Teadusfilosoof - Karl Popper (1)

Tallinna Nõmme Gümnaasium
Karl Popper
Referaat
Koostaja :
Tallinn 2011
Sisukord
Sissejuhatus
Selle referaadi põhiline eesmärk on tutvuda ühe 20. sajandi mõjukaima teadusfilosoofi Karl Raimund Popperi vaadetega.
Selles referaadis kirjutan lühidalt Karl Popperi elust, haridusest ja loomingust. Selle referaadi abil püüan lugejale selgitada Karl Popperi falsifitseerimisprintsiipi ja tema arvamust teaduse ja mitteteaduse erinevusest. Veel kirjutan ma sellest, mida arvab Popper, kuidas on võimalik ühest teooriast teist kergemini falsifitseerida.
Teiseks kirjutan ma lahti, mis on Karl Popperi arvates vandenõuteooria. Millega on vandenõuteooria tihedalt seotud ja miks jäi Karl Popperi vanenõuteooria lahti seletamine liiga pealiskaudseks.
Kolmandaks tahan ma lugejaile tutvustada Karl Raimund Popperi induktivismi kriitikat. Selles referaadis saab lugeda, miks Popper ei nõustunud Hume ´i vaadetega ja kuidas ta ise neid lahti seletas. Püüan lahti seletada, mis on üldse Popperi meelest teooria ja mida peab Popper kõige paremaks viisiks, kuidas mõtteid ammutada. Kõigele eelnevale lisaks võib sellest referaadis lugeda, miks Popper arvab, et ühtegi teooriat ei saa lugeda ei tõeseks ega valeks. Lisaks kirjutan ülesse Popperi teoste nimistu, kus oleks võimalik leida veel materjali tema filosoofilistest vaadetest, kui teema tundus huvitavana.
Elu Ja Looming
Karl Raimund Popper on sündinud 28. juulil 1902 aastal Viinis , kes oli Austri päritolu Briti filosoof .
Ta sündis jõukas ja haritud juudi keskklassi perekonnas. Isa Simon Siegmund Carl Popper oli advokaat . Ema nimi oli Jenny Popper neiupõlves Schiff.
Aastatel 1922-1924 tegi Popper läbi tislerikoolituse, mille ta lõpetas sellieksamiga, sooritas eksternina küpsuseksamid, immatrikuleerus Viini Ülikooli, õppis mõnda aega konservatooriumis kirikumuusikat ning omandas peale selle veel algkooliõpetaja kutse. Kui 1925. aastal rajati Austria koolireformi toetuseks Viini Pedagoogiline Instituut, kuulus Popper selle esimese lennu üliõpilaste hulka. Veel samal aastal ilmus ajakirjas Schulereform tema esimene publikatsioon Õpetaja suhtumisest kooli ja õpilastesse. 1928. aastal sai ta filosoofiadoktori kraadi ja aasta hiljem sai ta õiguse õpetada koolis matemaatikat ja füüsikat. Aastatel 1930-1936 töötaski ta õpetajana. Vahepeal abiellus ta oma kolleegi Josefine Anna Henningeriga. Aastal 1937 emigreerus Karl Popper natsismi eest Uus- Meremaale , kus ta töötas filosoofialektorina. Aastal 1946 kolis ta Inglismaale , kus temast sai London School of Economics and Political Science loogika ja teadusliku meetodi lektor ja mõned aastad hiljem, 1949 sai temast sama õppeasutuse professor .
Popper osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Ta võttis ühendust ka Viini ringi, mis oli teadlaste ja filosoofide rühm Viinis. Kuna ta oli sealsete liikmete vaadete ja põhimõtete suhtes kriitiline, siis ta ei saanud liikmetega väga hästi läbi. Lõpuks ilmus Viini ringi toimetisena Popperi teadusfilosoofiline peateos "Logik der Forschung". Raamat tegeleb Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus , kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper ]
Oma uurimistulemuste avaldamist jätkas ta ka Uus- Meremaal . Üks tema teoseid, kus ta kritiseerib Marxi ja Hegeli dialektikat on “Mis on dialektika ?” Samuti ka 1957. aastal ilmunud teos " Historitsismi viletsus" ründab eelkõige Marxi ja Hegeli meetodit. Popperi üks tuntumaid teoseid ilmus aastal 1945 ja seda on tõlgitud paljudesse erinevatesse keeltesse “Avatud ühiskond ja selle vaenlased.” Selles teoses kritiseerib ta Platoni, Hegeli ja Marxi mõttemaailma, mida ta peab totalitaristlikuks. Marxi peab Popper väljapaistvaks majandusteadlaseks ja sotsioloogiks. Teose põhiline tähtsus seisneb selles, et tegemist oli poliitilise signaaliga. Raamatus sisaldus informeeritud rünnak suletud mõttestruktuuridele ja ideoloogiakonstruktsioonidele. Popper visandas pluralistliku avatud ühiskonna mudeli. [ http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper ]
Karl Popper suri 1994. aastal Londonis.
Falsifitseerimisprintsiip
Neopositivism ehk uus filosoofiasuund, võttis omaks verifikatsiooniprintsiibi, leides, et ainult need väited on teaduslikud , mida saa verifitseerida ehk õigeks tunnistada. Popper leidis, et sellisest põhimõttest lähtudes ei saa ikkagi eristada teadust mitteteadusest:
“Positivistlik radikalism hävitab koos metafüüsikaga ka loodusteaduse, sest loodusseadused ei taandu samuti väidetele meelteandmete kohta.” (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika.)
Kriteeriumiks, mis eristaks teadust mitteteadusest, sobib Popperi arvates hoopis falsifitseeritavus ehk põhimõtteline ümberlükatavus.
Popper väidab, et üldväidet ei ole võimalik tõestada, küll on võimalik seda ümber lükata. Näiteks ütleb ta, et loodusseadused sõnastatakse üldväitena, kuid neid saab ümber sõnastada loogiliselt samaväärseteks eksistentsiväidete eituseks.
Popperi selgitus lause abil: nt on väide Kõik rongad on mustad selle saab ümber lükata, kui leiame mõne ronga, kes ei ole must. Kui palju ka ronki ei kontrollitaks, ei saa tõestada, et kõik rongad on mustad. ,
“Teaduslik teooria on vaid hüpoteeside kogum, mida tunnistatakse üksnes seni, kuni teda ei ole ümber lükatud.”-Karl Popper. Tõeline teadlane peab pidevalt otsima teooria ümberlükkamise võimalusi ehk säilitama kriitilise hoiaku. Niikaua kuni teooriat pole suudetud ümber lükata, on see ajutiselt omaks võetud. Popper eelistas kasutada sellise teooria jaoks termineid nagu corroboration (ingl “kinnitus”) või Bewährung (sks “kinnitamine, oma usaldatavuse tõendamine”).
Popper ei väida, et kõik teooriad, mida pole veel falsifitseeritud, oleks ühtviisi head. Mõned teooriad on paremad kui teised. Hõlpsam falsifitseeritavus paneb üht teooriat teistele eelistama. Aga mis muudab ühe teooria teisest kergemini falsifitseeritavaks? Üks võimalus on teooria laiahaardelisus, teine põhjus on täpsemate ennustuste tegemine. Teooria, mis esitab täpseid tähenduslikke väiteid loendavate ja mõõdetavate fenomenide kohta, on märksa kergemini falsifitseeritav. Näiteks teooria, et iga kivi kaalub täpselt 500g, on võimalik falsifitseerida lihtsate kaalude abil. Mõõteriistad, nagu joonlaud ja termomeeter , on teadlastele teooriate kontrollimisel tõhusateks abivahenditeks.
Tuleb kindlasti ära märkida, et selline ülikriitiline suhtumine teaduslikesse teooriatesse sai omakorda teiste teadusfilosoofide kriitika osaliseks . Teaduslik tegevus sisaldab tegelikult rohkem konstruktiivset tegevust nagu näiteks teooria väljaarendamine, faktide kohandamine jms, ning suhteliselt vähem ümberlükkamist.
Vandenõuteooria
1948. aasta kümnenda rahvusvahelise filosoofiakongressi plenaaristungil Amsterdamis defineeris Karl R. Popper oma kõnes ühiskonna vandenõuteooriat järgmiselt:
“See on seisukoht, et kõik, mis ühiskonnas aset leiab-kaasa arvatud asjad, mis inimestele reeglina ei meeldi, nagu näiteks sõda, tööpuudus, vaesus , viletsus-, on mingite mõjuvõimsate isikute või gruppide otseste sepitsuste tagajärg. See seisukoht on väga levinud, kuigi kahtlemata on ta üks mõnevõrra primitiivne ebausu vorm. Ta on vanem kui historitsism ja oma moodsal kujul on ta religioosse ebausu sekulariseerimise tüüpiline tulemus. On kadunud usk Homerose-aegsetesse jumalatesse, kelle vandenõud olid Trooja ja sõja vaenupoolte heitliku õnne põhjuseks. Aga jumalate kohale Homerose Olümposel on nüüd asunud Siioni targad või monopolistid või kapitalistid või imperialistid.”(Popper 1959 : 281-282)
Seega võib Popperi vandenõuteooria definitsioonist välja lugeda, et see tuleneb Jumala hülgamisest ja küsimusest: kes on Tema asemel? Popper väidab, et mõte teispoolsest vandenõust (mis on tegelikult surelike väidetavalt suurejooneliste ja kangelaslike tegude taga) tuleneb arhailisest kujutlusest. Teisalt paistab vandenõuteooria olevat tihedalt seotud kalduvusega ajalugu isikustada: nüüdisaegse ajalookujutluse leviku uurimisel on näha, kuidas Homerose jumalaid on asendanud mitmesugused kujutletavad, pahatahtlikud ja isikustatud ajaloojõud.
See ei tähenda, et ajaloos ja ühiskondlikus elus varjatud tegutsemist ja vandenõusid ei oleks. Samas rõhutab Popper, et vandenõu abil saavutatud tulemused on reeglina suuresti erinevad algsetest eesmärkidest.
Kuigi ei ole kerge tõmmata selget piiri enam või vähem teoreetilise vandenõukontseptsiooni ja selle ideoloogiliste rakenduste vahele, tasub viidata nende erinevatele allikatele ja eesmärkidele. Popper kes ise neid selgelt eristas, proovis teoreetiliselt hinnata, kui suurel määral on Marxi sotsiaalfilosoofiat seotud vandenõuteooriaga. Popperi järgi oli Karl Marx ise üks esimesi, kes rõhutas tahtmatute tagajärgede tähtsust sotsiaalteadustes .
Popper on ilmselt vandenõuteooria päritolu ja tähenduse korralikuks mõistmiseks andnud liiga kitsa konteksti. Ükskõik kui taiplikud ja õigeaegsed tema kriitilised märkused ka poleks, need ei võtnud arvesse vandenõuteooria spetsiifiliselt kristlikke ja manihheistlikke juuri ning jäid seega pealiskaudseks. Popper käsitles vandenõulises teadvuses maailmavaates kohastumisi mitte kui Lääne ajaloolisele ja moraalsele kujutlusele eriomast nähtust vaid pigem kaasaegses ideoloogilises teadvuses ning selle poliitilist tähendust.
Ühes suhtes on Karl Popper olnud väga tähelepanelik. 20. sajandil ilmneb vandenõuteooria ja sellekohane arusaam universumist usus, et kõigis olulistes asjades kujundavad ja liigutavad maailma ning inimest kontrollimatud bioloogilised ja sotsiaalsed jõud. Popper rõhutas nn “historitsismi viletsust”, määratledes, kui tihedalt on omavahel seotud ühelt poolt filosoofilised ja sotsioloogilised teooriad, mis usuvad ühiskonna ja ajaloo halastamatutesse seadustesse, ja teiselt poolt totalitaarsed režiimid mis neid seadusi väidetavasti järgivad ja jõustavad. Popperi sõnul kalduvad kõik need nimetatud režiimid kasutama võimu progressi , inimese üldise õnne, looduse alistamise ja teiste “teaduslikult” põhjendatud ajalooseaduste nimel.
Vandenõuteooria on sallivuse põhimõttele radikaalselt vastanduv nähtus. Kuigi seda leidub ka arhailises teadvuses nagu Popper väitis, arendas selle välja kristlik demonoloogia ja korraparadigma.
Induktivismi kriitika
Inglise filosoogi ja riigiteadlase Francis Baconi arvates seisneb teadlase tegevus faktide uurimises ning nede põhjal üldistuste tegemises. Kui teadlane kasutab sellist induktiivst meetodit korrektselt, siis loob ta tõese teooria. Popper kritiseeris säärast induktivismi, mida tema arvates saab kokku võtta kahe seisukohana:

induktsiooni abil saame uusi teadmisi nii igapäevases elus kui ka teaduses

induktsiooni abil saame teaduslikke teooriaid põhjendada (verifitseerida)
Esimene induktiivsete järelduste kriitik oli Hume, kelle arvates igasugune induktiivne järeldus on tegelikult harjumus tajuda mingisuguseid nähtusi alati koos. Näiteks, kui oleme kogenud, et tule lähedal on soe, siis tekib meil harjumus mõelda tulest kui soojuse põhjusest. Hume leidis, et ilma korduva kogemuseta sellist usku põhjuslikku seosesse ei teki. Popper aga ei nõustunud sellega.
Esiteks, ainuüksi mingi kogemuse kordumine ei muuda veel automaatselt kedagi targemaks, ning teiseks, mõnikord piisab ühestainsast sündmusest, et tekiks uks põhjuslikku seosesse.
Tunnetus pole Popperi jaoks kunagi passiivne:
“Tegelik asjade seis ei ole kooskõlas naiivse emiiriku ja induktiivse loogika pooldaja arusaamaga. Viimase järgi alustame teadlikku tunnetust vaatlusandmete kogumise ja süstematiseerimisega. [---] Ülesanne Kirjuta üles, mida sa praegu tajud ei ole ühemõtteline. Kas ma pean kirja panema , et ma praegu kirjutan, kuulen kella tiksumist, lehepoisi hüüdeid, raadihelisid? Või pean ma hoopis kirjutama, et see müra häirib mind? Isegi kui seesugune ülesanne oleks täidetav, ei oleks ükskõik kui rikkalik sellisel viisil kogutud vaatluste hulk siiski teadus. Teadus vajab konseptsioone ja teoreetilisi probleeme.” (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika, lk 71)
Kordamise teel õpib inimene autot juhtima , jalgrattaga sõitma ning omandab muid selliseid oskusi, kuid tunnetus kulgeb teist teed pidi.
“Teooria on võrk, mis peab kinni püüdma selle, mida me nimetame maailmaks tema teadvustamise, seletamise ja valdamise eesmärgil. Me püüame teha võrgusilmad üha väiksemaks.” (Popper, Teadusliku uurimustöö loogika, lk 31.)
Kanti ütlus, et mõistus ei ammuta oma aprioorseid seadusi mitte loodusest, vaid kirjutab need talle ette, on Popperi arvates õige; ent väites, et need seadused on paratamatult tõesed, ta eksis:
“Me sünnime koos ootustega, “teadmisega”, mis ei ole küll aprioorselt tõene, kuid psühholoogiliselt või geneetiliselt siiski aprioorne , st eelneb igasugusele vaatlusele. Üks tähtsam neist on ootus leida korrapärasust.” (Popper, Oletused ja ümberlükkamised, lk 47.)
Popperi arust ei ole tähtis, kust me ammutame ideid oma teooriate loomiseks. Kui me soovime elada maailmas ja kasutada tema võimalusi, siis on kõige ratsionaalsem rakendada katse-eksimuse meetodit.
Induktsiooni ei saa Popperi meelest rakendada ei avastuse ega verifikatsiooni kontekstis. Ükskõik kui palju kinnitusi me oma teooriale ka ei leiaks, ei tõesta see veel selle tõestust. Popperi arvates pole meil kunagi alust väita, et see või teine teooria on tõene. Teadus ei rajane faktide kindlale vundamendile. Teooria rajatakse Popperi ütlusel n-ö soo peale- nagu ehitis, mis tugineb vaiadel. Need vaiad rammitakse pinnasesse, kuid nad ei jõua kunagi mingi aluseni. Kui me otsustame neid vaiasid mitte enam sügavamale rammida, siis ainult seetõttu, et usume: need vaiad on piisavalt kindlad ning kannavad vähemalt mõne aja.
Konkureerivate teooriate puhul eelistatakse seda teooriat, mis on leidnud rohkem kinnitusi tõsiste kontrollimiste tulemusel. Tõsine kontrollimine seisneb aga katses teooriat ümber lükata. Teooria, mis sellel paremini vastu peab, on arvatavasti tõele lähemal, mis ei tähenda aga veel lähedal olemist.
Teosed

• 1934 "Logik der Forschung" (Teadusliku uurimistöö loogika)
  

• 1946 The Open Society and its Enemies (Avatud ühiskond ja selle vaenlased)
  
• 1959 The Logic of Scientific Discovery (Teadusliku avastuse loogika; 1934. aasta raamatu ümbertöötatud ingliskeelne väljaanne)
  
• 1961 The Poverty of Historicism (eesti keeles "Historitsismi viletsus" 2000 Hillar Tali tõlkes)
  
• 1963 "Conjectures and Refutations: The Growth of Scientific Knowledge " (Oletused ja ümberlükkamised; teaduslike teadmiste kasv)
  
• 1972 " Objective Knowledge: An Evolutionary Approach " (Objektiivne teadmine: evolutsiooniline lähenemine)
  
• 1976 "Unended Quest; An Intellectual Autobiography" (Lõppematu otsing: intellektuaalne autobiograafia )
  
• 1977 "The Self and Its Brain : An Argument for Interactionism"
  
• 1982 "The Open Universe: An Argument for Indeterminism" (Avatud universum : argument indeterminismi kasuks)
  
• 1982 "Realism and the Aim of Science" (Realism ja teaduse eesmärk)
  
• 1994 "The Myth of the Framework : In Defence of Science and Rationality"
  
• 1994 "Knowledge and the Mind-Body Problem: In Defence of Interactionism"
  

Tunnustused

• 1965 – kuninganna Elizabeth II lõi ta rüütliks.
  

• 1976 – valiti Kuningliku Seltsi liikmeks.
  
• 1982 – Order of the Companions of Honour
  
• Briti Akadeemia liige
  
• Lippincotti auhind
  
• Sonningi auhind
  
• õppeasutuse London School of Economics kolleegiumiliige
  
• Londoni ülikooli King 's College'i kolleegiumiliige
  
• Cambridge'i ülikooli Darwin College'i kolleegiumiliige
  
• Praha Karli ülikooli audoktor meditsiini alal
  

Kokkuvõte
Kui minu eesmärk oli tutvuda filosoofiga, kellest ma polnud varem midagi kuulnud , seega seda referaati kirjutades sain ma väga palju targemaks. Kui varem ma poleks osanud Karl Popperist mitte midagi rääkida, siis nüüd võiksin ma pikad jutud sellel teemal maha pidada. Väga huvitav oli lugeda Popperi induktivismi kriitikast ja falsifitseerrimisprintsiibist. Ma poleks kunagi varem osanud arvata, et erinevate inimeste arvamused ühel teemal võivad nii kategooriliselt erinevad olla.
Väga huvitav teema, millest ma referaati koostades teada sain oli vandenõuteooria. See on teema, millest võiks kirjutada väga pikalt ja võiks uurida teiste filosoofide vaateid sellest. Kuid kuna käesolev referaat on Karl Popperist, siis tõin välja vaid tema vaated ja seisukohad vandenõuteooriast. Ma arvan, et minu eesmärk seda referaati koostades sai täidetud, kuna ma omandasin väga palju uut ja huvitavat informatsiooni. Filosoof Karl Popper oli äärmiselt huvitava mõttelaadiga mees ja tema seisukohtadest võiks lugeda veelgi.
Pildid
Kasutatud kirjandus:

Donskis, L. (2010). Armastus, vihkamine ja vastuseis: uurimusi filosoofiast, poliitikast ja kirjandusest. Tallinn: TLU Press.

Popper, K. (2010). Avatud ühiskond ja selle vaenlased. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus .

URL: http://et.wikipedia.org/wiki/Karl_Popper [23.jaanuar 2011]

Chalmers, A. (1998). Mis asi see on, mida nimetatakse teaduseks? Tartu: Ilmamaa .

Meos, I (2000). Kaasaja filosoofia. Peatükke filosoofia ajaloost. Tallinn: Koolibri.
11