Pärast esimest maailmasõda kuni kahe maailmasõja vaheline aeg (0)

Ajalugu II
Pärast esimest maailmasõda
11. november 1918 Compiegne 'i vaherahu .
Sõja võitnud riigid, eriti Prantsusmaa, soovisid Saksamaale kätte maksta. Prantsusmaa soov oli Saksamaad maksimaalselt nõrgestada.
USA president Thomas W. Wilson esitab kongressile 8. jaanuar 1918 rahulepingu 14 punkti. Lähtus suurel määral sellest, et lähtuma kṕeaks rahvaste huvidest, peaks sõlmima „õiglase rahu“. Nägi ette relvastuse vähendamist, koloniaaltülide puhul silmas pidada kolooniates elavate rahvaste huve, rahvastele enesemääramisõigus ehk luba otsustada, kas või kelle all soovitakse elada. Riigipiirid peaks minema mööda rahvuspiire (Itaalia), kuid Venemaal elavatele rahvastele enesemääramisõigust ei antud – Soome, Eesti, Läti, Leedu iseseisvust ei nähtud ette, kuid Poola riik soovitati taastada. Poola oli ajalooliselt eksisteerinud riik, sest see kadus alles 18. sajand. Wilsoni punktid olid väga idealistlikud.
Suur nelik : Prantsusmaa, Suurbritannia , USA ja Itaalia. Nemad olid Pariisi rahukonverentsil otsustajad. Tihtipeale otsustas Suur Kolmik, sest Itaalia jäi peaministri puuduliku inglise keele tõttu kõrvale. Rahukonverentsile olid kutsutud vaid võitjariigid, kaotajaid kutsuti vaid rahulepingutele alla kirjutama. Lisaks puudus Venemaa – esimesse maailmasõtta astus Antanti liige tsaari-Venemaa. Oktoobris sai Venemaast Nõukogude-Venemaa, mis tegi Venemaa Saksamaaga separaatrahu . Ei Inglismaa ega Prantsusmaa ei olnud nõus kommunismiga, selle tõttu neid ei kutsutud. Venemaa kaotas esimeses maailmasõjas, sest selle käigus tuli neile kommunism ning kaotati usaldus teiste poolt.
Pariisi rahukonverentsil sõlmiti viis rahulepingut. Nimeliselt vaid Versailles 'i rahuleping , mis sõlmiti Saksamaaga. Eraldi lepingud sõlmiti veel Austriaga, Bulgaariaga, Ungari ja Türgiga. Austria ja Ungari olid sõja lõpuaastal lagunenud, selle tõttu oli nendega ka eraldi leping.
Versailles'i rahuleping.
Saksamaa sai suuri territoriaalseid kaotusi. Elsass- Lotring läks tagasi Prantsusmaale. Seal oli palju rauamaaki ja kivisütt. Saarimaa läks 15 aastaks Prantsusmaale, (ametlikult läks Rahvasteliidule, kuid Prantsusmaa valitses). Pärast 15 aastat toimuks hääletus, kus Saarimaa elanikud saavad otsustada, kelle all nad soovivad elada. Belgia sai Eupeni ja Malmedy, kaks väikest piirkonda. Schleswig oli segarahvuslik ala – Põhja-Schleswig läks Taanile, Lõuna-Schleswig jäi Saksamaale. Danzig (Gdansk) sai vabalinnaks, see kuulunud kellelegi, vaid oli täoieesti eraldi. Klaipeda annekteeriti äsja tekkinud Leedu riigi poolt. Poznan ja idapoolne Ülem- Sileesia läksid Poola riigile. Poola sai väljapääsu merele - „Poola koridor “. See lõikas Saksamaa alad kaheks, oli neile moraalselt suur löök. Kaotasid nad kõik kolooniad .
Saksamaa sõjaväekohustus keelati, tohtis olla 100 000 liikmeline elukutseline armee . Keelati mitmed sõjaväeliigid – sõjalennuvägi, allveelaevastik, tankivägi. Vähendati sõjalaevu. Demilitariserimine Reinist 50 kilomeetrit idas – seal ei tohtinud olla ei kindlustusi ega sõjaväge.
Deklareeriti, et õjasüüdlased olid Saksamaa ja tema liitlased, mis oli väga solvav . Lisaks pidid nad maksma reparatsioone ehk tasuma sõjakahju. Versailles'i rahulepingusse ei olnud kirjutatud, kui palju peab reparatsioone tasuma, see summa määrati lõplikult kindlaks alles 1921. Saksamaa oli enne alla kirjutanud. Enamik reparatsioone läks Prantsusmaale, osa said ka Inglismaa ja Itaalia.
Rahulepingud sõlmiti veel nelja kaotajariigiga. Austria-Ungari riigi raames tekkisid kolm uut riiki – Tšehhoslovakkia, Austria ja Ungari. Mõned alad jagati teistele. Galiitsia läks Poolale, aga seal elas palju Ungarlasi. Seega sattus palju Ungarlasi elama teistesse riikidesse – Poolasse ja Rumeeniasse, aga see, et riigi- ja rahvuspiir ei käi kokku, on pingete allikas.
Itaalia sai vaid Lõuna-Triooli ning Istria, mis jäi vaidlusaluseks maaks. Austria ja Ungari sõjavägi piirati vastavalt 30 000 ja 35 000 mehele.
Türgiga sõlmiti ka rahuleping, kuid seal toimus revolutsioon . Osmanite dünastia kukuati ja uus valitsus oli ilmalik. Nad ei tunnistanud juba allkirjastatud rahulepingut. Mustafa Kemal oli ohvitser , kes valiti uue Türgi presidendiks. Atatürk oli tänapäevase Türgi riigi rajaja. Nad saavutasid rahulepingu ümbervaatamise ja kuigi nad kaotasid ikkagi alasid, saavutasid selle, et ei pidanud palju maksma.
Kogu poliitilist korraldust, mis pärast esimest maailmasõda Euroopas oli, nimetatakse Versailles'i süsteemiks. Rahulepingud on sellest üks osa, aga selle osa on ka see, et esimese maailmasõja tulemusel lagunesid neli suurt impeeriumit: Osmani , Austria-Ungari, Saksa impeerium (kaotas kolooniad) ja Vene impeerium. Tekkis ka palju uusi riike: Soome, Eesti, Läti, Leedu, Poola, Tšehhoslovakkia, Austria, Ungari, Jugoslaavia .
Kuidas ära tunda, et on Euroopa kaart enne esimest maailmasõda? On suur Austria-Ungari impeerium ning Venemaal ja Saksamaal on ühine piir.
Kuidas ära tunda, et on Euroopa kaart pärast esimest maailmasõda? Poolal on Poola koridor, seda külma sõja ajal (ega üldse rohkem) ei olnud.
Versailles'i süsteemi osa oli ka Rahvasteliidu loomine. Enne esimest maailmasõda sellist süsteemi, mis reguleeriks riikidevahelisi suhteid, ei olnud. Selle tõttu otsustati Pariisi rahukonverentsil luua liit, mille eesmärk oleks sõdade ärahoidmine ja konfliktide rahumeelne lahendamine. Rahvasteliidu idee pakkus välja USA president Thomas Wilson, kuid USA ei olnud kunagi selle liige. Versailles'i rahulepingusse oli sisse pandud ka rahvasteliidu põhikiri, kuid USA senat keeldus Versailles'i rahulepingut ratifitseerimast, sest tingimused olid ebaõiglased. Kuna Versailles'i rahulepingut ei ratifitseeritud, ei saanud USA ka Rahvasteliitu astuda. Wilson sai idee eest Nobeli Rahupreemia. Alguses kuulusid rahvasteliitu võitjariigid ning Poola ja Tšehhoslovakkia.
Korraga ei olnud kunagi kõiki riike. Alguses Saksamaad ei olnud, sai loa liikmeks astuda 1926, aga seoses Hitleri võimuletulekuga 1933 lahkusid. Nõukogude-Venemaa liitus 1934, kuid pärast Talvesõda visati välja.
Rootsil ja Soomel oli konflikt Ahvenamaa pärast – oli rootsikeelne ala, kuid Rahvasteliit osustas, et Ahvenamaa läheb Soomele. Samas pidi olema autonoomne ning sinna ei tohtinud paigutada sõjaväge. Suuremate konfliktide vahendamisega ei tulnud Rahvasteliit toime – Hispaania kodusõda, Itaalia-Etioopia konflikt. Reaalselt Rahvasteliit oma eesmärke ei täitnud – 20 aastat pärast loomist tuli teine maailmasõda.
Rahvasteliidu peakorter asus Genfis , Šveitsis.
„See [Versailles'i rahuleping] ei ole rahu, vaid vaherahu 20 aastaks.“ - tsitaat aastast 1919. Jah või ei?
Jah:
Demilitariseerimine
Saksamaale liiga tegemine alade äravõtmisega.
Poola koridori teke.
Sõjasüüdlasteks mõistmine.
Saksamaa kohustus reparatsioone maksta oli põhjustanud tugeva majanduslanguse, (lubas natsionaalsotsialistidel võimule tulla).
Ei:
Saksamaa kui suur sõjaline jõud oli tugevalt nõrgestatud. Oli vähem mehi, puudusid tankid , allveelaevad, lennukid , ei olnud sõjaväekohustust.
Rahvasteliit hoiab kõik sõjad ära.
Reparatsioonid nõrgestavad majandust, Saksamaa ei saa keskenduda sõjaks valmistumisele.
Saksamaal ressursside puudus, sest kivisöe- ja rauakaevandused läksid Prantsusmaale.
1920. aastate rahvusvahelised suhted
Kahekümnendaid on iseloomustatud kui idealismiajastut. Arusaam, et sõda kui sellist enam ei tule. 1920.-del ei olnud maailmas suuri kriise ega sõjakoldeid.
Esimene oluline rahvusvaheline konverents oli 1922 aastal toimunud Genova majanduskonverents. Seni oli Nõukogude-Venemaa ja Saksamaa rahvusvahelisest tegevusest kõrvale jäetud, sest üks oli kaotajariik ja teine kommunismiga riik. Genova majanduskonverentsile kutsuti mõlemad. Nõukogude-Venemaa kutsuti sinna teatud tagamõttega – Venemaa oli enne esimest maailmasõda koht, kuhu kapitali paigutati. Riike huvitas, kas Nõukogude-Venemaa maksaks tagasi Tsaari-Venemaa võlad ja kas Venemaal olnud asutused, mis olid lääneriikide inimeste omanduses , kompenseeritaks. Nõukogude-Venemaa vastus oli kindel ei, sest nemad ei pidavat Tsaari-Venemaa võlgu tasuma.
Saksamaa ja Nõukogude-Venemaa leidsid seal üksteist, sest mõlemad olid kõrvale jäetud. Nad sõlmisid omavahel Rapallo lepingu: kahe riigi vahel seati sisse diplomaatilised sidemed ja lepiti kokku, et Venemaa koolitab Saksamaale sõjalendureid ja tankiohvitsere, sest neid väeosasid ei tohtinud Saksamaal olla. Saksamaa pakkus omalt poolt Venemaale abi sõjatööstuse arnedamiseks, sest Venemaa sai osta tööpinke osta, mida tehastesse paigutada. Lääneriigid ei teinud selle lepingu peale midagi. Venemaa teatas, et ta ei soovi Saksamaalt reparatsioone, Saksamaa aga teatas, et tema ei soovi oma võlgade tagasimaksmist Venemaa poolt.
1925 toimus Locarno konverents. Prantsusmaa pidas Saksamaad endiselt ohuks ja üritas oma piiri kindlustada. Reini pakt ehk Reini garantiipakt: pandi kirja, et Belgia-Saksamaa ja Prantsusmaa-Saksamaa piir on puutumatu ning selle rikkumisel peavad appi tulema Inglismaa ja Itaalia. Kuis Saksamaa peaks kallale tungima , siis Inglismaa ja Itaalia kaitsevad Belgiat ja Prantsusmaad. Peeti silmas vaid seda, et Saksamaa on agressor , ei olnud võimalik, et Belgia või Prantsusmaa võiks rünnata Saksamaad.
1928 aastal toimus konverents, kus sõlmiti Briand Kelloggi pakt. Pakt on rahvusvaheline leping. Kõik paktiga liitunud riigid ehk alla kirjutanud riigid deklareerisid, et nad loobuvad sõjast kui rahvusvahelise poliitika vahendist. „Me lahendame kõik konfliktid rahumeelselt.“ Samas ei näinud pakt ette desarmeerimist. Seega oli see pakt suhteliselt jõuetu paber, millel reaalsusega palju pistmist ei olnud.
Läbi kahekümnendate aastate olid kogu aeg päevakorral Saksamaa reparatsioonid. Versailles'i rahulepingusse summasid ei märgitud, kuid summad tehti kindlaks 1921. aastaks. Maksma pidi 269 miljardit kuldmarka, kuid seda võis maksta ka tooraines (nt kivisüsi). Saksamaa majanduslik olukord ei olnud pärast esimest maailmasõda kuigi head. 1923 aastal lõpetas Saksamaa reparatsioonide maksmise. Et makse kätte saada, okupeerisid Prantsusmaa ja Belgia Ruhri piirkonna, kust oli võimalik saada kivisütt. Kaevurid aga alustasid pigem streiki, keeldusid kaevandamast. Ähvardas suure konflikti puhkemine. Vahendaja rolli asus USA, kellel olid oma huvid mängus.
1924. aastal käidi välja Dawes 'i plaan. Dawes oli USA majandustegelane. USA andis Saksamaale laenu, et nad saaks marga stabiliseerida ja edasi reparatsioone maksta. Lisaks vähendati reparatsioonide kogust ja maksmise aega pikendati.
USA – laen --> Saksamaa --reparatsioonid--> Inglismaa/Prantsusmaa