tagasipöördumist ürgse lihtsa eluviisi juurde. Nad vastandasid loodust ühiskondlikele väärtustele ning püüdsid muuta inimest paremaks temas ürgsete instinktide äratamise kaudu. Akmeistid ülistasid jõudu, sensuaalsust ja teisi ürgseid instinkte. Akmeismi esineb Johannes Barbaruse (18901946) varases luules, kogud "Fata morgana" (1918), "Inimene ja sfinks" (1919), "Katastroofid" (1920). aktsentueeriv värsisüsteem vt rõhuline värsisüsteem. akrostihhon luuletus, mille värsiridade esimesed tähed moodustavad kellegi nime, mõne sõna või fraasi. Näiteks: xxx Silmades taevas ja meri Inimene sinisilmne Nagu peoga kühveldet teri Imeline valge Meeled tuultele valla Uued vaod vaotuman palge Süda sädemeid kalla Tuli kõik neelab alla Voogab päev üle lõõsan maa Algaman merel kui tõus Lebada kauem ei saa Geenid veel jõus Eestimaa (Andrus Rõuk.) aleksandriin 12-silbiline paarisriimiline värss tsesuuriga 6. silbi järel.
Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof. Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus, ood, sonett, hümn jt. Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad, poeem, värssromaan. Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi. Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe. Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest. Värsimõõt- värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel
Algriim - Alliteratsioonil või assonantsil põhinev kokkukõla [Häälikute kokkukõla] Alliteratsioon - algriim, sarnaste konsonantide kordus sõnade algul värsis. [venda kuulis, vasta kostis] Antonüümid - vastandsõnad, sõnapaarid, mida seob vastandussuhe [madal - sügav, vähe - palju, alustama - lõpetama] Assonants - algriim, sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis [Udu rikub uue kuue.] Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline, heroiline või traagiline. [ Tuntud - Jakob Tamm "Orjakivi", Jaan Bergmann "Ustav Ülo", Jaan Kärner "Kaarnamäe ballaad", Marie Under valmik "Kolmteist ballaadi"] Dialoog - kahekõne Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend. [Näitekirjanduse juhtiv zanr] [Eduard Vilde "Tabamata Ime", August Kitzberg "Tuulte pöörises", Tammsaare "Kuningal on külm"]
loodusega, meeleolus objekti ja subjekti vahelise piiri hägustamine. · Modernismi ajal traditsioonilisi ettekujutusi sellest, mis on luule, enam ei järgita. See puudutab eriti lauldavust, seotust muusikaga. Sellest tulenevalt muutuvad ka värsistruktuurid. Uued vormid, nagu nt visuaalne poeesia, avardavad lüürika piire. On loetletud järgmisi lüürika tunnuseid: · Lisaks värsivormile esineb muidki kõrvalekalded igapäevasest keelest. Kasutatakse riimi ja meetrikat, ent esinevad ka kõlalised iseärasused (onomatopöa), muutused sõnakujus, sõnade järjekord võib erineda tavakeelest (inversioon). · Tekst on suhteliselt lühike ja kokkusurutud. · Tekst reflekteerib iseennast ja temas kasutatud keelelisi märke. Luule tematiseerib iseennast. · Vahetu, lihtne kõnesituatsioon, kõneleja lähedus autorile. · Lugejat kõnetatakse vahetult, toimub otsene kirjanduslik kommunikatsioon. Sellest
Zanrid tekivad kokkulepete tulemusena. Vorm, kompositsioon ( nt värsiread ), maht ( nt novell < romaan ), narratiivsus/mittenarratiivsus, modaalsus ( sõnaraamat, komöödia jne ), temaatiline sisu jne 12. Lüürika ja luule: peamised tunnused, tuntumad zanrid. Luule mõiste tähistab kõiki värss- e seotud kõnes teoseid. Luule võib olla eepiline( kirjeldav ) ja lüüriline ( tundeline ). Luule mängib määravat rolli lüüriline alge. Sonett, haiku, poeem, ballaad, värssdraama, värssromaa, eepos. Lüürika - on poeedi elamuste subjektiivne, vahetu kujutus lüürilise eneseväljenduse, pöördumise või kirjelduse vormis, enamasti seotud kõnes. Lüürika kujutamisobjekt on luuletaja isiksus: tema sisemaailm, elamused, mõtted. Ood, hümn, eleegia. Tuntumad zanrid (1) ood pidulik luuletus, ülistus- või mälestuslaul, mis on pühendatud isikule, sündmusele,
põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Žanr – kirjanduse (või muu) kategooria, mis põhineb teatud stilistiliste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil Žanri areng – lihtsamatelt vormidelt keerukamatele, žanripuhtus – tänapäeval žanridünaamika Žanri tähtsus – esteetiliste võtete summa, arusaam struktuurist ja ainesest Antiikaja põhižanrid: lüürika, eepika, draama Lüürika o Sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka o Tähtsus suurenes romantismiperioodil o Luuletaja kogemuse vahendus o Sisemaailma elamused o Subjektiivne, isiklik Lüüriline luule – 1 mulje, idee, sündmus Narratiivne – süstemaatiliselt arendatud süžee Dramaatika o Tragöödia, komöödia, draama, kuuldemäng, intermeedium, libreto,
· sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuigi mitte alati) sagedasti (kuid mitte alati) seotud kõnes sidumata kõnes dialoogilise ülesehitusega LUULE PROOSA DRAAMA Olulisemad liigitusalused - teksti graafiline paigutus (teksti liigendamine värssideks või repliikideks või süstemaatilise liigenduse puudumine) - kirjaniku (kirjastaja, kriitiku vmt) määratlus - täiendavad välisvormi tunnused (riim, rütm vms) - täiendavad sisevormi tunnused (narratiivsus / mittenarratiivsus, lüürilisus, eepilisus, dramaatilisus vms) Zanriteooria (Mihhail Bahtin jt) - kõnezanrid ning nende määratlemise põhiliseteks alusteks on sisu, stiil ja kompositsioon - zanride etteantus (zanr kui kultuurimälu säilitaja) - zanride hierarhilisus Mis alusel kujunevad ilukirjanduslikud zanrid · vorm · kompositsioon · maht · narratiivsus / mittenarratiivsus
LÜÜRIKA 1. Rütm samasuguste nähtuste (silpide arv, silbi pikkus, rõhk, sarnased Lüürika (L) on üks kolmest ilukirjanduse põhiliigist. L lähtub autori vahetutest lauseosad) korrapärane vaheldumine luuletuses. Vabavärsis ei allu rütm tunnetest, elamustest ja mõtetest. Autor ei jutusta neist, vaid püüab lüürilise kogu luuletust läbivale korrapärasusele. situatsiooni ja kujundlike piltide kaudu tekitada lugejas samu mõtteid. L on tavaliselt 2. Riim samakõlaliste sõnade kunstikavatsuslik kordamine värsi lõpus, sees kirja pandud värsivormis, kuid esineb ka lüürilist proosat ja draamat. või alguses. L on kõige subjektiivsem kirjanduse liik
Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Riim. Riimitüübid. Algriim. Lõppriim. Täisriim. Irdriim. Liitriim. Meesriim. Naisriim. Daktülriim. Hüperdaktülriim. Paarisriim. Ristriim. Süliriim. Ahelriim. Lausriim. Segariim. Tuntumad riimitüübid. Kõne-, lause ja piltkujundid (,,Poeetika", lk 3959). Epiteet, võrdlus, metafoor, isikustamine, ümberütlus, allegooria, metonüümia, kordus, parallelism, antitees, astendus,
Liigid eristuvad selgelt (luule, proosa, draama) Nende vahel toimuvad liikumised, nt biograafiad on sattumas kirjanduse kitsama tähenduse alla. 2. Kirjandusteaduse mõiste ja liigitus Kirjandusteadus on filoloogia haru, mis uurib ilukirjandust. Liigitus: · Kirjandusteooria alusvaldkond, uurib kirjanduse üldisi iseärasusi, töötab välja mõisted ja meetodid, mille kaudu tekstist rohkem aru saada, nt riimi uurimine · Kirjanduse ajalugu uurib kirjandust kronoloogiliselt, ajas muutuvana; uurib voole ja stiile; samas ei pruugi kronoloogiliselt võib ka teemade kaupa, ainult naiskirjanikke vms · Kirjanduskriitika tegeleb kaasajas ilmuvate teoste tõlgendamisega, kasutatakse hiljem kirjandusajalugude koostamisel Abiteadused: bibliograafia, tekstoloogia e tekstikriitikam lähiteadused filosoofia,
Kuulsaid novelliste ja nende novelle: Tsehhov "Daam koerakesega"; Eestist Tuglas ,,Toome helbed", Tammsaare ,,Tähtis päev" VALM tegelasteks loomad, kelle all mõeldakse inimloomusi (nt rebane kaval jne), lõpus alati moraal ehk õpetussõna. Nt ,,Rebane ja hapud viinamarjad" MINIATUUR lüürilise sisuga lühijutt, esitatakse mingi pilt, lühike sündmus, tähtis on meeleolu. Nt Tammsaare ,,Poiss ja liblik" 4. LÜÜRIKA ehk luule. Luule tunnused on lüüriline, poeetiline sisu, rütm ja riim. Vormi põhjal jaguneb kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Stroof ehk salm on sisuline tervik, värss on luuletuse rida. Korrapärane rütm kujundab luuletuse värsimõõdu. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhutute silmpide vahendusel. Riim on häälikute kokkukõla, täieliku kokkulangemise puhul räägime täisriimidest (puul:tuul), osalise kokkukõla puhul irdriimidest (lint:kink). Asendi järgi eristatakse paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimi (abab)
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
Näiteks: "Isepäinis ilus on sõit Stalheimist Gudwangenisse, kus tee kümnes keerus alla orgu konksvingerdab, nenda et testamendi tegemise mõte ep ole kellestki väga kaugel." (F.Tuglas) 6. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 7. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõige enam mõjutanud 18. sajandi soti rahvaballaadid.
alusel Isikustamine-e.personifitseerimine millelegi mitte inimlikule isikuomaduste omistamine Sümbol-võrdkuju,pilt või märk,mis esindab mõnd nähtust või mõistet eriti abstraktselt Allegooria-e. Mõistukõne tekst tervikuna vihjab millelegi millest otse juttu e tehta Iroonia-pilkavteesklus,öeldakseüht aga vihjatakse vastupidisele Gradatsioon-e.astendus tähenduslik tõus või langus luuletuses Palindroom-mõistatuse liik mida võib lugeda mõlemat pidi Haiku-riimideta luuletus e.ajviite- lõbuluuletus Tanka-riimideta luuletus e.lühiluuletus Sonett-14 realine kinnisvormis luule Itaaliasonett -4+4+3+3 värs inglinesonett-4+4+4+2 värssi Alliteratsioon-e. Algriim sõnade esihäälikute kunsti kavatsuslik kordus assonants-e.algriim sarnaste vokaalide kordus sõnade algul värsis Onomatopöa-e.jäljendused (mull,mull,mull) Salmid-e.stroofid sarnase ehitusega rühmadeks liitunud värsid Onegini stroof-luuletus mis sisaldab 14 rida Poeem-lüüriline või eepiline jutustav
kirjandusteooriad); kirjanduskeele iseloomustavatest joontest (kujundiline keel). Keeleteoskus ja võime tajuda intertekstuaalseid seoseid ja kirjandustekstide semantilisi ja süntaktilisi eripärasid. 4. Mis on žanr? Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval žanridünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, eleegia, haiku, tanka. Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘minavorm’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine); lüürilise mina vaatepunkt, ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane. Dramaatika žanrid: tragöödia, komöödia, draama,
käsitlusviis esitamine; elamuslikkus kahekõnel · jutustatakse juba · lüürilise luuletuse 3 · jagunemine vaatusteks e toimunust vormitunnust on riim, värss piltideks, need omakorda · autori suhtumine avaldub ja stroof stseenideks e etteasteteks kaudselt EEPIKA ZANRID: LÜÜRIKA ZANRID: DRAMAATIKA ZANRID: eepos eepika suurvorm, lüüriline luuletus komöödia koomilise lugulaul · värss luuletuse rida. sisuga näidend · ulatuslik Värsirida ei pea · naeruvääristatakse · jutustava sisuga moodustama terviklauset, inimeste pahesid (rumalus, · värssides kirjutatud mitu värssi võivad ahnus jne) ja ühiskonna · põhineb rahvalikel moodustada ühe lause või negatiivseid jooni
Algriim- alliteratsioonil või assonatsil põhinev kokkukõla. N: härrad jäid härisemaie, möldreid mörisemaie. Allliteratsioon algriim, sarnaste konsotantide koruds sõnade algul värsis. N: venda kuulis, vasta kostis Antonüümid- vastandsõnad, mida seob vastandussuhe. N: madal-sügav Assonants algriim, sarnaste vokaalide koruds sõnade värsi algul. N: udu rikub uue kuue. Ballaad- tundeküllane, sünge häälestusega. Keskendub ühele sündmusele, mille arendus on pingeline. Dialoog- kahekõne Draama- tõsine näidend. Kajastab keskklassi arengut ja moraali(Libahunt). Kolm zanrit tragöödia,komöödia ja draama. Draamakirjandus kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste kahekõnel. Näidend jaguneb vaatusteks või piltideks, stseendieks. Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sõndmusi, tegelasi ja olukordi. Eepos- eepika suurvorm,
4. Iseloomust vcxage luule, proosa ja draama omavahelisi sarnasusi ja erinevusi. Mismoodi suhestub see jaotus traditsiooniga jagada kirjandust lüürikaks, eepikaks ja dramaatikaks? Luule- värss ehk seotud kõne, kirjanduse osa, mida sidumata kõnele ehk proosale vastandab teksti eriline liigendus, rütmil rajanev struktuur; sõna "poeesia" kasutatakse ka lüürika tähenduses. Proosa- igasugused kirjanduslikud tekstid, millel puudub rütm, kuuluvad siis: anekdoodid, muinasjutud, muistendid, kroonikad, näidendid, stsenaariumid. Draama- tõsise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend, zanrina kujunes draama välja 18- sajandil, draamas on ühendatud koomiline ja traagiline eluvaatlus, kaldumata kummassegi äärmusesse, käsitletakse tegelaste psühholoogiat. käitumist ja ühiskonnas toimuvat 5. Millised on ilukirjandusliku keelekasutuse põhilised tunnused? Kuidas saavutatakse kirjanduses poeetilise keele erijooned?
Vastukarva - tõlgendus, mis ei ole kooskõlas teksti poolt pakutavate väärtuste ja ideedega. Mis on žanr? Kuidas on žanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Levinumad värsimõõdud (trohheus, jamb, daktül, amfibrahh, anapest. (Eksamil värsimõõte määrama ei pea, kuid vähemalt kahte
(intertekstuaalsus). Allusioon varjatud vihje teisele kirjandusteosele, üldtuntud isikule, sündmusele või faktile, nt Juuda tegu, Tootsi taskud, Potjomkini küla. Allusioonid võivad lisada tekstile sügavust ja laiemat kandvust. Lüürika aluseks on elamus, väljendumine toimub vahetult, suure emotsionaalsusega seda nim lürismiks. Esitusviis on monoloogiline, autor esineb enamasti minavormis. Esikohal on seotud kõne. Lüürikas esineb keele kogu muusikaline element rütm, riim, refrään, kordus. Põhinõudeks on kujutatud elamuse ühtsus. KIRJANDUSTEOSE VAATEPUNKT Romaani tegevus avaneb lugejale alati mingist vaatepunktist. Kirjandusteose VAATEPUNKT on paik või teadvus, kust teose sündmustikku nähakse. Kirjandusteose JUTUSTAJA on hääl, mis edastab teose sündmustikku. Kui teos on kirja pandud MINA JUTUSTUSENA, on olukord lihtne: mina-jutustaja kõneleb toimunust oma vaatepunktist lähtudes. Mina-jutustus
5.Muistend ja selle jagunemine?(aja jne) 6. Mis on naljand jam is pajatus? 7.Rahvaluule väikeliigid mõistend?(näide) Kirjandus Eepika Lüürika Dramaatika (jutustav kirjandus) (luulekirjandus) (näitekirjandus) Eepos ood tragöödia Romaan pastorad komöödia Jutustus sonett draama Novell ballaad Reisikiri poem Päevik haiku Miniatuur lüüriline luuletus Proosaluuletus Luule kujunes tantsu saatelaulust, kui sõnalise osa tähtsus suurenes. Luulel on 3 peamist vormitunnust: Riim- sarnase kõlaga sõnade kordamine värsirea lõpus. Rütm- põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkused.
L) (8) palindroom (Sure, sa vatsahaige regi, ahastavas erus! I.L) 8. Graafilised kujundid (ehk piltkujundid) (1) silmariim (Pambu Peedu lemmikkirjanik on Baudelaire, teisi loeb ta vähe teab vaid kaude M.V) (2) anagramm sõnamäng, kus tähed sõnas/lauses liigutatakse ümber, et saada uus sõna/lause (mother-in-law woman Hitler), on tuntud antiikajast saadik. (3) palindroom on keelend, mis edas- ja tagurpidi lugedes on täpselt samasugune (kirik) (4) akrostihhon luuletus, mille ridade algustähed moodustavad mingi sõna/lause (sini-must-valge) (5) piltluule (konkreetne luule jm R. M.) 9. Kõnekujundid e troobid. (Kuidas ilmneb metafoori, metonüümia, võrdluse ja epiteedi eriline tähendus kujundisüsteemis?) (1) epiteet - kirjeldav ja kaunistav sõna; poeetiline täiend, mis väljendab tunnust, omadust, luulelist varjundit või siis kõneleja suhtumist ja kuulub nimisõna ja pärisnime juurde. (punastav taevas) (2)
Antonüümid vastandsõnad Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend Arvustus e. retsensioon- zanr, mida iseloomustab kriitilisus. Ülesandeks käsitleda, analüüsida, tutvustada ja ka reklaamida uut raamatut, näidendit või filmi. Assonants- sõna esimese silbi täishääliku kordumine samas värsis või lauses. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. Sageli kasutatakse ballaadis kahekõnet, Ballaad kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Ballaadi kui zanri arengut on kõge enam mõjutanud 18. sajandi oti rahvaballaadid. Tuntud ballaadimeistrid on, Johann Wolfgang
Valm Õpetliku sisuga mõistuluuletus või -jutt. Valmid naeruvääristavad inimeste ja ühiskonna pahesid. Kahes osas on tavaliselt valm: Esimeses osas esitatakse sündmus, teises õpetlik järeldus ehk moraal. Ivan Krõlov Anekdoot Lühike, vaimuka, üllatav lõpuga naljalugu. LÜÜRIKA LIIGID JA ZANRID Tänapäeval on lüürika üks kirj anduse põhiliike, mida iseloomustab kujundlikkus. Lüürika zanrid on ballaad, ood, sonett, hümn. Riim- sarnase kõlaga sõnade kuntstikavatsuslik kordamine värsirea lõpus. Värss- kõne rütmiline ühik, mis moodustab luulerea. Stroof ehk salm- kirjakujuliselt(2,3,4,5 jne kaupa) rühmakas ühendatud värsid Sonett koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimisskeemiga abab abab cdc dcd Itaalia soneti värsiskeem 4+4+3+3 Inglise soneti värsiskeem 4+4+4+2 Marie Under Ballaad
Jaguneb kaheks: regivärsiline rahavlaul (vanem) ja riimiline rahvalaul (Uuem) Regivärss: Regivärsi tunnused: paralleelism (sarnase mõttega värsiridade kordamine) Algriim (algushäälikute kordus): a)alliteratsioon (kaashäälikute kordus) ja b) assonants (täishäälikute kordus) 8 silpi värsireas Värsimõõduks on 4-jalaline-trohheus (vahelduvad rõhuline ja rõhuta silbid) Aegunud käändelõpud (nt. Ella) Regivärsil on mitmeid alaliike (töölaulud, kodulaulud, kiigelaulud) Esitatakse leelotatakse Rütmiline rahvalaul: 18. sajand. Pole algriimi ega paralelismi, on lõppriim (ridade viimased sõnad riimuvad) Jaguneb salmideks e. Stroofideks.
Mis on kirjanduskriitika (sh kirjandusteaduslikud käsitlused) otstarve? • Kirjandust peab uurima, et saada täiuslikum ja kvaliteetsem käsitlus kirjandusest. Kirjandus süvendab, rikastab ja avardab meie elu. • Kirjanduskriitika otstarve on kirjanduse üle arutada, kritiseerida, anda hinnang, kuid ka teose seletamine (tähendus, vorm, esteetiline väärtus). Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned. • Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. • Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium, libreto, stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur: ekspositsioon, konflikti areng, kulminatsioon.
kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Zanr - on kirjanduse (või mõne teise kunstiliigi) kategooria, mis põhineb teatud stiililiste tunnuste esinemisviisil ja/või ainese käsitlemise viisil. Kuidas on zanripõhine kirjanduskäsitlus ajalooliselt muutunud? - on arenenud lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Ajalooliselt zanripuhtus, tänapäeval zanridünaamika Millised on kirjanduse põhizanrid ja nende iseloomulikud jooned? Lüürika (luule): sonett, ballaad, ood, hümn, pastoraal, haiku. Tähtsus suurenes romantismiperioodil, vahendab luuletaja kogemust, sisemaailma elamused, subjektiivne, isiklik. Dramaatika: tragöödia, draama, intermeedium(ühe-vaatuseline koomiline lavateos), libreto (ooperi, opereti kirjanduslik alus), stsenaarium, antiiktragöödia, keskaegne tragöödia, Shakespeare'i ajastu tragöödia. Tegevuse vahetu kujutamine, otsene kõne, dialoog; tüüpstruktuur (peatekst,
- ABBA <<< süliriim 1. silbilised -meesriimid (hai/kai) 2. silbilised -naisriimid (tuli/suli) 3. -ja enam -libisevad riimid (tibima/sebima) homonüümriim - homonüümid kasutatud riimidena puhasriim - 1. täht muutub (loodus/soodus) irdriim - sarnaste häälikute kõrval ka erinevad häälikud (Hiina/piima) liitriim - kaks viimast sõna omavahel riimid (too mind/roo lind) Lüürika jaotus: · Luuletus: - Tunnused: rütm, värss, vorm, sõnum, kõlakujundid - Juhan Liiv "Muusika · Haiku: - Haiku on väike Jaapani loodus- või mõtteluuletus, mille sõnum on faktirikas ja detailne - Koosneb kolmest reast ehk värsist - Esimeses reas 5 silpi - Teises reas 7 silpi - Kolmandas reas on 5 silpi - Ellen Niit ,,Tihane" · Sonett: - Itaalia sonett: abab abab cdc cdc
Maailmakirjanduse kaanon - valge rass, meessugu - rassistlik, patriarhaalne, imperialistlik. AGA kaanon on mitmete normide ja tegurite tulem, ka nn. avatud kaanon ei saaks sealt niisama välja visata sajandeid tuntud teoseid. Mis on poeetiline keel (A. Merilai ja J. Wainrighti määratlused) ? Mis on selle iseloomulikud jooned? Kujundiline keel, mis edastab teatud vaimseid väärtusi, on mitmetähenduslik. Merilai: Luuletus on vormisidusalt ehk stiilselt väljendatud sisu. Wainright: luule ei ole keelekasutuse tsoon, keel ongi oma olemuselt poeetiline. Tunnused: mõtete ja sõnade koondamine, kõige olulisema kordamine, teisendamine, läbipõimitus, keelekasutus on esmane, kunstikeel kujundab ümber tegelikkust. Luule. Värss. Siire. Värsisüsteemid. Värsijalg. Värsimõõt. Trohheus. Jamb. Daktül. Amfibrahh. Anapest. Värss - lad. k. kirjarida
isikus) väljendab ennast. · Lüüriline mina ei ole tegelane, pigem absoluutne subjektiivsus. Mis on meetrika?Milliseid meetrilisi süsteeme on olemas? Meetrum on rütmis sisalduv korrapärasus, mis tuleb selgeks teha lugemise käigus. On kindlapiiriline. Kutsub esile ootuse kordumise järele ja kõrvalekaldumisi adutakse rütmihälvetena. Süsteemid: silbilis-rõhuline, rõhuline, vabavärsiline, silbiline, välteline. Värsijalad: trohheus, jamb, daktül, anapest, spondeus, amphibrahh, kretikus. Mis on riim? Millised on erinevad riimiskeemid? Riim on vormivõte luules, mis seisneb sõnade või sõnaosade reeglipärases kordumises, nende häälikulises kooskõlas. Vanimaks peetakse algriimi. Traditsioonilistes värsivormides kasutatakse eelkõige lõppriimi. Eristus põhineb riimisõnade asendil värsis: alg,- sise- ja lõppriim. Vastavalt riimsõna silpidele
põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned? Milline on žanri roll tänapäeva kirjandusuurimises? Milline on žanri roll nn populaarkirjanduse sfääris (nt kriminullid, põnevikud, armastusromaanid, fantaasiakirjandus). Näitab, milline tekst on, teksti liiki. Ajalooliselt on olnud oluline žanripuhtus, tänapäeval ž anrid ünaamika.Areng lihtsamatelt vormidelt keerukamatele. Kirjanduse põhižanrid ja nende iseloomulikud jooned: Lüürika (luule) žanrid: sonett , ballaad , ood, hümn , pastoraal , eleegia , haiku , tanka . Kuni 19. saj peeti kõige vähem oluliseks žanriks, romantismiperioodil tähtsus suurenes. Luuletaja vahendab enda kogemust, sageli ‘ minavorm ’ ; sisemaailma elamused v tunded; subjektiivne, isiklik (hingeseisundid, sisemine enesevaatlus, tunde või mõtte meenutamine ); lüürilise mina vaatepunkt , ei võrdu autori vaatepunktiga, kuid on sellele lähedane
Näiteks madal sügav, alustama lõpetama, vähe palju. 3. Arhaism - vananenud, kasutusel olevast kõne- ja kirjakeelest kadunud keelend. Kirjanduses kasutatakse arhaisme tegelaste kõne ja sündmuste iseloomustamisel. 4. Autobiograafia - enda kirjutatud elulugu. Ilukirjanduses nimetatakse autobiograafiaks teost, kus autor kirjeldab oma elu. Näiteks Juhan Smuuli (1922 -1971) "Autobiograafia". 5. Ballaad - keskajal tantsulaul, tänapäeval lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline, ajalooline või heroiline (kangelaslik). Ballaadi sündmustikus ja kangelastes kujutatakse vaid kõige olulisemaid momente ja iseloomujooni, Üksikasjadel tavaliselt ei peatuta. 6. Dialoog - kahekõne. Algselt mõisteti dialoogi all kahe inimese kõnet, hiljem on mõiste laienenud ka mitme inimese kõnele. 7. Draama - üldmõistena näidend, kitsamas tähenduses tõsise sisu, keerulise konflikti ja elulise sündmustikuga näidend 8
tegevusaega ja kohta ning seal toimuvaid muutusi. Pikki väljaarendatud miljöökirjeldusi kasutatakse kindlatel kunstilistel eesmärkidel: nii on võimalik ruum ja aeg elama panna, anda neile teoses tegelastega võrdne asend. Lüürika Aegade jooksul on kirjandusliigid üksteisele lähenenud. Seepärast on nüüdisaegset proosat ja luulet mõnikord raske teineteisest eraldada. Möödunud sajandil seostati luulet peamiselt rütmi, riimi ja värsiga, moodne luule saab hakkama ka nendeta. Tänapäeval puudub luule ja proosa vahel selge piir. Kirjanikud on luuletustena esitanud proosalaadseid tekste, üksikuid lauseid, sõnu, sümboleid, pilte jmt. Vormi põhjal jaguneb luule kaheks: riimiliseks ja vabavärsiliseks luuleks. Riimilist luulet iseloomustab vormiline korrastatus, vabavärsiline luule on kindla korrapärata. Vabavärsis on pearõhk autori vabadusel ja sõnumil, riimiline luule allub kindlale vormile
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
