Maailmasõjad (0)

19

SISSEJUHATUS

Teine maailmasõda oli globaalne sõjaline konflikt mis oma suurte ohvrite arvu ja materiaalse kahjuga oli inimese ajaloo suurim ja sõda. See algas 1939 aastal Euroopas Natsi Saksamaa ja Inglise-Prantsuse-Poola koalitsiooni vahel, kuid lõpuks levis üle maailma. See lõppes 1945 aastal jättes maailma valitsema kaks suurvõimu Ameerika Ühendriigid ja Nõukogude Liidu.
Palju rohkem kui mõnes eelnevas sõjas oli teises maailmasõjas kasutusel kogu võimalik tsiiviljõud et võita sõda. Samuti oli sõda unikaalne selle poolest et kadusid piirid võitleja ja mittevõitleja vahel niisiis oli suur hulk tsiviilohvreid. Samuti Natsi Saksamaa suhtumine erinevate rasside ja inimgruppide suhtes ( juudid , mustlased , homoseksualistid ja teised inimgrupid) kui eriline sõja sihtmärk. Sõja lõpul tutvustati maailmale kahte täiesti uut radikaalset relva: aatomi pommi ja suure tegevusraadiusega raketti. Põhiliselt võideldi ikka samade või täiustatud relvadega millega võideldi esimeses maailmasõjas. Suurim areng oli lennukite ja tankide vallas.
Maailm pärast Esimest maailmasõda
Kolm põhilist jõudu ,kes olid esimese maailmasõjaga mitterahul: 1.Saksamaa põhiline kaotajariik kes pani väga pahaks territoriaalseid kaotuseid ja kontributsiooni mida pidi maksma Versaille ´i lepingu alusel. 2.Itaalia üks võitjatest leidis et tema territoriaalsed võidud ei olnud piisavalt suured. 3.Jaapan samuti üks võitjatest oli ebaõnnetu oma võimetusest krabada võimu Ida-Aasias.
Sõja põhjused
Prantsusmaa, Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid olid pärast I maailmasõda kohandanud maailma selle pilgu järgi mis neile meeldis. Saksamaa oldi tehtud sõjaliselt halvatuks ja peaaegu tervet maakera kontrollisid Prantsuse ja Briti Impeeriumid. Britid ja Prantslased olid pidevalt erimeelt poliitikast mis puudutas sõja järgset perioodi seevastu USA kes oli jätnud Versaille´i rahu ratifitseerimata taganes poliitilisse isoleeritusse.
 

Rahuplaanide ebaõnnestumine

1920- nendatel tehti püüdlusi stabiilse rahu suunas. Esimene oli Maailma Liiga asutamine, kus riigid said lahendada oma vaidlusaluseid küsimusi. Washingtoni Konverentsil 1921-22 lubasid limiteerida oma laevastikke kinnistatud suhte järgi.
Locarno lepingud mis põhjustati Locarno konverentsi poolt sisaldasid garantiid Saksa -Prantsuse piiri ja tüli lahendus kokkulepe Poola ja Saksamaa vahel. Pariisi Rahu Paktil 63 riiki välja arvatud NSVL ütlesid lahti sõjast kui riiklikust poliitikast ja tõotasid ,et kõik omavahelised tülid ja arusaamatused rahulikul teel. Lepingule allakirjutajad leppisid eelnevalt kokku enesekaitse sõdade eksistentsil.
 

Fashismi tõus

Pärast Esimest Maailmasõda sai maailma peamiseks riigikorraks demokraatia, kuid varsti arenes välja uus kord nimega fasism mis lubas inimestele eelkõige suuremaid vabadusi ja kaitset kommunismi eest. Benito Mussolini algatas esimese fasistliku diktaatorliku riigijuhtimise Itaalias 1922.
 

Teljeriikide koalitsiooni moodustumine

Adolf Hitler , Saksa Rahvusliku Sotsialistliku partei juht ülistas fasismi ühte haru, mis koosnes rassismist ja väikeste rahvusgruppide hävitamisest. Ta lubas Saksa rahvale, et tema saavutab ,et Sakslased on ka väliselt maailma ülim rass . 1930 tabas Saksamaad suur depressioon. Mõõdukad parteid ei saanud kokkuleppele mida depressiooniga peale hakata ja suur osa hääletajaid pöördus Natside ja Kommunistide poolele. 1933 sai Hitlerist Saksa suurkantsler ja mõnede järgnevate liigutustega riigis diktaator .
Jaapan ei võtnud fasismi otseselt omaks aga relvajõudude suur osakaal valitsuses pani neid oma valitsusviisi sarnaseks muutma . Jaapan kui maailma vana korra muutja oli oma sõjaväega palju soodsamas olukorras kui Saksamaa. Tal kulus vaid korraldad väike kokkupuude Hiina jõududega et alustada sõda Mandzuuria pärast. Seal koostas Jaapan 1932 Mandzuko provintsi. Aastal 1937-38 nad okupeerisid Hiina peamised sadamad.
Avalikult hukka mõistnud Versaille´i rahu Hitler lõi uue lennuväe ja tõi jälle päevakorda sundusliku väeteenistusse toomise. Ta täiesti eiras Versaille´i ja Locarno lepinguid sellega et viies oma väed jälle sisse esimese maailmasõja lõpul täiesti demilitariseeritud aladele Saksamaa ja Prantsusmaa vahel.
Hitler testis oma uusi relvi kasutades ära Hispaania sisesõda (1936-39) Pooldades Hispaania paremäärmuslasi nagu seda tegi ka Mussolini sai Hitler endale uue liitlase. Liitu Itaalia-Saksamaa-Jaapani vahel nimetatakse teljeriikideks samuti nagu nende liitlaseid.
 

Saksamaa agressioon Euroopas

Hitler alustas oma imperialistlikku joont Austria liitmisega Saksa koosseisu 1938 aasta märtsis. Tee sai vabaks. Mussolini toetas teda. Britid ja Prantslased ,kes olid hirmutatud Saksamaa uuestirelvastumisest toetasid Hitlerit sellega, et Austria staatus pidi jääma Saksamaa siseasjaks. Septembris 1938 Hitler ähvardas sõjaga Tsehhoslovakkiat mille piiriäärsetes alades elas umbes 3,5 miljonit etnilist Sakslast . Briti peaminister Neville Chamberlain alustas kõnelusi mis lõppesi kuu lõpus Münheni Paktiga mis andis selle ala Tsehhoslovakkiast Saksamaale lubadusega ,et Saksamaa ei puutu rohkemat Tsehhoslovakkia territooriumist. Chamberlain lootis et oli saavutanud rahu kui ta eksis. Münheni pakt osutus varsti kasutuks rahusobituseks. Märtsis 1939 lakkas olemast Tsehhoslovakkia. Hitler ähvardusest Poolale ärevusse sattunud Britannia lubas olla vastava ohu korral seda riiki kaitsmas. Prantsusmaa oli juba sõlminud Poolaga vastastikuse kaitselepingu.
Rahusobitamisest loobumine oli toonud esile NSVL kes oma liidri Josif Stalini poolt oli pakkunud Tsehhoslovakkiale sõjalist abi 1938 aasta kriisis . Kuid siis oldi teda ignoreeritud kõigi osapoolte poolt Münheni kokkuleppes. Nüüd kus oli tunda sõja hõngu oli teda meelitatud mõlemalt poolelt. Hitler tegi aga parema pakkumise. Kui ta liituks Brittide ja Prantslastega peaks ta kindlalt võitlema kuid Hitler tahtis vaid NSVL neutraalsust selles olukorras. 23.08.1939 kirjutati alla Nõukogude-Natsi Paktile. Avaldatud osas lubasid NSVL ja Saksamaa mitte teineteise vastu sõtta minna. Teises, salajases osas sai Hitler vabad käed Ida-Poolas ja Rumeenias ning Stalin sai vabad käed Soomes, Eestis ja Lätis.
 

Sõjalised operatsioonid

Varajastel hommikutundidel esimesel Septembril 1939 marssisid Sakslased Poolasse. Kolmandal Septembril üllatasid Prantsusmaa ja Inglismaa Hitlerit sellega ,et nad kuulutasid Saksamaale sõja, kuid neil ei olnud plaaniski anda poolakatele abi. Nende plaanid piirdusid sellega et hoida Prantsusmaad kaitsepositsioonis. Britid valmistusid pikaks sõjaks. Prantsusmaa ei riskinud isegi rünnata kergesti kaitstud Saksa positsioone sest nad ei olnud selleks valmis.
Ajaloolased vaidlevad selles suhtes ,kas Hitler plaanis järjekordset välksõda, mis oli ebaõnnestunud esimeses maailmasõjas või pikka sõda. Osad järeldavad sellest, et kui Hitler valmistas põhiliselt ainult välksõja jaoks mõeldud tehnikat nagu seda on tankid ja lennukid siis ta tahtis kiiret edukat sõda ,mis võibolla läks isegi korda Belgias,Norras, Poolas ja Hollandis. Teised väidavad, et Austria,Tsehhoslovakkia, Poola ja Rumeenia ning teiste Balkaniriikide endale võitmine tähendas seda et Hitleril oli tarvis maavarasid ja toitu pikaks sõjaks. Siin lähevad inimeste arvamused lahku.
 

Välksõda Poolas

Poola kaitsestrateegia oli väga halb. Nad ootasid Saksa rünnakut ja said selle. 1 Septembri hommikul ründasid Saksa pommitajad Poola raudteid ja muid tähtsamaid ehitisi ning pärast seda tungisid väed sisse. 8 kuni 10 Septembrini piirasid Sakslased Varssavi sisse ja 20 Septembriks olid ka Vene väed Poolas. Oktoobri 15 päevaks oli kogu Poola, Saksa ja Nõukogude vägede käes.
 

Võlts sõda

Poola kaotamisega kaasnes niiöelda võlts sõda, kui Inglismaa ja Prantsusmaa püüdsid pääseda samast kahjust, mis oli neid tabanud esimeses maailmasõjas. Hitler pakkus küll rahu, kuid samas käskis oma kindralitel valmistuda Hollandi, Belgia ja Prantsusmaa ründamiseks. Kindralid , kes arvasid, et Prantsusmaal ei lähe välksõda läbi, palusid aega ja ütlesid, et nad suudavad võtta vaid Madalmaad ja Prantsusmaa. Välja arvatud merel, kus Saksa allveelaevad töötasid Inglismaa kaubalaevade vastu ja uputasid mitmeid laevu päevas.
 

Nõukogude-Soome Sõda

30 novembril pärast kahekuist poliitilist vaidlemist kuulutas Nõukogude Venemaa lõpuks sõja Soomele. Stalin tahtis ka oma Välksõda, aga ta plaan nurjus. Soomlased , kes võitlesid marssal Carl G. Mannerheimi all olid talvise sõja eksperdid . Venelased aga olid halvasti organiseeritud ja segaduses kõrgemate ohvitseride väest väljasöömise tõttu. Soomlased, keda oli viis korda vähem, kui Venelasi , võitlesid jõudsalt uude aastasse . Venelaste rünnak tõstis ka Prantslaste ja Inglaste huvi.
Saksa mereväe admiral Erich Raeder kiirustas Hitlerit tagant vallutamaks Norrat, sest Venemaa rünnak oleks hea põhjus miks Inglismaa saadaks oma väed Läänemerre, kus neil oleks fantastiline positsioon Saksamaa vastu.
Jaanuaris 1940 hakkas Hitler huvi tundma Norra vastu. Plaan oli korda vaja saata läbi Taani kellel oli mitmeid lennuvälju Norrale lähedal. Mereväele oli abi õhust vaja sellepärast, et muidu oleks Saksa laevad kerge saak Inglise laevastikule.
 

Taani ja Norra

Stalin kartes välist sekkumist lõpetas oma sõja 8 märtsil tingimustega, et Soome jääb iseseisvaks. 9 Aprillil alustas Saksamaa oma võitlust Norra ja Taani vastu. Taani andis alla koheselt. Oslo saadi kätte õhtuks, kuid samal ajal läks Norra valitsus otsustades võidelda Elverumi. Kuigi norrakad keda aitasid 12000 britti ja prantslast. Hoidsid Oslo ja Trondheimi vahelist ala kuni 3 maini oli lõpptulemuseks see, et Saksa väed võitsid.
 

Madalmaad ja Prantsusmaa

Kevadeks oli Hitler leidnud uue plaani kuidas võtta Madalmaid ja Prantsusmaad. Esialgne plaan oli olnud, nagu esimeses maailmasõjas, et põhiväed liiguksid läbi Belgia. Kindral von Manstein ja teised nõuandjad soovitasid Hitleril suunata peaväed läbi Luksemburgi ja Ardennes'i metsade ala. Ardennes'i metsad olid künklikud ja mitte kõige paremad tankidele, kui Manstein rõhutas, et vaenlane ei oota sealt suuremat rünnakut. Prantslased olid jätnud Ardennes'i sektori väheselt kindlustatuks. Prantsuse armee juhtkond teatas, et Ardennes'id peatavad sakslased niikauaks kuni vajalikud kaitsejõud kohale jõuavad. Kui rünnak, 10.mail 1940, algas, olid kaks poolt enam-vähem võrdsed, ainult sakslastel oli rohkem lennukeid. Sakslaste edu põhines selles, et nad teadsid mida nad teevad. Hollandlased ja Belglased pidid improviseerima , sest nad tahtsid jääda neutraalseks Saksamaa suhtes. 10.mail Saksa õhujõud maandusid Belgias ja Hollandis, et võtta lennuväljad ja sillad üle ja et võtta Eben -Emael'i kindlus . Hollandi armee kapituleerus 14.mail pärast seda kui Saksa pommitajad hävitasid Rotterdami ärilinnaosa. Belgia kapituleerus 22.mail.
Rünnak Prantsusmaa vastu algas 5.juunil. Vahepeal , 9.juunil, kuulutas Itaalia Prantsusmaale ja Suurbritanniale sõja. 17.juunil pidi ka Prantsusmaa kapituleeruma. See toimus samas vagunis, kus oli lõppenud I maailmasõda sakslaste kahjuks.
 

Lahing Britannia pärast

1940.a. suvel domineeris Hitler Euroopat läbinisti, kuigi oli jäänud veel üks vaenlane - Suurbritannia koos oma uue Peaministri Winston Churchill . Ameerika Ühendriigid, ðokeeritud Prantsusmaa langemisest, olid alustanud oma esimest sõjaväkke rahu ajal värbamist ajaloos. Saksamaa otsustas Suurbritanniat näljutada. 1940 algas lahing Atlandi ookeani pärast. Saksmaa otsustas allveelaevu kasutades peatada Suurbritanniasse toiduabi sisseveo.
Et Britanniat võtta pidi kõigepealt neutraliseerima tema õhuväe selleks oli, aga vaja korraldada õhurünnakuid. Niisis toimuski lahing Britannia pärast õhus mitte maal ega meres. Augustis 1940 alustas Saksa õhuvägi reide Inglismaa lennuväljadele ja Septembris juba sisemaa linnade vastu. See plaan aga nurjus sest Inglastel õhukaitseväes juba kasutusel radarid . Oma suurte kaotuste pärast pidid sakslased hakkama Inglismaad pommitama alates Septembri lõpust öösel. Sellest ajast kuni 1941 aasta mai kuuni tegid sakslased 127 suuremat reidi Londonile ja teistele suurematele linnadele aga see kahju, mis nad inglastele tõid ei olnud piisav. Hitler lükkas Britannia vallutamise edasi ja sellega leppides oma kaotust.
 

Balkan ja Põhja-Aafrika

Hitler ütles oma kindralitele juuli lõpus 1940, et järgmine rünnak on Nõukogude liitu, ning, et, kui see vallutatud siis näevad britid, et nende positsioonid Indias ja Lähis-Idas on kehvad võivad siis leppida rahuga. Tema abilised aga hoiatasid teda Nõukogude talve eest ja ta otsustas Venemaa vallutamise plaani lükata kevadele. Samal ajal oli Mussolini lavastanud ebaõnnestunud rünnaku Itaalia kolooniast Liibüast Egiptusesse (Briti koloonia) ja sama ebaõnnestunud reidi Kreekasse . Vastutasuks olid Britid vallutanud Kreeta ja Kreeka lennuväljad. Hitler aga ei soovinud Briti lennukeid nii lähedale oma põhilistele õliväljadele Rumeenias ja novembris hakkas ta planeerima rünnakut Kreeka invasiooniks. 1941 aasta alguses lükkasid Briti väed itaallased Liibüasse tagasi ja selle tagajärjeks saatis Hitler oma liitlastele appi kindral Erwin Rommeli koos suure tankiväega.
Et saada tee Kreekasse ja Nõukogude Liitu tõmbas Hitler Rumeenia ja Ungari teljeriikide koalitsiooni 1940 aasta novembriks. Bulgaaria liitus 1941 aasta märtsis. Ette jäi vaid Jugoslaavia , mis oli vaja võtta jõuga. 14 aprilliks andis Jugoslaavia armee alla. Siiski oli Jugoslaaviat raskem hoida, kui võtta. Seal toimis kogu sõja kestel partisanide ülestõusud (juhitud Dra?a Mihajlovi?'i ja Dra?a Mihajlovi?'i poolt). Kreeka väed olid aga täiesti mobiliseeritud mitte nagu Jugoslaavia väed. Kreeka I ja II armee suruti alla andma Aprilli 22 päevaks mille tõttu britid pidid oma vägesi lõuna poole nihutama. Pärast seda vallutasid Saksa väed kogu Peloponnesose poolsaare mille tõttu pidid britid tegema suure evakuatsiooni, mis läks neile maksma 12000 meest. 20-27 mail said sakslased tänu õhurünnakutele ka Kreeta.
Samal ajal suutis Rommel britid tõrjuda Liibüast.
 
 

Vaen USA ja Jaapani vahel

Pärast seda, kui Hitler alustas Venemaa vallutamist mõtles Jaapan selle peale, et lõpetada oma leping Venemaaga ja liituda hoopis Saksamaaga Venemaa vallutamiseks, kuid nad tegid kogu sõja kõige otsustavama valiku. 23 juulil 1941 okupeeris Jaapan lõuna Indoneesia . Pärast seda otsustasid Suurbritannia ja USA külmutada Jaapani rahad pankades ja sellega teha vaikselt lõpp Jaapani plaanidele, kuid Jaapan kiirustas tegema otsuseid selle kasuks, et kindlustada oma koht lõuna Aasias.
 

Saksa invasioon Nõukogude Liitu ehk Barbarossa plaan

Sõja kõige võimsam kohtumine algas 22 juuni 1941 hommikul, kui veidi rohkem, kui 3 miljonit teljeriikide sõdurit tungis Nõukogude Liitu. Kuigi Venelased võisid invasiooni aimata olid nende väed sokeeritud. Venelased olid öelnud, et Nõukogude-Saksa sõja korral on välistatud blitzkrieg (välksõda), sest mõlematel oli varuks piisavalt mehi, et vastu pidada ja rünnak peatada. Venelastel olid ka paremad tankid, kuid lennuvägi oli sakslate väest tunduvalt maas.
Sakslased olid pannud valmis kolm armeegruppi Venemaa invasiooniks, Põhja grupp, Lõuna grupp ja Keskmine grupp, mis olid suunatud vastavalt Peterburgi, Kiievisse ja Moskvasse. Sakslaste plaan oli lukustada punaarmee lahingus ja tappa ta ennem, kui ta suudab riigi sügavustesse põgeneda. Sõda pidi lõppema enne talve. 5 augustiks oli võetud 600000 vangi ja oldi läbitud 2/3 teed Moskvasse. Venelased olid teinud täpselt seda mida sakslased olid tahtnud- ohverdanud suuri hulki mehi ja relvi Moskva kaitseks. Hitler ei olnud aga rahul teiste rinnete (lõuna ja põhja grupi) lahingu kulgemisega ja ta andis käsu osa Keskmisest grupist Põhja grupile, et võtta Leningrad , kuid kohe pärast seda, kui Lõuna grupp oli saanud 665000 vangi, jätkata Moskva poole tungimist.
Pärast kuuekuist seisu jätkas Keskmine grupp edasitungi, kuid siis hakkas vihmaperiood ja varsti maa jäätus. Nüüd seisis Hitler valiku ees, kas tungida edasi ja kohata Vene talv või jääda kohale ja oodata kevadet. Valikuks osutus edasi tungimine. 5 detsembril tuli teade, et väed on peatunud ja ei saa edasi liikuda . Mehed olid kaotamas võitlusvaimu ja varustus oli jäätumas.
6 detsembril ründasid venelaste väed tagasi ja sakslased pidid taganema ja maha jätma palju varustust. Hitler käskis oma vägedel seista paigal ja kohata oma vaenlane selle asemel, et Poolasse põgeneda. Tänu sellele raiuti Saksa vägedesse augud, kuid mitte piisavalt suured, et täielikult peatada Saksamaa vägesid. Hitler väed jätkasid Leningradi piiramist ja Ukrainas võitlemist.

Sõja algus Vaiksel Ookeanil

Sellel ajal, kui Venemaa tundus kaotavat Saksamaale tekkis Jaapanil ja USA'l dilemma . Jaapan tahtis kindlustada oma positsioone Aasias, kuid kartes USA'd ei olnud seda veel teinud. Samas ei olnud nad kindlad, kas Ameerika rahvas oleks valmis sõjaks. Niisiis Jaapan otsustas liikuda kagu- Aasiasse ja selle saartele.
Jaapani sõjaplaanid olid sellised: võtta Burma , Malaya ja Filipiinid . Nad lootsid ka luua kaitseliini USA ja Jaapani vahel. Nad olid ka valmis sõjaks USA vastu, kuid nad ei tahtnud võidelda piisavalt kaua ega kõvasti, et võita. Kõige suurem kartus oli Jaapanlastel USA Vaikse Ookeani laevastiku suhtes mis asus Pearl Harbor 'is Havail. Jaapan plaanis sellel laevastikule ootamatut rünnakut, mis pidi ka hävitama USA plaanid Jaapani vastu.
7 detsembril 1941 Jaapani lennukid ründasid Pearl Harbourit. Nad suutsid hävitada vähem kui kahe tunni jooksul neli laeva ja vigastada veel nelja. Siiski oli see rünnak hoopis katastroof Jaapanlastele sest nad olid rünnanud sellel ajal, kui USA lennukikandjad olid merel ja need lennukikandjad olidki need, mis otsustasid Vaikse Ookeani sõja saatuse. 8 detsembril kuulutas USA Jaapanile sõja ja pärast seda 11 detsembril kuulutasid Saksamaa ja Itaalia USA'le sõja.
Jaapan tundus olevat kõikjal ühel ajal. Nad suutsid võtta Hong Kongi, Kiribati, Guam 'i. Wake'i saare ja Filipiinid, Burma, Malaya, Borneo. Nad hävitasid ka Briti sõjalaeva, mis oli tulnud kaitsma Singapuri . Singapuri, kui ühe maailma parima kindluse kaotamine oli suurim sõjaline häbi Britanniale. Jaapan lootis luua kaitseliini keset Vaikset Ookeani läbi Aleuutide, Midway saare, Solomoni saarte ja Uue- Guinea . Tänu sellisele edule lootsid jaapanlased võtta ka Port Moresby, kuid tänu sellele, et Ameeriklased suutsid lugeda nende koodi jäi Koralli mere lahingus see jaapanlastele vaid unelmaks. Jaapani siht võtta Midway jäi ka unelmaks. 4 juuni hommikul hävitasid USA hävitajad 3 Jaapani 9-st lennukikandjast viie minutilise rünnaku ajal tänu sellele, et admiral Chester Nimitz'il õnnestus pealt kuulda jaapanlaste kodeeritud sõnumeid. Jaapani laevastiku admiral Yamamoto andis 5 juunil käsu täielikuks taganemiseks. 6 ja 7 juunil vallutas küll jaapani teine laevastik Kiska ja Attu saared Aleuutides, kuid Midway kaotus osutus selles sõjas otsustavaks . Lennukikandjad osutusid selle sõja uueks jõuks mida riigil oli vaja, et sõda võita. Jaapanil aga ei olnud ressursse, et neid juurde muretseda, kuid USA'l oli.
 

Liitlaste strateegia arenemine

USA ei saanud osa võtta sõjast 1942 aasta alguses. Tal ei olnud seal vägesid. Ameerika arendas oma majandust, et saaks luua oma väed Euroopa jaoks.
Britid, aga võitlesid visalt Põhja-Aafrikas võttes peale Tobruki ka veel mitmeid sakslaste baase.
Venelaste üks küsimusi oli see, kas nad peaks vastu veel ühe suve koos Sakslaste ründamisega. Nad tahtsid, et britid ja ameeriklased alustaksid rünnakut läänest, et nad saaksid natuke hingata .
Plaan oli panna alus ameeriklaste baasidele Inglismaal ja kohe, kui Venemaa hakkab kaduma rünnata Euroopa põhjaossa. Inglased , aga ei olnud tahtejõulised selleks enne, kui tema positsioonid Põhja-Aafrikas olid kindlustatud. Pärast seda, kui Rommel oli võtnud Tobruki ja sõitnud 380km edasi Egiptusesse, El- Alamein 'i. Alles siis otsustas USA lükata Euroopas maabumise plaanid edasi ja alustada Põhja-Aafrika tagasi võitmist.
Samal ajal liikusid ameeriklased tugevalt edasi võitlustes Jaapaniga. 2 juulil 1942 USA merevägi alustas missiooni Jaapani vägede välja ajamist Solomoni saartelt, Uuest-Guineast ja Papuast.
 

Vene rinne: suvi 1942

Initsiatiiv oli suve alguseks läinud jällegi sakslaste kätte. Venelased olid kaotanud sadu tuhandeid mehi, kuid ka sakslastele olid kaotused suured, eriti arvestades sellega, et venelastel oli 3 korda rohkem mehi varuks. Hitler oli ka teinud suure vea. Ta arvas , et sõda Nõukogude Liiduga on juba sama hästi, kui võidetud ja ta pani oma tööstuse tootma laevu ja õhujõudusid, et purustada Suurbritannia. Tema abilised soovitasid nüüd oodata ühe aasta, kuni sõjavägi saab tagasi täisjõuni ja siis rünnata, kuid Hitler tahtis saada võitu aastal 1942.
Rünnak Kraakovile algas 28 juunil. Saksamaa väed suutsid läbida märkimisväärse maa, kuid ei suutnud vaenlasele eriti liiga teha. Hitler algsesse plaani kuulus Stalingradi täielik võtmine ja sealt edasi lõunasse Kaukasusse, kuid nüüd pidi ta saatma kaks armeed Stalingradi ja kaks Kaukausse.
Nüüd tänu Stalini hoiatusele, et kõiki põgenejaid karistatakse suurelt , algas Stalingradi piiramine.
 

USA ja Britannia edu algus

Kuigi Jaapani väed olid vallutanud Guadalcanal'i saare suutsid ameeriklased selle raskete võitluste ja paljude kaotuste abil endale kindlustada 9 veebruariks 1943.
Pööre Põhja-Aafrika sõjas algas 31 augustil 1942, kui Rommel tungis läbi briti vägede lääne El-Alamein'is ja siis peatus ning visati tagasi 7 sepembriks, esimeses El-Alamein'i lahingus. Brittide uus kindral Bernard Law Montgomery surus Rommeli taganemisse 5'ks novembriks. 8 novembril algas USA, briti ja vabade Prantsusmaa vägede maabumine Marokos ja Alzeerias. 13 maiks 1943 andis alla 275000 sakslast ja itaallast, kes olid jäänud kahe väe vahele Cape Bon'i poolsaarel.
 

Nõukogude vägede võit Stalingradi all

Idarindel olid sakslaste väed edasi jõudnud 1100km. Kuna Hitleril ei olnud selle ala katmiseks omasid jõuse siis pidi ta kasutama Rumeenia, Ungari ja Itaalia vägesid. Venelased said nõrkadele vägedele paar rünnakut korraldada ja suutsid teised Saksamaa väed sisse piirata.
Sakslased andsid 31 jaanuaril alla. See lahing läks sakslastele maksma 200000 meest. Tänu sellele kaotusele pidid sakslased taganema samale joonele, kus nad olid olnud 1942 suve alguses.
 

Casablanca konverents

14-24 jaanuaril 1943 toimus Casablancas Roosevelti ja Churchilli vaheline kohtumine, et kokku leppida Põhja-Aafrika kampaania suhtes. Lepiti kokku selle suhtes, et rohkem mehi ei saadeta Vahemere äärde vaid kogutakse Inglismaale , et rünnata mandrile 1944 aastal.
 

Õhurünnakud Saksamaale

Nagu eelmänguna maabumisele otsustati Casablanca koverentsil seda, et alustada Saksamaa infrastruktuuri lagundamine pommitamisega. Britid ründasid öösiti, kuna päeviti olid kaotused Brittidel suured. USA pommitajad B-17 Flying Fortress (lendav kindlus) ja B-24 Liberator ( vabastaja ) sobisid aga ka päevaste lendude jaoks. Iga riik valis omaenda ründeviisi. Briti viis väljendus 1943 juulis Hamburgis, kus linn põletati süütepommidega maatasa ja üle 50000 inimese sai surma. USA lennud pidid aga mitmete kaotuste järel peatama, sest oma pommitajate edus kindlad olnud ameeriklaste meelt sundisid muutma Saksa hävitajad ja 88 ning 128mm õhutõrjekahurid.
 

Kurski lahing

Hitleri võimalused olid otsakorral sest ta teadis, et ta väed ei pea vastu veel ühte suvist ründe perioodi. Siiski oli talvisest taganemisest üle jäänud veel 2 armeed ja tee Kurski oli vaba. Hitleri jaoks oli see liiga hea võimalus, et käest lasta. Oodates 3 kuud uusi tanke avas Hitler Kurski lahingu 5 juulil. Käimas oli maailma ajaloo suurim tankilahing. Venelased võitlesid kuni täieliku seismajäämiseni 12 juulil, kui Hitler kutsus väed tagasi sest britid ja ameeriklased olid maabunud Sitsiilias ja sinna oli vaja abivägesid. Sellega läks initsiatiiv idarindel täiesti venelaste kätte.
 

Itaalia invasioon

Kolm ameerika, üks Kanada ja kolm Suurbritannia divisiooni maabus Sitsiilias 10 juulil. Nad surusid viis nädalat 4 Itaalia ja 2 Saksamaa divisiooni vastu ja saavutasid täieliku kontrolli 17 Augustiks. Mussoliini lükati võimult 25 juulil ja Itaalia valitsus pidas nõupidamisi, mille käigus kirjutati 3 septembril alla lepingule. Liitlaste vägede uute plaanide tegemise ajal vallutas Saksamaa Põhja-Itaalia ja saatis Itaalia valitsuse liitlaste poolt okupeeritud lõunasse.
3 septembril jõudsid Montgomery väed Itaalia ' saapa ' lõunaossa. Ameeriklased lavastasid samal ajal maabumise Salerno's 9 septembril ja 12 oktoobriks olid Itaalia väed kapituleerunud. See aga ei toonud suurt kasu liitlasvägedele sest neid ootasid 100km Roomast lõunas ees Saksamaa väed.
 
Liitlasvägede strateegia Jaapani vastu ja USA võidud Vaikses Ookeanis
Liitlaste eesmärk oli võtta Jaapani vägede käes olev Lõuna-Hiina ja selle lähedased saared, et sealt pärast pommitada Jaapanit ja lõpuks saar ka vallutada.
Ameerika väed võtsid Attu saare Aleuutides kahe nädalases raskes võitluses 23 maiks. Põhi võitlused aga käisid Vaikse Ookeani edelaosas. Sealsed Ameerika väed võtsid Solomoni saartes New Georgia ja Bougainville'i saared. Austraalia ja USA ühisväed sundisid jaapanlased taganema mööda Uus-Guinea idarannikut ja võtsid septembriks Lae ja Salamaua linna.
Kesk Vaikse Ookeani kampaania ei läinud just kiiresti käima sest sealsed saared olid lähestikku ja oli kerge saata ühe saare lennuväljalt abi teisele saarele . Esimesed kesk Vaikse Ookeani maabumised olid Gilberti saartel, Makin 'il ja Tarawa'l. Betio saar Tarawa atollil maksis USA merejalaväe 2'le divisionile 3000 meest 3 päeva jooksul. Kwajaleini ja Eniwetoki saarte võtmiseks Marshalli saartel läks natuke vähem mehi tänu amfiibsetele meeskonnakandjatele, mis suutsid ületada saari ümbritsevaid karisid.
 
 

Teherani konverents

Novembri lõpus kohtusid Roosevelt ja Churchill esimest korda Staliniga. Esimesed olid juba varem leppinud kokku Euroopa maabumises. Roosevelt soovis operatsiooni pidada 1944 aasta alguses nii pea, kui ilm seda lubab.
Saksamaa valmistumine maabumiseks
Hitler teadis, et Liitlased tahavad maabuda ja ta ootas seda, kui võimalust võita sõda. Kui ta suudaks visata britid ja ameeriklased oma randadelt tagasi siis ei prooviks nad seda nii peagi.

Normandia vallutamine

6 juunil 1944 maabusid Põhja Prantsusmaa randadel kindralite Omar N. Bradley (USA) ja Miles C. Dempsey (GBR) all USA esimene armee ja brittide 2 armee. Sakslaste vastupanu oli tugev ja liitlasvägede jõud ei olnud nii tugev, kui oodatud. Kuid siiski ei teostunud Hitleri plaan, et visata liitlasväed rannalt ei vallutamise päeval ega hiljemgi. Suur liitlaste ülekaal õhus tegi Rommelile raskeks liigutada oma limiteeritud reservvägesid. Hitler uskus millegipärast, et Normandia vallutamine on vaid pettus ja, et õige maabumine tuleb mujalt. Juuni lõpuks oli Normandia randades 850000 meest ja 150000 mootorsõidukit.
 

Valgevene tagasivallutamine

Hitler ja ta nõuandjad arvasid, et venelaste suur rünnak tuleb lõunast ja tungib Balkanile, mis on olnud venelaste eesmärk sajandeid . Siiski oli Valgevene veel sakslaste käes, kuid nad ei arvanud, et venelased seda enda eesmärgiks seavad. 22-23 juunil ründasid nõukogude väed keskmist armee gruppi. Umbes 10 /1 ülekaal venelaste poolt oli Hitleri poolt mitte põgenema määratud grupile saatuslik. 17 juulil marssisid 57000 sakslastest vangi Moskvas.

Ebaõnnestunud Hitleri tapmiskatse

Üks grupp saksa ohvitsere ja tsiviilisikuid otsustasid Hitleri tappa enne, kui sõda jõuab kahest otsast Saksamaa pinnale. Pomm plahvatas ühes Hitleri tugipunktis ida Preisimaal . Mitmed ohvitserid said surma, kuid Hitler pääses vaid väikeste vigastustega. Pärast seda jahtis ja tappis Gestapo kõik keda arvati plaanis osalenud kaasa arvatud ka Rommel. Rommel sooritas seejärel enesetapu. Hitler tõusis sellest kindlamana oma võimus, kui kunagi varem.
 

Prantsusmaa vabastamine

Kindralid Bradley ja Montgomery alustasid 25 juulil Prantsusmaa tagasivallutamist. Pärast esimest Augustikuu nädalat kujunes sakslaste viienda tankiarmee ümber tasku . Sakslased pidasid küll 20 Augustini vastu, kuid põgenesid siis üle Seine 'i jõe. 25 Augustil vabastasid ameeriklased koos Prantsusmaa vastupanuliikumise juhi Charles De Gaulle'iga Pariisi. Teiseks septembri nädalaks oli ka lõuna Prantsusmaa vabastatud.
 

Saksamaa lõpu algus

Hitleri võimu lõpu alguseks oli Normandia ja Prantsusmaa vallutamine. Edaspidi läks kõik liitlaste kasuks. Kuigi liitlasväed pidid peatuma, kuniks Antverpeni sadam vabastataks ja, et nad saaks varustust oli Nõukogude Liidu edu idas märkimisväärne. Rumeenia pidi alla andma 23 augustil, kui kolm päeva varem oli Venemaa saavutanud edu Mustal merel. 9 septembril andis alla Bulgaaria, kes polnudki NL sõda kuulutanud. Soome pidi alla andma 19 septembril. Punaarmee marssis Belgradi 20 oktoobril ja pani võimule kommunistliku valitsuse koos diktaator Tito'ga. Ungarisse jõudsid venelased novembri lõpus. Samas oli liitlasjõududel (USA, GBR) edu ka Itaalias sundides sakslased Gustav'i liini maha jätma. Roomasse sisenesid liitlasväed 4 juunil, kuid pidid siis minema lõuna Prantsusmaad vabastama. Talveks edasitung seiskus.
 

Lahing Filipiini mere pärast

Operatsioonid Jaapani vastu kiirenesid 1944. Pärast Biaki saare võtmist 27 mail oli ameeriklastel võimalus nüüd rajada selle saare lennuväljade põhjal vägi, mis suudaks Jaapani vägesid Filipiini meres ahistada. 13 juunil tormasid kaks maailma suurimat sõjalaeva Yamato ja Musashi Biaki saare poole, kuid siis pöördus põhja, et kokku saada admiral Ozawa Jisaburo laevastikuga, mis suundus Mariaanide poole.
19 ja 20 juunil kohtus Ozawa USA admiral Marc A. Mitscheriga Filipiini mere lahingus. Lahing käis nii meres, kui õhus. Esimesel päeval lasid ameeriklaste hävitajad alla 219/326'st Jaapani lennukitest. Samal ajal lasti kaa Ozawa kaks lennukikandjat merepõhja USA allveelaevade poolt. Järgmisel päeval lasti ka kolmas kandja põhja USA pommitajate poolt. Pärast seda taganes Ozawa Okinawa poole, kui tal oli järgi vaid 35 lennukit. See oli Jaapani lennukikandjatel põhineva aviatsiooni lõpp. Mitscher kaotas 26 lennukit ja 3 tema laeva said väikeseid kahjustusi.
 

Strateegiline muutus Vaikses Ookeanis

USA väed maabusid Saipanil 15 juunil. Ameeriklaste käes olid 10 augustiks nii Saipan, Tinian ja Guam. Sealsed baasid sobisid eelkõige ameerika B-29 pommitajatele sest nad suutsid sealt teha pommitus reide Tokiole ja teistele Jaapani suurimatele linnadele. USA ülemvõim Vaiksel Ookeanil sai nii suureks, et juba tuli küsimuse alla Jaapani vallutamine. Siiski pidi see ootama, kuni Saksamaa oli võidetud. Jaapani pommitamine algas 1944 aasta novembris.
See strateegia muutus tõstis küsimuse, et kas on vaja suuri operatsioone üle Vaikse Ookeani, kui saaks kohe võtta Jaapani enda. Siiski jätkusid selliste kahtluste peale operatsioonid Karoliinidele ja kesk Filipiinidele . Filipiinide vallutamine tõi Jaapani mereväe põlvedele. Kolmepäevases Leyte lahe lahingus kaotasid jaapanlased 26 laeva k.a hiiglasliku sõjalaeva Musashi ja ameeriklased 7 laeva.
 

Õhusõda Euroopas

Põhiline sõda Saksamaa vastu 1944 aasta sügisel toimus õhus. Pommitajad olid kaitstul hävitajate nagu P-51 Mustangite poolt, kui ameeriklased pommitasid Saksamaa tehaseid päeval ja britid öösel. Inimesi see ei heidutanud. Lennukite ja tankide tootmine Saksamaal oli sõja ajal tipul 1944 aasta teiseks pooleks. Siiski oli raua ja õli puudus tänu Rumeenia kaotamisele. Ka kätte ei saanud maksta sest parimad kohad V-1 lendavatele pommidele ja V-2 rakettidele Prantsusmaal ja Belgias oldi kaotatud . Nüüd, kui vähenes kahe rinde vahemaa ja, kui tekkis väike vahe sõjapidamisse andis see Hitlerile 25 divisionilise reservi . Ta kasutas neid kohe ameeriklaste ja brittide vastu Belgias, rünnakuga, mis oli sarnane Ardennide rünnakuga 1940 aastal, mis oli brittidele ja prantslastele toonud katastroofi. Ameeriklase suutsid siiski oma ülekaaluga õhus selle lahingu võita.
 

Jalta konverents

Vene väed olid selleks ajaks jõudnud juba Oder 'i jõeni 60km Berliinist idas. Stalinil oli käeulatuses terve Saksamaa, kui ta kohtus Roosevelt'i ja Churchill'iga Jaltal. Nad rääkisid sellest, et Venemaa astuks sõtta Jaapani vastu. Stalin lubas seda teha 3 kuud pärast Saksamaa elimineerimist. Stalinile anti teada ka ameeriklaste uusimast leiutisest- tuumapommist. Nad ainult mainisid seda, kuid ei rääkinud sellest täpsemalt. Stalin ainult noogutas selle peale nagu oleks ta seda juba teadnud .
 

Liitlaste väljavaated Saksamaale

Kõigi liitlasvägede esimene eesmärk oli jõuda Reini jõeni. Kui see eesmärk oli ületatud oli Wehrmacht (Saksamaa armee) võimetu edaspidiseks tõsiseks vastupanuks. Liikudes edasi kiirustel 80km päevas võisid liitlasväed kergesti jõuda Berliini esimestena, kuid ei tahetud vihastada venelasi ja oodati kuniks venelased lõpetavad oma ida-Euroopa vallutused. Venelased alustasid oma rünnakuid Berliinile aprilli esimesel nädalal.
 

Viimased lahingud Euroopas

Hitleri viimane lootus tugevnes pärast Roosevelti surma 12 aprillil. See pingestas Ida-Lääne suhteid, kuid oli siiski liiga hilja Natsi Saksamaa jaoks. Venelaste tõsiseim rünnak Berliinile algas 16 aprillil. 20 aprillil vallutasid ameeriklased Nürnburgi. Neli päeva pärast seda moodustasid Nõukogude väed piiramisrõnga ümber Berliini. Päev hiljem kohtusid punaarmee ja liitlasväed Elbe jõe ääres mille tagajärjel jagunes Saksamaa kaheks. Lääne väed ei kohanud enam vastupanu, kuid Venemaa väed võitlesid pingeliselt sakslaste vastu, kes ei tahtnud punaarmee kätte langeda.
 

Saksamaa alistumine

Hitler otsustas oodata lõppu Berliinis, kus ta sai veel juhtida oma järgi jäänud vägesid. Tema abilised ja teised riigitegelased põgenesid põhja Saksamaale, kus nad lootsid, et Vene väed neid kätte ei saa. 30 aprilli pärastlõunal sooritas Hitler oma punkris enesetapu. Tema järeltulijaks pidi tema kirja järgi saama admiral Karl Doenitz. Sellel mehel ei jäänud muud üle, kui alla anda. Tema esindaja kindral Alfred Jodl kirjutas kapituleerumis lepingule alla kindral Eisenhower 'i peakorteris 7 mail. Ameerika ja Suurbritannia valitsused nimetasid 8 mai V-E päevaks (võit Euroopas). Täielik allaandmis effekt sai teoks minut pärast keskööd, kui alla kirjutas ka Nõukogude Liit.
 

Võit Jaapani üle

Kuigi Jaapani positsioon oli 1945 aasta alguseks lootusetu ei olnud sõja lõppu siiski näha. Jaapanlased panid mängu kamikaze (jaapani keeles "püha tuul") piloodid, kes uputasid laevu enesetappude abil. Luzon 'i lahingus Filipiinidel uputasid need piloodid 17 ja vigastasid 50 USA laeva.
Viimane võitlus Jaapani vägede vastu toimus ootusega lisavägede järele, kes pidid saabuma Euroopast. Iwo Jima lahingus sai surma 6000 USA merejalaväelast enne, kui ta kindlustati USA vägede kätesse 16 märtsil. 1 aprillil maabusid ameeriklased Okinawal 500km Jaapanist lõunas. Võitlused saare pärast kestsid 21 juunini makstes paljui inimelusid.
Järgmine rünnak pidi toimuma 1945 aasta novembris Kyushu saarele (Jaapani lõunapoolseim saar), kuid jäi ära. Oli näha, et jaapanlased võitlevad viimse meheni. Kamikaze piloodid olid põhja lasknud 15 laeva ja vigastanud 200 Okinawa lähedal. Sajad sõdurid ja tsiviilisikud olid hüpanud ennast surnuks kaljudelt Okinawa lõunatipul, et nad mitte USA sõdurite kätte ei langeks . Imperaator Hirohito ja teised Jaapani valitsusmehed said aru, et kaotus on vältimatu, kuid ei suutnud mööda saada armeest, kes ei suutnud taluda kaotust.
Läbi sõja käigu olid ameeriklased arendanud tuumarelva arvates, et Saksamaa teeb sama. Esimene pomm plahvatas Alamogordos, New Mexicos 16 juulil 1945. Kaks pommi oli veel ehitatud saamaks Jaapan alistuma. USA uus president Harry S Truman otsustas visata need pommid väites, et see võib päästa tuhandete ameeriklaste elu, kuid ajaloolased väidavad, et ta tegi seda selleks, et näidata Nõukogude Liidule uut relva enne sõjajärgset võimuvõitlust. Pommid visati Hiroshimale 6 augustil ja Nagasakile 9 augustil. Surma saanute arv oli kokku 240000. Nõukogude Liit kuulutas sõja Jaapanile 8 augustil ja vallutasid Mandzuuria järgmisel päeval.
14 augustil andis Jaapan alla, kuid sai õiguse jätta oma imperaator. Formaalne lepingule allakirjutamine sai teoks 2 septembril Tokyo lahes lahinglaeva 'Missouri' pardal .
 

Sõja maksumus

Teise maailmasõja statistika paneb ta kõigi maailma sõdade etteotsa materiaalse kahju ja inimkaotuste arvu poolest. Osa võttis sõjast 61 riiki 1.7 miljardi inimesega ( 3/4 maailma rahvastikust). 110 miljonit inimest mobiliseeriti sõjaväeteenistusse millest üle poole moodustasid Nõukogde Liit (22-30 miljonit), Saksamaa (17 miljonit) ja USA (16 miljonit). Korraga oli aktiivteenistuses NL 12500000, USA 12245000, Saksamaa 10938000, Briti Impeerium 8720000, Jaapan 7193000 ja Hiina 5000000 inimest.
Sõja kogumaksumus rahalises väärtuses oli rohkem, kui 1 triljonit $, mis on rohkem, kui kõik sõjad kokku. USA'le läks sõda maksma umbkaudselt 341 miljardit $, Saksamaa 272 miljardit $, NL 192 miljardit $, Suurbritannia 120 miljardit $, Itaalia 94 miljardit $ ja Jaapan 56 miljardit $.
 

Sõja tagajärjed tsiviilisikutele

Sõja tagajärjed tsiviilisikutele olid selles sõjas kõige karmimad, kui kunagi varem. Inimesed olid pidevalt sõjas, kuna see sõda käis edasi tagasi, mitte nagu oli olnud esimene maailmasõda, kus sõdurid olid kuid rindel ilma linnadesse sattumata. See sõda tõi kaasa ka esmakordselt võimaluse rünnata ka õhust, mis tegi linnades elavate inimeste elu kohutavaks. See algas Poola pommitamisega 1939 ja jätkus siis Suurbritannia pommitusreididega. Sõja käigu muutudes pommitati ka Saksamaa linnu, mis enamasti põlesid tuhaks (Dresden). Jaapani pommitamine aga ei mõjunud tsiviilisikutele kuidagi, ainult pärast aatompommi viskamist lagunes inimeste tahe .
Inimesi mõjutati muud moodi. Mitmeid sunniti töötama orjuses Saksamaa sõjatehastes. Mitmed orjatöölised näljutati surnuks. Samuti hävitati inimeste elukohti. Tsiviilelanikud okupeeritud riikides liitusid , ka vastupanu liikumistega.

Holocaust

Sõja kõige kohutavam sündmus oli 5 miljoni juudi inimese tapmine. Juudid toodi okupeeritud riikidest koonduslaagritesse. See oli Hitleri viimane lahendus juudi probleemile. Samuti otsustati tappa mustlasi ja homoseksuaale. Tapmiseks kasutati peamiselt gaasikambreid ja piinamisviise.

Inimkaotused

Inimkaotused olid kõige suurimad Nõukogude Liidule. Poola kaotas 1/5 oma rahvastikust. Liitlasvägede kaotused kokku olid 44 miljonit ja Teljeriikide koatused 11 miljonit. Inimkaotused Euroopa sõjas teevad kogusummaks 19 miljonit ja Vaiksel Ookeanil 6 miljonit. Ainult USA pääses tsiviilsurmadest. Sõjalisteks kaotusteks oli 292131 lahingus ja 115187 teistel põhjustel.
Järgnevalt suurimad inimkaotused nii sõjaväeteenistuses ja tsiviilisikute seas: NL 13 miljonit ja 7 miljonit, Hiina 3.5 miljonit ja 10 miljonit, Saksamaa 3.5 miljonit ja 3.8 miljonit, Poola 120000 ja 5.3 miljonit, Jaapan 1.7 miljonit ja 380000, Jugoslaavia 300000 ja 1.3 miljonit, Rumeenia 200000 ja 465000, Prantsusmaa 250000 ja 360000, Briti Impeerium 425000 ja 60000, Itaalia 330000 ja 80000 , Ungari 120000 ja 280000, Tsehhoslovakkia 10000 ja 330000.
 

KOKKUVÕTE

Sõja algupäevil oli sõda demokraatiate (Suurbritannia ja Prantsusmaa) ja Natsionalistlik Sotsialistliku diktaatorluse e. Natsismi vahel. Ring laienes pärast Nõukogude Liidu ja USA liitumist Suurbritannia kõrvale 1941 ja Itaalia ja Jaapani astumine liitu Saksamaaga 1940 ja 1941. Sõja edenedes hakkas liitlaste poliitiline vaade segunema võitluseks totalitaarsete Teljeriikide vastu. Näiteks oli USA liitlane Hiina korrumpeerunud ja diktaatorlik riik Chiang Kai-shek'i valitsuse all. Samuti Nõukogude Liit, mis oli kommunistlik riik 'diktaator' Stalini käe all. Stalin küll tegi mõningaid muutusi, et olla läänele meelepärane. Nii Churchill ja Roosevelt lubasid endale õigusi, mis oleksid võimatud rahu aja tingimustes. Mõlemas riigis keelati ka osad inimeste õigused, et saavutataks võit Teljeriikide üle. Ka NL ja Saksamaal said riigijuhid täieliku võimu oma armeede üle. Jaapanis oli kogui riigi võim armee ja mereväe kätes.
Võit liitlastele oli suur võit 'demokraatlikule' koalitsioonile. Fasism ja Jaapani militarism oli purustatud ja maailma rahu hoidis nüüd Roosevelti suur lootus ÜRO (Ühinenud rahvaste organisatsioon), mida juhtisid viis maailma suurjõudu, USA, NL, Suurbritannia, Prantsusmaa, Hiina. See unelm maailma rahust purunes pärast ta surma. Hiina langes kodusõtta ja Suurbritannia üritas säilitada oma impeeriumit, kuid lootusetult. Pärast sõda jäi vaid järgi Britannia saar. Lääne-Euroopa oli varemeis ja ida-Euroopa oli kommunistliku võimu all. USA jätkas maailma juhtiva jõuna tänu sellele, et kodumaa oli puutumata jäänud ning maavarasid ja inimoskuseid leidus. Pärast seda, kui USA ja Nõukogude Liit tülitsesid Saksamaa edaspidise saatuse pärast 1946 algas maailmas uus sõda, seekord kommunismi ja demokraatia vahel - KÜLM SÕDA.