Sir Karl Raimund Popper (1)

Sir Karl Raimund Popper
Elulugu
Sündis 28. juulil 1902 . aastal Viinis . Ta oli Austria juudi päritolu briti filosoof . Ta oli üks mõjukamaid 20. sajandi teadusfilosoofe, kes kirjutas palju ka sotsiaal- ja poliitikafilosoofia teemadel . Popperit tuntakse kõige rohkem selle järgi, et ta lükkas tagasi klassikalise induktsionistliku (tõenäosusel põhinevat järeldamise viisi) arusaama teadusest, esitas teaduse ja mitteteaduse eristamiseks väidete ja teooriate empiirilise falsifitseeritavuse ( teoreetilise väite põhimõttelise ümberlükatavuse vaatluste või katsete põhjal) kriteeriumi ning kaitses liberaalset demokraatiat ja ühiskonnakriitika põhimõtteid, mis tema arvates teevad võimalikuks eduka „avatud ühiskonna“.
Karl Popper õppis Viini ülikoolis. Popperit huvitasid algul eelkõige pedagoogika küsimused ning ta osales sotsialistlikus noorsooliikumises. Lühikest aega oli ta isegi ametlikult kommunist . Aastal 1928 sai ta filosoofiadoktori kraadi. Aastal 1929 sai ta õiguse põhikoolis matemaatikat ja füüsikat õpetada. Aastatel 1930–1936 töötas ta õpetajana.
Aastal 1937 emigreeris Popper natsismi eest ja Anschluss'i kartuses Uus- Meremaale , kus ta sai Christchurchis Uus- Meremaa ülikooli Canterbury University College’i filosoofialektoriks.
Aastal 1946 asus ta elama Inglismaale , saades õppeasutuse London School of Economics and Political Science juures loogika ja teadusliku meetodi lektori koha.
Aastal 1969 tõmbus Popper akadeemilisest elust tagasi, kuid jäi kuni surmani intellektuaalselt aktiivseks. Ta suri 17. septembril 1994. aastal Londonis.
Popperi filosoofia
Popper nimetas oma filosoofiat kriitiliseks ratsionalismiks. See nimetus viitab lahtiütlemisele klassikalisest empirismist ja induktsionismist. Popper ründas viimast ägedalt, osutades sellele, et teaduslikud teooriad on loomult universaalsed ning neid saab kontrollida ainult kaudselt , nendest tulenevate järelduste kaudu. Samuti pidas ta teaduslikke teooriaid ja inimteadmisi üldse oletuslikeks ja hüpoteetilisteks. Need pärinevad loovast kujutlusvõimest, mille abil inimesed lahendavad konkreetsetes ajaloolistes ja kultuurilistes tingimustes tekkinud probleeme. Ükskõik kui suur arv katsetulemusi ei saa teooriat kinnitada, kuid üksainus vastunäide on otsustav , näidates, et teooria, millest järeldus, mille vastunäide kummutab, saadi, on väär.
Popperi teadusfilosoofia rõhutab põhimõttelist erinevust verifikatsiooni ja falsifikatsiooni vahel. Lahendusena demarkatsiooniprobleemile pidas ta väidete ja teooriate teaduslikkuse kriteeriumiks nende falsifitseeritavust. Näiteks psühhoanalüüs ja kaasaegne marksism ei ole selle kriteeriumi järgi teaduslikud, sest nad pole falsifitseeritavad. Popperit mõjutas Albert Einsteini relatiivsusteooria .
Iga katse induktsiooni empiiriliselt tõestada lõpeb lõputu regressi või vigase ringiga. Teadusliku teooria tõesust ei ole võimalik tõestada ega empiiriliselt kontrollida.
Raamatutes "Avatud ühiskond ja selle vaenlased" ja " Historitsismi viletsus " kritiseeris Popper "historitsismi" ja propageeris "avatud ühiskonda", liberaalset demokraatiat. Historitsism on Popperi järgi seisukoht, mille kohaselt ajalugu areneb kõrvalekaldumatu paratamatusega vastavalt tunnetatavatele üldistele seadustele kindla eesmärgi poole. Popper väitis, et sellisel seisukohal põhineb enamik autoritarismi ja totalitarismi vorme. Historitsism rajaneb ekslikel eeldustel teaduslike seaduste ja teaduslike ennustuste loomusest. Et inimteadmiste kasv on inimajaloo arengu üks põhjuslikest teguritest ning "ükski ühiskond ei saa oma tulevasi teadmisteseisundeid teaduslikult ennustada", siis ei saa olla inimajaloo ennustuslikku teadmist. Metafüüsiline ja ajalooline indeterminism käivad Popperil käsikäes.
Teosed
Tema peateosed on „Teadusliku uurimistöö loogika“, „Historitsismi viletsus“, „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“, „Mis on dialektika “.
Oma teoses „Teadusliku uurimistöö loogika“ tegeleb ta Viini ringi huvitavate teemadega (induktsioon, demarkatsiooniprobleem, tõenäosus, kinnitus , kvantmehhaanika kontseptuaalsed probleemid jne), kuid läheneb nendele hoopis teisiti. Popper kritiseeris Viini ringi kõige põhilisemaid filosoofilisi vaateid ning esitas omaenda sügavalt erinevad filosoofilised seisukohad.
Teostes „Mis on dialektika“ ja „Historitsismi viletsus“ kritiseerib Popper Marxi ja Hegeli dialektikat.
Avalikkuses tuntuimas Popperi teoses „Avatud ühiskond ja selle vaenlased“ õiendab ta üksikasjalikult arved Platoni ja Hegeli mõttemallidega, mis on tema meelest totalitaristlikud. Ta kritiseerib selles raamatus leebemalt ka Marxi.