Mõisted kirjanduses (1)

Lüürika- üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustavad elamuslikkus ja vahetus mõtete, tunnete ja meeleolude esitamisel. Lüürilisel luuletusel on kolm peamist vormitunnust: riim, värss ja stroof . Lüürika tuntumad zanrid on lüüriline luuletus , ood, sonett , hümn jt.
Lüroeepika- kirjanduse segaliik, milles põimuvad lüürika ja eepika ; jutustava sisuga lüüriline luule. Näiteks kangelaslaul, ballaad , poeem, värssromaan.
Värss- luuletuse rida, mille kujunemise aluseks on rütm. Värsirida ei pea moodustama terviklauset. Mitu värssi võivad moodustada ühe lause või mitu lauset ühe värsi.
Stroof- salm; luuletuse sisu terviklik osa ning vormi põhiline väljendaja. Kõige tavalisemad on kahe- ja neljarealised stroofid. Kuid kasutatakse ka kolme-, viie-, kuue-, seitsme-, kaheksavärsilisi jne stroofe . Värsside arv stroofis on piiramatu, sõltudes luuletaja taotlustest.
Värsimõõt- värsipikkus. Värsimõõt põhineb rõhuliste ja rõhuta silpide vaheldusel. Eesti luule põhilisteks värsimõõtudeks on trohheus , jamb ja daktül.
Trohheus- värsimõõt skeemiga + -/+ -. Trohheus põhineb kahesilbilisel värsijalal ning koosneb pikast ja lühikesest silbist, silbis-rõhulises värsisüsteemis aga rõhulisest ja rõhuta silbist.
Riim- häälikute kokkukõla, sarnase kõlaga sõnade kunstikavasuslik kordamine värsirea lõpus, mis aitab värsse omavahel siduda ning kujundab stroofe. Tavaliselt paiknevad riimid värsi lõpus (lõppriim), kuid tuntakse ka algusriimi ja siseriimi. Asendi järgi stroofis jagunevad riimid laus- (aaaa), paaris- (aabb), süli- (abba), ja ristriimideks (abab). Silpide arvu järgi eristatakse ühesilbilisi ehk meesriime (sööb : lööb), kahesilbilisi ehk naisriime (Kivi : rivi), kolmesilbilisi ehk libisevaid riime (laotama : kaotama) jne. täieliku häälikute kokkukõla puhul räägitakse täisriimidest (puul: tuul), osalised kokkukõla korral irdriimidest ( lint : kink). Riimi , mille vähemalt üks osis on mitmesõnaline, nimetatakse liitriimiks ( joosta : soost ta).
Kõnekujund- sõna või väljendi kasutamine ülekantud tähenduses. Kasutatavamad kõnekujundid on epiteet , võrdlus, metafoor , isikustamine , sümbol, retooriline küsimus.
Epiteet- kaunistav, täiendav lisandsõna põhisõna ees.
Metafoor- tähenduse ülekanne sarnasuse alusel. Sisult on see peidetud võrdlus, milles võrreldav nähtus on asendatud kujutluspildiga. Taotletakse kujutatava täpset, elamuslikku ja ilmekat edasiandmist.
Isikustamine- metafoori erikuju , mis põhineb elusolendi tunnuste ülekandmisel elutule. Kasutatakse loodusnähtuste, aga ka esemete ja nähtuste hingestamiseks ja lugejale lähendamiseks.
Võrdlus- nähtuste kõrvutamine sarnasuse alusel. Seejuures võrreldakse vähem tuntud nähtust temaga sarnase tuntud nähtusega. Võrdlused algavad tavaliselt sidesõnadega kui, nagu. Võrdluse ülesanne on midagi iseloomustada või anda sellele hinnang.
Sümbol- võrdkuju, mis tekib abstraktse mõiste asendamisel seda kujutava märgiga.
Zanr e. liik- ajalooliselt välja kujunenud traditsiooniline kirjandusvorm.
Sonett- 13. sajandil Itaalias loodud luulezanr, mis arenedes jagunes riimipaigutuse üldskeemi järgi kolmeks: itaalia, prantsuse ja inglise sonetiks. Sonett koosneb 14 värsireast, traditsioonilise riimiskeemiga. Itaalia ja prantsuse soneti värsid jagunevad stroofidesse ehk salmidesse skeemi 4+4+3+3 järgi. Inglise soneti värsiskeem on 4+4+42. klassikaliselt sonetilt nõutakse puhast kõlavat keelt ja korrapärast ülesehitust. Sisult jaguneb sonett kaheks. Nelikutes esitatakse teema, mida arendatakse tõusvas joones kaheksanda rea lõpuni. Kolmikutes tuuakse sisse paralleelteema või lüürilise mõtisklus. Sonett kulmineerub neljateistkümnendas värsis vaimuka puändiga. Tuntumad kirjanikud : Dante , Petrarca, Shakespeare . Eestlased: Marie Under.
Valm- õpetliku sisuga mõistuluuletus või –jutt, mille tegelasteks on enamasti loomad, kes kujutavad inimesi. Valmides naeruvääristatakse inimeste ja ühiskonna pahesid. Koosneb kahest osast: esimeses osas esitatakse tavaliselt sündmus, teises antakse õpetlik järeldus ehk moraal . Tuntumad kirjanikud: Aisopos, Fontaine Eestlased: Tamm, Raud.
Ballaad- lüüriline jutustav luuletus, mille sisu on fantastiline , ajalooline või kangelaslik. Kujunes välja keskajal Prantsusmaal. Kirjutatakse kangelased, õnnetus armastus, veritasu , ajalooepisoodid, legendid jm. Tuntumad kirjanikud: Schiller, Burns , Puskin. Eestlased: Tamm, Bergmann , Marie Under.
Poeem- lüroeepika zanr, pikem mitmeosaline luuleteos , mida iseloomustab jutustav süzee. Poeemil on mitu erikuju. Lühipoeem on väikesemahuline luuleteos. Seda iseloomustab lüüriline väljendusviis ning selle sündmustik on minimaalne. Kangelaspoeem aluseks on nagu eepostelgi rahvaluulelised kangelasmuistendid ja –laulud. Tuntumad kirjanikud: Byron. Eestlased: Visnapuu, Betti Alver.
Ilukirjandus e belletristika- kirjanduse põhiliik publitsistika ja teaduskirjanduse kõrval. Ilukirjandus rahuldab inimese esteetilisi vajadusi. See pakub lugejale kujutelmi, elamusi ja kogemusi. Ilukirjanduses ei kujutata tegelikku maailma, vaid esitatakse selle tõlgendusi. See aitab inimesel aega, maailma ja ennast paremini mõista. Näiteks romaan, jutustus, novell , näidend ja luuletus.
Eepika- üks kirjanduse põhiliik. Eepilises ehk jutustavas teoses kujutatakse tõepäraseid või sellena esitatavaid sündmusi, tegelasi ja olukordi . Esikohal on jutustamine, mis on seotud arutluste, kirjelduste ja dialoogidega. Käsitlusviis on tavaliselt rahulik ja üksikasjalik, jutustatakse juba toimunut . Autori suhtumine avaldub enamasti kaudselt, vahel sekkub ta ise sündmustikku või on tegelaseks. Eepika suurvormid on eepos ja romaan, väikevormid on jutustus, novell, lühijutt, valm, anekdoot jt.
Dramaatika - üks kirjanduse põhiliik, mida iseloomustab lavalisus, sündmustiku tihendatus ja põhinemine tegelaste dialoogil ehk kahekõnel. Näidend jagunev vaatusteks ja see stseenideks. Lavastamisel kasutatakse dekoratsioone ja rekvisiite, valgustust ja muusikalist kujundust. Dramaatika tähtsamad zanrid on tragöödia, komöödia ja draama .