KORDAMINE AJALOO KONTROLLTÖÖKS - Muinasaeg (1)

KORDAMINE AJALOO KONTROLLTÖÖKS
Arheoloogia - Ajalooteaduse haru, mis käsitleb ehk muististe põhjal ühiskonna minevikku väljakaevamistega.
Eesti alad vabanesid jääst 11 000 aastat eKr.
Kiviaeg - Muinasaja periood enne metallitöötlemise leiutamist, inimesed valmistasid tööriistu enamasti kivist. Kiviaeg on palju pikem kui kõik teised inimkonna ajaloo perioodid ning selles osalesid mitmed inimese bioloogilised liigid. Kiviaja alguseks loetakse hetke, kui inimeste tehnika ületas šimpanside oma. Inimene saabus tänapäeva Eesti alale põhjapõdra- ja mammutikarjade järel. Umbes 11 000 ema jõudsid esimesed inimesed tänapäeva Lõuna-Leedu alale. Eestist nii vana asustust veel leitud ei ole, kuid tõenäoliselt jõudis inimene siiagi. Eestist on teada ka mõnikümmend mammutiluude leidu. Elamud olid enamjaolt ümmargused, kuid Eesti naabermaades on leitud ka nelinurkse kujuga elamuid.
Pildil nooled ja oda.
Kiviaega omakorda liigitatakse:

Vanem kiviaeg ehk Paleoliitikum : arvatakse, et kiviaeg üldse hakkas kuni 2 000 000-5 000 000 aatat tagasi. Vanemat kiviaega ei ole Eestis mõtet eristada, sel ajal kattis Eesti alasid mandrijää. Kuid siiski on võimalik, et juba jää taandumise ajal vanema kiviaja lõpus jõudsid Eestisse esimesed inimesed.

Keskmine kiviaeg ehk Mesoliitikum : 9000-5000 aastat eKr.

Noorem kiviaeg ehk Neoliitikum : 5000-1800 aastat eKr.
Keskmine kiviaeg - Algas koos Maa kliima tunduva soojenemisega pärast viimast jääaega 12 000 aastat tagasi. Eestis oli keskmisel kiviajal maad hoopis vähem, kuna suur osa oli veel mere all. Peipsi järv oli olemas põhiliselt vaid põhjaosas, Võrtsjärv seevastu oli praegusest palju suurem. Siin leidus rohkesti metsa, kus kasvas palju kaski ja mände.
Asustus paiknes tol ajal peamiselt siseveekogude juures, keskmise kiviaja lõpuosas ka mererannas. Arvatakse, et inimeste rühmadel olid olemas oma kindlaksmääratud alad, mille piires nad liikusid või ka püügipiirkonnad. Selliste piirkondade sees olid asulad, kuhu järjekindlalt teatud aegadel tagasi pöörduti. Tegeleti küttimisega.
Keskmisel kiviajal valmistati tööriistu peamiselt kivist, kuid ka luudest, sarvedest ja puust.
Pulli asula – Pärineb umbes 9000 aastast eKr, seega on see vanim Eesti teadaolev asula. Pulli asula avastasid geoloogid 1967. aastal. Asula paiknes tolleaegse Pärnu jõe suudmes . Pulli asulas olid väga hästi säilinud luust ja sarvest valmistatud esemed, mida leiumaterjali hulgas leidus rohkesti (näiteks õngekonksud, tuurad, harpuuni- ja ahinguotsad, loomahammastest valmistatud ripatsid, üks arvatav loomakujuke). Leiti ka puusütt, loomaluid, kalaluid. Kaladest olid esindatud vaid koha ja latikas, loomadest ülekaalus põder ja kobras . Veidi saadi ka koeraluid, keda arvati olevat kodustatud. Leiti mõned lõkkekohad, neist üks kividega. Leitud kiviriistad olid väikesed. Osa neist oli valmistatud kvaliteetsest musta värvi tulekivist, mida Eestis looduslikult ei leidu. Tulekivist oli valmistatud kõõvitsaid, uuritsaid, otsikuid, nooleotsi jne.
Kunda asula – Kiviaegne asula leiti kui 19. sajandil hakati kunagise järve alal järvekriiti kaevandama. Kunda asula arvatakse olevat noorem asula, kui Pulli oma. Kunda asula oli väike saareke omaaegses järves. Praegu on see selgepiiriline küngas lageda maa peal. Leiti rohkesti luust ja sarvest riistu, samuti kohalikust tulekivist ja kvartsist tööriistu. Leidude hulgas oli üldse ohtralt harpuune, odasid, heiteodaotsikuid, aga ka kivikirveid ja näiteks õõnestalbu (kasutati puunõude valmistamiseks). Rohkesti leidus luude ja nahkade töötlemisriistu ja lihvimiskive. Kunagise järve põhjast leiti luust nooleotsi. Arvatavasti olid need sattunud sinna lindude laskmisel. See annab tunnistust vibu kasutamisest. Lisaks leiti ka hülgeluid. Kunda kultuur on oma nimetuse saanud Kunda asula järgi.
Noorem kiviaeg – Alguseks loetakse Eestis savinõude valmistamist ja kasutuselevõttu. Lisaks keraamikale jõudis noorema kiviajal Eestisse ka maaviljelus ja karjakasvatus ning laiemalt levis ka kivilihvimise oskus. Noorema kiviaja lõpus hakkasid kujunema talud . Külas võis olla 2-4 majapidamist, seega elas külas 20-50 inimest. Ka kaubandus oli juba üsnagi arenenud. Tööriistadena hakati valmistama kirveid, odasid, nooli . Paikne eluviis.
Venekirves – venekujuline tööriist. Levis kivi- ja pronksiajal.
Kammkeraamika kultuur - Eestisse jõudis kammkeraamika umbes 4000 aastat eKr. Lisaks uut tüüpi keraamikale iseloomustas kammkeraamika kultuuri asustuse jätkuv paiknemine vee ääres, vahel ka väikesaartel. Sellest ajajärgust on Eestis teada umbes 50 asulakohta. Kammkeraamika kultuuri ajal tuli taas kasutusele kvaliteetne tulekivi . Sellest valmistatud tööriistad Eestis osutavad üsnagi laialdastele kaubandussidemetele.
Pildil kammkeraamika savinõu.
Nõudele on iseloomulik välispinda kattev kammilaadse esemega tekitatud triibuline muster, mille järgi nimetatakse seda keraamikat kammkeraamikaks. Ornament koosneb lisaks kammivajutustega tekitatud jäljenditele ka lohkudest ning vahel ka erisugustest täketest ja soontest.
Narva kultuuri kammkeraamikat kasutati toiduainete säilitamiseks ja arvatavasti ka keetmiseks. Nõude kasutamisest keedunõudena annab tunnustust mõnede leitud nõude sisepinnale kõrbenud orgaanilise materjali kiht. Keraamiliste nõude väärtusest annavad aimu leiud, mis näitavad, et vahel on püütud vigasaanud esemeid parandada.
Nöörkeraamika kultuur - Asustus polnud enam veekogudega otseselt seotud: asulad nihkusid põllumaade juurde. Asustus nihkus veekogudest eemale, samas jäädes tihti siiski seotuks jõgedega. Eelkõige paiknes asustus paepealsetel või liivastel muldadel, mida oli tollaste meetoditega lihtsam harida.
Tööriistadena hakati uuesti laialdaselt valmistama lihvitud venekirveid.
Pildil venekirve otsad.
Nöörkeraamika kultuuri nõud olid peekritaolised, sageli väljapoole laienevate servadega, mille valmistamise savi koostisesse oli segatud peent liiva ning põletus oli parem kui varasemal keraamikal. Nõude põhi oli kas lame või nõrgalt kumer . Ornament esines nõude ülaosas. Nöörikujuline ornament saadi, kui nöör mässiti enne põletamist märjast savist nõu ümber. Ornamendis võisid esineda ka kriiped ja väikesed lohud. Nõud olid enamasti väikesed või keskmise suurusega, tõenäoliselt söögi-või jooginõud.
Pildil nöörkeraamika savinõu ja venekirve otsad.
Pronksiaeg - Oli aastatel 1800-500 eKr. Tööriistu ja mõningaid esemeid hakati valmistama pronksist . Eestis tuli pronksi saamiseks vahetada enda kaupu vase ja tina vastu. Pronks oli Eestis suhteliselt suur haruldus, sest see oli kallis ja seda oli raske hankida. Kasutati veel ohtrasti kivist, luust ja puust tööriistu. Eestis valmistati pronksist ehteid , odaotsi ja kirveid.
Rohkem arenesid rannikualad. Rannikuäärsel alal oli lihtsam põldu harida, kus polnud paksu metsa.
Pronksiajal muutus peamiseks elatusalaks karjakasvatus. Inimesed veendusid, et parim võimalus aasta ringi liha saada oli kasvatada lambaid, veiseid, kitsi, sigu , hobuseid. Veised ja hobused olid tublisti väiksemad kui tänapäeval. Veised andsid vähe piima ja sedagi üksnes soojadel aastaaegadel. Hobuseid peeti lihaloomadena, kuid kasutati ka juba ratsudena. Elatuslisa andsid küttimine ja kalapüük. Saaremaal olid peamiseks jahiloomaks hülged.
Teiseks tähtsamaks elatusalaks sai põlluharimine. Põllulapid olid üsna väikesed ja maad hariti peamiselt kõblastega. Uut põldu saadi aletamisega. Aleletamiseks valitud maalapil raiuti kõigepealt puud ja võsa maha ning lasti kuivada. Pärast kuivamist süüdati puud ja võsa põlema. Tuhk, mis oli hea väetis, aeti ühtlaselt laiali ja sinna külvatud seemned künti puukonksudega maa sisse. Alemaa andis mõned aastad üsna rikkalikku saaki, kuid seejärel tuli ligemale 15 aastaks puhkama jätta. Levima hakkas ka söödiviljelus - maaharimisviis, mille käigus kasutatud maa jäeti sööti, kasutades seda vahepeal karjamaana. Loomasõnnik väetas põldu ja mõne aasta pärast võis põllu jälle üles harida.
Hooned tehti ristkülikukujulised ja laoti palkidest. Palgid asetati rõhtsalt ja nende vahed täideti saviga. Püstkodasid kasutati mõnikord suveköökidena. Rannikualadel ja saartel hakati asulaid piirama paekividest laotud taraga ja palkidest kaitseseinadega. Tuntuim pronksiaja kindlustatud asula oli Asva asula Saaremaal. Asulate kindlustamise fakt näitab, et siinsed elanikud olid visa tööga suutnud koguda teatud väärtusi, mis äratas võõraste saagihimu. Kindlustatud asulates osati juba ise pronksi ümber valada, seetähendab, et hakkas arenema käsitöö.
Noorem pronksiaeg eristub uut tüüpi kinnismuististega, nagu kindlustatud asulad, muistsed põllud, kivikirstkalmed ja lohukivid. Matmiskommetes leidis aset suur muutus, sest nüüd hakati rajama maapealseid kalmistuid - kivikirstkalmeid - koosnevad kahest komponendist: kalme keskel asuvast kivist kirstust või ka kirstudest ning ümber olevast ringmüürist. Ringi läbimõõt oli 5-8 meetrit. Ringmüüri ja kirstu vahe olid täidetud kividega. Kivikirstkalmetesse maeti üldiselt põletamata laipu. Neile pandi kaasa ka mõningaid panuseid, peamiselt ehteid.
Ühiskonnas kujunes ebavõrdsus, elukohad kujunesid üksikutesse taludesse.
Piltidel kivikirstkalmed.
Muistsed põllud olid samas stiilis nagu kivikirstkalmed-kividega ääristatud.
Kivikalmetega ühel ajal ja samas piirkonnas esinevad ühed meie mõistatuslikumad muistised lohukivid. Lohkude tähendus pole teada. Välja on pakutud mitmesuguseid oletusi. Neid seostatakse küll ohverdamisega, tähistaeva vaatlusega, esivanemate austamisega, viljakusmaagiaga vms.
Pildil lohukivi.
Vanem rauaaeg - 500 aastat eKr - 450 aastat pKr.
Rooma rauaarg - 50 - 450 aastatel.
Vanema rauaaja alguses levis Eestisse naaberaladelt üksikuid raudesemeid . Nad olid raskesti kättesaadavad ja kallid ega suutnud luust ja kivist tööriistu veel kasutuselt välja tõrjuda. Esialgu jätkus elu kindlustatud asulates. Tegeldi põhiliselt karjakasvatusega, säilisid tihedad sidemed ülemeremaadega. Tekkisid külad ja kujunes ebavõrdsus.
Raud oli Eestlastele parem tööriistade ja esemete materjal, kui pronks. See oli kergesti kättesaadav, sest seda leidus soodes. Kokkuvõttes oli raud odavam, kui sisseostetud pronksi metallid. Raua miinuseks oli aga see, et raud vajas väga suurt sulamistemaperatuuri. Rauda sulatati rauasulatusahjuga. Kuigi raud sai populaarseks, valmistati ehteid siiski pronksist. Rauast valmistati kirved, noad , sirbid ja vikatid.
Aja edenedes hakkas arenema käsitöö. Algas rauasulatus soorauamaagist. Põlluharimine tõusis taaskord tähtsaimaks elatusalaks. Omakorda muutusid ka jällegi matmispaigad. Levis tarandkalme – kalme, mis sisaldab ühte või mitut madala kivimüüriga piiratud piklikku nelinurkset tarandit. Tarandkalme pikkus oli tavaliselt kuni 60 m. Suurim seni teadaolev tarandkalme Eestis on Kunda tarandkalme, mis on 150 meetri pikkune. Tarandi piirideks on suured raudkivid või siis paeplaadid, mis on laotud lapiti kuivmüüritisena. Tarand oli täidetud kivi ja mullaga. Ühte tarandisse oli tavaliselt maetud mitu inimest koos ehetega, enamasti põletusmatusena.
Pildil tarandkalme.
Rooma rauaaeg oli vanema rauaaja lõpuaastasadasel. Rooma rauaajaks nimetatakse seda tiheda kaubavahetuse tõttu Roomaga. Esimest korda tulid kasutusele sõrmused ja sõled.
Rooma rauaaeeg oli rahulik periood. Sellest ajajärgust pärinevate esemete hulgast on leitud väga vähe relvi.
Keskmine ja noorem rauaaeg - 450 – 1200 aastail. Olud Eestis muutusid rahutuks. Hakati ehitama linnuseid. Kalmetesse hakati panustena lisama ka relvi. Elavnesid taas sidemed ülemeremaadega. Elu kujunes küladesse. Tavaliselt oli küladel ühine põllumaa, kus iga majapidamine haris ja hoolitses erineva osa eest. Põllud olid püsivad. Hakati rajama hulgaliselt linnuseid, mille ümber asus avaasula.
Linnus – Kaitserajatis, mida ümbritses müür, kraav , vall või palktara.
Sel ajal kasutati ära looduslikke olusid ja rajati linnuseid juba looduse poolt kaitstumatesse kohtadesse , näiteks veekogu äärde, künka otsa või soosse.
Adramaa - sellise suurusega põllumaa, mida hariti ühe adraga.
Peamiseks tegevusalaks oli maaharimine (oder, talirukis). Maa suurust määrati adramaades . Levis kaheväljasüsteem. Tegeldi ka loomapidamisega (veised, hobused, lambad, sead), küttimisega, kalapüügiga ja metsmesindusega. Käsitööaladest olid välja kujunenud raua tootmine ja töötlemine. Valdavalt elati maal. Talud moodustasid küla. Polnud veel tekkinud seisuslikku ühiskonda, kuigi võis eristada vabasid kogukondlasi, kõrgema ühiskondliku positsiooniga vanemaid ja orje, kes olid naabermaadest pärit sõjavangid.
Kaheväljasüsteem - Põlluharimise korraldus, kus igal aastal külvatakse täis umbes pool põllupinnast ja teine pool jäetakse kesana puhkama.
Vahetuskaubandus – Soovitud kaup vahetatakse enda poolt pakutava kaubaga.
Vahenduskaubandus – Kaupa ei hangitud ainult enda tarvis, vaid ka teistele edasi kauplemiseks.
Eesti jäi viikingite Bütsantsi ja Idamaadesse viivate kaubateede vahetusse lähedusse. Nii jõudis siia nii araabia hõbemünte kui ka viikingite odaotsi ja mõõku. Suhted Skandinaaviaga tihenesid alates 9. sajandist tunduvalt. Aastaid 800-1050 ongi nimetatud viikingiajaks Eestis.
Viikingite viibimist Eesti aladel kinnitavad teemakohased leiud viikingite nooleotstest.
Viikingite sõjakäikudest Eestisse kõnelevad saagad. Mitmel korral hoobeldakse, et vallutati kõik Läänemere idakalda rahvad . Need on kinnitamata andmed ning viikingid ilmselt siiski püsivamat edu ei saavutanud. Ilmselt oli Eesti alal pigem teatav vahendajaroll viikingite ja idapoolsemate rahvaste vahel. Kõige olulisem viikingite üritus, mis aga Eesti ala peagi ka väga otseselt puudutas, oli Vana-Vene riigi rajamine 862. aasta paiku. Vana-Vene riik rajati nn tšuudide aladele. Tšuudideks on nimetatud läänemeresoomlasi, ka eestlasi. Moodustasid enamiku Vana-Vene riigi elanikkonnast.
Pildil ruunikivi, mille tekst räägib viikingist kuningapojast, kes hukkus Virumaal (Rootsist pärit kivi).
1030-1061 nurjati venelaste vallutamiskatse, sest eestlased olid väga organiseeritud tegutsemisega.
Leitud on palju aardeleide, mis ilmselt on sõjakäikude ajal peidetud varandus, ohverdused jumalatele või surnuga maetud kaasavarad.
Rauaaja lõpus hakkas levima ka kolmeväljasüsteem - Põlluharimises kasutatav maakasutusviis, mille puhul põllu ühel osal kasvab talivili, teisel suvivili ja kolmas osa on kesas.
Muinasusund - Eestlaste hulgas valitsenud usk, ehk paganlus .
Vägi – Loodususundis kõike täitev, suutev ja ergastav ebaisikuline jõud või energia. Jumalausundites on jumalate võimeks.
Hing - Tavalises tähenduses see, mis elustab keha. Hinge tähendus oli algselt seotud hingamise, puhumise ja tuulega . Kandis elusolendi isikupära. On peetud üleloomulikuks nähtuseks.
Tark, nõid - nii nimetati inimesi, kelle juures käidi nõu küsimas ja abi saamas. Suurte teadmiste ja oskustega inimene. Valitsesid looduse üle. Usuti , et neil olid üleloomulikud võimed – ravitsemine , teistpoolsusega ehk surnutega suhtlemine, tuleviku nägemine. Neil arvati olevat jumala vägi.
Ohverdamine - Rituaalne tegevus, kus pakutakse üleloomulikele olenditele kingitusi, et saada vastutasuks õnnestumist mitmesugustes tegevustes. Seotud maagiaga.
Ennustamine – Tulevikku vaatamine, mille puhul kasutati nii loomulikke kui ka üleloomulikeiks peetavaid vahendeid. Seotud maagiaga.
Hiis – Looduslik pühapaik, enamasti pühaks peetud puu, või salu . Tavaliselt toimusid rituaalid ja ohverdamised selles paigas.
Taara – Nimeliselt teadaolev muistne Eesti jumal.
Eesti muinasmaakonnad :
Eesti muinaslinnused :
NB! Vaata linnuseid ka oma kordamise lehelt, kui sul see on. Paremat pilti ei leidnud.
Muinasaja lõpp - 11.-13. sajand. Elanike arv küündis umbes 150 000. Põhiliseks elatusalaks oli maaharimine, kuid toidu hankimiseks tegeleti veel küttimise, kalapüügi ja loomakasvatusega. Käsitööaladest olid tähtsamad ehte ja tööriistade valmistamine. Nenega tegelesid sepad . Tänu soodsale asendile Läänemere lääne- ja lõunaranniku ning Venemaa linnade vahel, tegeldi edukalt vahenduskaubandusega ja vahetuskaubandusega. Vahetusväärtuseks oli kujunenud hõbe.
Elamuks oli välja kujunenud suitsutuba , mida kasutati ka vilja kuivatamiseks. Suitsutuba peetakse rehielamu eelkäijaks. Ühetoaline elamu, millel puudus korsten.
Talud moodustasid endiselt küla. Kuid tähtsamateks haldusüksusteks said kihelkonnad , mida oli muinasaja lõpuks 45. Muinasaja lõpul oli alanud nende liitumine maakondadeks. Varem arvati, et enamik Eesti elanikest olid varanduslikult ja õiguslikult võrdsed. Kuid viimasel ajal on ajaloolased jõudnud seisukohale, et ühiskond kihistus juba alates pronksiajast. Ühiskond jagunes ülikuteks ja talupoegadeks, kes pidid ülikuile tasuma andamit. Kasutati ka orje, kelleks muudeti sõjavangid või võlgnikud. Naabritest olid head suhted sugulusrahvaste soomlastega, liivlastega ja karjalastega. Tülisid tuli ette lõuna pool elavate latgalitega. Eestis käisid rüüsteretkedel leedulased . Viikingiretkede lõppedes korraldasid eestlased ise Läänemerel sõjaretki. Vastastikuseid sõjakäike korraldati ka idas asunud venelastele.
12