Kiviaeg (0)

KIVIAEG
Kiviaeg jaguneb: Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg Neoliitikum ehk noorem kiviaeg
Paleoliitikumist Eesti alal rääkida ei saa, kuna siin valitses siis alles jääaeg. Euroopasse jõudsid inimesed 40-35 000 aastat tagasi. Viimast jääaega nimetatakse Valdai ehk Weichseli jääajaks. Selle kõrgaeg oli 24-22 000 aastat tagasi. Eesti kohal oli sel ajal kuni 1,5 km jääd. Jää sulamine toimus järgukaupa, kujundades meie maastikku.
Eestis võis olla asukaid ka enne viimast jääaega, jälgi pole neist aga säilinud. Küll on aga Kesk-Soomest Susiluola koopast leitud Eemi jäävaheaja kiht mõnesaja m2 alal. Kihist tulid välja mõned primitiivsed tööriistad, ca 125-120 000 a vanad. Võib seega arvata, et jäävaheaegadel elas inimesi ka praeguse Eesti alal.
Eestis lõppes viimane jääaeg umbes 10 500 ema. Jää sulamisest alates hakkas "kokku surutud" olnud maakoor kerkima ­ sellest on tingitud maatõus. Eestis on maatõus eri kohtades erinev. Kõige kiirem on see Loode-Eestis ­ kuni 3 m 1000 aasta jooksul, Lääne-Eestis ja saartel 2,5 m 1000 aasta jooksul. Maatõus pole ühtlase kiirusega protsess. Aja jooksul see aeglustub, lisaks mõjutavad maatõusu konkreetsetes kohtades ka muud tegurid, nt merepinna tase.
Mesoliitikumi alguseks loetakse Eestis 9600 ema ­ see on preboreaalse kliimaperioodi algus.
1 LÄÄNEMERE STAADIUMID:
Balti jääpaisjärv (ca 12000-9600 ema) Seejärel tekkis ühendus ookeaniga Kesk-Rootsi kohalt. Kesk-Rootsi suured järved Vänern ja Vettern on selle jäänukid.
Joldiameri (9600-9000 ema) Seejärel sulgus ühendus taas ja kujunes
Antsülusjärv (9000-8200 ema) Nüüd järgnes läbimurre juba Taani väinade kohalt, misjärel kujunes
Litoriinameri 8200-5000 ema (selle esimest 2000 aastat eristatakse vahel ka Mastogloiamerena) Mastogloiameri oli vähem soolane , Litoriinameri aga väga soolane.
(pildil on protsess kujutatud vastupidises suunas!)
2 Inimene saabus tänapäeva Eesti alale põhjapõdra- ja mammutikarjade järel. Umbes 11 000 ema jõudsid esimesed inimesed tänapäeva Lõuna- Leedu alale. Eestist nii vana asustust veel leitud ei ole, kuid tõenäoliselt jõudis inimene siiagi. Eestist on teada ka mõnikümmend mammutiluude leidu.
MESOLIITIKUM 9600-5000 ema
Kunda kultuur. Vanimad asulad.
Eestis oli mesoliitikumis maad hoopis vähem, kuna suur osa oli veel mere all. Peipsi järv oli olemas põhiliselt vaid põhjaosas, Võrtsjärv seevastu oli praegusest palju suurem. Eestis valitses sel ajal soojem, boreaalne kliimaperiood. Siin leidus rohkesti metsa, kus kasvas palju kaski ja mände.
Pulli asula ­ vanim asula Eestis
Dateeritud 9000-8550 ema.
( Sindi - Lodja asulast Pärnu lähedal loodeti mõned aastad tagasi leida vanimaid inimasustuse jälgi, seni pole neid aga saadud ­ kuigi ajakirjanduses räägiti kohast juba kui vanimast Eestis).
Pulli asula avastasid geoloogid 1967. aastal. Kiviaegne kultuurkiht oli mattunud mitmemeetrise liivakihi alla ­ liivakihid olid tekkinud siis, kui koht ujutati hiljem jõe poolt uuesti üle. Kultuurkiht oli vaid 5-15 cm paksune. Asula paiknes umbes kohal, kus tollane Pärnu jõgi suubus Joldiamerre. See koht oligi kuival seoses madalama veetasemega Joldiamere staadiumis. Kaevamised viidi Pulli asulas läbi 1968-73, 1975-76. Leiti mõned lõkkekohad, neist üks kividega. Saadi üsna rohkesti leiumaterjali. Pullist leitud kiviriistad olid väikesed (nagu mesoliitikumile üldiselt iseloomulik). Osa neist oli valmistatud kvaliteetsest musta värvi tulekivist,
3 mida Eestis looduslikult ei leidu. Seda leidub Lõuna-Leedus ja Valgevenes: järelikult Sindi asulas olnud inimesed kas pärinesid sealt või annab selle esinemine Sindis tunnistust tolleaegsetest kaubandussidemetest. Tulekivist oli valmistatud kõõvitsaid, uuritsaid, otsikuid, nooleotsi jne. Leiti ka töötlemisjääke. Teiseks kiviriistade valmistamise materjaliks oli hall kaltsedon, mille kvaliteet ei ole nii hea kui tulekivil. Pulli asulas olid väga hästi säilinud luust ja sarvest valmistatud esemed, mida leiumaterjali hulgas leidus rohkesti (näiteks õngekonksud, tuurad, harpuuni- ja ahinguotsad, loomahammastest valmistatud ripatsid, üks arvatav loomakujuke). Leiti ka puusütt, loomaluid, kalaluid. Tuleb siiski märkida, et kaladest olid esindatud vaid koha ja latikas , loomadest ülekaalus põder ja kobras . Veidi saadi ka koeraluid. Arvatavasti oli tegemist sessoonse asulaga, kuhu aga pöörduti järjepidevalt, pika aja jooksul alati tagasi.
Seda järku Eesti esiajaloos nimetatakse siiski mitte Pulli, vaid Kunda kultuuriks esimesena leitud asulakoha järgi, mis kuulus tollesse aega. Nüüdseks on teada rohkemgi asulaid (nt Siigsaare, Sindi-Lodja, Jälevere, Lepakose, Umbusi ) . Mesoliitilisi kiviriistu
4 Asustus paiknes tol ajal peamiselt siseveekogude juures, mesoliitikumi lõpuosas ka mererannas. Arvatakse, et inimeste rühmadel olid olemas oma kindlaksmääratud alad, mille piires nad liikusid ­ nn reviirid või ka püügipiirkonnad. Selliste piirkondade sees olid sessoonsed asulad, kuhu järjekindlalt teatud aegadel tagasi pöörduti.
Kunda asula
Dateering: 8700 -4950 ema. Kunda asula oli väike saareke omaaegses järves. Praegu on see selgepiiriline küngas lageda maa peal. Kiviaegne asula leiti siis, kui 19. sajandil hakati kunagise järve alal järvekriiti kaevandama. Sealt saadud leidude tulemusel tegi Grewingk seal proovikaevamisi juba 1886 . aastal. 1933-37 kaevas Kundas Richard Indreko, seejärel kaevati veel 1949 ja 1961. Leiti rohkesti luust ja sarvest riistu, samuti kohalikust tulekivist ja kvartsist tööriistu. Ahingutest leiti üks järvekriidist koos meetripikkuse haugi luustikuga. Leidude hulgas oli üldse ohtralt harpuune, odasid, heiteodaotsikuid, aga ka kivikirveid ja näiteks õõnestalbu (kasutati ilmsselt puunõude valmistamiseks). Rohkesti leidus luu, naha jne töötlemisriistu, lihvimiskive. Kunagise järve põhjast leiti luust nooleotsi. Arvatavasti olid need sattunud
Kunda asula
5 sinna lindude laskmisel. See annab tunnistust vibu kasutamisest. Luude põhjal otsustades oli kütitud endistviisi peamiselt põtra ja kobrast, kaladest püütud haugi, ahvenat ja linaskit. Nüüd saadi ka hülge luid , samuti metslindude luid.
Kunda kultuuris võib eristada Kesk-Eesti kultuurirühma, mille tunnuseks on kiviesemete (k a tulekivi ) rohkus . See kultuurirühm hõlmas eelkõige tolleaegse Suur-Võrtsjärve põhjakaldaid, mis olid tollasele inimesele ilmselt väga sobivaks elamiskohaks. Seal leidub ka looduses tulekivi, millest kohalikke tööriistu valmistatigi.
RANNIKUVÖÖNDI JA SAARTE ASUSTAMINE
Eesti (kiviaegse) rannikuvööndi ja saarte asustamine on seotud hülgeküttimisega, mis sai alguse ca 7000 ema. Merelise püügimajanduse kujunemine oli seotud põtrade arvukuse vähenemisega. Samal ajal muutus meri soolasemaks ning seega tootlikumaks ­ sinna ilmus rohkesti hülgeid. Eesti vanimad hülgeluud on leitud Sindi-Lodja II asulast ja dateeruvad ca 7000 ema.
Hilismesoliitikumis lisandus inimesi, reviirid muutusid väiksemaks, inimesed aga arvatavasti paiksemaks ­ Aivar Kriiska arvates hakkasid kujunema aastaringsed külad. Senimaani pole taolisi külasid küll veel leitud, mistõttu oletus põhineb ilmselt eeskätt paralleelidel muude maadega. Sellistes külades elas paikselt osa inimestest, Eesti saarte asustamine (Aivar Kriiska joonis)
6 väiksemad rühmad käisid sealt aga väljas küttima-kalastamas. Sellised retked võisid kesta üsna kaua ning nende ajal elati sessoonsetes asulates. Vanimad asustusjäljed Saaremaal kuuluvad pregustel andmetel aega 5800 ema, Hiiumaal 5700 ema, Ruhnus 5300 ema. Oma algjärgus olid need kõik ilmselt sessoonsed asulakohad .
Sindi-Lodja asulad
Tegemist on tegelikult kahe asulaga Reiu jõe suudme lähedal. Esimene neist leiti 2000. a. Lauri Mikkelsaare poolt. Samal aastal viidi seal läbi ka proovikaevamised. 2001 - 2002 kaevasid Sindi-Lodja asulaid Aivar Kriiska ja Ulla Kadakas (siis Saluäär).
Sindi-Lodja I asulas oli 2001. aasta kaevandi suuruseks 74 m2. Mesoliitiline kultuurkiht oli kohati kuni 35 cm paksune. Leiti peamiselt 14 kiviriistu ja luid, keraamika puudus. C proovid andsid tulemuseks 7600 - 6800 ema ja 5870-5470 ema.
Sindi-Lodja II asula oli umbes samasuguse ilmega . Selle leiumaterjali põhjal võib tõmmata seoseid Edela-Eesti ja Kesk-Eesti mesoliitilise 14 materjaliga. Siit leiti Eesti vanimad hülgeluud. C proovid andsid tulemuseks 7300-6650 ema.
Eesti saarte mesoliitiliste asulate kogutud luumaterjalis on esikohal hüljes.
Hiiumaal Kõpus on teada seitse mesoliitilist asulakohta, neist kaht on ka kaevatud.
7 Ruhnu saarele jõudsid inimesed ca 5300 ema. Aivar Kriiska kaevas seal 1999. aastal kaht kiviaja asulakohta. Neist II asulakoha kaevandi suuruseks oli vaid 8 m2, avastati aga viis tuleaset. Need olid maapinda süvendatud, kividega. Asulakoht on dateeritud hilismesoliitikumi ja varaneoliitikumi lõppu. Lisaks leiti inspektsioonidel veel neli asulakohta. Asulakohtadest leiti muuhulgas varast narva tüüpi keraamikat, mis oli sarnane Saaremaa tolleaegsetele asulakohtadele. Ilmselt olid neis asulates peatunud hooajalised hülgekütid.
Saaremaal on Kriiska kaevanud Võhma asulakohta.
Eesti saarte mesoliitikumile on üldiselt iseloomulik, et tööriistade valmistamiseks kasutati kohalikke kivimeid: kvartsi, madalakvaliteedilist tulekivi, kvartsporfüüri.
Eesti ranniku ja saarte asustamise küsimustega ongi tegelenud peamiselt Aivar Kriiska. Tema uurimused on osutanud, et väikesaartel käidi vaid hooajaliselt, kevadtalvel: see oli viigri ja hallhülge parim püügiaeg. Kõigepealt asustati Saaremaa, sealt liiguti edasi Kõppu (40 km) ja Ruhnusse (50 km). Saaremaa oli tol ajal praegusest palju väiksem, Kõpu ja Ruhnu aga väikesaared üsna kaugel meres.
8 ÜLEMINEK NEOLIITIKUMI . MUUTUSED ELULAADIS
NEOLIITIKUM 5000­1800 ema
Neoliitikumi alguse kriteeriumid
Nö traditsioonilisteks kriteeriumideks üleminekul neoliitikumi on põllumajanduse algete ilmumine . Põhjamaade puhul ei saa seda kriteeriumi aga enamasti arvestada. Seetõttu on peetud oluliseks ka keraamika või näiteks lihvitud kiviriistade kasutuseletulekut. Eestis ongi valitud kriteeriumiks keraamika ilmumine. Arvatakse, et algeline põllumajandus võis esineda juba mesoliitikumi lõpul, meil sai see domineerivaks majandusharuks aga alles pronksiaja teisel poolel (ca 1000 ema). Ka loomi võidi pidada hoopis varem ­ näiteks Rootsist on teateid kiviaja asulatest, mille majandus põhines ilmselt seakasvatusel.
VARANEOLIITIKUM (5000-4000 ema) ­ NARVA KULTUUR
Eestis levis varaneoliitikumis Narva kultuur. Selle põhiliseks tunnuseks oli nn Narva tüüpi keraamika. Need olid üsna suured pooliku muna kujulised potid , vahel ka liuataolised kausikesed, mida iseloomustas nõrk põletus, koostises oli savi segatud kivipurru või kruusaga. Narva tüüpi nõud olid vähe ornamenditud, kui ornamenti esines, koosnes see kammvajutistest, vahel ka lohkude ridadest.
Asulad
Eestist on teada umbes 25 Narva kultuuri asulat , mis paiknevad peamiselt omaaegsel rannikul. Asulate paiknemine veekogude ääres on püügimajanduslikule ühiskonnale üldiselt iseloomulik. Need olid kohad, kus ristusid erinevad loodusressursid . Tuntumad Narva kultuuri asulad on Kääpa, Narva Joaoru, Akali, Riigiküla, samuti Kõpu, Vihasoo ja Kõnnu. Neist on leitud peamiselt koldekohti.
9 Hoonete jäänuseid peaaegu säilinud ei ole. Vihasoost on siiski teada ühe ümmarguse põhiplaaniga, umbes 8 m läbimõõduga hoone jäänused.
Alates 7200 ema kuni noorema kiviaja esimese poole lõpuni valitses Eestis atlantiline kliimaperiood. Kliima oli sel ajal praegusest mõni kraad soojem. Sel ajal levisid eesti alal lehtmetsad , kus elas rohkesti saakloomi: põtru, ürgveiseid, metssigu, metshobuseid, kopraid, karusid . Sel ajal elas Eestis ka sookilpkonn.
Narva kultuuri sees on eristatavad kolm regiooni: Põhja-Eesti, Kagu-Eesti ja Lääne-Eesti saared. Erinevused regioonide vahel on nähtavad eelkõige keraamikas .
KAMMKERAAMIKA KULTUUR 4000 ­ 1900 ema
Kammkeraamika ilmumisega seostati varem soome-ugrilaste jõudmist Eestisse. Praeguseks on seda teooriat kõvasti revideeritud (vt edaspidi!). Savinõude kaunistamine kammijäljendite ja lohkudega on siiski laiemalt levinud nähtus, s t sarnased kultuurid olid levinud ka mitmetes Eestit ümbritsenud maades. Eestisse jõudis kammkeraamika kultuur umbes 4000 ema. Seda iseloomustas varasemast erinev keraamika. Selgelt erinev oli nüüd ka Eesti mandri ja saarte keraamika. Lisaks uut tüüpi keraamikale iseloomustas kammkeraamika kultuuri asustuse jätkuv paiknemine vee ääres, vahel ka väikesaartel. Sellest ajajärgust on teada umbes 50 asulakohta (nt Valma , Akali, Kullamäe, Tamula , Naakamäe, Loona, Undva, Riigiküla, Narva Joaoru). Kammkeraamika nõu
10 MESOLIITILINE JA VARANEOLIITILINE ELULAAD
Nii ühest kui ka teisest on Eestis äärmiselt vähe teada, mistõttu elulaadi rekonstrueerimisel on enamasti ainsaks võimaluseks toetuda arheoloogilistele paralleelidele naabermaades või kultuurantropoloogilistele paralleelidele.
Matmiskombestik Teatud teavet elulaadi kohta pakuvad matused. Paraku kindlaid mesoliitilisi matuseid Eestist teada ei ole. Aivar Kriiska on oma õpikus toonud paralleeli Põhja-Lätist Zvejniekist (tänapäeva Põhja-Lätis valitses tollal Eesti alaga sarnane kultuur). Zvejnieki matusekohas olid laibamatused siruli asendis, sageli kaetud ookriga, vahel surnu keeratud nahka või kinni seotud. Enamasti oli tegemist üksikmatustega, leidus aga ka kollektiivmatuseid. Leidudest saadi enim ripatseid, ka tööriistu. Zvejnieki matmiskohas ilmnesid selged jäljed surnutega seotud kultusest.
Varaneoliitilised matused Eestis olid seotud asulatega, s t maeti samasse kohta, kus elatigi, vahel otse hoonete põranda alla.
Matused Kõnnu asulast Saaremaal:
Ilmselt varaneoliitikumis maetud surnu lebas paremal küljel, põlved konksus, käed ilmselt pea all. Pea oli suunatud läände. Põlvede juurest leiti üsna rohmakalt töödeldud poolik kivitalb ning lähikonnast veel kvartsuurits ning tulekivi- ja kvartsikild.
Narva Joaorust on leitud paeplaatidega kaetud lapsematus, mis oli üsna halvasti säilinud.
Kammkeraamika kultuuri matmispaigad Eestis
Eestist on leitud kaheksa kammkeraamika kultuuri aegset matmispaika ning neist on teada varasemast hoopis rohkem matuseid (nt Tamula, Narva, Naakamäe, Riigiküla). Sageli on maetud elamute juurde või isegi
11 sisse (nt Riigiküla). Matused on enamasti selili väljasirutatud asendis, vahel ookriga kaetud. Esineb meeste ja naiste vastassuunas matmist. Panusteks olid ripatseid, vahel ka looma- ja inimesekujulised. Sageli esineb neis matustes merevaiku (Zveinijekist näiteks on leitud arvatavalt silmadele asetatud merevaigutükikesi). Ebaselge otstarbega on matustes vahel esinevad lihvitud kivirõngad (nt Saaremaalt Kõljala luustiku juurest on saadud seitse taolist rõngast). Kaasa on surnutele antud ka tööriistu: kõõvitsaid, nuge vm.
Matuseid Zveinijekist
Tuntud on lapsematusTamulast, kus surnu mõlemas käes olid olnud sookure tiivad. Lisaks oli lapsele antud kaasa kaks linnukujulist ripatsit. Paraku pole sellest matusest säilinud ühtegi autentset fotot või joonist, kuigi sellele kirjanduses sageli viidatakse. Ilmselgelt oli tegemist erilise lapsega, võib-olla laps-amaaniga.
Leitud matuste äärmine vähesus ning mitmete neist juures avalduvad selged kultuslikud märgid sunnib küsima, kes olid need inimesed, kelle matuseid leitakse? Ilmselt on meieni säilinud üksnes väike väljavalitud osa kunagistest surnutest. Nende hulgas on samas nii mehi, naisi kui ka lapsi. Kas võiks oletada, et silmatorkaval ja arheoloogilisi jälgi jätval moel maeti vaid inimesi, kellel arvati olevat üleloomulikke võimeid?
12 Uurijad on üldiselt üksmeeles selles, et püügimajanduslike inimeste vaimumaailma iseloomustasid animism ja totemism , mis mõistagi võisid esineda paljudel eri kujudel. Animism on usk looduse hingestatusse. Totemism on usk inimeste ja loomade vahelisse müütilisse sugulusse.
ELU-OLU
Kuigi meieni on säilinud vaid väike osa tollastest tööriistadest, lubavad võrlevad uurimused väita, et püügimajanduslike ühiskondade poolt kasutatud tööriistad olid vahel vägagi keerulised. Võrdlus tänapäeval elavate kiviaja tasemel olevate hõimudega osutab, et tollased inimesed polnud põrmugi primitiivsed, nagu vahel kergekäeliselt kiputakse arvama. Nened oskused ja teadmised olid siiski seotud erinevate sfääridega, kui hilisematel põlluharijatel. Oli ju tegemist ühiskondadega, kes oma toidu hankisid metsikust loodusest.
Tööriistade valmistamine Kiviriistade valmistamise varasem tehnoloogia on sobivate kiviliistude nukleusest lahti raiumine , retuimine. Mesoliitikumis kasutati tööriistade valmistamiseks peamiselt kohalikku materjali. Kammkeraamika kultuuri ajal tuli taas kasutusele kvaliteetne tulekivi. Sellest valmistatud tööriistad Kivist tööriistade valmistamine
Eestis osutavad üsnagi laialdastele mesoliitikumis
kaubandussidemetele. Eksperimentaalarheoloogiliselt on kindlaks tehtud, et tööriista varre külge kinnitamise viis on üks olulisemaid kriteeriume tööriista efektiivsuse määratlemisel. Kinnitamiseks kasutati lisaks nahast või mõnest muust
13 orgaanilisest materjalist sidemetele kasetõrva, männivaigu ja rasva segu. Efektiivne oli kivikirve kinnitamine varre külge kirvesse puuritud augu abil. Augu puuriminseks kasutati puust seadeldise abi.
Kivitalb
Kivikirvesse augu puurimine ja lihvimine
Varretatud kivitalb
Kalastus- ja jahipidamisviisid Mesoliitikumis kütiti enim põtru ja kopraid, neoliitikumis ka teisi loomi (seotud atlantilise, soojema kliimaperioodiga).
14 Kunda järvest leitud nooleotsad osutavad vibu kasutamisele. Järve kohal oli vibuga lastud ilmselt linde. Kalastamisvahenditest on leitud võrkude jäänuseid, õngekonkse, ahinguid. Karjala kannaselt Antreast on leitud võrgu jäänused. Raskuskivid ja käba on saadud ka Narvast Siivertsist. Siit-sealt on leitud ka kiviaegsete veesõidukite jäänuseid. Nt ventojist (Lääne-Leedu) ja Sarnatest (Läti) on leitud mõlasid.
Ruhe ja mõlad ventojist Lääne-Leedus
Reed ja suusad Reejalased on teada Soomest Heinolast, neist vanim leid on dateeritud 8000 ema. Sellist kelku vedasid arvatavasti koerad . Soomest ja Lätist on leitud ka suuski, lisaks on suusatajaid kujutatud kaljujoonistel.
Soomest leitud reeosade rekonstruktsioon
Elamud Varem arvati, et kiviaja elamud olid üksnes ümmarguse põhiplaaniga, praeguseks on aga Eesti naabermaadest leitud jäänuseid ka nelinurkse
15 põhiplaaniga hoonetest. Ilmselt ei erinenudki need väga hilisemast ajast teada olevatest hoonetest.
Kiviaja elamute rekonstruktsioone Soomes ja Lätis
Püügiala ja kogukond Praegu levinud teooria kohaselt (mis on toodud ära ka Kriiska õpikus) elati aastaringselt nn emakülades, kust korraldati välja püügiretki, mille ajal elati sessoonsetes asulates. Tuleb siiski märkida, et Eestist pole ühtegi emaküla seni leitud, kõiki kaevatud asulaid on tõlgendatud kui sessoonseid.
Püügimajanduslik ühiskond
Püügimajanduslike ühiskondadega teoreetilises plaanis pole Eesti arheoloogias praktiliselt tegeldud, mistõttu õpikutes esitatav pilt kiviaegsest ühiskonnakorraldusest on enamasti väga üldine ja trivaalne, sisuliselt marksistliku ühiskonnajaotuse ürgühiskonna kirjelduse väikeste parandustega variant. Kultuurantropoloogilised paralleelid püügimajanduse tingimustes elavate ühiskondadega ning eriti etnoarheoloogilised uuringud muudes maades lubavad püügimajandusliku ühiskonna kohta mõningaid järeldusi siiski
16 teha. Samas on variantiderikkus küllalt suur ning on raske otsustada, millised jooned iseloomustasid just Eesti ala kiviaegset ühiskonnakorraldust. Kultuurantropoloogilist analüüsi kõrbetingimustes elavast kiviaegsest ühiskonnast võib eesti keeles lugeda: Marjorie Shostak . Nisa. ! Kungi naise jutustus oma elust.
Üldiselt on täheldatud, et püügimajanduslikud ühiskonnad on egalitaarsemad, kui viljelusmajanduslikud. Kuigi sotsiaalne hierarhia eksisteerib, pole sotsiaalsed erinevused väga silmatorkavad. Samuti pole sellistes ühiskondades soorollid kuigi täpselt paigas. Mehed teevad vajaduse korral ka naiste töid ja vastupidi. Spetsialiseerunud tööjaotust ei eksisteeri, kõik teevad kõiki töid olenemata ühiskonnasisesest hierarhiast. Lihtsustatud ettekujutus meestest kui küttidest ja naistest kui korilastest on praeguseks vananenud: kuigi väga laialt üldistades võis see nii olla, olid tegevusvaldkonnad tegelikkuses ilmselt tugevasti kattuvad. Tegevusala määras eelkõige praktilisus ning alles teises järjekorras kultuurilised normid.
Perekonnad on paljudes püügimajanduslikes ühiskondades organiseeritud suuremate üksustena, kus laste ja majapidamise eest hoolitsemine on teatud määral tsentraliseeritud ning sellega mitte hõivatud naised tegelevad küttimise, koriluse jm töödega. Enamikele püügimajanduslikele ühiskondadele on iseloomulik, et lapsi sünnib hoopis vähem, kui viljelusmajanduslikes ühiskondades (mitte ei sünni palju ja sure palju, nagu varem arvati).
Sellistele ühiskondadele on sageli iseloomulik matrilineaarne ehk emajärgne pärilussüsteem, tihti ka matrilokaalsus (mees kolib abielludes naise juurde elama). Ka sellistes ühiskondades ei saa siiski rääkida otseselt naiste võimust (matriarhaadist). Pealikud on peaaegu alati mehed, kuigi pole välistatud ka naispealikud. Abielud on taolistes ühiskondades enamasti üsna ebapüsivad ning inimesed abielluvad elu jooksul mitmeid kordi . Abielu kui institutsioon eksisteerib ja on reglementeeritud siiski
17 kõigis teadaolevates püügimajanduslikes ühiskondades ja kahtlemata ka kiviaegses Eestis.
Võim ei ole püügimajanduslikes ühiskondades legitimiseeritud ning tugineb üksnes autoriteedile. Kogukonnale olulisi küsimusi otsustatakse vaidlustega, kus osalevad praktiliselt kõik kogukonna liikmed. Pealik võib küll näiteks kohut pidada, ta ei suuda aga garanteerida oma otsuste täideviimist. Majandusliku egalitaarsuse tagab redistributeerimise süsteem. Esemed vahetavad kinkimise läbi pidevalt omanikku, jahisaaki jagatakse ka teiste kogukonna liikmetega jne.
Püügimajanduslikud ühiskonnad on alati väikesed, koosnedes kuni sajast inimesest. Kultuurantropoloogilises uurimistöös nimetatakse taolisi ühiskondi inimsalkadeks ( band ). Kogukondade väiksuse tingib ühiskonna püügimajanduslik iseloom, s t võimalused toitu hankida. Nö omandiõigus oma püügipiirkonnale on kogukondlik, kogukonna liikmete ligipääs strateegilistele ressurssidele (nt vesi, tööriistade valmistamiseks vajalik kivim jne jne) pole limiteeritud. On täheldatud, et kogukondade vaheline liikuvus on taolistes ühiskondades suur, s t enamik inimesi vahetab elu jooksul üks või mitu korda kogukonda.
Milline ühiskond valitses kiviaegses Eestis, pole täpselt teada, pealegi võis see pika perioodi jooksul mitmeid kordi muutuda. Samas on alust oletada, et ülalesitatud üldised seaduspärad kehtisid ka püügimajanduslikus Eestis.
18 HILISNEOLIITILISED KULTUURID EESTIS
HILISNEOLIITILINE KAMMKERAAMIKA KULTUUR (ca 3600-1900 ema)
Teraviljakasvatuse algus Eestis Eestis hakati maad viljelema enam-vähem samal ajal, kui Lõuna- Skandinaavias. Esimesed andmed kaerast pärinevad 4000 ema, odrast 3900 ema, nisust 3500 ema. Võib-olla toodigi teadmised ja/või seemned näiteks Lõuna-Skandinaaviast või Kesk-Euroopast. Pikad meresõidud olid tollal juba ilmselt tavalised .
Asustus Hilisneoliitikumis elati juba kindlalt külade või taludena ­ sellele viitab paks kultuurkiht, samuti asulakohtadelt leitud esemete suur variantiderikkus. Viimane osutab, et kohapeal on tehtud kõikvõimalikke töid ilmselt aasta läbi. Aivar Kriiska on arvanud, et külas oli majapidamisi arvatavasti 2-4 ja külas elas seega 20-50 inimest. Inimeste arv talus on küll siinkohal kalkureeritud lähtuvalt põllumajanduslikest ühiskondadest. Mitmed uurimused on osutanud, et püügimajanduslikes ühiskondades oli peres märgatavalt vähem lapsi.
Hilisneoliitilisi kultuure peetakse püügimajanduse musternäidiseks. Sel ajal kütiti palju suuri jahiloomi, aga ka hülgeid (hallhülgeid ja grööni hülgeid) ning pringleid.
ELU-OLU Tolleaegsest riietusest pole Põhja-Euroopas peaaegu midagi säilinud. Mainida võiks näiteks Ahvenamaalt saadud savist naisefiguure, millel on õlgade ümber kujutatud justnagu narmastega rätik. Vahel leitakse matustest ripatseid, mis on ilmselt olnud õmmeldud riiete või peakatte külge. Etnoloogilised paralleelid osutavad samas, et riietus oli tegelikult tõenäoliselt väga mitmekesine ja rohkete kaunistustega. Parema
19 puudumisel tuuakse tolleaegse riietuse näited sageli Jäämees Ötzile tuginevalt, vt: Spindler, K. Mees jääs: uued sensatsioonilised andmed muumia kohta Ötzdali Alpidest. Tõlkinud J. Selirand.
Tol ajal oli kaubandus juba üsna arenenud, millest annab tunnistuste eelkõige merevaik, aga ka näiteks ida poolt toodud tulekivi ja põhja poolt toodud kiltkivi .
Ahvenamaa naisekujukesed
Jäämees Ötzi rõivastus
20 MEREVAIK JA RAHVUSVAHELINE KAUBANDUS
Eestis tegeleb kiviaegse merevaiguga Mirja Ots. Oluline on meeles pidada, et merevaiku leidub lisaks Läänemere ida- ja kagurannikule suurtes kogustes ka Jüütimaa läänerannikul. Seal võib sellest alates megaliitkalmete perioodist hilisneoliitikumis rääkida kui prestiikaubast, s t kaubast, mis oli kättesaadav vaid osale ühiskonnast, ühiskonna eliidile. Prestiikaubad kiviaegses Põhja-Euroopas kujunesid, kui asju pidi tooma kaugelt või kui antud asjade tootmine oli eliidi kontrolli all. Nenede esinemine kui niisugune on iseloomulik arenenuma sotsiaalse korraldusega ühiskonnale ­ sellises ühiskonnas pidi olema olemas eliit mingilgi kujul.
Meie regioonis ilmub merevaik eriti alates keskneoliitikumist. Eriti rohket merevaigu kontsentratsiooni on täheldatud Lubana nõos Lätis, kus seda aga looduslikult ei leidu. Ilmselt on tegemist merevaigukaubanduse sõlmpunktiga. Arheoloogilise merevaigu leiukohti on teada laialdasel alal, sageli piki jõgesid (näiteks Volga , Okaa), kuni Põhja-Soomeni välja. Oluline koht merevaigukaubanduses on olnud näiteks Karjala. Merevaigu levik järgib seega tihtipeale kaubateid, mis püsisid kaubateedena ka läbi esiajaloo ja keskaja. Merevaigust on valmistatud kohalikku tüüpi ripatseid ja muid esemeid, mistõttu arvatakse, et see levis eeskätt toormaterjalina. Eelkõige on seda kasutatud ripatsite ja üldse igasuguste kujukeste valmistamiseks. Ilmselt on usutud merevaigu ravivasse toimesse, näiteks on Zvejnieki kalmistult leitud mõnes matuses merevaigutükikesed silmakoobastes. Kuigi on oletatud, et merevaik võiks seonduda jahindusega (Jaanits), pole see väga tõenäoline. Eestis leitakse merevaiku sageli naiste ja laste
21 haudadest. Samas on Zagorskis arvanud Zvejnieki kalmistu põhjal, et see oli ikkagi meestele tüüpilisem. Eestist on teada 314 neoliitilist merevaiguleidu. Enamasti on see vahetuse teel saadud materjal, vaid ühe Saaremaa tüki puhul on oletatud kohalikku päritolu. Eesti teenekas kiviaja-uurija Lembit Jaanits arvas veel 1950-60. aastatel, et vahetuskaubandus neoliitikumis oli väga primitiivne , kogukonnalt kogukonnale: mida kaugemale lähtepunktist, seda vähem vastavat kaupa leidus. Mirja Otsa uuringute kohaselt on merevaigu levik seotud pigem kaubateedega. On huvitav täheldada, et Eesti oli juba siis transiitmaa!
NÖÖRKERAAMIKA KULTUUR (3200/3000 ­ ca 1900 ema)
See on kultuur, mille kandjaiks traditsioonilises arheoloogias on peetud indo-eurooplasi, kes siia juba varem jõudnud soome-ugrilastega olevat segunenud. Uued seisukohad selles küsimuses vt edaspidi.
Nöörkeraamika kultuurist on teada umbes 50 asulakohta, mis tavaliselt on leitud juhuslikult, näiteks kalme kaevamise ajal (näiteks Valma, Kõpu, Võhma, Riigiküla, Narva Joaoru). Kriiska arvates oli nüüdsest valitsev üksikpereline või ­taluline asustusviis. Asulate kiht on õhuke ja sisaldab vähe leide, kiht on tavaliselt ka väga segatud. Nüüdsest pole asustus enam veekogudega otseselt seotud: asulad nihkusid põllumaade juurde. Seega liigub asustus veekogudest eemale, jäädes tihti siiski seotuks jõgedega. Eelkõige paikneb asustus nüüd paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli tollaste meetoditega lihtsam harida. Väga sageli on nöörkeraamilised asulad ikkagi kammkeraamiliste asulakohtade otsas või on mõlemad kultuurid esindatud ühes asulas. Seda esineb eeskätt juhtudel, kui varasemad, püügimajanduslikud asulakohad osutusid soodsal kohal paiknevaks ka algelise põllumajanduse tingimustes.
22 Enamasti on nöörkeraamilistes asulates jälgitav järjepidevus pronksiaega, näiteks on need paiknenud kindlustatud asulate all.
Nöörkeraamika kultuuri asulatest on leitud tulekoldeid. Valma asulas asusid need 4-5-m vahedega, mis võib-olla annab tunnistust paralleelselt paiknenud piklikest hoonetest. Rohkesti on nöörkeraamilistest asulatest saadud tõendeid viljelevast majandusest, kuigi see polnud tol ajal veel kujunenud domineerivaks majandusharuks. Leitud on koduloomade (lammaste, kitsede , sigade, veiste) luid, viljaterade jälgi. Arvatavasti põhines tolleaegne viljakasvatud aletegemisel. Suurel määral jätkus hilisneoliitilises Eestis siiski püügimajandus.
Esemeline materjal
Kultuurile on iseloomulik nöörkeraamika. Need on peekritaolised nõud, mille koostisesse on savisse segatud peent liiva ning põletus on parem kui varasemal keraamikal. Nõude põhi on kas lame või nõrgalt kumer . Ornament esineb nõude ülaosas. Nöörikujuline ornament võib olla saadud, kui nöör mässiti enne põletamist nõu ümber. Ornamendis esinevad ka kriiped ja väikesed lohud . Nõud on enamasti väikesed või keskmise suurusega, tõenäoliselt söögi-või jooginõud.
Nöörkeraamika
23 Esineb ka suuremaid ja robustsemaid nõusid. Nende savikoostisesse on sageli segatud taimekiude ja karvu, millest on jäänud peened kiudjad jooned nõude pinnal. Nõudel on väljapoole laienev serv ning ornamenditud on nad harva. Vahel esineb siiski tekstiilornamenti.
Teiseks iseloomulikuks esemetüübiks on venekirved (ehk sõjakirved). Neid on mitmeid eri tüüpe. Venekirvestes on kivikirveste tehnoloogia täiustatud viimseni (kuju, lihv). Arvatavasti on tegu luksusesemetega, omaaegse prestiikaubaga, mis kuulusid ühiskonna eliidile. Nende kirveste kasutusviisi kohta arvatakse, et need olid mitte niivõrd tööriistad (selleks olid paralleelselt kasutusel teised, nö tavalised kivikirved ja ­ talvad), vaid rituaaliriistad ja relvad.
Sõja- ehk venekirved
Nöörkeraamika kultuuri matmiskombed
Nöörkeraamika kultuurile on iseloomulikud kalmistud üksikute matustega. Asulatest paiknevad need tavaliselt eemal. Eestist on teada paarkümmend kalmistut, milles kokku on üle 70 haua (näiteks Sope, Ardu, Tamula). Sellised kalmistud on teada eelkõige Ranniku-Eestist, peamiselt Saaremaalt ja Eestis põhjarannikult. Sageli paiknevad need veidi kõrgematel küngastel, elupaikadest eemal ­ seega sarnastes tingimustes, nagu on iseloomulik ka hilisematele matmispaikadele. Erandiks on Tamula, kus kalmistu on asunud otse asulas sees (asulas leidub nii kamm - kui ka nöörkeraamikat).
24 Nöörkeraamika kultuuri matustele on iseloomulikud laibamatused, enamasti kägaras asendis. Tavaliselt on matmiskohas koos üks-kaks surnut, harvem kuni viis, Sopes võib-olla kuni 10. Sageli on täheldatud, et naised lebavad vasakul küljel, mehed paremal (NB! õpikus viga!), käed asetatud näiteks pea alla. Sopes on maetud ka istuli asendis. Surnutele on kaasa antud venekirveid, talbu, nuge, savinõusid jne. Mõned tugevasti kägaras matused on maetud vist seotult või näiteks kotis. Arvatavasti on see põhjustatud hirmust surnu ees.
Nöörkeraamika kultuuri naisematus Sopest
25 ETNOGENEES: UUS RAHVASTIK VÕI JÄRJEPIDEVUS VARASEMAST RAHVASTIKUST?
Varasem teooria
Varasema teooria kohaselt jõudsid soome-ugrilased siia koos kammkeraamikaga ca 4000 ema. Enne seda olid Eesti ala asustanud teadmata päritolu Kunda kultuuri inimesed, kelle keelest on tänapäeva jõudnud väike hulk sõnu. Umbes 3200-3000 ema saabusid koos nöörkeraamika kultuuriga indoeurooplaste esivanemad, kes segunesid kohalikega. Meie praegune keel on pärand kammkeraamika kultuuri kandjailt (soome-ugrilastelt), meie väljanägemine aga nöörkeraamika kultuuri kandjailt (indo-eurooplaastelt). Seda peaksid justnagu kinnitama muuseumides väljas olevad koljurekonstruktsioonid. Hilisema arvamuse kohaselt on taolised rekonstruktsioonid sageli tendentslikud, tehtud juba etteantud teooriat jälgides. Läänemeresoome rahvas ja keel kujunes välja alles pronksiaja lõpuks.
Varasema teooria kriitika Varasem teoorija jätab vastamata mõningad olulised küsimused. Näiteks: 1. Kuidas ikkagi toimus nii paljude inimeste ränne nii kaugelt, läbi metsadega kaetud ala? 2. Mis põhjusel rännati? 3. Kas kammkeraamika kultuur oli siia jõudes kõrgemal tasemel, kui siin juba eksisteeriv Narva kultuur? Mis kujul? Kuidas sai ta varasema kultuuri nö "üle võtta"?
Kultuuri areng ja teisenemine on loomulik protsess, mida oleks veider tõlgendada alati kui uue rahvastiku lisandumist. Igal juhul tuleks sel puhul
26 esitada küsimus, kuidas teistmoodi oleks kohalik kultuur saanud areneda ilma uue rahvastiku sisserändeta? Võrdluseks: meie materiaalne kultuur on võrreldes nõukogude ajaga oluliselt teisenenud, muutunud on ka kaubanduskontaktid, kultuurilised sidemed ning nende peegeldus materiaalses kultuuris. Samas pole toimunud mingit rahvastiku vaheldumist või näiteks korealaste (seal toodetud tehnoloogia) või ameeriklaste (kultuuriline mõju) massilist sisserännet.
Uued seisukohad
Uued seisukohad põhinevad geeniuuringutel ja Turu Ülikooli professor Kalevi Wiiki lingvistilisel arutelul. Eestis on tuntuimad uue teooria pooldajad Richard Villems ja Ago Künnap.
Uue teooria kohaselt olid soomeugri rahvad varaseimad asukad Ida-, Põhja- ja osalt ka Kesk-Euroopas, kuni Uuraliteni välja. Nad tulid siia nö esmaste asukatena, liikudes taanduva jää järel. Kõige tõenäolisemalt on Eesti asukad pärit tänapäeva Ukraina alalt. Soomeugrilastest lõuna pool Euroopas elasid indoeuroopa keeli kõnelevad rahvad, kes seoses soodsama kliimaga võtsid põllumajandusliku eluviisi varem üle. Järk-järgult kliima soojenes ja viljelusmajandusele läksid üle ka soomeugri rahvad. Järk-järgult võeti üle ka keel: geneetilistest soome- ugrilastest said keeleliselt ja kultuuriliselt indoeurooplased. Indoeuroopa keeli kõnelesid nad aga soome-ugri-päraste vigadega. Germaani keeled kujunesidki nii, et soome-ugrilased ei osanud indoeuroopa keeli korralikult hääldada. Näiteks tänapäeva Põhja-Saksamaal võeti Wiiki arvates keel üle umbes 4000 ema. Tegelikult kaasnes keelevahetusega siiski ka teatud geneetiline segunemine , kuid uut rahvastikku lisandus vähesel määral. Aja jooksul selle protsessi jõud rauges ning Eestis-Lätis-Soomes ja ida pool võeti üle üksnes viljelusmajandus, keelevahetust ei toimunud.
Eesti arheoloogide arvamus etnogeneesi küsimustes lahkneb päris tugevasti ka tänapäeval.
27 Näiteks Aivar Kriiska arvates erineb nöörkeraamika kultuur kammkeraamika kultuurist kõigis aspektides ja järelikult pidid nad eksisteerima . Tema arvates rändas järk-järgult sisse inimesi, kelle sidemed teiste nöörkeraamika kultuuri asukatega olid tihedamad kui kohalike kammkeraamika kultuuri kandjatega. Jääb siiski küsitavaks, kuidas oleks sellisel juhul avaldunud viljelusmajandusele üleminek ilma uue rahvastiku lisandumiseta? Põhilised erinevused kamm- ja nöörkeraamika kultuuri vahel tulenesidki ju erinevast majandusviisist.
Uuemaid seisukohti toetab Valter Lang, kelle arvates levivad ideed ka ilma inimesteta.
TEKSTIILKERAAMIKA KULTUUR Kiviaja lõpp ­ pronksiaja algus
Tegemist on Eestis üldiselt väga leiuvaese ajajärguga.
Keraamika Tekstiilkeraamika nõud on lameda või veidi kumera põhjaga, sageli üsna mahukad. Osalt on need samaaegsed nöörkeraamika nõudega. Riide kasutamine savinõude ornamentimisel on ühtlasi tõend riide valmistamisest. Nõude ornamendi järgi otsustades oli tegu labases koes kootud riidega, mis ilmselt oli valmistatud kas linast või nõgesest.
Kivikirved Nüüd olevat traditsioonilisema seisukoha järgi õppinud venekirveid valmistama ka kammkeraamika kultuuri inimesed.
Eesti naabermaadest on sellest ajajärgust leitud üksikuid vaskesemeid.
28