandatest, lagedest, sealhulgas vahelagedest, katuslagedest, ripplagedest, ustest, akendest, tuletõkkeklappidest, läbiviigu avatäidetest ja teistest ehitise osadest.
Tuletõkkesektsioonid moodustatakse:
1) korruste kaupa;
2) pindala järgi;
3) ehitise kasutamisotstarbe järgi.
Tuletõkkesektsioon peab olema ehitatud nii, et tule levimine ühest tuletõkkesektsioonist teise on ettenähtud aja jooksul takistatud.
Erineva kasutamisotstarbega ehitise osad võivad kuuluda ühte tuletõkkesektsiooni tingimusel, et see ei vähenda kasutajate turvalisust ega suurenda tulekahju leviku ohtu, kusjuures tuletõkkesektsioon võib hõlmata mitut ehitise korrust, välja arvatud II ja III kasutusviisiga ehitiste korral.
Tuletõkkekonstruktsioon
Tuletõkkekonstruktsioonina käsitatakse tuletõkkesektsiooni konstruktsiooni, mis on ette nähtud tule leviku tõkestamiseks või tule ja suitsu piiramiseks.
Lisaks eelpool nimetatule võib tuletõkkekonstruktsioon olla ka ehitise selline osa, mis on ette nähtud eelkõige suitsu piiramiseks ning tervikuna täidab nõudeid ainult tiheduse (tähis E) osas. Sealjuures eeldatakse, et evakuatsioon ei ole ohustatud ning tuli ei levi ühest tuletõkkesektsioonist teise ettenähtud aja jooksul.
Kui tuletõkkekonstruktsioon vastab ainult tiheduse (E) nõudele ja selle pindala on suurem kui 0,1 m2, siis peab vahemaa tuletõkkekonstruktsiooni ja süttivate materjalide või väljumistee vahel olema selline, et soojuskiirguse tihedus ei ületaks 10 kW/m2 . Alla 2 m2 suuruse pindalaga soojuskiirgust läbilaskvate tuletõkkekonstruktsioonide korral peab eelnimetatud vahemaa olema vähemalt 1,5 m.
Tuletõkkekonstruktsioonides või nendega koos kasutatavad materjalid ei tohi vähendada tuletõkkekonstruktsiooni tuleohutust.
Tuletõkkesektsioonide moodustamisel keldriruumides on tuletõkkekonstruktsiooni tuletundlikkuse nõudeks, välja arvatud TP3-klassi ehitises olev ühe eluruumi juurde kuuluv kelder, vähemalt A2-s1,d0.
Tulemüür
Kui hooned ehitatakse kokku või teineteisele lähemale kui minimaalne tuleohutuskuja (tabel 23), tuleb hoonete vahele (hoonetesse) ehitada tulemüür.
Tulemüür peab olema ehitatud mittepõlevatest ehitusmaterjalidest. Ka avatäited (uksed, aknad, luugid ) tulemüüris peavad olema mittepõlevatest materjalidest. Avatäited peavad olema tulemüüriga samast tuleohutusklassist. Tulemüür peab toetuma mittepõlevale vundamendile või vundamenditalale ning olema staatiliselt püsiv ka hoone tarindite varisemise korral nii ühel kui ka mõlemal pool tulemüüri. Tulemüür peab katkematult läbima hoonet kogu kõrguses ja laiuses ning olema vastupidav ka tulekahju korral tekkivatele termilistele pingetele.
Tule levik naaberehitistele
Tulekahju levimine ühelt ehitiselt teisele ei tohi ohustada inimturvalisust etga põhjustada liigseid majanduslikke või ühiskondlikke kahjusid. Ehitiste vaheline. Kui ehitistevaheline tuleohutuskuja on alla 8 m, tuleb ehituslike või muude abinõudega takistada tule levikut. Kui kuja on üle 8m, siis üldjuhul hoonetele lähedusest tingitud tuletõrjetehnilisi nõudeid ei esitata.
Väikehoonete lähestikku ehitamine – välisseina nõuded. Kuja mõõdetakse välisseina välispinnast.
2. Tulemüüri olemasolul tuleohutuskuja ei normeerita.
Evakuatsioon
Evakuatsioonina käsitatakse määruse tähenduses kasutajate sunnitud väljumist ehitisest või selle osast ohutusse kohta kas tulekahju, õnnetusjuhtumi või muu ohtliku olukorra või selle võimaluse korral.
Evakuatsiooni tagamiseks peab ehitistes olema vastavalt nende kasutamisotstarbele piisav arv sobiva paigutusega kergesti läbitavaid evakuatsiooniteid ja -pääse, kusjuures evakueerumisaeg ei tohi põhjustada ohtu evakueeruvatele ehitise kasutajatele.
Evakuatsiooniteena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise põranda mis tahes punktist algavat vabalt ja ohutult läbitavat ehitisesisest liikumisteed evakuatsioonipääsuni, kusjuures evakuatsioonitee võib läbida maksimaalselt kahte tuletõkkesektsiooni.
Igast ehitise osast peab olema võimalik kiire ja lihtne pääs evakuatsiooniteele.
Hädaväljapääs - evakuatsioonipääsu nõuetele mittevastav väljapääs, mille kaudu on võimalik evakueeruda või evakueerida inimesi ehitisest tulekahju või muu õnnetuse korral. Ehitistes, kus elavad või töötavad inimesed, peavad olema hädaväljapääsud, välja arvatud juhul, kui evakuatsiooni turvalisust on võimalik tagada muul viisil.
Evakuatsioonipääs peab juhtima ehitisest ohutult välja maapinnale või tuletõkkesektsiooni, millest on olemas ohutu pääs ehitisest välja maapinnale. (2) Evakuatsioonipääsuks ei loeta lifti või muid sellesarnaseid seadmeid. Häda- ja evakuatsioonipääs peab olema märgistatud, välja arvatud I kasutusviisiga ehitiste ruumides, mis ei ole avalikus kasutuses.
Evakuatsioonipääsude arv ja paigutus määratakse vastavalt ehitise kasutamisotstarbele ja ehitise kasutajate ettenähtud maksimaalsele arvule.
Ehitise igalt evakuatsioonialalt, kus alaliselt viibib või töötab inimesi, peab üldjuhul olema võimalik jõuda vähemalt kahe erineva, hajutatult paigutatud evakuatsioonipääsuni.
Üks evakuatsioonipääs on lubatav:
1) kuni kahekorruselises I kasutusviisiga ehitises;
2) kuni kaheksakorruselises korterelamus, kui evakuatsioonialaks oleva ehitise osa kasutamisotstarve on korter;
3) V ja VI kasutusviisiga ruumides suurusega alla 300 m2, kusjuures evakuatsioonialalt peab olema lisaks hädaväljapääs;
4) väikese kasutajate arvuga II, III ja IV kasutusviisiga ehitises, kui sellest ei teki ohtu kasutajate turvalisusele, kusjuures evakuatsioonialalt peab olema ka hädaväljapääs.
Evakuatsioonitee
Evakuatsioonitee peab tuleohutuse seisukohast olema piiritletud nii, et evakuatsiooniteed oleks võimalik kasutada kogu evakueerimisaja jooksul.
Tulekahju korral ei tohi evakuatsiooniteel kogu evakueerimisaja jooksul tekkida kasutajate evakuatsiooni takistavat temperatuurimuudatust, suitsukontsentratsiooni ega muid takistavaid asjaolusid.
Evakuatsioonitee:
1) peab olema kergesti identifitseeritav, lihtsalt juurdepääsetav ja kasutatav;
2) seina-, lae- ja põrandakatted ei tohi ohustada kasutajate turvalisust evakuatsiooni korral;
3) trepikalle, astmete ja mademete mõõtmed peavad tagama ohutu evakuatsiooni;
4) moodustatakse reeglina omaette tuletõkkesektsioonina;
5) ei tohi olla takistatud, seal ei tohi asuda esemeid ega seadmeid, mis võivad ohustada kasutajate turvalisust evakuatsiooni korral.
Üle kahekorruselise TP1-klassi hoone evakuatsiooniteel olevad trepikäigud ja -mademed peavad vastama vähemalt A2-s1,d0-klassile. Kui ruumide, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, põlemiskoormus on väiksem kui 600 MJ/m2, siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema vähemalt R30. Kui ruumide, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, põlemiskoormus on suurem kui 600 MJ/m 2, siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema vähemalt R60.
Kolme- ja neljakorruselise TP2-klassi ehitise evakuatsioonitee konstruktsioonide ning trepikäikude ja -mademete tulepüsivus peab olema vähemalt R60.
Evakuatsioonitee pikkus määratakse evakuatsiooniala kõige kaugemast punktist kuni evakuatsioonipääsuni lühimat liikumiskõlblikku teed mööda, kusjuures juhul, kui erinevad evakuatsiooniteed kahe erineva evakuatsioonipääsuni on osaliselt samased, siis arvestatakse ühise osa pikkust kahekordselt.
(5) Evakuatsioonitee pikkuseks on:
1) üldjuhul ühe evakuatsioonipääsu korral kuni 30 meetrit;
2) kahe evakuatsioonipääsu korral kuni 45 meetrit.
Evakuatsioonitee mõõtmed
Evakuatsioonitee laius on:
1) üldjuhul vähemalt 1200 mm;
2) kuni kahekorruselises elamus vähemalt 900 mm.
Evakuatsioonialal, mille kasutajate arv on maksimaalselt 60, võib üks evakuatsiooniteedest olla vähemalt 900 mm laiune.
Evakuatsioonitee ja evakuatsioonipääsuni suunduva sisekoridori summaarse miinimumlaiuse arvutamisel arvestatakse evakuatsiooniteed kasutava 120 inimese kohta 1200 mm, millele lisandub iga järgmise 60 inimese kohta 400 mm.
Evakuatsioonitee pealmaa vaba kõrgus peab olema vähemalt 2100 mm, kusjuures sellise kõrguse ulatuses ei tohi olla takistusi, kõrgus keldris peab olema vähemalt 1900 mm.
Trepikoja välisukse laius peab olema vähemalt samane trepikäigu laiusega.
Evakuatsiooniteel asuvad uksed peavad:
1) olema paigaldatud nii, et oleks võimalik kasutajate kiire evakuatsioon;
2) olema laiusega, mis vastab ettenähtud maksimaalsele evakuatsioonitee kasutajate arvule;
3) avanema evakuatsiooni suunas, välja arvatud alla 30 inimese evakuatsiooniks ettenähtud uks;
4) olema varustatud evakuatsioonisuluse ehk avamisseadmega, mis peab olema alati avatav ilma abivahenditeta ning suluseavamise liigutus ei tohi olla vastupidine evakuatsiooni suunale, kusjuures kahepoolse ukse puhul peavad olema kergesti avatavad mõlemad uksepooled.
Tuleohutust käsitlevad EV standardid ja määrused
Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded; Eesti Vabariigi Valitsuse määrus nr. 315 27.10.2004
Puitkonstruktsioonid EVS 1995-1-2:2003 .Osa 1.2. Tulepüsivus ET- 1 0113-0361
EVS 1995-1-2:2003 Puitkonstruktsioonid. Osa 1-2: Tulepüsivus
EVS 620-6:2003 Tuleohutus. Tekstiilsed sisustusmaterjalid
EVS 620-8:2003 Tuleohutus. Põrandakattematerjalid. Põlevus
EVS 620-9:2003 Tuleohutus. Katusekattematerjalid. Põlevus
EVS 812-1:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 1: Sõnavara
EVS 812-2:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid
EVS 812-3:2007 Ehitiste tuleohutus. Osa 3: Küttesüsteemid
EVS 812-4:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 4: Tööstus- ja laohooned
EVS 812-5:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 5: Kütuseterminalide ja tanklate tuleohutus
EVS 812-6:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 6: Tuletõrje veevarustus
EVS 871:2003 Tuletõkke- ja evakuatsiooni avatäited ja sulused. Kasutamine
EVS-EN 13501 Ehitustoodete ja -elementide tuleohutusalane klassifikatsioon (5 osa)
EVS-EN 1991-1-2:2006 Eurokoodeks 1: Ehituskonstruktsioonide koormused. Osa 1-2: Üldkoormused. Tulekahju koormus
EVS-EN 1991-1-2:2007 (koos rahvusliku lisaga) Eurokoodeks 1: Ehituskonstruktsioonide koormused. Osa 1-2: Üldkoormused. Tulekahjukoormus
EVS-EN 1991-1-2/NA:2007 (rahvuslik lisa) Eurokoodeks 1: Ehituskonstruktsioonide koormused. Osa 1-2: Üldkoormused. Tulekahjukoormus
EVS-EN 1993-1-2:2006 Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide projekteerimine .
Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus
EVS-EN 1993-1-2:2007 (koos rahvusliku lisaga) Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide projekteerimine. Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus
EVS-EN 1993-1-2/NA:2007 (rahvuslik lisa) Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide
projekteerimine. Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus
EVS-EN 1995-1-2:2006 (koos rahvusliku lisaga) Eurokoodeks 5: Puitkonstruktsioonide projekteerimine. Osa 1-2: Üldist. Tulepüsivusarvutus
EVS-EN 1996-1-2:2007 (ilma rahvusliku lisata) Eurokoodeks 6: Kivikonstruktsioonide
projekteerimine. Osa 1-2: Üldreeglid. Tulepüsivusarvutus
82