Nõuded magistritöö kirjutamiseks (0)

Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia
Üliõpilaste kirjalike uurimus- ja kraaditööde nõuded
( Prof . Urve Lippuse juhendi põhjal töödelnud ja praktiliseks kasutamiseks täiendanud Kristel Pappel )
EMTA uurimis - ja kraaditööde liigid tulenevad õppekavade nõuetest ja võivad muutuda koos õppekavade muutustega . Jooksvalt täpsustatud nõuded tööde kirjutamiseks kasutatava aja ja tööde mahu kohta leiab õppekavadest ja ainekataloogist. Üldiselt jagunevad üliõpilaste kirjalikud tööd referaatideks, esseedeks ja uurimuslikeks töödeks.
Käesolev juhend puudutab uurimuslikke töid. Uurimuslik töö tähendab mingi probleemi püstitamist, seda puudutava kirjanduse ja materjali tundmaõppimist ning probleemile oma lahenduse pakkumist. Uurimuslikku tööd eristab esseest see, et essee jaoks piisab väitest ja arutlusest ning järeldustest, stiil on vabam ja kirjanduslikum. Aga ka esseel peab olema uurimisprobleem , eesmärk jms ning ta peab demonstreerima valitud teema materjali ja kirjanduse piisavat tundmist.
I Üldised nõuded magistriõppe lõputöödele (lõputöö muusikaerialade magistriõppe osana , sh pedagoogiline lõputöö)
Tööd peavad olema A-4 formaadis , trükitakse ühele lehepoolele, põhitekst reavahega 1,5 ja kirja suurus Times New Roman 12 punkti.
(Selles konspektis on ruumi kokkuhoiu mõttes kasutatud 1,0 reavahet.)
Tööde mahtu arvestatakse täheruumides ja ilma lisadeta (s.t kuni kirjanduse nimestik k.a).
Muusikaerialade (interpreedid, heliloojad , helirežissöörid) lõputöö maht on 20 000-25 000 tähemärki ehk 0,5 autoripoognat (12-15 lk). Nendel erialadel võib kirjutada ka pedagoogilise lõputöö ( valides pedagoogilise ainekompleksi), mille maht on samuti 0,5 autoripoognat.
Interpretatsioonipedagoogika instituudi pedagoogilised lõputööd on 40 000–50 000 tähemärki ehk 1 autoripoogen (umbes 24 lk; kuni lisadeni). (See on alampiir , aga ei ole ka mingit mõtet liiga pikka-laia tööd kavandada, kuhu Te lõpuks „ära upute“ ja ei suuda lõpetada!!!)
Töödes kasutatud väljendusviis peab olema selge ja mõttekäigud lugejale arusaadavad, teksti esitamine loogiline. Töö adressaadina võiks ette kujutada oma kaasmagistrante jt kolleege ning õppejõude.
Töö peab vastama püstitatud probleemile.
Kõik kirjalikud uurimistööd tuleb esitada nii, et käsikiri võiks edasi minna kirjastamisele (trükki).
Keeleliste küsimuste puhul võib kasutada Eesti Kirjanduse Instituudi veebilehel olevaid materjale ( http://portaal.eki.ee ), samuti eesti keele elektroonilist käsiraamatut ( http://public.keelevara.ee , seal edasi „Tasuta keskkond“).
1. Töö komponendid
Tööd peavad sisaldama järgmisi komponente:
tiitelleht; abstrakt ; sisukord; põhitekst; allikate ja kirjanduse nimestik.
Tiitellehel olgu märgitud:
EMTA vastav üksus, kus töö tehakse (ülal); töö autor ja pealkiri (keskel ja suurelt ); pealkirja all töö liik (magistritöö); töö liigist allpool ja veidi paremal juhendaja ; lehekülje allosas koht ja aeg (Tallinn 2010).
Kiri Times New Roman, soovitav suurus tiitellehel 14 pt, autori nimi ja pealkiri 16 pt (või 14 pt ja suurtähtedes) ning paksus kirjas ( bold ).
Pealkirja valikul tuleks püüda see sõnastada võimalikult lühidalt, selgelt ja täpselt. Kontrollige, et pealkiri vastaks esitatud kirjatööle, mitte ei kajastaks teema valiku algetappe.
Abstrakt on töö lühitutvustus, mille funktsioon on aidata kaasa töö levikule andmebaasides, sisaldades ühtlasi töö seisukohalt olulisemaid märksõnu. Abstraktis tuleb esile tuua uurimisprobleem, töö eesmärk, peamine meetod ja peamised allikad ja/või kirjandus, millele toetuti (näit mingi oluline artikkel, autor, raamat, ühesõnaga teoreetiline raamistik ). Abstrakti pikkuseks on ca 150 sõna koos töö pealkirja ja autori nimega ja ta peab mahtuma ühele lehele. Töö pealkiri peab olema esitatud abstraktis nii eesti kui ka inglise keeles (viimane kursiivis ).
Pärast abstrakti tuleb järgmisel lehel
Sisukord
koos vastavate leheküljenumbritega. Sisukorras esimesena tuleb nimetada sissejuhatust.
Peatükid on nummerdatud. Lubatud on kaks variant:
a)
Sissejuhatus ja kokkuvõte ilma numbrita, peatükid nummerdatud;
b)
Läbiv numeratsioon : 1. Sissejuhatus, ….., seega ka kokkuvõte on nummerdatud. Allikate ja kirjanduse nimestikku ei nummerdata. Kui lisasid on rohkem kui üks, tuleb need nummerdada: Lisa 1, Lisa 2 jne.
Kui peatükid jagunevad omakorda alapeatükkideks (1.1., 1.2., 1.3. jne; võib vormistada ka ilma punktita teise numbri järel – 1.1, 1.2, 1.3), tuleb neid ka sisukorras näidata, soovitavalt taandega.
Kui töös on palju lühendeid, järgneb sisukorrale järgmisel lehel lühendite loetelu ( selgitus ), pealkirjaks
Lühendid
Põhitekst koosneb järgmistest osadest:
Sissejuhatus –
töö uurimisprobleemi ja eesmärgi tutvustamine; vajadusel (olenevalt teemast) hüpoteesi püstitamine; teemavaliku põhjendus (osutamine ka aktuaalsusele), uurimismeetodite tutvustamine, ülevaade kasutatud materjalist (allikate iseloomustus – mis liiki allikaid kasutate) ja kirjandusest, s.t mõtlemiskontekstide avamine (Teie töö teoreetiline taust, raamistik) ning vajadusel sellega seoses antud probleemi uurimisseisust üldse; töö tervikstruktuuri lühitutvustus.
Soovi korral võite sissejuhatuse lõpus tänu avaldada Teid oluliselt abistanud isikutele.
Järgnev töö põhiosa (magistritöös olenevalt teemast umbes 2-5 peatükki) peab sisaldama probleemi käsitluse (vajadusel ka selle teoreetilise tausta avamise ja analüüsi, s.t pärast sissejuhatust tuleb peatükk teema teoreetilise analüüsiga) ja teema arenduse.
On teemasid , mille puhul on vajalik ka empiirilise (kogemustel, katsetel põhineva) uurimistöö läbiviimine (proovitunnid, katsed, prooviprotsess jms). Siis võiks olla põhiosa struktuur järgmine: teema teoreetiline analüüs ja arendus; empiirilise uurimistöö läbiviimise ja meetodite kirjeldust, saadud andmete analüüs ning tulemuste interpretatsiooni.
Iga peatükk algab uuelt lehelt (alapeatükkide kohta see ei kehti)..
Iga peatüki alguses võiks olla väike sissejuhatav , lugejat ettevalmistav osa selle peatüki temaatikale (3-… lauset). Peatüki lõpus võiks selle peatüki peamised järeldused üldistada ja kokku võtta.
Kokkuvõte –
peab vastama sissejuhatuses püstitatud eesmärgile, toob (veel kord) üldistatult välja töö tulemused ja lahenduse probleemile.
Pärast kokkuvõtet järgneb allikate nimestik ja kirjanduse nimestik.
Allikad
Allikad on töö kirjutaja otsene uurimismaterjal, näit dokumendid , õppekavad, intervjuud (kuupäevaga), e-kirjad, kirjad, osalemine külalisõppejõudude kursustel (ajavahemikuga) või enesetäiendustel – juhul kui see on töö suhtes oluline allikas, millele viitate – , mingi rolli või lavastuse valmimisperiood (ajavahemikuga), CD- ja DVD- salvestused (kui neid analüüsides kasutate).
Kui allikaid on mitut liiki, tuleb need grupeerida.
Kirjandus või Kasutatud kirjandus
(Mõlemad pealkirjad on aktsepteeritud, neil on küll väike sisuline vahe – Kirjandusse võite panna ka raamatuid, millega olete teemat uurides tutvunud, aga töös nendele ei viita.)
Kirjanduse nimekiri tuleb järjestada tähestiku järgi raamatute või artiklite autorite perekonnanime alusel. Sama autori teosed järjestatakse kronoloogiliselt. Kui väljaandel puudub autor, tuleb alustada väljaande pealkirjast ja see paigutada nimekirja vastavalt tähestikule.
Allikate ja kirjanduse nimekirja vormistamisest tuleb lähemalt juttu allpool.
2. Lisad
Vajadusel liidetakse tööle lisad, nende hulgas võib olla ka heli- või andmekandjaid .
Olenevalt töö teemast saab lisadesse saab panna mahukad illustreerivad materjalid, analüüsitavad õppekavad, kasutatud küsimustikud jms – kõik selle, mis hõlbustab lugejal töö mõistmist, aga põhitekstis oleks liiga koormav.
Lisad peavad olema pealkirjastatud ning järjest nummerdatud lehtedel. Kui lisades on tegemist trükitekstiga, siis kehtivad sellele üldised vormistusreeglid, kuid reavahe ja kirja suurus võivad olla astme võrra väiksemad töö põhitekstis kasutatust.
Lisad peavad seostuma töö põhiosaga. Vastavas tekstilõigus, mis vajab töö lisaga tutvumist, peab töö autor osutama lisale (vt lisa 1). Lisade olemasolu peab nimetama ka sissejuhatuse lõpus.
Lisad võivad olla, aga ei pea.
3. Töö esitamine
Tööd peavad olema köidetud, magistritöö puhul piisab kamm- või vedruköitest. Töid esitatakse kahes eksemplaris hiljemalt 10. jaanuariks (vt peatükki „Töökorraldus“).
II Vormistamisest
Nagu öeldud, peavad tööd olema A-4 formaadis, trükitakse ühele lehepoolele, põhitekst reavahega 1,5 ja kirja suurus Times New Roman 12 punkti.
2. Millist fonti (kirja) kasutada?
Peatükkide pealkirjad on paksus kirjas ning võivad olla 14 pt. Alapeatükkide pealkirjad samuti paksus kirjas, aga 12 pt. Peatüki ja alapeatüki pealkirja järel EI ole punkti.
Peatüki pealkirja ja esimese rea vahele jääb kaks tühja rida. Alapeatüki pealkiri paikneb eelneva teksti suhtes ühe tühja rea võrra allpool, pärast alapeatüki pealkirja jääb taas üks rida tühjaks.
Uue lõigu esiletoomiseks võib kasutada taandrida või jätta lõikude vahele üks tühi rida.
Kui peatüki sees soovitakse esile tõsta mingit olulist mõistet vms, millest järgneb pikem jutt, võib see mõiste olla paksus kirjas. Allajoonimist eriti ei soovitata .
Lauseid eristavad tühikud, s.t pärast eelmise lause lõpupunkti on tühik. Üldjuhtudel ongi pärast punkti tühik, näit 1930. aastal.
Erandid:
v.a (väljaarvatud) jt lühendid,
5.-6. klass (esimesel juhul ei ole tühikut, teisel on)
27.-28. mai (sama)
Lühendite lõppu punkti ei panda. (Aga kui töös on läbivalt lühendite lõpus punkti kasutatud, ei loeta seda veaks .)
Tühikud esinevad ka pärast koma , semikoolonit, koolonit jne. Erandid:
5,6 ja 1,2 jms.
Kriipsud: mõelge, kas on sidekriips
(ei ole tühikuid, v.a. liitsõna lühendamisel – Eesti Muusika - ja Teatriakadeemia – siin on enne ja'd tühik, sest algab iseseisev sõna) või
mõttekriips (tühik on mõlemal pool kriipsu ja kriips ise on pikem, vt eelmine näide sulgudes).
Sulud: pärast 1. sulgu ja enne 2. sulgu EI ole tühikut (vt eelmine näide).
Nurksulud [ ]: Teie kommentaar, parandus, väljajäte tsitaadi sees.
Juhiksin tähelepanu järgarvude kasutamisele, eriti aastaarvude puhul: 1930. aastal, 1930. aastatel, 1930ndate muusika (mitte 1930ndate aastate)
Kaldkirja ehk kursiivi (italic) kasutatakse EMTA töödes võõrkeelsete terminite, sõnade, pealkirjade puhul. NB! Ilma jutumärkideta!
Eestikeelsete raamatupealkirjade puhul on kaks võimalust:

Panna ka need kursiivi;

Esitada nad jutumärkides ja mitte kursiivis.
Magistrant valib nendest võimalustest ühe ja kasutab seda LÄBIVALT.
Ajalehtede ja ajakirjade pealkirjad tekstis on ilma jutumärkide ja kursiivita.
Näiteid:
Kultuurilehes Sirp ilmunud intervjuus väitis …
Teatriarvustused ilmusid saksakeelses päevalehes Revalsche Zeitung .
Ajakiri Teater. Muusika. Kino kajastab …
Omaette nõuded on kirjanduse nimestiku vormistamisel : seal on KÕIKIDE väljaannete (raamat, kogumik, ajaleht jms) pealkirjad kursiivis, olenemata keelest. (NB! Artiklite pealkirjad on püstkirjas – normal.)
Autoriteksti sees kasutatud pikemates tsitaatides (kui need moodustavad omaette lõigu),
illustreerivas materjalis ja joonealustes on soovitav kasutada reavahet 1 ja väiksemat kirja. (Joonealustes 10 pt.)
2. Nimed
Kõik tekstis esinevad nimed tuleb esmamainimisel esitada täisnimena, s.t eesnimi ja perekonnanimi . Edaspidi piisab perekonnanimest. Juhul, kui on sama perekonnanimega autoreid vms, tuleb segaduse vältimiseks kasutada eesnimetähte või vajadusel eesnimi välja kirjutada (L. Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson).
Näidete, tabelite jms vormistamine
Kõik tabelid , joonised, fotod ja noodinäited peavad olema nummerdatud ja sisaldama selgitavat allkirja. Siinjuures võib soovi korral kasutada paksu kirja.
Joonis 1. Rõhutute ja rõhuliste taktideosade vaheldumine
Tabel 1. Õppeainete jaotus õppeaastal 2010/2011
Näide 1. Mozart , Klaverisonaat a- moll KV 310, I osa, t 1-8
Ka siis, kui tekstis on näide põhjalikult lahti seletatud, peab seda allkirjaga lühidalt kordama. Kui noodinäide on mingist teosest, siis tuleb lisada taktinumbrid vms. konkreetset kohta määravad andmed ja viide kasutatud noodiväljaandele (ühe noodi puhul piisab töö algul kasutatud väljaande tutvustamisest).
3. Refereerimine ja tsiteerimine
Kasutades töös kellegi teise teksti või materjali, tuleb viidata autorile (vt ka näide 1). Kui teise autori teksti kasutatakse algses sõnastuses, on tegemist tsitaadiga ja see tuleb nii tähistada. Tsitaat tuleb panna jutumärkidesse ja pikemast tsitaadist (üle paari rea) tuleks moodustada omaette lõik (mille võib ka visuaalselt eristada väiksema kirja ja/või nihutatud äärtega).
Üldiselt on soovitav pigem kokkuvõtlikult ja oma sõnadega refereerida kui palju ja pikalt tsiteerida. Pikad tsitaadid võivad jätta mulje, et töö autor pole neid ise enda jaoks lahti mõtestanud. Kui Te mõne autoriga polemiseerite, on tsiteerimine vajalik, samuti teatud mõtte rõhutamiseks, kaalu andmiseks .
4. Viitamine
Teksti sees viitamiseks on mitu võimalust, kuid ühe töö piires tuleb seda teha ühtmoodi. Järgnevalt tutvustan ainult üht viitesüsteemi, nimelt lühiviiteid: viidatava teksti järel sulgudes seisab autori perekonnanimi, teose väljaandmisaasta ning pärast koolonit ja tühikut leheküljenumber või numbrid , näiteks ( Ross 2003: 57). Viide on teksti SEES, kohe selle lause lõpus ENNE punkti, milles kasutatakse vastavat teost.
Viidatud teoste täielikud kirjed on töö lõpus kirjanduse loetelus (NB! Mitte kasutada seal jutumärke!)
Kui Teie töö piires esineb mitu sama perekonnanimega autorit , tuleb lühikirjesse lisada eesnime täht:
(Normet, I. 2002: 77) ja (Normet, L. 1990: 15-16)
Kui autoreid on kaks või kolm, tuleb kõiki mainida ja eristada semikooloniga:
(Saro; Pappel 2008: 15)
Kui autoreid on rohkem kui kolm, piisab esimese mainimisest ning lühendi jt lisamisest:
( Lippus jt 1995: 20)
Kirjanduse nimestikus on eesnimed kõigil autoritel välja kirjutatud. (Kui pole võimalik kindlaks teha, siis jääb nii nagu on tiitellehel.)
Kui kasutate tsitaati, mille autor erineb kasutatava raamatu või artikli autorist (s.t artiklis või raamatus on kedagi teist tsiteeritud, Teie aga soovite ka oma töös antud tsitaati kasutada), peab Teie eelnevast tekstist selguma tsitaadi autori nimi, viide aga läheb Teie poolt otseselt kasutatud raamatu või artikli alusel:
Aleksandr Bestužev-Marlinski on meenutanud: „… majades on meeldiv puhtus ; laual ei valitse toredus, vaid maitse, köökides kord“ (Pappel 2003 : 27 järgi). Või: (tsit Pappel 2003: 27 järgi).
Viiteks vajalikud andmed on enamasti leida väljaande tiitellehelt ja selle pöördelt.
Nootidele, helisalvestustele ja nende saatematerjalile (plaadiümbrised, CD-vihikud) viidatakse nagu teistelegi publikatsioonidele.
Samuti võib viidata ettekannetele, sel juhul tuleb peale autori ja ettekande pealkirja märkida konverentsi vms. ürituse nimi ning toimumisaeg ja koht.
NB! Järgnevates näidetes on üldtuntud lühendite järel (jt, lk) ära jäetud punkt. Lubatud on aga ka punktiga lühendid (nii nagu paljud meist koolis õppisid). Tähtis on ÜHTSE süsteemi olemasolu: otsustada ühe variandi kasuks ja siis sellest kinni pidada.
Näide 1. Viide raamatule
Meie esivanemad kutsusid oma meistrimehi seppadeks, mis on käsitöölise vanim eestikeelne nimetus kohalikes allikates ( Kaplinski 1995: 30).
Küllike Kaplinski märgib oma raamatus järgmist: “Peale puuseppade, puunikerdajate ja maalrite on Tallinna tislerite huvid põrkunud siin ajuti töötanud orelimeistrite omadega, kes lisaks põhitööle üritasid agaralt lisa teenida tisleri - ja nikerdajatööga.“ (Kaplinski 1995: 31).
(NB! Pärast koolonit on tühik.)
Kirjanduse nimestikus tuleb kirjed koostada vastavalt sellele viitamissüsteemile, esitades kõigepealt autori perekonna- ja eesnime ning siis ilmumisaasta. Sellele järgneb raamatu pealkiri kaldkirjas. Lõpuks on ilmumiskoht ja kirjastuse nimi, eraldatud kooloniga
Kaplinski, Küllike 1995. Tallinn – meistrite linn. Tallinn: Koolibri.
(NB! Pärast koolonit on tühik.)
Kui ilmumiskohti või kirjastusi on (a) kaks, tuleb mõlemaid märkida, neid semikooloniga eristades. Kui neid on (b) rohkem, piisab ühest ning lühendist jt. Võõrkeelse raamatu puhul on soovitatav kasutada vastaval juhul lühendit etc
(a)
Kassel: Bärenreiter; Stuttgart: Metzler
ning
(b)
Kassel etc: Bärenreiter etc
Viitamisel magistri - või doktoritööle, mis pole trükis ilmunud, tuleb kirjes lisada, et tegemist on käsikirjaga. Sellisel juhul piisab koha ja kirjastuse asemel üksnes kõrgkooli nimetamisest. Kirje näeb välja selline:
Hunt, Kadri 2004. Eesti rahvapäraste koraaliviiside varieerimisest. Kaheteistkümne koraali variantide võrdlus ja analüüs. Töö muusikamagistri kraadi taotlemiseks. Käsikiri. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia.
Kui viidatakse artiklile, jääb lühiviite vormistus samaks: autori perekonnanimi, teose väljaandmisaasta ning pärast koolonit ja tühikut leheküljenumber või numbrid ( Kaus 2007: 98).
Näide 2. Viide kogumikus ilmunud artiklile
Tekstis:
Sellele igati keerukale ja kihilisele vormilisele struktuurile (mida antakse edasi nii video kui ka näitleja keha ning miimika abil) tundub aga lausa vastanduvat „Hamleti“ sõnumi lihtsus (Kaus 2007: 98).
Erinevused ilmnevad aga kirje vormistamisel kirjanduse nimestikus, sest seal peab nimetama ka väljaannet, milles artikkel ilmus, ning osutama vastavatele lehekülgedele. Väljaande nimetus peab olema kaldkirjas.
Artikli pealkirja (püstkirjas) lõpus on punkt. Seejärel pärast tühikut on vajalik mõttekriips, et paremini eristada artikli pealkirja väljaande pealkirjast, ning tühik. Väljaande pealkiri on, nagu juba öeldud, kaldkirjas (olenemata keelest). Kogumiku puhul on vaja näidata koostajat või toimetajat.
Kirjanduse nimestikus:
Kaus, Jan 2007. Vormilt ülekeev, sisult universaalne. – Teatrielu 2006. Toim Madis Kolk. Tallinn: Eesti Teatriliit, lk 94-107.
Kui viitate konkreetse autori artiklile kavalehes, on see nagu kogumiku artikkel. Igal juhul tuleb mainida kirjes, et tegemist on kavalehega. Kui uurite kavalehte ajaloolistel vms eesmärkidel (repertuaari ülevaade kavalehtede põhjal vms), on see allika rollis ja läheb allikate nimekirja.
Kui on tegemist mingi mitmeosalise väljaandega või seeriaga, tuleb märkida kirjesse ka köide või vihik vms.
Siitan , Toomas 2000. Koraaliraamatud Eesti- ja Liivimaal enne 1850. aastat. – Valgeid laike eesti muusikaloost. Eesti Muusikaloo Toimetised 5. Koost Urve Lippus. Tallinn: Eesti Muusikaakadeemia, lk 57-96.
Näide 2a. Artikkel noodiväljaandes, näiteks eessõna
Braun, Werner 1976. Vorwort. – Johann Valentin Meder. Die beständige Argenia. Das Erbe deutscher Musik . Bd 63. Mainz: Schott, S 3-6.
Lühendamine: köide – kd, volume – Vol, Band – Bd; lehekülg – lk (lk-d), page – p (pp), Seite – S.
Näide 2b. Artikkel CD kaasvihikus
Mitchell , Donald 1995. The Creating of the Eigth. – Gustav Mahler . Symphonie No. 8. CD Deutsche Grammophon 445 843-2, pp 9-12
Siin on oluline CD seerianumber . Kui ilmumisaasta pole teada, piisab seerianumbrist.
Vt ka näide 13, CD kui allikas.
Näide 3. Viide ajakirjas ilmunud artiklile
Tekstis:
Ühtlasi täitis Dörptsche Zeitung kuulutuslehe funktsiooni (Jürjo 1989: 345).
Ka ajakirja puhul järgneb kirjanduse nimestikus aastaarv kohe autori nimele . Ilmumiskohta ja toimetajat ei ole vaja märkida.
Kirjanduse nimestikus:
Jürjo, Indrek 1989. Tartu vanim ajaleht XVIII sajandi lõpul. – Keel ja Kirjandus. Nr. 6, lk 343-350.
Näide 4. Arvutivõrgu informatsioon – põhimõtted on samad, ainult tuleb lisada elektrooniline aadress http://www . jne. ning kasutamise kuupäev.
Kui veebiaadresse on mitu, on soovitav need esitada oamette grupina kirjanduse nimestiku lõpus.
Näide 5. Ajalehes ilmunud artikkel
Paalma, Vilma 1994. 168 aastat Tallinna-Rossinit. – Kultuurileht. 22.02, lk 8.
Näide 6. Entsüklopeedias ilmunud artikkel
NB! Mitmeköitelise väljaande puhul tingimata märkida köide! (Lühendamine: köide – kd, volume – Vol, Band – Bd)
Lippus, Urve 2001. Estonia. Art music. – The New Grove Dictionary of Music and Musicians. Second edition . Ed by Stanley Sadie. Vol 8. London: Macmillan, pp 250-251.
Eesti Entsüklopeedias ilmunud artiklite puhul ei ole vaja autorile viidata, sest artiklid on üldjuhul lühikesed ja sageli puudub ka autor.
Näide 7. Sama autori samal aastal ilmunud kirjutised
Siin kasutatakse tähti a, b, c...
Tekstis: Ent revolutsionäär oli juba ammu surnud ( Aleksejev 1993a: 25).
Kirjanduse nimestikus:
Aleksejev 1993a = Aleksejev, Vladimir 1993. Lugusid minevikust. Tallinn: Eesti Raamat.
Tekstis: Paljud kaotasid koha ülikoolis (Aleksejev 1993b: 79).
Kirjanduse nimestikus:
Aleksejev 1993b = Aleksejev, Vladimir 1993. Akadeemikud meenutavad. Tallinn: Koolibri.
Näide 8. Venekeelne kirjutis
Juhul, kui kasutatud raamat või artikkel on venekeelne, siis autor võib tekstisiseses viites esineda sellest hoolimata ladina tähtedega.
Tekstis: Ainult Valeri Kotiku 1998. aastal ilmunud mitmeosalist artiklit Nõukogude Venemaa sõjaväeluure algusaastatest ( Kotik 1998: 5-12) on Walter siiski kasutanud.
Kirjanduse nimestikus valige kahe võimaluse vahel:
1) kirjutate kõik ladina keele tähtedega –
Kotik, Valeri 1998. Sovetskaja vojennaja razvedka. – Svobodnjaja Mõslj. Moskva : [?], str. 5-12.
2) parem on võrdusmärki ja slaavi tähti kasutades –
Kotik 1998 = sama mudel, ainult slaavi tähtedega.
Nurksulud näitavad, et kirjastust ei olnud tiitellehel ega selle pöördel näidatud.
Näide 9. Intervjuud
Alati tuleb nimetada intervjueeritava nimi ning intervjuu kuupäev, seda nii viites kui ka allikate nimestikus (intervjuud lähevad teatavasti allikate alla).
Tekstis:
Muusika aitab tal lavastust raamida ( Karusoo , intervjuu 29.10.1999).
Allikate nimestikus:
Intervjuud
Karusoo, Merle 29.10.1999
Veel näiteid viitamisest
Näide 10
Rikkamates teatrites tegutses dramaturg (Dramaturg, Theaterdichter), kelle ülesanne oli näidendite kirjutamine ja ümbertöötamine (Frenzel 1979: 344-345).
Kirjanduse nimestikus kirje:
Frenzel, Herbert A. 1979. Geschichte des Theaters. Daten und Dokumente1740-1840. München: Deutscher Taschenbuch Verlag.
(Tiitellehel oli autori nimi Herbert A. Frenzel)
Näide 11. Pikema teksti refereerimine
Linnateatris viljeldi nii ooperit kui ka draamat , trupi spetsialiseerumine ühele neist algas pikkamisi XIX sajandi teisel poolel seoses teatrirežii arenguga. Eduard Devrienti väitel tabas saksa näitekunsti 1820. ja 1830. aastatel langus just seetõttu, et samas teatris viljeldi ka ooperit, millele kulutati rohkem aega, raha ja energiat. Devrient tunnistab , et tänu hoolikamale ettevalmistusele olid ooperietendused draamalavastustest hoopis kõrgemal tasemel. (Devrient 1929: 376-377).
Siin on viide pärast punkti, sest KOGU lõigu tekst on kokku võetud nendelt lehekülgedelt.
Kirjanduse nimestikus kirje:
Devrient, Eduard 1929 (1850). Geschichte der deutschen Schauspielkunst. Berlin ; Zürich: Eigenbrödler.
(Kommentaar: esmatrükk oli 1850 ning sellises ajaloolise töö kontekstis on otstarbekas sellele viidata.)
Näide 12. Pikem tsitaat, mis lõpeb punktiga. Autor puudub
Ka lohakas käitumine tühjendas rahataskuid:
“Lobisemine, valjud pillihääled ja prelüdeerimine proovides või enne vaheaja
algust on sündsusetu ja igal juhul keelatud; selle vastu eksimisel on trahv 25
kopikat .” (Gesetze... 1810: 6).
Väljaande autor või koostaja pole teada, seetõttu tuuakse ära pikast pealkirjast ainult algus, järgneb kolm punkti. Kuna väljaande pealkiri on võõrkeelne, siis on see kirjutatud kursiivis.
Et tegemist on ajalooallikaga, on viitekirje allikate nimekirjas:
Gesetze der Ordnung für das Orchester-Personale des Revalschen Theaters 1810. Reval: J. G. Minuth.
Kuna aastaarv on mainitud väljaande pealkirjas ja midagi muud ilmumisaasta kohta pole teada, on ka aastaarv 1810 kursiivis kui raamatu pealkirja osa.
Kui on tegemist väljaandega, mis kuulub kirjanduse nimestikku, aga autor puudub, siis tuleb samuti esikohale väljaande pealkiri, mis tähestiku alusel nimekirja lülitatakse.
Näide 13. CD kui allikas (näit interpretatsiooni analüüs)
Gustav Mahler. Symphonie No. 8 1995. Berliner Philharmoniker, cond Claudio Abbado. Cheryl Studer, Sylvia McNair, Andrea Rost, Anne Sofie von Otter, Rosemarie Lang, Peter Seiffert, Bryn Terfel, Jan-Hendrik Rootering; Rundfunkchor Berlin , Prager Philharmonischer Chor , Tölzer Knabenchor. Berlin, Philharmonie, Grosser Saal , 1994. CD Deutsche Grammophon 445 843-2.
(Kommentaar: 1994 on salvestamisaasta, 1995 CD ilmumisaasta.)
Näide 14. Noodiväljaanne on allikas
Gustav Mahler. Symphonie No. 8 1977. Partituur. Budapest: Musica; Wien : Universal.
Kui on oluline, kes on nooti toimetanud (redigeerinud), tuleb see lisada.
Franz Schubert . Sonaten für Klavier und Violine 1973. Noot . Red. Monika Holl, David Oistrahh. Wien: Wiener Urtext Edition.
Kui noote on rohkem, nii et moodustub alagrupp noodiväljaannetest, pole vaja pärast aastaarvu kirjutada, et tegemist on noodiga .
Näide 15. Allikad pärinevad arhiividest, muuseumidest (NB! Enne peavad lühendid olema seletatud!)
Arhiivimaterjalidele viitamine toimub põhimõttel, et viide peaks võimaldama lugejal vastavat materjali üles leida. Kasutatud arhiivimaterjalide loetelu esitatakse enne kirjanduse loetelu, see võib olla ühtse pealkirja all Allikad ja kirjandus (kui allikaid ei ole palju).
Tallinna Linnaarhiivis hoitakse üht vanemat säilinud saksa vastlamängu teksti “Õnneratas” (De lucke rat), millel on daatum 13. mai 1430 (TLA f 230, n 1, s B.O. 10).
Võib ka lühemalt: (TLA 230, 1, BO 10)
Juhul kui lühendid on töö alguses välja toomata ja allikaid ei ole palju:
Allikate nimestikus:
TLA =Tallinna Linnaarhiiv. Fond 230, nimistu 1, säilik B.O.10.
Küll aga tekkis Estonia näitetrupi1 kutseliseks saades 1906. aastal Tallinnas esimest korda olukord, et samas paigas tegutseb kaks professionaalset teatritruppi – saksa ja eesti. Konkurents ei kujunenud tingimata eestlaste kasuks: kardeti, et haritum eesti publik voolab Saksa Teatrisse ja seda eriti pärast uue maja valmimist, sest kui “teised hea sisseseade juures heas Saksa keeles neidsamu tükkisid ette kannavad, meil aga kehva sisseseade juures kehvas Eesti keeles, miks ei peaks sinna mindama“, nagu nenditi Estonia seltsi peakoosolekul 1908. aasta maikuus (TMM f T 10, n 2, s 11, lk 60).2
Allikate nimestikus:
TMM = Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum . F T10, n 2, s 11, lk 60.
( Eeldusel , et lühendid f , n ja s on varem seletatud, kasvõi allikate nimestiku alguses, kui ei ole eraldi lühendite nimekirja töö alguses pärast sisukorda.)
See näide demonstreeris ka joonealuste märkuste kasutamist.
Näide 16. Viide ajalehele (ilma autorita)
Tekstis:
(EP, 25.06.2009)
Nimestikus:
EP = Eesti Päevaleht, 25.06.2009
Harjutused
Mis on valesti?
Sellele igati keerukale ja kihilisele vormilisele struktuurile (mida antakse edasi nii video kui ka näitleja keha ning miimika abil) tundub aga lausa vastanduvat „Hamleti“ sõnumi lihtsus (Kaus: lk. 98).
Sellele igati keerukale ja kihilisele vormilisele struktuurile (mida antakse edasi nii video kui ka näitleja keha ning miimika abil) tundub aga lausa vastanduvat „Hamleti“ sõnumi lihtsus. (Kaus 2007:98).
Kirjanduse nimestikus:
Kaus, Jan 2007. Teatrielu 2006. Vormilt ülekeev, sisult universaalne. Tallinn:Eesti Teatriliit.
Rikkamates teatrites tegutses dramaturg (Dramaturg, Theaterdichter), kelle ülesanne oli näidendite kirjutamine ja ümbertöötamine. (Frenzel 1979:344-345).
Rikkamates teatrites tegutses dramaturg ( Dramaturg, Theaterdichter ), kelle ülesanne oli näidendite kirjutamine ja ümbertöötamine (Frenzel 1979: lk.344-345 ).
Leichter, Karl 1982. Tallinna muusikaelu XIX sajandil. Valik artikleid. Koost . Johannes Jürisson. Tallinn, lk. 157-199.
Siitan, Toomas2000.Koraaliraamatud Eesti- ja Liivimaal enne 1850. aastat. Valgeid laike eesti muusikaloost. Tallinn.
5. Töökorraldus lõputöö kirjutamisel
5.1. Organisatsioon
Üheaastaste magistrantide töö toimub rühmades. Rühma juhendaja on üldjuhul kõigi tööde juhendaja. Õppetöö vorm on seminar (MTX905). Lisaks sellele on individuaalsed juhendamistunnid (10 tundi), mida viib läbi rühma juhendaja või erandkorras teine juhendaja (oleneb teemast) (seda on õppekavas nimetatud „Lõputöö“ MTX900).
Muusikateaduse osakond vastutab magistriõppe interpreetide ja heliloojate töö korraldamise eest. Interpretatsioonipedagoogika instituudi õppejõud juhendavad oma instituudi magistrantide töid ning interpreetide pedagoogilisi lõputöid. Heliloojate ja kooridirigentide pedagoogilisi töid juhendavad muusikateaduse osakonna õppejõud.
Lõputöö seminarid toimuvad kord nädalas. Kuna need on otseselt seotud töö kirjutamise ja arutamisega, tuleb kohal viibida ja aktiivselt osaleda vähemalt kaheksal seminaril ( lugedes ja arutades teiste töid), oma tööd näidata vähemalt neli korda. Kui neid tingimusi ei täideta, ei saa magistrant seminari eest arvestust (MTX905).
5.2. Lõputöö
Lõputöö maht on pool autoripoognat, 12-15 lehekülge, kusjuures reavahe on 1,5. Samas mahus on interpreetide ja heliloojate pedagoogiline töö. (Interpretatsioonipedagoogika erialal – PEX 901 – aga üks autoripoogen, 24 lehekülge.) Vormistuse nõuded on magistrantidel teada ainest „Teadustöö kirjutamise metoodika“ (MTX250).
Kuna töö on väiksemahuline, on soovitav teemat võimalikult piirata.
Välismagistrantide puhul on mõeldav ka referaadilaadne töö, kui magistrandil puuduvad täielikult oskused uurimuslikku tööd kirjutada.
5.3. Tähtajad
Lõputöö peab valmima sügissemestri jooksul. Töö peab olema neli korda seminaris näidatud ja mustandina valmis 10. detsembriks. Pärast 10. detsembrit (võib ka enne seda) toimub töö seminarisisene kaitsmine (kaaslased ja rühma juhendaja) ning seejärel saab magistrant arvestuse või mitte. Pärast seda viiakse sisse viimased parandused. Töö lõplik variant tuleb esitada 10. jaanuariks. Vaja on kahte spiraal - või kammköites eksemplari. Lõputöö eksam toimub talvise eksamisessiooni raames.
5.4. Lõputöö eksam
Eksam ei ole avalik. Eksamit viib läbi vastav komisjon , kes paneb ühise arutluse tulemusena tööle hinde. Magistrant eksamile ilmuma ei pea. (Interpretatsioonipedagoogika instituudis toimub eksam suuliselt väikse kaitsmise näol.)
Lisa. Töö kaitsmine (võib vaja minna interpretatsioonipedagoogika erialal)
Kaitsmine koosneb järgmistest osadest: väitleja ettekanne (töö teema, probleemi, eesmärgi, meetodi, materjalide, ülesehituse, uurimistulemuste tutvustus), oponendi oponeering ning küsimused, oponendi ja kaitsja väitlus (kui oponente on kaks, siis ka teine oponeering ning väitlus), üldine väitlus kaitsmisel osalejate ning kaitsja vahel, kaitsja lõppsõna
1 Meenutan, et kuni 1949. aasta 9. märtsini oli Estonia mitmežanriline teater, kus esitati nii sõnalavastusi, oopereid kui ka ballette.
2 Seepärast rõhutati sageli, et eesti keele ja diktsiooni kursus peaks saama eesti näitlejatele kohustuslikuks (TMM f T 10, n 2, s 11, lk 17).
13