Jaapani toidud (3)

Jaapani toidud
PPK
8.a
Sisukord
Jaapani toidukultuur 3
Mitmekesisus ja spetsialiseerumine 4
Toiduvalmistamine ja sööginõud 4
Etikett , esteetika ja filosoofia 5
Joogid 6
Mitmekesisus ja looduslähedus 6
Toitude serveerimine 7
Jaapani toitude põhimaitsed 7
Igapäevaseid kulinaarseid mõisteid 8
Miso ja tofu 8
Riis , oad ja vetikad 9
Sushi 10
Tempura 10
Fakte Jaapani köögist 11
Retsept 12
Kokkuvõte 13
Kasutatud materjalid 13
Jaapani toidukultuur
Köögikunst on Jaapanis suur kunst . Iga toidulaud peab pakkuma silmarõõmu ning menüü-gi koostatakse selliselt , et eri toiduainete maitsed ja värvid harmoneeruksid lauale kantult kaunilt. Selles suhtes on jaapani köök maailmas üks tähelepanuväärsemaid. See on iidne , ajalooline, auväärne köök, milles maksimaalne rõhk pannakse toitude valmistamisele, minimaalne keeduajale, et värske toiduaine aroom ja maitse säiliksid peaaegu täiuslikult.
Jaapani elustiili juurde käib lihtne ja tervislik toit. Toiduvalmistajad on läbi aegade teinud riisist, ubadest ja merevetikatest imelisi roogi. Ja seda teevad tänapäevalgi. Riis on toidu selgroog ning just miso- supp on see toit, mis võimaldab oma oskusi näidata.
Jaapani roogi maitsestatakse tagasihoidlikult, et säiliks nende ainuomane maitse. Eelistatakse kohalikku värsket hooajatoorainet, kuid ka konservtoiduainete abil saab luua magusate, soolaste ja hapukate maitsete vahel põnevaid kontraste.
Traditsioonilise Jaapani köögi juurde kuulub kala, mida serveeritakse keedetuna, suitsutatult või kuivatatult, kuid kõige sagedamini siiski toorelt . Need eurooplased , kes on harjunud sööma suitsuräime, tunnevad end kindlasti koduselt, kui neile Jaapani hommikusöögikandikul pakutakse nii kuivatatud kui ka grillitud kala. Millisel aastaajal mingi kala maitseb kõige paremini ja milliseid palakesi mingist kalast valida, teab iga Jaapani kokk imehästi. Isegi lihtne puljong kuivatatud tuunikalahelvestest, veest ja vetikatest võib pakkuda elegantse maitseelamuse.
Alles riigipiiride avamise järel 19.sajandi teisel poolel hakati pärast 1000 aastat domineerinud taimetoitlust ametlikult aktsepteerima ka lihatoite. Siis kuulutas isegi keiser , et on oma lauale liha tellinud. Seoses Jaapani eduga tööstus- ja kaubandusmaana on kasvanud tema rikkus, aga ka jaapanlaste uudishimu üha mitmekesisema toidu vastu. Hapendatud tšillimaitseline Hiina kapsas , karriga maitsestatud toidud, paneeritud šnitsel ja majonees on vaid mõned näited Jaapanisse “imporditud” toitudest, mis on mõningase japaniseerimise järel muutunud väga populaarseks. Ka õlu, viski ja vein on tehtud oskuslikult Jaapani köögi osaks.
Tänapäeval on teed joovas Jaapanis täiesti võimalik rõõmustada ka kohvisõpra. Kõige muljetavaldavam on ühe Tokyo suure kaubamaja kohvibaar, kust võib leida kogu maailma kohvisortimendi, liigitatuna aroomi ja hinnataseme järgi. Kuid üsna jahmatav on seegi, kui saad suvalise karastusjookide automaadi juurde mines, raha sisse lastes ja Jamaica Blue Mountain kirjaga nupule vajutades tassikese üht maailma kalleimat ja parimat kohvi.
Mitmekesisus ja spetsialiseerumine
Jaapanis on tohutu hulk erineva profiiliga restorane ja söögikohti, mille virvarris pole lihtne orienteeruda. Kuigi paljude restoranide sissepääsu kohalt ripub lahtioleku märgiks alla pikk jäikadest riidesiiludest silt , ei aita seegi palju. Kui restoran pole lisaks sildile välja riputanud ka näiteks neoontorudest krabi või kala või pannud aknale oma roogade plastmudeleid, peab asjatundmatu külastaja selguse saamiseks kiikama sildi taha. Menüüst saab aga aimu läbi sushikioskite ja teiste kiirtoidukohtade suurte tänavapoolsete akende . Tänavaäärsetel lettidel küpsetatakse aga kõigi slime all valget peakapsast nii, et see meenutab samal ajal nii pannkooki kui ka kartulirösti.
Euroopa grillrestoranide asemel on Jaapanis söögikohad, mis on keskendunud ainult kanavarda, paneeritud sealihašnitsli või kliendi silme all praetava paksu biifsteegi valmistamisele. Meie mõistes kalarestoraniks tuleb pidada jaapanlaste unagi -ya’d (angerjarestorani) või ülipeent söögikohta, kus pakutakse fugu’t, mürgise kerakala eriti hoolikalt töödeldud liha, ning loomulikult ka toore kala restorani või sushibaari. Isegi taimetoidurestoran pole sageli üksnes taimetoidule spetsialiseerunud. Väikestes tänavale avatud toidukohtades saab tellida traditsioonilisi kapsapannkooke okonomiyaki’t. Suurepärast taimetoitu pakuvad templirestoranid ning kes suudab leppida ultrakergete maitsetega, lasku aga hea maitsta .
Hoogustunud reisimine ja huvi teiste maade köökide vastu rikastab ka jaapanlaste toidulauda, kõik võõrapärane kohandatakse vaid nende maitsete ja harjumustega. Magushapu Hiina kapsas Kim Chi, magus majonees ja teriyakikastmega burger McDonald’sis on just sellised tulnukad .
Toiduvalmistamine ja sööginõud
Põhjamaalasel on üsna lihtne hakata Jaapani toitu valmistama. Tüüpiline Jaapani roog tehakse võimaluse korral hooajatoorainetest ja valitakse välja vastavalt sellele, mis puhul seda pakutakse. Toidu serveerimine paistab Lääne inimesele sageli väga stiilne, kuid pole mitte kunagi ülepakutud. Näiteks tüüpilise Jaapani traditsiooni kohaselt pannakse lauale hoolikalt valitud, erineva kuju ja suurusega kausse ja vaagnaid. Mõnikord on põhirõhk toidupalade hulgal ja kujul: kandilised palad serveeritakse enamasti ümaratel alustel ja ümmargused palad kandilistel. Jaapanis soositakse asümmeetriat, mis sobib hästi kokku jaapanlaste armastusega paaritute arvude vastu.
Jaapani kokk kasutab paljusid köögimasinaid, muuhulgas ka puu- ja köögiviljade lõikamiseks. Ka hobi korras söögitegija suudab lõikamismasinaid kiiresti kasutama õppida ja muutub seeläbi peaaegu sõltumatuks kõige muljetavaldavamast, aga ühtlasi kõige kardetavamast töövahendist – Jaapani noast, mis pärineb samuraide mõõgast. Hoolimata sellest, kuidas lõigata, on oluline tulemus.
Koostisosade vorm ei mõjuta mitte üksnes toidu väljanägemist, vaid ka selle valmistamist.
Frititud toidu tempura puhul on oluline, et tükid lõigataks sellise kuju ja suurusega, et need jõuaksid piisavalt, kuid mitte liialt küpseda. Oluline on toidu konsistents ning see, kuidas toit “ suus tundub”.
Köögimasinatest kõige kasutatavam on ilmselt taimeri ja ülekuumenemiskaitsega riisikeetja, tänu millele on võimalik riisi ka varem valmis teha.
Silmailuks lisatakse värve, kus iganes võimalik. Kui meie oleme harjunud rohelise salatilehe või küpse punase tomatiga taldrikul , avardab jaapanlane värviskaalat ning lisab rohelisele ja punasele meeleldi ka valget (riis), kollast ( omlett , marineeritud rõigas) ja musta (vetikad).
Etikett, esteetika ja filosoofia
Söömistavades on meil mitmeid ühiseid arusaamu. Põhjamaalane asetab noad- kahvlid taldrikule, kui ta parajasti ei söö. Jaapanlane ei jäta samuti toidupulki riisi sisse seisma. Me väldime kartulite kastmega ülevalamist, samamoodi ei vala jaapanlane sojakastet riisile. Kuid erinevalt meist söövad jaapanlased magedat riisi. Meie oleme harjunud sööma metallist söögiriistadega, jaapanlane aga puupulkadega. Erinev viis suppi süüa tekitab suus erineva tunde. Supilusikaga saab laual asetsevast taldrikust lihtsalt väikese ja mitte eriti kuuma suutäie peenekslõigatud koostisosadega suppi. Jaapanlaste jaoks, kes söövad suppi pulkadega väikestest kausikestest, on loomulik hoida kaussi lõua juures. Tahked koostisosad õngitsetakse leeme seest välja ja pistetakse suhu pulkadega. Siis võetakse veidi luristades – et mitte suud kõrvetada – lonks leent peale.
Jaapani toit maitseb meiegi mõistes harmooniliselt: me tunneme tasakaalu magusa ja soolase , võib-olla ka terava, hapuka ja kibeda vahel. Kuid on veel üks põhiline maitsekomponent, mida me viimaks Lääneski eristama oleme hakanud. See on umami ja seda kutsutakse mõnikord viiendaks maitseks. See hõrk täidlane maitse, mida on rikkalikult näiteks kuivatatud tomatites ja laagerdunud juustus . Küllap seepärast kasutataksegi nii kuivatatud tomateid kui ka parmesani juustu Läänes maitseainena. Keemiliselt puhast umami maitset tuntakse (mono)naatriumglutamaadina (lühendatult MSG), mida leidub muuhulgas aroomisoolas.
Omaette väärtus on lõunarahu. Jaapanlaste vaatevinklist peab söögiaeg olema oodatud paus ka kõige rutlikumas igapäevaelus. Ja veelgi enam – lausa soovitatav on argielu asemel keskenduda vaid toidule. Toit peab virgutama oma mitmekesisuse, mitte hulgaga . Isegi Jaapani zen-budistliku kloostri askeetlikud mungad suhtuvad oma kokast vennasse tema söögitegemisoskuste tõttu erilise austusega.
Joogid
Jaapani toidu kõrvale sobib suurepäraselt kuiv hele õlu või tavaline roheline tee (millele võib lisada röstitud riisiteri). Sobib ka lihtsalt vesi. Toidu soolased ja kergelt magusad maitsed tulevad paremini esile mitte punase vaid koos valge veiniga ning ka riisiveini sake’ga. Jaapanlaste arvates tuleb riisiveini juua enne riisiroa serveerimist. Soojalt juuakse sake’t vaid erandjuhul, ja siis ka ainult madalamakvaliteedilist. Jaapani toidu juurde sobib ka pehme veega lahjendatud viski.
Igapäevaelus juuakse nii enne kui ka pärast sööki suhkruta rohelist teed. Jaapanlaste pikka eluiga silmas pidades võib järeldada, et tee on igati tervislik jook .
Mitmekesisus ja looduslähedus
Jaapani köögile on iseloomulik äärmine mitmekesisus. Looduse rikkalikest andidest kasutatakse kõike, millel on toiteväärtus. Söögilauale asetatakse hulk kunstipäraselt seatud väikseid portsjoneid, mis kõik omavahel sobivad. Isegi toidunõud on käibel aastaaegade järgi – suvel eelistatakse portselani, talvel on aurav ja lõhnav roog keraamilistes või musta lakiga kaetud nõudes. Toiduainete mitemekesisus ja nende oskuslik kombineerimine toiteväärtuse alusel on teinud võimalikuks, et Jaapan on üks pikima keskmise elueaga riik.
Võrreldes Hiina küllaltki rafineeritud köögiga, on Jaapani köök looduslähedasem. Vähem kasutatakse rasva ja kastmeid , kuid palju kala ja muid mereande, samuti mitut liiki kõrge toiteväärtusega vetikaid nii värskelt kui ka kuivatatult. Üldse kõike söödavat, mida pakub meri.
Söödavaid merekalu loendatakse üle 60 liigi, jõgede ja tiikide kalu on 12 liiki.
Üks kaladest – fugu – on väga mürgine, ning surmab inimese päästmatult. Ometi seda süüakse, sest tema liha pidavat olema midagi väga haruldast. Selle kala valmistamiseks restoranides on erikoolitusega inimesed, kes oskavad eemaldada kala mürginääret. Ometi võib iga inimene eksida ja mõnigi superrikas külastaja (tegemist on nimelt ülikalli roaga) on kaotanud elu (1947. aastal oli kalamürki surnuid 470).
Erilise aktsendi annavad jaapani roogadele sojatooted – sojakaste ja sojakohupiim.
Suhtumine loodusesse on religioosne, austatakse võrdselt nii loodust kui ka looduse ande.
Toitude serveerimine
Juba toiduainete ettevalmistamisel mõeldakse laua ilule: tükeldatakse äärmiselt ühtlaselt, ettevalmistatud toiduained hoitakse ainult vähe aega.
Valmis toidud valmistatakse lõplikult alles söögilauas, kuumutades neid lauale asetatud nõudes. Eriti praetud toite ei tehta iialgi liiga vara valmis, vaid praetakse laual. Ettevalmistatud toiduained asetakse lauale eraldi kaussidesse, segatakse pärast kuumutamise või süüäkse eraldi. Kastmeid serveeritakse harva: toit peab olema nii puhta maitsega, et kaste seda ainult segaks. Supid on selge, läbipaistva leemega.
Toidu serveerimisel olulisem on vaikne, madalate laudadega sisustatud ruum, kaunistatud aastaaja kohaselt lillede, okste ja piltidega. Toole ei ole, inimesed põlvitavad või istuvad ristatud jalgadega madalatel patjadel. Sageli asetatakse iga inimese ette eraldi väike lakeeritud lauake. Aukohal istuval külalisel on ilusam vaade: kas aknast aeda või lilledele. Süüakse väikestest kaussidest. Vedelik juuakse üle kausiserva, tükeltatud toiduained süüakse väikeste kergete, ainult üks kord kasutatavate puupulkadega. Lauale pannakse valmis õhukestes paberiümbristes söögipulgad ja riisi ettevõtmiseks kasutatav lai lühike puumõla. Enne sööki antakse igale külalisele tihedalt kokkurullitud väike kuuma veega niisutatud käterätik käte ja näo pühkimiseks. Sööginõud koos toiduga tuuakse lauale hiljem.
Söögikord võib koosneda ainult ühest roast, kuid pidulikul juhul pakutakse kuni 12 rooga: selge supp, toores kala, salat , röstitud kala. Keedetud toit ( kana ), äädikaga salat, aurutatud toit (muna), riis, segasalat , seened, bambusekasvud, puuvili . Magustoite ei valmistata.
Jaapani toitude põhimaitsed
Jaapani toitudes valitseb põhimaitsete tasakaal, mis saavutatakse järgmiste toiduainetega.
SOOLANE: lisaks soolale soja ja mingil määral ka miso- pasta .
MAGUS: peale suhkru ka mirin – magus riisivein toidu valmistamiseks.
HAPU: Jaapani riisiäädikas, tsitruselised või sidruni -apelsini-greibimahla segu.
KIBE: rõigas, sidrunikoor.
TÄIDLANE-HÕRK (seda iseloomustab jaapanikeelne sõna umami, mida võiks tõlkida “tahan-veel-tunne”): MSG, kuivatatud toiduained, sojakaste.
Vahel võib mõne põhimaitsekomponendi asendada teisega , kuid mitte kõik neist ei ole asendatavad .
Igapäevaseid kulinaarseid mõisteid
Sunamono – salat, marinaad.
Dashi – puljong, supp.
Nimono – keedetud toit.
Yakimono – hautatud toit.
Agemono – praetud toit.
Mushimono – aurutatud toit.
Sukiyaki – sojakastmes koos köögiviljade ja muude lisanditega keedetud supp.
Takeo – bambusevõrsed, mis peavad olema noored, õrnad, mitte üle 10 cm pikad.
Neid kasutatakse suppides ja hautistes. Maitselt meenutavad artišokki.
Daikon – 30-40 cm pikkune valge juur , rõigas. Maheda maitsega, süüakse toorelt.
Renkon – lootosejuur.
Siitake – Jaapanis kasvav seeneliik.
Udon – laiad nisujahust nuudlid .
Soba – tatrajahust nuudlid või spagetid.
Konnyaku – teatud vetika juuremugulatest valmistatud pasta.
Maki-sushi – sushirullid.
Miso – fermenteeritud sojaubadest pasta.
Nori – küpsetatud merevetikas.
Sake – riisivein.
Tempura – praetud kala või aedviljad tainas .
Tofu – soja-kohupiim.
Wasabi – roheline mädarõigas.
Taiyaki – kalakujuline, punase oa pastaga täidetud kook .
Miso ja tofu
Miso on sojaubadest tehtud pasta, mis võib sisaldada ka riisi ja odratangu. Miso valmistamisel on kõige olulisem osa mitmesugustel kääritamismenetlustel, mis annavad miso’le erineva maitse ja mitmeid värvinüansse, alates hallikasvalgest kuni punakani või šokolaadipruunini. Miso’t lisatakse nii mahedatele puljongiekstraktidele ja suppidele kui ka kreemidele. Ka traditsioonilist sojakastet tehakse kääritatud sojaubadest.
Sojaubade kääritamisel saadavast sojapiimast valmistatakse ka taimset juustu tofu’t. Selle maitse on tagasihoidlik ega meenuta peaaegu üldse juustu. Konsistents varieerub pehmest želeejast kõva, peaaegu lihataoliseni, sõltudes põhiliselt juustu veesisaldusest ning sellest, kas seda on frititud või mitte.
miso supp tofu
Miso’t ja tofu’t sisaldavast toidust saavad kõhu meeldivalt täis nii taimetoitlased kui ka need, kes armastavad liha süüa, sest miso’l on rikkalikult maitsenüansse ja tofu sisaldab rohkesti valku.
Riis, oad ja vetikad
Riis on enamasti valge. Parim on Jaapani ümarateraline riis, mida tuleb keeta väga hoolikalt, ilma soolata. Osa Jaapani riisitoodangust läheb ka riisiveini sake valmistamiseks.
Ube saab toiduks tarvitada mitmeti, neist tehakse ka maiustusi. Näiteks oakompvekid on 100% taimsest toorainest. Oakommid näevad küll ilusad välja, kuid nende maitsega peab enamik Lääne inimesi harjuma.
Erinevad vetikad aga annavad toidule soolasust ja mere rikkalikku maitset ning neid kasutatakse nagu köögivilju, kuid ka maitseainena. Jaapanlased ei söö mitte juhuslikult palju mererohelist, vetikatel on suurepärased tervistavad omadused –
nad aitavad vältida vähi ja südamehaiguste tekkimist ning saada võitu liigsöömisest. Vetikad sisaldavad suures koguses joodi.
riis taiyaki nori
Sushi
Sushi on tuntuim ja populaarseim jaapanlaste külm kalasuupiste, mida on osatud hinnata nii Ameerikas kui ka Lääne-Euroopas. Märkimist väärib sushide tervislikkus: 2-3 sushitükki annavad olenevalt kasutatud toorainest umbes 60-90 kcal. Pealegi on näiteks kalas palju mineraale , vitamiine ja kasulikke rasvhappeid; noris ehk merevetikatest kokku pressitud ja kuivatatud lehes aga ohtralt joodi. Jaapanlaste pikaealisus peitubki arvatavasti värskest toorainest valmistatud ja tasakaalustatud toidus.
Sushit serveeritakse koos marineeritud ingveriga, mis aitab suud eelnevast maitsest puhastada ning joogiks pakutakse rohelist teed. Üks põhjus on muidugi see, et maitsed harmoneeruvad omavahel, ent hoopis tähtsam on, et eelmainitud komponendid aitavad ka toitu paremini seedida.
Sushit süüakse nii pulkadega kui ka käte vahel, mõlemad variandid on levinud (ka jaapanlaste endi seas). Enne sööma hakkamist tõstetakse sushile õhuke viil marineeritud ingverit ning seejärel kastetakse sushit enne iga hammustamist sojakastmesse, mis annab sushile lõpliku maitselihvi. Veelgi omapärasema maitseelamuse saab, kui segada sojakastmesse wasabi e. jaapani mädarõigas ja seejärel kasta sushit iga kord sinna sisse.
 
maki sushi nigiri sushi
Tempura
Tempura on Jaapanis klassikaline taignas küpsetatud toit. Tegelikult on selline toiduvalmistamisviis pärit Portugalist , ent saanud endale jaapani toidukultuuris kindla koha, ei meenutata selle algset päritolu enam kuigi tihti. Tempurat saab valmistada pea igast lemmiktoiduainest (välja arvatud liha): baklazhaan, seened, krevetid , kala, brokkoli , magus kartul  jne. Toitu rullitakse kergelt Tempura jahus, kastetakse taignasse ja küpsetatakse seejärel õlis.
tempura
Fakte Jaapani köögist

• Jaapani köök on välja arenenud rangest lihtsusest. Ka tänapäeval on jaapani toidule omane pigem mõõdukus kui pillav väljapanek.
  
• Jaapanis on iga põhiroa aluseks keedetud riis, miso supp ja tsukemono (marineeritud köögiviljad).
  
• Täiendavad nõud serveeritakse vastavalt kättesaadavusele, aastaajale, antud roa valmimiseks kuluvale ajale jne.
  
• Jaapanlased ei liigita oma toitu põhikoostisosade järgi (näiteks köögiviljad, liha või kala), vaid valmistamise meetodi järgi.
  
• Toitu eristatakse kui grillitud, aurutatud, keedetud, praetud või konserveeritud.
  
• Jaapani söömaaega saab jagada kolmeks erinevaks osaks: sissejuhatus, põhiosa ja lõpetus.
  
• Sissejuhatus sisaldab eelrooga, suppe ja toorest kala (sashimi).

  
• Et võimaldada laia valikut, kasutatakse iga toiduvalmistamise stiili põhiosa valmistamiseks ainult ühe korra.
  
• Jaapani toidu esitlus on kunst, mis nõuab kokalt kujutlusvõimet ja loomingulisust.
  
• Sama tähtsad kui on lauanõud, on ka toidu garneerimine .
  
• Jaapanist on pärit ütlus, et kolmandiku roa väärtusest moodustab selle välimus.
  

Wakame - ehk merekapsasupp kooreta keedetud munaga
Serveeri wakamesuppi eel- või vaheroana.
3 inimesele -
6 dl vett
1 kanapuljongikuubik
¾ dl tofu’t
1 sl viilutatud porrulauku
½ sl merekapsapulbrit
½ tl seesamiõli
½ tl seesamisegu
Muna keetmiseks –
2 l vett
1 sl äädikat
1 tl soola
3 külma toorest muna
Serveerimiseks –
3 sügavat, umbes 2 ½ dl kaussi või suurt tassi.

• Keeda puljong valmis.
  

• Aja äädika ja soolaga maitsestatud munakeeduvesi keema .
  

• Löö üks muna korraga tassi ja vala ettevaatlikult tasasel tulle keevasse äädikavette.
  

• Lase umbes 2 ½ minutit keeda.
  

• Tõsta igasse kaussi üks muna.
  

• Lõika tofu 2x2 cm kuubikuteks ning jaota need koos porrulaugu ja merekapsaga kaussidesse.
  

• Vala kaussidesse ka puljong, lisa seesamiõli ja seesamiseemned.
  

Kokkuvõte
Jaapani köök on rikkalik. Iga toidulaud peab pakkuma silmarõõmu ning söögilauale asetatakse enamasti hulk kunstipäraselt seatud väikseid portsjoneid, mis kõik omavahel kokku sobivad. Jaapani köök on maailmas üks tähelepanuväärsemaid. See on iidne, ajalooline ning auväärne. Peamine rahvatoit on riis. Rohkesti süüakse ka ube ja herneid . Sojaoad on rasva- ja valguallikaks, samuti maitseaineks. Joogina ja maitseainena on levinud riisist destilleeritud vedelik (sake). Üldiselt maitsestatakse toite peamiselt sojakastmega, teiste maitseainete kasutamine on tagasihoidlik. Toiduained ning lauanõud valitakse ja koostataks sellistest värvides, seatakse nii harmooniliselt ja hoolikalt, et kaetud laud on lausa kunstilooming. Jaapani köögile on iseloomulik äärmine mitmekesisus. Looduse rikkalikest andidest kasutatakse kõike, millel on toiteväärtus.
Kasutatud materjalid
“Jaapani Toite” – Joakim Lundblad, Bruno Ehrs, Dag Hermelin
“Jaapani Köök” – Linda Petti
http://www.toidutare.ee/termin.php?id=599
http://www.peolahendused.ee/index.php?option=com_content&task=view&id=22&Itemid=46
http://budtest.no-ip.org/index.php?option=com_mtree&task=viewlink&link_id=1342&Itemid=2
http://www.kontiki.ee
Google Images
14