Metaan ja kliima soojenemine (0)

Metaan ja kliima soojenemine
Metaan ja kliimasoojenemine on temaatikad, mis on tänasel päeval igal juhul huvitavad ja aktuaalsed. Sellega käib kaasas ka palju erinevaid probleeme, millele oodatakse lahendusi.
Suuremal osal Maa ajaloost on kliima olnud praegusest tunduvalt soojem. Küsimusele, kas tulevikus on taas oodata jääaega, võib väikese liialdusega vastata, et ei, ta juba ongi kohal. Jääaja asemel oleks siin õigem kasutada terminit külmhooneperiood. Külmhooneperiood ja jääaeg pole stabiilselt külmad ajajärgud, vaid selle sees vahelduvad erineva pikkusega soojemad perioodid külmematega. Viimane soojenemislaine on kestnud juba ligikaudu 20 000 aastat, mis on aga lühike ajavahemik võrreldes miljonite aastatega, mil Maa kliima on üldjoontes jahenenud. Samas on aga teadusmaailma arvamuseks siiski see, et kuigi planeedi kliima on ajaloo jooksul muutunud ka enne, peetakse praegust temperatuuri tõusu globaalseks fenomeniks, mida ei saa seletada samade looduslike põhjustega, nagu eelmistel soojaperioodidel.
Eelmise sajandi jooksul kasvas Maa keskmine arvutuslik temperatuur 0.74°C võrra. 10 kõige kuumemat aastat on kõik esinenud viimase 14 aasta sees ning kõige kuumem neist oli aasta 2005. Temperatuur ei ole igal pool sama võrra muutunud – polaaraladel ja nende lähistel on tõus olnud märgatavalt suurem, kui Maa kohta keskmiselt. Suurema maismaa pindala tõttu soojeneb põhjapoolkera kiiremini, kui lõunapoolkera. Kõike seda arvesse võttes ei saa globaalsest soojenemisest rääkides toetuda ainult keskmisele temperatuurile, mis on saadud meteoroloogiliste mõõtmistulemuste üldistamise teel – iga Maa piirkonda tuleb käsitleda kui osa tervikust, sest ainult nii on võimalik mõista globaalse soojenemise tõelist ulatust ja selle mõju Maa kliimale. Temperatuuri all on siin mõeldud planeedi pinna lähedase õhukihi temperatuuri. Käsitletud ei ole stratosfääri temperatuure , mis sõltuvad Päikese ultraviolettkiirguse neeldumisest osoonikihis ning muutustest viimase paksuses .
Eelnevalt mainitud temperatuuritõus tundub esmapilgul ebaoluline ja isegi tervitatav põhjamaa inimestele. Tegelikult peitub pealtnäha süütu muutuse taga palju muutusi kliimas ning sellest tulenevalt looduslikes protsessides ja inimeste käekäigus. Kõrgemad temperatuurid soodustavad polaarladel jää sulamist, mis omakorda mõjutab sealset liigirohkust ja organismide populatsioonide suurust. Üks oluline loodust ümber kujundav tegur kliimamuutuste tagajärjel on maailmamere veetaseme tõus jää sulamise ning soojuspaisumise tõttu. Seoses kliima soojenemisega on hakanud esinema suuremaid torme, kui kunagi varem. Jaapanis on viimastel aastatel olnud mitmeid tornaadosid, kuigi teadlaste arvates pole sealses piirkonnas nende esinemine võimalik. Ameerikas esineb tornaadosid üha enam ja enam. Pärnut vapustanud üleujutus 2005. aasta jaanuaris oli põhjustatud Gröönimaa suure osa sulamisega lühikese aja jooksul.
Suurem osa teadlastest on arvamusel, et temperatuuri üheks tõusu põhjustajaks on inimtegevus ja tänaste otsuste tagajärgi näeme alles tulevikus. Kliima soojenemise üheks peamiseks aineks on metaan. Metaan on värvusetu, lõhnatu ja õhust kergem gaas. Ta on maagaasi põhikomponent, mida kasutatakse kütusena. Suur osa metaani eraldub märgaladest, eriti riisikasvatustest, aga teda paiskub õhku ka koduloomade väljaheidetest ning prügilatest. Metaani moodustub rohkesti ka soodes ja rabades. Enamasti toodavad seda gaasi bakterid ja teised mikroorganismid vesinikust ja süsihappegaasist. Metaani soojustneelav ja Maale tagasipeegeldav toime on tugevam kui süsihappegaasil. Ka inimtekkeline kasvuhoonegaaside kontsentratsiooni kasv atmosfääris põhjustab temperatuuri tõusu. Tööstusrevolutsiooni eelsest ajast on süsinikdioksiidi kontsentratsioon atmosfääris kasvanud ligi 38%, metaani kontsentratsioon ligikaudu 230% ning lämmastikdioksiidi kontsentratsioon umbes 14%.
Kasvuhoonegaaside emissioonide kasvutempo kiireneb fossiilsete kütuste tarbimise, põllumajanduse ning ehitustegevuse kasvu tõttu. Kasvuhoonegaase tekib nii looduslikes kui inimtekkelistes protsessides. Looduslikud heitkogused atmosfääri on olnud aastatuhandete jooksul küllaltki püsivad, mistõttu toimib tasakaal kasvuhoonegaase atmosfääri paiskavate ning neid neelavate protsesside vahel. Fossiilsete kütuste põletamine ja intensiivne põllumajandus lisavad atmosfääri järjest uusi koguseid kasvuhoonegaase (vastavalt süsinikdioksiidi ja metaani, aga ka teisi, marginaalseimaid kasvuhoonegaase). Teatud aja jookusl saavutatakse piir, millest edasi on lahustumine ning seega looduse võime omastada süsinikdioksiidi, väheenud või hoopis peatunud. Kui süsinikdioksiidi on liiga palju, ei suuda loodus seda enam omastada. Merevee temperatuuri tõustes süsinikdioksiidi lahustusvus vees halveneb. Praeguse heitkoguste kasvutempo juures ei suuda maailmameri enam endiste efektiivsusega süsinikdioksiidi (mis on mõju poolest peamine kasvuhoonegaas) omastada, mistõttu viimase kontsentratsioon atmosfääris kasvab tulevikus veelgi kiiremini. Seetõttu on oodata ka temperatuuri kasvutempo kiirenemist.
Eestile ei tähenda kliima soojenemine sugugi mitte võimalust hakata apelsine ja banaaane kasvatama, vaid rida ebamugavusi, millega kohanemine läheb palju maksma. Peamised muutused on sellised: põhiline temperatuuritõus leiab aset talvel või varakevadel, lüheneb või kaob lumekate, suureneb talviste tormide ja udude sagedus, seoses veetaseme tõusuga ujutatakse osa maismaa-alasid.
Kliima soojenemine on suureks ohuks meie ühiskonnale ja loodusele . Me peame tegema midagi selleks, et soojenemine ei jätkuks, sest muidu pole tulevikus enam muud kui katastroof katastroofi otsa.