Pronksiaeg (0)

PRONKSIAEG (1800 – 500 ema) 
 
VARANE PRONKSIAEG (1800 – 1000 ema) 
 
Varast pronksiaega, mis on Eestis eelnenud  ajajärgule sarnaselt väga leiuvaene, 
iseloomustab peamiselt esimeste pronksesemete ilmumine . Elulaadis suuri muutusi 
tõenäoliselt ei esinenud. 
Skandinaaviamaades oli samas pronksiaeg silmatorkav “kuldaeg”, eriti Lõuna-Skandinaavias. 
Lisaks paiknesid silmatorkavad kultuurikeskused veel Kesk-Euroopa põhjaosas ning Kesk-
Venemaa soome-ugrilastega asustatud aladel. 
Pronksiaegset Eestit käsitletakse kultuurilises mõttes üldiselt kui Skandinaavia ääreala. 
 
Põllumajandus, kuigi sellega tegeleti, ei kujunenud varasel pronksiajal jätkuvalt 
domineerivaks  majandusharuks ega põhiliseks elatise hankimise allikaks. Tegelikult on varast 
pronksiaega kiviaja lõpust üsna raske eristada, seda enam, et sellest perioodist on Eestis 
vähe muistiseid. 
Rantkirves Tahulast ja õlgkirves Lellest 
 
 
          Muhu pronksodaots 
 
 
 
 
Varasesse pronksiaega kuulub Eestis vaid veidi üle kümne pronkseseme. 
Neist vanim on Kivisaare asulakohalt leitud pronkssirp, mis leiti koos 
nöörkeraamika kildudega. See pronksese on ilmselt pärit juba kiviaja lõpust. 
Muhust leitud odaots on pärit Uurali lähistelt, kus selliseid valmistati 17.–15. 
sajandil ema. Saaremaalt Tahulast saadud rantkirves, mis sarnaneb Ida-
Preisimaalt teada olevatele kirvestele, peaks olema paarsada aastat 
noorem. 
Pronkskirved jagunevad rant-, õlg- ja putkkirvesteks. Kivikirveid kasutati tol 
ajajärgul siiski rohkem, kui pronkskirveid. Eksperimentaalarheoloogia on ka 
osutanud, et töövahendina on korralik kivikirves efektiivsem, kui suhteliselt 
pehmest pronkist valmistatud kirves . 
 
Putkkirved 
 
 
 
 
1
Asulad  
 
Nöörkeraamika ajal ja ka pronksiajal paiknes asustus paepealsetel või liivastel muldadel, 
mida oli kergem tollaste vahenditega üles harida. Hiljem jäeti need põllud sageli maha või 
kurnati välja ning kasutati edaspidi karja- ja heinamaana. 
Kõige sagedamini elati looduslikult hästi kaitstud siseveekogude kallastel. Arvatavasti just 
selle perioodi jooksul hääbusid lõplikult püügimajandusega seotud asulakohad . Noorema 
pronksiaja asulad on juba selgelt põllumaadega seotud. 
 
 
NOOREM PRONKSIAEG (1000/1100–500 ema) 
 
Alles nüüd ilmnevad murrangulised muutused.  Ilmuvad kivikalmed , varaseimad 
põllusüsteemid ja kindlustatud asulad. Põllumajandus saab domineerivaks majandusharuks 
ning pronksi hakatakse ka kohapeal valama. 
 
Põhiliselt on selle perioodi muististega Eestis tegelenud Vello Lõugas ja Valter Lang. 
Valter Lang on dateerinud noorema pronksiaja alguse hiljaaegu veidi varasemaks, s o 1100 
ema. Ta jagab noorema pronksiaja vahel veel kahte järku: 
1)  1100-800 ema. Siis olid kasutusel kindlustatud asulad ning rajati suurem osa 
kivikirstkalmetest (?). 
2)  800-500 ema. Sisuliselt eristamatu järgnevast perioodist, s o eelrooma  
rauaaja varasemast järgust. 
 
ESEMELINE MATERJAL 
 
Nooremat  pronksiaega iseloomustab juba hoopis suurem hulk pronksesemeid. 
Jätkuvalt on tegu tõenäoliste prestiiźesemetega ( kirved , ehted jne). 
Pronkskirvestest on nüüd tegu põhiliselt väikeste putk - ehk õõskirvestega. Eestis 
leidub nii idast Volga aladelt kui ka Skandinaaviast pärit tüüpe. Kirvetüüpide 
levikus avaldub taas Eesti transiitmaa staatus – näiteks on ilmselt si tkaudu 
jõudnud Kesk-Venemaalt Skandinaaviasse nn Mälari tüüpi kirved.  
Nooremal pronksiajal oli kasutuses juba vähem kiviriistu, kuid jätkuvalt valmistati 
suur osa tööriistadest ja muust vajaminevast luust , sarvest või puust. Ilmuvad nö 
“päris” relvad: odad, nooleotsad, mõõgad. Ilmselt olid ka pronkskirved kasutusel 
eeskätt  relvana. Hiljaaegu leiti Rakvere muuseumist Vajangust pärit pronksmõõk, 
mis oli ajaloolisel ajal olnud kasutusel pulmamõõgana. Ese osutus tegelikult aga 
pronksiaegseks. 
 
Pronksmõõk Vajangust 
 
2
 
Ehted 
On leitud rohkesti luunõelu, eriti nn labidakujulise peaga nõelu. Teada on ka Euroopa ja eriti 
Skandinaaviaga ühistesse esemetüüpidesse kuuluvaid nõelu (ja muidki esemeid). Heaks 
näiteks on kettakujulise peaga Härnevi tüüpi nõel, mis algselt oli Eesti  materjalis   esindatud  
vaid valamisvormi katkenditega. Hiljem on leitud ka kaks Härnevi tüüpi valmisnõela. Lisaks 
neile ongi Eestist teada veel vaid üks pronksiaegne pronksnõel. 
Ajastule olid iseloomulikud luust kaksiknööbid, mida on leitud 
mitmeid. Sarnase koonja kujuga olid vööehted – tutulused, mida 
Eestist on teada üks eksemplar Tuulast. Leitud on ka spiraalseid 
oimuehteid, lihtsa ümmarguse lõikega kaelavõrusid, merevaigust 
helmeid, ripatseid ja tähekujulisi ehteid .  
 
 
 
Härnevi tüüpi ehtenõel 
 
Tuula tutulus 
 
Luust kaksiknööp   
 
Esiajaloolisi ehteid leitakse eelkõige matusepanustena haudadest . Pronksiaegsed 
matmiskombed ei näinud ette rohkete ehete hauda kaasa panekut; enamasti ei saada 
matustest üldse panuseid. Ka kindlustatud asulatest leitud valamisvormikatked kuuluvad 
suhteliselt lihtsatele ehtevormidele. Meie teadmised Eesti pronksiaegsetest ehetest on 
seetõttu ülimalt napid. Arvata võib, et suur osa ehetest-kaunistustest oli nii pronksiajal kui ka 
järgnevatel ajajärkudel valmistatud orgaanilisest materjalist, mis enamasti üldse ei säili. 
 
Savinõud 
Alates pronksiajast võib selgelt eristada peen- ja jämekeraamikat. Peenkeraamikat esindasid 
sageli nivendilised kausikesed, mis ilmselt olid kasutusel lauanõudena: nende põhi oli lame 
või veidi ümar. Nõude koostises esines peeneteralist liiva, pind oli sile. Ornamenti esines 
nõude ülaosas, kus see koosnes sälkudest, joontest, vahel ka siksakjoontest ja tordeeritud 
võru jäljenditest. Eesti kindlustatud asulate peenkeraamilistel nõudel olid vahel kõrvad: see oli 
üle-euroopaline mood, mis aga Eesti esiajaloolises keraamikas ei juurdunud.  
Jämekeraamika nõud olid ämbri- või tünnikujulised, paksuseinalised, rohmakama töötlusega. 
Need olid ka suuremad ja ilmselt kasutuses eeskätt majapidamisnõudena. Nõud olid sageli 
riibitud pinnaga või tekstiilijälgedega. Ornamendist esines vahel lohkusid nõu ülaosas või 
näpuotsavajutusi. Jämekeraamika koostises oli jämedamat purdu. See oli vajalik selleks, et 
muuta nõud vastupidavaks kuumutamisele, näiteks keetmisel .  
 
 
3
Asva kindlustatud asulast leitud savinõusid 
 
 
KINDLUSTATUD ASULAD 
 
Kindlustatud asulate kultuuri nimetatakse Asva 
kultuuriks esimese kaevatud taolise asula järgi 
Saaremaa lõunarannikul Asvas. Valter Lang on 
oletanud, et kindlustatud asulad olid seotud 
rahvusvahelise pronksikaubandusega, kuivõrd nad 
asuvad põllumaade suhtes äärealal kunagise 
mereranniku lähedal ning neist kõigist on leitud rohkesti pronksivalamisjälgi. Sisuliselt olid 
pronksiaegsed kindlustatud asulad väikesed kindlustatud külad, ümbritsetud puit-, hiljem 
kivitaraga. Kas neis elati sessoonselt või aastaringselt, pole teada. Kaevamiste käigus pole 
selgunud , kas osa kindlustatud asulate hoonetest võiks olla olnud ülejäänuist suuremad või 
uhkemad ning seega kuulunud pealiku perekonnale . Osalemine rahvusvahelises 
pronksikaubanduses eeldab siiski ühiskonnas välja kujunenud eliidi olemasolu, kelle võim 
põhineski ilmselt suurel määral kaubanduse ja prestiiźkaupade üle kehtestatud kontrollil. 
Saaremaal on kaevatud kaht pronksiaegset kindlustatud asulat – Asvat ja Ridalat. Need 
kujutasid endist väikeseid külasid, kus paksu kultuurkihi ja pindala järgi otsustades leidis 
peavarju terve hulk inimesi. Taolised külad olid ümbritsetud puust ja hiljem osalt ka kivist 
taraga.  
Asva ja  Ridala  kindlustatud asulate nagu ka ülejäänud pronksi- ja eelrooma rauaaegse 
Saaremaa kohta vt lk 8-10: 
Mägi, M. 2003/2005. Kaali ja kultuurmaastik .Meteoriiditabamuse kajastusi arheoloogias ja 
folklooris . ( http://www.ai.ee/?pid=167 ) 
Kuna Saaremaa kultuurmaastikku käsitlev kirjeldus on netis üleval samuti TLÜ  arheoloogia  
kursuste all, on seal kirjutatu jäetud siinkohal kordamata. Ülalviidatud kirjutist tuleb seetõttu 
vaadelda kui Eesti esiajaloo kursuse kohustuslikku materjali. 
 
Iru kindlustatud asula 
 
Iru maalinn jääb tänapäeval napilt Tallinna linna piiridesse , Toompeast paikneb see 
linnulennult  8 km kaugusel. Tegemist on omamoodi “ proto -Tallinnaga”, Tallinna linna kui 
Põhja-Eesti olulisima keskuse pronksiaegse eellasega. Paralleeli võib siinkohal tõmmata 
Riiaga, mille eellaseks on keskaegsest  Riiast  veidi ülesvoolu paiknev Daugmale linnus, mis 
samuti sai alguse juba pronksiajal. 
Iru linnusel leidub küll rohkesti jälgi pronksiaegsest asulast, kuid tolleaegseid kindlustiste 
jäänuseid pole leitud. Kindlustatud asulaks nimetatakse seda eelkõige sarnasuse põhjal teiste 
taoliste muististega. Iru linnus asub samas looduslikul väga järskude nõlvadega künkal  Pirita  
 
4
jõe U-kujulises käärus, mistõttu võib künkal paiknenud asulat pidada juba looduslikult väga 
hästi kaitstuks.  
Iru linnamäge on kaevatud alates 1936. aastast, põhiliselt Artur Vassara poolt. Seni 
viimasena kaevas 1984-86 linnust Valter Lang, kellelt pärineb ka kokkuvõtlik uurimus Iru 
linnamäe kohta. Praeguse seisuga on Iru linnamäest kaevatud läbi 1/5, lisaks on mitmel puhul 
kaevatud linnamäge ümbritsenud asulakohti. 
Iru linnamäelt on leitud neli pronksiaega kuuluvat hoonealust ja mitu tuleaset. Need olid veidi 
maasse süvendatud, mõõtmetega umbes 10 x 3-5 m. Mõned tuleasemed olid seega väga 
suured, paiknesid ilmselt väljapool hooneid ning neid oli kasutatud mitte üksnes pronksiaja, 
vaid ka järgnevate perioodide jooksul.  
Lahtiste tuleasemete jäänuseid oli säilinud ka kunagiste  elamute sees. Iru linnamäe 
pronksiaegsest kihist pärinevad Eesti varaseimate ristnurgaga seotud rõhkpalkhoonete 
jäänused. Kaevamiste käigus tuvastati siiski ka postiauke või -kiilustikke: näiteks oli postide 
rida toestanud ilmselt ühe suurema pronksiaegse ristpalkhoone katust keskelt.  
Pronksiaegne leiumaterjal koosnes peamiselt keraamikast, aga leiti ka üksikuid 
pronksesemeid: odaots, kaelavõru katke, naaskleid. Saadi ka valamisvormide katkeid ning 
rohkesti luu- ja sarvesemeid (harpuun, hobuse suitsekang, lusikas , nooleotsad, nõelad, 
naasklid, noad ). Põllumajandusele viitavad taolised leiud nagu sarvest kõblas või adratera, 
jahvekivid ning võimalik linakamm.  
Hilisem Iru linnamägi oli võetud kasutusele juba nöörkeraamika kultuuri ajal, võimalik et 3. 
aastatuhande teisel poolel ema. Selleaegse asustuse jälgi, põhiliselt iseloomulikku 
keraamikat, on leitud kõikjalt linnamäelt, seega üsna laialdaselt alalt. Iru kindlustatud asula oli 
tekkinud umbes 7. sajandil ema ning püsinud kasutuses ka veel eelrooma rauaajal. 
Pronksiaegse kindlustatud asula kultuurkiht on siiski oluliselt paksem , kui eelrooma 
rauaaegne kiht, mis peaks osutama, et kohta kasutati intensiivsemalt pronksiajal. 
 
 
 
EELROOMA RAUAAEG (500 ema–50 maa) 
 
Nõukogude ajal nimetati eelrooma rauaaega varaseks rauaajaks ja rooma rauaaega 
vanemaks rauaajaks. Seetõttu võib kirjanduses kohata ka neid nimetusi. 
 
Suurem osa eelrooma rauaajast on üsna eristamatu nooremast pronksiajast, arheoloogiline 
materjal muutub alles aasta 0 paiku. Eelrooma rauaajal õpiti Eesti alal tundma rauda, kuid 
kohapeal seda valmistada veel ei osatud. Valter Langi arvates eelrooma rauaaja lõpus 
kivikirstkalmeid enam ei ehitatud, hakati aga rajama varaseid tarandkalmeid. 
Eelrooma rauaaeg lõpeb Valter Langi määratlusel sõlgede ilmumisega tarandkalmetesse, s o 
umbes 50 maa. Sõlgede ilmumise kriteeriumi on siiski raske rakendada Saaremaa ja Lääne-
Eesti puhul, kus sõled ilmusid kalmetesse alles 5.-6. sajandil.  
 
5
Üldiselt jaguneb eelrooma rauaaeg kaheks üsna eriilmeliseks etapiks: 
 
Varasel eelrooma rauaajal (500–100 ema) jätkub kivikirstkalmete rajamine ja  neisse  
matmine. Ajajärgule on iseloomulikud Ilmandu tüüpi  keraamika , Bräcksta tüüpi kaelavõrud ja 
labidakujulise peaga ehtenõelad.  
 
Hilisel eelrooma rauaajal (100 ema–50 maa)  rajatakse varaseid tarandkalmeid ning ilmuvad 
väikesed linnused . Esemeline materjal on sellest perioodist hoopis rikkalikum, kui 
varasemast. Iseloomulikud on rauast ehted (karjasekeppnõelad, käevõrud jm), rauast 
tööriistad ja relvad, nöör- ja kammornamendiga keraamika. 
 
ESEMELINE MATERJAL 
 
Eelrooma rauaajale iseloomulik Ilmandu tüüpi keraamika on oma nime saanud Ilmandu 
kalmest leitud keraamika järgi. Need on väikesed nõud, mis on kaunistatud tekstiilijälgedega 
või mille pind on riibitud. Sageli on kaunistatud ka nõu serv, nõu ülaosa on ornamenditud 
rühmitatud lohkudest või riibetest 
ornamendiga. 
 
 
 
 
 
Ilmandu tüüpi keraamika 
 
Eelrooma rauaaja teises pooles on levinud nöör- ja kammornamendiga keraamika. Need on 
väikesed profileeritud topsid, mille ülaosa on tihti kaunistatud siksakmustrina kujundatud 
nöörivajutustega.   
Tööriistade ja relvade  hulgast tõrjutakse eelrooma rauaajal kõrvale nii kivi- kui ka 
pronksasjad. Jätkuvalt on levinud õõskirved, aga juba ilmuvad ka silmaga kitsateralised 
raudkirved. 
Esemelises materjalis tuleb sel perioodil selgesti välja Saaremaa eripära, mis on sealjuures  
suuresti sarnane Loode-Eesti arheoloogilise  materjaliga . Ülekaalukalt Saaremaal levinud 
esemetüüpidest võiks mainida lusikotstega oimuehteid, nii pronksist , rauast kui ka luust 
konkspeaga ehtenõelu, väikeseid rauast karjasekeppnõelu, vööhaake ja kiirtekujulisi 
ripatsehteid. 
 
 
 
6
 
 
 
Käevõru 
 
 
 
     
 
 
    Esemeid Tõnija kalmest 
 
 
 
RINGVALL-LINNUSED 
 
Umbes aastatuhande vahetuse paiku ehk hilisel eelrooma rauaajal tulid kasutusele väikesed 
nõrgalt kindlustatud linnused, nn ringvall-linnused. Vahel kutsutakse neid ka Havori-tüüpi 
linnusteks, kuna samasugused linnused olid sel perioodil levinud Rootsi mandriosas, Ojamaa 
ja Ölandi saarel. Ringvall-linnuste ehitamine Eestis oli teatud mõttes korrelatsioonis 
relvadega, mis samal perioodil ajutiselt matusepanuste hulka ilmusid. Tõenäoliselt viitavad 
mõlemad nähtused rahutumatele oludele. 
Ringvall-linnused olid hoopis väiksemad kui pronksiaegsed kindlustatud asulad, samas olid 
nende kindlustised enamasti jätkuvalt üsna nõrgad. Torkab silma, et kõikides kindlustatud 
asulates on kas leitud kaevamistel ka eelrooma rauaaegne asustuskiht (Iru, Asva) või on 
lähedusest teada eraldiseisev ringvall-linnus (Ridala – Mustla ). Mustla linnus on siiski 
tunduvalt väiksem, kui Ridala, ning Asva ja Iru eelrooma rauaaegne kiht vähemintensiivsem, 
kui pronksiaegne. See võib viidata kas lühiajalisemale kasutusele või ka sellele, et varasema 
väikese küla asemel paiknesid eelrooma rauaaajal Asvas ja Irus vaid üksikud majapidamised .  
Kõik ringvall-linnused on suhteliselt väikesed, põhimõtteliselt kindlustatud talud . Taoline 
muudatus kajastab ilmselt muutusi ühiskondlikus süsteemis. Tundub, et kui varem kindlustati 
kogu kogukonna majapidamised, siis eelrooma rauaaegsed kindlustised olid mõeldud pigem 
ühe eliidiperekonna kaitseks. 
Ringvall-linnuste kultuurkiht on reeglina väga õhuke, mis võib osutada sellele, et neid 
kindlustisi kasutati vaid ohu korral. Enamasti on tegemist olnud puittaraga, vahel ka madala 
kivivalliga selle all või ees. Võimalik, et ka varasemate kindlustatud asulate kohal paiknenud 
eelrooma rauaaegseid kindlustisi (kui need olid kindlustised) kasutati vaid hädaohu korral, mis 
seletaks ka selleaegsete leidude vähesuse. 
Skandinaaviamaades on mitmed uurijad osutanud ringvall-linnustele kui võimalikele 
kultuskohtadele. Sama võib kehtida ka Eesti ringvall-linnuste puhul (eeskätt näiteks Võhma ja 
Pidula linnused Loode-Saaremaal). Üks funktsioon ei välista siiski teist ning kindlustatud 
kultuskohta võidi koguneda ka vaenlase kallaletungi korral. 
 
7
Päälda ja Mustla ringvall-linnuste kohta vt lisaks  http://www.ai.ee/?pid=167 , 10-11. 
 
Eelrooma rauaaegsed väikeste tarandikega kalmed  (A) ja varased tarandkalmed (B) Eestis 
 
 
KULTUURIAREAALID EESTIS 
 
Alates pronksiajast avaldub arheoloogilises aineses selgelt Eesti jagunemine kaheks 
põhiliseks kultuuriareaaliks: Ranniku- ja Sise-Eestiks. Areaale eraldava mõttelise joone võiks 
tõmmata Eesti kirdeosast Edela-Eestisse. Mõistagi leidub nendes areaalides veel omakorda 
alajaotusi, omavahelisi sarnasusi ja üleminekuvorme.  
Üsna silmatorkavad erinevused kultuuriareaalides pole jälgitavad mitte üksnes 
arheoloogilises aineses, vaid ka etnograafilises, lingvistilises ning isegi antropoloogilises 
materjalis. Ranniku-Eesti ja saarte sarnane kultuur peaks tulenema eelkõige siinse looduse ja 
majanduse eripärast – olles tugevasti orienteeritud merele ja merenduslikule tegevusele, oli 
rannikualade elanike läbikäimine naabermaadega  kahtlemata hoopis intensiivsem, kui 
sisemaal ning siinne kultuur vastuvõtlikum välismõjutustele. Samas on silmatorkav, et 
Virumaa, olles küll samuti rannikuala, moodustab teatud üleminekutsooni kultuuriareaalide 
vahel, omades sarnaseid jooni nii ühe kui ka teisega . 
Kivikirstkalmed ja neile sarnanevad kalmed olid levinud pea kõikjal Läänemerd ümbritsevates 
maades. Eestis on neid teada valdavalt Ranniku-Eestist, kuigi üksikuid leidub ka Sise-Eestis.  
 
 
8
Hilispronksiajal tekkinud uus kalmevorm – väikeste tarandikega kalme – levis samuti üksnes 
rannikualadel ja saartel, seega põhiliselt samal alal, kus kivikirstkalmedki. Üleüldse võib 
nentida, et valdav enamik pronksi- ja eelrooma rauaaegseid muistiseid Eestis on teada 
Saaremaalt, otse Saaremaa vastas olevalt Läänemaalt ja Põhja-Eestist.  
Selle nähtuse põhjuseks on oletatud tolleaegset põllumajandust: Lõuna-Eesti raskeid muldi oli 
tol ajal keerulisem harida. Samas on suiraanalüüsid näidanud, et Sise-Eestis hakati põldu 
harima  umbes samal ajal, kui Ranniku-Eestiski. On ka oletatud, et Eesti sisemaapiirkondades 
oli rohkem levinud alepõllundus, rannikualadel põlispõllundus. Kõige tõenäolisem on siiski 
arvata, et meieni säilinud muististe  rohkus  Ranniku-Eestis on seotud kultuuriliste mõjutustega 
ülemeremaadest.  
Ühtne Läänemere põhjaosa rannikuruum ilmneb ka mõningates eelrooma rauaaegsetes 
ehtetüüpides ning kalmevormides. See hõlmab eeskätt rannikualasid ja saari, kus meresõidul 
oli majanduses oluline roll. Ülemeresidemetega tihenesid ka kultuurilised kontaktid teiste 
ranna-alade rahvastikuga. 
 
PÕLLUMAJANDUS  
 
Viljelusmajanduse kasutuselevõtt pole majanduslik surve rahvastiku järsu lisandumise korral,  
nagu varem arvatud. Tänapäeval on tehtud kindlaks, et hoopis viljelusmajanduse 
kasutuselevõtt toob kaasa rahvastiku järsu kasvu, seda ilmselt eelkõige viljakuse 
suurenemise läbi. Ühtlasi toob viljelusmajandusele üleminek enamasti kaasa  muutused 
perekondlikus süsteemis. 
 
Praegune  ettekujutus Eesti vanimatest 
põllusüsteemidest ja asustusest üldse põhineb 
valdavalt Valter Langi töödel. 
Vanimaid põllusüsteeme iseloomustas tõenäoliselt 
ringlev alepõllundus. Põllusüsteemist annavad 
tunnistust madalad, 3-4 m laiused põllupeenrad. 
Tvauri õpikus on mainitud , nagu oleks põllupeenrad 
kujunenud juhuslikult. Samas  seostatakse  
põllupeenarde ilmumist maksusüsteemi 
kujunemisega ning mõnel pool on suudetud välja 
arvutada isegi arvatavad maksustatava üksuse 
suurused. Eestist, nagu ka naabermaadest, on leitud 
ka vanu künnijälgi, näiteks hilisemate  kalmete alt. 
Need osutavad, et küntud on risti-põiki, s t mõlemas 
suunas. 
 
Keldi põldude jäänused Proosal Põhja-Eestis 
 
9
 
Varasemaid põlde nimetatakse üldiselt keldi põldudeks, kuigi sel terminil puudub otsene 
seos keltidega. Valter Lang on Baltimaades ja Ojamaal eristanud ka nn balti põllud.  
Künti ilmselt härgadega veetava konksadraga (Lääne-Rootsi kaljujoonistel vähemalt), mille 
tera oli valmistatud kivist või luust/sarvest. Võimalik, et viljelusmajanduse alguses olid levinud 
ka kõplaga haritavad põllud: on leitud arvatavaid kõplaid. Kasvatati otra , nisu, kaera ja lina. 
Põlluharimisega oli lahutamatult seotud karjakasvatus – selle tingis vajadus sõnniku järele. 
Põhjamaades sai karja laudas ületalve pidamine alguse juba umbes 500 ema ehk eelrooma 
rauaaja algul. 
 
Keldi põllud on esiajalooline põllusüsteem, milles põllulapid on (peaaegu) täielikult 
ümbritsetud madalate  liivast , kividest või neist mõlemast koosnevate vallidega. Kelti põllud 
olid levinud peamiselt Inglismaal, Madalmaades, Põhja-Saksamaal, Taanis, Lõuna-Rootsis ja 
Ojamaal. Nad hakkasid levima hilispronksiajal ja jäeti maha rooma  rauaaja keskel. Üks 
võimalik põhjus selleks oli kliima soojenemine umbes 2 kraadi võrra 3. sajandil ema. See tõi 
kaasa sademete hulga kasvu, mille tagajärjel õhukesed paepealsed mullad muutusid 
väheviljakaks ning asustus nihkus paksematele rähkmuldadele. 
Keldi põllusüsteemid katavad vahel sadu hektareid, kuid pole enamasti rajatud korraga. 
Põllusüsteemi eri osad olid ka eri aegadel kasutuses ning osa maad oli alati kesa all. 
Keldi põlde võidi harida erineval  moel. Sageli jäeti põld peale paariaastast kasutamist 10-20 a 
seisma, siis põletati vahepeal  kasvanud võsa maha ja külvati uuesti. Põlde võidi kasutati ka 
vaheldumisi karjamaadega või väetada laudast kogutud sõnnikuga. 
Põllupeenarde asukoht fikseeriti enne nende rajamise algust. Vahel tähistati need alguses 
kivireaga või kividega äärtes. Sinna visati põldudelt  koristatud kive, juurikaid, umbrohtu jne, 
millele kündmise käigus lisandus ka mulda põldudelt. 
 
Omaette põllusüsteemiks on 
põllukivihunnikute väljad. 100 kuni 
mõnesaja hektari peal võib 
põllukivihunnikuid leiduda vahel sadu, 
sageli koos põllupeenarde ja kalmetega. 
Põllukivihunnikte läbimõõt on tavaliselt 3-
5 m ja kõrgus alla 0,5 m. 
 
 
 
 
Balti põldude jäänused Saha - Lool Põhja-Eestis 
 
 
 
10
Valter Langi arvates võib kelti põldudest eristada nn balti põllusüsteemi, mida on teada vaid 
Eestis (näiteks Saha-Lool) ja Ojamaal. Põllukivihunnikute alt leitud süsi osutab, et taoliste 
põldude harimist alustati aleteoga.  Põldude puhastamisel kividest tekkisid seejärel 
põllukivihunnikud, üsna juhuslikesse kohtadesse . Seejärel hakati põllukivihunnikuid 
piklikumaks kujundama, kuni viimaks piklikud kivihunnikud ühendati põllupeenardeks. Kogu 
süsteem kujunes seega Langi arvates juhuslikul alusel.  
Jääb mõnevõrra arusaamatuks, miks ei võinud piirid siiski enne maha märgitud olla ja kivihunnikud koguda 
juba nende piiride peale? Pole ka võimatu, et kogu näilise erinevuse keldi põldudest tingis lihtsalt meie 
erakordselt kivine pinnas. Lisaks leidus Eestis ja ka keldi põlde (nt Proosa), mille peamiseks tunnuseks 
näib olevat põllukivihunnikute vähesus või puudumine. Väidetavalt on need ka regulaarsemalt kujundatud. 
Seega pidid eksisteerima kõrvuti nii põllumaa maksustamisele viitav reglementeeritud põllupeenardega 
keldi süsteem kui ka juhuslikel alustel kujundatav balti süsteem. 
Valter Langi määratluse kohaselt on balti süsteem siinmail arvatavasti veidi varasem kui keldi 
süsteem. 
 
Põllupeenarde funktsioon 
Põllupeenarde funktsiooni määratlemisel tekib mitmeid küsitavusi. Põllumehed teavad, et 
kivikoristus polegi sugugi tingimata vajalik. Kivid akumuleerivad soojust, levitavad kasulikke 
mineraale ja hoiavad eemal umbrohtu. Äkki olid põllupeenrad püstitatud hoopis loomade 
eemalhoidmiseks, eriti kui oletada, et nende peal võis paikneda näiteks tara? 
 
Gotlandi uurija Sven-Olaf Lindquisti arvates võib põllupeenarde funktsioon olla väga erinev. 
Need võisid olla majutuskohad hooajaliste põllutööde ajal või liikumisteed põldude vahel. Nad 
võisid pakkuda kaitset mullaerosiooni vastu, aga ka markeerida tööhulga ja maa jaotust 
konkreetsetel põllutöödel või tähistada omandivalduste piire . 
Lindquist arvutas välja põllulapi algühiku Ojamaal, milleks oli 195 m2.  Kõige sagedamini olid 
väljamõõdetud põllud sellest 3 x suuremad. Lindquist on ka osutanud, et ühe pere 
elatamiseks vajaminev maa paesel Ojamaal (mis on looduslike tingimuste poolest hästi 
võrreldav Eesti rannaalade ja saartega) oli umbes 2 ha, seega umbes 33 sellist 600 m2-st 
põllulappi! 
Pole võimatu, et sarnast algühikut kasutati ka Eestis. Vähemalt Põhja-Eestis Proosal oli 
põllulappide keskmine suurus 390 m2 ehk umbes 2 x Lindquisti algühik. 
 
Juba rajatud põllusüsteeme kasutati kohati kuni 19. sajandini. Neid võib leida üsna täpselt 
sissemõõdetult 18.-19. sajandi kaartidel. Enamik neist on paraku hävitatud 
nõukogudeaegsete maaparandustööde käigus.  
 
ASUSTUS 
 
Valter Langi arvates valitses pronksi- ja eelrooma rauaajal Eestis, või vähemalt Põhja-Eestis 
üksiktaluline asustus. Talude majanduslik võimsus oli siiski erinev ning alapiirkondades võib 
 
11
rääkida ühest nö domineerivast talust. Seda iseloomustasid suuremad ja viljakamatel 
muldadel põllud ning silmatorkavamad kivikalmed. 
See seisukoht põhineb peamiselt kivikalmetel ning tolleaegsete asulakohtade vähesusel ning 
väheintensiivsel kultuurkihil. Oluline on ka võrdlus osade piirkondadega Skandinaaviamaades, näiteks 
Kesk-Rootsis. Kuni suhteliselt hilise ajani usuti Kesk-Rootsis samuti, et varasem asustus koosnes vaid 
üksiktaludest (seisukoht tugines peamiselt Björn Ambrosiani juba 1960. aastatel avaldatud uurimistöödele). 
Viimased uurimused, eriti aga viimase 10 aasta jooksul läbi viidud suuremaulatuslikud avariikaevamised on 
osutanud selle seisukoha ekslikkusele. Praeguseks on saanud selgeks, et suurem osa asustusest Kesk-
Rootsis oli koondunud küladesse juba pronksiajal. Üksiktaluline asustus valitses praegustel andmetel siiski 
pronksi- ja eelrooma rauaaegsel Ojamaal, kus see püsis kuni uusajani. 
 
 
 
Väkra asustusüksus 
Lõuna-Saaremaal 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Asustusest pronksi- ja eelrooma rauaaegses Eestis annavad tunnistust peamiselt kivikalmed, 
kuna avaasulaid kaevatud ei ole. Arvatakse, et ainult eliit või vähemalt maaomanikud maeti 
kivikalmetesse, samas kui osa inimesi, need, kes olid sõltuvuses kellestki teisest, maeti 
kusagile mujale.  
Asustusarheoloogias kasutatakse Põhjamaades ning ka Eestis laialdaselt 17. sajandist pärit 
nn kadastriplaane, mis tavaliselt on mõõdus 1: 9500 /9000. Rootsi inimgeograaf Sven-Olaf 
Lindquist on näidanud, et 17. sajandi kaartidel ning sageli ka veel tänapäevasel 
kultuurmaastikul keskset asukohta omav asustusüksus on olnud keskseks asustusüksuseks 
kogu rauaaja ning tõenäoliselt juba ka pronksiaja vältel. Ojamaal on asustus paiknenud samal 
kohal alates hiljemalt 6. sajandist, parema põllumaaga aladel alates pronksiajast. Selline 
järjepidevus lähtub juba põllumajandusliku asustuse omapärast: kõigepealt hõivatakse 
maaviljeluseks sobivaimad maad. Elamud on juba algusest peale püstitatud põldude suhtes 
kesksesse kohta, kas päris põldude keskele või sinna, kus ligipääs kõigile viljeldavaile aladele 
on võrdselt soodne. Igal konkreetsel juhul võis hoonete täpne asukoht n-ö ideaalist mõistagi 
veidi erineda, kasvõi juba seetõttu, et nende püstitamiseks valiti kõrgem ja kuivem koht 
maastikul , oluline oli ligipääs veele resp võimalused kaevu rajamiseks jne.  
 
12
Asustuskeskuse vorm võis aja jooksul muutuda. Nii võib algne üksiktalu jaguneda mitmeks 
majapidamiseks ning muutuda seeläbi külaks. Protsess võib toimuda ka vastupidises suunas, 
näiteks on mitmed varasemad külad ajaloo käigus muudetud mõisateks, talupojad aga 
asustatud mujale. Mõisamajapidamise likvideerimisel seevastu jagati mõisapõllud 
talupoegade vahel, kes sellistel puhkudel asusid elama endiste mõisahoonete kohale või 
ümbrusesse, tekitades nõnda väga lühikese aja jooksul külasid. 
Rootsis on täheldatav reeglipärasus, mille kohaselt kalmed kuni rahvasterännuaja lõpuni 
asusid eluhoonete ning ka lähipõldude suhtes enamasti perifeerias, alates 7. – 8. sajandist 
nihkusid aga neile lähemale. Lindquist on Östergötlandi põhjal näidanud, et varasemad 
kalmed paiknesid asustuskeskusest kõige sagedamini 200–400 m kaugusel, kuid neid esines 
suhteliselt palju ka veel kuni kilomeetri kaugusel sellest. Hilisemad kalmed kontsentreerusid 
seevastu keskusest kuni 500 m raadiusse ning võisid vahel jääda hoonealustest vaid 
mõnikümmend meetrit eemale. Kalmistute asukoht sõltus ka nende suurusest: suuremad 
kalmistud paiknesid tavaliselt põldude piiril või ka põllustatud ala sees, kuid asustuskeskusest 
suhteliselt kaugel, samas kui väiksemaid kalmeid leidus ka hoonete läheduses. Ka Ojamaal 
näib kalmeid leiduvat kohati asustuskeskuste vahetus läheduses, kuigi sagedamini võib neid 
leida  kaugemalt . Hoolimata sellest, et Ojamaale oli raua- ja keskajal iseloomulik üksiktaluline 
asustus, leidub iga asustuskeskuse ümber enamasti mitmeid kalmeid.  
Põhja-Eestis ilmneb Valter Langi muistiseplaanide põhjal otsustades Rootsiga sarnane 
tendents, s t rauaja esimese poole kalmed paiknevad enamasti asulakohast kaugemal, kui 
rauaaja teise poole kalmed. Antud töös pole sellele tendentsile siiski kuigivõrd tähelepanu 
pööratud ning Valter Langi järgmises töös (Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku 
asustuse kujunemine ja areng Vihasoo- Palmse piirkonnas Virumaal. (Muinasaja teadus  7.) Tallinn.) on 
asustusüksuste keskusteks loetud kogunisti kalmeid endid . Teise Põhja-Eesti asustusajaloga 
tegelenud uurija Gurly Vedru hinnangul asuvad Põhja-Eesti kalmed siiski selgelt 
asustusüksuste äärealadel, mitte keskel. Sama nähtus on kindlalt iseloomulik ka Saaremaale. 
Mujal Eestis pole antud probleemiga kuigivõrd tegeldud. 
 
Intensiivse asulakihi puudumine teatud perioodidel , näiteks pronksi- ja eelrooma rauaajal, 
võib-olla seoses ekstensiivse põlluharimisega, s t majapidamiste mõnekümne kuni mõnesaja 
meetrise nihkumisega teatud perioodide järel, kui ümbritsevad nn lähipõllud on välja  kurnatud . 
Sellist asustuse järk-järgulist ja üldiselt nö “ringiratast käivat” nihkumist on täheldatud näiteks 
Lõuna-Skandinaavia samaaegsetel muististel. Lühiajalistest, vaid mõnikümmend aastat ühel 
kohal paiknevatest talukohtadest ei jää maha kuigi paksu kultuurkihti, mida seetõttu on 
arheoloogidel ka raske leida. 
 Vahel kaovad muistised pronksi- ja eelrooma rauaajal ilmselt jõukate talude valduses olnud 
aladel peale nimetatud perioodi lõppu. Võimalik, et sealsed õhukese mullaga põllud kurnati 
välja ning võeti taas kasutusel alles keskajal. Samas on samuti võimalik ja isegi üsna 
tõenäoline, et mingi asustus nimetatud kohtades siiski säilus, peale eelrooma rauaaega 
koosnes see seoses vähese ja väheviljaka põllumaaga aga üksnes vaestest majapidamistest, 
 
13
mille  asukad  ei rajanud kivikalmeid ega jätnud enesest maha leiurikast kultuurkihti. Üheks 
selliseks näiteks on väike Väkra küla Kesk-Saaremaal (vt kaart). 
Paljudest asustusüksustest siiski teada muistiseid kogu rauaajast ja vahel ka pronksiajast. 
Sama tendentsi on täheldatud ka naabermaades. Sellistel juhtudel on tegemist ilmselt 
soodsama asukohaga muinastaludega, mis säilitasid oma majandusliku ja sotsiaalse tähtsuse 
läbi aastatuhandete. 
 
ÜHISKOND 
Pronksi ja eelrooma rauaaegse ühiskonnakorralduse kohta vt  http://www.ai.ee/?pid=167, lk 
19-20. 
 
 
KALMED 
 
Nooremal pronksiajal olid levinud kivikirstkalmed, laevkalmed (Lülle, Väo) ja kangurkalmed . 
 
Väo laevkalme Tallinna 
lähedal 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
Eelrooma rauaaja esimeses pooles olid veel kasutusel kivikirstkalmed. Samas tuleb märkida, 
et valdavat enamikku arvatavatest kivikirstkalmetest pole kaevatud ning nende ajaline 
kuuluvus on seetõttu ebaselge . Lisaks rajati varaseid tarandkalmeid, väikeste tarandikega 
kalmeid ja kangurkalmeid. Seega olid üheaegselt kasutusel mitmed erinevad kalmetüübid, 
nagu on täheldatav ka mitmetel muudel perioodidel ning maadel . Samas võib üsna kindlalt 
oletada, et kalmevormidde variantiderikkus ei tähenda erinevat ideoloogiat . 
 
Eelrooma rauaaegsetest kalmetest on kõige problemaatilisemad nn varased tarandkalmed, 
mille kas üheks alaliigiks või lausa eraldi kalmevormiks tuleb pidada väikeste tarandikega 
kalmeid. Samuti on polemiseeritav eelpoolnimetatud kalmete seos rooma rauaaegsete 
tarandkalmetega. Kuigi eelrooma rauaaegsed nelinurksete piiretega kalmed “avastati” alles 
1970. aastatel (suur osa neist oli küll varem kaevatud, kuid teisiti dateeritud), on nende  
 
 
14
Tõugu kalmed Põhja-Eestis  
 
tüpoloogia ja dateeringute kohta esitatud kogati pea vastandlikke arvamusi . Põhiliselt on 
taoliste kalmetega üldistavamas plaanis tegelenud Vello Lõugas, Valter Lang ja viimasel ajal 
ka Marika Mägi. 
Varaste kivikalmete dateeringu ja klassifikatsiooniga seotud probleemide kohta vt järgnev 
ülevaade (väljavõte artiklist Mägi,M. 2005. Kivikalmed ja surnumajad. Matmiskombestiku 
areng rauaaegsel Saaremaal. Saaremaa Muuseumi kaksaastaraamat.): 
 
Hilispronksiajal tekkinud uus kalmevorm – väikeste tarandikega kalme – levis Eestis üksnes 
rannikualadel ja saartel, seega põhiliselt samal alal, kus kivikirstkalmedki. Enamik sellistest  
kalmetest kuulub siiski eelrooma rauaaega. Nii Vello Lõugas kui ka Valter Lang on käsitlenud 
väikeste tarandikega kalmeid kui m a a 2. sajandist alates Eesti domineerivaks kalmevormiks 
kujunenud tarandkalmete varast varianti . Samas torkab silma, et rooma rauaaegsed nö 
klassikalised tarandkalmed levisid senistel andmetel peamiselt Sise-Eestis, Virumaal ja Põhja-
Lätis, seega selles areaalis, kust nende väidetavat varast varianti enamasti teada polegi. Taas 
kord on erandiks Virumaa, kus leidub mõlemaid  variante . Ülejäänud Eesti rannikualalt, eeskätt 
Loode-Eestist Tallinna ümbrusest ja Saaremaalt on leitud vaid üksikuid nö “päris” 
tarandkalmeid ning needki on seni olnud dateeritud rooma rauaaja lõppu või 
rahvasterännuaega. 
 
Ebakorrapäraste tarandikega kalmed 
 
Eelrooma rauaegset Saaremaad iseloomustas väikeste tarandikega kalmete eri variant: 
ebakorrapäraste tarandikega kalme. Esimese taolise matmiskoha kaevas 1974-75. aastal 
Kureveres välja Vello Lõugas, kes käsitles seda kui üleminekuvormi kivikirstkalmetelt 
tarandkalmetele (joonis 5). Tema arvates oli tegemist samasuguse kalmekompleksiga, nagu 
varasematel kaevamistel oli täheldatud näiteks Saaremaal Lümandas, Lääne-Eestis Kõmsis 
või Virumaal Jäbaras, kus kivikirstkalmed ja tarandkalmed paiknesid üksteise kõrval. Lõugas 
dateeris kõik sellised “komplekskalmed” meie ajaarvamise 1.-2. sajandisse, s o klassikalistele 
tarandkalmetele vahetult eelnevasse aega (Lõugas 1976; 1977; Jaanits et al 1982: 209–212). 
 
15
Järgnevatel aastakümmetel kaevas Lõugas veel mõningaid Kurevere kalmele sarnanevaid 
matmiskohti Saaremaal. Nagu võib otsustada osade varasemate ja mitte kuigi üksikasjalike 
kaevamisaruannete põhjal, olid sellised kalmed kohati levinud ka Loode-Eestis (näiteks 
Rannamõisa kalme; vt Spreckelsen 1926). Enamik Mandri-Eesti rannaalade väikeste 
tarandikega kalmetest on siiski tunduvalt korrapärasema põhiplaaniga. Lang, kes on 
analüüsinud taoliste kalmete leiumaterjali ja mitmeid selliseid matmiskohti ka ise kaevanud, on 
oletanud, et varaseimad seda tüüpi kalmed rajati juba hilispronksiajal (Lang 1996, 298–304). 
Sarnaselt Lõugasele käsitles Lang kõiki enam-vähem nelinurksete tarandikega kalmeid kui 
ühtset kalmetüüpi, pööramata tähelepanu nende ehituskonstruktsioonis ilmnevatele 
erinevustele. 
Vaadates läbi säilinud aruanded ja kaevamiste materjalid, torkab silma, et ümmarguse 
kivipiirdega kalmed, mida Lõugas käsitles kui kivikirstkalmeid, mille külge hiljem olevat rajatud 
nelinurksed tarandid, ei omanud kirstu kivipiirde keskosas. Ka pole vähemalt praegustel 
andmetel võimalik välja tuua selget ajalist erinevust ümmarguse piirdega kalmeosast ja 
nelinurksete piiretega kalmeosast saadud leiumaterjalis. Ebakorrapärased “tarandid”, mis 
kiviringi või – ringe ümbritsesid, olid tihtipeale mitte nelinurksed, vaid ovaalsed või koguni 
ümmargused ning kogu konstruktsioon tervikuna erines lausa silmatorkavalt rooma 
rauaaegsetest tarandkalmetest. Erinevused tarandkalmete ja väikeste tarandikega kalmete 
vahel avaldusid ka siseehituses ning teatud määral matmiskombestikus.  
Nii Saaremaa kivikirstkalmed kui ka ebakorrapäraste tarandikega kalmed olid üsna madalad 
rajatised, milles eri matuste või matusekogumike luud olid üksteisest eraldatud paeplaatidest 
sillutisega. Samas, luude vahel, esinesid ka kaasa pandud leiud ning purunenud savipotid. 
Tõnija Tuulingumäe eelrooma rauaaegses kalmes võis eristada neli-viis taolist üksteisest 
eraldatud matusekihti. Näib, et iga matusekihiga oli mõnevõrra muudetud ka tarandike kuju. 
Eeltoodud asjaolusid arvestades oleks õigem käsitleda ebakorrapäraste tarandikega kalmeid 
kui omaette varianti väikeste tarandikega kalmetest, mis oli levinud Saaremaal ning kohati ka 
mujal Ranniku-Eestis. Kahtlemata kajastusid nende konstruktsioonis sarnased tõekspidamised, 
kui reeglipärasema konstruktsiooniga väikeste tarandikega kalmetes, mis pealegi olid 
kasutusel valdavalt samas areaalis ning samal ajal. Eriti juhtudel, kui kaevamisaruanded on 
puudulikud või matmiskohad olnud enne kaevamist osalt hävitatud, võib isegi olla keeruline 
neid kalmevariantide üksteisest eristada. Kindlasti ei saa aga vaadata mööda erinevustest 
väikeste tarandikega kalmete ja rooma rauaaegsete tarandkalmete vahel. 
 
Näiteid nii kivikirst, tarandikega kui ka laevkalmete kohta vt.  http://www.ai.ee/?pid=167. 
Samast vaata ka ülevaadet kultuskohtadest ja matmiskombestikust! 
 
 
Matused ühiskonnas ja kultuurmaastikul 
 
Arvestades, et kõik kiviajast teada olevad matused on individuaalmatused, võib 
kivikirstkalmete ja neis esinevate segatud luude põhjal rääkida matuste kollektiviseerumisest. 
Tõnno Jonuksi arvates, kes on tegelenud Eesti muinasusundiga, võib rääkida 
 
16
kollektiivhingest.  Samuti võib kollektiivmatuste ilmumises oletada perekondliku resp 
ühiskondliku korralduse muutust. Toimub ju üldjuhul üleminek individuaalselt perekondlikule. 
Mitmetes Euroopa maades on teada kollektiivmatuste tava, mis seal aga iseloomustab 
varases viljelusmajandusele ülemineku staadiumis neoliitilist ühiskonda. 
Kultuurantropoloogilises mõttes on tegemist nn klanniühiskonnaga, kus ülejäänutest on 
eristunud teatud eliitperekond või – klann . Tähtis on nimelt klanniline kuuluvus, mitte üksikisik. 
Taolisele eliitklannile on reserveeritud õigus kasutada ja/või distributeerida prestiiźkaupu, ka 
muud kaubad kogutakse kõigepealt antud klanni valdusesse, kes need siis ülejäänud 
kogukonna liikmetele laiali jagavad. Samast klannist valitakse liidrid. Taolistes ühiskondades 
on eliitklanni liikmed maetud sageli kollektiivselt silmatorkavatesse matmiskohtadesse, samas 
kui ühiskonna lihtliikmed maetakse arheoloogilisi jälgi mitte jätval moel. Parimaks näiteks 
taolistest matmiskohtadest Euroopas on megaliitkalmed.  
Eestis, kus pronksi- ja rauaajal oli tegemist veel suhteliselt hiljuti viljelusmajandusele üle 
läinud ühiskonnaga, kus seoses raskete klimaatiliste tingimustega mängisid muud 
toiduhankimise viisid küllalt suurt rolli veel hoopis hilisematelgi aegadel, võib oletada sarnast 
ühiskonda, kui lõunapoolsetel aladel neoliitikumis, viljelusmajanduse alguse staadiumis. Võib-
olla tuleks just taolistest aspektidest otsida põhjust kollektiivmatuse tava pikale püsimisele 
siinmail? 
Igal juhul maetakse Eesti alal alates nooremast pronksiajast surnud kivide vahele ja alla, mitte 
maasse kaevatud auku (sellest reeglist on hilisematel perioodidel ka kõrvalekaldumisi). 
Alguse saab ettekujutus, et matuseks  piisab vaid osa luude ja panuste toomisest 
perekondlikku matmiskohta. Mõlemad nähtused püsisid üldiselt võttes samalaadsetena kuni 
ristiusu vastuvõtuni 13. sajandil. 
Praegune seisukoht on, et Eesti kivikalmed on püstitatud ainult eliidile. Need paiknevad 
reeglina paremate põllumaade (sageli keskaegsetest allikatest teada olevate 
mõisate/läänistuste) ümbruses. Kalmetes on ka liialt vähe matuseid, et igaüks oleks võinud 
olla maetud kivikalmetesse. 
Pronksi- ja eelrooma rauaaegsete kalmete luuaines sunnib siiski küsima, kas teatud  
selektsioon toimus ka perekonna sees? On ju eriti varasematest perioodidest teada kalmeid, 
kuhu on ülekaalukalt toodud laste ja noorukite luid. Igal juhul tundub, et isegi eliitperekondade 
liikmetest pole kaugeltki kõigi luud toodud kivikalmetesse. 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
 
17
Täiendavat lugemist: 
 
Metcalf, P. & Huntington , R. 1999. Celebrations of Death. The Anthropology of Mortuary 
Ritual. Second edition . Cambridge. 
 
Lang, V. 1996.  Muistne Rävala. Muistised, kronoloogia ja maaviljelusliku asustuse kujunemine 
Loode-Eestis, eriti Pirita jõe alamjooksu piirkonnas. 1–2. (MT 4.) Tallinn. 
 
Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja areng 
Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. (MT 7.) Tallinn. 
 
18

Document Outline

• PRONKSIAEG \(1800 – 500 ema\)
• VARANE PRONKSIAEG \(1800 – 1000 ema\)
  • • KINDLUSTATUD ASULAD
  • Iru kindlustatud asula
  • EELROOMA RAUAAEG \(500 ema–50 maa\)
    • Käevõru
    • Esemeid Tõnija kalmest
    • RINGVALL-LINNUSED
      • • • PÕLLUMAJANDUS
    • ÜHISKOND
      • • • KALMED
    • Ebakorrapäraste tarandikega kalmed