Konspekt tuleohutus (0)

11.  Tuleohutus  
11.1.  Ehitusmaterjalid  ja põlemine  
 
Ehitusmaterjalide   tulekindlus  -  fire - resistance  (fire- proof  materials) 
Tulekindlus on materjali omadus püsida sulamata kõrges temperatuuris. Liigitatakse tulekindluse 
mõõdu – sulamistemperatuuri t°s  (°C ) järgi:  
 
1) tulekindlateks (fire-proof ) t°s >  1580 °C, 
 
2)  raskelt  sulavad ( hard  smelt) t°s = 1350...1580 °C, 
 
3) kergelt sulavad t°s  2000 °C (magnesiaalsed tooted) 
Sulamistemperatuuri mõõdetakse  koonuse  vajumisega aluspinnani. 
Ehituskeraamika tooted, mis toodetakse tavalistest savidest (tellised, kärgtellis, tühiktellis) 
kuuluvad kergelt sulavate mat. gruppi. Raskelt sulav näit. pottsepasavidest tooted 
(keraamilised  plaadid , kanalisatsiooni torud). 
Materjalide põlevust (combustibility) iseloomustatakse süttivusega. 
Eesti normides jaotatakse materjalid süttivuse seisukohalt põlevateks ja mittepõlevateks . 
Mittepõlevaks loetakse ehitusmaterjali, mis ei sütti ega  eralda  kuumenemisel olulisel määral 
suitsu või põlevaid  gaase  (näiteks  kipskrohv , klaas,  tellis , betoon). 
Põlevad on kõik need materjalid, mis ei täida eelpooltoodud nõudeid (impregneerimata puit, 
plastikud , kummid) . 
On levinud ka  klassifikatsioon , mille järgi materjalid liigitatakse 3 kategooriasse: 
1. Mittepõlevad non-combustible - ei sütti, ei põle, ei söestu ega hõõgu iseseisvalt 
( looduslikud ja  tehiskivi , mineraalsed  kivimaterjalid  ning metallid). 
2. Raskelt põlevad, hard-combustible süttivad raskesti ja hõõguvad nind söestuvad ainult 
tulekolde juuresolekul. (TEP-fibroliit; õlg- ja roogmatt, mis on  saviga   segatud  tihedus 900 
kg/m3) või  immutatud  antipüreeniga. 
3. Põlevad (combustible) on kõik orgaanilised materjalid kui nad pole immutatud 
antipüreeniga. Süttivad ja põlevad. Hõõguvad iseseisvalt ka pärast tulekolde eemaldamist. 
Ehitamisel  kasutatakse teatavasti nii põlevaid kui ka mittepõlevaid materjale, ehitaja 
ülesandeks on valida teatud juhtudel materjale, mis ei sütti ega põle. Näiteks 
evakuatsioonikoridorides. Selliseid nõudeid esitatakse ehitusnormides vastavalt hoonete 
kategooriale jne. 
Ehituses ei tohi kasutada materjale või ehitusdetaile, mis iseeneslikult süttivad või mille 
abil tuli võib plahvatuslikult  levida  või mille põlemisel või kuumenemisel eraldub tavalistest 
suitsugaasidest erinevaid mürgiseid gaase, ka neid materjale mille pinnakiht sulab ja tekkinud 
sulamass hakkab tilkuma või eraldab aineid, mis saavad põleda ilma õhuhapnikuta.  Tuleohutuse  
seisukohalt  jaotatakse  materjalid,   nendest   koostatud  tarindid  ( konstruktsioonid ),   tarindite  
pinnakihid, katusekatted ja põrandakatted klassidesse. 
Mingisse klassi kuuluvust määratakse katseliselt vastavate metoodikate alusel,  kusjuures  
•  määratakse põlemiskoormus MJ, 
•  eripõlemiskoormus MJ/m², 
•  materjali eripõlemissoojus (kütteväärtus) MJ/kg 
 
66 
•  tuleleviku kiirus pinnal jne. 
Teras ei põle, ei sütti, kuid teras kaotab oma tugevuse temperatuuri tõusmisel 
üle 500 °C, seega võib  konstruktsioon  kaotada kandevõime ja kokku variseda ning seetõttu tuleb 
kandvaid konstruktsioone  katta  (näiteks  katmine  kipsplaatidega) ja teisalt kontrollida pärast 
tulekahju kandekonstruktsioonide kandevõimet 
Kergbetoonide tulekindlus ületab raskebetooni vastava näitaja. 
Puit on põlev materjal. Puidu pinna temperatuuri tõusmisel üle 100 °C hakkavad temast 
eralduma gaasid. Puidu süttimine on võimalik temperatuuril ≥250 °C. See iseenesest 
tähendab, et  leegi  juuresolekul süttivad emiteeritud gaasid. Kui puidu pinna temperatuur 
tõuseb 500 °C, siis sellel temperatuuril on võimalik juba nn. isesüttimine. 
Klaasvill-tooted - sulamistemperatuur  ≈600 oC, sõltub sideainest 
Kivivilltooted Partek  kivivill -tooted kasutamine kuni sulamiseni 1100 oC 
 
Põlemine (Allikas: Ehitiste tuleohutus osa 1. EPN 10.1 Üldeeskiri Abimaterjal (ET-2 0109-
0306) 
Märkus:  EPN  10.1  on  küll  asendatud  (VV  27.10.  2004.  a  määrus  nr  315;  vt.  ptk.11.3),  kuid  abimaterjal  on 
kasutusel. 
Põlemine  on  kiire  oksüdatsioonireaktsioon,  millega  kaasnevad  intensiivne  soojuse  eraldumine, 
reaktsioonisaaduste  temperatuuri  järsk  tõus  ja  tavaliselt  ka  valguskiirgus.  Kui  oksüdeerijaks  on 
hapnik, siis tekivad põleva lähteaine koostiselementide  oksiidid . 
Tulekahju  on  kiire  põlemine,  mis  levib  kontrollimatult  ajas  ja  ruumis.  Süttimise   eelduseks   on 
põleva  materjali,  hapniku  ja  piisavalt  kõrge  temperatuuri  üheaegne  olemasolu.  Süttimist 
põhjustavaks  soojusallikaks  võib  olla  säde,  leek  või  lihtsalt  piisavalt  kõrge  temperatuur 
süttimiseks piisava soojasisaldusega (soojusmahtuvusega). Põlemisreaktsiooni kiirus võib ulatuda 
aeglasest, visuaalselt märkamatust oksüdeerumisest kuni plahvatusliku põlemiseni. 
Põlemine  jagatakse  üldjuhul  kahte  põhitüüpi:  põlemine   leegiga   ja  hõõgumine.  Gaasid  ja 
põlevvedelikud  põlevad  ainult  leegiga.  Tahketel  ainetel  (nt  puit,  paber,   plastmassid )  algab  enne 
tõelist  põlemist  aine   termiline    lagunemine   –  pürolüüs.  Selles  põlemisstaadiumis  eraldub  ainest 
põlemisvõimelisi  gaase  (auru).  Tõeline  põlemine  toimub  seejärel  leegitsemise  või  hõõgumisena 
või  samaaegselt  nii  leegitsemise  kui  hõõgumisena.  Nt  puit,  paber  ja  süsi  põlevad  leegiga 
(pürolüüsi  tagajärjel)  ja  hõõgudes  (jääksöe  põlemine).  Mitmed  ained,  nagu  nt  parafiin,  põlevad 
vaid leegiga. Hõõgpõlemise näiteks võiks olla koks. 
Tavaline tulekahju 
Kui oluline osa põlemiskoormusest koosneb tavalistest põlevatest  materjalidest  nagu puit, paber, 
plastmass , tekstiil, võib vabalt arenevas põlemises (tulekahjus) eristada kolme üksteisest selgesti 
erinevat  faasi  (joonis  18).  Esimene  neist  on  süttimisfaas,  mille  juures  ruumi  keskmine 
temperatuur  on  veel  suhteliselt  madal.  Selle  faasi  kestus  sõltub  peamiselt  põleva  aine  süttimise 
kiirusest  (süttivustundlikkusest)  ja  sellest,  kui  palju  seejuures  vabaneb  soojust  ning  eraldub 
põlemisvõimelisi  gaase.  Tule(kahju)  arengut  süttimisfaasis  mõjutavad  ka  põlemiskoormuse 
suurus ja põleva materjali  paigutus , materjali peeneteralisus ning ka värske õhu juurdevooluavade 
pindala ja paiknemine.  
Kui temperatuur on tõusnud ca 400 oC-ni toimub nn lahvatus (üldine süttimine) ja tulekahju läheb 
lühikese  aja  jooksul  üle  põlemisfaasi.  Kuumade  põlemisgaaside  tungimine  (ülesurve  tõttu) 
naaberruumidesse  põhjustab   sobivate   tingimuste  puhul  laussüttimise.  Laussüttimise  korral 
 
67 
 
 
Joonis 27. Tulekahju  faasid  
 
hakkab ruumis olev põlevmaterjal energiliselt põlema ja temperatuur tõuseb kiiresti 
800 – 1200 oC-ni.  
Põlemisfaasi  kestus  oleneb  põlemiskoormusest  (põleva  materjali  kogusest  ruumis),  põlemise 
intensiivsusest    ja  õhu  juurdevoolu  tingimustest.  Kui  põlevmaterjal  (põlemiskoormus)  on 
suures osas ära põlenud ja temperatuur langeb, saabub kolmas, s.o jahtumisfaas. 
Nt  eluhoone  tulekahjus  on  süttimisfaasi  kestus  10  –15  minutit.  Kui  aga  põlevmaterjal  on 
tolmutaoline või selleks on põlevvedelik, võib süttimisfaasi kestuseks olla vaid mõni sekund. 
Erinevates  faasides  ohutuse tagamiseks tähelepanu väärivad tarindid ja tegevus:   
1. Faas: väljapääsuteed,  pinnakihid, kaitsekatted, mittepõlevad ehitusmaterjalid, suitsu ja soojuse 
eemaldamine,  
2. Faas: tuletõkkesektsioonid,  kandvad  tarindid, 
3. Faas: kandvad tarindid. 
Standardtulekahju 
Standardtulekahju  on  teoreetiline,  standardiga  ISO  834  määratud  põlemise  temperatuuri  ja  aja 
režiim, mille juures katsetatakse ehitusmaterjale ja -tarindeid tule toime suhtes. 
Temperatuuri ja aja režiim on määratud valemiga 71: 
T – T0 = 345 log (8t + 1),  
 
 
 
(71) 
milles 
T - põlemisruumi (katseahju) temperatuur K, 
T0 - katsekeha algtemperatuur K, 
 
68 
t - aeg minutites. 
Ülalnimetatud  standardtulekahju  aeg-temperatuuri  seos  kehtib  nn  tselluloosi  põlemise  kohta 
(puit,  paber,   tekstiilmaterjalid   jne).  Süsivesinike  (vedelkütuste  jt  põlevvedelike)  põlemisel  on 
temperatuuri tõus palju kiirem ning seda iseloomustab valem 72: 
T =  1080  [1 – 0,325 exp (-0,167t) – 0,675 exp (-2,5t)] + 20 
(72) 
milles t on aeg minutites. 
Aeglasemat temperatuuri tõusu iseloomustab hõõgpõlemise kõver, mis järgib seost (valem 73): 
T = 154 t0,25 + 20 
 
 
 
 
 
 
(73) 
 Üldjuhul peetakse standardtulekahju režiimi raskemaks võrreldes tavalise tulekahjuga. Seepärast 
püütakse tänapäeval modelleerida ja matemaatiliselt  formuleerida  ka tavalisi tulekahjusid. 
See võimaldaks küll ehitisi täpsemalt dimensioonida tuleohu suhtes, kuid nende arvutusmeetodite 
arendamiseks  ja usaldusväärsuse  suurendamiseks , samuti arvutusteks vajalike materjaliomaduste 
väljaselgitamiseks vajatakse veel märkimisväärset rahvusvahelist uurimispanust. 
Normide koostamise lähtekohad 
Süttimisfaasi kestusel on  otsustav  osa inimeste evakueerumisvõimalustele, tulekahju avastamisele 
enne  laussüttimist  ja  tulekahju  kustutusvõimaluste  edukusele.  Põlemisfaasi  kestusel  ja 
temperatuuril  seevastu  on  otsustav  mõju  kande-  ja  tuletõkketarindite  vastupidavusele  ja  selle 
kaudu  ka  inimeste  päästmisvõimalustele,  vara  hävingu  ulatusele  ning   tulekustutus -  ja 
päästemeeskonna toimimiseeldustele. 
Tarindite  süttimise  takistamine  ja  süttimisfaasi  pikendamine  suunavad  tähelepanu  pinnakihi 
tingimustele,  kaitsetarindi  kaitsekihi  ja  -katte  kasutamisele  ning  üldse  mittepõlevate 
ehitusmaterjalide kasutamisele. 
Suur  suitsuteke  tulekahjul  raskendab  evakuatsioonipääsude   leidmist   ning  tulekustutus-  ja 
päästetööde  teostamist,  samuti  põhjustab  see  varale  suitsust  tingitud  kahjustusi.  Surmajuhtumid 
tulekahjus  on  põhjustatud  peaasjalikult  suitsus  esinevate  mürkgaaside  toimest,  millest  tavalisim 
on  süsinikoksiid  ehk   vingugaas ,  samuti  ka  mitmed  muud  lämmastiku-,  kloori-,  väävli-  jm 
ühendeid sisaldavad gaasid. 
Ehitises   ei  tohi  kasutada  materjale,  mis  on  iseeneslikult  süttivad  või  mille  abil  võib  tuli 
intensiivselt (plahvatuslikult) levida; samuti materjale, mille põlemisel või kuumenemisel eraldub 
suitsu  tavalisest  koostisest  erinevaid  mürgiseid  gaase  või  mille  pinnakiht  sulab  ja  tekkinud 
sulamass hakkab tilkuma või millest eraldub aineid, mis saavad põleda ilma õhuhapnikuta. 
Evakuatsioonipääsudele  esitatavad  nõuded  püüavad  tagada  hädaolukorraks  piisavalt  avarate  ja 
hõlpsasti  läbitavate  väljumisteede   rajamist   ehitises.  Evakueerimise  turvalisuse  tagamiseks 
evakuatsioonitee  
vertikaalosa 
( trepikoda ) 
tuleb 
üldjuhul 
moodustada 
omaette  
tuletõkkesektsioonina.  Mida  kõrgem  on  ehitis  (hoone),  seda  tule-  ja  suitsukindlam  peab  olema 
trepikoda  ning  seda  kauem  peab  see  tõkestama  tule  ja  suitsu  levikut.  Ainsaks   erandiks ,  kui 
trepikoda  ei  pea  moodustama  tuletõkkesektsiooni,  on  tuleohutusklassi  TP2  või  TP3  kuuluvate 
kahekorruseliste  hoonete  trepid  juhul,  kui  on  täidetud  väljumistee  pikkuse  piirnorm,  mille 
määramisel on arvestatud väljumistee vertikaalosa ( trepi ) kõrgus kolmekordse pikkusena. 
 
 
 
 
 
 
69 
11.2. Ehitisele ja selle osale esitatavad tuleohutusnõuded 
Kasutatud:  EHITISELE  JA  SELLE  OSALE  ESITATAVAD  TULEOHUTUSNÕUDED 
(RTI,  09.11.2004,  75,  525;  2004)    on  reguleeritud  Vabariigi  Valitsuse  27.   oktoobri   2004.  a 
määrusega nr 315 Muudetud ja jõustunud 1.10.2007. Määrus on kehtestatud  «Ehitusseaduse»  
§ 3 lõike 11 alusel. Edaspidi   konspektis (VV 27.10. 2004. a määrus nr 315): 
 
EVS 
812-7:2008. 
Ehitiste 
tuleohutus. 
Osa 
7: 
Ehitistele 
esitatava 
põhinõude, 
tuleohutusnõude tagamine projekteerimise ja ehitamise käigus 
 
Tuleohutusnõuded 
Ehitistele esitatavate tuleohutusnõuete eesmärgiks on nende ehitiste projekteerimisel ette näha ja 
ehitamisel  realiseerida  sellised  plaani-  ja  konstruktsioonilahendused,  mis  tagavad  neis   ehitistes  
viibivatele  inimestele  isikuturvalisuse  ja,  mõistlikkuse  piirides,  ka  ehitises  asuva  vara  kaitse 
tuleõnnetuse puhul.  
Olulisteks  tuleohutusnõueteks loetakse nõudeid, mis  tagavad, et võimaliku tulekahju puhkemise 
korral: 
  
-  säilib ettenähtud aja jooksul ehitise kandevõime; 
 
- on ehitises tule ja suitsu tekkimine ning levik takistatud, 
 
- on tule levimine ehitiselt naaberehitistele takistatud, 
 
- on inimestel võimalik ehitisest evakueeruda  
- on võimalik inimesi ehitisest evakueerida, 
 
- on arvestatud päästemeeskondade ohutuse ja nende tegutsemisvõimalustega. 
Põlemiskoormus.  Ruumis  paikneva  põleva  materjali,  inventari  ja  põlevate  ehitustarindite 
täielikul  põlemisel   summaarne   vabanev   soojushulk   (MJ).  Nimetatud  soojushulk  arvutatuna  
põrandapindala  ruutmeetri  kohta  on  eripõlemiskoormus.  Eripõlemiskoormuse  ühikuks  on 
MJ/m2. 
Tulenevalt ehitise kasutusviisist  määratakse põlemiskoormus järgmiselt: 
1)  üle  1200  MJ/m2  –  näiteks  laoruumid,  raamatukogud  koos  hoidlatega,   arhiivid ,  kusjuures 
ruumide põlemiskoormust hinnatakse või arvutatakse; 
2)  vähemalt  600  MJ/m2  ja  maksimaalselt  1200  MJ/m2  –  näiteks  kauplused,  näitusehallid, 
raamatukogud ilma hoidlata, mootorsõidukite  remondi - ja hoolderuumid ja  elamute  keldrikorruse 
osad, välja arvatud tehniline  kelder , milles on hoiuruume; 
3)  alla  600  MJ/m2  –  näiteks   elamud ,  majutusruumid  ja  hoolekandeasutused,   restoranid , 
büroohooned, koolid, spordisaalid,  teatrid  ja kirikud. 
(6) Lõike 5 punktis 3 nimetatud rühma kuuluvateks võib lugeda ka neid  hooneid või nende osi, 
mille eripõlemiskoormus on üle 600 MJ/m2, kui sellised hooned või nende osad on varustatud 
automaatse tulekustutusseadmega. 
Põlemiskoormust võib ka arvutada (valem  74):  
f = (m1* q1+ m2 q2+ ...+mn qn)/S,  
 
 
 
(74 ) 
kus f - eripõlemiskoormus (MJ/m2), 
mi, i =1...n - iga põlevaine mass (kg), 
qi, i =1...n - iga põlevaine eripõlemissoojus (MJ/kg), 
S - tuletõkkesektsiooni (või arvutusaluse ruumi) põranda 
pindala (m2). 
 
 
 
70 
Tabel 23. Põlevainete (eripõlemissoojus) kütteväärtus 
Põlevaine  
Materjali 
Põlevaine  
Materjali 
eripõlemis- 
eripõlemis- 
soojus   
soojus   
MJ/kg 
MJ/kg 
A. Tahked ained 
 
B. Vedelikud 
 
ABS-plastmass 
40 
Karburaatori  piiritus   32-35 
Akrüülplaat 
27 
Bensiin  
44 
Atratsiit 
32-36 
Loomarasv 
35-40 
Asfalt 
40 
Diislikütus 
41-42 
Epoksüvaik 
34 
Etanool  
30-34 
Kork 
31-35 
Linaseemneõli 
39 
Kumm  
21 
Metanool  
23-25 
Linoleum 
21 
Määrdeõlid 
44 
Melamiinplast 
19 
Parafiinõli 
41 
Nahk 
20 
Petrool 
43 
Paber, papp 
16-18 
Toornafta  
43 
Parafiin 
47 
Tõrv 
38 
Polüestervaik 
30 
 
 
Polüetüleen 
47 
C. Gaasid 
 
Polüstüreen 
42 
Atsetüleen 
37-39 
Polüuretaan 
24 
Maagaas 
34-38 
Polüvinüülkloriid  18 
Süsinikoksiid(CO) 
13 
Puit 
17-20 
Vedelgaas - butaan  
46,5 
Põhk, õled 
17 
Vedelgaas-propaan 
45,5 
Rasv  
40 
 
 
Rõivad 
17-23 
D. 
Kütused 
Siid 
17-21 
Antratsiit 
32-36 
Tselluloid 
19 
Kivisüsi 
29 
Tselluloos 
15 
Koks 
28-34 
Vahtplast 
32 
Küttepuit 
12-13 
Vahtpolüuretaan 
25-29 
Puusüsi 
30 
Vili 
17 
Põlevkivi 
11-14 
Vill  
23 
Turbabrikett 
19 
Turvas  
12-14 
 
 
 
Tulepüsivus ja tulepüsivusaeg  
Tulepüsivusena  käsitletakse    määruse  (VV  27.10.  2004.  a  määrus  nr  315)  tähenduses  ehitise 
konstruktsiooni  või  selle  osa  võimet  säilitada  ettenähtud  aja  jooksul  ettenähtud  kande-  ja 
soojusisolatsioonivõimet ning terviklikkust.  
Ehitise  kandekonstruktsioonide  ja  tuletõkkesektsioone  moodustavate  konstruktsioonide 
tulepüsivus  määratakse  lähtuvalt  konstruktsiooni  kandevõimest  (tähis  R),  tihedusest  ehk 
terviklikkusest (tähis E) ja soojus(sooja-)isolatsiooni võimest (tähis I), kusjuures tulepüsivust 
väljendatakse minutites vastavalt 15, 30, 45, 60, 90, 120, 180 või 240 minutit (tabel 25). 
 
71 
Tulepüsivusaeg.  Aeg  minutites,  mille  jooksul  ehitustarind  peab  täitma  temale  pandud 
tuleohutusnõudeid staatilise püsivuse  ja tule  ning suitsu tõkestamise suhtes, samuti  ära hoidma 
temperatuuri  tõusu  tule  suhtes  vastaspinnal  üle  lubatud  piiri.  Tulepüsivusaeg  määratakse 
standardkatse või arvutuse alusel. 
Tulepüsivusaega  minutites  tähistatakse  koos  vastava  tulepüsivusomaduse  tähisega,  nt   R120 , 
EI60 jne. Tulepüsivusomaduste kombinatsioonid on järgmised: 
R, REI, RE, EI, E. 
Ehitise osa võib lisaks eelnevale kirjeldada järgmiselt: 
1) soojuskiirguse läbivuse piirang (tähis W); 
2) löögikindlus ja  mehaaniline  mõju (tähis M); 
3) isesulguvate seadmetega varustatud uks (tähis C); 
4) suitsu läbitungimise piirang (tähis S); 
5) elektritoite või signaali  katkematu  töötamine (tähis P või PH); 
6) tahmapõlengukindlus (tähis G); 
7) kattematerjaliks oleva ehitusmaterjali või -toote (edaspidi materjal) võime kaitsta 
kattematerjali taga olevat konstruktsiooni süttimise ja söestumise eest (tähis K); 
8) stabiilsuse säilitamine konstantse temperatuuri tingimustes (tähis D); 
9) stabiilsuse säilitamise kestus standardse aja/temperatuuri graafiku suhtes (tähis DH); 
10) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud elektriventilaatorite toimimise aeg temperatuuri 
muutumise tingimustes (tähis F); 
11) suitsu ja soojuse eemaldamiseks mõeldud loomuliku õhuvahetuse toimimise aeg (tähis B).  
Nagu  eeltoodud  määratluse  sisust   selgub ,  tähendab  tarindi  tulepüsivus  vastupanu  tule  toimele 
kolmel, üksteisest üsna   erineval  viisil: 
-  staatilist stabiilsust, sh kuju muutmatust ehk deformatsiooni puudumist (R); 
-   ruume  eraldavate tarindite osas  tihedust  (E); 
-  vähest soojajuhtivust, et tarindi vastasküljel tule suhtes ei   tõuseks  temperatuur  tarindi 
pinnal üle  lubatava  piiri, üldjuhul   mitte üle +80 °C (I). 
Tulepüsivusaja  kestvus   konkreetsel   juhul  oleneb  põhiliselt  hoone  (ehitise)  tuleohutusklassist  ja 
tarindi  liigist  (ülesandest,  koormusskeemist),  TP1-klassi  kuuluvatel     hoonetel   ka 
põlemiskoormusest. 
Olenevalt ehitusdetailist või tarindist ja selle asukohast ehitises võib esineda olukordi, kus kõigi 
eespoolmainitud  kolme  tingimuse  täitmine  tulepüsivuse  suhtes  ei  ole  vajalik,  nt  kandetarind 
(post) peab täitma kõiki kolme tingimust, kui ta paikneb tuletõkkepiirdes; eraldiseisval postil on 
ainult stabiilsuse nõue (R). Isekandev tuletõkkesein, millele ei rakendata muid   koormusi , peab 
täitma ainult tiheduse ja soojuse isoleerimise nõudeid (EI). 
Järgnevalt  on   kursiivis   toodud  pinnakihtide  märgistused,  mida  võib  küll  leida  materajalide 
tähistuses, kuid mida ei käsitlevad materjalid enam ei kehti  
Ehitusmaterjali ja tarindi pinnakihi omadusi, mis mõjutavad pinnakihi süttivust ja tule  levimist  piki tarindi pinda, 
klassifitseeritakse alljärgnevalt: 
- süttivustundlikkust iseloomustavad  klassid  V1 ja V2; 
- tule levikut iseloomustavad klassid I ja II. 
Klass  V1 tähistab  pinnakihti, mis  ei sütti  üldse  või süttib  väga  halvasti.  Klassiga  V2 tähistatakse  aeglaselt süttivat 
pinnakihti. Klassita pinnakiht süttib kergesti. 
Tule levikuta pinnakiht – klass I – ei võimalda tule levikut ega tekita suitsu. 
Tuld  aeglaselt levitav pinnakiht – klass II – ei  soodusta  oluliselt tule levikut ega tekita suurel määral suitsu. 
 
72 
Kiiresti  tuld  levitavaks  ja  suurel  hulgal  suitsu  tekitavaks  pinnakihiks  loetakse  niisugust  pinnakihti,  mis  ei  vasta 
eeltoodud nõuetele. 
Pinnakihi omaduste – süttimistundlikkuse ja tule leviku – klassid iseloomustavad hoone seinte, lagede (kaasa arvatud 
ripplagede), torustiku, isolatsioonikihi pealispinna ja tarindi sees olevate õõnsuste ja kanalite pinnakihte. 
Klassinäitajad  esitatakse  koos,  eraldatuna  teineteisest  kaldkriipsuga  (nt  V1/I)  ja  nende  vastupanu  tulele   alaneb  
järjekorras: V1/I; V1/II; V1/–; V2/– ja –/–. 
Vastavalt  EVS  620-9:2003  Katusekattematerjalid.  Põlevus  jagatakse  klassidesse  K1  ja  K2 
selle järgi, kuidas nad väldivad või aeglustavad süttimist ja tule levimist katuse pealispinnal ning 
samaaegselt   kaitsevad   alustarindit  süttimise  eest.  Klassi  K1  kuuluvad  katted,  mis  ei  sütti  ning 
kaitsevad alustarindit süttimise eest. Näited joonis 28. 
Klassi  K2  kuuluvad  katted,  mis  küll  süttivad,  kuid  ei  soodusta  tule  levikut  ja  teatud  määral 
kaitsevad alustarindit süttimise eest. Kergsüttivad, tule kiiret levikut võimaldavad ja alustarindit 
mittekaitsvad katusekatted on klassita. 
Järgnevalt on esitatud mõned katusekatted, mida võib lugeda K1-klassi kuuluvaks: 
-  kivikatus puitroovitisel,  
-  plekk-katus puitroovitisel,  
-  asbesttsementplaadid ( eterniit ) puitroovitisel, 
-  bituumenmaterjalidest (ruberoidist) katusekate, millel on kruusapuiste (terasuurusega 5 – 
30 mm) 1,5-kordse terasuuruse paksuse kihina, kuid mitte vähem kui 20 mm. 
.  
 
Joonis 28. TP1 klassi kuuluv  katuslae  tarind 
 
73 
K2 peab läbima katsetuse järgmiselt:  
 
-  katusekattematerjali  kahjustuse  pikkus  põletuskoha  keskkohast    kuni  550  mm  (3 
keskmine); 
-  alusmaterjali kahjustuse pikkus põletuskoha keskkohast  kuni 550 mm (3 keskmine); 
-  üksikutel mõõtmistel kuni 800 mm.  
Klassita  katusekatet,  nagu  nt.  roo-  või  õlgkatust,  võib  kasutada,  kooskõlastatult  kohaliku 
tuletõrje- ja päästeasutusega, eraldiseisvate, soovitatavalt ilma tulekoldeta hoonete rajamisel, kui 
see ei  suurenda  tuleohtu ümbruskonnale.   
 
11.3. Hoone tuleohutusklass  
Ehitise või selle osa tuleohutuse näitajateks on tuletundlikkus ja tulepüsivus  (VV 27.10. 2004. a 
määrus nr 315). 
Ehitised ja selle osad jaotatakse tuleohutusest lähtuvalt järgmiselt:  
1) tulekindel (tähis TP1)  – ehitise  kandekonstruktsioon  ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus 
variseda, kusjuures üldjuhul sellise ehitise kandekonstruktsioon tulekahjus ei varise; 
2) tuldtakistav (tähis TP2) – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus 
variseda, kusjuures ettenähtud aeg on lühem tulekindla ehitise suhtes ettenähtud ajast; 
3) tuldkartev (tähis TP3) – ehitise kandekonstruktsioonile ei seata nõudeid kandekonstruktsiooni 
tulepüsivuse suhtes.  
Ehitised ja selle osad jaotatakse tuleohutusest lähtuvalt järgmiselt (EVS 812-7:2008): 
1) TP1 – ehitise kandekonstruktsioon ei tohi ettenähtud aja jooksul tulekahjus variseda. Suurust, 
kõrgust ja viibivate inimeste arvu ei  piirata;  
2)    TP2  –  ehitise  kandekonstruktsioon  ei  tohi  ettenähtud  aja  jooksul  tulekahjus  variseda, 
kusjuures  ettenähtud  aeg  on  lühem  tulekindla  ehitise  suhtes  ettenähtud  ajast;  nõuded  eelmisest 
madalamad;  piisav  turvalisuse  tase   saavutatakse   püstitades  nõudeid  ehitiste  seinte,  lagede  ja 
põrandate pinnakihtide omadustele. Olenevalt kasutusviisist on korruste ja inimeste arv piiratud.   
3)  TP3  –  ehitise  maapealse    osa  kandetarinditele  ei  seata  erinõudeid  tulepüsivuse  osas. 
Turvalisuse  tase  saavutatakse  suuruse  ja  inimeste  arvu  piiramisega    olenevalt  kasutusviisist. 
Ehitise  eri  osad  võivad   kuuluda   erinevatesse  tuleohutusklassidesse,  eeldades,  et  nad  eraldataud 
tulemüüriga.   
 
Lühidalt võiks nimetatud kolme tuleohutusklassi iseloomustada järgmiselt: 
- TP1-klassi ehitise tüüpiliseks esindajaks on kivihoone. Enamasti  kolme- ja enamakorruselised 
on ( erandit  TP2-klassi juures arvestamata)  TP1-klassi  hooned. Hoone korruselisus ja kõrgus ei 
ole  piiratud.  Kõrguse  kasvades  tuleohutusnõuded  kasvavad.  Tarindite  tuleohutused  on  sõltuvad 
hoonesisesest põlemiskoormusest. Eeldatakse, et kandetarindid jääksid püsima tulekahju lõpuni, 
kui  kõik  arvestatud  põlev  materjal  on  lõpuni  põlenud.  Eripõlemiskoormus  mõjutab  tarindite 
dimensioneerimist. Ehitusmaterjalid A1-A2 klassi ehitusmaterjalidest.  
Kuuluvad ka osad 1-kuni 2-korruselised hooned, mis inimeste arvu piirangu tõttu ei mahu TP-2 
klassi alla. 
- TP2-klassi ehitist võiks iseloomustada kaitsevooderdusega puithoonena. Ehitis on üldjuhul 1–2-
korruseline,  erandiks  on  elu-  ja  büroohoone,  mis  võib  olla  ka  kolme  või  nelja  korruseline. 
Kasutusviis   ja  inimeste  arv  on    piiratud.  Maksimaalkõrgus  9  m,  elu-  ja  büroohoonetel  14  m. 
 
74 
Kandetarindite minimaalseks klassiks on 1-2-korruselistel  R30, kõrgematel R60. Kandetarindeid 
võib teha põlevast ehitusmaterjalist.   Eriomadus  on ranged nõuded sisepindale.  
-  TP3-klassi  ehitised  on  põhiliselt  puithooned,  aga  samuti  tule  toime  vastu  kaitsmata 
metallhooned.  Nende  hoonete  kandetarindite  tuleohutust  ei  normeerita,  hoonete  maksimaalne 
lubatud kõrgus on 9 m, ühe-korruselised lao-, tööstus- ja põllumajandushoonetel 14 m.  
See on väikseima tuleohutusega ehitiste klass. Piiratud on nii suurus, kasutusala kui ka inimeste 
arv. 
Ehitise nõutav tuleohutusklass tuleneb rajatava ehitise kasutusviisist ning selles toimuva tegevuse 
iseloomust  ja  ulatusest  (tööstus-  ja  laohoonete  osas  veel  ka  tegevuse  tuleohutusklassist  ja 
tulekaitsetasemest). 
Korruste piirpindalad ja lubatud inimeste arvud on toodud tabelis 24. 
 
Tabel 24. HOONETE KORRUSTE ARVU, KÕRGUSE, PINDALA JA KASUTAJATE ARVU 
PIIRANGUD TP2- JA TP3- KLASSI HOONETES  
Ehitise klass  
Hoonet iseloomustavad näitajad  
TP2  
TP3  
Korruselisus  
üldjuhul  
kuni 2  
kuni 2  
I ja V kasutusviis  
kuni 4  
kuni 2  
VI ja VII kasutusviis  
kuni 2  
kuni 1  
Kõrgus  
Üldjuhul  
kuni 9 m  
kuni 9 m  
I ja V kasutusviis  
kuni 14 m  
kuni 9 m  
ühekorruseline, VI ja VII kasutusviis  
piiranguta  
kuni 14 m  
Korruste kogupindala  
ühekorruseline ehitis  
piiranguta  
kuni 2400 m2  
kahekorruseline ehitis  
piiranguta  
kuni 1200 m2  
Korruste kogupindala  
ühekorruseline ehitis  
piiranguta  
piiranguta  
VI ja VII kasutusviisiga ehitiste korral  
kahekorruseline ehitis  
piiranguta  
ei lubata  
I kasutusviis  
piiranguta  
piiranguta  
II kasutusviis  
ühekorruseline ehitis  
150 kohta  
50 kohta  
kahekorruseline ehitis  
50 kohta  
10 kohta  
III kasutusviis  
ühekorruseline ehitis  
100 kohta  
10 kohta  
kahekorruseline ehitis  
25 kohta  
ei lubata  
IV kasutusviis  
ühekorruseline ehitis  
piiranguta  
500 inimest  
kahekorruseline ehitis  
250 inimest  
50 inimest  
Koolieelsed  
ühekorruseline ehitis  
100 kohta  
50 kohta  
lasteasutused   
kahekorruseline ehitis  
50 kohta  
ei lubata  
V kasutusviis  
ühekorruseline ehitis  
piiranguta  
piiranguta  
kahekorruseline ehitis  
piiranguta  
150 töötajat  
VI kasutusviis  
ühekorruseline ehitis  
piiranguta  
piiranguta  
kahekorruseline ehitis  
50 töötajat  
ei lubata  
 
Ehitise kasutusviisid on rühmitatud: 
I kasutusviis - elamud ja eluruumid; 
II kasutusviis – majutushooned; 
III  kasutusviis  -  ehitised,  mis  on  ööpäevaringses  kasutuses  ja  kus  on  hooldusaluseid  või 
isoleeritavaid inimesi; 
IV kasutusviis - suurte rahvahulkade kogunemishooned; 
V  kasutusviis  -  ehitised,  mis  on  üldjuhul  päevases  kasutuses  ja  milles  reeglina  viibivad  ruume 
tundvad isikud; 
VI kasutusviis - tööstus- ja tootmisehitised, milles reeglina viibivad ruume tundvad isikud; 
VII kasutusviis – garaaŜid. 
Tuletundlikkusena käsitatakse ehitise osa omadusi tulega kokku puutudes: 
1) süttida; 
2) eraldada soojust; 
 
75 
3) levitada tuld; 
4) eraldada suitsu; 
5) eraldada mürgiseid gaase; 
6) eraldada põlevaid (kuumi) tilku. 
Tuletundlikkus määratakse ehitise osale lähtuvalt: 
1) siseseinast; 
2)  laest  ja katuslaest; 
3) põrandast; 
4) ehitisse paigaldatavate seinte, lagede ja põrandate kattematerjalidest; 
5) fluidumi transportimiseks mõeldud ehitise osast, nagu näiteks  torustik  või õhukanal; 
6) välisseinast,  
7) katusekattest. 
 
Tabel 25. Nõuded ehitise jäigastavate ja kandekonstruktsioonide tulepüsivusele  
  
Ehitise klass  
TP1  
Põlemiskoormus MJ/m2  
TP2  
TP3  
üle 1200  
600–1200  
alla 600  
1  
2  
3  
4  
5  
Kuni kahekorruseline hoone üldiselt  
R 120*  
R 90*  
R 60*  
R 30  
–  
–kui  soojusisolatsioon  ei ole vähemalt  klassist  A2-s1,d0  
R 120**  
R 90**  
R 60**  
R 30  
–  
–II ja III kasutusviis  
R 120**  
R 90**  
R 60**  
R 30  
–  
Kolme- kuni kaheksakorruseline hoone üldiselt  
R 180**  
R 120**  
R 60**  
***  
***  
Kolme- või neljakorruseline I ja V kasutusviisiga ehitis:  
  
  
  
  
  
–pealmaakorrused  
R 180**  
R 120**  
R 60**  
R 60*  
***  
–keldrikorrused  
R 180**  
R 120**  
R 60**  
R 120**   ***  
Üle kaheksakorruseline hoone  
R 240**  
R 180**  
R 120**  
***  
***  
Esimese maa-aluse keldrikorruse all asuvad keldrikorrused  
R 240**  
R 180**  
R 120**  
R 120**   R 60**  
Pööningu   vahelae   konstruktsioonide  nõuded,  kui  vahelae    
  
  
  
  
isolatsioon on vähemalt klassist A2-s1,d0  
–kuni kahekorruseline, pööninguta; konstruktsioonid, mis on  R 60  
R 60  
R 60  
R 30  
–  
ehitise kandekonstruktsioonide  või jäikuselementide  oluline 
osa  
–kuni  kahekorruseline,  pööninguta;  konstruktsioonid,  mis  ei  R 15  
R 15  
R 15  
R 15  
–  
ole 
ehitise kandekonstruktsioonide 
või jäikuselementide 
oluline osa  
–ühekorruseline,  pööninguta;   automaatne   kustutusseade;  –**  
–**  
–**  
–  
–  
konstruktsioonid,  mis  ei  ole  ehitise kandekonstruktsioonide 
või jäikuselementide oluline osa  
–ühekorruseline, 
tööstus- 
või  laohoone ; 
pööninguta;  –**  
–**  
–**  
–  
–  
konstruktsioonid, 
mis 
ei 
ole 
kandekonstruktsioonide 
või jäikuselementide oluline osa  
Pööningu  või  katuseõõnsuse katuse konstruktsioonid,  mis  ei  –  
–  
–  
–  
–  
ole  ehitise  karkassi   olulised  kandvad  või tulekahjus  karkassi 
jäigastavad konstruktsioonid  
Tulemüür  
REI 240*  
REI 180*  
REI 120*  
Märkused: 
* kui kandetarindid ei ole vähemalt klassist A2-s1,d0, peab hoone soojusisolatsioon olema vähemalt A2-s1, d0 klassi materjalidest 
** kandetarindid tuleb teha vähemalt A2-s1,d0 klassi kuuluvatest materjalidest 
*** sellist ehitist ei ole lubatud ehitada 
–klassinõudeid ei ole  
 
 Ehitise osad jaotatakse tuletundlikkusega seonduvalt järgmiselt (A1/A2 mittepõlevad, 
B,C,D, E, F põlevad) (tabelid 26, 27): 
1) A1 – ehitise osa, mis ei ole tuletundlik; 
2)  A2  –  ehitise  osa,  mis  on  tuletundlik,  kusjuures  tuletundlikkus  väljendub  eriti  vähesel  määral 
suitsu eraldumises; 
3)  B  –  ehitise  osa,  mis  on  tuletundlik,  kusjuures  tuletundlikkus  väljendub  süttivuses  ja  eriti 
vähesel määral suitsu eraldumises ning põlevaid tilku ega tükke ei esine; 
 
76 
4) C – ehitise osa, mis  on tuletundlik, kusjuures tuletundlikkus  väljendub  vähesel  määral suitsu 
eraldumises ja kiiresti kustuvates põlevates tilkades või tükkides; 
5)  D  –  ehitise  osa,  mis  on  tuletundlik,  kusjuures  tuletundlikkus  väljendub  tulekahjus 
(põlemisprotsessis) osalemise lubatavuses; 
6) E – ehitise osa, mille osavõtt  tulekahjust  on tavapärane (lubatav); 
7) F – ehitise osa, millega toimuv ei ole tulekahjus määratud; 
8) s1 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine (eraldumine) on eriti vähene; 
9) s2 – ehitise osa, milles suitsu moodustumine on vähene; 
10) s3 – ehitise osa, milles toimub suitsu moodustumine, mis ei täida s1 ega s2 nõudeid; 
11) d0 – ehitise osa, milles põlevaid tilku või tükke ei esine; 
12) d1 – ehitise osa, milles põlevad  tilgad  või tükid  kustuvad  kiiresti; 
13) d2 – ehitise osa, milles põlevate tilkade või tükkide esinemine ei täida d0 ega d1 nõudeid. 
 
Tabel 26. Nõuded ehitise ja selle osa tuletundlikkusele  
Ehitise kasutamise otstarve  
Ehitise 
osa  Hoone klass TP1  
Hoone klass TP2*  
Hoone klass TP3  
(konstruktsioon)  
I kasutusviis  
seinad ja  lagi   
Ds2,d21)  
B-s1,d02)  
D-s2,d21)  
  
põrandad  
–  
–  
–  
II kasutusviis  
seinad ja lagi  
D-s2,d2  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
III kasutusviis  
seinad ja lagi  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
–  
IV kasutusviis  
  
  
  
  
–põlemiskoormus kuni 600 MJ/m2 ja  
  
  
  
  
–pindala ≤ 300 m2  
seinad ja lagi  
D-s2,d2  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
  
põrandad  
–  
–  
–  
–pindala > 300 m2  
seinad ja lagi  
C-s2,d1  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
  
põrandad  
–  
–  
–  
–põlemiskoormus  
seinad ja lagi  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
≥600 MJ/m2  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
–  
V kasutusviis  
seinad ja lagi  
D-s2,d21)  
B-s1,d02)  
D-s2,d21)  
  
põrandad  
–  
–  
–  
VI kasutusviis  
  
  
  
  
–tootmine ja ladustamine, kus  tuleoht  on vähese  seinad 
ja 
lagi  D-s2,d2 
B-s1,d0 
D-s2,d2 
või arvestatava tõenäosusega  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
–  
–tootmine 
ja 
ladustamine, 
kus tuleoht 
on  seinad 
ja 
lagi  B-s1,d0 
B-s1,d0 
B-s1,d0 
märkimisväärne või suur, või millega seoses võib  põrandad  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
eksisteerida  plahvatusoht   
VII kasutusviis, autoremondi  
seinad ja lagi  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
hoolde- ja töökojad  
põrandad  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
Pööningud ja keldrid  
  
  
  
  
–kasutatav pööning  
põrand  
A2FL-s1  
DFL-s1  
DFL-s1  
–mittekasutatav 
pööning 
ja madal 
pööning  pööningu 
vahelae  B-s1,d0  
B-s1,d0  
–  
ja  katusealune  õõnsus  
pealispind   
–keldrid üldiselt  
seinad ja lagi  
C-s2,d1  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
DFL-s1  
–tehnohoolde ruumid  
seinad ja lagi  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
DFL-s1  
  
katlaruumi põrand  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
A2FL-s1  
Trepikoda ja  
seinad ja lagi  
A2-s1,d03)  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
evakuatsioonikoridor  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
DFL-s1  
II ja III kasutusviisiga  
seinad ja lagi  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
sisekoridorid  
põrandad  
DFL-s1  
DFL-s1  
–  
Saunad   
seinad ja lagi  
D-s2,d2  
D-s2,d2  
D-s2,d2  
  
põrandad  
–  
–  
–  
Tähistused tabelis: 
* § 17 lõikes 10 nimetatud kaitsekatte pealispinna nõue on A2-s1,d0 
–nõudeid ei esitata 
1)  seinapinna väikseid osi võib katta klassifitseerimata  materjaliga  
2) seinapinna väikseid osi võib katta D-s2,d2 klassi materjaliga 
3) seinapinna väikseid osi ja laepindade osi võib katta B-s1,d0 klassi materjaliga  
 
77 
Tabel  27. Ehitise välisseina välispindade ja õhutuspilu pinna tuletundlikkuse määramine  
Ehitise klass ja kasutusviis  
  
TP1  
TP2  
TP1-klassi  ehitised  Kuni 4-korruselised elu-  Ravi- 
ja  3-  ja  4-korruselised  TP2-klassi 
TP3  
üldiselt  
ja büroohooned  
hooldusasutused  
elu- ja büroohooned  
ehitised üldiselt  
Välisseina 
B-s1,d01)  
B-s1,d02)  
B-s1,d02)  
B-s1,d02)  
D-s2,d2  
D-s2,d2  
välispind  
Õhutuspilu 
B-s1,d01)  
B-s1,d02)  
B-s1,d02)  
B-s1,d02)  
D-s2,d2  
D-s2,d2  
välispind  
Õhutuspilu 
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
B-s1,d0  
D-s2,d2  
3)  
sisepind   
Tähistused tabelis: 
1) maksimaalselt 8-korruselises ehitises võib välisseina välispinna osa olla klassist D-s2,d2, kui sellega piirnevad konstruktsiooni osad tõkestavad tule 
levikut seina pinnal, kusjuures fassaadi katteplaatide kinnititeks võivad kuni 8-korruselises ehitises olla vähesel määral D-s2,d2 klassi materjalid 
2) kui ehitises on automaatne tulekustutussüsteem ning välisseinast väljastpoolt süttimisest põhjustatud tulekahju levimine seinas on tõhusalt takistatud, 
siis võib klassi D-s2,d2 kuuluvaid materjale kasutada: 
1) kuni neljakorruselises TP1-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises; 
2) kolme- või neljakorruselises TP2-klassi kuuluvas I ja V kasutusviisiga ehitises; 
3) TP2-klassi kuuluva III kasutusviisiga ehitise välisseina välispinnas ja õhutuspilu välispinnas 
3) nõudeid ei esitata  
Mõningate ehitustoodete tuletundlikkuse klassid on toodud tabelis 28.  ET-2 0109-0650 
 
Tabel 28. Tuletundlikkuse klasside võrdlus (ET-2 0109-0650) 
Toode 
Klass  
EN 
13823 
EVS620-10 
Akustiline  mineraalvillaplaat,  
A2/B 
V2/II 
Ilma pinnakatteta kivivill 
A2/B 
V1/I 
Värvitud  kipsplaat   
A2/B 
V2/I 
Plastmasspinnaga 
terasplaat  A2/B 
V-/I 
mineraalvilla peal 
Kipsplaat  
A2/B 
V1/I 
Tulekaitsega puitlaastplaat  
A2/B 
V1/I 
Tekstiiltapeet 
A2/B 
V2/I 
kaltsiumsilikaatplaadil  
Pabertapeet  kipsplaadil  
C 
V2/II 
Paisuv  kate puitlaastplaadil  
B 
-/ II 
PVC-seinakate kipsplaadil 
D  
-/II 
Poolkõva  puitkiudplaat   
D  
V2/- 
Käsitlemata puit,  kuusk  
D  
V2/ 
Melamiinpinnaga puitlaastplaat  
D 
V2/- 
Pabertapeet puitlaastplaadil  
D 
V2/- 
Tavaline kasevineer  
D 
V2/- 
Tavaline puitlaastplaat  
D 
V2/- 
Melamiinpinnaga puitkiudplaat  
D 
V2/- 
Lakitud puit, kuusk  
E 
-/- 
Poorne  puitkiudplaat  
E 
-/- 
Paberpinnaga klaasvillaplaat  
E 
-/- 
Puit ja  metall   
Puit süttib seda kiiremini, mida kõrgem on ümbritsev temperatuur (200 °C – 12-15 min, 400 °C 
450 kg/m3) kuni 1,0 mm/min ( vineer ). 
Terastarindit  saab  tule  eest  kaitsta  kas  isoleerides  teras  kuumadest  põlemisgaasidest  või 
suurendades tarindi soojusmahtuvusvõimet.  Tulekaitset võib teha  plaatimise , pihustamiskatnise, 
krohvimise  ja värvimise teel. 
Terast  võib  kaitsta  kõrgetel   temperatuuridel   püsiva  mineraalvillast  (paksus  20...100  mm), 
vermikuliit- või kipsplaatidega. Tulekaitsekrohvina kasutatava mördi põhiaineteks on vermikuliit 
või  perliit , sideaineks  tsement ,  lubi  või kips, samuti vesi.  Terast saab tule eest kaitsta ka  puiduga , 
kui hoone on selline, et kandekonstruktsioon võib olla D-klassi materjalidest. 
 
Tuletõkkesektsioon  
Ehitis  peab  tule  ja  suitsu  levimise  takistamiseks,  evakuatsiooni  tagamiseks,  päästetööde 
kergendamiseks ning varakahjude piiramiseks olema jaotatud tuletõkkesektsioonideks.  
Tuletõkkesektsioon  võib  koosneda  seintest,  põrandatest,  lagedest,  sealhulgas  vahelagedest, 
katuslagedest, ripplagedest, ustest, akendest, tuletõkkeklappidest, läbiviigu avatäidetest ja teistest 
ehitise osadest.  
Tuletõkkesektsioonid moodustatakse: 
1) korruste kaupa; 
2) pindala järgi; 
3) ehitise kasutamisotstarbe järgi.  
Tuletõkkesektsioon peab olema ehitatud nii, et tule levimine ühest tuletõkkesektsioonist teise on 
ettenähtud aja jooksul takistatud.  
Erineva kasutamisotstarbega ehitise osad võivad kuuluda ühte tuletõkkesektsiooni tingimusel, et 
see  ei  vähenda  kasutajate  turvalisust  ega  suurenda  tulekahju  leviku  ohtu,  kusjuures 
tuletõkkesektsioon võib hõlmata mitut ehitise korrust, välja arvatud II ja III kasutusviisiga ehitiste 
korral.  
Tuletõkkekonstruktsioon  
Tuletõkkekonstruktsioonina  käsitatakse  tuletõkkesektsiooni  konstruktsiooni,  mis  on  ette  nähtud 
tule leviku tõkestamiseks või tule ja suitsu piiramiseks.  
Lisaks   eelpool   nimetatule  võib  tuletõkkekonstruktsioon  olla  ka  ehitise  selline  osa,  mis  on  ette 
nähtud  eelkõige  suitsu  piiramiseks  ning   tervikuna   täidab  nõudeid  ainult  tiheduse  (tähis  E)  osas. 
Sealjuures  eeldatakse,  et  evakuatsioon  ei  ole  ohustatud  ning  tuli  ei  levi  ühest 
tuletõkkesektsioonist teise ettenähtud aja jooksul.  
Kui tuletõkkekonstruktsioon vastab ainult tiheduse (E) nõudele ja selle pindala on suurem kui 0,1 
m2,  siis  peab   vahemaa   tuletõkkekonstruktsiooni  ja  süttivate  materjalide  või  väljumistee  vahel 
olema  selline,  et  soojuskiirguse  tihedus  ei  ületaks  10  kW/m2  .  Alla  2  m2  suuruse  pindalaga 
soojuskiirgust  läbilaskvate  tuletõkkekonstruktsioonide  korral  peab  eelnimetatud  vahemaa  olema 
vähemalt 1,5 m.  
Tuletõkkekonstruktsioonides  või  nendega  koos  kasutatavad  materjalid  ei  tohi  vähendada 
tuletõkkekonstruktsiooni tuleohutust.  
Tuletõkkesektsioonide 
moodustamisel 
keldriruumides 
on 
tuletõkkekonstruktsiooni 
tuletundlikkuse  nõudeks,  välja  arvatud  TP3-klassi  ehitises  olev  ühe  eluruumi  juurde  kuuluv 
kelder, vähemalt A2-s1,d0.  
 
 
79 
Tulemüür 
Kui hooned ehitatakse kokku või teineteisele lähemale kui minimaalne tuleohutuskuja (tabel 23), 
tuleb hoonete vahele (hoonetesse) ehitada tulemüür. 
Tulemüür  peab  olema  ehitatud  mittepõlevatest  ehitusmaterjalidest.  Ka  avatäited  (uksed,  aknad, 
luugid )  tulemüüris  peavad  olema  mittepõlevatest  materjalidest.  Avatäited  peavad  olema 
tulemüüriga  samast  tuleohutusklassist.  Tulemüür  peab  toetuma  mittepõlevale  vundamendile  või 
vundamenditalale ning olema staatiliselt püsiv ka hoone tarindite varisemise korral nii ühel kui ka 
mõlemal pool tulemüüri. Tulemüür peab katkematult läbima hoonet kogu kõrguses ja laiuses ning 
olema vastupidav ka tulekahju korral tekkivatele termilistele pingetele. 
 
Tule levik naaberehitistele  
Tulekahju levimine ühelt ehitiselt teisele ei tohi  ohustada  inimturvalisust etga põhjustada liigseid 
majanduslikke või ühiskondlikke kahjusid. Ehitiste vaheline. Kui ehitistevaheline tuleohutuskuja 
on alla 8 m, tuleb ehituslike või muude abinõudega takistada tule levikut. Kui  kuja  on üle 8m, siis 
üldjuhul hoonetele lähedusest tingitud tuletõrjetehnilisi nõudeid ei esitata. 
Väikehoonete lähestikku ehitamine – välisseina nõuded. Kuja mõõdetakse välisseina välispinnast. 
2. Tulemüüri  olemasolul  tuleohutuskuja ei normeerita. 
Evakuatsioon  
Evakuatsioonina käsitatakse määruse tähenduses kasutajate sunnitud väljumist ehitisest või selle 
osast ohutusse kohta kas tulekahju, õnnetusjuhtumi või muu ohtliku olukorra või selle võimaluse 
korral.  
 Evakuatsiooni tagamiseks peab ehitistes olema vastavalt nende kasutamisotstarbele piisav arv 
sobiva paigutusega kergesti läbitavaid evakuatsiooniteid ja -pääse, kusjuures evakueerumisaeg ei 
tohi põhjustada ohtu evakueeruvatele ehitise kasutajatele.  
Evakuatsiooniteena käsitatakse käesoleva määruse tähenduses ehitise põranda mis tahes punktist 
algavat vabalt ja ohutult läbitavat ehitisesisest liikumisteed evakuatsioonipääsuni, kusjuures 
evakuatsioonitee võib läbida maksimaalselt kahte tuletõkkesektsiooni.  
Igast ehitise osast peab olema võimalik kiire ja lihtne pääs evakuatsiooniteele.  
 Hädaväljapääs - evakuatsioonipääsu nõuetele mittevastav väljapääs, mille kaudu on võimalik 
evakueeruda või evakueerida inimesi ehitisest tulekahju või muu õnnetuse korral.  Ehitistes, kus 
elavad või töötavad inimesed, peavad olema hädaväljapääsud, välja arvatud juhul, kui 
evakuatsiooni turvalisust on võimalik tagada muul viisil.  
Evakuatsioonipääs peab  juhtima  ehitisest ohutult välja maapinnale või tuletõkkesektsiooni, 
millest on olemas ohutu pääs ehitisest välja maapinnale. (2) Evakuatsioonipääsuks ei loeta lifti 
või muid sellesarnaseid seadmeid. Häda- ja evakuatsioonipääs peab olema märgistatud, välja 
arvatud I kasutusviisiga ehitiste ruumides, mis ei ole avalikus kasutuses.  
Evakuatsioonipääsude arv ja paigutus määratakse vastavalt ehitise kasutamisotstarbele ja ehitise 
kasutajate ettenähtud maksimaalsele arvule.  
Ehitise  igalt  evakuatsioonialalt, kus  alaliselt  viibib või töötab inimesi, peab üldjuhul olema 
võimalik jõuda vähemalt kahe erineva, hajutatult paigutatud evakuatsioonipääsuni.  
Üks evakuatsioonipääs on lubatav: 
1) kuni kahekorruselises I kasutusviisiga ehitises; 
2) kuni kaheksakorruselises korterelamus, kui evakuatsioonialaks oleva ehitise osa 
kasutamisotstarve on  korter ; 
3) V ja VI kasutusviisiga ruumides suurusega alla 300 m2, kusjuures evakuatsioonialalt peab 
olema lisaks hädaväljapääs; 
 
80 
4) väikese kasutajate arvuga II, III ja IV kasutusviisiga ehitises, kui sellest ei teki ohtu kasutajate 
turvalisusele, kusjuures evakuatsioonialalt peab olema ka hädaväljapääs.  
Evakuatsioonitee  
Evakuatsioonitee peab tuleohutuse  seisukohast  olema piiritletud nii, et evakuatsiooniteed oleks 
võimalik kasutada kogu evakueerimisaja jooksul.  
Tulekahju korral ei tohi evakuatsiooniteel kogu evakueerimisaja jooksul tekkida kasutajate 
evakuatsiooni takistavat temperatuurimuudatust, suitsukontsentratsiooni ega muid takistavaid 
asjaolusid.  
Evakuatsioonitee: 
1) peab olema kergesti identifitseeritav, lihtsalt juurdepääsetav ja kasutatav; 
2) seina-, lae- ja põrandakatted ei tohi ohustada kasutajate turvalisust evakuatsiooni korral; 
3) trepikalle,  astmete  ja mademete mõõtmed peavad tagama ohutu evakuatsiooni; 
4) moodustatakse reeglina omaette tuletõkkesektsioonina; 
5) ei tohi olla takistatud, seal ei tohi  asuda  esemeid ega seadmeid, mis võivad ohustada kasutajate 
turvalisust evakuatsiooni korral.  
Üle kahekorruselise TP1-klassi hoone evakuatsiooniteel olevad trepikäigud ja -mademed peavad 
vastama vähemalt A2-s1,d0-klassile. Kui ruumide, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, 
põlemiskoormus on väiksem kui 600 MJ/m2, siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema 
vähemalt R30. Kui ruumide, mille evakuatsioonitee läbib trepikoda, põlemiskoormus on suurem 
kui 600 MJ/m 2, siis peab trepikäigu ja -mademe tulepüsivus olema vähemalt R60.  
Kolme- ja neljakorruselise TP2-klassi ehitise evakuatsioonitee konstruktsioonide ning 
trepikäikude ja -mademete tulepüsivus peab olema vähemalt R60.  
Evakuatsioonitee pikkus määratakse evakuatsiooniala kõige kaugemast punktist kuni 
evakuatsioonipääsuni lühimat liikumiskõlblikku teed mööda, kusjuures juhul, kui erinevad 
evakuatsiooniteed kahe erineva evakuatsioonipääsuni on osaliselt samased, siis arvestatakse ühise 
osa pikkust kahekordselt.  
 (5) Evakuatsioonitee pikkuseks on: 
1) üldjuhul ühe evakuatsioonipääsu korral kuni 30 meetrit; 
2) kahe evakuatsioonipääsu korral kuni 45 meetrit.  
Evakuatsioonitee mõõtmed  
 Evakuatsioonitee laius on: 
1) üldjuhul vähemalt 1200 mm; 
2) kuni kahekorruselises elamus vähemalt 900 mm.  
Evakuatsioonialal, mille kasutajate arv on maksimaalselt 60, võib üks evakuatsiooniteedest olla 
vähemalt 900 mm laiune.  
Evakuatsioonitee ja evakuatsioonipääsuni suunduva sisekoridori summaarse miinimumlaiuse 
arvutamisel arvestatakse evakuatsiooniteed kasutava 120 inimese kohta 1200 mm, millele 
lisandub iga järgmise 60 inimese kohta 400 mm.  
Evakuatsioonitee pealmaa vaba kõrgus peab olema vähemalt 2100 mm, kusjuures sellise kõrguse 
ulatuses ei tohi olla takistusi, kõrgus  keldris  peab olema vähemalt 1900 mm.  
Trepikoja välisukse laius peab olema vähemalt samane trepikäigu laiusega.  
Evakuatsiooniteel asuvad uksed  peavad: 
1) olema paigaldatud nii, et oleks võimalik kasutajate kiire evakuatsioon; 
2) olema laiusega, mis vastab ettenähtud maksimaalsele evakuatsioonitee kasutajate arvule; 
3) avanema evakuatsiooni suunas, välja arvatud alla 30 inimese evakuatsiooniks ettenähtud uks; 
4) olema varustatud evakuatsioonisuluse ehk avamisseadmega, mis peab olema alati avatav ilma 
 
81 
abivahenditeta ning suluseavamise  liigutus  ei tohi olla  vastupidine  evakuatsiooni suunale, 
kusjuures kahepoolse ukse puhul peavad olema kergesti avatavad mõlemad uksepooled.  
 
 
 
Tuleohutust käsitlevad EV  standardid  ja määrused 
Ehitisele  ja  selle  osale  esitatavad  tuleohutusnõuded;  Eesti  Vabariigi  Valitsuse  määrus  nr.  315 
27.10.2004 
Puitkonstruktsioonid EVS 1995-1-2:2003 .Osa 1.2. Tulepüsivus ET- 1 0113-0361 
EVS 1995-1-2:2003 Puitkonstruktsioonid. Osa 1-2: Tulepüsivus 
EVS 620-6:2003 Tuleohutus. Tekstiilsed sisustusmaterjalid 
EVS 620-8:2003 Tuleohutus. Põrandakattematerjalid. Põlevus 
EVS 620-9:2003 Tuleohutus. Katusekattematerjalid. Põlevus 
EVS 812-1:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 1: Sõnavara 
EVS 812-2:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 2: Ventilatsioonisüsteemid 
EVS 812-3:2007 Ehitiste tuleohutus. Osa 3: Küttesüsteemid 
EVS 812-4:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 4: Tööstus- ja laohooned 
EVS 812-5:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 5: Kütuseterminalide ja tanklate tuleohutus  
EVS 812-6:2005 Ehitiste tuleohutus. Osa 6: Tuletõrje  veevarustus  
EVS 871:2003 Tuletõkke- ja evakuatsiooni avatäited ja sulused. Kasutamine 
EVS-EN 13501 Ehitustoodete ja -elementide tuleohutusalane klassifikatsioon (5 osa) 
EVS-EN  1991-1-2:2006   Eurokoodeks   1:  Ehituskonstruktsioonide  koormused.  Osa  1-2: 
Üldkoormused. Tulekahju koormus 
EVS-EN  1991-1-2:2007  (koos  rahvusliku  lisaga)  Eurokoodeks  1:  Ehituskonstruktsioonide 
koormused. Osa 1-2: Üldkoormused. Tulekahjukoormus 
EVS-EN  1991-1-2/NA:2007  (rahvuslik  lisa)  Eurokoodeks  1:  Ehituskonstruktsioonide 
koormused. Osa 1-2: Üldkoormused. Tulekahjukoormus 
EVS-EN 1993-1-2:2006 Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide  projekteerimine . 
Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus  
EVS-EN  1993-1-2:2007  (koos  rahvusliku  lisaga)  Eurokoodeks  3:  Teraskonstruktsioonide 
projekteerimine. Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus 
EVS-EN 1993-1-2/NA:2007 (rahvuslik lisa) Eurokoodeks 3: Teraskonstruktsioonide 
projekteerimine. Osa 1-2: Üldeeskirjad. Tulepüsivusarvutus 
EVS-EN  1995-1-2:2006  (koos  rahvusliku  lisaga)  Eurokoodeks  5:  Puitkonstruktsioonide 
projekteerimine. Osa 1-2: Üldist. Tulepüsivusarvutus 
EVS-EN 1996-1-2:2007 (ilma rahvusliku lisata) Eurokoodeks 6: Kivikonstruktsioonide 
projekteerimine. Osa 1-2: Üldreeglid. Tulepüsivusarvutus 
 
 
82