Poliitiline retoorika (0)

Analüüsime poliitilist retoorikat
Martin Reisigl
Sissejuhatus
Pikka aega on vähe uuritud poliitilist retoorikat ja kui, siis kõrvaltööna, poliitteadlaste poolt, kes on huvitatud keelest ja lingvistide ja retoorikute poolt, kes on huvitatud poliitikast. Tagajärjeks on lingvistika , retoorika ja poliitteaduste uuringute sagedane amatöörlikkus nende arengus ja teooriakasutuses, metodoloogias ja meetodites. Oma töös püüan näidata, et puudujääke selles vallas saab parandada poliitlingvistilise lähenemisega ühendades retoorika, kriitilise diskursuse analüüsi ja poliitteaduste kontseptsioonid .
Mis on poliitiline retoorika?
Poliitilise retoorika analüüsis on esimene küsimus, mida poliitiline retoorika tähendab. Vastata saab kahes järgus- esiteks selgitades retoorika tähendust , teiseks selgitades sõna ’poliitiline’ tähendust. Retoorika on ladina keelest pärinev- ars bene dicendi et scribendi- s.t. praktiline kunst hästi rääkida ja kirjutada, ja teooria , kuidas olla kõneosav. Siiski retoorika ei peaks olema ainult ilmekaid sõnu kasutav kõne, vaid sõna ’bene’ on palju laiem mõiste kui ainult poeetiline esteetika või ilustatud keel. Lisaks on retoorika seotud selguse ja arusaadavuse printsiipidega, grammatilise korrektsusega, samuti rääkija või kirjutaja, või kuulaja -lugeja tasemega. Üldiselt taandub kõik retoorilisele headusele. Nii võib retoorikat iseloomustada kui praktlist teadust ja efektiivse avaliku rääkimise ja kirjutamise kunsti. See on veenva keelekasutuse teadus ja kunst . Veenmise kolm objekti on logos , ethos ja pathos (lad.k.). Veenmine seotud logosega – sõna on argumenteeritud, faktiline info, mõistlik noomimine või manitsemine, ethos ja pathos on veenmine läbi emotsionaalse, kasutuses propagandas ja demagoogias. Neid eesmärke võib leida kaasaegses poliitilises retoorikas. Tunneme ära sõnastuses , poliitiline kontroll, poliitiline kaalutlemine, poliitiline õigustus, poliitreklaam ja poliitiline õhutamine. Järgides eelöeldut võime kokku võtta, et retooriline analüüs tähendab uurida lingvistilisi ja teisi veenmisega seotud semiootika vahendeid retoorikas. See oli retoorika, teine aste poliitilise retoorika uurimisel on sõnal poliitiline. Kõige lihtsam seletus on, et kõik mida poliitikud teevad oma ameti järgimisel võib käsitleda kui vahendit olla poliitiline. Selline poliitilise kontseptsioon vihjab, et poliitiline retoorika on retoorika, mis tuleb poliitikutelt. See arusaamine eitab fakti, et poliitilised teemad tulevad igaühe ellu, et mittepoliitikud toodavad poliitilist retoorikat eraolukordades ja et opositsioonis olev era ja avalik-poliitiline ei sobi kokku. Me peaksime mõistma laiemalt sõna poliitiline . Kuigi antud kontekstis me keskendume tüüpilisele poliitilisele retoorikale s.t. poliitikute poolt tulevale retoorikale, professionaalsete poliitikute veenmismeetodid retooriliste vahendite kaudu.
Poliitlingvistiline lähenemine
Poliitlingvistika sisaldab retoorikat, poliitteadust ja lingvistikat (eriti kriitilise diskursuse analüüsi). Poliitiline lingvistika eristab kolme poliitilise dimesiooni – haritus , käitumisjoon, poliitika. Polity (ingl.k.) harituse tähenduses on poliitilise kultuuri normid, printsiibid , reeglid ja väärtused legaalsetes protseduurides ja poliitilised süsteemid poliitilistes institutsioonides, et oleks kord majas. Nendes dimensioonides on poliitiline retoorika hoolikalt formuleeritud, aga väga ajamahukas. Kuna see on üldiselt konsensusele orienteeritud, siis on see sageli poliitiliste kompromisside küsimus, mida ei valmista ette üksikud autorid vaid erinevad autorid sageli erinevate poliitiliste suundumustega. Prototüüpiliselt on tema objektideks logos ja ethos s.t. poliitiline seaduslikkus, kontroll ja haridus .
Policy (ingl.k.) poliitiline käitumine, seotud mõlema dimensiooniga – policy ja politics - käitumisjoon(põhimõtteliselt samuti poliitika) ja poliitika. Käitumisjoon, poliitiline tegevus, mida viivad ellu peamiselt valitsuse liikmed ja oluliste poliitiliste institutsioonide riigiteenistujad (ministrid). Manifesteerib end sise- ja välispoliitikas, majandus- ja sotsiaalpoliitikas. Suhestub valitsuse ülesannete ja programmide planeerimise ja ühiskonna teavitamisega. Poliitika retoorika on sageli bürokraatlik (näiteks administratiivsed otsused). Põhieesmärkideks poliitiline seaduslikkus, poliitilised instruktsioonid, uute poliitiliste partnerite enda poole võitmine.
Protsessid, mis käsitlevad poliitiliste huvide väljaütlemisi, rahuolu või mittenõusoleku positsioonid märgistatakse sõnaga poliitika. See poliitiline dimensioon tegeleb konfliktidega üksikute ja kollektiivsete poliitiliste tegijate vahel. Poliitikat tegevate poliitikute tähtsamateks eesmärkideks on panna end maksma oponentidega võideldes, võita enda poole järgijaid, ja veenda adressaate, et nad võtaksid omaks neile edastatud poliitilise arvamuse. Kõneldes retoorilistes kategooriates consiliare ( saavutama partei ühtsust) ja movere ( kiire poliitiline mobilisatsioon ) on poliitiste eesmärkide keskmes. Selle dimensiooni poliitiline retoorika on tüüpiliselt esitletud valimiskampaaniates. Laiemalt võttes iga poliitilise retoorika žanri eesmärk on reklaamida oma poliitilist positsiooni ja säilitada võim.
Poliitlingvistika, autori arusaama järgi-on organiseerunud poliitilise tegevusvälja mõiste ümber. Ja autor näeb poliitilise tegevusvälja all ühiskondlikke praktikakohti. Taotletakse erinevaid institutsionaalseid eesmärke oma tegevuses.. Vastavalt nendele eesmärkidele võime eristada vähemalt 8 poliitilist tegevusvälja-

Seaduste tegemine (seotud tootmisega või spetsiif .normide parandused )

Avaliku suhtumise , arvamuse ja soovide kujundamine (näiteks TV-s vastandumised oma poliitiliste oponentidega)

Parteisiseste arvamuste, suhtumiste kujundamine (partei kongressid etc)

Parteidevaheliste suhtumiste, arvamuste kujundamine (koalitsioonipartneritega läbirääkimised)

Rahvusvaheliste ja riikidevaheliste läbirääkimiste organiseerimine

Poliitiline reklaam ( kampaaniad )

Poliitiline administreerimine ( Spetsiifiliste normide rakendamine riigiteenistujate poolt)

Poliitiline kontroll ( petitsioonid referendumile)
Analüütiliste kategooriate valik
Poliitlingvistiline lähenemine on enam tegevusele- ja veenmisele orienteeritud kui teised võimalused analüüsida poliitilist retoorikat. Ta loob sidemed erinevate distsipliinide vahel integreerib vaidlusteooriad ja teised samased retoorikakomponendid. Poliitlingvistiliste analüüside kategooriate valik sõltub alati konkreetsest uuritavast teemast ja spetsiifilistest arvandmetest, milliseid on vaja analüüsida.Näiteks rahvuslikku, rassistlikku, antisemiitlikku, seksistlikku ja populistlikku retoorikat võib analüüsida süsteemselt vastates järgnevale 5 küsimusele-

Üksikisikud või grupid- kuidas on nad lingvistiliselt konstrueeritud, mis nime all?(nominatsioon, kandidaatide ülesseadmine)

Millised positiivsed ja negatiivsed iseloomujooned, omadused ja välimus omistatakse lingvistiliselt konstrueeritud ühiskonnategelasele?(predikatsioonid)

Milliste argumentide ja skeemide alusel teatud inimesed või sotsiaalsed grupid püüavad õigustada või põhjendada väiteid, mis sisaldavad spetsiifilisi nominatsioone ja predikatsioone (näiteks väide diskrimineerimise kohta)?

Millisest seisukohast lähtudes on need nominatsioonid, predikatsioonid ja argumendid tehtud ( perspektiiv )?

Kas nimetatud deklaratsioonid, lausungid (nominatsioonid,predikatsioonid,argumendid) on väljendatud avalikult, kas on nad suurendatud või on nad pehmendatud (pehmendamine vs suurendamine )?
Selles osas illustreerib autor mõningaid analüütilisi kategooriaid võttes näiteid populistlikust retoorikast Austrias .
Kuidas juhtida poliitilise retoorika poliitlingvistilist analüüsi – teoreetiline vaade praktilisele teadustööle
Analüüsi diskursuse sissejuhatavat osa kuulavad või analüütilisi tekstiraamatuid lugevad üliõpilased loodavad, et on end varustanud tugeva analüütilise pagasiga, mida on kerge rakendada. Kuid ei ole olemas lihtsat retsepti, kuidas juhtida poliitlingvistilist analüüsi poliitilises retoorikas- analüüsi diskursust ei saa rakendada mehhaaniliselt ja automaatselt, kuna iga hea analüüs baseerub korralikul teaduslikul loomel ja täpsel interpretatsioonil ja nõuab eelnevaid praktilisi ja teoreetilisi teadmisi milliseid ei saa ühest ainsast tekstiraamatust. See kehtib ka kvantitatiivsete analüüside kohta, millised toetuvad eelnevatele kvalitatiivsete kategooriate teoreetilistele definitsioonidele, milliseid saab mõõta (loendades).
Järgnev 8-astmeline praktiline teadusuuring on tehtud eesmärgiga pakkuda lühikest orienteerumist vallas-

Teadusuuring algab sotsiaalse ja poliitilise probleemi märkamisest, millel on lingvistilised aspektid. Esimene aste koosneb eelnevate teadmiste kogumisest antud probleemi kohta.

Teine aste on kolmnurkse(kolmemõõtmelise) andmebaasi kogumine ja loomine (jälgimise, audiovisuaalsete märkmete tegemise jne abil) , ja info kogumine (uurimised arhiivides, töötamine algallikatega jne). Andmete kogumine on suunatud spetsiifiliste diskursuste valimistele, makroteemadele, poliitilise tegevuse spetsiifilistele väljadele, semiootilisele meediale, poliitilistele tegelastele, kommunikatsiooni spetsiifilistele piirkondadele ja teatud kindlale ajavahemikule.

Kolmas aste sisald abandmete ettevalmistamist ja valikut spetsiifiliseks analüüsiks. Selle faasi põhiülesandeks, mis tuleb lõpuni viia on andmete läbitöötamine ja sorteerimine. Kui vaja , tuleb ka suulised andmed kirja panna.

Neljas aste on pühendatud teadusuuringu spetsifikatsioonide koostamisele ja hüpoteeside formuleerimisele olemasolevate andmete baasil.

Viies aste võiks olla kvalitatiivne analüüs. Pilootanalüüsi eesmärk on kohendada analüütilisi vahendeid ja edasi detailsemalt kirjeldada uuritavat.

Teadusuuring jätkub detailsete juhtumi-uuringutega, millised on peamiselt kvalitatiivsed , kuid võivad olla osaliselt ka kvantitatiivsed. See aste tegeleb lingvistilise analüüsi makro-, meso - ja mikrotasemetega ja samuti konteksti tasemel. See tase viib analüüsi tulemuste interpretatsioonile ja võtab arvesse analüüsitud andmete sotsiaalseid, poliitilisi, ja ajaloolisi kontekste.

Kriitilise uurimuse formuleering otsib, et näha problemaatilisi strateegiaid , kommunikatsiooni spetsiifiliste probleemide lahendamiseks, et parendada kommunikatsiooni. Kriitiline uurimus toetub eetilistele printsiipidele nagu demokraatia normid ja inimõigused. Ta juhib tähelepanu vastuolulistele ja manipuleerivatele suhetele võimu, keele ja sotsiaalstruktuurides.

Viimasel uuringuastmel saame näha täpse kriitilise uurimuse baasil saadud detailset analüütilist tulemust. See võib koosneda ühelt poolt raamatu publitseerimisega ja erinevate artiklite avaldamisega ajakirjades, teiselt poolt laia juurdepääsuga kirjalikele kommentaaridele, ajaleheartiklitele, treeningseminarid, kursused , didaktilised ekspositsioonid ja raadioülekanded.
Järgnevalt on tähelepanu all üks näide.
Poliitlingvistilise analüüsi tegemine –näide
Esimene aste. Kõnealloleva probleemi eelneva teavega tegelemine
Poliitlingvistiline teadusuuring algab analüüsija huvist poliitilise probleemi vastu lingvistilisest või muust laialivalguvamast aspektist. Koondades tähelepanu näite puhul populistlikule retoorikale Austrias, uuritav teema võiks kõlada järgmiselt- Kas parempoolne populistlik retoorika on ohtlik Austria demokraatiale või võiks olla nii ? Olles teadlik teemast uurijad püüavad juurde pääseda vastavale kirjandusele probleemi uurimiseks. Püütakse läheneda aste astmelt. Esimene teoreetiline uurimine lubab teadlastel visandada uuritava teema kohta diferentseeritult küsimusi a.Mida olemasolev kirjandus koondab termini alla ’ populism ’? b. Mida kujutab endast parempoolne populism vastavalt loetud raamatutele ? c. Mida võiks kirja panna populistliku retoorika kohta ? d. Mida loetud kirjandus ütleb meile parempoolse populismi ja demokraatia sidemete kohta?
Valitud sotsiaal-teadusliku kirjanduse kriitiline üevaatamine populismi kohta viib meid järgmiste vastuste juurde ülalesitatud küsimuste kohta-

Ei ole olemas populismi kontseptsiooni , millega kõik sotsiaalteadlased ühte meelt oleksid. Näiteks NOHLEN eristab kolme erinevat populismi tähendust 1. Populism kui poliitika mida hinnatakse kas negatiivselt või positiivselt 2. Populism kui sotsiaalpoliitiline liikumine, mis on suunatud massidele ühelt poolt ja üksikule poliitikule kui liidrile teiselt poolt. 3. Populism kui poliitiline strateegia mobiliseerimisest ja ühendamisest. TAGUIEFF il on 6 konsepti populismi kohta jne!
Kogutud materjali alusel tuli autor järgnevale teoreetilisele kokkuvõttele- Populism ei kujuta endast ideoloogiat klassikalises tähenduses. Ta on kombinatsioon heterogeensetest ja teoreetiliselt vastuolulistest elementidest. Ta on seotud poliitilise esindatusega ja on poliitiline stiil poliitiliste väljenduste või väljaütlemiste mõttes.

Suurem osa sotsiaalteaduslikust kirjandusest seob end, vaatleb parempoolset populismi. Teadlased vastandavad vahel seda kontseptsiooni tähendusele vasakpoolne populism. Vastavast kirjandusest loeme, et erinevus kahe populismi vahel on põhiliselt rahulolul põhinev ja et erinevusi ei ole kerge välja tuua, kuna kategooriad vasak ja parem on tänapäeval küllaltki ebaselged võrreldes minevikuga. Poliitilised arengud viimasel ajal on viinud uute poliitiliste liikumiste formeerumisele ja parteisid nagu keskkonna-alane, regionaalne, etniline ja vähemustele orienteeritud- ei ole mugav sobitada traditsioonilisse vasak-parem skeemi. Vaatamata selle võime öelda, et parempoolsel populismil ja vasakpoolsel populismil on ühist nii stiilis, vormis kui meedias. Nad näitavad rahulolul põhinevaid erinevusi suhtumises natsinaalsotsialismi, fašismi, rassismi, anti-semitismi, samuti ka riigi heaollu, ja samuti arusaamist sotsiaalpoliitikast, migratsioonist ja julgeolekupoliitikast.

On tehtud vähe analüütilisi töid populistliku retoorika kohta. Populismi tuumaks on väga üldistatud väide esindatuse kohta.Seda väidet on tihti tunnetatud kui lingvistilist viidet inimeste ühendusele. Inimesed on väga ebaselge kategooria. Võiks olla kolm tähendust- 1. Inimesed kui rahvus- eriti seotud parempoolse populismi ja natsionaalpopulismiga 2. Inimesed kui klass – vasakpoolne populism 3. Inimesed kui poliitiliselt sõltumatu ühend – populismi tüüp võrreldav, sobiv demokraatiale.
Teine aste. Andmete kogumine
Sõltuvalt uuritavast probleemist, valivad teadlased tavaliselt kolmnurkse(kolmemõõtmelise) lähenemise, et koguda andmeid. See tähendab, et kogutakse erinevaid empiirilisi andmeid ( erinevate žanride tekstid seotuses samade teemadega ), samuti tausta info kogumine paljude meetodite abil nagu jälgimine, audiovisuaalsed andmed, intervjuud, arhiivitöö jne.
Vaatega uurimisalusele teemale Esimeses astmes (Kas parempoolne populistlik retoorika kujutab ohtu Austria demokraatiale), andmete kogumine ja teksti käsitlus võiks kombineeruda järgnevates ktiteeriumites

• Spetsiaalne periood ajaliselt seotud sündmustega parempoolse populismi tõusul Austrias sisaldades erinevaid regionaalseid, rahvuslikke, maru -rahvuslikke valimiskampaaniaid viimase kahe dekaadi jooksul, FPÖ nn Austria First Petition 1992,1993, valitsuse vahetus aastal 2000, EU-14 Sanktsioonide periood Austria vastu etc.
  
• Spetsiifilised poliittegelased ( FPÖ poliitikud )
  
• Spetsiifilised diskursused ( FPÖ, Sanktsioonid EU-14 Austria vastu, Türgi EU liitumise avaldus)
  
• Spetsiifilised poliittegevusväljad (poliitiline kontroll, poliitiline reklaam suhtumise ja arvamuste kujundamiseks)
  
• Spetsiifiline semiootiline meedia seotud valimistega, petitsioonidega (loosungid, valimiste programmid , valimiskõned, Tvintervjuud ja TV debatid, ajaleheartiklid jne)
  

Kolmas aste. Andmete ettevalmistamine ja valik
Tavaliselt kogutakse andmeid rohkem kui analüüsiks vaja. Edasised kokkutõmbamised on vajalikud, et saada kokku juhitav hulk andmeid. Kriteeriumid nagu representatiivsus/tüüpilisus, mõju, väljapaistvus, erandlikkus (ekstreemsed juhud), originaalsus vajaminevate andmete puhul aitavad valida konkreetse diskursuse fragmente.
Neljas aste. Hüpoteeside formuleerimine
Andmete pealiskaudne ülevaade lubab eraldada täpsemalt uurimisalloleva küsimuse ja töötada välja mõned hüpoteesid, mis on seotud antud teemaga . Uuritav küsimus võiks kõlada nii-

• Kui parempoolne populistlik retoorika on ohtlik Austria demokraatiale, peaks seda selgitama a. Milliseid konkreetseid ohte ta sisaldab b. Kas opositsiooniline populistlik retoorika omab rohkem riske demokraatiale kui valitsuse populistlik retoorika.
  

Vastates küsimusele b. Võiks võrrelda olukorda Austrias enne ja pärast aastat 2000 Veebruar. Paljude potentsiaalsete hüpoteeside seast on mõned allpool toodud, mis aitavad meid lähemale vastustele-

• Opositsiooniline populism vs valitsuse (parempoolne) populism
  

Opositsioonilise populismi retoorika manifesteerib end poliitilises diskursuses peamiselt 1. Poliitilise reklaamiga 2.poliitilise kontrolliga 3.avaliku arvamuse ja suhtumise kujundamisega.
Valitsuse populismi retoorika on väljendatud 1. Avaliku arvamuse,suhtumise, soovi formeerimisega ja osaliselt 2. Parteide-vaheliste arvamuste, suhtumiste formeerimisega (näiteks rahvuslik populism).

• (Parempoolne) populism ja poliitika, polity (käitumisjoon) ja policy (haritus). Just selline tähtsuse järjekord.
  
• (Parempoolne) populistlik retoorika ja demokraatia
  

Populistlik retoorika täidab demokraatia kontrollivat funktsiooni juhul kui ta õiglaselt kritiseerib ebademokraatlikku poliitilist esindatust ja poliitilist korruptsiooni.
Viies aste. Pilootanalüüsid
Eelnevate astmete tulemuste baasilt võiks järgneda kvalitatiivne pilootanalüüs.
Näide 5.1.
Et lühidalt illustreerida populistlikku retoorikat Austrias, võtan näiteks opositsioonilise populismi ja FPÖ-poliitiku Heinz Strache artikli oktoobris 2004. Artikli avaldamise ajal oli Strache Viini FPÖ juht ja kirjutas kommentaare ajalehes Die Presse. Kommentaarid Tabelis 5.1. hiljem. Parempoolne tulp tabelis 5.1 summeerib artikli makro- ja mesostruktuurid.
Strache tekst kuulub ajalehe artikli žanri ja kommentaaride alažanri või jaotusse. Arvamusele orienteeritud artikkel retoorilise eesmärgiga veenda lugejat.
Artikli makrostruktuur jaotub 5 paragrahvi samal ajal kui teemat käsitlev ja funktsionaalne makrostruktuur koosneb 3 osast – sissejuhatus, näited, kokkuvõte.
Tabel 5.1
Vasakpoolsed paragrahvid . Strache tekst (kommentaarid vasakult)
Paragr 1 – kogu tõlget ei ole.Tekst. Need seal üleval teevad, mida tahavad niikuinii. Poliitikud, kes lasevad end valida iga mõne aasta tagant, ei lase hiljem kodanikel sekkuda. Fakt on see, et need seal üleval teevad, mida tahavad. Ja pole ime, et poliitiline soovimatus suureneb. .....Demokraatia kaotab oma kodanikke . Jääb vaid frustratsioon .
(Section 1(parempoolne kommentaar)- Sissejuhatav osa poliitilisse probleemi- Esinduskriis, kodanikel on vähe võimalusi poliitikas osalemiseks ja tulemuseks on kodanike poliitikast väsimine.
Paragr 2 – Praegu värske Türgi juhtum: Geograafiliselt ja kultuuriliselt, on ta ühinemas Euroopa Liiduga ja lööb sassi kogu Euroopa raamistiku. Suletakse Euroopa peatükk ja Euraasia avatakse.
(Section 2 – Probleemi näitlikustamine Türgiga, kes ihaldab EUsse astuda.
Paragr 3 – Arvamusküsitlused näitavad: Eurooplased ei taha seda. Kuid need seal üleval ei lase rahval rääkida. Euroliidu kodanike hääletus Türgi liikmelisuse vastu saaks olema liiga tugev. Niisiis kõigepealt läbirääkimised Brüsseli ja Ankara vahel. ............... Euroliidu tegevuse näitlikustamine.
Paragr 4 – Meil ‘seal üleval‘ on Schlüssel ja Häupl. Schlüssel loodab saada Euroliidu Austria presidendiks ja Häupl täiesti banaalselt tahab võita türklaste hääli Viinis. …………………. Austria tegevuse näitlikustamine.
Paragr 5 – Mõistan, miks üha enam inimesi ütleb- Kasutagem oma võimalust ja jätkem hääletuskastid pooltühjaks valimistepäeval. Mina, muide olen üks nendest ‘siin all’ ja ei taha kunagi kuuluda ‘sinna üles‘. Kui me ei keeldu, oleme jälle õhtuks ninapidi veetud. Section 3 – Järeldus – Poliitiline reklaam (kirjutaja on üks rahva hulgast) ja poliitiline mobilisatsioon ( propaganda lahenduse pakkumisel ).
Autor on Viini FPÖ juht. Autori poliitilise rolli iseloomustus.
Türgi juhtum näitab – Pole ime, et poliitiline soovimatus suureneb.
Teema kokkuvõte
Tabel 5.2 Nimetuste andmine ja täiendamine Strache kommentaarides
Sõprade kommentaarid
Oponentide kommentaarid ………………….. Vaadake Taaviga, või helista mulle, mul on tekst kodus kaasas. Tabelis on palju populistlikku retoorikat.
Kuues aste. Detailne juhtumiuuring
Uurimistöö järgmine aste koosneb lingvistilise analüüsi makro-,meso- ja mikrotasemetest, samuti konteksti tasemest.
Austria parempoolse populismi juhtumi uuringu mõned tähtsamad tulemused võiks summeerida järgnevalt.
Opositsioonilise parempoolse populismi üldised jooned Austrias on:

Usaldamatus kehtiva korra suhtes, eriti valitsuse, professionaalsete poliitikute, pankurite ja suurte äriühingute suhtes.

Liiga lihtsustatud pilt ühiskonnast järsu eristusega – sõbrad ja vaenlased, suhtumine regressiivne , anti-modern,

Ühelt poolt tugev isiksustamistendetents, teiselt poolt kollektivism ja assimileerunud identiteedipoliitika.

Ärritatud olek, ebareaalsus, intellektuaalide vastasus .

Ühelt poolt radikaalne-demokraatlik suhtumine, teiselt poolt antidemokraatlik, autoritaarne, juhile-orienteeritud suhtumine.
BZÖ ja endise FPÖ parempoolseim valitsev populism on kaotanud oma esialgsed jooned (1,2,3) ja omandanud enam ja enam (4,5) jooni alates aastast 2000.
Parempoolse populisti retoorika põhilised jooned Austrias on järgmised:

Parempoolse populisti määratlus
Opositsioonilise parempoolse populisti maailmavaate järgi on neli põhigruppi Tabel 5.3
Toetajad moodustavad 2 gruppi – Mina/meie (juhid ja liikmed),
Mitte need seal üleval,teie,need seal all/siin (potentsiaalsed hääletajad, tavalised inimesed,inimene tänavalt,inimesed jne).
Oponente, vaenlasi 2 gruppi – Need seal üleval ( valitsus , professionaalsed poliitikud,bürokraadid,ärimehed, pankurid). Mitte meie/need seal kuskil (välismaalased, juudid , vähemused, islam ,Türgi jne).
Kui parempoolseimad populistid tulevad võimule, ülaltoodud gruppide koosseis muutub. Esiteks peab valitsus või vähemalt osa klikist intregreeruma Meie-gruppi. Teiseks endise vaenlase kaotamine Need seal üleval.

Parempoolse populisti täiendavad strateegiad
Bumerang-efekt, kui vigadest ei õpita.

Parempoolse populisti argumendid Tabel 5.4
Kui inimesed keelduvad spetsiifilisest poliitilisest tegevusest või otsustest, tegevust ei peagi toimuma ja otsust ei pea vastu võtma (see on negatiivne versioon ). Kui inimesed pooldavad spetsiifilist poliitilist tegevust või otsust, tuleb seda teha ja otsus vastu võtta (positiivne versioon ).
Kui teatud poliitiline otsus või tegevus puudutab kõiki kodanikke, tuleb küsida nende arvamust (demokraatia).
Kui meie oleme võimul, inimene tänavalt võtab demokraatlikult osa poliitiliste otsuste tegemisel.
Austria näide on demonstreerinud, et valitsevad parempoolsed populistid oma argumentides võtavad riski kaotada usutavus . Edaspidi on neid kritiseeritud kui ohtu demokraatiale.
Seitsmes aste. Kriitiline uurimus
Kriitika formuleerimise eesmärk on saada vastused uurimise all olevale küsimusele tõstes teadmiste taset problemaatiliste strateegiate vallas, näiteks parempoolsed populistlikud määratlused ja tegevuse kirjeldused , mis on solvavad ja diskrimineerivad , samuti parempoolsed populistlikud eksitavad, petvad argumentatsaioonid. Laiemalt kriitika püüab arendada täpset iseloomustust kõige ebademokraatlikumate strateegiate kohta, milliseid kasutavad Austria poliitikud parempoolses populistlikus retoorikas. Lisaks on kriitika eesmärk samastada populistlikke strateegiaid ja selle elemente poliitilise kontrolli funktsioonidega.
Kaheksas aste. Analüütiliste tulemuste rakendamine
Analüütiliste tulemuste sotsiaalne rakendamine ehitatakse kriitilisele uurimusele. Meie juhtumi puhul kasutus võib koosneda poliitlingvistiliste vahendite pakkumises, mis võimaldavad identifitseerida ohtlikku parempoolset populistlikku retoorikat, mis rikub või piirab ratsionaalse arupidamise printsiipe . Kriitilise uurimuse instrumente ja analüüsi tulemusi võib levitada teaduslike publikatsioonide kaudu, ajalehekommentaarides, soovitustes, treeningutes, arengukursustel, näitustel, raadios, parlamentaarsetel sümpoosiumitel jne.
Kokkuvõtvad märkused
Käesolevas peatükis on kokku võetud, kuidas poliitlingvistika integreerib analüütilise diskursuse, retoorilised ja poliitilis- teaduslikud kontseptsioonid, et analüüsida distsipliinidevahelisi teemasid näiteks nagu populistlik retoorika. See lähenemine võimaldab adekvaatsemat analüütilist tööd kui mono -distsiplinaarne lähenemine poliitteadustes ja lingvistikas.Praktlise uurimistöö järk-järguline esitlus ei osutanud sellele, et eksisteerib ainult üks optimaalne retsept , kuidas teha poliitlingvistilist analüüsi poliitilisele retoorikale. Ei ole olemas analüütiliste vahendite kogumit, mida saaks rakendada kõikide uuritavate küsimuste kohta poliitilises retoorikas. Kvalitatiivse diskursuse analüüsi peaaegu kõigi juhtude korral poliitlingvistilised analüüsi kategooriad peab hoolikalt kohandama eraldi iga küsimuse kohta, ja kõigi 8 uurimisastme interpretatsioonid toovad kasu seda enam, mida rohkem on kogutud teadmisi eelnevatest teadusuuringutest. On palju viise, kuidas teha kriitilist poliitlingvistikat. Loodan siiski, et antud uuringu viis pakub jõukohast orientatsiooni, et julgustada tulevikus tegema analüütilis-diskursuse uurimust mõnel poliitilisel teemal.
Märkmed

Mina arvan, et diskursus on paljutahuline kogum semiootilis-sotsiaalseid praktikaid , seotud spetsiifilise makroteemaga ja argumenteerimisega kehtivate väidete kohta näiteks nagu tõde ja normatiivne paikapidavus, diskursusest võtavad osa erinevad avalikud tegelased, kes toovad endaga kaasa erinevaid seisukohti.

Kirjanduse valik peegeldab uurija individuaalsust, keeleoskust, allikate pragmaatilisi piiranguid nagu aeg, raha, trendid jne.

FPÖ- Austrian Freedom Party asutati 1956, endised Austria natsid. Euroopalikus mõistes ei ole see kunagi olnud liberaalne partei. 1986 valiti Jörg Haider partei juhiks. 1986-1999 sai palju hääli, 2000-2005 oli FPÖ osa koalitsioonist valitsuses, domineeris ÖVP- Austrian People s Party ja Schlüssel, 2005 FPÖ eesotsas Strachega opositsioonis.

Austria esimene petitsioon Austria First Petition oli vlismaalase-vastane petitsioon kutsutud ellu 1993 AFP poolt., alla kirjutas 417 278 austerlast, oli ka palju vastaseid.