Karl R-Popperi kriitiline ratsionalism (0)

Filosoofia ajalugu I / FLFI.01.103.
Karl R. Popperi kriitiline ratsionalism
Seminarikava
Millist probleemsituatsiooni käsitleb Popperi teadusfilosoofia ?
Ta käsitleb teadusfilosoofias küsimusi näiteks: kuidas võis juhtuda, et üks vaatlustes ja eksperimentides laialdast kinnitust leidnud teaduslik teooria osutus lõpuks ikkagi paljuski ekslikuks? Miks ei avastatud selle teooria puudujääke mitme sajandi vältel, vaid see paistis kaasaegsetele hoopis lõpliku tõena? Kas ei või sama saatus oodata ka neid teooriaid , milles tänapäeval ei osata kahelda?
Millist probleemsituatsiooni käsitleb Popperi poliitiline filosoofia?
Poliitilised probleemsituatsioonid filosoofias tekitasid Popperil küsimusi, näiteks: milline on totalitaarsete ühiskondade tekke- ja püsimisemehhanism? Kuidas oleks võimalik selliste režiimide tekkimist ära hoida? Millistele tingimustele peaks vastama ühiskond, et see areneks kõigi oma liikmete huvides?
Millise epistemoloogilise järelduse teeb Popper 20. sajandi alguse teadusrevolutsioonist?
Popper järeldab, et inimkonna käsutuses ei ole absoluutset tõesuse-kriteeriumit, vahendit, mille abil saaks täieliku kindlusega eristada tõeseid arvamusi meie arvamuste üldisest kogumist.
Millise kriteeriumi alusel eristati Popperi-eelses teadusfilosoofias teaduslikku teadmist mitte-teaduslikkust?
Teadmise allikana käsitati enesestmõistetavalt empiirilise vaatluse andmeid, on ju loodus-teaduslik teadmine empiiriliselt – eksperimendis või vaatluses – kinnitatav teadmine.
Milles seisneb Popperi falsifikatsiooni- kriteerium teaduse eristamiseks mitte-teadusest?
Popper väidab, et otsustavalt eristab teaduslikku teadmist mitte-teaduslikust (lisaks muudele vajalikele tunnustele) teadusliku teadmise põhi-mõtteline empiiriline kummutatavus ehk falsifitseeritavus. Selleks, et üks õpetus võiks pretendeerida teaduslikkusele, peaks sel olema niisugune loogiline struktuur, et tema falsifitseerimine oleks võimalik. Teaduslikkusele saab pretendeerida üksnes selline teooria, mille potentsiaalsete falsifikaatorite hulk ei ole tühi.
Millised on Popperi kriitika argumendid?
Popperi kriitika argumendid:
1) teaduses ei ole absoluutselt kindlaid fakte. Iga meie faktikonstateering on väide, kõik väited on aga hüpoteetilise loomusega ning kummutatavad.
2) Pole olemas “puhast” vaatlust, mis võiks meid varustada “ puhaste ”, teooriast-sõltumatute faktidega. Vaatlus on alati valiv ning sõltuv sellest teoreetilisest probleemist, mille lahendamise huvides vaatlust sooritatakse . Vaatluse kirjeldamisel kasutatakse teatud teooria keelt, mis omakorda ajendab fikseerima just selle teooria seisukohalt relevantseid vaatluse külgi või kirjeldama vaadeldavat nähtust antud teooria kaudu interpreteeritud vormis.
Niisiis ei saa teadus alata vaatlusest ja faktide konstateerimisest. Enne, kui asuda vaatluse juurde, on vaja omada teatud teoreetilisi vahendeid, mille abil vaatlust organiseerida, teatud teadmisi vaadeldavate objektide kohta ja probleemipüstitust, mida on vaja vaatlusega lahendada.
3) Popper nõustub Hume`i induktsiooni-kriitikaga, mille kohaselt üksikutest vaatlustest ei saa tuletada rangelt üldist teadmist vaadeldava nähtuste kogu klassi (ka tuleviku) kohta.
Milles seisnes Popperi järgi teaduse loomuse essentsialistlik tõlgendus? Milline oli Popperi kriitika essentsialistliku tõlgenduse vastu?
Popper tõlgendab teaduse loomust essentsialistlikult kolme teesiga:
a) teadlased püüavad anda tõest kirjeldust maailma kohta,
b) tõene teooria kirjeldab “olemusi”, mis on vaadeldavate nähtuste aluseks,
c) seetõttu – kui tõene teooria on leitud, s.t. kui loodusnähtuste olemused on adekvaatselt kirjeldatud, siis on vastav loodusnähtus lõplikult seletatud.
Popperi arvates pidurdas essentsialistlik usk sellesse, et Newtoni teooria kirjeldab ammendavalt maailma algolemust ja annab sellele lõpliku seletuse , teaduse arengut.
Milles seisnes Popperi järgi teaduse loomuse justifikatsionistlik tõlgendus? Milline oli Popperi kriitika justifikatsionistliku tõlgenduse vastu?
Popper tõlgendab teadusliku teadmise justifikatsioonilist käsitust kui samastust teadusliku teadmise tõestatud ehk õigustatud teadmisega. Popper peab õigeks teaduse-käsitust, mille kohaselt teadlane püüab saavutada tõest kirjeldust maailma kohta. Popper soovis asendada justifikatsionistliku teaduse käsituse hüpotetistlikuga ehk teadlikult valitud eeldusega, et teaduslik teadmine kujutab endast alati vaid oletust, lõpliku tõestuseta hüpoteesi maailma kohta.
Milles seisneb Popperi teadusteooria normatiivsus?
Popper väidab enda eesmärgi olevat mitte kirjeldada teaduse muutumatut olemust, vaid pigem määratleda seda, milline peaks olema selline teaduse käsitlus, mis soodustaks teadusliku teadmise kasvamist. Tema käsitlus teadusest on normatiivne, mitte kirjeldav. Tema väide on järgmine – kui käsitleda teadust Popperi soovituste kohaselt, aitab see kõige tõhusamalt kaasa teaduslike teadmiste arenemisele.
Kuidas kirjeldab Popper teaduse arengu mehhanismi?
Teaduse puhul on inimkond Popperi hinnangul eelkõige huvitatud selle kasvamisest ehk teaduses peab toimuma pidev uute teooriate loomine, nende kontroll ja kummutamine. Kui see protsess seiskub ja mõned teaduslikud teooriad valitsevad pika aja jooksul, muutuvad nad Popperi väitel kummutamatuteks metafüüsilisteks süsteemideks. Areng seisneb tema järgi teooriate pidevas falsifitseerimises ja uute teooriate loomises.
Milline on Popperi kriitika uusaegse epistemoloogia (empirismi ja ratsionalismi) aadressil?
Tunnetusteooria traditsioonilised süsteemid tulenevad “jah”- ja “ei”- vastustest küsimustele teadmise allikate kohta. Need ei hakka sellistele küsimustele kunagi vastu ega vaidlusta nende põhjendatust, selliseid küsimusi võetakse täiesti loomulikena ning paistab, et keegi ei näe neis midagi halba.
Miks on Popperi sõnul loogiliselt võimatu jõuda teadmiste empiiriliste algallikateni?
„Igal tunnistajal tuleb oma seletuses kasutada tervet hulka teadmisi isikute, paikade, asjade, keelekasutuse, konventsioonide jne. kohta. Ta ei saa usaldada üksnes oma silmi ja kõrvu … Viimane tõsiasi aga püstitab uusi küsimusi, mis puudutavad juba tunnistaja teadmiste neid külgi, mis ei põhine vahetul vaatlusel. Nii on loogiliselt võimatu püüda plaanipäraselt jõuda teadmise algallikani – tee selleni oleks lõputu.“
Millist muudatust soovitab Popper traditsioonilisele epistemoloogiale? Milles seisneb Popperi kriitiline ratsionalism?
Popperi arvates pole ideaalseid teaduse allikaid olemas, vaid me peaks suutma leida ning kõrvaldada vead, mis allikates eksitusse viivad. Võimalikke allikaid on palju ja pooli neist ei pruugita teadagi; ning päritolul või sugupuul on igal juhul vähe tegemist tõega.
Milline on Popperi suhtumine traditsiooni kui tunnetuse allikasse?
Kui jätta kõrvale kaasasündinud tarkus, siis on teadmiste tähtsaimaks allikaks nii kvantitatiivselt kui kvalitatiivselt traditsioon. Enamiku sellest, mida me teame, oleme omandanud eeskuju kaudu, selle kaudu, mida meile on räägitud, mida oleme raamatutest lugenud.
Milline on Popperi hinnang Platoni epistemoloogiale?
Popperi hinnangul võib Platonlik essentsialism viia teaduse-tõlgendusele, mis pärsib teadmise kasvu.
Milline oli Popperi järgi traditsiooniliste poliitikateooriate keskne küsimusepüstitus?
Kes peaks valitsema , milline on ideaalne valitseja?
Milline on Popperi kriitika selle küsimusepüstituse aadressil?
Nii nagu Popper epistemoloogias on seisukohal, et inimkonna käsutuses pole kriteeriumit kindlalt otsustamaks, kas üks teooria on tõene, nii puuduvad tema hinnangul ka poliitikas kriteeriumid tegemaks kindlaks, kas keegi saab olema hea valitseja või mitte.
Kuidas formuleerib Popper poliitikateooria peamise probleemi?
Popperi jaoks on oluline saada lahti halbadest valitsejatest ning tema probleem väljendubki just kuidas seda teha.
Milles seisneb Popperi nn. “metodoloogiline individualism”?
Kõik sotsiaalsed fenomenid, iseäranis sotsiaalsete institutsioonide funktsioneerimine, on alati inimindiviidide otsustuste , tegude, hoiakute jne. resultaat .
Milles seisneb Popperi soovitatud “tükiviisiline sotsiaalne insenerikunst”?
Tüki-viisilised ehk piiratud ulatusega, peavad kavandatud sekkumised sotsiaalsesse ellu olema selleks, et nad oleksid kontrollitavad ja vajadusel tagasipööratavad.
Milles seisneb Popperi “ kriitilise dualismi” eeldus?
Teadusväliste normide ja falsifitseeritavate, s.t. teaduslike faktiväidete, range eristamine.
Milles seisneb negatiivne utilitarism ja mis on selle rolli Popperi poliitikateoorias?
Püüe minimaliseerida kannatusi ühiskonnas. Nii nagu teadusfilosoofias, aitab ka eetika valdkonnas Popperi hinnangul selgusele tublisti kaasa see, kui eetiline nõudmine formuleeritatakse negatiivses vormis ehk nõutakse kannatuste kõrvaldamist, mitte õnne soodustamist (nagu antiikaja praktilises filosoofias). Soov teha inimesi riigivõimu abil õnnelikeks on Popperi hinnangul ohtlik, kuna viib vältimatult katsele sundida indiviididele peale “kõrgemat väärtustekorda”, mille kaudu riik õnne defineerib .
Milline on Popperi käsitlus ajalooprotsessist?
Inimkonna ajaloo kulg on tugevasti mõjutatud inimeste teadmiste kasvust. Sel ajal kui loodus-protsess allub loodusseadustele, pole inimtunnetuse arenemise valdkonnas võimalik leida sama-laadseid seadusi. Seetõttu ei saa inimkonna teaduslike teadmiste tulevast kasvu ratsionaalsete, teaduslike vahenditega ette ennustada.
Kuidas iseloomustab Popper avatud ühiskondi?
Sedalaadi ühiskondi iseloomustab Popperi sõnul iga indiviidi vabadus taotleda endale oma parema äranägemise kohaselt õnnelikumat elu ning võimalus kritiseerida sellelt seisukohalt kõiki ühiskonnaelu külgi.
Kuidas iseloomustab Popper suletud ühiskondi?
Kõik varased hõimuühiskonnad. Suletud ühiskondi iseloomustab Popperi järgi indiviide tasa-lülitav kollektivism, ühiskonnaelu suletus kriitikale ja sellest tulenevalt tema staatilisus – kus ei saa osutada ühiskonna puudustele, seal on ka nende puuduste kõrvaldamine raskendatud ja ühis-konna areng pidurdatud.
Kuidas seletab Popper totalitaarsete ühiskonnakordade teket enda kaasajal ?
Kui ühiskond muutub avatuks, teadvustub kriitilise debati kaudu selle institutsiooniline ebatäiuslikkus ja sellest tulenev tegevusvõimaluste piiratus ja paratamatud isiklikud kannatused. Vabade ja ratsionaalsete indiviididena tuleks avatud ühiskondade liikmetel võtta endale isiklik vastutus nende ebatäiuslikkuste kõrvaldamise eest. Reaktsioonina sellele võib tekkida püüe pöörata ühiskonna areng tagasi totalitaarsesse kollektivismi, kus pole küll isikuvabadusi, kuid pole samas ka isiklikku vastutust olukorra parandamise ees