Maailm pärast I ms (0)

PARIISI RAHUKONVERENTS
(1919-1920)
Algas 18. jaanuaril (Saksa keisririigi väljakuulutamise kuupäev 1871) 1919. Rahukonverentsile olid kutsutud ainult võitjariigid. Kaotajad olid kutsutud tingimusi vatsu võtma, alla kirjutama, läbirääkimis nendega ei toimunud. Nemad pidid leppima sellega, mis neile ette kirjutati.
Võitjate poolelt olid olulised: Prantsusmaa, Inglismaa, USA. Itaalia pidas end ka riigiks, kes panustas palju, kuid ülejäänud riigid ei arvestanud eriti Itaalia soovidega rahukonverentsil. Tegelikult oli võitjariikide hulgas ka Venemaa, kuid see ei olnud enam sama Venemaa, mis 1914, sellest oli saanud Nõukogude Venemaa. Teised riigid suhtusid vaenulikult temasse, olemasolevat võimu ei tunnistatud . Samuti oli 1918 sõlmitud Brestis separaatrahu (rahu ilma teiste liikmesriikidega läbirääkimata), see ei olnud muidugi peapõhjus, kommunistid olid.
Venemaa tulevikku käsitleti erinevalt suure kolmiku poolt. Prantsusmaa uskus, et tuleks taastada tsaarivõim; Inglismaa arvas , et Venemaast peaks saama vabariik (nõrga võimuga); USA arvas, et Venemaast võiks saada tugeva võimuga vabariik. Kõik riigid olid veendunud, et Nõukogude võim on ajutine.
Lepingute väljatöötamisel lähtuti põhimõttest, et kaotaja tuleb panna võitjariikidest sõltuvasse seisundisse. Kokku sõlmiti Pariisis 5 erinevat rahulepnigut: Saksamaaga Versailles ’, Austriaga Saint Germaine’i, Bulgaariaga Neuilly, Ungariga Trianoni , Türgiga Sevres’i rahuleping .
USA oli juba varasemalt välja tulnud enda ettepanekutega. Need oli välja pannud Wilson 1918. aastal: Wilsoni 14 punkti.
Ainuke riik, kes rahulepingule vastu hakkas, oli Türgi. Türgi valitsus kirjutas küll rahulepingule alla, kuid see tõi kaasa rahvuslike jõudude koondumise ning ülestõusu Türgi sultani ja ametliku valitsuse vastu. See tõi kaasa vabariigi kehtestamise Türgis. 1920- 1023 oli Türgis kodusõda – Slutan&ametlik valitsus vs rahvuslikud jõud (sest Türgi alasid taheti vähendada ka Väike-Aasias). Rahvuslaste eesotsas oli Atatürk. 1923 kuulutati välja vabariik. Atatürgiga kaasnes ka Türgi moderniseerimine . Eeskuju võeti Euroopast.
I MS tulemusena muutus Euroopa poliitiline kaart – impeeriumid kadusid (Austria-Ungari, Osmanite ehk Türgi impeerium , Saksa impeerium, Venemaa). Euroopa poliitilisel kaardil tekkis rida uusi riike, mida seal varem ei olnud (Poola, Tšehhoslovakkia, Eesti, Läti, Leedu, Soome, Austria, Ungari, Jugoslaavia ). Olulised tunnused kaardil: Saksamaa ja Venemaa on enne I MS piiririigid, iseseisvad on Soome, Eesti, Läti, Leedu, ...)
Versailles’ süsteem – Euroopa poliitiline korraldus pärast I maailmasõda.
Esialgu ei olnud Saksamaale teada, kui palju ta peab maksma reparatsioone. Hiljem selgus, et selleks oli 296 miljardit kuldmarka. See tähendas, et seda võis tasuda näiteks erinevate kaupadega (kivisüsi, puit jne). Saksamaa oleks pidanud reparatsioone tasuma kuni aastani 1963. Enamik reparatsioonidest läks Prantsusmaale. Pärast I MS oli Prantsusmaal kasutada Euroopa suurim armee . Peagi selgus, et need reparatsioonid olid Saksamaale liiga kõrged ning ta ei suutnud neid maksta. Saksamaad tabas kõrge inflatsioon . 1923 jättis Saksamaa reparatsioonid maksmata , sest tal lihtsalt ei olnud raha. Prantsusmaa ja Belgia tahtsid raha kätte saada ning nad okupeerisid Ruhri piirkonna (seal olid sured kivisöepiirkonnad). Sealsed sakslased ei hakanud tööle. Sellest ähvardas puhkeda uus konflikt. Tegevusse asus USA, kes hakkas seda kriisi vahendama ja see lahendati.
Ka Euroopale ei olnud Saksamaa majanduslik langus kasulik, kuna turg puudus. 1924 käidi välja Dawesi plaan, mille järgi USA annab Saksamaale laenu selleks, et mark stabiliseeritaks, reparatsioone vähendati 2x ning maksmise aega pikendati aastani 1988. USA tegi seda selle pärast, et kujunes välja nn kolmnurk – USA annab Saksamaale laenu; Saksamaa maksab laenu Inglismaale ja Prantsusmaale; osa neist rahadest jõudis tagasi USAsse (Inglismaa ja Prantsusmaa maksid USAle tagasi laenu, mida oli võetud sõjapidamiseks). Plaan Saksamaa aitamiseks ei olnud altruistlik , vaid pigem omakasu eesmärgil.
1920ndate aastate teises pooles koostati uus plaan – Yaungi plaan, millega Saksamaa reparatsioone veelgi vähendati. Saksamaa pidi lõpuks maksma 34,5 mlrd kuldmarka; ajaks jäi endiselt 1988.
1929 puhkes majanduskriis , mis sai alguse USAs ning see mõjutas väga tugevalt ka Saksamaad. Kui seni oli USA tugevalt Saksamaasse investeerinud, siis nüüd tõmbas USA kogu kapitali sealt välja. 1931 kehtestas toonane USA president memorandumi vms, millega katkestati kõikide maksute maksude maksmine. 1932 toimus Lausanne ’is rahvusvaheline konverents , kus öeldi, et Saksamaa enam reparatsioone ei pea maksma.
Saksamaa arvutas lõpuks, et maksis kokku 53 miljardit, Antant 20 miljardit. Vahe tuli kaupade erinevast hindamisest.
Pariisi rahukonverentsil otsustati, et tuleb luua rahvusvaheline organisatsioon , mis vahendaks riikidevahelisi konflikte ja ei lubaks neil sõjaks kasvada. Selleks loodi Rahvasteliit , mille olulisim eestvedaja oli USA president Wilson. USA aga ei olnud kunagi Ravhasteliidu liige, sest USA pralament Kongress keelas ratifitseerimast Versailles’ rahulepingut, mille üheks punktiks oli organisatsiooni loomine. Keelduti, sest peeti osa tingimusi liiga radikaalseks. Seega ei saanud neist Rahvasteliidu liiget.
Rahvasteliidust jäi esialgu täiesti kõrvale nt Nõukogude Venemaa, liidust lahkus nt natsi-Saksamaa. Pigem kujunes sellest organisatsioon, kus oli tegemist ühe osa Euroopa riikide liiduga. Kõik sinna üheaegselt ei kuulunud. Rahvasteliidu keskus asus Genfis Šveitsis. Šveitsi neutraliteet deklareeriti Viini kongressil 1814 . Reaalsed sanktsioonid agressori vastu puudusid. Ainuke sanktsiooniliik oli majanduslikku laadi (nt ei arendata kaubavahetust agressorriigiga), aga ka see ei mõjunud enamasti. Oma sõjaväge samuti polnud.
1920ndatel tuli Rahvasteliit toime väiksemate konfliktide lahendamisega, aga kui tekkisid suured sõjakolded, siis enam toime ei tuldud .
1922 kutsuti kokku Genova majanduskonverents. See oli esimene konverents, kuhu kokku kutsuti ka Saksamaa ja Nõukogude Venemaa. Saksamaa kutsuti reparatsioonide pärast, N Venemaa aga sellepärast,e t teada saada, kas tsaari ajal võetud laenud saavad tasutud ja kas N Venemaa kompenseerib välismaalastelt ära võetud varanduse . Mõlemale vastas Nõukogude Venemaa eitavalt, kuna tema ei vastuta tsaari võlgade eest ning on täiesti uus riik.
Genova konverentsil toimus Saksamaa ja Nõukogude Venemaa lähenemine (mõlemad olid isolatsioonis) ning nad jõudsid Genova majanduskonverentsi raames Rapallo lepingu sõlmimiseni:

• Mõlema riigi vahel seati sisse diplomaatilised sidemed.
  
• Nõukogude Venemaa delkareeris, et tema ei taha saada Saksamaa käest mingisuguseid reparatsioone ning loobub nendest . Saksamaa teatas, et ei taha tagasi saada võlgasid ja eraisikutelt äravõetud raha kompenseerimist. (Mõlemad loobusid rahalistest nõuetest)
  
• Pandi kirja, et omavahel hakatakse tegema majanduslikku (kaubavahetus ilma tollideta) ja poliitilist (sõjaline koostöö, saksa spetsialistid osutasid Venemaale abi relvatööstuse taastamisel; Venemaa lubas, et Saksamaa saab koolitada oma lendureid ja tankiohvitsere Venemaal) koostööd.
  

Saksamaal ei olnud tegelikult lubatud lennuväge omada, ta kasutas Venemaad selleks, et Versailles’ lepingust kõrvale hiilida. Venemaa ja Saksamaa tegid 20ndatel -30ndatel väga tihedat koostööd.
Teine oluline riikidevaheline kokkusaamine oli Locarno konverents (1925). Seal arutati, kuidas kaitsta Euroopat Saksamaa võimalike kallaletungide eest. Seal sõlmiti Reini garantiipakt. Sinn aoli kirja pandud, et Prantsusmaa-Saksamaa ja Belgia-Saksamaa piir on puutumatu (seda ei tohi muuta). Piiri puutumatust garanteerivad Itaalia ja Inglismaa. Lepiti kokku, et kui keegi rikub piiri, siis Itaalia ja Inglismaa lähevad appi sellele riigile, kelle piiri rikutakse .
Prantsusmaa oli huvitatud ka sellest, et sõlmitaks pakt ka idapoolse piiri jaoks. Itaalia ja Inglismaa ei olnud selle sõlmimisest huvitatud, kuna see tundus kaugem probleem.
1928 sõlmiti Briand- Kellogi pakt, millega allakirjutanud riigid loobuvad sõjast kui rahvusvahelise poliitika vahendist. Selleks otseselt midagi ära ei tehtud, see oli lihtsalt ilus deklaratsioon , millega enamik Euroopa riike liitusid . 1930ndatel oli ju olukord teine.
Majanduslikud etapid kahe maailmasõja vahelisel perioodil:

• Majanduskriis 1920ndate alguses (lõppes 1924). Selle kriisi tingis: üleminek rahuaja majandusele, sõjamajanduselt rahuaja majandusele üleminek osutus küllaltki keeruliseks. Majandussidemed olid katkenud ning Venemaa oli ülemaailmsest majandusest täiesti kõrvale jäetud. Kriisile aitasid kaasa ka sõjast tingitud võlad ja reparatsioonid, mida tuli tagasi maksta. 1920. aastate majanduskriisi tingisid ka kergekäelised laenud. Inimestel oli pärast sõja lõppu väga kerge laenata, pangad suurt tagatist ei nõudnud. See raha laenati äraelamiseks ja tagasimaksu ajal puudus sageli võimalus selleks ja laenatud rahaga rajatud ettevõtted polnud konkurenstivõimelised.
  
• Majanduslik tõus 20ndate keskel (1924-1929): sellele kõige iseloomulikum auto- ja keemiatööstuse ja elektrotehnika areng. Majaduslik tõus oli kõige suurem Ameerika
  Ühendriikides, mida näitab kõige paremini see, et seal 1000 elaniku kohta oli 154,6 autot, Inglismaal sama näitaja 15 ja Saksamaal 3,4. Ameerika Ühendriikides rakendati kõige varem konveiertootmist.
  
• Kriis, mis sai alguse 1929. aasta oktoobris Ameerika Ühendriikides. Mujale maailma levis sealt edasi, kuid sinna jõudis see pigem 1930. aastal. Majanduskriisi põhjused: ületootmine, kergekäelised laenud, Euroopa majandus oli nõrk ning polnud valmis tarbima Ameerika
  Ühendriikide toodangut. Liialt arendati ka uusi tööstusharusid ja liialt vähe pöörati tähelepanu vanadele tööstusharudele – majanduse vale struktuur. Lisaks peetakse probleemiks riigi liialt väikest sekkumist oma majandusse.
  

Kuidas majanduskriisist välja tulla?
Riik peaks sekkuma majanduselu korraldamisse. Tuli muuta suhtumist riigieelarvesse. Seni oli suhtumine, et riigieelarve peaks olema tasakaalus, nüüd aga leiti, et väike puudujääk on lubatud ning see tagatakse paberraha täiendava väljalaskega, selle eest antakse ettevõtetele krediiti, selle eest esitatakse ettevõtetele tellimusi, antakse inimestele abirahasid. See inflatsioon pidi olema väike ja riik pidi seda inflatsiooni kontrollima.
Erinevates riikides üritati majanduskriisist välja pääseda erinevalt. Ameerika Ühendriikides näiteks igasugune sotsiaalabisüsteem puudus. Majanduskriisist väljatulemiseks see aga rajati. Euroopa riikides oli see juba olemas ning seal pigem vaadati seda uuesti läbi, kuna surve sotsiaalabisüsteemile oli suurenenud. Tuli isegi abirahasid vähendada, et jätkuks seda kõigile maksmiseks. Kõigile on ühine aga see, et loobuti kullastandardist – polnud võimalik enam kulla vastu raha vahetada, samuti toimus devalveerimine (kulla, frangi, naela ).
Osad riigid suutsid maailmakriisist välja tulla demokraatiat säilitades, teistes riikides aga kehtestati diktatuur.
„Euroopa diktatuurid“ – võiks I peatüki läbi lugeda, et kirjutada head arutlust.
Diktatuurid Euroopas
Kahe maailmasõja vahel oli Euroopas 28 riiki. 1920. aastal oli Euroopas kaks diktatuuri, 1938. aastal aga juba 16. Tendents ikkagi sellele, et demokraatia läks üle diktatuuriks. Uutest riikidest, mis pärast I MS olid tekkinud, jäid demokraatlikuks 30ndate lõpuks vaid Jugoslaavia ja Soome.
Diktatuuride põhjuseks:

• Rahulolematus rahulepingutega: rahuolematud olid lisaks kaotajariikidele ka võitjariigid, nagu näiteks Itaalia, Venemaa, Jaapan.
  
• Majanduslik ebastabiilsus : ühelt poolt majanduskriis, kindlasti ka valimisõiguse laiendamine. Poliitikasse lülitus palju selliseid inimesi, kelle teadmised demokraatiast olid nõrgad ja kes olid manipuleeritavad. Nad ootasid muutusi väga kiirelt.
  
• Rahva ihalus tugeva käe järele, kes korra maksma paneks.
  
• Massikommunikatsioon: ajalehed ja raadiod olid inimeste mõjutajateks. Oma roll oli ka plakatikunstil, kus enne valimisi erinevad parteid end n-ö reklaamisid.
  

Demokraatia püsimise eeldused: demokraatia kogemuse olemasolu – inimesed on harjunud sellega, et muutused ei tule üle päeva. Lisaks rahvusküsimused ei ole seal eriti aktuaalsed , tegemist on üherahvuseliste riikidega. Näiteks Jugoslaavias oli palju rahvuseid. Lisaks on eelduseks tugev kesklass ning see, et töölisliikumine ja ametiühingud on kaasatud poliitilisse süsteemi ning ei seisa eraldi – neil oma roll riigi juhtimisel.
Diktatuuride liigid: autoritaarne ja totalitaarne. Suurim erinevus on see, et totalitaarsel on ideoloogia. Üks ideoloogia, mis on kindlasti totalitaarne, on kommunism . Fasismi ja natsionaalsotsialismi kohta on erinevad käsitlused. Mõningatel juhtudel on natsionaalsotsialism fasismi erivorm Saksmaal. Teisalt tähendavad nad sama.
Autoritaarsete süsteemide kasu oli see, et nad aitasid riiki majanduslikult mingite piirangute kehtestamisega ning hoidsid mingil määral ära totalitarismi mõnes riigis.
NB! Riigi sekkumine majandusse ei tähenda eraomandi kaotamist.
Ameerika Ühendriigid 1920.-1930.
I maailmasõtta astus USA hilja , aga juba enne seda oli ta varustanud Euroopa riike Antanti poolt oma toodanguga. Sõja ajal oli USA laenanud Prantsusmaale ja Inglismaale raha, mida need said kasutada sõjapidamiseks. Kui enne sõda oli USA pigem Euroopa riikidele võlgu, siis pärast I MS oli olukord vastupidine.
I MS järgsel konverentsil oli Wilsonil vaja läbi suruda Rahvasteliidu idee. USA-siseselt see aga väga populaarne idee ei olnud, enamik ameeriklasi ei mõistnud, miks peaks USA sekkuma Euroopa konfliktidesse. Kuna kongress jättis ratifitseerimata Varsailles’ rahulepingu, siis jäi liitu astumata. Sellesama idee eest autasustati Wilsonit aga 1919 Nobeli rahupreemiaga.
1920ndatel ja 30ndatel iseloomustas USA-t isolatsionism (pigem poliitiliselt, kuna majanduslikult oli maailmariikidega seotud). Poliitilisi liite ei oldud valmis sõlmima.
Sisepoliitiliselt iseloomustab USA-t individualism . 20ndatel oli ühiskonnas levinud arusaam, et USA üleolek seisneb individualismis, selle suurimaks vaenlaseks on riigi sekkumine majandusellu. 1920ndtael aastatel riigi osa majanduses oli minimaalne. Mõned ettevõtted, mis olid sõja ajal riigile müüdud, läksid tagasi eraomandisse (nt kaubalaevastik).
Ameerika Ühendriike iseloomustab sel ajastul kuiv seadus (1920-1933) – alkoholi valmistamine, müümine ja transport on keelatud. See pandi lausa kirja põhiseadusesse.
Alkoholi tootmisega hakkas tegelema organiseeritud kuritegevus – maffia . Sellega hakkasid tegelema sajandivahetusel eeskätt Itaaliast sisserännanud. Suur vahe tekkis ilmaliku elulaadi ja religioosse elulaadi vahel. Suurlinnad, kus levis jazzmuusika ja miniseelikute kandmine vs agraarsetes piirkondades elavad religioossed inimesed, kes pidasid suurlinnades toimuvat kõlbeliseks laostumiseks. See ilmnes ka selles, et teatud USA osariikides keelati koolides evolutsiooni õpetamine.
Uus nähtus oli ka see, et hakatakse piirama sisserännet, sest need, kes on juba Ühendriikides, näevad neis, kes tahavd tulla, konkurentsi eeskätt töökohtade pärast. Seepärast kehtestatakse ranged sisserändekvoodid. Sisse taheti rännata eelkõige Euroopast.
1929 toimus suur majanduskrahh, USA-s kasutatakse selle perioodi kohta nimetust Suur Depressioon . Üheks põhjuseks, miks see Ühendriike nii tugevalt tabas, oli sotsiaalkindlustuse puudumine. See puudutas tugevalt just farmereid, kes said kauba eest vähem raha, kui olid lootnud (samas olid võtnud pangalt võlgu) nign olid pidanud maha müüma oma farmid . Neist said mööda Ameerikat ringi sõitvad massid , kes püüdsid igal pool juhutöödega end elatada.
Kui kriis algas, ei sekkunud riik esialgu majandusse (oli individualismivastane nähtus). Kui kriis saavutas 1932 oma sügavaima punkti, siis leidis toetust see presidendikandidaat, kes leidis viisi, kuidas majanduskriisist välja tulla – Roosevelti (1933 astus ametisse) arvates ei olnud süüdi inimene, viga võis olla ka süsteemis. Oma presidendikssaamise pidustustel pidas ta kõne, kus rääkis nn uuest kursist, mis oli ka tulevase majanduskava nimetus.
Uue kursi muudatused:

• Pangasüsteemi korrastamine. Eraomanduses pangad pandi kinni. Neid ei olnud lubatud enne avada, kui nad olid läbinud finantskontrolli ja oli selgunud , kas pank on üldse võimeline edasi tegutsema
  
• Põllumajandusreform. Neile tootjatele, kes vabatahtlikult vähendasid tootmist, maksti preemiat. Tootmine vähenes – kaupade hinnad tõusid – majandus läheb uuesti käima. Raha tuli toorainet töötlevate firmade maksudest.
  
• Tööstuse taastamise reform . Riik kehtestas ausa konkurentsi koodeksi.määrati kindlaks töötundide arv nädalas (35). Sellest vähem teha ei tohtinud. Määrati kindlaks ka toodangu hulk ning madalaim palk, millest madalamat enam ettevõtja maksta ei tohtinud. Need ettevõtjad, kes ausa koodeksi põhimõtet rakendasid, said paigutada oma kaubale sinise kotkaga embleemi (riik tegi kampaaniat, kus kutsuti üles selliseid tooteid ostma). Kuulutati 1935 põhiseaduse vastaseks Ülemkohtu poolt. Pärast seda enam ei toiminud .
  
• Kuiva seaduse tühistamine. Ka alkoholi müügilt tuli riigile raha.
  
• Dollari devalveerimine. Dollari kursi muutmine.
  
• Viidi sisse sotsiaalkindlustus . Hakati maksma töötu abirahasid ja vanaduspensioni alates 65. eluaastast. Samas keeldusid mõningad abivajajad inimesed sellest toetusest, kuna see tundus neile alandav . See tõi kaasa suured debatid ühiskonnas teemal, kas seda on tarvis ja kas see mitte ei too kaasa sotsialismi/kommunismi.
  

Kasutusele võetud abinõud aitasid USA majanduskriisist välja. Roosevelt valiti ka teist korda USA presidendiks.
Välispoliitikas ei loonud USA poliitilisi liite ning ei osalenud neis. 1935 võeti USAs vastu neutraliteediseadus. See keelas müüa relvi kõigile riikidele, mis on sõjas või kodusõjas. 1935 hõivas Itaalia Etioopia .
Inglismaa 1920.- 1330 .
Majandust iseloomustab stagnatsioon. Inglismaa oli võlgu USA-le. Raha, mida oleks saanud investeerida tööstusesse, pidi ta maksma USA-le. Ka turg oli kahanenud seetõttu, et piirkonnad, kuhu varem oli Inglismaa toodangut veetud ( Kanada , India), hakkasid ise tootma ning nad ei olnud enam Inglismaa toodangule turuks . Seal oli hakanud arenema tööstus.
Söetööstus oli kriisis , sest turule tuli nafta . Samuti oli kriisis tekstiilitööstus, kuna mood muutus.
Kõige rängemalt mõjutas see, et enam sütt ei vajatud, osasid söepiirkondi, mis jäid sissetulekutest ilma, kuna elanikud jäid töötuteks. Inglismaal toimus mitu üldstreiki söetööstuste sulgemis evastu. Kõige suurem on 1926 toimunud üldstreik, milles osales 4 mln inimest (elanikke oli 47 miljonit tol ajal). Osalesid ka transporditöötajad. Samuti oli kõrge töötute protsent – 10%.
Majanduskriis levis USA-st ka Inglismaale, kus tootmine langes suhteliselt vähe, sest ka nende eelnev tõus oli olnud suhteliselt väike. Tööstus sõltus sisseveetavast toorainest. Tooraine tuli kolooniatest, järelikult oli toodang konkurentsivõimelisem.

• Nael devalveeriti.
  
• Kehtestati kaitsetollid kogu Briti impeeriumile. (piirati teistest riikidest sissevedu) Briti impeeriumis elas tol ajal ¼ rahvastikust, mis moodustas suure turu. Inglismaal puudus aga stiimul konkurentsivõimet suurendada.
  

Sisepoliitikas oli olukord selline, kus valida said mehed alates 21. eluaastast ja naised 30.
Inglismaal oli Tööerakond ehk Leiboristlik partei. Kuna valijaskond suurenes tööliste arvelt, siis leiboristide osatähtsus tõusis ning nad tõrjusid kõrvale ühe varasema suurema partei – Liberaalid. Pärast I MS on olulised konservatiivid ja leiboristid.
Iirimaal oli puhkemas kodusõda autonoomia pärast. Kuna puhkes I MS, siis autonoomiaseaduse rakendamine lükkas edasi ka kodusõda. Toimus ka Lihavõttemäss, mis suruti inglaste poolt maha.
1818 toimusid Iirimaal parlamendivalimised. Seal oli kaks grupeeringut:

• Üks arvas, et Iirimaale piisas osalisest omavalitsusest.
  
• Sinn Fein , kes arvas, et Iirimaa pidi saama iseseisvaks riigiks.
  

Parlamendivalimise võitis Sinn Fein. Nad said ülekaalukad 73 kohta. Sinn Fein 1919 kuulutas välja Iiri vabariigi. Iirimaal oli ka sõjaline üksus – IRA (Iiri Rahva Armee ).
1919-1921 – sõda Inglismaa ja Iirimaa vahel, kuna Inglismaa ei olnud nõus, et Iirimaa täielikult iseseisvub, sõja tulemusena sõlmiti järgmine kokkulepe: 6 põhjapoolsemat krahvkonda liideti Inglismaa koosseisu; 26 lõunapoolsemat krahvkonda nimetati ümber Vabaks Riigiks. Nemad said endale autonoomia, said tegutseda iseseisvalt, aga olid endiselt seotud Inglismaga ja valitsejaks oli inglise monarh . Kokkuleppes oli kirjas ka see, et sadamatesse võib Inglismaa lisada oma sõjaväebaasi (ka lõunapoolsematesse osadesse). Inglismaa kohustub taastama Iirimaa ühtsuse. Millal, seda pole kirja pannud.
1922-1923 peeti kodusõda iirlaste endi vahel, kuna osadele ei piisanud ka sellisest iseseisvusest. Võitsid need, kes on kokkuleppe poolt ja Põhja-Iirimaa jäi endiselt ühendatuks Inglismaaga.
Lõplik lahkulöömine toimus 1937, kui pandi kirja põhiseaduses, et riigipeaks on president.
Prantsusmaa 1920.-1930.
Prantsusmaa oli küll I MS võitjariik, kuid samas oli ta sõja jooksul jäänud USA võlglaseks, kuna üks osa Saksamaa repratasioonidest liikus USAsse. Võrreldes enne I MS perioodiga, arenes Prantsusmaa majanduslikult väga hästi. Sellele aitas kaasa see, et saadi tagasi Elsass Lotring. Majanduslik areng toimuski eeskätt rasketööstuse, eriti relvatööstuse arvelt. Seda arengut soodustas see, et riik sõlmis Ida-Euroopa riikidega lepinguid, eks olid relvade ostjateks, nt: Poola, Jugoslaavia.
Majandusele mõjus positiivselt ka see, et kui varem oli elatud oma kapitalilt saadud intressidelt, siis nüüd hakati seda arendama oma kodumaa arvelt, seda investeeriti oma riigi arengusse. Kui enne I MS oli Prantsusmaa eelkõige agraar -industriaalmaa, kus põllumajanduse osatähtsus oli suur, siis pärast muutus Prantsusmaa industriaal-agraarmaaks, kus esmatähtis oli tööstus.
Kui 20ndate lõpus börsikrahh toimus, siis Prantsusmaas see esialgu ärevust ei tekitanud, reaalsus oli teine. Kuna maailmamajandus on omavahel tugevalt seotud, jõudis 30ndatel majanduskriis ka Prantsusmaale. Prantsusmaa langus oli väiksem kui teistel, kuna riigi roll majanduse korraldamisel oli tunduvalt suurem (repratasioonide jagamine). Samuti ei läinud majanduskriisi ajal relvatööstusel kuigi halvasti. Luksuskaupade tootmine sai kannatada, samuti ka veinitööstus.
Hoolimata sellest, et Prantsusmaal oli langus väiksem, tekkis seal terve rida mittedemokraatlikke liikumisi , kelle üheks etteheiteks oli see, et Prantsusmaa valitsused ei suuda riiki majanduskriisist välja tuua. Prantsusmaal olid ju koalitsioonivalitsused, kes vahetusid sageli. Erinevate valitsuste eri liikmed olid segatud finantsafääridesse, võeti altkäemaksu nt selleks, et mõni sõjatööstusettevõta saaks suurema riigi tellimuse. Neil liikumistel puudus aga üks ühine liider. Seetõttu reaalne pinnas diktatuuri tekkimiseks puudus. Need rühmitused tekitasid ühiskonnas aga ohutunde ja see sundis erinevaid jõude koostööd tegema.
Selleks, et diktatuurid ei saaks võimule, moodustati Prantsusmaal Rahvarinne , mis moodustas erinevaid parteisid ja oli mõeldud selleks, et takistada diktatuuri teket. Rahvarindesse kuulusid ka kommunistid.
1936. aasta valimistel võitis Rahvarinne, kes esines ühtse plokina . Võimule tuli Rahvarinde valitsus, mis püsis kuni 1938. aastani. Rahvarinde valitsusse kommunistid ei kuulunud, kuigi olid valitud.
Rahvarinne surus läbi:

• Puhkuse seadus. Aastas oli võimalik saada 2 nädalat palgalist puhkust kõigil, kes töötasid. See elavdas ka Prantsusmaa majandust, kuna tõi kaasa massilise siseturismi arengu, kus need, kel varem võimalus puhkuseks puudus, said selle võimaluse. Mindi mere äärde või sõideti mägedesse. Kuna need, kes nüüd reisima hakkasid, olid keskmise sissetulekuga, oli vaja luua üle riigi erinevaid odavaid ööbimiskohti, mis elavdas samuti majandust.
  
• Töönädala seadus. Kui enne oli olnud töönädal 48 tundi, siis nüüd vähendati seda 40 tunnile. Palk pidi jääma samaks. Kui oli tarvis, et tehtaks pikemat tööd, siis ületundi tuleks tasustada.
  

Rahvarinde valitsus lagunes seetõttu, et kommunistid nõudsid, et reformid jätkuks ning kahest ei piisa. Sotsialistide arvates polnud õige aeg reformide jätkamiseks. Kommunistid loobusid valitsuse toetamisest ning parlamendis kadus Rahvarinde absoluutne enamus kadus ja valitsus lagunes.
Välispoliitikas oli Saksamaa, nende vana vaenlane , purustatud . Prantsusma tahtis Saksamaa karistamist. Kõik Prantsusmaa sammud ei pruukinud kasuks tulla, nt Ruhri okupeerimine. Selleks, et Saksamaast lähtuvat ohtu vähendada, sõlmiti Reini garantiipakt.
1930ndatel üritas Prantsusmaa olukorda kuidagi muuta ning sõlmida Idapakti. See pidi seisma selles, et Nõukogude Liit, Saksamaa, Tšehhoslovakki, Eesti, Läti, Leedu, Soome ja Poola sõlmiksid vastastikkuse abistamise lepingu. Selle mõte oli selles, et kui ühele neist tungitakse kallale, siis teised peaksid minema appi. Prantsusmaa pidi Idapakti garanteerima ja abistama. Sellest paktist aga ei tulnud midagi välja, sest 2 riiki ei olnud nõus seda sõlmima: Saksamaa ja Poola. Selle asemel jõudis Prantsusmaa lepingu sõlmimiseni NSVL -iga, kuna nägi just NSVL-s seda jõudu, kes oleks valmis vastu seisma Saksamaale.
Suur terror – Stalin tappis ja represseeris enda vastaseid (need, kelle ideed ei ühtinud täielikult tema omadega) Komparteis. Sai alguse 1934. Ajendiks oli Kirovi tapmine . Kirovis nägi Stalin endale konkurenti, lasi ta tappa. See aga lubas Stalinil algatada „rahvavaenlaste“ otsimise kampaania ka parteilaste seas.
Suure terrori alla sattusid ka impeeriumi piires elavad rahvusvähemused. Omakeelsed raamatud, ajalehed jm keelati, mehed arreteeriti; alles jäid naised ja lapsed. Kui 1920ndatel oli NSVL-s eestikeelseid koole ja ajalehti, eesti küladest arreteeriti mehed ja saadeti vangilaagritesse.
GULAG – vangilaagrite süsteem.
SAKSAMAA
Saksamaal toimus 1918 novembrirevolutsioon. Selle tulemusena Saksa keiser Wilhelm II kaotas võimu. Võim läks Ajutisele Valitsusele. Enamus oli sotsiaaldemokraatidel, seesama AV sõlmis ka Combieni vaherahu , mis lõpetas I MS. I MS kaotus pandi osaliselt toonaste sots-demide südamele, kes olid sõlminud vaherahu. See tundus naljakana, sest Saksa territooriumil ju tegelikkuses ei sõditud.
Saksa kommunistid arvasid, et ka Saksamaal tuleks välja kuulutada nõukogude võim. Sotsiaaldemokraadid seda nõuet kuulda ei võtnud. Nemad määrasid, et Saksamaa tulevase korra määrab Asutav Kogu (rahvas otsustab, kas nõukogude võim on otstarbekas). Sellepärast sotsiaaldemokraadid ja kommunistid omavahel koostööd ei teinud ja sellepärast ka 30ndatel natsionaalsotsialismi vastu ühisleeri ei loodud.
1919 märtsis kokku tulnud Asutav Kogu võttis vastu Saksamaa põhiseaduse. Sinna pandi kirja, et Saksamaa on Vabariik, kus president valitakse rahva poolt, kus president määrab ametisse kantsleri ehk valitsuse juhi. Kui kantsler ei suuda ametisse määrata Riigipäeva poolt heakskiidetud valitsust, siis võib teha seda president. President võib ka Riigipäeva laiali saata – presidendi volitused olid suured.
Seda vabariiki, mis nüüd tekkis, kutsutakse kõnekeeles Weimari vabariigiks (Asutav Kogu tegutses Weimari linnas). See eksisteeris 1919-1933. Weimari vabariigis olid võimul eelkõige tsentristlikud valitsused. Seda aga kritiseeriti mõlemalt poolt:

• Vasakult (kommunistid, kes üritasid mitu korda ka Saksamaal võimu haarata, nt 1919 Berliinis; Baieris, kus väljakuulutatud Nõukogude vabariik likvideeriti 3 nädalat hiljem; Hamburgis 1923). Nad said toetust NSVL-st, kuna sealne ideoloogia taotles maailmarevolutsiooni.
  
• Paremalt (monarhistid, kes oleksid näinud Saksa keisririigi kestmist ning süüdistasid vabariiki kõigis ebaõnnestumistes). Üritasid samuti võimu enda kätte saada: 1920 Kappi putš, Kapp oli kindral , kes üritas riigipööret läbi viia. Samuti kritiseerisid seda natsionaalsotsialistid , kes üritasid võimu saada 1923 Münchenis – Müncheni õllekeldri putš.
  

1920ndatel ei läinus rahvahulgad kaasa ei parempoolsete ega vasakpoolsetega, hindasid kodanikuvabadusi, eraomandit. Weimari režiim pidas vastu. Sellele aitas kaasa ka see, et tänu USA-le suudeti majandus jalule seada.
Seda aitas säilitada ka see, et monarhistidele tehti järeleandmisi: 1925 valiti presidendiks sõjakangelane Hindenburg, keda peeti sõjaeelse ja –järgse Saksamaa ühendajaks.
Oluline isik Saksa 20ndate ja 30date poliitikas oli Gustav Stresemann, kes oli erinevatel ametikohtadel: välisminister, kantsler... Ta oli küll Versailles’ rahulepingu punktide vastu, kuid ta uskus, et neid saab muuta rahumeelselt. Tema oli ka see, kes alustas koostööd Nõukogude Venemaaga. (Rapallo leping)
Liberaalne ühiskond muutus siis, kui majanduskriis jõudis Saksamaale. See tõi kaasa Weimari vabariigi languse. Tööstuslik tootmine langes 1900. aasta tasemele . 2/3 Saksamaa töölistest olid kas täielikult või osaliselt (lühendatud töönädal) tööta. Saksamaad tabas ka pankrottide laine. Neis tingimustes hakkas levima demokraatiavastasus. Weimari vabariiki süüdistati kõigis hädades. Ka kommunistide populaarsus tõusis – teistes ringkondades tekkis hirm nende ees. Kommuniste pidurdavaks jõuks peeti natsionaalsotsialiste. Nevertheless, natsid kunagi Riigipäevas enamust ei saavutanud. Kuigi nad häälteenamust ei saavutanud, soovisid nad siiski, et nende juht nimetataks kantsleriks. Nende nõuet soosisid ka töösturid ja surve Hindenburgile oli suur. 30. jaanuaril 1933 nimetati Adolf Hitler kantsleriks. Valitsuse 11 liikmest 3 olid ainult natsid. Samas algas valitsuse natsistumine. Need, kes partei liikmed ei olnud, hakkasid parteisse astuma .erinevalt NSVL-st sobitati diktatuur olemasolevasse süsteemi.
Hitler soovis saada endale erakorralist võimu. Riigipäev Hitlerile erakorralised volitused ka andis. Hitler kasutas ära Riigipäeva hoone põlengut, et neid volitusi saada (põlengus süüdistati kommunismi). Hiljem tuli välja, et hoone pandi Hitleri enda käsul põlema. Kommunistlik partei keelati. See tõi kaasa ka kõigi teiste parteide keelamise peale NSDAP 1933 suvel. Riigipäevas olnud kommunistide saadikud arreteeriti. Alguse sai üheparteisüsteem.
Esialgu ei olnud ka NSDAP täiesti ühtne. Alguses tegutsesid partei siseselt SA rünnakrühmad, mis koosnesid inimestest, kes võtsid natsionaalsotsialismi mõistet sõna-sõnalt. Arvati, et tuleb läbi viia n-ö teine revolutsioon , kus tuleks vägivald suunata ka rikaste vastu. Samas ei saanud partei sellega nõus olla, kuna rikkad olid Hitlerit rahastanud. Samuti ei tahntud Hitler tülli minna sõjaväega. Selleks, et SA maha suruda, toimus 1934 suvel „pikkade nugade öö“, kus 85 juhtivat SA liiget arreteeriti ja lasti maha. SA muudeti täielikult võimutruuks.
Erinevalt NSVL-st tootmises eraomandit ei kaotatud , aga tootmist hakkas ette kirjutama riik. Ettevõtjad tegutsesid riigi poolt kehtestatud plaanide kohaselt ning allusid tööstusministeeriumile. Teisalt kontrolliti ettevõtteid NSDAP liikmete poolt, kes seal töötasid. Talupoegadele jäid talud alles, aga neile kehtestati põllumajandusministeeriumi kontroll (st talud pidid külvama, mida riik tahtis). Et kõik inimesed majandusdistsipliinile alluks, tehti esimesel korral trahvi 100 000 marka , teisel korral konfiskeeriti selle inimese vara, kolmandal korral saadeti ümberkasvamisele töölaagrisse. Nende karistustega välditi see, et keegi oleks majandusdistsipliinist kõrvale kaldunud. Erinevalt NSLV-st olid Saksamaal neliaastakuplaanid.
Saksamaa pööras rõhu relvastusele (kulutas maailmas kõige rohkem ja 10x enam kui nt USA). Teisalt pöröati tähelepanu ka teedeehitusele, kus paljud inimesed tööd said. Osad tõmmati tööturult välja seeläbi, et Saksamaal kehtestati sõjaväeteenistuskohustus. Üks osa noori mehi ei olnud enam tööturu osalised. Hitleril õnnestus tööpuudus likvideerida.
Natsi-ideoloogia kohaselt olid liigivõõrad olid juudid , mustlased , retsidivistid (mõrvarid), homoseksuaalid, prostituudid , puudega inimesed. Nende vastu algas aastal 1933 steriliseerimine . 1933 kuulutati esmalt välja boikott juudiäridele, neil keelati töötada õpetajate, arstide, advokaatidena. 1935 võeti Nürnbergi seadustega juutidelt ära saksa kodakondsus . 1938 novembris toimus Saksamaal kristalliöö – 24 tundi märatsemist juutide omandi kallal. Selle käigus sadakond ka tapeti .
Juudid ei saanud ka põgeneda, sest Euroopa riigid ei soovinud neid samuti. Osa juute ei soovinud ka Saksamaalt lahkuda, loodeti, et Saksamaal toimunud vaenamine on tavapärane ning möödub. Kui juudid soovisid lahkuda Saksamaalt, pidid nad oma vara maha jätma, see tõi ka riigile kasu. Juutide arvukus Saksamaal ei olnud väga suur enne II MS ja pooled neist lahkusid sõja alguseks. Enamik läks USA-sse.
Kui Hitler võimule sai, hakkas ta rikkuma Versailles’ süsteemi:

• Kehtestati sõjaväeteenistus-kohustus. Inglismaa ja Prantsusmaa ei reageerinud sellele. 1935 toimus ka rahvahääletus Saarimaal. 90% elanikest soovis ühendamist Saksamaaga.
  
• 1935 sõlmiti Saksamaa ja Inglismaa vaheline mereväekokkulepe. Sellega lubas Inglismaa, et Saksamaa võib luua endale sõjalaevastiku ja allveelaevastiku. Saksa sõjalaevastiku suurus – 35% ja allveelaevastik 45% Inglismaa laevastikust. Seda päeva on Hitler niemtanud enda elu kõige õnnelikumaks päevaks. Siin rikkus Versailles’d ka Inglismaa.
  
• 1936 hõivatakse Reini demilitariseeritud tsoon Saksamaa poolt.
  
• 
  

Miks ei reageeritud:

• Arvati, et Versailles’ leping oli liiga karm
  
• Inglismaa ja Prantsusmaa lepituspoliitika