Eesti ajalugu 1939-1941 (2)

Eesti ajalugu 1939-1941
Eesti Teises maailmasõjas.
MRP – Molotov -Ribbentropi pakt.
23.augustil 1939.a. kirjutasid Nõukogude Liidu välisasjade rahvakomissar Vljatšeslav Molotov ja Saksamaa välisminister Joachim von Ribbentrop Moskvas alla kahe riigi vahelisele mittekallaletungilepingule. Selle salajase lisaprotokolliga jagati omavahel Poola, Soome, Eesti Läti ja Bessaraabia hilisemalt ka Leedu tunnistati NSV Liidu huvisfääri kuuluvaiks. Saksamaa ostis Baltimaade iseseisvuse hinnang endale võimaluse alustada sõda Poola vastu, kartmata NSV Liidu sekkumist.
1. septembril 1939. a. alanud Saksamaa kallaletung Poolale vallanda Teise maailmasõja. Eesti valitsus säilitas neutraliteedi, vältimaks riigi kaasamist relvakonflikti.
Baaside leping.

24. septembril esitas V. Molotov Eesti välisministrile Karl Selterile nõude sõlmida kahe riigi vahel vastastikuse abistamise pakt, mille kohaselt Eesti territooriumil loodaks Nõukogude sõjalaevastiku baasid. Mittenõustumisel ähvardati kasutada jõudu.
Eesti oli sattunud välispoliitilisse isolatsiooni ja võis arvestada ainult oma jõudude. Punaarmee aga tuli mitmekümnekordses ülekaalus ja Tallinna kohal tiirlesid juba sõjalennukid.Otsustati NSV Liidu nõudmised vastu võtta. V.Molotov teatas, et kuna vahepeal on Narva lahes uputatud Nõukogude kaubalaev „Metallist”, siis on valitsus sunnitud loodavate mereväebaaside kaitseks tooma Eestisse ka 35 000-meheline maaväe (Eesti sõjaväe suuruseks oli 15000).
28.september 1939. a. kirjutati vastastikuse abistamise paktile alla. Selle kohaselt tuli mõlemal riigil hoiduda teineteise vastu suunatud koalitsioonidest, anda vastastikust abi kallaletungi või kallaletungiohu korral, NSVL lubas müüa Eestile relvastust soodustingimustel, Eesti andis NSVL sõjaväebaasid Saaremaal, Hiiumaal ja Paldiski ümbruses. Suusõnal lubasid NSVL jhid , et Eesti jääb iseseisvaks ning NSVL ei sekku Eesti siseasjusse.
Punaarme sissemarss Eestisse. 2. oktoobril saabus Tallinnasse Nõukogude sõjaväelaste delegatsioon, et täpsustada baaside asukohtade ja baasivähede sissemarsiga seotud küsimusi. 18. oktoobril avanesid piiriväravad ning nii raud- kui maanteid kasutades tulvas 25000 punaväelast koos sõjatehnikaga Eesti territooriumile. Vägede saabumine, mis kestis neli päeva, tõi kaasa küll mõningaid piiranguid kohalikule elanikkonnale, kui ei põhjustanud tõsisemaid vahejuhtumeid. Tõsisemaid raskusi põhjustas Punaarmee saabumineneile inimestele, kelle elukoht jäi rajavate baaside maa- alale . Valitsuse korraldusel olid nad sunnitud oma kodud kiirkorras maha jätma. (Haapsalu lähistel).
Baaside ajastu sisepoliitika .
7. oktoobril sai teatavaks Saksa juhtkonna otsus kutsuda Baltimaadelt, NSVL ja Itaaliast kodumaale kõik rahvuskaaslased ning juba kümmekond päeva hiljem asus Tallinnast teele esimene laev ümberasujatega. (Baltisakslaste lahkumine ). Seitme kuuga lahkus Eestist umber 14 000 inimest. Jätkuv sõjategevus Euroopas süvendas Eestis majandusraskus. Suurenes talongide alusel müüdavate ainete loetelu , tõusid mitmete esmatarbekaupade hinnad, ekspordivõimaluste ahenemise tõttu vähenesid riigi sissetulekud, kasvas tööpuudus.
Baaside ajastu välispoliitika.
Pärast baaside lepingu allakirjutamist sattus Eesti välispoliitika sõltuvusse Nõukogude Liidust . Kuigi moskva kinnitas, et austab väikeriikide iseseisvust, oli selge, et Eesti Vabariigi püsimine oleneb otseselt idanaabrist. Sõda piiras suhtlusvõimalusi lääneriikide, lisaks puudus neil huvi ja soov Balti riikide saatuse üle kaasa rääkida. Tekkinud lõhet süvendas välismaailma vähene ja ebaadekvaatne informeerimine Eesti valitsuse pool. Eesti välispoliitilist olukorda komplitseeris novembri lõpus puhkenud Talvesõda Soome ja NSVL vahel.
Okupatsioon.
1940. a. kevadel saabus NSVL jaoks soodne aeg Baltimaade iseseivuse likvideerimiseks. Märtsis sõlmitud rahulepinguga loobus Soome sõjalisest vastupanust, mais alustas Saksamaa läänerindel otstustavat sõjategevust, vallutades Taani, Norra, Hollandi ja Belgia ning tungides Prantsusmaale. Juuni keskel langes Pariis ning 22. Juunil Prantsusmaa kapituleerus. Samal ajal algas Eesti-NSV Liidu suhete halvenemine. Baasivägede arv ületas tunduvalt lubatud piiri, Moskva esitas nõudmisi baaside territooriumi laiendamiseks (Paldiski linn anti täielikult Nõukogude mereväe kontrolli alla), nõukogude ajakirjandus süüdistas Baltimaid baaside lepingu rikkumises.
14. juunil 1940. a. Esitas Moskva Leedule ultimaatumi, nõudes Leedu valitsuse kohest väljavahetamist ja Punaarmee lubamist Leedu territooriumile. Samal päeval algas sõjaline agressioon Eesti vastu: Nõukogude õhujõud tulistasid alla Tallinnas startinud Soome reisilennuki, merevägi blokeeris Eesti sadamad, baasides olevad väed seati lahinguvalmis.
16. Juunil edastas NSV Liit Leedule esitatud ultimaatumi ka Eestile ja Lätile. Nõudmiste vastuvõtmiseks anti aega 8 tundi. Kuna sõjaline vastupanu oli lootusetu, otsustas valitsus järele anda.
17. juuni varahommikul ületas Punaarmee Eesti riigipiiri. 80000 punaväelast valgus laiali üle kogu maa, kõikidesse suurematesse asulatesse paigutati Nõukogude garnisonid, baasiväed võtsid oma kontrolli alla Tallinna. Okupatsioon oli juba sisuliselt teostunud, kui J.Laidoner kirjutas 17. Juunil Narva raudteejaamas alla „Narva diktaadile”. Selle kohaselt anti kontroll kõigi ühendusteede ja sidekanalite üle Punaarmee kätte, keelustati poliitilised meeleavaldused ja rahvakogunemised ning kästi eraisikuil loovutada kõik relvad. Viimane korraldus oli mõeldud eeskätt Kaitseliidu desarmeerimiseks. Eesti Vabariigi üürike iseseivusaeg oli asendunud Nõukogude okupatsiooniga.
Esimene nõukogude aasta.
Juunipööre.
Tallinnasse saabunud NSV Liidu eriesindaja Andrei Ždanov astus kontakti siinsete Nõukogude Liidu meelsetega, tegi ta neile ülesandeks korraldada 21. Juunil meeleavaldus NSV Liidu ultimaatumis väljendatud nõudmiste toetuseks .
21. juunil kogunes Tallinna Vabaduse väljakule mitu tuhat inimest – vabrikutöölisi, Petserimaa venelasi ja Nõukogude baaside ehitajaid. Nõuti J. Uluotsa valitsuse tagasiastumist ja uue kabineti moodustamist.
Uus valitsus. 21. juuni õhtul tehti teatavaks uue valitsuse koosseis, kuhu kuulusid pahemoolsed tegelased ja opositsioonilised haritlased.
Peaministriks sai arstist luuletaja Johannes Vares - Barbarus ,
tema asetäitjaks ajalooprofessor Hans Kruus,
haridusministriks Johannes Semper,
sise-, sotsiaal- ja põllutööministriteks senised Riigivolikogu liikmed.
Kohe pärast juunipööret algas puhastus riigiaparaadis. See tabas esmasjärjekorras ministeeriumide kõrgemaid ametnikke, sõjaväe ja politsei juhtkonda, maavanemaid ja linnapeasid. Seejuures läksid võtmepositisoonid järk-järgult kommunistide kätte. Suleti mitmeid organisatsioonid (Isamaaliit, Kaitseliit , kutsekojad), ainsaks poliitiliseks organisatsiooniks oli EKP, seni veel formaalselt iseseisev.
Anneksioon .
Juuli alguses saadeti laiali Riigikogu ning kuulutati välja ennetähtaegsed valimised, kusjuures kavatseti moodustada ainult Riigivolikogu, Riiginõukogu ei pidanud enam kokku astuma . NSV Liidule sobivate isikute viimiseks parlamenti kutsuti ellu Eesti Töötava Rahva Liit (ETRL), mis alustas ulatuslikku propagandakampaaniat oma kandidaatide toetuseks. Rahvuslike ringkondade kandidaatide valimisplatvormid tühistati.
21.-23. juunil aset leidnud Riigivolikogu istungjärgul selgusid kommunistide tegelikud sihid. Alustuseks nimetati Eesti ümber Eesti Nõukogude Sotsialistlikuks Vabariigiks ja otsustati paluda selle vastuvõtmist NSV Liitu. Ühtlasi alustati Eesti NSV konstitutsiooni väljatöötamist ning vabastati K. Päts presidendi kohalt (juuli lõpupäevil küüditati ta koos perekonnaga Nõukoogude Liitu). Samal istungijärgul otsustati teostada maareform ning natsionaliseerida suurettevõtted ja raha-asutused.
6. augustil 1940. a. Rahuldas NSV Liidu Ülemnõukogu „eesti rahva palve“ ning inkorporeeris Eesti NSV Liidu koosseisu. Sellega oli anneksioon teostunud.
Võimuaparaadi ümberkorraldamine.
25. Augustil 1940. a. võttis Riigivolikogu vastu eesti NSV konstitutsiooni, mis oli koostatud Nõukogude Liidu põhiseaduse eeskujul.
Seadusandlikuks võimuorganiks sai Ülemnõukogu, mis moodustati Riigivolikogu ümbernimetamise teel. Tegelikku seadusandlikku võimu sel asutusel ei olnud, saadikute ülesandeks oli kiita heaks Moskvast tulevad korraldused . Ülemnõukogu tegevuse juhtimiseks moodustati Ülemnõukogu tegevuse juhtimiseks moodustati Ülemnõukogu Presiidium, mille esimeheks sai J. Vares.
Täidesaatvat võimu teostas Rahvakomissaride Nõukogu, kuhu kuulus 13 rahvakomissari. Nendegi ülesandeks oli Moskvast tulnud juhtnööride täpne täitmine. rahvakomissaride Nõukogu esimeheks sai kommunist Johannes Lauristin . Eesti seadused asendati Vene NFSV seadustega, mis Eesti oludesse sobimatutena tekitasid hulgaliselt raskusi. Loodi nõukogulikku kohtusüsteemi kuuluvad rahvakohtud, Eesti politsei asendati Tööliste ja Talupoegade Miilitsaga, Eesti sõjavägi reorganiseeriti Punaarmee 22. Territoriaalseks laskurkorpuseks.
Majandusreformid. Ümberkorraldused majanduses algasid riigistamistega: natsionaliseeriti ni tööstus- ja transpordiettevõtted, kui ka kaubandusfirmad ja rahaasutused, samuti suuremad elumaja (ligi pool kogu elamispinnast). Erakätesse jäid vaid väikesed kaubandus- ja tööstusettevõtted. Majandus allutati tsentraliseeritud juhtimisele. Käsumajanduse teostamiseks viidi sisse majanduplaanide koostamine, millega tegeles vastloodud Riiklik Plaanikomitee. Algas tööstuse forsseeritud arendamine teiste majandusharude arvel ning Eesti võimalusi ja vajadusi eirate. Tootmistegevus laienedes tekkis vajadus tööjõu sissetoomiseks NSV Liidust.
Agraarreformi käigus loodi riiklik maafond, kuhu arvati kirjalikult, kohalikelt omavalitsustelt ja Eestist lahkunud isikutelt konfiskeeritud valdused, samuti suurtaludest tehtud äralõiked. Talude maksimaalseks suuruseks määrati 30 hektarit. Uusmaasaajatele (senistele amatameestele ja kehvikutele) jagatud juurdelõigete tulemusena tekkis hulk ebarentaableid väikemajandeid ning teravnesid sotsiaalsed vastuolud.
Sotsialistlikest suurmajanditest said eestlastele esimestena tuttavaks sovhoosid , mis oraniseeriti endise riigimõisate baasil. Alustati ettevalmistusi kolhooside rajamiseks: loodi masina-taktorijaamu ja hobulaenutuspunkte; esimesed üheksa kolhoosi said ka teoks. Massiliseks kollektiviseerimiseks ei tundnud nõukogude võim end siiski veel valmis olevat. Üheks eelduseks kolhoseerimisel oli talurahva vaesustamine kohustusliku riikliku kokkuostu naeruväärselt madalate hindade abil.
Muutused kultuurivallas. Koheselt asuti teostama ka nõukogulikku kultuurirevolutsiooni. Kooliprogramme täiendati mitemete kohustuslike õppeainetega: marksism -leninism, NSV Liidu ajalugu ja konstitutsioon ning vene keel. Likvideeriti enamik väikesi ajakirjandusväljaandeid; väheste lubatud ajalehtede-ajakirjade tiraažid kasvasid enneolematult. Massitiraazides ilmusid ka nõukogulikud õpikud, tõlked nõukogude ilukirjandusest ja ühiskondlik-poliitiline kirjandu, eeskätt „ÜK(b)P ajaloo lühikursus“. Kujutava kunsti ette seati ülesanne „ vabaneda manduva Euroopa dekadentliku kunsti mõjustustest“ ning ülistada nõukogude võimu. Peamisteks „kunstiliikideks“ kujunesid propagandistlikud plakatid ja riigijuhtide paraadportreed . Teatrites, kinodes ja kontsertidel asendati senine repertuaar nõukoguliku loominguga, lubades eesti ja välisautorite teoseis esiada vaid piiratud ulatuses. Algas varasemate kultuuriväärtuste valikuline hävitamine: purustati mälestussambaid, keelati osa raamatuid, suleti isetegevuslikud seltsid ja ühingud, ebasoosingusse sattunud loovisiksused kas vaikiti maha või arreteeriti ja küüditati.
Repressioonid . Esimesed arreteerimised said teoks juba 17. juunil, kuid tõelise hoo omandasid need pärast eesti inkorporeerimist, mil alustas tööd Siseasjade Rahvakomissariaat ( NKVD ).
Kuni 1940. a. lõpuni kadus üle 1000 inimese, sh. riigi endine poliitiline juhtkond, kõrgemad sõjaväelased ja politseinikud, majandusmehed, mitmed tippintelligentsi esindaja. Kõik nad mõisteti süüdi nõukogude seaduste alusel tegude eest, mis pandud toime iseseisvas Eestis. Enamik saadeti NSV Liidu vanlatesse, osa hukati kohapeal.
1941. a. laienes arreteerimine veelgi. Vangistati kõikidesse rahvakihtidesse kuuluvaid inimesi, ka töölisi ja isegi nõukogude aktiviste. Keegi ei võinud olla kindel homses päevas. Ametlikult vangistamistest ei räägitud, see suurenda hirmu veelgi. repressiivpoliitika kulmineerus 1941. a. 14. juunil massiküüditamisega kolmes Balti riigis. Eestist deporteeriti üle 10 000 inimese, keda peeti potentsiaalselt ohtlikuks. Täisealised mehed (Nneid oli vähemuses) kuulutati arreteerituiks ning paigutati vangilaagreisse, kus enamik neist hukkus; nende perekonnad saadeti aga asumisele. Seejuures ei esitatud kellelegi süüdistust ega langetatud kohtuotsust.
Suvesõda
Suvesõda oli Eestis pärast Teise maailmasõja algust 1941. aastal juulikuust kuni 21. oktoobrini NSV Liidu Looderinde relvajõudude vastu toimunud relvastatud võitlus. Seda peeti Eesti Vabariigile truude tsiviilisikute ja sõjaväelaste poolt, mille tulemusena taastati Eesti omavalitsusorganid, kuni Eesti täieliku okupeerimiseni saksa okupatsioonivägede poolt.
Põhjused
17. juunil 1940 oli Eesti NSV Liidu sihikindla tegevuse tulemusena okupeerinud ja annekteeritud. Eesti oli kuulutatud Nõukogude Liidu osaks ja Eestis kehtestati nõukogude valitsus. Eesti Vabariigi elanikke ning potentsiaalseid nõukogude võimu vastaseid represseeriti ning oli juuniküüditamise käigus saadetud asumisele. Kui Saksa Riigi ja Nõukogude Liidu vahel 22. juunil 1941 algas sõjategevus, tekkis lootus sõja tulemusena vabaneda nõukogude võimu alt.
Suvesõja algus (22. juuni-12. juuli 1941)

• 22. juunil 1941 alustas Saksamaa rünnakut NSV Liidule. Eesti suunas tungis peale Väegrupp " Nord " kindralfeldmarssal Wilhelm Ritter von Leebi juhtimisel. Punaarmeel oli Balti riikides Looderinde (ülem marssal Kliment Vorošilov).
  
• 25. juunil liitus Soome Saksamaa võitlusega ja algas Soome-Nõukogude Liidu vaheline Jätkusõda.
  
• 3. juulil 1941 kuulutas Jossif Stalin raadiokõnes välja põletatud maa taktika , mille kohaselt tuli vaenlasele jäetaval alal hävitada kõik ressursid . Eestis jäi see ülesanne hävituspataljonidele.
  
• 11. juulil 1941 moodustati Tallinnas Eesti NSV vabariiklik kaitsekomitee, kuhu kuulusid Vladimir Botškarjov, Nikolai Karotamm, Karl Säre, Boris Kumm ja Johannes Lauristin.
  
• Pärast Riia vabastamist 1. juulil liikus Saksa 18. armee kiiresti edasi ja ületas 7. juulil laia rindena Eesti lõunapiiri.
  
• Lätis asunud Nõukogude 8. armee (kindralmajor Ljubovtsevi juhtimisel) riismed taandusid kahe Saksa armeekorpuse ees ja jäid peatuma Pärnu-Emajõe joonel.
  
• 3. juulil Pärnumaal võtsid küüditamise ja mobilisatsioonide eest metsa pagenud meestegrupid nõukogudelt võimu üle Tali , Saarde, Tihemetsa ja Laiksaare vallas ning Kilingi -Nõmme linnas;
  
• 4. juulil Pärnumaal võeti võim üle Abja , Orajõe ja Häädemeeste vallas.;
  
• 4. juuli 1941 - Kilingi-Nõmme lähedal toimus major Paul Lillelehe juhtimisel Liivamäe lahing, kus metsavennad võitlesid NKVD ja hävituspataljoni umbes 150-mehelise üksusega.
  
• 5. juulil võeti Mõisakülas ja Tõrvas võim üle nõukogude esindajatelt.
  
• Mõra lahing 6. juulil 1941 - Jõgevamaal, Laiuse ja Vaimastvere kaitseliitlased lõid puruks hävituspataljoni suured jõud.
  
• 7. juulil Lõuna-Pärnumaal ründas umbes 400 meheline hävituspataljoni ja punaarmee üksus Rannametsa piirkonnas ca 60 kohalike meeste üksust. Kahe kergetanki abiga sunniti kaitsjad taanduma Timmkanali taha, kus nad uuesti positsioonile asusid.
  
• 8. juulil põletas hävituspataljon Rannametsa külas maha 14 talupidamise hooned, Rannametsa koolimaja ja Võiste kiriku. Saksa väed ületasid Iklas Eesti piiri. Tahkurannas toimus lahing sakslaste ja Rannametsast lahkunud hävituspataljoni vahel, kus hävituspataljon kaotas 57 meest surnutena ja 8 meest langes vangi. Eesti ja Saksa üksused jõudsid Pärnu.
  
• Esimese hooga jõudsid sakslased 8. juulil Virtsuni, 9. juulil Märjamaani ja 10. juulil Vändrani.
  
• 9. juulil toimus tulevahetus põhja pool Emajõge asunud NKVD üksuste ja vastloodud Omakaitse vahel. Omakaitse üksused vabastasid Elva ja Otepää. Esimesed Saksa üksused jõudsid Tartu.
  
• 11. juuli - Otepäält saabub Tartu metsavendade üksus kapt. Karl Talpaku juhtimisel, kes Emajõe rindejoonele asub. Punaarmee väeosad üritavad ületada Emajõge, kuid Omakaitse üksused löövad need tagasi. Tartu jõuab major Friedrich Kurg , kes hakkab täitma linna komandandi kohustusi. Tartu lahingutes osalenud metsavendadest moodustatakse neli Omakaitse kompaniid. Tegevust alustab Tartu linnavalitsus , linnapeaks saab dr. Robert Sinka. Tartu jõuavad esimesed saksa üksused ja saksa välikomandatuur.
  

Suvesõda (13. juuli-21. oktoober 1941)
Jõudnud Pärnu-Emajõe joonele, peatasid sakslased pealetungi, et oodata järele Peipsi järvest ida pool liikuvaid väeosi. Sakslaste rünnakuplaani järgi pidid need väeosad jõudma enne Soome laheni, et ära lõigata Eestis asunud punaväe grupeeringu taganemistee. See sakslaste plaan õnnestus täielikult 7. augustil. Sakslased tõid juurde veel ühe korpuse ning rünnates Omedu juurest ristuvate löökidega Emajõe joonelt põhja ning kirde suunas, piirasid sisse Emajõe joont kaitsnud Vene väeosad. Umbes 10 000 punaarmeelast võeti vangi.

• 15. juulil jätkusid lahingud Emajõe joonel, kus Omakaitse üksused hoidsid rinnet Võrtsjärvest kuni Peipsini.
  
• 19. juuliks oli rindejoon jõudnud Valgeranna - Sauga mõisa – Nurme silla joonele, jäädes seega vaid 6 – 12 km Pärnu südalinnast. Koos rindejoone lähenemisega elavnes kohe ka venelaste pommitajad lennutegevus, mis asusid |Saaremaal. 29 ja 30. juulil toimus linnale mitu õhurünnakut. Hukkunuid oli umbes poolesaja ringis . Purustused olid suhteliselt väikesed. Edasi toimusid õhurünnakud peaaegu iga päev. Viimane venelaste õhurünnak Pärnule toimus 20. augustil.
  
• Augusti algul elavnes koostöös Omakaitsega sakslaste rünnaktegevus ja 10. augustil vallutati tagasi Pärnu-Jaagupi.
  
• 22-25. juuli - Vabastatakse Jõgeva, Türi, Torma , Mustvee ja Kallaste ning Tartu põhjapool Emajõge olev linnaosa . Taganemisel põletab hävituspataljon Mustvee.
  
• 30. juuli - Regulaarvägedest mahajäänud punaarmeelased korraldavad tapatalgud Kuremäe vallas, kus mõrvatakse üle paarikümne inimese.
  
• 31. juuli - NKVD ja hävituspataljoni üksus ründab Kautlas ERNA grupi võitlejaid, lahingus kaotavad ründajad 150 meest surnutena. Langeb neli ERNA luuregrupi võitlejat.
  
• 5-9. august - Vabastatakse Kadrina, Aegviidu , Haljala, Kunda ja Avinurme. Taganevad punaarmee üksused põletavad maha Kiviõli tööstuse.
  

Põhja suunas liikunud sakslaste rünnakukiil vallutas Tapa ja jõudis 6. augustil Kunda juures Soome laheni. 8. Armee (NSV Liit) oli pooleks raiutud. Seejärel pöördus üks Saksa korpus itta ja vabastas 17. augustil Narva, võttes selle operatsiooni käigus ligi 6000 vangi. Sakslaste teine korpus koos Pärnu poolt tulnud väeosadega võtsid piiramisrõngasse Tallinna.

• 12-13. august - Taganevad punaväed süütavad enne saksa relvajõudude Kohtla-Järvele jõudmist põlema Kohtla-Järve õlitööstuse.
  
• 16. august - Vabastatakse Vaivara ja Sillamäe. Vaivaras põletab hävituspataljon maha 173 hoonet ja Sillamäe kiriku. Algab Narva-Jõesuus hoonete põletamine. Narvas lasti taandumisel punaväelaste poolt õhku Narva raudteesild.
  
• 17. august - Vallutatakse Narva ja Narva-jõesuu. Enne saksa üksuste jõudmist Narva laseb hävituspataljon Nikolai Trankmanni juhtimisel õhku Narva puusilla.
  
• 23. august - Saksa väeüksused koos Eesti metsavendade üksusega alustavad rünnakut Tallinnale. Vallutatakse esimine kindlustusliin Jägala piirkonnas.
  
• 24. august - Tallinna all vallutatkse teine kindlustusliin. Lahingud toimuvad Pirita lähistel.
  
• 26. august - Lahingud Harkus, Lasnamäel ning Tartu ja Narva maanteel .
  

Kuna 8. armee oli praktiliselt hävinud, allutati selle Tallinna ruumi jäänud väed Balti laevastiku juhatajale admiral Vladimir Tributsile, kes organiseeris Tallinna, kui Balti laevastiku baasi kaitse. Tallinnasse oli koondunud umbes 70 000 punaväelast: 10. Laskurkorpus , mille ülem Nikolajev nimetati laevastiku ülema asetäitjaks baasi kaitsel maismaal. Nende käsutuses oli kokku 224 suurtükki ja 195 õhutõrjesuurtükki. Kaitseks mere poolt oli rannikul 9 rannapatareid, samuti ristleja " Kirov ", "Minsk" ja " Leningrad "; 9 miiniristlejat ja 3 suurtükipaati. Õhukaitse kindlustas laevastiku 10. hävituslennukite eskadrill. Tallinna elanikud käsutati sundkorras linna ümber kaitserajatisi ehitama. Kokku rajati linna ümber kolm kaitsevööndit.
Saksa 18. armee juhataja Georg von Küchleri käsutuses oli kolmest diviisist koosnev XLII korpus kindralleitnant Raitz von Frentzi juhtimisel. Ajavahemikul 20. kuni 25. augustini peetud lahinguis murdsid sakslased vastase kaitse.
28. augustil hõivasid Saksa väed Tallinna, esimesena tungis Tallinna üks Saksa 505. rügemendi pataljon, mille ülemat kolonelleitnant Gottfried Weberit autasustati Raudristi Rüütliristiga. Fred Ise heiskas Pika hermanni torni Eesti lipu. Punaväelased kaotasid neis lahingutes 7500 meest langenutena, lahingutes võeti 11 500 punaarmeelast vangi. Saagiks saadi 91 tanki , 293 kahurit ja 2 soomusrongi. Tallinna sadamas uputati 19 vägedega ja sõjavarustusega laaditud laeva, lisaks üks hävitaja ja veel 9 sõjalaeva. Raskeristlejat "Kirov", üht hävitajat ja veel viit sõjalaeva vigastati raskesti. Balti laevastiku taandumisel Tallinnast uputati ning uppusid sõites miinile 46-67 laevastiku laevast: 3 4-st ujuvbaasist, 17 20-st transportlaevast, ainus tanker, 1 2-st jäälõhkujast, ainus ujuv töökoda, 3 päästelaeva, 6 13-st puksiirlaevast, 3 3-st motorpaati. Uppusid samuti 16 lahingulaeva 128-st: 5 miiniristlejat, 3 vahilaeva, suurtükilaev, 2 allveelaeva, torpeedokaater, 3 miinitraalerit, väikse jahilaev.
Samal päeval tungisid Saksa väed Paldiskisse ja vallutasid linna. Võeti mitu tuhat vangi ja sakslaste kätte langes 6 rannapatareid.
1. septembril vallutasid sakslased Haapsalu ja Virtsu , viies seega lõpule kogu Eesti mandriosa puhastamise Punaarmeest.
1941. a. septembri alguses oli Virumaal Väike-Maarja lähistele Lebavere metsadesse maha jäänud üle 100 taganeva punaarmeelase. Väike-Maarja Omakaitse kutsus üles võitlusesse venelaste vastu. Tuli kokku 46 (48?) meest. Vaenlased piirati sisse, kuid kinni võtta neid ei suudetud. Lahingus sai surma 14 ja haavata 8 punaarmeelast.
14. septembrist kuni 21. oktoobrini toimusid lahingud Eesti saartel. 5. oktoobril 1941 alistusid viimased punavägede riismed Sõrves saksa ja vabatahtlikest ERNA II üksustele, keda toetasid merelt ristlejad Leipzig (ristleja) ja kergeristleja Emden. Saarte nõukogude kaitse ohvitserid ja komissarid lahkusid enne viimaseid lahinguid oma väeosadest Mõntu sadamasse, et poolsaarelt põgeneda. Maha jäänud punaüksustes võttis maad peataolek ning korralagedus ja need andsid end sakslastele vangi. Kokku võeti saartel vangi üle 15 000 punaväelase. Saagiks saadi umbes 300 suurtükki ja miinipildujat.
Operatsioon Siegfried Hiiumaa vallutamiseks algas 12. oktoobril meredessandiga üle Soela väina. Evakuatsioonile lootvad punaväelased võitlesid kohati suure ägedusega. Sellele vaatamata langes saar 21. oktoobril täielikult sakslaste kätte.
Viimase Eesti maaalana jäi Punaarmee kontrolli alla Osmussaar, mille kaitsjad evakueeriti meritsi Kroonlinna 2. detsembril 1941.
Üksikud omakohtu ja vastuhaku juhtumid

• 12. veebruar 1941 Tapal tulistati kohaliku garnisoni sõjaväelast leitnant Pissarevi ja haavati teda;
  
• 27. aprill 1941 süüdati tööstushoone Kiltsis.
  
• 22. mail 1941 teatas Virumaa maakonna parteikomitee sekretär A.Štamm, et 21. mail tapeti Sõmerpalu vallas Kaarli külas, kohalik aktivist A. Kaila ;
  
• 20. juuni pandi toime katse õhkida Võru- Anstla sild;
  
• 25. juuni Virumaa maakonnas Valgejärvel tapeti miilitsavolinik Ernst Soo;
  
• 29. juuni pandi toime kallaetung Urvaste valla komsomoli liikmetele
  

Saksa okupatsioon. 1941. a. suvel lootis eestlaste enamik sakslaste abil omariikluse taastamisele. ometi selgus peatselt, et maa on vaid peremeest vahetanud ning poliitilisest enesemääramisest ei tule juttugi.
Eestist moodustati Ida-alade ministeeriumile allutatud kindralkomissariaat. Saksamaa huvide kõrgeimaks esindajaks oli kindralkomissar Karl Sigismund Litzmann. Kindralkomissari kõvale loodi eestlastest koosnev Eesti Omavalitsus , mille otsustusvõime oli piiratud okupatsioonivõimude käskude-korraldustega.
Jätkusid massilised kohtuvälised repressioonid. Need algasid 1941. a. suvel metsavendade ebaseaduslikest tegudest ning omandasid õige hoo Saksa julgeolekuteenistuse (SD) rakendumisega. Okupatisooniaastail hukkus Eestis koonduslaagrites 125000 inimest. Neist põhiosa moodustasid nõukogude sõjavangid ning Lääne-Euroopast toodud juudid; eestlasi oli tapetute hulgas 4000-5000. Seejuures olid represseerijateks enamasti eestlased.
Pahameelt põhjustas saksastamisele ja natsionaalsotsialismi pealesurumisele suunatud kultuuripoliitika. Kui saksastamisel jäädi suhteliselt tagasihoidlikeks, piirdudes vaid saksa keele süvendatud õpetamisega koolides, siis natsismi ideoloogia levitamisele pandi erilist rõhku. Vastavasisulise propagandakirjanduse väljaandmise kõrval keelustati „vaenlaste“ (juutide, prantslaste, inglaste, venelaste) kultuurisaavutuste mainimine, vaikiti maha osa eesti rahvuskultuurist ja suruti peale rassiteooriat.
Eesti majanduse esmaülesandeks kuulutati Saksa sõjaväe ja Saksamaa tsiviilelanikkonna varustamine ning alles teises järjekorras Eesti tarviduste rahuldamine. Siiski osutasid Saksa võimud ulatuslikku materiaalset abi sõjakahjustuste likvideerimiseks. Suure panuse majanduse taastamisse andis Eesti Rahva Ühisabi (ERÜ), mille peaülesandeks oli sõjas kannatada saanud perekondade eesti hoolitsemine. Algas evakuatsioonide ja sõjapurustuste läbi oluliselt kannatanud tööstuse üleehitamine. Seejuures päärati erilist tähelepanu põlevkivikaevandustele ja keemiatööstusettevõtetele, mis varustasid Wehrmachti kütusega. Arenesid ka masinaehitus , tektsiili- ning paberi- ja tselluloositööstus.
Põllumajanduses määrati igale talule kohustuslik müüginorm, mis polnud aga mõeldud majapidamise laostamiseks, vaid võimaldas talunikel säilitada huvi tootmise laiendamise vastu. Seda osaliselt ka saavutati – kui külvipind ja saagikus jäid 1944. a. veel mõnevõrra madalamaks sõjaeelsest tasemest, siis koduloomade arv ületas selle. Üldine elatustase langes. Eriti raskesse olukorda sattusid linlased, kelle varustamine toimus kaardisüsteemi alusel.
Rahvuslikel jõududel puudus valikuvõimalus.