Leidsid 33 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Thomas Hobbes "Leviaatan"". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
suverään, arva, alamaomuseadus, tungid, õiglus, tegude, kunst, religioon, tahe, tungide, tehislik, hirmus, ebaõiglus, lubadus, temal, suveräänsus, lepingud, eespool, kehtetu, vanne, esiteks, kartma, kartuses, ihaldaomupäraselt, temaleobuda, isikus, hobbes, sedasama, öeldud, arvab, peatükid, asjadel, omaenda, tarkuse, hoiaksomuses1 tegutseda (õiged seadumused - kindlad, mõdukad käitumisviisid), seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine. "Nagu raha võtmises ja andmises on vahepealne, aga ka liialdamine ja puudulikkus ... nii võib ka aupürgimus olla suurem või väiksem, kui peab, kuid ka selline, nagu peab, ja sel viisil, nagu peab." Eneseväärikus - täielik loomutäius enese suhtes; õiglus - täielik loomutäius teiste suhtes. ,,Eneseväärikas on selline inimene, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline. Kes seda teeb, ilma et oleks vääriline, on rumal." ,,Paistab ilma loogilise arutelutagi, et suure eneseväärikusega inmesed on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohem, ja seda õigustatult." 2. Cicero vabariiklase aust Voorused eeskätt sõjalised. Aristokraatlik väärtuskoodeks. "Kohustustest": ambitsioon vs privaatsus
Poliitiline keha tekib kahe osapoole vahel kogukonnana siis kui leppe tulemusena on kahe poole isiklik loomuvabadus lõhutud ning kehtib jagatud loomuolemus. Kaubandusleppeid võrdluseks toov Locke tõdeb, et näiteks kahe saare kaubanduslepped ei taga poliitilise ühiskonna teket. Ühist peab olema rohkem. 4. Kuidas Locke mõistab sõjaseisundit? Sõjaseisund on vaenu ja vägivallatsemise ning selle õhutamise seisund. Sõjaseisund on oma tegude või sõnadega aegamööda ettekavatsetult teise inimese elu võtmise kavatsuste avaldamine. See paneb nö ohvri sõjaseisundisse, ehk kohustab teda kaitsma kõige võimalikuga, et enese elu päästa. Locke mõistab sõjaseisundit kui alustab lihtsamate võrdluste toomisest kahe inimese vahelisel tasandil, kuhu ka suurem sõjategevus tegelikult tavaliselt taandub. Sõjaseisundiks defineerib Locke ka seda, kui teist inimest üritatakse võimule vägisi allutada, teda oma orjaks mutes
filosoofia). Kuid mõiste teadusfilosoofia kasutus õigustaks ka mõiste poliitfilosoofia kasutamist. Mina kasutan läbisegi. Ehkki kaldun pooldama "poliitikafilosoofiat", pole see tänini veel kuigi laialt kasutusel. 2 2. Võim eristub (mitte ilmtingimata täiesti eraldub) religioonist. Nii kaua kuni valitsevaks mõtteviisiks oli religioon, ei tekkinud spetsiifilist küsimust võimust, poliitiline küsimus oli seotud müütilis-religioossete küsimustega. Näiteks Egiptuses oli preestrivõim. Poliitilise võimu küsimus tekkis hetkel, mil ilmalik poliitiline võim lahutus religioossest hierarhiast, tekib juhtkond, kelle päritolu pole enam jumalik. 3. Umbes 5. sajandil eKr toimusid paralleelselt mitmed muutused nii antiik-Kreekas
grupid ühiskonnas. Väldib võimust eemale jäävate gruppide pahameelt. Cicero 2. Cicero vabariiklase aust Cicero jaoks nii ambitsioonikus kui privaatsus valed valikud. Riigimehe kohuseks on valida aktiivne poliitiline elu. Hingesuurus (magnitudo animi) on erinev auahnusest. Seda iseloomustab: · Põlgus väliste asjade vastu, aulise ja suurepärase taotlemine · Suurte ja kasulike tegude tegemine. Suured inimesed taotlevad vaid aulist. Gloria ei ole neile oluline. Vooruslik elu tagab siiski mõned gloria elemendid, nagu armastuse, imetluse, usalduse. 1. Cicero isiklikust ja poliitilisest sõprusest Cicero: "ei ole midagi armastusväärsemat kui voorus", seetõttu sõber armastab oma sõbras isamaad. Parim sõber on parim kodanik. Tõeline sõber ei saa minna vastuollu riigiga. Sõpruse 1
suhtlema kui võrdne-võrdsega, kas ristiusku võib neile ka vägivallaga viia? Eurooplane hakkas põhjalikumalt mõtlema, kes on inimene teine mõtlemine, hakkas küsima, kas Euroopa tsivilisatsiooni eluviis on ainus võimalik elumudel? Kahte laadi ideed: · Kirjeldavad ehk empiirilised ideed, mis põhinevad kogemusel või abstraktsel mõtlemisel: milline on inimene ja tema loomus, mis tungid teda juhivad, kas ta on egoistlik või altruistlik, kuidas inimesed omavahel suhtlevad. · Normatiivne kuidas peab inimene käituma, milline on õige ühiselu korraldus. Hinnangud teatav käitumine on halb, teatav hea. Millised on paremad teguviisid? Kuidas asjad peaksid maailmas olema kirjeldavate väidete tuletamine. Interdistsiplinaarsus Filosoofia, teoloogia, politoloogia, rahvusvahelised suhted, õigus- ja majandusteadus.
Aluseks ühiskondlik mõte mingid mõisted teatud ajas. Jagatakse moraali (armastus, õnn, au, sõprus) ja poliitika (riik, demokraatia, Lingvistiline pööre: õiglus, vabadus, impeerium) ideedeks, mitte suurteks-väikesteks mõtlejateks. Ludwig Wittgenstein Varauusajal philosophia practica: Keel kui “tööriistade kogum”, erinevad kasutusviisid, sõnade Ethica –üksikisik inimelu projektid ja suhted, vara-ja uusajal oluline, sest mõjutas tähendused pole fikseeritud ka pol
kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid: o head teod nõuavad vastavat varustust · Aristoteles (Poliitika) keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud: · Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve · Peamised voorused on õiglus, mõõdukus ja julgus · Kuidas seonduvad voorused ja hüve? Tõeline hüve on ainult see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: o Tervis, nauding, ilu, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära ei ole tõelised hüved. Miks? o Voorused on seesmiselt head · Õnn tähendab kindlust hüve omamises · Ent ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus · Järeldus: õnn ja voorus on kattuvad mõisted 3
tähendab sanssi mingi sotsiaalse sideme sees oma tahet läbi suruda ka vaatamata vastuseisule millele see sanss tegelikult toetubki." Poliitiline filosoofia eeldab kolme asja: 1. Tekib võim. Sumeritest alates juba saab rääkida võimust, kuid seda mõistetakse mütoloogiliselt, religioosselt. 2. Võim eristub (mitte ilmtingimata täiesti eraldub) religioonist. Nii kaua kuni valitsevaks mõtteviisiks oli religioon, ei tekkinud spetsiifilist küsimust võimust, poliitiline küsimus oli seotud müütilis-religioossete küsimustega. Näiteks Egiptuses oli preestrivõim. Poliitilise võimu küsimus tekkis hetkel, mil ilmalik poliitiline võim lahutus religioossest hierarhiast, tekib juhtkond, kelle päritolu pole enam jumalik. Vana Lähis-ida poliitiliseks mudeliks oli jumal-kuningas, mida toetas ja ümbritses preesterlik
suveräänsusele, paavst ja keiser kaotasid võimu. Uusaegne riik on impersonaalne ning suveräänne, riigi võim ei võrdu valitsejate võimuga, vaid kogukonna ehk rahvaga. Abstraktne süsteem, mis on lahus nii valitsejast kui valitsetavatest. Ta on seaduste ja institutsioonide struktuur, mida administreerivad/valitsevad inimesed. Alamate kohustused on abstraktse 'riigi', mitte valitsejate või teiste alamata suhtes. Riik ise (mitte valitseja ega kodanikud) on selles kontseptis suverään (ehk sõltumatu kõrgeim võimukandja) 2. Partikularistliku (püüe keskvalitsusest sõltumatusele) mõtlemise areng (Aristotelesest Machiavellini) Partikularistliku mõtlemise ideoloogilised juured on antiigiideedes, kus ei olnud universaalse võimu kontseptsiooni vaid riigivõimukorralduseks oli polislik riik. Aristotelese järgi oli Kreeka polis poliitilise korralduse loomulik ja ideaalne vorm. Juba keskajal (13. SAJ) sai Aquino Thomas
Suveräänsus kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse dimensioonid: 1) Sisemine. Legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol. 2) Välimine. Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4) Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme - Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega - Suveräänsus: ,,Absoluutne ja igavene võim riigis" - ,,Absoluutne" = kõrgeim. Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. - ,,Absoluutne" = jagamatu. Riik saab olla monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. - Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi (,,Legislatiivse suveräänsuse" teooria). - Rahvas loovutas kuningat valides suveräänsuse. - Valitseja tahe on seadus. - Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele.
Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Harmoonia tähendab seda, et need osad on õiglases vahekorras ja ükski osa ei sega vahele teise toimimisele, igaühel on oma funktsioon. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad mõistust ja annavad tegutsemiseks jõudu, instinktid on ohjeldamatud, need peavad olema kontrollitud, st peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Hilistes dialoogides (nt Pidusöök) räägib Platon, et vooruslik elu sünnib ilu püüdlusest ehk armastusest. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Üldiselt lahtiseletatuna tähendab see inimese oskust toimida mõistuspäraselt. Suurim hüve on oma 1 funktsiooni teostamine parimal viisil
selleks oli vaja ka väliseid hüvesid. Hilisemas eluetapis väitis ta, et õnn ongi võrdne voorusega ainult. Aristotelese jaoks on loomutäius õnne olemuslik osa, kuid täiusliku õnne jaoks on vaja ka väliseid hüvesid, sest head teod nõuavad vastavat varustust. Keha hüved ja välised hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi Stoikud väitsid, et voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus õiged arusaamad sellest, mis on hüve. Peamisteks voorusteks nende jaoks õiglus, mõõdukus ja julgus. Tõeline hüve on see, mis seesmiselt, loomult on hea. Vooruste valesti kasutamine ei ole enam hüve. Õnn seisneb kindluses hüve omamises. Et ainult tõelise hüve omamises saab olla kindlus, on voorus ja õnn stoikude jaoks kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid saavad olla kas riigimehe või filosoofi elu. Riigimehe näol on tegemist poliitilise juhiga, kes rakendab õigluse, julguse,
olemas olla. Järelikult tuleb ühiskonda valitseda üksnes selle ühishuvi alusel. Edasi on võimalik anda võimu, kuid kindlasti mitte kuidagi tahet. Üldise tahte selge väljendumise nimel on oluline,et riigis ei esineks eraldiseisvaid ühendusi ja et iga kodanik kujundaks oma arvamuse iseseisvalt. Kui aga tervikliku ühiskonna raames moodustatakse kildkondi ja eraldiseisvaid ühendusi, muutub iga niisuguse ühenduse tahe üldiseks tema enda liikmete suhtes ja eratahteks riigi suhtes. Siis võib öelda, et hääletajaid pole enam sama palju kui inimesi, vaid ainult nii mitu, kui on üksikuid ühendusi. Erinevate arvamuste hulk väheneb ning nad annavad vähem üldise lõpptulemuse. Kui viimaks mõni neist ühendustest saab nii suureks, et hakkab ületama kõiki teisi, ei saa te lõpptulemuseks enam väikeste erinevuste summat, vaid üheainsa eriarvamuse. Üldine tahe kaob ning
Hobbesi kogemus kodusõdadega lõhestatud maailmast ütleb, et inimene on inimese hunt: homo homini lupus est. See ei ole Hobbesi moraaliotsustus, vaid lihtsalt loodusliku seisundi kirjeldus. Inimesed kisuksid üksteist lõhki, kui neil puuduks aru, mis ütleb, et on üks asi, mis on nende kõikide huvides - see on rahu. Seetõttu sõlmivad nad lepingu, millega nad loovutavad tsentraalse instantsi - suverääni kasuks osa oma loomulikust õigusest võimalikult palju kasu saada. Suverään peab suutma tagada, et kõik peavad kinni ühiskondliku lepingu tingimustest. Sellepärast peab tal olema sõjaline jõud ja maksustamisõigus. Samuti peab ta kontrollima riigi vaimu- ja usuelu, et suuta eos lämmatada enda vastu suunatud salasepitsusi. Suverään-riigivõim- võib olla usurpaator nagu Inglise revolutsiooni juht Oliver Cromwell, kelle võimu all 1651. aastal esimest korda ilmus Hobbesi riigiteooriat põhjalikult esitav raamat
Iseseisvus, sõltumatus. Tunnustus teiste poolt. Mittesekkumise doktriin. 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: "Absoluutne ja igavene võim riigis". Absoluutne: 1) jagamatu (Riik kas monarhia, aristokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon) 2) kõrgeim (Suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile). Suveräänsus kuulub sellele, kel võim anda seadusi. Valitseja tahe on seadus, valitseja ise allub üksnes Jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Inimlik sanktsioon siiski puudub, karistada saab üksnes jumal. Ideaalmudel ei vastanud isegi Prantsusmaa tegelikkusele, kuigi jõudsalt liiguti sinna suunas. Rakendamine teistes Euroopa riikides võimatu: Saksamaal oli võim jagunenud ja Inglismaal oli `king in parliament' idée. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ELUSOLEND=MASIN. RIIK=ELUSOLEND.
hüved on vajalikud hinge pärast, mitte vastupidi. 1 Stoikud: Voorusliku tegutsemise aluseks on mõistuslik tunnetus. Tähtis on õige arusaam sellest, mis on hüve. Tõeline hüve on see, mis on seesmiselt, loomu poolest hea: · tervis, ilu, nauding, tugevus, rikkus, kuulsus ja kõrge sünnipära nende väärtus sõltub kasutamisest. · Seesmiselt on head voorused: õiglus, mõõdukus, julgus Õnn tähendab kindlust hüve omamises, ent ainult tõelise hüve omamises saab kindel olla. Järeldus: õnn ja vooruslikkus on kattuvad mõisted. 3. Aristoteles õnneliku elu eri vormidest ning õnne ja poliitika vahekorrast Õnneliku elu vormid: · riigimehe elu: - Poliitiline juht, kes rakendab õigluse, julguse, eneseväärikuse voorusi kogukonna hüvanguks; - Ta ei suuda aga rakendada tarkuse voorust oma elus;
epikuurlased : peab püüdlema naudingu poole stoikud : vooruslikkuse poole Ei ole oluline olla polise ühiskonnas (nagu Kreekas eeldati), vaid peaks käituma universumis raamistikus (jumalikud loomuseadused). Kreeka ja Rooma perioodi erinevused : Orjandus: Ori kui mõistuseta olend (kreeklaste jaoks) vs ori kui õiguslik kategooria (roomlaste jaoks, ükski inimene ei sündinud loomupoolest orjana, sellesse kategooriasse võis satuuda teatud tegude läbi, nt ebaõiglase sõja pidamisel roomlaste kätte vangi sattumisel) Sõda: ,,loomulik" sõda kreeklaste ja barbarite vahel roomlaste jaoks sõda kui kõrvalekalle loomulikust harmooniast Üldteema : partikularism vs universalism . Kelle ees kohustsued? Kas inimkonna kui terviku ees (kosmopoliitne)? KESKAEG Keskaegne maailm oli religioonikeskne : jumalakesksus (Jumal kui maailma looja ja käigushoidja), kreatsionism (maailm on loodud Jumala poolt), providentsialism (Jumal
tegutseda Õiged seadumused kindlad, mõõdukad käitumisviisid Seadumused = loomulikud eeldused + harjutamine eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes õiglus täielik loomutäius teiste suhtes eneseväärikas on see, kes peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline suure eneseväärikusega inimesed on auga seotud f vabariiklase aust riigimees peab valima aktiivse pol. elu au põhineb voorusel aust endast ei tohi hoolida tegusid tuleb teha tegude endi, mitte au pärast Kristlus ja au, Aquino Thomas pühakute aust esimene kristlik voorus on enesealandamine pühakud peavad end väärituks kõiges, v.a. jumala arm jumala au ja ligimeste hüve nimel suured, ennastunustavad teod kui pühakule osutatakse au, võtab ta selle vastu, viidates jumalale, muus osas ta sellest ei hooli Feodaalne au au on vabade meeste atribuut au legitimeerib nende kõrgemat staatust saab alguse vallutustega algselt au aluseks füüs
seal, kus lõpevad seaduste keeludkasud, nt vabadusvalida oma elukohta, ametit, kasutada oma vara jne. 5.John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimesed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6.Montesquieu vabariigist Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaalmajanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussusteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse uhiskonnaga arvas, et uleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7.Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus).Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igauhe osalemist seadusandluses
John Locke “Teine trakaat valitsemisest. Essee tsviilvalitsuse tegelikust algusest, ulatusest, eesmärgist.” paragrahv 1-14: poliitilise võimukandja võimu alama üle saab eristada isa võimust laste üle, peremehe võimust sulase üle, mehe võimust naise üle ja isanda võimust orja üle. Niisiis, poliitiliseks võimus pean ma õigust teha seadusi surmanuhtluse ja sellest tulenevalt ka kõigi väiksemate karistuste tagatiseks, et korraldada ja kaitsta omandit ning rakendada ühiskonna jõudu seatuste täideviimisel ja riigi kaitsmisel võõramise ülekohtu eest- ja seda kõike üksnes avaliku hüvangu nimel. et mõista pol.võimu õigest ja tuletada see tema alguses, peame võtma arvesse seisundis, milles kõik inimesed asuvad loomupäraselt- see on täieliku vabaduse seisund korraldada oma tegevust ning käsutada oma vara ja isikut loomuseaduse piirides nii, nagu neile endale õige tundub, küsimata kelletki lu
(munarakud) ja tegelikkusena (lapsed). Mis on tekkimine ja sündimine? Üleminek võimalikkusest tegelikkusesse. 28.09 Nicomachose eetika (Aristoteles) Tema eetika teooria ei ole normatiivne, st ta ei kirjuta ette, mida võib teha ja mida mitte. Ta on kirjeldav eetika kirjeldab õnnelikuks eluks vajalikke tingimusi. Eesmärgiks on inimese käitumise mõjutamine. Ainult teadmistest, mis on voorused, ei piisa õnnelikuks eluks, vaja on ka nendest juhinduda ning peab olema ka vastav tahe. Ta lähtub sellest, et inimene on oma loomult ühiskondlik olend, st et inimene ei suuda elada üksi. Peaeesmärgiks on inimesel õnnelik elu, see ei ole mingi olek, vaid tegevus. Jumalatest eeskuju võttes seab ta esikohale vaimse tegevuse. Teisi eesmärke peavad aitama peaeesmärgi saavutamist. Inimesena on meil vaja hoolitseda oma keha eest, st et vajalikud on ka välised hüved, kuid ainult niipalju, et neile poleks vaja tähelepanu pöörata (normaalselt toituda, vedeliku tarbida).
mõistma neid inimloomuse kaht printsiipi. 4. Miks võrdleb Hobbes loodusseisundit sõjaseisundiga? Sest meil puudub valitsus, mis reguleeriks ühiskonda puuduvad reeglid, normid ning käib alaline sõda kõikidega ja pidev hirm surma saada. Pidev valmidus,valvsus võitluseks. 5. Milline on Hobbesi suhtumine moraali? Hobbesi seisukoht on, et moraalimõistel puudub loodusseisundis rakendus puudub õiglus ja ebaõiglus, õige ja väär. 6. Mis on Hobbesi järgi loodusseadused? Mida need ütlevad? 7. Selgitage individuaalse ja kollektiivse ratsionaalsuse erinevust? Kollektiivne ratsionaalsus on see, mis on parim igale üksikisikule, eeldades et kõik teised käituvad samuti nii ratsionaalsus saavutatakse kollektiivselt. Individuaalne ratsionaalsus on see, et üksikisik käitub vaid endast lähtuvalt kuidas talle parim on ratsionaalsus saavutatakse üksikisikuliselt. 8
ihaldab. Vabadus Räägib väliste piirangute puudumisest. Ka seadusi võib tõlgendada kui mõttelisi takistusi, seega riigialama vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud. Riik on kunstlik inimene, ehkki kõrgem ja tugevam kui inimene, kelle hoidmiseks ja kaitseks ta loodud. Selles suveräänsus on hing, mis annab elu ja liikumise kogu kehale. Õigusemõistmine on liigesed, rikkus tugevus, karistus närvid, nõunikud mälu, õiglus ja seadused kunstlik mõistus ja tahe jne. Monarhia aga on türannia Mandeville Sõprus, ühiskond (majandus) ja riik põhinevad kõik omahuvil. Uhkusest ja aust Antiikvoorus enesesalgamine, aadliau eneseimetlemine. Ennastimetlev au aitab samas saavutada ühiskondlikku kasu vähese vaevaga. Pierre Nicole Valgustatud enesearmastus ehk omahuvi: parim viis saavutada oma lihalikke eesmärke on aidata teistel (sh ka võõrastel) saavutada nende omi vahetada asju ja teeneid. Hugo Grotius Õigustatud vaid kaitsesõda
3. Suveräänsuse põhidefinitsioon ja kaks dimensiooni Suveräänsus on kõrgeim võim mingi territooriumi üle. Suveräänsuse kaks dimensiooni: · Sisemine: legitiimse võimukasutuse (vägivalla) monopol · Välimine: iseseisvus, sõltumatus; tunnustus teiste poolt; mittesekkumise doktriin 4. Jean Bodini suveräänsusteooria ja selle rakendamise probleeme Kord ja ühtsus on tagatud suveräänsusega. Suveräänsus: absoluutne ja igavene võim riigis; suverään ei allu ühelegi teisele autoriteedile. Riik saab olla monarhia, aristrokraatia või demokraatia, aga mitte nende kombinatsioon. Suveräänsus kuulub sellele, kellel on võim anda seadusi. Valitseja ise ei allu positiivsetele seadustele, vaid üksnes jumalikule õigusele ja loomuõigusele. Selle täielik rakendamine võimatu. 5. Thomas Hobbesi käsitlus riigist kui kunstlikust olendist ,,Kunsti abil on loodud suur Leviaatan, mida nimetatakse ühisuseks või riigiks, mis
Platon väitis esialgu, et ainult voorusest õnneks ei piisa, hiljem jõudis järeldusele, et piisab. Vooruslik elu tuleb hinge harmooniast, elu pole väärt elamist, kui hing on haige. Jagab hinge kolmeks osaks: mõistuslik, emotsionaalne ja instinktide osa. Mõistus valitseb hinge oma tarkusega, emotsioonid toetavad ja annavad jõudu, instinktid on ohjeldamatud, neid peab olema mõõdukalt. Kui iga osa täidab oma funktsiooni, on hinges õiglus ja see tingib ka voorusliku käitumise teiste suhtes. Aristoteles väitis, et õnn on hinge toimevõime vastavalt loomutäiusele tervikuna. Suurim hüve on oma funktsiooni teostamine parimal viisil. Inimese hinge funktsiooniks on toimida mõistuspäraselt kogu elu jooksul. 2. Aristoteles, Platon ja stoikud õnne ja väliste hüvede suhtest Platon väitis, et esikohal on vaimsed naudingud, neist piisab õnneks(,,Pidusöök", varem väitis vastupidist)
Martin Lutherit süüdistas katoliku kirik mh Marsiliuse ideede elluäratamises. [14]Jean Bodin (1529/301596) (Pr. riigiteoreetik) järgi oli kõrgeima võimu suverääniks valitseja. Sellest tulenes riigivõimu täielik tsentralism. Vastandus ideedele valitsejast kui ["esimesest kodanikust", kõrgeimast ametnikust]. [Bodini suveräänsuse kontseptsioonist oli sageli juttu Eesti EL-ga liitumise aruteludel] [15]Suveräänsusteooria rajaja, kes väitis: suverään [suvereniteet] on ühtne, jagamatu ja piiramatu; suverään annab välja seadusi ja ei allu kellelegi peale jumaliku seaduse ja loomuseaduse; suverääni enda suhtes need seadused ei kehti. Bodin leidis ka, et ehkki suveräänsuse ainsaks kandjaks on monarh, võib põhimõtteliselt suverääniks olla ka aristokraatide grupp; aga kõige paremini teostub valitseja suveräänsus siiski absoluutses monarhias.
6. ptk., lk 191). On tähelepanuväärne, et Rousseau usub end suutvat seda probleemi lahendada. Kuidas saab ükski poliitiline süsteem võimaldada "igal liitunul alluda üksnes iseendale"? On aeg pöörduda nüüd Rousseau juurde ja vaadata, kuidas ta asub demokraatiat kaitsma nii instrumentaalsel alusel (kui viisi üldise hüve saavutamiseks) kui ka eesmärgina iseeneses (vabaduse ja võrdsuse väljendusena). Rousseau ja üldine tahe Kui lapsed kasvatatakse üles ühiselt, võrdsuse rüpes; kui neisse istutatakse riigi seadused ja üldise tahte ettekirjutused; kui neid õpetatakse neid asju üle kõige austama; kui neid ümbritsevad näited ja esemed, mis neile pidevalt meenutavad nende õrna ema, kes neid toidab, armastust, mida ta endas nende vastu kannab, hindamatuid hüvesid, mida nad temalt saavad, ja vastutasu, mida nad talle võlgnevad, ei saa me kahelda,
Järelikult kui Jumal oleks, ei leiduks mingit kurja. Aga maailmas leidub kurja. Järelikult Jumalat ei ole. Peale selle, mida saab teoks teha vähemate printsiipidega, seda ei tehta rohkematega. Aga näib, et kõike, mis maailmas näha on, saab teoks teha teiste printsiipidega, oletades, et Jumalat ei ole, sest see, mis on looduslik, taandub printsiibile, mis on loodus; aga see, mis on meelega tehtud, taandub printsiibile, mis on inimese mõistus või tahe. Niisiis ei ole mingit vajadust eeldada Jumala olemist. 28) Jumala olemise tõendamise kaks esimest teed Esimene ja ilmsem tee on ilmselt see, millele asutakse lähtudes liikumisest. Liikumine aga ei ole miski muu kui millegi viimine võimalikkusest tegelikkusse, võimalikkusest tegelikkusse viia aga ei saa midagi teisiti kui millegi läbi, mis on tegelikkuses, nagu näiteks kuum tegelikkuses, nagu tuli,
Eneseimetlus (amour propre) e. uhkus. Mure oma staatuse pärast Au 1. Aristoteles aust ja eneseväärikusest Austama peaks ainult head inimest, mitte võimsaid ja rikkaid. Au on loomutäiuse tasu ning omistatakse headele inimestele. Hea inimene: rats. Valikud, loomupärased inimlikud kalduvused. Loomutäius- oskus õigesti tegutseda kasut. mõõdukaid käitumisviise. Eneseväärikus täielik loomutäius enese suhtes; õiglus täielik loomutäius teiste suhtes. Eneseväärikas inimene peab end suurte asjade vääriliseks ja ongi nende vääriline, kes teeb seda ilma et oleks vääriline, on rumal. Eneseväärikus on auga seotud, sest au hindavad väärikad enda juures kõige rohkem. 2. Cicero vabariiklase aust Riigimees peab põlgama väliseidd asju, taotlema aulist ja suurepärast. Kasulike tegude tegemine, aulise taotlemine, Gloria ei ole oluline, kuid teod
vabadus algab seal, kus lõpevad seaduste keelud-käsud, nt vabadus valida oma elukohta, ametit, käsutada oma vara jne. 5. John Locke'i liberaalne vabadusekäsitus ja selle rakendused poliitikas. Inimsed loomupäraselt võrdsed ja vabad. Vabadus kui vabadused - inimese 'loomupärased õigused', mida valitsus peab tagama ning mida ta ei tohi piirata ilma inimese enda nõusolekuta. 6. Montesquieu vabariigist. Kirjeldab antiikvabariike vabariiklike ideede vaimus, aga ei arva, et antiikvabariigid olid vabad (vabadus vaid Inglismaal ja veidi Prantsusmaal). Rõhutab ennekõike, kuidas kodanikuvoorus on oluline vabariigi säilitamiseks ning kuidas see põhineb sotsiaal-majanduslikul võrdsusel ning karmil kasvatussüsteemil. Monarhiad on hoopis teistsuguse ühiskonnaga - arvas, et üleminek monarhiast vabariiki on võimatu. 7. Rousseau vabadusest, võrdsusest ja kodanikuvoorusest (vendlus). Vabadus eeldab kollektiivset omavalitsust, igaühe osalemist seadusandluses
määratlevad inimes(t)e kiitus/laitus; Eetika südametunnistus, mõistus ühiskondlik või kokkulepe heakskiit/halvakspanu Õige ja väär (patt), nagu Südametunnistus; neid määratleb usuline kiitus/laitus; Religioon autoriteet (pühakiri, püha ühiskondlik traditsioon) heakskiit/halvakspanu Seaduslik ja ebaseaduslik, Seadusandliku kogu poolt Seadus nagu neid määratlevad määratletud karistused
tulenema. Muidugi on sel kombel, peaaegu meelevaldsete kokkulepete põhjal, ütlemata mugav definitsioone anda ja asjade loomust seletada. Niikaua kui loomulikku inimest piisavalt ei tunta, nurjuvad ka katsed määratleda seadust, millele ta allus või mis tema loomusega kõige paremini kokku sobis. Me saame selle seaduse kohta piisavalt selgesti ütelda ainult üht: et seda võiks nimetada seaduseks, pidi tolle inimese tahe, kellele seadus kohustusi määras, saama sellele seadusele teadlikult alluda; ja lisaks sai see seadus olla loomulik ainult juhul, kui ta kõneles vahetult looduse enda häälega. Kui ma nüüd -- jättes kõrvale kõik teaduslikud raamatud, mis õpetavad nägema inimesi ainult niisugusena, milliseks nad ise on end teinud--mõtisklen inimhinge esimeste ja lihtsaimate toimingute üle, usun end märkavat seal kahte mõistusele eelnenud printsiipi
riiklike institutsioonidega Moraalinormide täitmist tagatakse: · Väliste sanktsioonidega (teiste inimeste viha, põlgus, eiramine) · Sisemiste sanktsioonidega (häbi, süütunne) Eetika eesmärk on kujudnada õnnelikke ja vooruslikke inimesi, kes kujundavad õitsvaid ühiskondi. MORAALIRELATIVISM Moraal on normide süsteem Normid on reeglid, mis ütlevad, mida peab tegema või tegemata jätma. Normatiivsed süsteemid: · Mäng (male, jalka) · Õigus (seadused) · Religioon · Moraal (mitteformaalsed kokkuleppelised normid) · Kombed, etikett Väärtused väljendavad seda mida soovime ja peame kalliks. Neid kaitsevad moraaliprintsiibid ja normid. Etnotsentrism oma kultuuri pidamine kõige õigemaks ja paremaks, teisi kultuure hinnatakse oma uskumuste ja väärtuste seisukohalt. Eetiline relativism pole olemas üldkehtivaid moraaliprintsiipe. Moraalipõhimõtted on suhtelied, olenedes kultuurist või isiku valikust.
annaabi.ee 
