Luule (0)

LUULE
Kirjanduslikud žanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste
hulka.  Kasutades  silmatorkavaid  tunnuseid  jaotatakse   kirjanduslik   materjal  rühmadesse,
mida on võimalik kirjeldada.
Žanr on kogumõiste ja võimaldab süstematiseerimist. Mõneti sarnaneb žanrite süsteem
Carl Linné süsteemiga looduse klassifitseerimisel.
Samas on žanrid   kirjandusliku kommunikatsiooni  organisatsioonivormid , millesse on
ladestunud spetsiifilised kogemused maailmast. Igal žanril on oma traditsioon, mida tuleb
sellesse žanrisse kuuluvate tekstide tõlgendamisel arvestada. Nad viitavad teatud
taustsüsteemile (nt ajalooline kontekst, kasutusviis  jms) ja võimaldavad teadmisi
struktureerida.
Kirjanduslikud žanrid kuuluvad kirjanduse kõige olulisemate klassifitseerimisvõimaluste
hulka.  Kasutades  silmatorkavaid  tunnuseid  jaotatakse  kirjanduslik  materjal  rühmadesse,
mida on võimalik kirjeldada.
Lüürika ehk luule on kirjandusžanr, mida defineeritakse enamasti vastanduses eepikale ja
dramaatikale. (Ent kõneletakse ka   ‚lüürilisest draamast‘ ja lüürilisest meeleolust, võib-
olla tähenduses tundeline, emotsionaalne?)
Teisalt  nimetatakse ka luule žanri alla mittekuuluvaid tekste  ‚luuletusteks‘, seda eriti siis,
kui tekstid ei ole kirjutatud proosavormis. Nõnda on Schiller  määratlenud oma
draamatriloogiat
„Wallenstein“ kui ‚dramaatlist luuletust ‘.
Antiikajal  ei kujunenud välja täpset lüürilise žanri mõistet.   Nii ei leia me ka Aristotelese
(384-322  e.  Kr.)  „Poeetikast“  nii  selgepiirilist  lüürika  mõistet  kui   eepika   ja   dramaatika
puhul.
Süstemaatiline  jaotus  kolmeks  žanriks  ilmneb  esmakordselt  16.  sajandil  Itaalia
renessansspoeetikas. Alles 18. sajandil muutus luule ja kunsti mõiste, see  vabanes järk-
järgult antiikajast pärinevatest reeglitest.  Sellel perioodil võtsid luuleteoreetikud erinevad
luuletuste vormid lüürika žanri nime alla kokku. Sellega kaasnes lüürika tõstmine eepika
ja dramaatikaga võrdväärsele staatusele.
•  Loe:  Jaak  Põldmäe:  Eesti  värsiõpetus.  Monograafia.  Tallinn  1978.  (2.  trükk  2002);
Karl Muru:  Luuleseletamine. Tartu 2001.
•    Luulet  on  peetud      indiviidi   tundeelu   väljendamiseks  kõige  sobilikumaks  vormiks.
Lüürika kujutab sageli luuletaja sisemaailma, elamusi ja mõtteid. Põhjuslike seoste ja
loogika   asemel  võib  luuletustest  leida  pigema   vabu   mõtteseoseid.  Lihtsustades  võib
väita,  et    kuni  19.  saj  oli  luuletuste  puhul  tähelepanu  teatud  temaatikale  piiratud.
Luules  väljendus  autori  siseelu,  tema  subjektiivsus.  Mina  eneseväljendus.  Luule
põhisituatsioon  on  isoleeritud  luuletava  subjekti   konfrontatsioon   kõigevägeva
loodusega, meeleolus objekti ja subjekti vahelise piiri hägustamine.
•  Modernismi ajal traditsioonilisi ettekujutusi sellest, mis on luule, enam ei järgita. See
puudutab  eriti  lauldavust,  seotust  muusikaga.  Sellest  tulenevalt  muutuvad  ka
värsistruktuurid. Uued vormid, nagu nt visuaalne  poeesia , avardavad lüürika  piire .
On loetletud järgmisi lüürika tunnuseid:
•  Lisaks  värsivormile    esineb  muidki  kõrvalekalded  igapäevasest  keelest.  Kasutatakse
riimi   ja  meetrikat,  ent  esinevad  ka  kõlalised  iseärasused    (onomatopöa),  muutused
sõnakujus,  sõnade järjekord võib erineda tavakeelest ( inversioon ).
•  Tekst on suhteliselt lühike ja kokkusurutud.
•  Tekst  reflekteerib   iseennast   ja  temas  kasutatud  keelelisi  märke.  Luule  tematiseerib
iseennast.
•  Vahetu, lihtne kõnesituatsioon, kõneleja lähedus autorile.
•  Lugejat  kõnetatakse    vahetult,  toimub  otsene  kirjanduslik  kommunikatsioon.  Sellest
tulenevalt esineb rohkesti isikulisi asesõnu  (eriti ainsuse 1. ja 2. isik ).
•  Eriti  tihe,  leitmotiivide  (korduste)  ja  sihipäraste  variatsioonidega  keelekasutus,
keelelised pildid on väga tähtsad.
•  Tekst on lauldav, muusikalähedane
(vrd nt Burdorf, Dieter: Einführung in die Gedichtanalyse Stuttgart: Metzler 1997. lk 21)
•  Luuletused on võrreldes jutustavate  tekstidega  sageli lühikesed.
•  Reeglina traditsioonilises luules esinevad pigem mitte-narratiivset tüüpi vormid.
•  Traditsioonilses luules  subjekt , kes kas vahetult (minavormis) või  kaudselt  (3. isikus)
väljendab ennast.
•  Lüüriline mina ei ole tegelane, pigem absoluutne subjektiivsus
Strukturalist  Roman  Jakobson
•  “Poeetiline  funktsioon  kannab  ekvivalentsusprintsiibi  selektsiooniteljelt  üle
kombinatsiooniteljele.”
•  “Veel   hiljuti   peeti  värsi  ja  proosa  põhiliseks  ja  ainsaks  eristajaks  esimese  suuremat
rütmilisust, kuid tänapäeva vabavärss ja mitmesugused eksperimendid [...] on  sellegi
tõekspidamise  kummutanud.  Ainsa  ühise  välistunnusena  seob  kõigi  rahvaste  luulet
värss  –  teksti  segment  (lõik),  mis  on  kõnes  teistest  samasugustest  segmentidest
eraldatud  pausidega,  mis  trükipildis  tavaliselt  moodustab   omaette   rea  ja  mis  sageli
osutab  sama  teose  teiste  värssidega  mingil  alusel  ühismõõduliseks.”  (Põldmäe  1978:
32)
•  Erinevalt  argikõnest  on  värsskõnes   pausid   kunstikavatsuslikud,  neid  tehakse
värsitehnilistel kaalutlustel.
•  Iga  värsi  lõpul  korduvaid  ja  värsse  üksteisest  eraldavaid  pause  võib  nimetada
värssidevahelisteks ehk värsitsesuurideks. Peale selle võib paus esineda ka värsi sees:
(värsisisene)  tsesuur
Meetrum on Põldmäe järgi (1978: 86) rütmis sisalduv korrapärasus, mis tuleb omandada
ja kindlaks teha lugemise käigus.
•  Kindlapiiriline,  kutsub  esile  ootuse  kordumise  järele  ja  kõrvalekaldumisi  adutakse
rütmihälvetena.
•  Värsimõõt puudutab teksti foneetilist  tasandit , seda kuidas erinevate tunnustega silpe
värsis paigutatakse. Mõningat kõrvalekallet peetakse tänapäeva luules loomulikuks.
•  Antiikkirjanduses  arvestati  pikkade  ja  lühikeste  silpide  vaheldumist,  mille  erinevad
kombinatsioonid  moodustasid  värsijalad  (nt   jamb   on  kombinatsioon  lühike  -  pikk;
trohheus pikk - lühike,   daktül pikk - lühike - lühike) Värsijalad moodustasid kokku
värsi (nt heksameetri) ja värsside rühmad (nt distihon). Germaani keeltes ei arvestata
mitte  silbi  pikkust,  vaid  rõhku.  Romaani  keeltes  arvestatakse  silpide  arvu.
Rõhuküsimus on suhteliselt ebaoluline.
•  Ain   Kaalep   tunnustab   viit   värsisüsteemi:  silbilis-rõhulist,  rõhulist,  vabavärsilist,
silbilist ja vältelist (vrd Põldmäe 1978: 83).
•  Ühised  omadused:    moodustub  piiratud  kindla  struktuuriga  üksus  värsirida,  mille
formaalne  struktuur kordub.
Tuntuimad värsijalad
– v trohheus;
v–  jamb ;
 – vv daktül;
vv–   anapest ;
 – –  spondeus;
v– v amphibrahh;
– v–  kretikus.
 Riim  on  vormivõte  luules,  mis  seisneb  sõnade  või  siis  sõnaosade  reeglipärases
kordumises,  nende  häälikulises  kooskõlas.    Riimimise  vanimaks  vormiks  peetakse
algriimi   (alliteratsiooni  ja  assonantsi).  Selle   kasutust    tunneme   eriti  eesti   rahvaluulest .
Traditsioonilistes värsivormides leiab seevastu kasutust eeskätt lõppriim. See riimivorm
on väidetavalt jõudnud Euroopasse  idamaadest,  erilist  osa  mängisid  siin   kirikulaulud   ja
muud just sakslastest juhuluuletajate mõjutused.  Lõpp ja algriimi eristus põhineb seega
riimsõnade asendil värsis: eristatakse seega alg-, sise- ja lõppriime.
Lisaks  sellele  võib  riime  klassifitseerida  vastavalt  riimsõna  silpide  arvule.  Sellel  alusel
eristatakse  meesriime    (1-silbilisi),  naisriime  (2-silbilisi),  daktül-    ehk  libisevaid  (3-
silbilisi) ja hüper-daktülilisi ehk ülilibisevaid (enamasilbilisi) riime.
Riimid seostavad värsiridu omavahel. Siin on mõningaid kombinatsioone
•   Paarisriim   aa bb cc ;
•  Ristriim abab ;
•  Süliriim abba.
Anžambmaan – siire , lause mõistmiseks tarviliku osa  kandumine  ühelt värsirealt teisele.
Vabavärssi puhul on korrastamata nii silpide ja rõhkude arv kui ka pikkade ja lühikeste
silpide   vaheldumine     värsist;  proosat  eristab  sellisest  värsist  kõne   tavalisest   erinev
rütmilis-intonatsiooniline  liigendus  (vrd Põldmäe 1978: 85).
Stroofika
•  Stroofikaks  nimetatakse  värsiõpetuse  osa,  mis  uurib  värsside  grupeerimist,  nende
ühendamist suuremateks üksusteks.
•  On olemas kanoniseeritud luuletus - ja stroofivormid.
(Vrd Põldmäe 1978: 185jj)
Sonett   tekkis  13.  sajandi  alguses  Itaalias.  16.  sajandil  levis  sonett  mujalegi  Euroopas.
Eesti luulesse jõudis sonett saksa luule vahendusel ja kunstiküpsuse saavutas “Noor-
Eesti” ja “Siuru” ajajärgul. Tuntumad eestlastest viljelejad on M. Under, G. Suits, V.
Ridala , J. Sütiste.
Soneti riim peab olema puhas ja kõlav. Sonett koosneb 14 värsireast (Itaalia soneti puhul
4  +  4  +  3  +  3;  inglise  sonett  4  +  4  +  4  +  2)  ;    soneti  värsi  pikkus  on  11  silpi
(endekasillabo)  ;  Soneti  tavalise  riimiskeem  on  ABBA  ABBA  CDC  DCD  ;  teema
arendus on tõusva pingega 8. reani ; kulminatsioon on 14. värsis ; sisuliselt on rõhutatud
1. 8. ja 14. värssi.
Haiku
•  Sisaldab endas kolme värssi, kus silpide skeem on järgmine: 5+7+5.
•  Haiku  traditsioon  on   Jaapanis   väga  vana  ning  haikude  kirjutamine,  lugemine,
meenutamineesitamine jne on jaapani  traditsioonide ja kommetega tugevasti seotud.
Haiku  sünniajaks  peetakse    16.  saj..  Selle  viis  täiusele  jaapani  suurim  haikumeister
Matsuo Bashō ( 1644 -1694).
•  Haiku peamised teemad on armastus ja loodus.  Traditsiooniliselt sisaldas haiku viidet
aastaajale.
Eleegiline  distihhon
•  – υ υ | – υ υ | – υ υ | – υ υ | – υ υ | – υ
•   – υ υ | – υ υ | – || – υ υ | – υ υ | –
Heksameeter  + pentameeter
Kirjandus:
Annus , Epp, Arne  Merilai, Anneli  Saro:  Poeetika . Tartu 2007.
Burdorf, Dieter: Einführung in die Gedichtanalyse.   Stuttgart /  Weimar  1999.
Ihonen,    Markku:  Sissejuhatus  kirjandusteooriasse  .  Soome  keelest  tõlkinud  Pärt  Lias.
Tallinn : Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 1996.
Link, Jürgen: Elemente der Lyrik. – Brackert, Helmut ,  Jörn Stückrath (Hgg.):
Literaturwissenschaft. Ein Grundkurs. Reinbek bei  Hamburg  1992,   86-101.
Muru, Karl:  Luuleseletamine. Tartu 2001.
Neithal  Reet ; Lehte Tavel:  Mis on mis kirjanduses : kirjandusterminite  leksikon
keskkoolile. Tallinn: Koolibri 1999.
Põldmäe, Jaak: Eesti värsiõpetus. Monograafia. Tallinn 1978. (2. trükk 2002)
Vogt,  Jochen:  Einladung  zur  Literaturwissenschaf.t  München    2001.  (ka  kodulehekülg
http://www.uni-essen.de/literaturwissenschaft-aktiv/einladung.ht m)
Vt ka  portaal  Eesti värss  http://www.ut.ee/verse/  , kust leiate rohkelt luuletekste.
Kordamiseks, edasi mõtlemiseks
Mis on žanrid? Milleks neid vaja on?
Mida mõistetakse luule all? Mille poolest luule erinev näidenditest ja eepikast?
Milliseid lüürilise teksti tunnuseid Te  oskate  nimetada?
Mis on meetrika ? Milliseid meetrilisi süsteeme on olemas? Õppige selgeks meetrika
põhimõisted ja erinevad värsijalad. Harjutused on eraldi  failina .
Mis on riim? Milliseid riimiskeeme Te tunnete? Harjutused on eraldi failina.
Mis on stroofika? Milliseid kanoniseeritud stroofivorme Te tunnete?
Selgitage vabalt valitud soneti  varal , millistele reeglitele antud tekst vastab. Kas autor on
endale lubanud vabadust ja mõnda traditsioonilist reeglit eiranud?
Mis on eleegiline distihhon, kus seda stroofivormi on kasutatud?
Mis on haiku?