Süda (0)

Süda.
Ühe ööpäeva jooksul tõmbub inimese süda kokku umbes 100 000 korda ja pumpab läbi veresoonte 6 500 liitrit verd.
Ühe aasta jooksul paiskab süda  aorti 2 miljonit 400 tuhat liitrit verd. See on võrdne 8 rajalise 50 m pikkuse basseini ruumalaga.
Südame paiknemine
Süda asetseb kopsude vahekohal, vastu vahelihast. Kaks kolmandikku sellest paikneb vasakul kehapoolel. Süda on rusikasuurune (keskmine diameeter täiskasvanul 13 cm) koonusjas õõneselund, mille alus on suunatud ülespoole ja tipp alla vasakule V ja VI roide vahele. Piki südant kulgeb nii selle ees- kui tagapinnal vatsakestevagu, ristisuunas aga pärgvagu. Neis paiknevad südame enese suured veresooned . 
Süda on lihaselise vaheseinaga jaotatud paremaks ja vasakuks pooleks. Kumbki pool jaguneb kaheks kambriks: kojaks (üleval) ja vatsakeseks (all).
Südame parema koja ülaosasse ehk venoosurkesse suubuvad kolm õõnesveeni: ülemine ja alumine õõnesveen ja südame pärgurge.
Parem vatsake on parema kojaga ühendatud koja-vatsakesesuudme abil, mis on suletav parema hõlmise klapiga. Vatsakese ülaosas paikneb kopsutüve suue , mille kaudu veri kopsutüvesse ja sealt kopsuarteritesse paisatakse.
Vasakusse kotta suubub kummaltki poolt kaks kopsuveeni, mis toovad sinna arteriaalset, hapnikuga küllastatud verd.
Vasak vatsake on vasaku kojaga ühendatud analoogselt parema poolega. Vatsakesest viib aordisuue aorti. Aordisuudme servadel paiknevad poolkuuklapid. Vasaku vatsakese seinad on mitu korda paksemad kui paremal vatsakesel ja seeläbi vatsakese jõudlus samavõrra suurem. See on oluline, kuna vasak vatsake peab hapnikurikka vere pumpama kogu kehasse laiali, parem vatsake aga süsihappegaasirikka vere lähedal paiknevatesse kopsudesse.
Südame põhiosa moodustab mitmete kestadega ümbritsetud südamelihas ehk müokard, millel on nii silelihase kui vöötlihase omadusi. Lihaskiud on lühemad kui skeletilihastel ja omavahel kõrvalharudega ühendatud, muutes südamelihase ühtseks süsteemiks. Südame kokkutõmbeid algatavad südames endas (erilise ehitusega lihaskiududes) tekkivad elektrilised impulsid, seetõttu töötab süda automaatselt ja võib toimida ka väljaspool keha (kui tagatakse kõik vajalikud toitained ). Erutuse tekkega südame nn siinussõlmes ja levimisega mööda erilisi lihasrakke kodade kaudu vatsakestesse kaasneb järjest mõlema kokkutõmbumine (süstol) ja vere paiskamine aorti. Kokkutõmbe järel südamelihas lõõgastub ( diastol ). Pärast erutuse vastuvõtmist ei vasta südamelihas kuni 0,2 sekundit uutele erutustele (on absoluutse refraktaarsuse seisundis). See asjaolu välistab südame kramplikud kokkutõmbed ja tagab südame töö sobiva rütmilisuse.
Südametegevusega kaasnevaid elektrinähtusi (elektrilise potentsiaali kõikumist) on võimalik mõõta keha pinnalt elektrokardiogrammi (EKG) abil. Selle sakkide kõrgust ja intervalli uurides saadakse infot südame töö erinevate etappide kestuse ja kvaliteedi ning seeläbi südamelihase seisundi kohta.
Südamekapid
Kodade ja vatsakeste vahel asuvad koja-vatsakese ehk hõlmised klapid peavad ära hoidma kodadest vatsakestesse pumbatud vere tagasivalgumise kodade lõõgastudes.
Aordi ja kopsuarteri algusosas paiknevad poolkuuklapid omakorda väldivad vere tagasivalgumist neist suurtest veresoontest vatsakeste lõõgastudes.
Südameklappide puuduliku sulgumise korral voolab osa verd tagasi vatsakestest kodadesse (hõlmiste klappide rike ) või aordist ja kopsuarterist vatsakestesse (poolkuuklappide rike). Tänapäeval on võimalik inimesele siirata kunstlikud südameklapid.
Südametoonid
Need on rütmilised helid, mis kaasnevad südame tööga. I südametoon (süstoolne toon) tekib hõlmaste klappide sulgumisel süstoli algul, II südametoon (diastoolne toon) poolkuuklappide sulgumisel diastoli algul. Nõrgemalt on kuulda III südametoon (tekib vatsakeste täitumisel verega) ja IV toon (kodade süstoli ajal). Südametoonide kuulatlemisel stetoskoobiga saab arst teavet südameklappide seisundi kohta. Klappide mittetäielikul sulgumisel tekivad vere tagasivoolamise tõttu kahinad, mis viitavad klapiriketele.
Südame tervishoid
Mõõdukas füüsiline töö ja sportimine tugevdavad südamelihast, muutes südameseinad paksemaks. Suureneb ka südamekambrite maht. Passiivse eluviisi korral võib südamelihas känguda (atrofeeruda) ja seeläbi keha verevarustus halveneda. Samas võib ülemäärane pingutus põhjustada müokardi tõsist kahjustumist.
 
Vere liikumine südames. Südametsükkel. 
Südamelihase kokkutõmme ja lõõgastumine moodustavad ühe südametsükli. Keskmisel tervel täiskasvanul on südame löögisagedus 60 – 70 tsüklit minutis , sõltudes vanusest , kehamõõtmetest, soost ja eluviisist, samuti psüühilistest teguritest. Seda saab määrata, lugedes näiteks südame tipu tõukeid vastu rindkere seina või arteriaalse pulsi järgi (arterite seinte rütmiliste võnkumiste järgi randmel , kaelal ). Üldjuhul pole südame löögisagedus teadlikult reguleeritav, ent siiski sõltuv psüühilistest teguritest: tugeva keskendumise korral on võimalik seda muuta (nt jooga harrastajad). Pulsisagedus suureneb kehalise pingutuse, ärevuse ja palaviku korral, tagamaks kriisiolukorras keha piisava varustatuse hapnikuga. Seda reguleeritakse piklikajust lähtuva uitnärvi ( erutus kiirendab ja tugevdab südame tööd) ja seljaajust algava sümpaatilise närvi kaudu (aeglustab). Vastavate närvide erutamine toimub hormoonide vahendusel. Südametegevust kiirendavaks hormooniks on adrenaliin, pidurdavaks – türosiin. Maksimaalne hapniku tarbimine toimub rakkudes enamasti löögisagedusel 180 lööki minutis.
Südametsükkel algab kodade kokkutõmbe ehk süstoliga (0,1 sekundit). Selle käigus paisatakse lõõgastuse ehk diastoli käigus pooleldi verega täitunud vatsakestesse täiendav
kogus verd (lõpuks on seda kummaski vatsakeses umbes 150 ml). Sellele järgneb kodade diastol ehk lõõgastumine (0,7 sek). Kodade süstoli järel toimub vatsakeste süstol. Selle
esimese 0,05 sekundi jooksul leiab aset kodade-vatsakeste vaheliste klappide sulgumine, seejärel 0,05 sek vältel kokkutõmbuvais vatsakestes rõhu tõus, mistõttu avanevad aordi ja kopsuarteri poolkuuklapid ning järgneva 0,25 sek jooksul paisatakse vatsakeste jätkuva kokkutõmbe tagajärjel veri aorti (vasakust vatsakesest) ja kopsuarterisse (paremast vatsakesest). 
Vatsakeste kokkutõmbele järgneb lõõgastumine, mille tõttu nende siserõhk langeb ja poolkuuklapid sulguvad, tõkestades väljapumbatud vere tagasivoolamise. Hõlmiste klappide avanedes algab vatsakeste verega täitumine. Kõik see kestab kokku kuni 0,7 sekundit.
Kokku paisatakse ühe südame kokkutõmbega ringlusesse keskmiselt 70 ml verd. Vastavat kogust nimetatakse südame löögimahuks. 1 minuti jooksul ringesse paisatud vere hulka nimetatakse südame minutimahuks. See on keskmiselt 5 liitrit minutis ja võib tõusta tugeva pingutuse korral kuni 35 l/min. Ööpäevas pumpab süda keskmiselt 7056 l ja keskmise inimese eluea jooksul (70 aastat) ligikaudu 180 miljonit liitrit (0,18 kuupkilomeetrit) verd.