Arheoloogia referaat - Neoliitikum (0)

Keskkool - Ajalugu - Ajalugu

1 Hindamata

Elu - Luuletused, mis räägivad elus olemisest, kuid ka elust pärast surma ja enne sündi.

Põlva Ühisgümnaasium
Kadi Kaarsalu
Neoliitikum
Referaat
Arheoloogia
10.c klass
Põlva 2011
Sisukord

Sissejuhatus

Neoliitikum

Narva kultuur

Tüüpiline kammkeraamika

Hiline kammkeraamika

Nöörkeraamika

Nöörkeraamika kultuur

Nöörkeraamika asuala

Nöörkeraamika kultuuri matused

Nöörkeraamika nõud
4.Kokkuvõte
5.Kasutatud lingid

1.Sissejuhatus

Valisin enda referaadi teemaks ’’Neoliitikum’’, sest see huvitab mind väga ning soovisin sellest rohkem teada saada. Sellele perioodile on iseloomulikud kamm- ja nöörkeraamika. Uurisin pikemalt nöörkeraamikat kuid all pool on ära toodud kõik neli Eesti neoliitikumi arheoloogilis-kultuurilist etappi .

2.Neoliitikum (5000-1500 aastat e.Kr.)

Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu, eristudes niiviisi nendest piirkondadest, kus neoliitikumi mõiste on seotud üleminekuga viljelusmajandusele. Majandusmuutustel põhineva periodiseeringu kohaselt võiks neolitiseerumisest Eestis rääkida alles meie poolt kasutatava kiviaja kronoloogia kõige hilisemas järgus, mistõttu mõnikord kasutatakse sellele eelnenud keraamikaga kiviaja kohta edasi mesoliitikumi nimetust või termineid subneoliitikum ja metsavööndi neoliitikum.
Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük.

2.1 Narva kultuur

Narva tüüpi keraamika on Eesti vanim savinõude tüüp, milles eristub kolm lokaalsete erijoontega piirkonda: (1) Kagu-Eesti, (2) Põhja-Eesti ja (3) Lääne-Eesti saared. Ühine neile kõigile on nõude vormimine kitsastest, tihti vaid kuni 1 cm laiustest kumera-nõgusa ühenduspinnaga savilintidest. Mandri-Eestis on savi hulka segatud üldjuhul orgaanilist lisandit: teokarbipurdu või taimi, saartel domineerib mineraalne lisand , põhiliselt kivipurd, tihti koos vähese purustatud taimse massiga. Nõud on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja terava, mõnikord nibutaolise põhjaga. Neid on olnud erinevas suuruses, kuid rohkem oli siiski suuri anumaid, mille kõrgus oli suuava läbimõõdust kas natuke suurem või sellega võrdne. Mandril esineb ka piklikke liuataolisi väikenõusid. Nõude servad on tavaliselt sirged ja serva suunas õhenevad, lõppedes kumera või teravneva äärega. Saartel on seinapaksus üldiselt üle 1 cm, mandril väiksem. Savinõude pinnad on olnud nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud, esineb isegi lihvitud pinda. Ornament paikneb üldjuhul vaid nõude ülaosas, harvem ka külgseinal. Kõige enam esineb ornamenti Kagu-Eestis ja kõige vähem
saartel. Ornamendiks on horisontaalsetes vööndites või ebakorrapäraselt paiknevad kammivajutised (sageli nn. sammuva kammi motiivis), mitmesugused lohud ja täkked ning sooned .
Narva tüüpi keraamika killud Kääpa asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 4245:1351, 1275, 1491, 1573, 2038, 2615, 3642).

2.2. Tüüpiline kammkeraamika

Tüüpiline kammkeraamika on kogu oma levialal suhteliselt ühtne nähtus. Nõud on valmistatud mineraalse lisandiga (peamiselt kivipurd, harvem liiv ja šamott) savist ja vormitud laiadest kaldsete ühenduspindadega lintidest. Anumad on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja kumera, harvem terava põhjaga. Need on olnud tavaliselt suuremõõdulised, kuid esineb ka väiksemaid, isegi miniatuurnõusid. Kõrgus on olnud suuava läbimõõduga võrdne või isegi väiksem. Servad on enamasti külgseinast paksemad (harvem sama paksusega) ja moodustavad tihti sissepoole, harvem ka väljapoole või mõlemale poole korraga eenduva randi . Nõude seinapaksus on keskmiselt 1 cm. Savinõude pinnad on nii sise- kui välispinnalt silutud või riibitud. Riiped on pinnale kantud tavaliselt nõrgalt. Tüüpilise kammkeraamika nõud on olnud peaaegu eranditult kaunistatud ning jäljendid on kantud nõude pinnale tugevasti ja selgelt. Ornamendielementideks on kammivajutised, lohud, täkked ja sooned. Ornament katab kogu nõu pinna, sh. põhja ja sageli ka serva ning mõnikord isegi nõude siseküljed vahetult serva all. Kaunistused paiknevad horisontaalsete vöönditena. Sageli esinevaks motiiviks on kammivajutiste ja lohuridade vaheldumine. Kammivajutised võivad moodustada ka keerulisemaid geomeetrilisi kujundeid: siksakke, rombe jms. ning kolmel Eestist leitud killul esineb isegi kammivajutistest veelinnu kujutis.
Tüüpilise kammkeraamika killud Villa asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 4037:203, 342, 427).

2.3. Hiline kammkeraamika

Hilises kammkeraamikas eristuvad mitmed lokaalrühmad. Kõige selgepiirilisem erinevus on mandri ja Lääne-Eesti saarte seda tüüpi keraamikal. Mandril on peamiseks savi lisandiks üldiselt orgaanika : teokarbipurd ja purustatud taimne mass, vahel ka šamott ja isegi lubjakivipurd. Saartel domineerib mineraalne lisand, peamiselt kivipurd. Nõud on valmistatud üldiselt laiadest kaldsete ühenduspindadega lintidest. Anumad on olnud valdavalt suured, munakujulised, kaarjate seinte ja kumera, teravkumera või isegi nupuna eristuva põhjaga, mõnevõrra on olnud ka väikenõusid. Küllalt sageli esineb sissepoole paksenevat serva, mis moodustab siseküljele väljaulatuva randi, kuid on ka külgseinaga ühepaksust või väljapoole paksenevat serva. Nõude pinnad on riibitud või silutud, kusjuures esineb tugevat ja selget ilmselt dekoratiivse eesmärgiga riibet. Ornamendielementidest esineb kammivajutisi, lohke, lohundeid, täkkeid ja sooni . Ornamendi alusel eristub kaks ilmselt kronoloogilist rühma. Varasem keraamika on oma ornamendilt paljus sarnane tüüpilisele kammkeraamikale. Hiljem on ornament varieeruvam, võib esineda nii kogu pinnalt, osaliselt või sootuks ornamentimata nõusid. Tüüpilise kammkeraamika dekooritraditsiooni jätkab ornamendi vööndilisus ning kammivajutiste ja lohkude vaheldumine, kuid sageli esinevad need elemendid nüüd üksikult. Palju on kasutatud pikki , tihti keerulisemaid geomeetrilisi kujundeid moodustavaid kammivajutisi. Saartel on palju kasutatud lohundeid ja täkkeid. Hilisemas faasis on nõude pinnale hakatud kandma ka tekstiilvajutist.
Hilise kammkeraamika killud Tamula asulakohalt (Ajaloo Instituut, AI 4188:1545, 1563, 1660, 1695, 1728 ).

3.Nöörkeraamika

3.1.Nöörkeraamika kultuur

Hilisneoliitikumis ilmusid kogu Põhja-, Kesk- ja Ida-Euroopasse uued arheoloogilised kultuurid, mida keraamika järgi nimetatakse nöörkeraamika kultuurideks või lihvitud kivikirveste järgi sõjakirveste või venekirveste kultuurideks. Nöörkeraamika kultuuride ala ulatus Reinist Volgani ning Skandinaavia lõunaosast Alpideni Lääne-Euroopas ja Dnepri keskjooksuni Ida-Euroopas. Sellel alal eristatakse üle paarikümne sarnaste kiviesemete, keraamika ja matmiskommetega kultuuri.
Eestis võib nöörkeraamika kultuuri algusajaks pidada umbes aastat 3000 e.Kr. või sajand-paar varasemat aega. Kammkeraamika kultuuri kõrvale ilmunud nöörkeraamika kultuur erines esimesest märgatavalt nii asustusviisi, matmiskombestiku, valmistavate esemete kui majandusviisi poolest.
nöörkeraamika ja venekirved
3.2.Nöörkeraamika asuala
Eestist on leitud umbes viiskümmend nöörkeraamika kultuuride asulat kuid enamik neist on avastatud juhuslikult ja seega juba pooleldi lõhutult või on nöörkeraamika aegsed kihid teiste kihtidega juba maa sees segunenud. Nöörkeraamika asulate kultuurkiht on enamasti õhuke ja leiuvaene - savinõukillud; vähesel hulgal kivist tööriistu, mille hulgas võõramaisest tulekivist nooleotsad.
Nöörkeraamika kultuuri muistised. 1 - asulakoht /keraamika leiukoht ; 2 - kaks või enam asulakohta/keraamika leiukohta; 3 - matmispaik ; 4 - merepiir u. 2500 aastat e.Kr. A. Kriiska 1999

3.3.Nöörkeraamika kultuuri päritolu

Nöörkeraamika kultuuride päritolu on veel segane. Tavaliselt seostatakse neid indoeurooplaste esivanemate sisserände või ka suurte mõjudega. Tähele on pandud, et kogu levikualal on nöörkeraamika kultuurid üksteisele sarnased, ent neil aladel varem olnud kultuuridest üsna erinevad. Seega on oletatud, et nöörkeraamika kultuuridel on olnud mingi ühine algkodu . Pakutud on Musta mere põhjaranniku steppe aga ka Visla ja Reini vahelist ala. Tegelikult pole seni leitud kindlaid märke suuremast sisserändest nöörkeraamika kultuuride alale ning kultuuride levikut seletatakse pigem rahvalt rahvale levinud mõjutustega, mida ilmselt toetasid mõned sisserändajad. Sarnane võis olla nöörkeraamika kultuuri jõudmine Kesk-Euroopast otse või Baltimaade kaudu ka Eestisse. Uus esialgu selgelt omapärane kultuurinähtus sulandus aegamisi kammkeraamika kultuuriga. See võttis aga sajandeid aega ning kiviaja lõpuski võis Eestis maaviljelusega tegelevate nöörkeraamika kultuuri tavasid kandvate asulate kõrval leiduda hilise kammkeraamika küttkalurkorilaste külasid

3.4.Nöörkeraamika kultuuri matused

Eestist on leitud paarkümmend nöörkeraamika kultuuri matusepaika, milles on olnud üle seitsmekümne haua. Matmispaigad asuvad tavaliselt asulast eemal kõrgemal künkal. Surnud maeti tavaliselt külili, kägaras ja pea alla asetatud käe või kätega. Ühes matusepaigas oli keskmiselt kuni viis hauda.
Hauda pandi kaasa venekirveid, savinõusid ja muid töö- ning jahiriistu. Mõne matuse puhul oli näha, et surnu oli matmise ajal kinni seotud, ühel juhul kasetohtu pakitud. See võib viidata kartusele surnu tagasipöördumise ees. Usundis võib uue nähtusena oletada põllumajandusega seotud viljakusmaagia teket.
luust naasklid Virumaalt Sope kalmest

3.4.Nöörkeraamika nõud

Nöörkeraamika nõud olid esialgu peekrikujulised, S- kujulise ja õhukese seinaga , millel oli lame või veidi ümar põhi ning kaela ümber mõigas. Savisse oli segatud peent liiva. Nõude ülaosa oli kaunistatud iseloomuliku taimenööri jäljendist ornamendiga. Nöör keriti nõule kui savi oli veel pehme ning pärast põletamist jättis see anumale oma jäljendi. Aeg-ajalt kasutati kaunistamiseks ka savisse kraabitud sooni — mis sageli paiknesid vahelduvas suunas diagonaalide ridadena, moodustades kuuseoksa moodi mustri — ning lohke.
Hiljem levisid rohkem suuremad ja robustsemad potid, mille savisse oli pandud taimekiude või karvu . Pottide suu ümber oli väljaulatuv rant ning põhi oli väike ja sile. Ornamenti leidub neist vaid osal, kuid see on ikka nöörivajutis või harvemini soontest kuuseoksamuster — kuigi mõlemal juhul jämedam ja hõredam. Leitud on ka hiljem rohkem levinud tekstiilivajutisega nõusid.
nöörkeraamika Emajõe suudmealalt Akali asulakohalt
Savinõu fragment Sope kalmest (Ajaloo Instituut, AI 3175:2).

4.Kokkuvõte

Neoliitikum iseloomustab kamm- ja nöörkeraamika. Kammkeraamikas olid nõud valmistatud mineraalse lisandiga savist ja vormitud laiadest kaldsete ühenduspindadega lintidest. Anumad on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja kumera, harvem terava põhjaga. Nöörkeraamika kasutamine andis nime ka kultuurile – nöörkeraamika kultuur, mida on venekirveste valmistamise tõttu nimetatud ka venekirveste kultuuriks . Sellele oli iseloomulikuks nöörivajutustega kaunistatud peekrite loomine. Samas kasutati ka robustselt töödeldud nõusid. Selle ajajärgu anumad on sageli väljapoole laienevate servadega ning lamedate ja väikeste põhjadega.

.DOCX Laadi alla originaalfail 11 lk · .docx · 9 allalaadimist

50 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.

~ 11 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2012-02-15 Kuupäev, millal dokument üles laeti

9 laadimist Kokku alla laetud

0 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Hipijeee Õppematerjali autor

Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu, eristudes niiviisi nendest piirkondadest, kus neoliitikumi mõiste on seotud üleminekuga viljelusmajandusele. Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neoliitikum iseloomustab kamm- ja nöörkeraamika. Kammkeraamikas olid nõud valmistatud mineraalse lisandiga savist ja vormitud laiadest kaldsete ühenduspindadega lintidest. Anumad on olnud koonilised, pisut kaarjate seinte ja kumera, harvem terava põhjaga. Nöörkeraamika kasutamine andis nime ka kultuurile – nöörkeraamika kultuur, mida on venekirveste valmistamise tõttu nimetatud ka venekirveste kultuuriks. Sellele oli iseloomulikuks nöörivajutustega kaunistatud peekrite loomine. Samas kasutati ka robustselt töödeldud nõusid. Selle ajajärgu anumad on sageli väljapoole laienevate servadega ning lamedate ja väikeste põhjadega.

neoliitikum narva kultuur tüüpiline kammkeraamika hiline kammkraamika nöörkeraamika kultuur nöörkeraamika asulad nöörkeraamika kultuuri matused nöörkeraamika nõud

Sarnased õppematerjalid

doc

Ajaloo õpimapp 6.klass

ÕPIMAPP Koostaja: Juhendaja: 6. klass EESTLASED MUINASAJA LÕPUL Muinasaja lõpuks, 12.-13. sajandi vahetuseks oli ena-vähem kogu Eesti ala asustatud. Hõredalt oli elanikke vaid tänapäeva Pärnumaal, mõnel pool rannaaladel, Hiiumaal ja väiksematel saartel. Eesti elanike üldarv ulatus 150 000-200 000 inimeseni. Seda oli oma aja kohta üpris palju. Näiteks Läti alal elas sellal umbkaudu 200 000 inimest, kes jagunesid mitme hõimu – liivlased, latgalid, semgalid, kurelased, seelid – vahel. Enamik Eesti asukaid olid eestlased, kuid Kirde-Eestis elas üsna arvukalt veel vadjalasi. Lõunapiiril, mis kulges mõnevõrra lõuna pool praegusest, oli eesti - liivi ja eesti-latgali segaasustust. Lisaks oli Eestis orje, kelleks olid sõjaretkedelt toodud vangid ja nende järglased. ELATUSALAD Põhiliseks elatisandjaks oli põllundus ning peamiseks põllukultuuriks suvi- ja talirukis. Selle kõrval kasvatati otra, nisu, kaera

Ajalugu

doc

Muinasaeg Eestis

Esimesed Eesti asulad olid Pulli ja Lammasmäe. Maa jagunes kihelkondadeks (Revala, Virumaa, Harjumaa, Saaremaa, Hiiumaa, Järvamaa, Läänemaa, Sakala, Ugandi, Alempois, Mõhu, Vaiga, Soopooliste, Jogentagana) ja need jagunesid omakorda maakondadeks. Maakondi valitsesid vanemad, see amet pärines arvatavasti isalt pojale. Kui vaenlane tungis sisse siis kaitsis iga maakond ennast ise. Vaenlaste eest varjuti koos varaga linnustesse. Eestlaste peamiseks elastusalaks oli maaharimine. Lisaks pidasid mehed jahti põtradele, kobrastele ja hüljestele. Naised ja lapsed tegelesid korilusega. Tuli oli muinaseestlaste elus tähtis kuna ta peletas eemale loomi, andis sooja ja valgust ning tegi toidu maitsvaks. Inimesed elasit püstkodades, mis olid tehtud loomanahkadest. Igal perel oli püstkoda ja selles oli kolle. Nöörkeraamika - Nõude pinnad on kas silutud või riibitud. Kaunistatud on olnud valdavalt nõude ülaosa ja mõnikord ka väljaulatuv serv. Mõika esinemise korral on ornamend

Ajalugu

docx

Ülevaade Eesti muinasajast

Külm, arktiline ja lähisarktiline kliima Jääliustik, Balti jääpaisjärv, Joldiameri Esimesed kindla funktsiooniga tööriistad, mis valmistati kildude maharaiumise teel Homo habilis · MESOLIITIKUM 5000-10 000 aastat eKr ehk keskmine kiviaeg Asustus veekogude juures Küttimine, kalastus, korilus, hiljem lisandus ka hülgepüük Kivitööriistade kõrge kultuur Antsülusjärv, Litoriinameri KUNDA KULTUUR · NEOLIITIKUM 2000-5000 aastat eKr ehk uuem kiviaeg Asustus kaugenes veekogudest Maaviljeluse algus ja hiljem karjakasvatuse algus Limneameri NARVA KULTUUR, tüüpilise kammkeraamika kultuur, hilise kammkeraamika kultuur, nöörkeraamika kultuur · PRONKSIAEG 0-1000 aastat eKr · RAUAAEG 1-1000 aastat VANEM KIVIAEG 2,5 milj-9600 aastat eKr ehk paleoliitikum Kõige pikem ajajärk inimajaloos on kiviaeg. Ajastu tinglikuks alguseks võib pidada

Euroopa muinaskultuurid

pdf

Kiviaeg

KIVIAEG Kiviaeg jaguneb: Paleoliitikum ehk vanem kiviaeg Mesoliitikum ehk keskmine kiviaeg Neoliitikum ehk noorem kiviaeg Paleoliitikumist Eesti alal rääkida ei saa, kuna siin valitses siis alles jääaeg. Euroopasse jõudsid inimesed 40-35 000 aastat tagasi. Viimast jääaega nimetatakse Valdai ehk Weichseli jääajaks. Selle kõrgaeg oli 24-22 000 aastat tagasi. Eesti kohal oli sel ajal kuni 1,5 km jääd. Jää sulamine toimus järgukaupa, kujundades meie maastikku. Eestis võis olla asukaid ka enne viimast jääaega, jälgi pole neist aga säilinud. Küll on aga Kesk-Soomest Susiluola koopast leitud Eemi jäävaheaja kiht mõnesaja m2 alal. Kihist tulid välja mõned primitiivsed tööriistad, ca 125-120 000 a vanad. Võib seega arvata, et jäävaheaegadel elas inimesi ka praeguse Eesti alal. Eestis lõppes viimane jääaeg umbes 10 500 ema. Jää sulamisest alates hakkas "kokku surutud" olnud maakoor kerkima sellest on tingitud maatõus. Eestis on maatõus eri kohtades

Ajalugu

docx

Arheoloogia

neist on kõõvitsad, seejärel uuritsaid, vähem on puure ja teisi tööriistu sealhulgas ka kombineeritud variante, näiteks kõõvitsuuritsaid jms. Kivitöötlemiseks kasutatud tööriistadest on kõige sagedamaks leiuks lihvimiskivid. Palju töö- ja tarbeesemeid on tehtud luust ja sarvest. Noorem kiviaeg Neoliitikumi ehk noorema kiviaja algust markeerivaks nähtuseks peetakse Eestis nagu mitmel pool mujalgi Põhja- ja Ida-Euroopas keraamika kasutuselevõttu. Eesti neoliitikum jaguneb neljaks arheoloogilis-kultuuriliseks etapiks: (1) Narva, (2) tüüpilise ja (3) hilise kammkeraamika ning (4) nöörkeraamika kultuur. Neist esimesed kolm on püügimajanduslikud ja sellest tingitult sarnase asustusviisiga. Selleaegsed asulakohad paiknesid veekogude ääres, sealhulgas isegi mererannas peaaegu vahetult vee ääres. Sisemaal on tegeldud peamiselt metsloomade jahtimise, kalapüügi ja korilusega, rannikul lisandub hülgepüük. Narva kultuur (algus u. 5000 aastat e.Kr

Ajalugu

docx

Esiaeg Ajalugu 10. klass

hominiidid-Inimlaste sugukond, kujunes välja arvatavasti vähem kui 7 miljonit aastat tagasi. antropogeneesiga-väikest kasvu peamiselt taimtoidulised hominiidid elasid vaid Aafrikas. Seni vanimad tööriistad on leitud Keeniast, nende vanus on u 3,3 miljonit aastat. Shanidari koopast-leitud 35–40-aastase neandertallase luustik ja selle põhjal tehtud hauarekonstruktsioon. Hispaania Cueva Antóni koopast leitud punaseks värvitud merekarp. Kust pärinesid Läänemere idakalda asustanud inimesed? Baltikumi lõunaosast Mesoliitikumi inimesed elatasid end küttimise, kalapüügi ja korilusega. Ainus koduloom oli koer, keda peeti juba Eesti vanimas, Pulli asulas. Jahiti peaaegu kõiki tollaegseid metsloomi, suuremaid vee- ja maismaalinde ning püüti kalu. Peamised jahiloomad olid põder ja kobras, hiljem öisandusid metssiga ja tarvas. Keskmise kiviaja teisel poolel oli aga oluliseks jahiloomaks hüljes. Umbes 5500 aastat eKr hakati arvatavasti idapoolsete naabrite eeskujul

10.klassi ajalugu

docx

Euroopa muinaskultuurid

kasutuselevõtja. Tundis huvi muinasaegsete esemete vastu. Sai Kopenhageni raamatukogu juurde tööle ja sai ülesandeks mingi süsteem luua. Ta selgitas külastajatele asjade päritolu ja aega. Jagas muinasesemed kolme rühma: kivi-, pronks- ja raudesemed. Taipas, et ka selline on olnud ka ajalugu olnud. Kõigepealt valmistati kivi, siis pronts ja alles siis raudesemeid. 1836. aastal avaldas brožüürivormis raamatu – tõlgiti kiiresti ka teistesse keeltesse. See on arheoloogia klassika, sest seal esialgsel moel põhjendas ära, miks on oluline selline jaotus. Muinaskultuuride uurimine. Arheoloogilise uurimistöö metoodika 3. loeng Arheoloogilise uurimistöö saab jagada kaheks: VÄLITÖÖD: 1. Arheoloogiline leire (leire), mida nimetati varem maastiku inspekteerimiseks 2. arheoloogilised kaevamised KAMERAALTÖÖD Arheoloogiline luure (leire) Muinasaegsete objektide otsimine ja fikseerimine:

Ajalugu

pdf

Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus

1 Euroopa neoliitikum Varane maaviljelus U 8000 eKr Euroopa igapäevane hakkas elu muutuma. Protsessi käigus asendas viljelusmajandus traditsioonilise küttide-korilaste eluviisi. Algus Kagu-Euroopas. Euroopa viljelusmajanduse areng ei olnud isoleeritud, vaid sõltuv mujal toimunust. Va väikeseseemneline algnisu, ei kasvanud Euroopas ühtegi neoliitikumis kasvatatud teravilja. Suhteliselt sama lugu ka koduloomadega: veis ja siga olid oma metsikus vormis ka Euroopas kättesaadavad

Ajalugu

Rohkem sarnaseid