Referaat - Süda (0)

Kool
Referaat
Süda
Koostas:
2009
Sisukord
Südame paiknemine ja ehitus Lk 1-2
Vere liikumine südames. Südametsükkel. Lk 2-3
Südameklapid Lk 3
Südametoonid Lk 3
Südame tervishoid Lk 3
Südame haigused Lk 4-5
Allikad Lk 6
Südame paiknemine ja ehitus.
Süda asetseb kopsude vahekohal, vastu diafragmat ehk vahelihast. Kaks kolmandikku sellest paikneb vasakul kehapoolel. (Mõnel inimesel asetseb süda paremal kehapoolel.) Süda on rusikasuurune (keskmine diameeter täiskasvanul 13 cm) koonusjas õõneselund, mille alus on suunatud ülespoole ja tipp alla vasakule 5 ja 6 roide vahele. Piki südant kulgeb nii selle ees- kui tagapinnal vatsakestevagu, ristisuunas aga pärgvagu. Neis paiknevad südame enese suured veresooned .
Süda on lihaselise vaheseinaga jaotatud paremaks ja vasakuks pooleks. Kumbki pool jaguneb kaheks kambriks: kojaks (üleval) ja vatsakeseks (all).
Südame parema koja ülaosasse ehk venoosurkesse suubuvad kolm õõnesveeni: ülemine ja alumine õõnesveen ja südame pärgurge.
Parem vatsake on parema kojaga ühendatud koja-vatsakesesuudme abil, mis on suletav parema hõlmise klapiga. Vatsakese ülaosas paikneb kopsutüve suue , mille kaudu veri kopsutüvesse ja sealt kopsuarteritesse paisatakse.
Vasakusse kotta suubub kummaltki poolt kaks kopsuveeni, mis toovad sinna arteriaalset, hapnikuga küllastatud verd.
Vasak vatsake on vasaku kojaga ühendatud analoogselt parema poolega. Vatsakesest viib aordisuue aorti. Aordisuudme servadel paiknevad poolkuuklapid. Vasaku vatsakese seinad on mitu korda paksemad kui paremal vatsakesel ja seeläbi vatsakese jõudlus samavõrra suurem. See on oluline, kuna vasak vatsake peab hapnikurikka vere pumpama kogu kehasse laiali, parem vatsake aga süsihappegaasirikka vere lähedal paiknevatesse kopsudesse.
Südame põhiosa moodustab mitmete kestadega ümbritsetud südamelihas ehk müokard, millel on nii silelihase kui vöötlihase omadusi. Lihaskiud on lühemad kui skeletilihastel ja omavahel kõrvalharudega ühendatud, muutes südamelihase ühtseks süsteemiks. Südame kokkutõmbeid algatavad südames endas (erilise ehitusega lihaskiududes) tekkivad elektrilised impulsid, seetõttu töötab süda automaatselt ja võib toimida ka väljaspool keha (kui tagatakse kõik vajalikud toitained ). Erutuse tekkega südame nn siinussõlmes ja levimisega mööda erilisi lihasrakke kodade kaudu vatsakestesse kaasneb järjest mõlema kokkutõmbumine (süstol) ja vere paiskamine aorti. Kokkutõmbe järel südamelihas lõõgastub ( diastol ). Pärast erutuse vastuvõtmist ei vasta südamelihas kuni 0,2 sekundit uutele erutustele (on absoluutse refraktaarsuse seisundis). See asjaolu välistab südame kramplikud kokkutõmbed ja tagab südame töö sobiva rütmilisuse.
Südametegevusega kaasnevaid elektrinähtusi (elektrilise potentsiaali kõikumist) on võimalik mõõta keha pinnalt elektrokardiogrammi (EKG) abil. Selle sakkide kõrgust ja intervalli uurides saadakse infot südame töö erinevate etappide kestuse ja kvaliteedi ning seeläbi südamelihase seisundi kohta.
Vere liikumine südames. Südametsükkel.
Südamelihase kokkutõmme ja lõõgastumine moodustavad ühe südametsükli. Keskmisel tervel täiskasvanul on südame löögisagedus 60 – 70 tsüklit minutis , sõltudes vanusest , kehamõõtmetest, soost ja eluviisist, samuti psüühilistest teguritest. Seda saab määrata, lugedes näiteks südame tipu tõukeid vastu rindkere seina või arteriaalse pulsi järgi (arterite seinte rütmiliste võnkumiste järgi randmel , kaelal ). Üldjuhul pole südame löögisagedus teadlikult reguleeritav, ent siiski sõltuv psüühilistest teguritest: tugeva keskendumise korral on võimalik seda muuta (nt jooga harrastajad). Pulsisagedus suureneb kehalise pingutuse, ärevuse ja palaviku korral, tagamaks kriisiolukorras keha piisava varustatuse hapnikuga. Seda reguleeritakse piklikajust lähtuva uitnärvi ( erutus kiirendab ja tugevdab südame tööd) ja seljaajust algava sümpaatilise närvi kaudu (aeglustab). Vastavate närvide erutamine toimub hormoonide vahendusel. Südametegevust kiirendavaks hormooniks on adrenaliin, pidurdavaks – türosiin. Maksimaalne hapniku tarbimine toimub rakkudes enamasti löögisagedusel 180 lööki minutis.
Südametsükkel algab kodade kokkutõmbe ehk süstoliga (0,1 sekundit). Selle käigus paisatakse lõõgastuse ehk diastoli käigus pooleldi verega täitunud vatsakestesse täiendav kogus verd (lõpuks on seda kummaski vatsakeses umbes 150 ml). Sellele järgneb kodade diastol ehk lõõgastumine (0,7 sek). Kodade süstoli järel toimub vatsakeste süstol. Selle esimese 0,05 sekundi jooksul leiab aset kodade-vatsakeste vaheliste klappide sulgumine, seejärel 0,05 sek vältel kokkutõmbuvais vatsakestes rõhu tõus, mistõttu avanevad aordi ja kopsuarteri poolkuuklapid ning järgneva 0,25 sek jooksul paisatakse vatsakeste jätkuva kokkutõmbe tagajärjel veri aorti (vasakust vatsakesest) ja kopsuarterisse (paremast vatsakesest).
Vatsakeste kokkutõmbele järgneb lõõgastumine, mille tõttu nende siserõhk langeb ja poolkuuklapid sulguvad, tõkestades väljapumbatud vere tagasivoolamise. Hõlmiste klappide avanedes algab vatsakeste verega täitumine. Kõik see kestab kokku kuni 0,7 sekundit.
Kokku paisatakse ühe südame kokkutõmbega ringlusesse keskmiselt 70 ml verd. Vastavat kogust nimetatakse südame löögimahuks. 1 minuti jooksul ringesse paisatud vere hulka nimetatakse südame minutimahuks. See on keskmiselt 5 liitrit minutis ja võib tõusta tugeva pingutuse korral kuni 35 l/min. Ööpäevas pumpab süda keskmiselt 7056 l ja keskmise inimese eluea jooksul (70 aastat) ligikaudu 180 miljonit liitrit (0,18 kuupkilomeetrit) verd.
Südameklapid
Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes.
Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes.
Südameklappide puuduliku sulgumise korral voolab osa verd tagasi vatsakestest kodadesse (hõlmiste klappide rike ) või aordist ja kopsuarterist vatsakestesse (poolkuuklappide rike). Tänapäeval on võimalik inimesele siirata kunstlikud südameklapid.
Südametoonid
Need on rütmilised helid, mis kaasnevad südame tööga. I südametoon (süstoolne toon) tekib hõlmaste klappide sulgumisel süstoli algul, II südametoon (diastoolne toon) poolkuuklappide sulgumisel diastoli algul. Nõrgemalt on kuulda III südametoon (tekib vatsakeste täitumisel verega) ja IV toon (kodade süstoli ajal). Südametoonide kuulatlemisel stetoskoobiga saab arst teavet südameklappide seisundi kohta. Klappide mittetäielikul sulgumisel tekivad vere tagasivoolamise tõttu kahinad, mis viitavad klapiriketele.
Südame tervishoid
Mõõdukas füüsiline töö ja sportimine tugevdavad südamelihast, muutes südameseinad paksemaks. Suureneb ka südamekambrite maht. Passiivse eluviisi korral võib südamelihas känguda (atrofeeruda) ja seeläbi keha verevarustus halveneda. Samas võib ülemäärane pingutus põhjustada müokardi tõsist kahjustumist.
Südame haigused
Düslipideemia
On üks tähtsamaid südame- veresoonkonna haiguste riskitegureid. Eriline tähendus on düslipideemial Eestis, kuna kolm inimest viiest sureb meil praegu südame-veresoonkonna haiguste tagajärjel
Äge müokardiinfarkt (MI) :
Ägeda MI põhjuseks on peaaegu alati järsku tekkinud verevoolu vähenemine pärgarteris, mille põhjustab aterosklerootilisele naastule tekkinud tromb. MI kliiniline kulg ja lõpe sõltuvad pärgarteri sulguse asukohast ning müokardi isheemia kestusest ja ulatusest. Oluliseks peetakse ka kollateraalse vereringe seisundit :arenenud kollateraalvool võib tunduvalt vähendada pärgarteri sulgumisel tekkiva nekroosi suurust.
Ägeda MI diagnoos põhineb kliinilistel, elektrokardiograafilistel (EKG), biokeemilistel ja patoloogilstel tunnustel .
Hüpertensioon. Kõrgvererõhutõbi. Arteriaalne hüpertensioon
Hypertensio arterialis, Morbus hypertonicus (ld.k). Arterial hypertension (ingl.k).
Kõrgenenuks peetakse vererõhku, mis korduvatel mõõtmistel ületab piiri - süstoolne ≥ 140 ja diastoolne üle ≥ 90 mmHg.
Vererõhuväärtuste klassifikatsioon:
Optimaalne Normaalne 120–129 80–84 mmHg
Kõrge–normaalne 130–139 85–89 mmHg
I astme hüpertensioon (kerge) 140–159 90–99 mmHg
II astme hüpertensioon (mõõdukas) 160–179 100–109 mmHg
III astme hüpertensioon (raske) ≥ 180 ≥ 110 mmHg
Isoleeritud süstoolne hüpertensioon ≥ 140
Südamepuudulikkus
Äge südamepuudulikkus on defineeritud kui kiire algusega sündroom, mille põhjuseks on ebanormaalne südame funktsioon. Ägeda südamepuudulikkuse tekkele võib eelneda varasema südamehaiguse esinemine või mitte. Ägeda südamepuudlikkuse korral võivad esineda mitmed erineva etioloogia ja patogeneesiga kliinilise seisundid .
Kroonilise südamepuudulikkuse definitsioon:
I Südamepuudulikkuse sümptomid ( rahuolekus või füüsilisel koormusel ) ja
II Objektiivselt tõestatud (eelistatult ehhokardiograafiliselt) kardiaalne düsfunktsioon (süstoolne ja/või diastoolne) rahuolekus ja
III Vastuse olemasolu südamepuudulikkuse ravile.
Kriteeriumid I ja II peavad olema kõigil juhtudel täidetud.
Nii ägedat kui ka kroonilist südamepuudulikkust iseloomustab mõlema sündroomi tihe seos ja läbipõimumine. Ägeda südamepuudulikkuse juhtudest moodustab de novo südamepuudulikkus vaid umbes 1/3 juhtudest, ülejäänute puhul on tegemist kroonilise südamepuudulikkuse dekompensatsiooniga.
Südamepuudulikkusega haige prognoos on raske - pooltel haigetel on elukestus diagnoosimisest surmani 4 aastat ja 50% neist, kellel südamepuudulikkus avastatakse, sureb 1 aasta jooksul diagnoosimisest.
Allikad
https://www.arst.ee
http://et.wikipedia.org/wik i
http://lepo.it.da.ut.ee/~jaanusu/syda.html
http://www.terviseleht.ee/200034/34_sydajaliikumine.php