"Ilu ja inetus keskajal" (0)

„Ilu ja inetus keskajal „
Kursuse jooksul oleme läbivaadanud keskaja kirjanduse põhimõtteid Prantsusmaa, Hispaania ja Itaalia näitel. Käsitlesime trubaduuride luulet, rüütliromaane ja erinevai tuntuid teoseid. Tänaseks teemaks on ilu ja inetus läbi keskaegse kirjanduse. Selleks, et analüüsida seda tuleb esiteks defineerida neid samu „ilu“ ja „inetust“. Ilu ja inetus kuuluvad lahutamatult kokku. Eri aegadel on püüdud ilu täpsemalt kirjeldada ja ei jõudnud ühe ja sama variandini. Inetuse defineerimisega ei ole nii palju probleeme. Inetust võib kirjeldada kui ilu vastandust, kuid vastupidi ei saa öelda. Ilu puhul me analüüsime, võtame kokku , inetuse puhul aga klassifitseerime ja loendame.
Räägitakse,et ilu on vaataja silmades, ja Eco on sellest tõdemusest teinud oma teose nurgakivi. Umberto Eco defineerib ilu eelkõige nagu nähtust, mida me naudime sellisena, nagu ta on. Ilusat imetletakse, ent ei ihaleta. Nagu juba mainitud Ilu ja inetus kuuluvad kokku, ilu ei ole eraldi absoluutne kategooria ning kindlasti vajab vastandpaari ehk siis inetust. Umberto Eco eristab iseenesest inetust ja formaalset inetust, samuti ka nende kunstilist kujutamist ehk siis maale, skulptuure jt. Inetuse kunstilise kujutamisega on seotud hulk paradokse. Kunstis on täiesti mõeldav kujutada inetut ilusalt, sest nagu rõhutab Kant , tähendab ilu kunstis «asja kujutamist ilusal viisil».Sellest tuleneb Bonaventura seisukoht on see, et ka kuradit võib kujutada ilusalt: «Nii peetakse Saatana pilti ilusaks, kui see kujutab õnnestunult Saatana inetust ja on seega õigupoolest inetu» (lk 133).
Vaatame lähedamalt ilu ja inetust välimuse kontekstis. Keskajal inetu ja hirmus väljanägemine võis näiteks naisele tuua õnnetusi. Vanasti oli selline komme, põletada naisi külade kaupa ainult seepärast, et neid peeti inetuks/hirmsateks. Ehk siis välimuse tõttu kannatasid põhiliselt naised. Väline ilu on väga subjektiivne ja selle mõistmine möödub läbi aegade. Vanasti vaadati naisi, kellel olid võimalikult jämedad sääred, see näitas töökust. Agarad taluperenaised kandsid lausa mitut paari sukkpükse, et teha end meestele ahvatlevamaks. Nüüd, tänapäeval, on kaunidus saanud hoopis vastupidise tähenduse. Pigem on hakatud hindama kõhnust, mitte vormikust. Mehe ilukanoonid ei ole väga muutunud. Mehe peale vaadates peab tekkima tunne, et ta kaitseb sind ja on nagu „kivist müür“.
Samuti on ilu ka kultuuriline nähtus. Nii ilu kui inetuse kaanonid on kultuurist kultuuri kandudes kohavahetusi ette võtnud. Umberto Eco rõhutab, et nii ilu kui inetus on kokkuleppelised kultuurinähtused ja mingit universaalset «ilu» ega «inetust» ei saa olla. Kõik sõltub kontekstist ja situatsioonist.
Ilu ja inetus ongi väga suhtelised mõisted ,mis on sügaval inimese väärtustes kinni. See mis ühele on imekaunis teisele on tavaline ,kui mitte inetu. See on ka maitse asi. Populaarne on ütlemus: „ilu peitub sees ja kes tahab selle leida ,see ka leiab.“
Keskajal käsitleti ilu kui Jumala atribuuti. Ja ilu mõiste oli laiem ning algas vaimsest ilust , harmooniast ja metafüüslisest kiirgusest. Eristati välist ja sisemist ilu. “Kehaline ilu on mööduv nagu kevadine õitsemine, “ ütles Boezius. “Kus on möödunud päevade lumi?” küsib Francois Villon “Ballaadis möödunud aegade daamidest.” Trubaduuride luules ilu ja armastust võrreldatakse loodusega (nt teoses nimega Lanquan li jorn son lonc e may). Hispaania kirjanduses on rõhutatud ilusõna reetlikus.Välimus ei olnud kõige olulisem. Tavaliselt kirjeldatakse armastust ilusate sõnadega/väljenditega, kuid see ei ole alatai sama „ilus“ kuidas seda kirjeldatakse. Samuti hispaania luules käsitletakse naise ilu pettimse põhjusena , ilusate sõnadega pettimist. Itaalia osas arutasime teemal „Kas ilu on objektiivne või subjektiive?“ Jõudsime selliste huvitavate mõisteteni: * Kui kõik asjad on ilusad siis Jumal on ilus. *Ilusad asjad on need mis osalevad ilus. *Itaalia kirjanduses ja luules naisest tavaliselt tehti inglit (välimuse ja iseloomu poolest) *
Ilu religioon ei olnud eraldatud religioonist üldse. Alles XVII sajandil tekib “ neetud ilu” mõiste. Keskajal ei saanud ilu olla saatanlik.
Tänapäeval on ilu ja inetuse standardid muutunud. Lihtsamalt öeldes, ilu – need objektid ja nähtused, mis on meeldivad meie nägemise, kuulmise ja teiste meeltele.
____________________________________________________________________________________
Kasutatud allikad:
http://m.postimees.ee/section/129/52955
https://annaabi.ee/Jumalaema-kirik-pariisis-ilu-ja-inetus-m6457.html
http://www.via.ee/content/article/ilu-ja-elu
11,01, 2017
Žirmunski : Keskaja kirjanduse tekkimises ja arenemises on määravaks kolme põhifaktori vastastikused mõjutused: rahvaluule traditsioonid, antiikmaailma kultuuri mõju ja ristiusk (lk 7).
Lk 65 Hispaania kangelas laulud. Hispaania rahvaeepikas kajastub maa omapärane ajalugu varasel keskajal. Poliitilised sündmused ja vastuolud leidsid laialdast kajastumist ka hispaania kangelaslauludes, kus kolmeks peamiseks teemaks on: 1) võitlus mauride vastu, mille eesmärgiks on kodumaa taasvabastamine; 2) feodaaltülid, mida kujutatakse suurima õnnetusena tervele maale, moraalnormide rikkumisena ja kodumaa reetmisena; 3) võitlus Kastiilia vabaduse eest, edasi aga juba võitlus esikoha pärast poliitilises elus, mida peetakse mauride lõpliku purustamise eeltingimuseks ja kogu Hispaania rahvusliku ning poliitilise ühendamise aluseks. Paljudes lauludes ei esine need teemad eraldi, vaid tihedas omavahelises seoses. Lähtekohaks on lühikesed episoodilised lüro-eepilised laulud ja kirjanduslikult vormistamata suulised pärimused, mis tekkisid väejuhtide kaaskondades ning muutusid kiiresti rahva ühisvaraks. Hispaania kangelaslaulud koosnevad ebaühtlase pikkusega stroofidest, mida ühend avad assonantsriimid. On kirjutatud ebakorrapärases värsimõõdus, kusjuures silpide arv värsis kõikub 8 ja 16 vahel. Kuiv ja asjalik esindusviis. Hispaania rahvaeepika tippsaavutuseks on Laul minu Cidist. Lk 67-71.
Keskaja sügis :
II Iha ilusama elu järele. Iga aeg igatseb ilusama maailma järele. Ja keskaeg ei ole erand . Keskaja lõpul on elu põhitooniks mõru raskemeelsus. Asjad, mis võivad elust naudingu teha, jäävad ikka samaks. Nii tänapäeval kui varem on nendeks kirjandus, muusika, kujutav kunst , reisimine , looduse nautimine, sport, mood, ühiskondlik edevus ja meeltejoovastus.
IV Armastuse vormid 119: Antiigaeg oli laulnud armastuse igatsusest ja valudest.Antiikaja kurva lõpuga armuloos ei loonud meeleolu rahuldamata iha, vaid juba ühinenud armastajate dramaatiline lahutamine surma poolt (Cephaluse ja Procrise , Pyramuse ja Thisbe juhtumil). Kurbustunne ei asunud erootilises rahuldamatuses, vaid nurkas saatuses. Alles trubaduuride kurtuaasses armastuses on peaasjaks saanud rahuldamatus. Oli loodud erootiline mõttevorm, milles oli eetiline sisu, kuid samas ka loomulik armastus naiste vastu. Meelelisest armastusest arenes naiste teenimine . .....
Uus pööre. Dante ja dolce stil nuovo jõudsid äärmuseni. Petrarca on kurtuaasse armastuse ideaali ja uue inspiratsiooni vahel. Erootilise mõtte areng kurtuaasse luul kõrgõitsengust alates ei kulgnenud seal lihtsalt..... Mitte ühelgi teisel ajal pole ilmaliku kultuuri ideaal nii tihedalt kokku sulanud naiste armastamise ideaaliga kui 12. –15. Sajandini. Erootilise eluvaate võib panna ühele joonele samaaegse skolastikaga.
Armuvormide kirevas mitmekesisuses keskendus püüd eluilu järele. Iga ilus asi, kas või lill, heli või muu võis aidata kaasa armastuse eluvormi ehitamisele. Armastuse stiliseerimine . Erootilised stiilid võistlevad või segunevad omavahel. 120-121.
123 Kiriklikke väljendeid kasutati seksuaalsuse tähistamiseks keskajal ebatavalise otsekohesusega. Rafineeritu arusaamas aga aeneb kiriklik-erootiline allegooria omaette kirjandusvormiks. Kogu see žanr , mida rohmakas vaim kaldub kergesti pidama erootiliseks naturalismiks, see žanr, kus mehed pole kunagi väsinud ja naised on alati valmis, on niisama hästi kui õilsaim kurtuaasne armastuski romantiline fiksioon. Tegelikkus oli igal ajal halvem , kui seda nägi rafineeritud kirjanduslik armastusideaal, kuid ometi ka puhtam ja kombelisem, kui seda kujutas erootika , mida tavaliselt naturalistlikuks peetakse.
125 Eluvormiks ja eluehteks võib olla vahendatud erootika, mille teemaks on rahulduse võimalikkus, õnne tõotus, iha õnne järele, õnne lähenemine. ...................
file:///C:/ Users /Viktoria/Downloads/Dialnet-DeFormaEtVirtuteUnaAproximacionAlConceptoDeBelleza-3645001.pdf
Keskaja inimese jaok ilu on eeldus, mis avaldub kõikide esluaaspektides, olles jumaliku looduse ilu väljendus. Ilu mõiste esineb kõikides inimkonna ajaloo valdkondades.
Во время Средневековья, он присутствует в особым образом, в жизни людей, и в их духовности и мировоззрения, так что мы можем рассматривать его в качестве одного из основополагающих элементов этой культуры.
Inimeste jaoks, telesnostj on hinge peegeldus , seepärast nad üritavad realiseerida need preimushestva, kotirye oli nendele loodusega antud.
Eco arvamusest on ilu tihedalt seotud headusega.
Üks olulistest tegelastest keskaja romaaniest on teenijad, noored neiud , kes esindavad naise ikooni: moraalseid püüdlusi ühiskonnas ja teiselt poolt on pilt süütuse embleemist.
http://hompi.sogang.ac.kr/anthony/Love.ht m
Trubaduurid esimestena hakkasid kirjutama luulet, kus mees alandab ennast naise ees, et ta armastab tugeva imetusega. Nendes luuletustes mees pakkub ennast nagu naise teenijana, elada tema pärast. Asi pole abielus, kuna sageli see naine on juba abielus. Siis kõik Euroopa riigid hakkasid kirjutama suhetest naise ja mehe vahel. Naise ilul oli selline võim, et see võis tuua mehele kas surma või elu, sõltuvalt naise vastusest (positiivne või negatiivne).
Kõige hämmastavam on parodoksaalne terminoloogia ; luuletaja nagu naudiks oma õnnetuse väljendamist. Armastus on nii suurepärane, et isegi kõik pettuused, mis tulevad sotsiaalsest ebavõrdlusest ja võimatus koos olla ei saa seda tunnet nõrgendada. Valu kasutatakse psühholoogilise relvana,et naine annaks mehele alla.
Dante .
Armastuse kogemus mediteeris autobiograafilisi tekste ja luulet, mis moodustasid Dante La Vita Nuova algab naise vaatest.Erinevalt romansidest mees ei ole siin sõdur ning on oma füüsilise soovi kontrolli all. Naise nägemine mõjub mehele nagu haigus: ta ei saa rääkida, ta muutub kahvatuks ja peaaegu minestab. Selline distants mis tähistab nende suhteid on selline, et tema soov on kuulda Beatricet teda teervitades: Salute (mis tähendab pääset).Siis ta kirjutab luulet tema kiituseks:
So long a time has Love kept me a slave
And in his lordship fully seasoned me
That even though at first I felt him harsh,
Now tender is his power in my heart.
But when he takes my strength away from me
So that my spirits seem to run away,
My fainting soul then feels overcome1 And my face is drained of all its colour ,
For in me Love is working up such power
He makes my spirits rant and wander off
That rushing out they call1 My Lady , begging her to grant me grace.
This happens every time she sees me
and I am humbled more than you'll believe.
See lõpetamata luuletus on Vita Nuova keskel, enne neid luuletusi,mis olid tema armastuse kasvust ja pärast neid luuletusi, milles ta jõuab arusaamani, et surnus Beatrice on isegi suurem armastus mis viib ta hinge uude ellu taeva nägemuses.
Petrarca.
Kirjutas kõige detailse Laura kirjelduse Virgil käsikirjas, kuhu ta pani vaid oma lähedaste surmasid kirja:“ Laura... esimest kogda ilmus minu silmis mu noorises, aastal 1327, aprilli kuuendal päeval St Clare in Avignon kirikus ning samas linnas ja samuti kuuendal aprilli päeval samal ajal, vaid 1348 aastal ta elu oli kadunud päevavalguses.“ Petrarca Rime koosneb 267 armastusluulest , kud peamiseks teemaks ei ole Laura, vaid armastatava meel.