Mis on globaalne soojenemine?

Q: Mis on globaalne soojenemine?

Vastus leiad õppematerjalist: Mis on globaalne soojenemine?

Seljamaa, Carmen

Mis on globaalne soojenemine? (0)

Keskkool - Geograafia - Geograafia

1 Hindamata

Esitatud küsimused

Mis on globaalne soojenemine?

Tallinna Kalamaja Põhikool
Globaalne Soojenemine
Referaat
Tallinn 2011
SISUKORD

Mis on globaalne soojenemine?

Kasvuhooneefekt ja kasvuhoognegaasid
- Põhilistest kasvuhoognegaasidest

Loodus ja süsihappegaas

Temperatuuri mõõtmine

Temperatuur ja sademed

Tormid ja ekstreemne ilm

Maailmamere veetaseme tõus

Liustikud ja polaaralad

Ökosüsteemid ja põllumajandus

Amazonase vihmametsad

Mis on globaalne soojenemine?
Globaalne soojenemine on atmosfääri ning ookeni keskmise temperatuuri tõus teatud aja jooksul. Sellest räägitakse aina rohkem ja rohkem, kuna praeguse inimkonna kiire tööstusliku arengu tõttu on kasvuhoonegaaside saaste kiiresti suurenenud ja kasvuhoonenähtus tugevnenud. Globaalne soojenemine on tõsine protsess, millel on vägagi tõsised tagajärjed. Globaalne soojenemine tähendab küll, et Maa keskmine temperatuur tõuseb, samas võib temperatuur langeda teatud piirkondades või mingil kindlal aastaajal. See hõlmab sagenenud üleujutusi, põudasid, aastaaegade tavapärase mustri muutumist ja teisi sarnaseid nähtuseid.
Eelmise sajandi jooksul kasvas Maa keskmine temperatuur 0.74°C võrra. Möödunud sajandi seitsmekümnendatel aastatel langes see küll veidi, mis võis olla tingitud ”globaalsest hämardumisest” (aerosoolide hulga suurenemisest atmosfääris). Temperatuur ei ole igal pool sama võrra muutunud - polaaraladel ja nende lähistel on tõus olnud tunduvalt suurem, kui Maa kohta keskmiselt. Suurema maismaa pindala tõttu on soojeneb põhjapoolkera kiiremini, kui lõunapoolkera. Kõike seda arvesse võttes ei saa globaalsest soojenemisest rääkides toetuda ainult keskmisele temperatuurile.
Globaalset soojenemist põhjustavad küll paljud asjad, kuid on piisavalt tõendeid tõestamaks, et selle taga on peamiselt inimtegevus. Enamasti on inimtekkelised kliimamuutuste mõjutajad energiatootmine, põllumajandus, jäätmemajandus ja tööstus, ning kõige tähtsamal kohal on just energeetika .
Temperatuuri tõusu põhjustab inimtekkeliste kasvuhoonegaaside (Maa soojuskiirgust neelavate gaaside) sisalduse kasv atmosfääris. Tähtsamad kasvuhoonegaasid on: veeaur, süsinikdioksiid, metaan , dilämmastikoksiid, CFC-ühendid (freoon, broom , kloor ) ja troposfääri osoon . Need gaasid tekivad näiteks fossiilsete kütuste põletamisel, aerosoolide, õhukonditsioneeride ja keemiliste puhastusvahendite kasutamisel. Veel põhjustavad globaalset soojenemist päikesekiirguse tugevnemine, otsene soojusproduktsioon ja ebaharilikult kõrge vulkaanilise tegevuse järgne aeg.
Kasvuhoonegaase tekib nii looduslikes kui inimtekkelistes protsessides. Fossiilsete kütuste põletamine ja intensiivne põllumajandus lisavad atmosfääri järjest rohkem kasvuhoonegaase.
Kõige suurem kasvuhoonegaase kiirgav maa on seni olnud Ameerika Ühendriigid, kuid tõenäoliselt ületab Hiina USA omi juba lähiaastatel. Järgnevad Euroopa Liit, Venemaa ja Hiina.

Kasvuhooneeffekt ja kasvuhoonegaasid
Meie planeeti katab gaasiline atmosfäär, mis kaitseb elusloodust maaväliste mõjude eest, ning koos ookeanidega hoiab Maa temperatuuri meile sobivas vahemikus. Ilma atmosfäärita oleks Maa keskmine temperatuur umbes -18 kraadi, kuid selle asemel on meil suhteliselt meeldiv keskmine 14,4 kraadi. Ilma kasvuhoonegaasideta jahtuks öö jooksul planeet selliste külmakraadideni, et elu ei oleks siin võimalik. Päeva jooksul soojenenud atmosfäär hoiab küllaltki kõrget temperatuuri kuni järgmise päikesetõusuni, tagades seeläbi enam-vähem ühtlase temperatuuri.
Atmosfäär on Maad ümbritsev kest, mis koosneb peamiselt lämmastikust ja hapnikust. Vähesel määral sisaldab atmosfäär ka kasvuhoonegaase. Osa päikesekiirgusest peegeldub enne maapinnale jõudmist pilvedelt kosmosesse, maapinnani jõuab umbes pool kiirgusest. Teatud osa soojuslikust infrapunakiirgusest peegeldub pilvedelt ja tolmuosakestelt maapinnale, osa jõuab takistamatult kosmosesse, kuid osa kiirgusest neelavad kasvuhoonegaasid, soojendades seeläbi atmosfääri, kus nad asuvad. Sellist protsessi nimetatakse kasvuhooneefektiks.
Kõige rohkem neelavad päikesekiirgust tumedad pinnad nagu ookeanid ja linnad. Puhas jää seevastu peegeldab ligi 90% temani jõudnud valgusest. Kiirgus, mis maapinnal või vees neeldub, soojendabki maapinda.
Maa atmosfääris enim levinud kasvuhoonegaas on veeaur (H2O). Pole saladus , et kuiva õhuga kõrbes on päeva ja öö temperatuurkontrastid palju suuremad kui niiskes troopikametsas. Tähtsuselt järgmised kavuhoonegaasid on süsinikdioksiid (CO2) ja metaan (CH4).
Seega on kasvuhooneefekt elu jaoks Maal loomulik kaaslane . Kui aga kasvuhoonegaaside sisaldus atmosfääris muutuvad, mõjutab see otseselt väga palju elu Maal. Kõrgemate temperatuuride tõttu suurenenud aurustumine soojendab veelgi atmosfääri, sest tõuseb atmosfääri keskmine veeaurusisaldus. Veeauru mahasadamist takistavad tööstustegevuse käigus tekkivad ülipisikesed aerosooliosakesed, mis oma väiksuse tõttu ei kogu enese ümber vee näol piisavalt palju ballasti, et maha sadada. Nii jääb palju veeauru taevasse . Rohkem veeauru atmosfääris tähendab rohkem soojenemist ja seega veelgi enam veeauru atmosfääris.
Põhilistest kasvuhoonegaasidest:
H2O – veeaur
Veeaur on suhteliselt nõrk kasvuhoonegaas, kuid see-eest on teda atmosfääris suhteliselt palju - kuni 4%. Veeauru mõju looduslikule kasvuhooneefektile on 36% kuni 66%. Inimtegevus ei mõjuta otseselt veeauru sisalduse hulka atmosfääris, see kasvab globaalsest soojenemisest tuleneva õhutemperatuuri tõusu tõttu - mida kõrgem temperatuur, seda rohkem on õhus veeauru.
CO2 – süsinikdioksiid
Süsinikdioksiid on kasvuhoonegaasidest tuntuim ja seda sellepärast, et selle soojendav efekt on atmosfääri püsikomponentidest suurim (v.a veeaur). Süsinikdioksiid tekib peamiselt fossiilkütuste põletamisel, lageraiete tagajärjel, taimede, loomade ja inimeste hingamisel ning elusorganismide jäänuste (peamiselt taimede) lagunemisel.
Loodus viib süsinikdioksiidi tagasi ringlusesse, kuid järjest suuremate heitkoguste juures ei suuda loodus tagada süsinikdioksiidi tasakaalu ning selle kontsentratsioon hakkab seetõttu tõusma. Alates ajast, kui süsinikdioksiidi molekul satub atmosfääri kuni ajani, mil ta sealt mõne taime või vetika poolt tagasi looduslikku elukeskkonda viiakse, kulub keskmiselt kuni 200 aastat - seega on ühel süsinikdioksiidi molekulil aega kaks sajandit Maad soojendada .
CH4 – metaan
Metaani sisaldus atmosfääris on madalam kui süsinikdioksiidi oma. Metaan on ühikulise kontsentratsiooni kohta palju tugevam kasvuhoonegaas kui süsinikdioksiid. Metaani eluiga on küll kõigest kümme aastat, kuid selle aja jooksul neelab ta 20-25 korda rohkem soojuskiirgust kui süsinikdioksiid terve sajandi jooksul. Inimtekkeline metaan on põhiliselt pärit energia tootmisest , gaasileketest, põllumajandusest (eelkõige riisipõllud) ning jäätmetest.
O3 – osoon
Tänu osoonikihile on elu Maal kaitstud Päikeselt tuleva ultraviolettkiirguse eest. Osoon on väga lühikese eluajaga gaas , kuid ultraviolettkiirguse mõjul tekib seda hapnikust pidevalt juurde. Osoonikihi hõrenemist põhjustavad freoonid on ka väga tugevad kasvuhoonegaasid.
Hoopis teine lugu on aga pinnalähedase osooniga mis on sinna tekkinud inimtegevuse käigus. Maapinna lähedal on osoon süsinidioksiidist mitmeid kordi tugevam kasvuhoonegaas.
Maapinna lähedal tekitab osoon kahju nii taimedele kui ka inimestele. Osooni tekkimiseks on vaja päikesevalgust, ning seetõttu on osooni kontsentratsioon kõige suurem just kasvuperioodi kõige aktiivsemal ajal ja sel ajal on osoonist tulenevad kahjustused ka kõige suuremad.
Taime sisemuses tekitab osoon tõsiseid kahjustusi ning jätab endast lehtedele iseäralikud pruunikad täpid, mis võivad lõpuks isegi laikudeks kasvada. Kahjustuste tulemusel aeglustub fotosüntees ning taime üldine kasvutempo ning saagikus. Kliimateadlaste jaoks on oluline asjaolu, et osoonikahjustused vähendavad taimede süsinikdioksiidi tarbimist, suurendades seeläbi süsinikdioksiidi kontsentratsiooni atmosfääris.
Teised gaasid
Lisaks eelnimetatuile on atmosfääris väga väike hulk ülitugeva kasvuhooneefektiga ühendeid. Nende hulka kuuluvad osooni hävitava toimega ning väga pika eluajaga freoonid. Lisaks nendele on ka teisi marginaalseid gaase , mille soojendamispotensiaal võib olla tuhandeid kordi suurem kui süsinikdioksiidil.

Loodus ja süsihappegaas
Süsihappegaasi suurem kontsentratsioon atmosfääris teeb süsiniku kättesaamise õhust maismaal ja ookeanides elavate fotosünteesivate organismide jaoks lihtsamaks. See küll soodustab taimekasvu, kuid ainult nii kaua kuni leidub piisavalt palju teisi toitaineid nagu lämmastikku. Kuigi loodus võtab atmosfääris ära üsna suure hulga sinna inimeste poolt lisatud süsihappegaasist, on ka loodusel teatud mahutavuse piirid.
Vesi omastab soojust ning süsinikdioksiidi, mis atmosfääri jäädes Maa temperatuuri kergitaks. Ookeanid on ühtekokku omastanud ligi 48% aastate 1800 ja 1994 vahel inimeste poolt õhku paisatud süsinikdioksiidist. Ookeanide süsinikdioksiidi mahutavus sõltub eelkõige vee temperatuurist ja olemasolevast süsinikdioksiidi hulgast. Inimeste poolt atmosfääri lisatud süsinikdioksiid on kiirendanud ookeanides elavate taimplanktoni kasvu ning see on aidanud atmosfäärist väga palju süsinikdioksiidi eemaldada, tootes sealjuures eluks vajalikku hapnikku. Vetikad tarbivad suuri koguseid süsinikdioksiidi, see lahustub ka ookeanivees. Teatud aja jooksul saavutatakse piir, millest edasi on lahustumine, ning looduse võime omastada süsinikdioksiidi, vähenenud või hoopis peatunud. Praeguse heitkoguste kasvutempo tõttu ei suuda maailmameri enam endise efektiivsusega süsinikdioksiidi omastada, mistõttu selle hulk atmosfääris kasvab tulevikus veelgi kiiremini.
Polaaraladele lähemal olevad ookeanid omastavad rohkem süsinikdioksiidi, kui troopilistel aladel paiknevad ookeanid, kuna gaasid lahustuvad vedelikes kõige paremini madalamatel temperatuuridel . Kõrgema veetemperatuuri puhul lahustub vees vähem süsihappegaasi. Mida vähem süsihappegaasi loodus atmosfäärist kõrvaldab, seda kiirem on temperatuuritõus.
Atmosfääris olev süsinikdioksiid mõjutab ka ookeanide happelisust - aeglaselt, kuid siiski reageerib süsinikdioksiid veega ning tekib väävlishape. Eriti tundlikud selliste muutuste suhtes on niigi haprad korallid ja mereelukad , kes ehitavad oma kõvad koorikud ja skeletonid kaltsiumkarbonaadist. Korallide hävinemise või kahjustumise puhul hävineb või väheneb ka suurel hulgal seal elavate elusorganismide populatsioon . Tuhandete aastate jooksul toimuv hapestumine ei ole ohtlik, sest siis jõuavad sügavamad veekihid pindmiste kihtidega seguneda ja seeläbi väävlishappe ühtlaselt laiali jaotada. Selleks, et ookeanide happelisuse tase viia tagasi 200 aasta taguse tasemeni, läheb tuhandeid aastaid ja seda juhul kui inimtegevusest süsihappegaasi atmosfääri ei lisandu. Ookeanide happelisuse vähendamine või aeglustamine tehislike meetoditega on äärmiselt ebatõenäoline, sest praegu ei eksisteeri mitte ühtegi seda võimaldavat tehnoloogiat. Seega, ainus tõhus meetod väävlishappe vähendamiseks ookeanides on sihipärane süsihappegaasi emissioonide vähendamine.

Temperatuuri mõõtmine
Tänapäeval on temperatuuri mõõtmine suuresti muutunud võrreldes varasemate aegadega, kuid alles on jäänud ka ”vana kooli” termomeetrid , mis on siiamaani kõige usaldusväärsemad otsesteks mõõtmisteks. Uute leiutiste hulka kuuluvad sondpallid, mis saadetakse üles läbi atmosfääri mõõtma nii temperatuuri, õhurõhku, tuulekiirust ja suunda. Tulemused saadetakse Maa peal asuvasse uurimiskeskusesse raadiosignaali abil. Alates 1978. aastast kasutatakse temperatuuri arvutamiseks ka sattelliidivaatlusi.
Kõige suurem oht ilmajaamadele on linnastumine. Teadlased näevad kõvasti vaeva, et linnastutes soojussaare efekt ilmajaamade andmed ega lõpptulemust ei moonutaks.
Kaudseid temperatuuri mõõtmise viise on mitmeid ning nende võrdlemisel ilmavaatlusandmetega on võimalik välja töötada meetodid, mille alusel on üpris suure täpsusega võimalik välja lugeda nii mineviku õhutemperatuur, sademete hulk kui ka mõningate territooriumide puhul tuule suund.
Kõige vanem ja tuntuim neist meetodeist on dendrokronoloogia — teadus mis tegeleb puude aastarõngaste uurimisega. Mida vanem puu, seda rohkem on tolle puu läbilõikel näha aastarõngaid - iga ring on ühe aasta kohta. Puu aastarõngaste paksuse ja keemilise koostise analüüsimine lubab teadlastel minevikku vaadata ning kindlaks teha, millistel aastatel olid tingimused puu kasvuks kõige soodsamad.
Kui on teada, millised tegurid soodustavad ning pärsivad vaadeldava puuliigi kasvu, siis on puude aastarõngaid analüüsides võimalik kindlaks määrata mineviku klimaatilised tingimused. Mõne puuliigi jaoks võib kuiv aasta väga halvasti mõjuda, teistele võib mõjuda halvasti aga liiga külm suvi. Kogudes piisavalt andmeid ka teiste läheduses leiduvate puuliikide ja võimalusel ka ilmavaatlusandmete kohta saadakse ülevaate sel alal aastaid tagasi esinenud tingimustest.
Peale dendrokronoloogia on ka teisi bioloogilisi meetodeid mille abil saab kliimaminevikku uurida - nende hulka kuuluvad õietolmu, fossiilide, korallide ja surnud organismide jäänuste analüüsimine. Veekogude settekihid sisaldavad informatsiooni mineviku metsakatte ja muu taimestiku kohta. Settekihtide proovide analüüs annab teadlastele informatsiooni seda ala enne katnud elustiku ning kliima kohta. Settekihtides olev õietolm viitab selgelt seal kasvanud taimedele. Ka korallide analüüsimine annab ookeanides valitsenud temperatuurimuutuste kohta infot, sest korallid kasvavad väga aeglaselt ning on eriti tundlikud temperatuurikõikumistele. Korallide analüüsimisel on võimalik kindlaks teha ka sademete hulk, sest soolsuse vähenemine viitab suurematele sademetele.

Temperatuur ja sademed
Kõrgemate temperatuuridega aurustub rohkem ning seetõttu suureneb ka sademete rohkus . Pikaajalised trendid, mis on ajavahemikus 1900-2005, näitavad selgelt sademetehulga kasvamist. Sademete hulk on suurenenud Põhja-Ameerika idaosades, Põhja-Euroopas ning Aasia põhja- ja keskosas.
Kõrgemate temperatuuride tõttu on ekstreemsete sademejuhtumite esinemistihedus enamikus maismaapiirkondades suurenenud. Ameerika Ühendriikides on sademete hulk viimase sajandi jooksul kasvanud 5% võrra. Globaalselt on sademete hulk viimase sajandi jooksul kasvanud 1% võrra. Lähistroopika põhjaaladel on sademete hulk alates 1990. aastast vähenenud 3% võrra.
Globaalse soojenemise jätkudes on see sajand oodata veelgi rohkem sademeid. Kõrgema temperatuuri korral suureneb nii sademete, kui ka auramise intensiivsus. Seetõttu on regionaalsed muutused erinevad - teatud piirkondades võib sademete hulk suureneda ning teistes piirkondades väheneda. Intensiivsema auramise ja vähenenud sademete tõttu laienevad kõrbed, nagu on juhtunud Hiinas, kus liivatormide ulatus küünib isegi pealinna Pekingini.

Tormid ja ekstreemne ilm
Peale seda, kui orkaan Katrina oli tekitanud ulatusliku kahju, arvasid meedia ja kliimateadlased, et üks põhjustajaid võib olla globaalne soojenemine. Orkaanide tekkimiseks on vaja sobivat olukorda. Kuigi meedia on jätnud mulje, justkui oleks Katrina tekkinud globaalse soojenemise tõttu, ei ole selle kindlaks tegemine tegelikult võimalik.
Tornaadod
Tornaadode arvukus ning intensiivsus ei sõltu otseselt globaalsest soojenemisest, sest tornaadode tekkimiseks vajalikud tingimused on üsna spetsiifilised ning puudub otsene seos kõrgemate temperatuuridega.
Kuumalained ja üleujutused
Sademetemustri muutumisega kaasnevad paratamatult ka üleujutused ja laiaulatuslikud kuumalained. Kuumalainete mõju teeb omakorda raskemaks asjaolu, et öised temperatuurid on viimaste kümnendite jooksul päevastest temperatuuridest rohkem tõusnud. Öised temperatuurid püsivad kõrged suurenenud veeauru sisalduse tõttu atmosfääris. Veelgi suuremat kahju tekitavad üleujutused, mis on globaalse soojenemise tõttu üha sagedamad. Üleujutuste juures mängivad olulist rolli geograafia ning inimasustused. Vihmametsades viib vihmavesi ära suure osa lahtisest mullast ning mägisemates piirkondades tekitab laiaulatuslikke maalihkeid. Linnastunud aladel on vee äravool raskendatud, sest asfaldi ja hoonestusega kaetud maapind ei saa vihmavett endasse imada. Mitmed teadlased on seetõttu soovitanud hoonete katustele puid istutada ning säilitada olemasolevaid parke ja haljastatud alasid. Sademed võivad ummistada suurlinnade äravoolutorustiku ning uputada isegi teatud osa metroovõrgustikust, nagu on juhtunud New Yorgis .

Maailmamere veetaseme tõus
Maailmamere veetaseme tõus ähvardab järgmise sajandi jooksul enda alla neelata suure osa maailma rannikualadest ja -linnadest. Liustike ja jääkilpide sulamine polaaraladel kujuneb järgnevate kümnendite jooksul madalal asuvatele kogukondadele tõeliseks katsumuseks ning teeb miljonitest inimestest põgenikud olenemata sellest, mida võetakse ette kliimamuutuste takistamiseks. Kõige kindlam abinõu madalal asuvatele kogukondadele ning riikidele on kaitsevallide tugevdamine ja inimeste ümberasustamine piirkondadesse, kus uputuse oht on väiksem või puudub.
Vee soojusmahtuvus ületab tuhandekordselt atmosfääri oma ning seetõttu on ookeanides toimuvad muutused väga olulised. Atmosfääri soojenedes soojeneb ka maailmameri ja selle ookeanid ning praeguseks on selgunud , et ookeanide poolt omandatud soojusel on Maa energiabalansi ja kliima stabiilsuse säilitamisel väga oluline osa. Alates 1955. aastast, mil maailmamere temperatuur kasvama hakkas, on ookeanid omastanud üle 80% Maa kliimasüsteemi lisandunud soojushulgast. Soojenedes vesi paisub ning seeläbi tõuseb ka maailmamere veetase.
Temperatuuri suhtes on väga tundlikud korallid, mis hävivad juba siis, kui temperatuur on muutunud vaid paari kraadi võrra. Laiaulatuslikku korallrahude hävimist on maailmas üha rohkem näha, see on tõusnud juba üsna suureks probleemiks ning korallrahude kaitsmiseks on sisse seatud ka spetsiaalsed looduskaitsealad .
Veetaseme tõusu mõjutab ka maailmamere kogumass, mis liustike praeguse sulamiskiiruse juures tunduvalt kasvab. Madalmaades on meri neelanud enda alla juba sadu ruutkilomeetreid. Veetaseme edasine tõusmine ja tormiveed seavad selle piirkonna tõsisesse ohtu. Veetaseme kasv on erinevate tegurite tõttu piirkonniti erinev, kuid keskmiselt on maailmamere tase viimase sajandi jooksul tõusnud 17,5 cm.
Veetaseme tõus on suuremaks probleemiks just vaesematele riikidele, kelle eelarved ei võimalda laiaulatuslikke kaitsevallide ehitamist ja inimeste ümberasustamist. Kiire veetaseme tõus ähvardab siiski ka rikkamaid piirkondi.
Veetaseme muutus ei ole kõikjal ühtlane, vaid varieerub regiooniti, sest maailmamere veeringlus ei ole ühtlane. Juba praegu veetaseme tõusu all kannatavad saareriigi Maldiivid ja Tuvalu võivad tõusutrendi jätkudes maailmakaardilt kaduda. Tõusev veetase on hävitab järk-järgult mageveevarud ning taimestiku, mis ei talu soolvett, uputades lõpuks terve saare. Mitmed Tuvalu perekonnad on tõusuvee eest evakueerunud Austraaliasse ja Uus- Meremaale - neist on saanud kliimapõgenikud.

Liustikud ja polaaralad
Kõige selgemini on kõrgemate temperatuuride tagajärjed näha Maa polaaraladel. Nendel aladel on temperatuuritõus intensiivsem, kui teistes piirkondades. Jää peegeldab ligi 95% sellele langenud valgusest, kuid vesi peegeldab kõigest 10%. Soojusülekande tõttu sulab jää ja vee kokkupuutealadel olev jää kiiremini kui ta seda otsese atmosfääri temperatuuritõusu tagajärjel teeks . Vähenenud on ka Arktika jää paksus - Ühendriikide allveelaevade poolt tehtud mõõtmised Külma sõja ajal näitavad, et teatud paikades on jää paksus vähenenud koguni 40%. Täpsed andmed terve jääkatte kohta puuduvad, kuid keskmiselt on jää paksus vähenenud umbes 15%.
Arktika jää on loomulikuks elukeskkonnaks jääkarudele ja teistele loomadele ning kaitseb rannikuasulaid merelainete hävitava mõju eest. Arktikaga piirnevatel aladel elavatele pärismaalastele oluline viigerhülge populatsioon , kuid see on jääkatte vähenemise tõttu langemas. Sama on juhtunud ka jääkarude populatsiooniga. Uuringud näitavad, et Hudsoni lahe jääkarud võivad aastaks 2012 paljunemisvõimetuks muutuda. Aastaks 2050 prognoositakse jääkarude populatsiooni vähenemist kahe kolmandiku võrra.
Jää sulamine polaaraladel mõjutab omakorda ka sealset liigirohkust. Ühe lüli kadumine toiduahelas mõjutab kaudselt terve planeedi looduslikke protsesse. Mida madalamal kohal see lüli toiduahelas on, seda kaugemaleulatuvad on tagajärjed, sest toiduahelas ülespoole liikudes on populatsioon alati väiksem, kui tema menüüs esinevatel liikidel.
Antarktika
Lõunapoolusel on temperatuur langenud umbes 0,2 kraadi iga kümnendi kohta. Mõõtmistulemused näitavad temperatuuri langemist ka Antarktika sisemaal ja idaosas.
Vastupidiselt Antarktika sisemaale ja idapoolsele osale, on temperatuur ookeanile lähemal asuvatel aladel tõusutrendil. Alates 1945. aastast on temperatuur Antarktika poolsaarel kasvanud 2,5 kraadi võrra - see on ligi neli korda rohkem kui globaalne keskmine. Lisaks sellele on viimase kahekümne aasta jooksul igaaastane sulaperiood kestnud paar-kolm nädalat kauem.
Kõige suurem jäämassi kaotus toimub jäälavade lahtimurdumise tõttu Antarktika mandrijääst. Talve- ja suveperioodi vaheldumise tõttu kõigub Antarktika jäälava pindala kuni 18 miljoni ruutkilomeetri võrra.
Antarktika mandrijää sulamisel neelavad jää alt vabanenud tumedad pinnad rohkem valgust ning soojendavad seeläbi ka ümbritsevat piirkonda. See viib edasise sulamiseni ning kriitilise massi vähenedes võib jää pöördumatult sulama hakata. Antarktika jääkilbi sulamise korral tõuseks maailmamere veetase 63 meetri võrra.
Gröönimaa
Globaalse soojenemise tagajärjel on Gröönimaa mandrijää kogumass vähenemas olgugi, et soojemate ja seega niiskemate tuultega selle paksus keskmes suureneda võib. Sulaperioodi kestuse pikenemise ja kõrgemate temperatuuride tõttu on igaaastase sula ulatus järjest kaugemale sisemaale ulatuv. Gröönimaa mandrijää täieliku sulamise korral tõuseks maailmamere veetase 7 meetrit ning teadlaste hinnangul on selle jaoks vaja kõigest kahekraadist temperatuuritõusu. See tähendaks katastroofi miljonitele rannikualadel elavatele inimestele, sest praegu elab rannikust kuni 50 km kaugusel kaks kolmandikku maailma rahvastikust. Seda seetõttu, et Gröönimaa mandrijää asub veepinnast kõrgemal, mitte ei uju vees nagu Arktika jäälava.
Liustikud
Liustike sulaveest sõltuvad jõed on elulise tähtsusega miljonitele inimestele Euraasias , Ladina - Ameerikas ja Aafrikas. Miljonite jaoks on see ainuke magevee allikas ning temperatuuritõusu tõttu on paljud neist liustikest kadumas. Liustiku jäämass sõltub sulavee äravoolu ja jää juurdekasvu tasakaalust. Selleks, et liustik püsiks, peab jää juurdekasv ületama äravoolu.
Liustike sulamine on globaalne nähtus - sulavad nii Alpi, Andide, Himaalaja kui ka Kaljumäestiku liustikud. Liustike sulamine on kahekordselt hävituslik, sest kõrgema temperatuuri korral on sulamine tavapärasest kiirem ning seetõttu on jõevool ka tavapärasest veerohkem. See toob endaga kaasa üleujutused ja maalihked . Aja jooksul vee juurdevool tasapisi väheneb ning liustiku kadumisel peatub täielikult. Liustike sulaveest ei sõltu mitte ainult inimesed, vaid ka paljud loomad ja taimed.

Ökosüsteemid ja põllumajandus
Praeguste tootmisvahenditega on näljahädad kõrge ja keskmise arengutasemega maades kaotatud ning arengumaade elanikud võivad näljahäda korral loota humanitaarabile, mida siiski piiravad toidu transpordiga seotud kulutused. Globaalne soojenemine ähvardab seda olukorda drastiliselt raskendada tuues ootamatuid ilmamuutusi põudade, külmalainete ja sademete näol. Löögi alla on sattunud ka mitmed elusolendid ning ökosüsteemid, mille kadumisele aitavad kaasa üha agressiivsemaks muutuv metsalangetamine ja keskkonnasaaste .
Ökosüsteemid
Globaalne soojenemine on Maa elusloodusele ja ökosüsteemidele tõeliseks proovikiviks. Temperatuuri kasvades on mitmed taime-, looma- ja linnuliigid sunnitud iga aasta mõne kilomeetri võrra põhja poole asuma, et püsida oma liigile sobivas klimaatilises keskkonnas. Paraku mõjuvad kõrgemad temperatuurid tundlikele liikidele sama hävitavalt, kui madalad temperatuurid.
Liikide ümberpaiknemine on tänapäeval väga keeruline tänu inimasustusele ja selle juurde kuuluvatele teedevõrgustikudele. Iseäranis keeruline on ümberpaiknemine taimedele ja piiratud liikumisvõimega loomaliikidele, sest nende migreerumine on väga aeglane. Inimtegevusega seotud asustused, põllumaad ja teedevõrgustikud toimivad tehislike barrikaadidena, mis ei lase putukatel , loomadel ja taimedel põhja poole liikuda . Nii võivadki mõned ohustatud liigid jääda oma ökosüsteemi ‘ saarele ’ lõksu ning välja surra.
Kõrgemate temperatuuridega liiguvad põhja poole ka lõunamaadele iseloomulikud haigused nagu näiteks malaaria ja Lääne-Niiluse viirus . Malaaria kõige suuremaks ohuks on inimeste teadmatus - piirkonnas, kus malaaria ei ole üldjuhul probleemiks olnud võib see sooja ja niiske suvega väga ootamatult levida ning surmata sadu etteaimamatuid inimesi. Juba praegu on ohustab malaaria ligi poolt miljardit inimest iga aasta.
Erinevate hinnangute kohaselt hävitatakse iga aasta ligi miljon hektarit Amazonase vihmametsa. Seda tehakse puidu tootmiseks ning põllumajanduseks kõlbuliku maa hankimiseks. Troopilised vihmametsad, nagu Amazonase piirkond, on koduks väga paljudele liikidele ning nende asemele istutatavad metsad ei hüvita kaugeltki tekitatud kahju. Parasvöötme metsades on olukord suhteliselt stabiilne ning Ameerika Ühendriikide Lääneosas isegi positiivne tänu metsa juurdekasvule. Polaaraladel ning lähispolaaraladel Alaskas ja Siberis on kõrgemad temperatuurid aga suurt kahju tekitanud. Lähisarktikas hoiab metsa püsti igikelts , mis aga temperatuuri kasvades sulama on hakanud.
Globaalsest soojenemisest tulenevad aastaaegade ebastabiilsused ning varasemad kevadperioodid, mis liikide omavahelise ebakõla tõttu väga vägasuureks probleemiks võivad kujuneda. Soojade ilmade tõttu on lehtede kasv, lindude migratsioon ja haudumine varasema aja peale nihkunud. See aga ei tähenda, et kõik looduslikud protsessid sama sammu astuksid - lindude haudeperiood ei pruugi kokku langeda leheröövikute ja muude linnuvastsetele söögiks kõlbulike elusolendite kasvuperioodiga. Selle tagajärjel väheneb lindude populatsioon ning samas võib kasvada ka röövikute arvukus, kes lindude arvukuse vähenemise tõttu eelise saavutavad. Nii lükatakse paigast terve toiduahel.
Põllumajandus
Kliima soojenedes on looduslikest allikatest tulenevad süsinikdioksiidi emissioonid kasvanud. Toidukultuuride puhul on olukord keerukas, sest nende kasvupiirkond on looduslikult määratletud kohaliku mullatüübi, temperatuuri, sademete ja kasvuperioodi pikkusega. Kliimamuutuste tagajärjel võivad muutuda nii sademetemuster, temperatuur kui ka kasvuperioodi pikkus, mis võib põllukultuuride traditsioonilisi kasvupiirkondi muuta. Nii võib riisi kasvatamine mõningates piirkondades kaduda tänu vähenenud sademetele vihmaperioodil. Täpsete prognooside tegemine kliimamuutuste mõju kohta põllukultuuridele on peaaegu võimatu, sest selle mõjud taimekasvatusele on kohati väga erinevad. Siiski on võimalik teha mõningaid üldistusi. Kuni 3 kraadisest temperatuurikasvust võivad kasu lõigata eelkõige teraviljadest sõltuvad piirkonnad nagu Põhja-Euroopa, Venemaa, Hiina, Kanada ja teised põhjariigid. Seda eelkõige harvemate öökülmade, pikema kasvuperioodi ja soojemate ilmade tõttu.

Amazonase vihmametsad
Amazonase vihmamets moodustab vähemalt 60% maailma troopilistest vihmametsadest. Selle pindala on 7 000 000 ruutkilomeetrit. Sellest 5 000 000 ruutkilomeetrit asub Brasiilias, kus toimub massiline lageraie põllumajanduseks kõlbuliku maa pindala suurendamiseks . Puude alt vabanenud muld on toitainevaene ning aldis erosioonile. Puud takistavad mulla erosiooni ning hoiavad enda sees vett, mis muidu erosioonile kaasa aitaks. Lisaks sellele tekitab Amazonase vihmamets oma suuruse tõttu suure osa sademetest ise, ning lageraie ja globaalse soojenemise jätkumisel võivad ebakorrapärasused selles protsessis Amazonase vihmametsa hukutada. Ilma taimkatteta suureneb maapinnale langeva vihmavee hulk mis viib minema olulised toitained ning jätab alles ainult liiva. Metsaga kaetud maapind omastab kümme korda rohkem vett, kui lagendik . Sellistel lagendikel on sademete tõttu erosioon kuni 1000 korda suurem, kui metsas. Lagendikke ümbritsevad alad on samuti ohus, sest niiske õhu massid liiguvad metsadest lagendike poole vähendades nii metsale kättesaadava vee hulka. Suuremahulised lageraied ohustavad seeläbi terve metsa elujõulisust. Kuid hävitatud metsa alt vabanenud maa säilitab oma sademed ainult nii kaua kuni läheduses on piisavalt metsa, selle hävimisel vähenevad ka sademed. Erosioon muudab mulla kiiresti väärtusetuks ja nii liigutakse iga viie aasta tagant uuele maale ning jäetakse vana sööti või karjamaaks.
2005. aastal oli Amazonase vihmametsas viimase sajandi kõige rängem põud. Mitmed teadlased ja teaduslikud organisatsioonid osutavad 'tipnemispunktile', alates millest on metsa kõrbestumisprotsessi peatamine võimatu, tuues kaasa katastroofilisi tagajärgi terve maailma kliimale. Tipnemispunktid on teatud tasakaalupunktid, mille saavutamisel leiavad süsteemis aset olulised muutused, olenemata sellest, milline on muutuse ulatus. Amazonase puhul on olulised tipnemispunktid temperatuur ja metsa kogupindala, mis on otseselt seotud sademete taastootmisega läbi transpiratsiooni. Amazonase vihmametsa pöördumatu hävimine hakkab kliimamudeli kohaselt juba 3-4 kraadise temperatuuritõusu korral.
Lausa paradoksaalne on aga see, et suurem süsihappegaasi hulk atmosfääris on Amazonasele hoopis kahjulik, sest üldjuhul ergutab kõrgem süsinikdioksiidi kontsentratsioon taimekasvu. Taimelehtede alumisel küljel on mikroskoopilised hingamisavad - nende kaudu saavad taimed fotosünteesiks vajaliku süsihappegaasi.
Samal ajal väljub hingamisavade kaudu hapnik ja veeaur. Kõrgemate süsinikdioksiidi kontsentratsioonide saab fotosünteesiv organism kiiremini oma eluks tarviliku süsinikdioksiidi kätte ning seega väheneb hingamisavade avatud oleku aeg. Selle tulemusel väheneb veeauru eraldumine, mis hoogu kogudes võib Amazonase vihmametsale kõrbestumise suunas viimase tõuke anda.
Selle probleemi lahendamiseks on vaja rahvusvahelist huvi Amazonase vihmametsa säilistamiseks ning taastamiseks - asi mida siiamaani mitte ükski rahvusvaheline lepe ega organisatsioon teha ei ole suutnud. Arvestades situatsiooni olulisust on ebatõenäoline, et Amazonase vihmamets suudetakse hävingust päästa.
12

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk · .doc · 27 allalaadimist

100 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 100 punkti.

~ 12 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-02-04 Kuupäev, millal dokument üles laeti

27 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Carmen Seljamaa Õppematerjali autor

Kõik olulisim kokku võetud ja põhjalikult ära selgitatud, kuna see on nii lai teema. Hind on kõrge, kuid uskuge mind, see on seda väärt!!! Väga-väga põhjalik referaat!!

geograafia globaalne soojenemine kasvuhooneefekt kasvuhoognegaasid loodus süsihappegaas temperatuuri mõõtmine temperatuur sademed tormid ekstreemne ilm maailmamere veetaseme tõus liustikud polaaralad ökosüsteemid põllumajandus amazonase vihmametsad referaat

Sarnased õppematerjalid

doc

Kasvuhooneefekt, referaat

õhu ruumalast. Suurem osa selliste gaaside molekulidel neeldunud kiirgusenergiast kiiratakse tagasi maapinna suunas ja see käib mitu ringi alla ja üles kuni lõpuks minema pääseb. Selle tõttu ongi ilm palju soojem kui see oleks kiirgusliku tasakaalu olukorras. Kogu maakera keskmine temperatuur päris pinnalähedases õhukihis on + 15o C (praegu võibolla juba 0.5 kraadi võrra rohkemgi). Kiirgusliku tasakaalu korral olnuks see aga vaid - 18o C, ehk tervelt 33 kraadi võrra vähem. Kuigi globaalne keskmine temperatuur ei iseloomusta iga üksiku maakoha olukorda oleks kasvuhoone efekti puududes kindlasti igal pool palju külmem kui praegu. Kasvuhooneefekt on maa minevikus olnud tavaliselt suurem kui praegu. Kindlalt väiksem on ta olnud vaid 5 viimasel aastamiljonil esinenud jääaegadel. Käesoleval ajal kardetakse

Keskkonnaõigus

odt

GLOBAALNE SOOJENEMINE JA SELLE TAGAJÄRJED

TALLINNA TEENINDUSKOOL Aleksandra Olesk MK13-T1 GLOBAALNE SOOJENEMINE JA SELLE TAGAJÄRJED Referaat Juhendaja: Heikki Esskuson Tallinn2014 SISUKORD SISSEJUHATUS ................................................................................................................ 3 1.MIS ON GLOBAALNE SOOJENEMINE JA KLIIMAMUUTUS...........................................................4 2.TEKKE PÕHJUSED..................................................................................................................................4 3.KASVUHOONEEFEKT JA KASVUHOONEGAASID...........................................................................5-6 4.KOKKUVÕTTE.........................................................................................................................................7 5

Geograafia

doc

Kasvuhoonegaasid ja ained

Kristjan Velbri http://www.bioneer.ee/eluviis/oko_abc/Kasvuhooneefekt_ja_kasvuhoonegaasid.aid-3609 H2O veeaur Veeaur iseenesest on suhteliselt nõrk kasvuhoonegaas, kuid see-eest on teda atmosfääris suhteliselt palju - kuni 4%. Veeauru mõju looduslikule kasvuhooneefektile on 36% kuni 66%, ebatäpus tuleneb veeauru ja süsinikdioksiidi infrapunakiirguse neeldumisspektrite kattumisest teatud ulatuses.[1] Inimtegevus ei mõjuta otseselt veeauru kontsentratsioon atmosfääris, see kasvab globaalsest soojenemisest tuleneva õhutemperatuuri tõusu tõttu - mida kõrgem temperatuur, seda rohkem on õhus veeauru. CO2 süsinikdioksiid Süsinikdioksiid on kasvuhoonegaasidest tuntuim ja seda põhjusega - selle soojendav efekt, arvestades viimase kontsentratsiooni atmosfääris, on atmosfääri püsikomponentidest suurim (mitte arvestades veeauru). Süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris on tõusnud tööstusrevolutsiooni algusest 200 aasta jooksul 280 ppm-ilt praeguse 380

Geograafia

ppt

Kasvuhooneefekt ja kiirgusbilanss

Kasvuhooneefekt Kasvuhooneefekt Kasvuhooneefekt · Miks on päikesepaistelise ilmaga kasvuhoones oluliselt soojem kui väljas? · Miks ehitatakse maja lõunapoolsesse külge sageli klaasveranda? Kiirgusbilanss 31% peegeldub 69% lahkub tagasi soojuskiirgusena 27% peegeldub õhust 100% 18% neeldub ja pilvedelt atmosfääris 4% peegeldub 3% neeldub maapinnalt pilvedes Muutub soojuskiirguseks 48% kiirgusest neeldub pinnases Kasvuhoonegaasid 100% osoon CO2 NOx CH4

Geograafia

docx

Referaat: Globaalne soojenemine

Tallinna Ülikool Matemaatika ja Loodusteaduste Instituut Loodusteaduste osakond Olga Troskina GLOBAALNE SOOJENEMINE: KLIIMAMUUTUSTEST TINGITUD KESKKONNAPROBLEEMID Lektor: Tiiu Koff Tallinn, 2011 Sissejuhatus. Kliimamuutus. Kliimamuutus on pika aja jooksul ilmnev muutus ilmastikuolude statistilistes näitajates. Klimaatiliste näitajate muutus võib hõlmata ajalist perioodi aastakümnetest miljonite aastateni. Sõna

Keskkonnageoloogia

odt

Globaalne soojenemine ja selle tagajärjed

Globaalne soojenemine ja selle tagajärjed Globaalne soojenemine on maapinnalähedase atmosfääri ja ookeanide keskmise temperatuuri tõus. Inimesest tingitud kliima soojenemine tuleneb fossiilsete kütuste põletamisest, globaalsest metsatustumisest ja põllumajandusest ning karjandusest. Inimtegevuse tõttu suureneb veeauru,süsinikdioksiidi ,metaani,lämmastikoksiidi,osooni ja freoonide (CFCs) hulk atmosfääris, mis põhjustabki globaalse soojenemise. Kõige enam suureneb inimtegevuse tagajärjel süsihappegaasi hulk. Seda eraldub fossiilsete kütuste põlemisel (87%), tekib metsade mahavõtmisel (11%) ja eraldub lubja (kaltsiumoksiidi ehk tsemendi) tootmisel (2%)

Geograafia

ppt

KLIIMAMUUTUSED loeng

kontsentratsioon. Päikese aktiivsus Päikese aktiivsuse langusega kaasneb kliima jahenemine. Maunderi miinimumi (1645-1715) vältel ilmus Päikese pinnale kokku 50 plekki hariliku 40 000-50 000 asemel. Pikad tsüklid, eriti mitu järjestikust ,,jahutavad" samuti kliimat. Daltoni miinimumi (1790-1820) ajal tsüklid 12 ja 14 aastat. Päikese aktiivsus Seos päikesetsükli pikkuse ja põhjapoolkera maismaa temperatuuri vahel (Labitzke, 1987). W-arvude 11-aastase perioodiga libisev keskmine ja globaalne keskmine merepinna temperatuuri anomaalia (ühikuks 1951-1980 aasta keskmisest kõrvalekalle 0,01 K) (Christiansen jt., 2007). Ookeani roll Vee tihedus suureneb soolsuse kasvades ja temperatuuri alanedes. Ookeani konveieri käivitabki ja hoiab töös vee tiheduse muutumine. Ekvaatori piirkonnast põhjapoole liikuv soe vesi aurustub ja annab ära soojust. Aurustumise tagajärjel suureneb vee soolsus. Soolanev ja jahenev vesi muutub tihedamaks ja

Ökoloogia ja keskkonnakaitse

docx

Metaan ja kliima soojenemine

Kui süsinikdioksiidi on liiga palju, ei suuda loodus seda enam omastada. Merevee temperatuuri tõustes süsinikdioksiidi lahustusvus vees halveneb. Praeguse heitkoguste kasvutempo juures ei suuda maailmameri enam endiste efektiivsusega süsinikdioksiidi (mis on mõju poolest peamine kasvuhoonegaas) omastada, mistõttu viimase kontsentratsioon atmosfääris kasvab tulevikus veelgi kiiremini. Seetõttu on oodata ka temperatuuri kasvutempo kiirenemist. Eestile ei tähenda kliima soojenemine sugugi mitte võimalust hakata apelsine ja banaaane kasvatama, vaid rida ebamugavusi, millega kohanemine läheb palju maksma. Peamised muutused on sellised: põhiline temperatuuritõus leiab aset talvel või varakevadel, lüheneb või kaob lumekate, suureneb talviste tormide ja udude sagedus, seoses veetaseme tõusuga ujutatakse osa maismaa-alasid. Kliima soojenemine on suureks ohuks meie ühiskonnale ja loodusele. Me

Keemia

Rohkem sarnaseid

Meedia

Kommentaarid (0)

Kommentaarid sellele materjalile puuduvad. Ole esimene ja kommenteeri

Kõik kommentaarid

.DOC Laadi alla originaalfail 12 lk