Pühakud keskaja inimese elus (0)

Pühakud keskaja inimese elus
Tihtipeale on inimestel raske mõelda pühakutest kui tegelikult elanud meestest ja naistest. Neid ei nähta aktiivse ja keeruka isiksusega inimestena, vaid meist kõrgemal seisvate olenditena, täiuslikena. Nad on kristaliseerunud omaenda reaalsuses , meist kaugel.
Siiski on nad komplitseeritud ja kordumatud isiksused . Püha Helena, keisrinna , konkubiin ja Vana- Rooma keisri Constantius Chloruse naine, oli energiline , veetlev, jumalakartlik, samas auahne naine. Püha Teresa Avilast, tuntud kui „kiriku doktorina“, oli hea inimestetundja ja taibukas kirjanik või püha Augustinus, noores eas lõbujanuline, keerulise eluteega, viljakas ja mõjukas õpetlane. Neid on püütud sobitada vormi, mis vastaks mingile üldtunnustatud kristliku täiuse kategooriale ning sealt edasi sarnastada nad Kristuse kujuga, püüd jõuda lähedale sellele absoluutsele normile. Seetõttu on nad väga sarnased oma imetegudega, olemusega, justkui stereotüübid. Mis muutub, on neid ümbritsev aeg ja ruum. Kultuurimuutustest hoolimata on pühakuideaal jäänud alati selleks, mis ta alati oli: ta on ajatu . Pühaduse romantism sarnaneb rüütliromantismiga. Nad nimelt näevad teatud kindla eluvormi ideaalkujutlusi teostatuna inimeses või loob need kirjanduses.
Keskaja inimesel oli väga kindel usk, terve elu oli nõnda religioonist läbi imbunud, et vahe maise ja usulise vahel ähvardas iga hetk kaotsi minna. Keskaja inimene tajus hästi reaalsust, pealispinda, kuid teadis, et selle kõige põhjus on Jumal. See oli nende arusaamine maailmaplaanist. Nii nagu tänapäeva inimene ei usu laudade ja toolide olemasolusse, vaid teades, et need on olemas, nii oli ka keskaja inimese usuga Jumalasse.
Kõigis religioonides on inimesi, kes kerkivad oma pühaduse poolest teiste seast esile, kristluses kutsutakse neid mehi ja naisi „pühakuteks“. Usuti, et pühak on inimene, kelle vahendusel tekib kontakt maa ja taeva vahel. Algselt kasutati seda sõna kõigi kristlaste kohta (Efeslastele 1:1; Apostlite teod 9:32). Hiljem lakati seda sõna kasutamast elavate kohta ning kasutati vaid surnute kohta – inimeste kohta, kes pidid oma usu eest surema. Neid nimetatakse märtriteks. Nendest algab pühakute ajalugu ning kes olid mõnda aega ainsad kristlaste poolt austatud pühakud. Nad säilitasid oma positsiooni ka pärast teiste pühakutüüpide väljakujunemist. Seejuures kõige esimestele pühakutele ei antud seda tiitlit ametlikult – neile andis selle rahvas.
Suurema osa keskaja inimeste jaoks, eriti enne 13. sajandit, oli pühak eelkõige kuulus surnu. Ähmase elukäiguga, imetegusid korda saatnud isik, kellele jumalaarmastuse pärast olid eluajal osaks saanud kannatused ja tagakiusamine. Nende säilmetel oli oluline roll kultuste ja legendide kujunemisel. Pühakute füüsiliste säilmete austamise traditsioon sai alguse juba kiriku algusaegadel. Pealtnägija on kirja pannud loo 155. aastast, mille kohaselt kristlik kogukond kogus kokku püha Polykarpose luud , mis jutustaja sõnul olid „väärtuslikumad kui kalliskivid ja peenemad kui puhas kuld “ seejärel viisid kristlased pühaku säilmed sobilikku paika, kuhu rahvas võis koguneda „tema märtriks saamist tähistama“.
Märtrite haudadest olid saanud kokkusaamispaigad, kus kristlased pidasid armulauda ja mälestasid oma pühakuid. Säilmetest oli saanud ainus kokkupuutepunkt pühaku ja inimese vahel. Väga levinud olid lood imetegevatest reliikviatest, mis tegid inimesi terveks ja paremaks. „Ja Jumal tegi iseäralikke vägevaid tegusid Pauluse käte läbi, nii et ka tema naha pealt võetud higirätikud ja põllesid viidi haigete peale ja tõved lahkusid neist“ (Apostlite teod 19:11-12).
Reliikviate järgi oli suur nõudlus, nendega kaubitseti, neid varastati, ka võltsinguid püüti ehtsa pähe maha müüa. Kohad, kus reliikviaid hoiti olid pea alati suurejooneliselt kaunistatud. Veneetsia diplomaat 16 sajandil kirjeldab püha Thomas Becketi hauda järgmiselt: „Cantenbury peapiiskop , märter püha Thomase haud on uskumatult oivaline. Haud on hiigelsuur, kuid üleni kaetud puhtast kullast plaatidega; aga kulda on vaevalt näha, sest seda katavad hinnalised vääriskivid, nagu safiirid teemandid, rubiinid ja smaragdid; kuhu silm ka ei vaataks, ikka märkate midagi veel kaunimat.“ Usu nimel võeti ette palverännakuid kohtadesse, kus asusid mingi pühaku reliikviad. Keskaegses kristlikus maailmas olid kuulsad palverändurite teed, mille ääres asus palju kohalikke pühamuid, kuhu mehed ja naised siirdusid usus, et tegelik kontakt õndsate kadunute säilmetega kinnitab nende vaimulikku heaolu.
Samas hakkas ettekujutus pühakutest alates 12. sajandist aeglaselt muutuma seoses läänemaailma kultuuriliste ja religioossete arenguga. Reliikviate kultuse kõrval, mis ei vaibunud enne reformatsiooni, hakati eriti Vahemere maades ka rohkem austama isikuid, kes veel elasid. Pühak ei tähendanud enam suurte privileegidega surnut . Inimene, kes tihti pärines eliidi seast, katkestanud perekondlikud ja majanduslikud sidemed, pühendanud end usule , äratas kahtlemata aukartust. Tema eluviis, „ ebainimlikkus “ ja tugev usk tolleaegses kontekstis pakkus oma kohal olemisega teistele turvatunnet. Nad olid, elus või surnud, usklikele pühadus, mis ei sõltunud vaimulike vahendusest; kaaslased, kelle eestkostele ja abile võis loota .
Igapäevaselt hakati konkreetseid pühakuid seostama teatud eesmärkide, kohtade või ametitega . See oli seotud nende väidetavate tegude või ka viisil kuidas nad surid. Püha Fiachrius nägi, et rahvast tuli tema juurde nii palju, et elupaika oli vaja suuremaks teha, ta rajas ka aia, kus kasvatas taimi, millest suppi keeta ja vaestele pakkuda. Nii sai temast aednike kaitsepühak. Apostel püha Bartolomeus olevat elusalt nülitud, temast sai kõigi nahatöötlejate, sealhulgas ka parkalite ja kindavalmistajate kaitsepühak.
Enamikule keskaja inimestest oli pühak justkui kaaslane, keda paluda ja loota eestkostet Jumala ees. Seda tuttavlikkust, millega igapäevases elus Jumalaga suheldi, tuleb vaadelda kahest küljest. Osalt oli see usu tingimatu kindlus ja otsesus. Samas, kui see tuttavlikkus oli kord juba kommetesse juurdunud, oli oht, et kultus võis muutuda profaanseks ja banaliseeruda. Kui ühelt poolt iga tavalise elu toiming omandas pühadel hetkedel kõrgema pühitsuse, siis teiselt poolt jäi pühadus tänu oma lahutamatule segunemisele argieluga pidevalt argisuse valda. Mõned nägid selles juba tol ajal kristliku universalismi allakäigu märki.
Samas on tõsi, et see sakraalse ja profaanse, poliitilise ja religioosse tihe ühtepõimumine aitas pühakute kultusel Itaalias, Prantsusmaal ning Ibeeria poolsaarel pikki sajandeid säilida ja levida . Alpidest põhja pool, kus pühakute kultus oli säilitanud liturgilisema ja traditsioonilisema kuju, oli protestantismil lihtsam peatada neid uskumusi ja tavasid. Siiski peegeldas pühakute kultus keskaegse inimese arusaama inimlikust täiusest. Pühak juhib tähelepanu sellele, mille maailm on hüljanud. Iga põlvkond otsib instinktiivselt oma pühakut, ja tema pole see, mida inimesed tahavad, vaid see, mida nad vajavad.
Kasutatud kirjandus:
McMahon, M. 2008. Pühakud: kunst , ajalugu ilmutused. Tallinn: Varrak .
Huizinga, J. 2007. Keskaja sügis. Tallinn: Varrak.
Le Goff , J ( koostaja ). 2002. Keskaja inimene. Tallinn: Avita .
Gurevitš, A. 1992. Keskaja inimese maailmapilt. Tallinn: Kunst .