Propaganda mõju Eesti riigis (0)

SISSEJUHATUS

Minu valitud teema on probleem, mille uurimine pakub mulle suurt huvi ning kohustuse mõõtu see välja ei anna. Antud teema kuulub juba ammu minu huviorbiiti ning nüüd on mul võimalus seda probleemi sügavuti uurida ja analüüsida.

Poliitika ning poliitikamängud on alati päevakajalised ning vastuolulised. See on ka peamine põhjus, miks see mind köidab. Laias mastaabis on poliitikat uuritud paljudest vaatenurkadest, kuid minu eesmärk on vaadelda võimumeeste ning erakondade tegevuse mõju riigi taustal, kus valitseb demokraatia.

Teema valik pole seotud üksnes teema aktuaalsusega, vaid ka minu huvidega ja ehk tuleviku plaanidega. Seega võib see töö olla väike sissejuhatus minu tuleviku teele.

Selle uurimistöö tähtsaim eesmärk on enda kurssi viimine poliitikamaastikul toimuvaga ning sellega, kuidas seda tõlgendada. Soovin vaadata poliitika kulisside taha ning erakondade propagandaaparaadi sisse. Loodetavasti töö lõpuks leian vastuse küsimusele: Milline on mõju Eesti Vabariigis propagandal?

Poliitika ja propaganda uurimine sellest aspektist on üpriski lihtne tänu hetke valimisperioodile. Samuti saadab meedia iga päev oma uudistes vihjeid sellest, kuidas poliitikud oma meetoditega mõjutavad inimesi. Eriti ilmne on see hetke majandusolukorras, kui poolehoiu võitmiseks piisab vähese lubamisest.

Eesti meedia ning avalikus on suunitletud nõnda, et ükskõik milline negatiivne uudis varjule ei jää. Sinna alla saab määratleda ka propaganda temaatika tänu millele võib veebist lugeda kõikjalt ajakirjanike ja asjast huvitujate arvamuslugusid. Selle põhjal saab juba suure osa tööst kokku panna.

Demokraatliku riigi propaganda või vabamal tõlgendamisel agitatsioon, ei ole küll võrreldavad näiteks terrorismiga. Ometi on üsna häbiväärne korruptsioon , mida poliitika tekitab. Inimeste mõjutamine poliitikute omakasu eesmärgil ei tee au ühelegi riigile. Kasu peaks saama rahvas.

Siin peatükis tuleb juttu poliitikast ja propagandast üldiselt. Käsitlusele tulevad nende liigid ja esinemise vormid. Ühtlasi ka see kuidas näevad inimesed poliitikat ning propagandat enda ümber ja milline on inimeste suhtumine neisse. Subjektiivset arvamust palusin ka Viljandi Noorte Reformiklubi esimehe käest, kes nõustus vastama lühikesele intervjuule(vt. Lisa 1).

See peatükk peaks looma hea sissejuhatuse edasisse analüüsi. Selle põhjal on parem tuua paralleele ning luua seoseid faktide ja arvamustega. Peatüki lõpus on igale edasise materjali läbi töötajale selge, mis on poliitika, propaganda,agitatsioon ja populism.

Propaganda esinemist meie meedias ja avalikus elus ei tule otsida kaugelt. Kui on käimas valimisperiood, siis on levitustöö leidmine eriti kerge. Tuleb vaid pöörata pilgud suuremate teadetetahvlite või tabloidi suunas ning agiteerivate pealkirjadega loosungid püüavad tähelepanu. Seda hõlpsam on vaadelda propagandat hetke Kohalike Omavalitsuste Valimiste taustal.

Kõige levinumad ja silmapaistvamad on kindlasti suured plakatid paneelmajade fassaadidel ning kirevad bannerid interneti avarustes. Kõigi nende sõnumid on uued ja paljulubavad, kuid sisult trafaretsed. Häid näiteid sellele on palju. Antud plakat on pärit linnapildist.

Propagandast rääkides ei saa mööda vaadata selle mõjust ühiskonnas, sest põhieesmärk ongi mõjutamine. Suunamine ja veenmine mõjub kõikjal erinevalt. On inimesi kelle jaoks kehtib poliitpropaganda suhtes nulltolerants , kuid samas on ka peaaegu sama palju inimesi vastupidise arvamusega. See inimeste hulk, mis jääb üle, on enamasti neutraalne mass, kuid vahel panevad poliitikud proovile ka nende tolerantsi.Siinkohal ongi teiseks vaatenurgaks propaganda esitlusviis ning see, millist vastukaja see tekitab. Tihti põhjustab pigem agitatsiooni parameetreid omandav reklaam diskussioone, mis võtted on vastuvõetavad ning mis peaksid olema keelustatud. Ülepingutatud propagandat võib tihti lahterdada populismi leeri. Seega vajavad täpsemat analüüsi ka need valupunktid Eesti poliitmaastikul.

2.1. Suhtumine propagandasse

Suhtumine on iga inimese puhul individuaalne. Loomulikult oleneb see inimese algpunktist, kust ta vaatled propagandat ning mis suhtumine on temasse sisendatud varasemalt. Üldist ühtset ja ainuõiget varianti pole, sest niipalju kui on inimesi, on ka arvamusi.

Propagandasse suhtumist tuleb vaadelda erinevate inimgruppide taustal. Kõige positiivsema emotsiooniga propagandasse suhtumisel on kindlasti poliitikud. Nad on igapäevaselt kogu poliitmelu sees ning vaatavad ilmselt kõige sallivamalt propaganda suunas. Seda võib lugeda välja ka minu intervjuust Reformierakonna liikme Renee Remmeliga, kes kommenteeris propagandasse suhtumist järgnevalt: „Liberaalse maailmavaatega
inimesena suhtun poliitilisse reklaami mõistvalt”. Siiski nentis ta ka seda, et vaatamata tublile arengule, on Eesti erakondadel veel palju arengumaad poliitreklaami vallas (Remmel 2009). Järelikult näevad ka kõige poliitika suhtes tolerantsemad inimesed külgi, mis vajaksid viimistlemist.

Ometi on ka inimesi, kes kahtlevad propaganda siiruses ning näevad selle taga pigem valede rägastikku. “Pole mõtet võtta inimest sõnast kui ta on armunud, purjus või kandideerib kõrgele ametikohale”(Kategoraizd 2009). Nii on öelnud Shirley MacLaine, kes annab poliitikale ja propagandale väga üheselt mõistetava definitsiooni. Ometi jääb aga küsimus, et kust ja miks on tekkinud propagandale niivõrd halb maik juurde. Omalt poolt annab sellele hea vastuse Peep Ehasalu, kes väidab, et propaganda on muutunud halvaks nähtuseks, kuna objektiivse tõe asemel pakkuvad erakonnad ja poliitikud hoopis labast võimuheitlus vastaspoole mahategemise eesmärgil (Ehasalu 2008).Sellel teemal on arutlenud ka Tallinna Tehnika Ülikooli lektor Agu Uudelepp. Tema näeb kuidas kogu poliitilise vägikaika vedamise kõrval jääb üldsusele mulje poliitikutest, kui ühtsest matside grupist (Uudelepp 2009). Nii loovadki poliitikud ise endast pildi, mis pole kuigi meeldiv.

Propagandasse suhtumise keskmine arvamus on kuskil vahepeal moodustades enamiku. Ajajooksul harjutakse kõigega ning inimesed ei tee enam poliitpropagandast nii palju välja kui enne. Nad võtavad seda kui paratamatust ning ootavad lihtsalt järjekordse valimisperioodi lõppu.

Tihti on diskussiooni, et milline poliitreklaam peaks olema. Vaieldakse, kas Eestis esinev propaganda on ikka see, milleks seda peetakse ning millist mõju avaldab selle negatiivsem külg. Vahel on ka oma eriala spetsialistidel raske määratleda piire agitatsiooni ja populismi vahel. Sellisel juhul enamasti proovitakse leida võrdlusi ning antakse enda objektiivne hinnang. Praegusel poliitmaastikul puuduvadki kindlat normid, mis paneks paika piire. Järgnevas võtan ka mina kokku Eestis esineva propaganda põhiaspektid ning proovin jõuda järeldusele, mis tasemel on poliitiline reklaam Maarjamaal.

Taas kord alustaksin propaganda Eestis esineva vormi analüüsimist profesionaalsema hinnanguga, mis pärineb Reformierakonna liikmelt. Küsisin Renee Remmeli käest, millised võiksid olla piirid tolerantse propaganda ning labase populismi vahel. „Elu on näidanud, et piirid võivad vahest olla väga õhkõrnad ja hägused. Siin peab suutma iga mõtlev inimene ise langetada otsuse, usaldades selles kainet mõistust ja külma närvi”( Remmel 2009). Piiride hajumist nende kahe mõiste vahel kinnitab ka kogemustega poliitik . Samas teise küsimusi käigus täpsustab ta, et Eestis tema populismi ei näe, vaid ainult reklaami, mis on erakondade ideede turunduskanal (Remmel 2009).

Propaganda, agitatsiooni ja populismi võrdlemisel tuleb tuua ka näiteid, mis loovad parima ettekujutluse nende mõistete vahest. Mina olen sellel teemal skeptilisem ning apoliitilise arvamusega jääb silma nii mõnigi poliitiline akt, mis paistab üpriski häbiväärne. Alles hiljuti ilmus artikkel, milles kirjeldati juhtumist, kui üksikkandidaat võltsis rivaali sümboolikat ning avaldas ajalehes rivaalitseva erakonna mõtteid ning loosungeid, mis olid välja mõeldud antud erakonna jalgealuse õõnestamiseks (Valimised 2009). Antud tegu kvalifitseerub kindlasti populismi alla, sest see on üks vääritumaid viise enda populaarsuse tõstmiseks. Küll aga ei saa selle põhjal üldistada. See annab vaid aimu , kui kultuuritult võivad käituda poliitikud.

Objektiivsemaks vaatluseks toon ühe näite agitatsioonist, mis valimiste ajal esineb tihedamini. Antud näide pärineb selle aasta Euroopa Parlamendi valimiste aegsest perioodist ning toime pani selle Keskerakond. Nimelt püstitasid nad linna telgi, kus pakkusid inimestele võimaluse sooritada e-hääletamist ( Anvelt 2009). Situatsiooni problemaatilisust väljendas samas artiklis just valimiskomisjoni esimees Heiki Sibul . On ilmselge, et igasugune valimistoiming peaks toimima neutraalses keskkonnas, sest muidu puudub ülevaade, kas inimesi mõjutatakse või lastakse tegutseda vabal tahtel. Kuigi Keskerakonna peasekretär väitis, et telgis toimuv on kõik korrektne , siis jääb mulle mulje sellest kui tublist inimeste mõjutamisest. Olgu erakondlaste jutt kui õilis tahes, ei muuda see fakti, et tegu on siiski tugeva suunitlusega.

Propaganda on osa demokraatliku riigi valimiskampaaniast ning poliitreklaami muutumine vahel populismiks on meie kultuuriruumi eripära. Selle on Eesti poliitikud ise loonud ning tänapäeval kinnitab see üha enam end valimistetavasse. Ma arvan, et valimised, kus erakondade edu oleneb reklaami kogusest ning sellest, mis erakond suudab teist rohkem poriga kokku määrida, ei ole demokraatiale väga kohane. Küll aga pole selle vastu teha midagi, sest praegustest reklaami seadustest hiilitakse mööda ning korrektset seadusandlust pole. Seega tuleb teha, nagu on tehtud juba aastaid – kannatada valimisperiood ära! Sama arvab ka Uudelepp (2009), öeldes oma arvamusloos järgnevat: „Õnneks saavad need valimised järgmisel nädalal mööda ning järgmisteni jääb üle aasta”.

See uurimus on andnud mulle väga hea ülevaate Eesti riigi poliitika seisust ning sellest, mis vorme kasutavad poliitikuid ja erakonnad, et jõuda tulemusteni. Paljud neist pole ausad ning kindlasti mitte pole kõik seaduslikud. Ometi peale meediakära muud noomitust erakonnad ei saa.

Kuigi töö käigus tuli välja erinevaid suhtumisi propagandasse ning selle mõjusse, siis minu algne arvamus üldiselt poliitmaastikul toimuvast sai vaid kinnitust. Eesti võimumeeste seas valitseb põhimõte, et eesmärk põhendab abinõud. Kui miski on vaja ära teha, siis piire ei panda. Just see paikutabki Eesti propaganda enamsti pigem populismi alla.

Uurimise käigus selgus ka see, et Eestis valitseb olukord, mis vajaks tugevat normaliseerimist ning piiride kehtestamist propaganda vallas. Aastate jooksul on rahva seas tekkinud mentaliteet, mis vaatab populismi, kui normaalset ühiskonna osa. Nii see ei tohiks olla ja midagi tuleks muuta. Kindlasti pole see lihtne protsess ja üleöö midagi ei muutu. Kui aga tahet on, siis annab ka kõige halvem harjumus välja juurida, et muuta poliitika läbipaistvamaks ning rahvale meeldivamaks.

Töö andis mulle hea ülevaate poliitika küljest, mis ei avaldu igapäevaselt meedias, kuid mis ometi määrab tohutult palju ning kujundab riigi toimetulekut ning eksisteerimise laadi . Samuti oli tähtsal kohal analüüsimine, mida tuli teha igas töö punktis, et jõuda tegelikkuseni, mis poliitikas peitub enamasti kõva koore all.

Kokkuvõtteks oli see väga huvitav töö, mis pakkus pidevalt huvitavat informatsiooni vaheldumisi ekspertide hinnangutega. Kahjuks jäi veel palju otsi lahtiseks, mis vajaksid põhjalikumat uurimist . Tulevikus kavatsen seda ka kindlasti teha.

Anvelt, K.(2009). Kas Keskerakond teeb ajuloputust või aitab heast südamest valijaid?. Eesti Päevaleht, 28. mai, URL (kasutatud oktoober 2009) http://www.epl.ee/artikkel/469712 .

Ehasalu, P.(2008). Igapäevane propaganda, URL (kasutatud september 2009) http://www.tequila.ee/blog/?p=496 .

Kallas, R.(2007). Kambura: K-kohuke toetab meie Kohukese brändi. Ärileht, 2. jaanuar, URL (kasutatud oktoober 2009) http://arileht.ee/artikkel/368372 . Kruuse, M.(2009). Keskerakond saatis taas valimisteemalisi sõnumeid. Eesti Päevaleht, 6. Juuni, URL (kasutatud oktoober 2009) http://www.epl.ee/artikkel/470610 .

Puidet, A.(2007). Rahvaliit viib poliitpropaganda uuele tasemele . Postimees , 22. veebruar, URL (kasutatud oktoober 2009) http://maaelu.postimees.ee/010307/esileht/olulised_teemad/riigikogu_2007/eestimaa_rahvaliit/246339.php .

Rand, E.(2009) Keskerakonna propaganda võis jõuda kuni 200 000 inimese telefoni. Eesti Päevaleht, 1. Juuni, URL (kasutatud oktoober 2009) http://www.epl.ee/artikkel/470087 .

Remmel, R. Autori intervjuu . Viljandi, 4. oktoober. Lisa 1.

Uudelepp, A.(2009). AGU UUDELEPP: Poliitilisest mudamaadlusest pääsu pole, URL (kasutatud oktoober 2009) http://valimised.err.ee/?c=7&id=180317 .

Valimised2009.(2009). Sopaga loopimise uus moodus : kampaania trükise võltsimine. URL ( kasutatud oktoober 2009) http://www.valimised2009.ee/2009/10/14/sopaga-loopimise-uus-moodus-kampaania-trukise-voltsimine .

LISA 1

Praegu on käimas aktiivne valmisperiood. Kui palju Sa näed üldse
valimiste ajal propagandat avalikkuses ning kuidas suhtud sellesse ?
Tunnistan ausalt , et mulle ei meeldi sõna propaganda, sest see kõlab väga
kurjakuulutavalt ja halvaendeliselt. Kui kõrvutada kohe algavaid kohalike
omavalitsuste volikogude valimisi hiljuti toimunud Euroopa Parlamendi või
varasemate Riigikogu valimistega, siis neil valimistel on poliitilist
reklaami palju vähem. See on seletatav praeguse majandussurutisega, mis
sunnib ka kõiki erakondasid tõmbama püksirihma koomale ja hoidma kokku
reklaamiga seonduvailt kulutustelt .
Eestis eksisteerib vabaturmajandus, igal kaupmehel on õigus ja vabadus
reklaamida omi tooteid ja teenuseid. Erakonnad turustavad reklaami
vahendusel mõtteid ja ideesid - nägemust. Liberaalse maailmavaatega
inimesena suhtun poliitilisse reklaami mõistvalt.

Kuidas on Sinu hinnangul muutunud poliitikute ja parteide
poliitpropaganda viimase kümne aasta jooksul ?
Viimase kümnendiga on muutunud professionaalsemaks kõik Eesti suuremad
erakonnad. Suurimad erakonnad meenutavad struktuuriliselt keerulist
masinavärki. Erakondade peakontorites on tööl palju inimesi, igaühel neist
on konkreetsed ja spetsiifilised ülesanded. Näiteks osade inimeste
ülesanne on jägida mujal maailmas toimuvaid valimiskampaaniaid. Samuti
analüüsida neid, mõelda, milliseid detaile on võimalik kombineerida meie
ühiskonda ja kultuuriruumi.
Vaatamata tublile arengule on meil poliitilises reklaamis veel palju maad
areneda.

Millised peaksid olema piirid tolerantse propaganda ja vääritu
populismi vahel ?
Elu on näidanud, et piirid võivad vahest olla väga õhkõrnad ja hägused.
Siin peab suutma iga mõtlev inimene ise langetada otsuse, usaldades selles
kainet mõistust ja külma närvi.

Äkki oskad tuua apoliitiliselt näidet sellest, kus Eestis on mindud
liiale " poliitpori loopimisega" ?
Poliitiliselt määratletud inimesena pole mul võimalik olla apoliitiline .
Poriloopimine on osa poliitikast ja meie praegusest poliitilisest
kultuurist. Ma ei hakkaks tooma ühtegi näidet, sest iga eestlane on
võimeline tooma sellest lõputult näiteid. Mul on siiralt kahju, et
aeg-ajalt läheb sellega kaasa ka Reformierakond .

Kas Eesti Vabariigis kandepinda leidev agitatsioon on häbiplekk
demokraatlikule riigile ?
Kui te mõtlete agitatsiooni all reklaami, siis see pole kindlasti
häbiplekk. Reklaam on mõtete ja ideede turunduskanal.
Demokraatlikule riigile on häbiplekiks see, kui inimesi meelitatakse
erakondadesse lisahüvesid pakkudes .