Johan Huizinga "Keskaja sügis" (0)

Johan Huizinga „Keskaja sügis“
Poliitilised kujutlused, milles elatakse, on rahvalaulu ja rüütliromaani kujutlused. Oma aja kuningad taandatakse otsekui piiratud arvule tüüpidele. Iga tüüp vastab rohkem või vähem motiivile laulust või avantüürist: õilis ja õiglane valitseja, kurjade nõunike poolt eksiteele viidud valitseja kui oma suguvõsa au haavamise eest kättemaksja, valitseja, kellele ta õnnetuses on toeks ta lähedaste truudus. (lk 19)
.... et suure õiglustüli kaasaegsetele, nii pealtvaatajatele kui kaasalööjatele, oli veritasu olulisim moment, mis valitses vürstide ja riikide tegusid ning saatusi. (lk 24)
Valitseja poole hoidmine kandis lapselik-impulsiivset iseloomu- see oli vahetu truudus- ja ühtsustunne. Siin on tegemist vana tugeva tundmuse edasikestmisega, tundmuse, mis sidus vandealuseid kaebajaga, vasalle nende isandaga, ning mis tapluses ja tülis lõi leekima kõikeunustava kirena. See pole riigitunne, vaid parteitunne. Hiliskeskaeg on suurte parteivõitluste aeg. (lk 25)
Nii sai lõppevast keskaajast kohtuliku piinamise ja julmuse uimastav õitseaeg. ......... Tunti hinges tulevat rahuldust valitseja enda poolt toime pandud tabavate õiglusnäidete üle. ( lk 27) Ent kohtuliku julmuse osas ei torka meile hiliskeskajal silma mitte haiglaslik perverssus, vaid loomalik nürinenud lõbu, mida rahvas selles leiab. Monsi rahvas ostab kellegi röövlipealiku liiga kõrge hinnaga ainult tema neljakskäristamise lõbu pärast. (lk 28)
Miliste ebakristlike äärmusteni viis just usu ja kättemaksuhimu segunemine , seda näitab Inglismaal ja Prantsusmaal valitsenud komme jätta surmamõistetu ilma mitte ainult viatikumist (surijale antav pühitsetud armuleib), vaid ka pihist. Nende hingi ei tahetud päästa, nende surmahirmu taheti suurendada põrgupiinades kindelolemisega. (lk28)
Keskajal on puudu kõik need tunded, mis on teinud meie õiglusteadvuse kartlikuks ja kõikuvaks: arusaam poolikust süüdivusest, kujutlus kohtuniku ekslikkusest, teadmine, et ühiskond kannab samuti süüd üksikisiku kuriteos, küsimus, kas isikut ei saa ümber kasvatada, selle asemel et tal kannatada lasta. (28-29)
Sest kõikjal peale kunstivalla valitseb pimedus. .... kõikjal kisendavad kirevad patud ja halb viletsus.
Needsamad maad, kus lööb õitsele maalikunst, skulptuuri ning muusika hiilgus ja kus valitseb ägedaim kättemaksuõigus ning aadlike ja kodanike hulgas laiutab kõige vägivaldseim barbaarsus. (31)
Uhkusest algab igasugune häving. Kõigi pahede juur on himu. (32)
Protestantlus ja renessanss andsid ahnusele eetilise sisu, legaliseerisid ta kui jõukuse kasuliku esindaja. (32)
Rahvas ei saa mõista omaenda saatust ja tolle aja sündmusi teisti kui väärmaj ja kurnamise, sõja ja röövimise, kallinemise, viletsuse ja katku igikestva järgnevusena. (33)
Iga aeg igatseb ilusama maailma järele. Mida sügavam on meeleheide ja valu saise kaasaja pärast, seda hingesttulevam see igatsus on. Keskaja lõpul on elu põhitooniks mõru raskemeelsus. Vastukaja julgest elurõõmust ja usaldusest jõu vastu suuri tegusid sooritada , nagu see läbistab renessansi ja valgustusaja ajalugu, on 15.saj pr- burgundia õhustikus vaevukuuldav. Kas elu oli tookord tõesti õnnetum kui muidu? Seda võiks vahetevahel uskudagi. Kust ka ei otsiks tolle aja pärimuses, ajalookirjutajate ja kirjanike juurs, jutlustustes ja religioossetes traktaatides ning koguni ürikutes, ei paista sinna olevat settnud peaaaegu midagi muud peale mälestuste tülist, vihkamisest ja kurjusest, ahnusest, toorusest ja viletsusest. Tekib küsimus: kas see aeg suutis rõõmu tunda vaid julmusest, kõrkusest ja mõõdutundetusest, kas pole seal kusagil vaikset rõõmu ja rahulist eluõnne? Pole kahtlust, et iga aeg jätab pärimusse rohkem jälgi oma kannatustest kui õnnest. Ajalooks saavad õnnetused ja katastroofid. Instinktiivne veendumus ütleb meile, et inimesele osaks määratud eluõnne, kogu lõbususe ja rõõmsa rahu summa, ei saa eri ajajärkudel väga palju erineda. Ja hiliskeskaegse õnne sära polegi täiesti möödas, see elab veel rahvalaulus, muusikas, maastike tasastes avarustes ja portreede tõsistes nägudes. (lk 36)
Igatsus ilusama elu järele nägi igal ajal enda ees kolme teed, mis viitavad kauge sihi poole. Esimene- maailma mahasalgamise tee – viis otsejoones maailmast välja. (41-42)
Teine tee viis maailma parandamisele ja täiustamisele. (42)
Kogu hilisema keskaja aristokraatlik elu- mõeldagu Prantsusmaale ja Burgundiale või Firenzele- on katse unistust mängida. Ikka ühtsama unistust muistsetest kangelastest ja tarkadest meestest, rüütlist ja teenijapiigast, lihtsatest ja lustlikest karjastest. (46)
Formaalne autunne on nii tugev, et eksimine etiketi vastu, nagu veel tänapäevalgi paljude Idamaa rahvaste puhul, haavab nagu tappev solvang , sest see kummutab tolle omaenda kõrge ja puhta elu kauni illusiooni , mis ei pea vastu varjamatule tegelikkusele. (53)
Peitugu leinakommetes mis tahes vanu tabukujutlusi – nende elav kultuuriväärtus seisneb selles, et nad annavad kannatusele vormi, püüdes kujundada seda millekski ilusaks ja ülevaks. Nad annavad valule rütmi. Nad viivad tegeliku elu draama valda ja panevad talle koturnid jalga. Primitiivses kultuuris – ma mõtlen nt iiri kultuurile – on leinakombed ja luuleline surnuitk veel üks tervik; ka Burgundia aja õukondlikku leina võib mõista ainult siis, kui vaadelda seda eleegiaga suguluses olevana. Leinatseremoonia näitab kaunis vormis, kuidas leinaja peab olema valust lausa aru kaotanud. Mida kõrgem seisus, seda herolisemalt peab ennast välja näitama valu. (58-59)
Feodaalkorra ja rüütelluse õitsengu ajajärk lõpeb juba 13. Saj . Siis järgneb keskaja linlik-vürstlik periood, kus riiki ja ühiskonda valitsevateks teguriteks on kodanluse kaubandusvõim ja sellele tuginev vürstide rahavõim. (63)
Võimetuna selles kõiges reaalset ühiskondlikku arengut ära tundma, võttis ajalookirj abiks rüütliideaali fiktsiooni, taandades sellega kõik kaunile pildile vürstiaust ja rüütlivoorusest, õilsate reeglite kaunile mängule, ja luues nii vähemalt korra illusiooni. (73)
Kauni elu ideaalina on rüütlimõte väga erilist laadi . Olemuselt on see esteetiline ideaal, kokku punutud kirevast fantaasiast ja hingeülendavast tundmusest. Kuid see tahab olla eetiline ideaal – keskaja vaateviis võis eluideaalile üksnes seeläbi õilsa koha anda, et viis ta suhtesse vagaduse ja voorusega. (73)
Charles Südi näide on sobilik osutama, kuidas renessansi vaim, kihk ilusa elu järele antiikaja vaimsus , juurdub juba otseselt rüütliideaalis. (76)
Hiliskeskaegne kangelaste austamine leiab oma kirjandusliku vormi täiusliku rüütli eluloos. (77)
Säärastes vagaduse ja vaoshoituse, lihtsuse ja truuduse värvides maaliti ideaalse rüütli kaunis pilt.(79)
Rüütliideaali ühendamine religioosse teadvuse kõrgete väärtustega – kaastunde, õigluse ustavusega – pole seega sugugi kunstlik või pealiskaudne. Ometi pole tema see, mis teeb rüütekkusest ilusa eluvormi. (81)
Rüütliidraalile omane askeesi , vapra eneseohverduse sügav joon on kõige lähedamalt seotud selle eluhoiaku erootilise alusega, on ehk üksnes eetiline vaste rahuldamata ihale. (81)
Nagu äsja osutatud, erineb keskaegne võitlussport kreeka ja tänapäeva atleetikast oma palju vähema loomulikkuse poolest. Võitluspinge üleskruvimiseks rakendab ta aristokraatlikku uhkuse ja au erutavatust, romantilis -erootilist võlu ja kunstilise toreduse lumma. Ta on üle kuhjatud toreduse ja ehetega, täidetud kirevast fantaasiast. Mängu- ja kehatreenimist ületades on ta lisaks veel tarbekirjandus . Luuletava südame soov ja unistus otsivad dramaatilist kujutamist, mängitud täidumist elus eneses . Tegelik elu polnud küllalt ilus, oli karm, julm ja kuri; õukondlikus ja sõjaväelises karjääris oli vähe ruumi vaprustunnetele armastuse tõttu, kuid hing oli seda täis, seda taheti läbi elada ja loodi endale ilusam elu kallihinnalises mängus. (87)
Esimesed rüütliordud, kolm suurt Püha Maa ordut ja 3 Hisp oma, olid tärganud keskaja vaimu puhtaima kehastusena munga -ja rüütliideaali ühendusest ajal, kui võitlusest islami vastu oli saanud kummaline tegelikkus. Nad olid kasvanud suurteks poliitilisteks ja maj instituts , tohututeks varanduskompleksidesjs ja finantsjõududeks. (89)
Põhjus, miks Kuldvillak ületas kõik muud rüütliordud, pole vaja kaugelt otsida. See peitub burgundide rikkuses. Vahest aitasid kaasa ka eriline toredus, mis oli ordule antud, ja õnnelik sümboli valik. (92)
.... milline väärtus oli tõotustel keskaja vaimuelus üldse. Võimalusi oli 3. Rüütlitõotusel võib olla religioosne-eetiline tähendus, mis paneb ta ühte ritta vaimulike tõotustega; ta sisu ja otstarve võivad olla ka romantilis-erootilist laadi; ja lõpuks võib tõotus olla degereerunud õukondlikuks mänguks, mis vaevalt tähendab rohkemat ajaviitmisest. ..... Tõotuse idee kõigub ülimast andumisest tõsisema ideaali teenistuses kuni kõige kehkjama pilkeni kallihinnalise seltskonnamängu pihta, mis endal julguse , armastuse ja riigi huvidega üksnes meelt lahutab. Ülekaalus on mänguelement, tõotused on suurelt jaolt saanud õukondliku peo kaunistuseks. Ometi seostatakse neid ikka veel kõige tõsisemate sõjaliste ettevõtmistega: Ed II kalleletungimisega Pr-le, Philippe Hea ristisõjaplaanidega. (94)
Teataval määral see ongi nii, kui meile kirjeldatakse keskaja aj poliitiliste ja maj dokumentide põhjal. Pealegi võiks olla nii, et nii kunstlik ja ärapruugitud kui rüütliideaal oligi, võis ta siiski veel avaldada lõppeva keskaja puhtpoliitilisele aj vähevamat mõju, kui tavaliselt kujutletakse. (99)
Kas poliitika ja sõjapidamine lasksid ennast tõesti kuidagi valitseda rüütellikel kujutlustel? Kahtlemata, kui mitte oma voorustes, siis vigades ometi. Nii nagu tänapäeva traagilised eksimused tärkavad natsionalisimihullustest ja kultuurikõrkusest, pärinesid keskaja eksimused rohkem kui korra rüütlimõttest. (100)
1 suur poliitiline püüdlus oli rüütliideaaliga lahutamatult seotud: ristisõda, Jeruusalemm ! Sest J nime kandis ikka veel mõte, mis kõrgeima poliitilise ideena seisis kõigil Euroopa valitsejatel silme ees ja neid endistviisi tegutsema pani. ..... 14 ja 15 saj ristirahva jaoks oli ülimalt tungiv 1 Idamaade küsimus : tagasi tõrjuda türklasi, kes olid juba vallutanud Adrianopoli(1378) ja hävitanud Serbia riigi (1389). Oht asus Balkanil. Kuid Euroopa pailisimi ja vajalikem poliitiline probleem ei suutnud end veel vabaks teha ristiretke ideest . Ta suutis näha Türgi küsimust üksnes alama tähtsusega osana suurest pühast ül-st, mille esivanemad olid alla jäänud: J vabastamisest. (101)
Selle mõtte juures seisidrüütliideaal esiplaanil , sii suutis ja pidi ta avaldama eriti rõhutatud mõju. Selles leidis ju rüütliideaali religioosne mõte oma ülima tõotuse ja J vabastamine ei saanud olla midagi muud kui püha õilis rüütlitegu. (101)
J vabastamine oli ikka veel kohustuslikuks eluül-ks kõigile kuningatele. (101)
Ristisõda oli ammust aega saanud ka eriliste maksude kogumise ettekäändeks. (102)
Lahinguväljal ööbimist peeti üldtunnustatud võidumärgiks. (108)
Kus tegu on alatasa seisusega inimesega, seal puudub igasugune vajadus rüütelliku ülluse järele.(109)
Rüütellus poleks olnud aastasadade eluideaaliks, kui temas poleks elanud ühiskondliku arengu kõrged väärtused, kui ta poleks olnud sotsiaalselt, eetiliselt ja esteetiliselt vajalik. Just ilusas liialdamises asus kunagi selle ideaali jõud. Paistab, nagu olnuks keskaja vaim oma verises kirglikkuses juhitav üksnes seeläbi, et ideaal asetati liiga kõrgele – nii tegi kirik , nii tegi rüütellik mõte. (112)
Lihtsa elu kiituse teema oli keskaja kirjandus saanud kaasa juba antiikajast. See pole samane pastoraalsega – need 2 vormi on ühesama tunde pos ja neg väljendus. Pos kirjeldab pastoraalse elu kontrasti õukonnaeluga. Neg väljendus kirjeldab õukonnast pagemist, kiidab kuldset keskpärasust, salgab aristokraatlikku eluideaali, millest tahetakse põgeneda õpinguisse, üksildasse rahusse või töhe. (113-14)
Turvalisus, rahu ja sõltumatus on need head asjad, mille pärast inimesed tahavad põgeneda õukonnast, et elada lihtsat elu tööd tehes ja mõõdukuses looduse keskel. See on idraali neg küljeks. Kuid pos külg pole niivõrd tööst ja lihtsusest saadav rõõm, kui löbu loomulikust armastusest. Lamburiideaal viib meid otsejoones edasi erootilise kultuuri vormide juurde. (118)
See, kui keskaeg esmakordselt arendas kurva põhitooniga armuideaali, oli olnud üks tema vaimu tähtsamaid pöördeid. .... Alles trubaduuride kurtuaasses armastuses on peaasjaks saanud rahuldamatus. ..... Nüüd muutus armastus selleks väjaks, kus lasti õide puhkeda kogu esteetilisel ja kõlbelisel täiuslikkusel. Kurtuaase armastuse teooria järgi teeb armastus õilsa armastaja vooruslikuks ja puhtaks. .... Lõpuks on armastuse toime püha tunnetamise ja vagaduse seisund: la vita nuova [uus elu]. (119)
Abiellumine ja pulmapidu olid kunagi olnud lahutamatud: 1 suur müsteerium, mis tipnes paaritumisega. Soos oli tulnud kirik, oli pühaduse ja müsteeriumi endale nõutanud ning pannud selle piduliku laulatuse sakramenti. (121)
... – kiriklik - , mis oli eriti populaarne erootilise elemendi rüütaja. Kiriklikke väljendeid kasutati seksuaalsuse tähistamiseks k.ajal. (123)
Homme lige [armastuse teener] (126)
Põhjalik allegooria rahuldas kõiki k.aegse fantaasia nõudmisi. Ilma personifikatsioonideta poleks vaim suutnud tundeid väljendada ja neid uuesti tunda. (127)
Veel 15. Saj lõpul võib Jean Molinet teatada , et „Roosiromaani“ väljendid olid käibel üldlevinud vanasõnadena. (131)
On silmatorkav ja ometi arusaadav, et õukond pooldab ülla truuduse ranget ideaali. (132)
.... daamile , kes kaotab oma armastatu surma läbi, tuleb vähem kaasa tunda kui truudusetu kallima armukesele. (135)
... palverännakud olid armuseiklusteks väga populaarsed . (137)
... kombed ideaaliga sobitusid, on kahjuks vägagi harvad neil sajandeil.... (139)
Oma olulisimas tähenduses on pastoraal midagi rohkemat kui üksnes kirjandusžanr. Siin pole tegu lamburielu lihtsate ja loomulike rõõmude kirjeldusega, vaid selle elu jäljendamisega; see on imitatio.
Oli olemas fiktsioon, nagu kehastaks lamburielu armastuse häirimatut loomulikkust. Sinna taheti pageda kui mitte tegelikkuses, siis unistuses ometi. Ikka jälle pidi lamburielus olema ravivahendiks, et vabastada vaimne armastuse ülepaisutatud dogmatiseerimise ja formaliseerimise krambist. Januneti vabanemise järel rüütelliku truuduse ja naiste teenimise rõhuvatest mõistetest, allegooria kirevast aparaadist. Ning ka tegeliku armuelu toorusest, omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140)
Kuid hiliskeskaeg on veel nii läbinisti aristokraatlik ja nii kaitsetu ilusa illusiooni suhtes, et kirg loodusliku elu vastu ei suuda veel tekitada jõulist realismi, vaid piirdub oma rakenduses kurtuaassete kommete kunstliku kaunistamisega. (140-41)
Nii saab pastoraalist see ala, kus areneb loodustunde kirjanduslik väljendus. .... Kaasandena pakub lamburiluule üksjagu veetlevat realismi. Maaelu kirjeldus Christine de Pisani luuletuses Le dit de la pastore [Lamburneiu lugu] avab uue žanri. (141)
Õiged ülemused, nii naised kui vaimulikud , polnud valitsejad vaid hoidjad. (142)
Armastuse kaunist mängu mängiti eluvormina edasi rüütellikus stiilis, pastoraalses žanris ja roosiallegooria kunstiküllases lavastuses, ning kuigi igast küljest kõlas kõigi nende konventsioonide eitus , säilitasid need vormid ometi elu- ja kunstiväärtuse veel kaua pärast keskaega.Sest neid vorme, millesse armastuse ideaal lihtsalt peab end panema , on igal vabal ajal vaid mõned üksikud. (145
Ükski aeg pole sisendanud kõigile säärase tungivusega ja alalõpmata surmamõtet kui 15.saj (146)
Surmatantsu motiiv : surm, kes kisub endaga kaasa igast ametist, igast vanusest inimesi. (146)
Maailma eitava keskaegse inimese vaim oli juba alati meelsasti viibinud põrmu ja usside juures, kirikutraktaatides maailma põlgamisest oli juba esile manatud kõiki lagunemise õudusi. Kuid selle kujutluse üksikasjade väljamaalimine algab hiljem. Alles 14. Saj lõpu poole õpib kujutav kunst selle motiiviga toime tulema . Tabavaks kujutamiseks skulptuuris või maalikunstis oli vajalik teatav määr realistlikku väljendusjõudu, ja see jõud oli saavutatud 1400 . A paiku. (149)
Ilu hääbumise nutt . (150)
Esines komme mõne suursuguse surnu nägu otsekohe pärast surma üle maalida, et lagunemine enne matuseid nähtavale ei tuleks. (153)
Süütalaste pühenduse tõus. (158)
Hiliskeskaja kiriklik mõte tunneb ainult mõlemat äärmust: kaeblust kaduvuse üle, võimu, au ja naudingu lõpu üle, ilust ilmajäämise üle; ja hõiskamist päästetud hinge pärast tema õndsuses. Sellest, mis sinna vahele jääb, ei räägita mitte midagi. Surmatantsu ja tarretava luukere viimase detailini paikapandud kujutises kivistub elav tunne. (160)
Surmakujutlust võib pidada hiliskeskaja vaimuelu ntks üldiselt: see on otsekui mõtte voolamine , liiva jooksmine pilti. Vaimuelu kogu sisu tahab väljendada end kujustamisest, kuid kogu kuld vermitakse väikesteks õhukesteks müntideks. Esineb piiritu vajadus anda kõigele pühakule piltlik kuju, igale religioosset laadi kujutelmale lõpetatud vorm, nii et see söövitub ajusse teravalt trükitud pildina. See kalduvus piltlikule kujutamisele viib kogu pühaduse pidevalt ohtu kas tarduda või välispidiseks muutuda. (161)
K.aegse kristlaskonna elu kõigis tema suhetes on läbi põimitud, lausa küllastatud religioossete kujutelmadega. Pole 1-ki asja ega 1-ki toimingut, mida ei viidaks lakkamatult suhtesse Kristuse ja usuga. Kõik on häälestatud kõigi asjade religioossele mõistmisele ja hingesttulev usk teeb läbi tohutu arengu. Kuid selles küllastatud õhustikus ei saa religioosne pinge, tõeline transtsendents, väljaastumine „siit ja praegu-st“ pidevalt kohal olla. Kui pinge kaob, siis tardub see, mis oli ju määratud äratama jumalateavust, hirmuäratavaks argisuseks, hämmastavaks siinpoolsuseks teistpoolsuse vormides. (162)
„Veloir Dieu“ [ Jumalat nägema] oli tavaütlus, kus nähti armulaualeiba üles tõstetuna. (166)
„ Roosiromaan “
Kiriku moraali languse alged (170)
Missa vähene austus (loba, viisakusvaidlused ringikäigud). Kirikus „kaaslaste otsingud“ (maised ihalused, vaatamised). Devotio moderna (172) – uus kaasaegne pühendumine hilisk.aja Madalmaadel levinud vagadusliikumine , mis väärtustas individuaalset pühendumust usule.
.... Nii rikutakse noorsugu, ütleb ta (Gerson): laste juures kiidetakse häbematut näoilmet, räpast keelekasutust ja vandumist, siivutus pilgus ja žestis. Kuid, lisab ta juurde, ma ei tea, mida võib raugaeas oodata noorukist, kes kuradit mängib. (174)
Pildid on üksnes selleks, et näidata pühakirjatundmatuile lihtsameelsetele, mida nad uskuma peavad. Pildid on kirjaoskamatute raamatud. (palve Maarjale , 176)
... igapäevases usuelus olid pühakud nii tõelised, materiaalsed ja tuttavlikud kujud, et nendega seostuksid kõik pinnapealsemad ja meelelisemad religioossed impulsid . (177)
Tõde kutsuti pühaku järgi.
Üks aastasada hiljem leidis reformatsioon pühakute austamise peaaegu kaitsetult eest, ei võtnud ette kallaletungi nõia- ja kuradiusule ning poleks suutnudki seda teha, sest ta ise oli selles veel kinni. Kas põhjus polnud selles, et pühakute austamine oli suurelt osalt muutunud caput mortum´iks [surma pea(alkeemias:kasutu aine, ülejääk)]; et peaaegu kõik, mis puutus pühakute austamise mõttevalda, oli pildis , legendis, palves nii täielikult väljenduse leidnud, et selle taga ei suutnud enam ärgata mingi värisev aukartus ? Pühakute austamine oli kaotanud oma juured kujuandmatuses ja öeldamatuses, sellel kui demoloogilises mõttevallas olid need juured veel kohutavalt tugevad. Ja kui vastureformatsioon püüab pühakute austamist puhtamaks teha, peab ta rangema distsipliini aednikunoaga kärpima rahva fantaasia liiga uhkeid vohandeid. (187)
Lõunamaalase ei võta vastuolu nii raskelt , tunnevad vähem tungi järeldustes lõpuni minna, suudavad kergemini ühendada igapäevase elu tuttavlikku pilkavat hoiakut õnnistatud silmapilgu kõrge eksalatsiooniga. (188)
Pühaduse ideaali, peaaegu võiks öelda: pühaduse romantismi ei panustanud 15. Saj veel midagi, mis annaks teatust uuest ajast. Isegi mitte renessanss ei muutnud pühaduse ideaali. Kultuuri uutele radadele suunavatest suurtest vooludest kõrval jääb pühakuideaal nii enne kui pärast suuri kriisi just selleks, mis ta alati oli. Pühak on ajatu nagu müstik. (194)
Kirg puhtaima neitsilikkuse vastu kirikul. .... hingeülendav ja jäljendamisväärne. K.aja kirik pidi salgama munkade ja preestrite kõlvatusi, sest polnud suuteline seda pahet kõrvaldama.
Abieluga seotud 22-23 pattu . (209) Jean de Varennes
Vaimne armastus muutub kergesti ilmalikuks armastuseks. (210)
Ilu, õrnus, valge värv on olemustena ühtsed: kõik, mis on ilus, õrn, valge, peab olemuselt seoses olema, sel on seesama eksistentsi alus, seesama tähendus Jumala ees. (218)
Kummatigi pole liiga kahtlustäratav see tees, et radikaalne nominalism polnud kunagi miskit muud kui vastuhoovus, kui reaktsioon ja opositsioon, ja et noorem ning mõõdukam nominalism tuli ainult vastu teatavaile filosoofilistele kahtlustele äärmusliku realismi suhtes, kuid ei pannud midagi teele ette kogu keskaja vaimukultuuri olemuslikult realistlikule mõttesuunale. (218)
Kogu realism keskaja mõttes on lõppkokkuvõttes antropomorfism. (218)
Allegooria muudab nähtuse mõisteks, mõiste pildiks, kui nii, et pildis tuleb mõistet ikka veel hoida ning omada piiratuna ja täielikult ning tema enda varal välja öelda. Sümboolika muudab nähtuse ideeks , idee aga muudab pildiks, ja seda nii, et idee jääb pildis alati otsatult mõjusaks ja kättesaamatuks ning isegi kõigis keeltes väljaöelduna jääb ometi väljaöeldamatuks. (219)
Sümbolism lõi võimaluse iseendast hukkamõistetavat maailma siiski väärtustada ning maitsta ja õlistada ka maiseid toimetusi. Sest igal ametil oli oma sümboolne suhe ülima ja pühimaga. Käsitöölise töö on Sõna igavene genereerimine ja inkarnatsioon, on liit Jumala ja hinge vahel. Koguni maist ja jumalikku armastust liitsid sümboolse kontakti niidid. Tugev religioosne individualism , s.t. omaenda hinge vooruseks ja õndsuseks kasvatamine , leidis oma kasukstuleva vastukaalu realismis ja sümbolismis, mis päästsid omaenda kannatuse, omaenda vooruse isiklikkuse erilisusest ja tõstsid nad üles universaalsuse valda. (220)
Hääbuv keskaeg näitab kogu mõttemaailma tema viimases närbumises. Maailm oli täielikult laiali laotunud kõikehõlmavas sümbolismis ja sümbolitest said kivistunud lilled. ... ammust aega oli sümbolismil olnud kalduvus puhtalt mehhaaniliseks muutuda. Kord põhimõttena olemas, ei tärka ta ainult luulekujutlusest ja ekstaasist, vaid kinnitub parasiittaimena mõtlemise külge ning väärastub lausa maneeriks ja mõttehaiguseks. (221)
Sümboliseeriv mõttevorm oli niisama hästi kui ära pruugitud. Sümbolite ja allegooriate leidmisest oli saanud tühi mäng, pinnapealne fantaseerimine lihtsa mõtteseose alusel. Sümbol säilitab oma tundeväärtuse üksnes nende asjade pühaduse kaudu, mida ta sümboliseerib: niipea kui sümboliseerimine langeb puhtalt religioossest vallast pelgalt moraalsuse valda, näeb teda lootusetus väärastumises. (222)
.. iga seisuse ranges eristamise iseseisva objektina on midagi eht keskaegset ning selle kohuseõpetuse väljatöötamisele on omane abstraktsus ja üldisus, mis kusagil ei vii nõnda käsitletud elukutse enda tegelikkuseni. (229)
Individuaalse arusaama puudumine on teatava määrani kavatsuslik, on pigem kõike valitseva universaalse mõtteharjumuse tulemus, kui madala vaimse arenguastme tundemärk. (229)
Keskaja vaimu tegelikuks saavutuseks oli kogu maailma ja kogu elu liiendamine iseseisvateks ideedeks ning nende ideede korrastamine suurteks ja arvukateks mõistete lääniliitudeks või hierarhiateks. (229)
Patu raskust tuleb mõõta7-st vaatepunktist: Jumala, patustaja, aine, asjaolude, eesmärgi, patu enda olemuse ja ta tagajärgede vaatepunktist. (230)
Mitte ilmaasjata polnud Thomas öelnud: „ Ama nesciri“ [ Armasta olla tundmatu] (242)
Iga asja juures otsitakse „moraalsust“, nagu ütles keskaja inimene, see tähendab, temas sisalduvat õpetust, kõlbelist tähendust; mis oli kõige olulisem. (244)
... himu sunnib usust taganema, loob reetureid. (246)
Vanasõna täidab keskaja mõtlemises väga elavat funktsiooni. Neid on sajakaupa igapäevases ringluses, peaaegu kõik tuumakad ja tabavad. Vanasõnast vastu kõlav tarkus on vahel kaine , vahel kosutav ja sügav; vanasõna toon on tihti irooniline, meeleolu enamasti heatahtlik ja alati resigneeritud. Kunagi ei jutlusta vanasõna vastupanu, ikka alistumist. Muige või ohkega laseb ta isekail triumfeerida, teesklejail terve nahaga pääseda. (247)
Vapp pole keskaja inimesele pelgalt genealoogiline harrastus . Vapikuju läheneb tema vaimu jaoks tootemi väärtusele. Lõvidest, liiliatest, ristidest said sümbolid, milles on pildina väljendatud tervet kompleksi uhkusest ja pürgimustest, kiindumusest ja solidaarsusest, markeerituna iseseisva, jagamatu asjana. (249)
Van Eyckide kunstiga saavutas pühade asjade kujutamine maalil sellise üksikasjalikkuse ja naturalismi määra, mida rangelt kunstiajalooliselt nähtuna võib e alguseks nimetada, kuid mis kultuurilooliselt tähendab lõppu. Siin oli jõutud äärmise pingeni jumalikkuse maises kujutamises. Selle kujutise müstiline sisu oli lähedal piltidest haihtumisele, jättes maha üksnes lõbu kirevast vormist.