Gastronoomia ajalugu (0)

Tallinna teeninduskool
Allan 031K
GASTRONOOMIA AJALUGU
Kursusetöö
2012
Sisukord
Sissejuhatus 3
Toidu definitsioon 4
Toit suures plaanis 5
7
7
Toidu energeetika 8
Sibul 10
Rootsi köök 13
Islandi köök 14
Norra köök 14
Kasutatud kirjandus: 18

Sissejuhatus

Eesolev kursusetöö/referaat sisaldab endas gastronoomilisi tippsaavutusi ning selle ajalugu. Gastronoomia on mõistagi natuke ka ülepingutatud tähendusega. Nii nagu on rebasel toiduahel , milles ta viibib , siis on inimesed selle sildistanud selle gastronoomiaks. Seega inimene on toiduahela kõige suurem väärkasutaja , kuna me püüame võtta kõik ja teha see toiduks. Me suudame luua – üks peamisi asju ,mis eristab meid teistest imetajatest.
Gastronoomia kohta konkreetset ja lihtsat definitsiooni välja tuua on väga raske. Gastronoomia alla läheb absoluutselt kõik , mis puutub toitu. Alustades inimeste toitumisharjumustest , lõpetades eri riikide väljendusviisiga rahvuslikus köögis. Sellel teemal on niipalju nüansse ,et isegi ei tea kust alustada! Üritan selle töö vältel tuua välja filosoofilised ja ajaloolised punktid eri maade kokakunstist ja eluviisides. Töö esimeses osas võtan läbi toidus peituva filosoofia ja näited antiikajastust ning ka paleoliitilisest ( varasem kiviaeg )ajastust. Teises osas võtame läbi gastronoomia rolli erinevate maade traditsiooniliste köökide moodustumisel ning tegurdamisel. Kolmandas osas püüan võtta lühidalt ja arusaadavalt kokku tänapäeva modernsse gastonoomia ja maailmaköögi.

Toidu definitsioon

Toit on igasugune rasvadest, süsivesikutest, veest ja/või valkudest ning vitamiinidest koosnev aine, millest inimene või muud loomad saavad eluks vajalikke aineid (sealhulgas mineraalaineid ja vitamiine) ning energiat. Põllumajandusloomade toitu nimetatakse tavaliselt söödaks.
Euroopa Parlament ja Euroopa Nõukogu esitavad mõistele "toit" alljärgneva määratluse:
Mõiste "toit" tähendab töödeldud, osaliselt töödeldud või töötlemata ainet või toodet, mis on mõeldud inimestele tarvitamiseks või mille puhul põhjendatult eeldatakse, et seda tarvitavad inimesed.
Mõistega "toit" hõlmatakse joogid, närimiskumm ja muud ained, kaasa arvatud vesi, mis on tahtlikult lülitatud toidu koostisesse tootmise, valmistamise või töötlemise ajal. Mõiste hõlmab ka vett.
Mõiste "toit" alla ei kuulu:

• Sööt;
  
• Elusloomad, välja arvatud juhul, kui need on ette valmistatud turuleviimiseks inimtoiduna;
  
• Taimed enne saagikoristust;
  
• Ravimid ;
  
• Kosmeetikatooted;
  
• Tubakas ja tubakatooted;
  
• Narkootilised ja psühhotroopsed ained;
  
• Jääkproduktid ja saasteained .
  

Toit suures plaanis
Inimese toit võib olla taimset või loomset päritolu. Igal juhul on tegemist bioloogilise ressursiga ,milleta ükski elusolend hakkama ei saa. Eri toidud sisaldavad inimese organismile vajalikke toitaineid ja energiat erisugusel hulgal.
Taimset päritolu toiduained

• Köögiviljad
  
• Puuviljad
  
• Pähklid ja seemned
  
• Seened
  
• Teravili ja teraviljatooted
  
• Vürtsid
  
• Ürdid
  

Loomset päritolu toiduained

• Liha ja lihatooted
  
• Kala ja kalatooted
  
• Piimatooted
  

Vedelikud

• Alkohoolsed joogid
  
• Mahlad
  
• Vesi
  

Toit filosoofias

Tuleb tõdeda ,et toit on sinuga suhtleja. Ta imab endasse nii positiivseid kui negatiivseid emotsioone. See toit, mis on käinud käest kätte palju kordi , on reeglina nii reostatud, et ta esialgne väärtus(energia) ei pääse löögile.
Kõige rohkem reostab toitu inimeste kasumitaotlus. Kasuahnest kauplemisest jääb teadmine, et peteti nii ennast kui teist. See teadmine on stress . Mida rohkem läbib toit erinevaid „kasulikke” etappe, seda stressirohkemaks ehk mürgisemaks see muutub.
Näiteks protsessid ,mis muudavad toidu negatiivseks:
1. Talunik kempleb kokkuostjaga hinna pärast.
2. Kokkuostja kempleb edasimüüjatega.
3. Toidu töötleja ehk tööline kempleb oma palga pärast oma ülemusega.
4. Toidu töötleja näeb vaeva selleks, et toit oleks välimuselt ahvatlev . Selleks peab ta toidule lisama toiduvärve. Omahinna alandamiseks kasutatakse sünteetilisi aineid.
5. Selleks, et toitu saaks kaua müüa, peab seda töötlema säilitusainetega. Toit, mis on oma eluea ära elanud, närbub ja mädaneb. See on tema märguanne tema surmast ja vihje, et ta on inimesele söömiseks kõlbmatu. Säilitusainetega luuakse illusioon , et toit on elus.
6. Peaaegu maitsetu ehk olematu energiaga toit vajab selleks, et seda edukalt müüa, maitsetugevdajaid. Maitsetugevdajad ei tee toitu maitsvamaks, vaid teevad teie suus olevad maitseretseptorid ülitundlikuks, luues illusiooni toidu tugevast maitsest. Sellisel toidul lõhn praktiliselt puudub. Maitsetugevdaja E 621 lõhub teie silmanärve, tekitab psoriaasi, kahjustab maksa. Kui vaevute uurima , siis leiate, et enamus müügilolevatest liha- ja kalatoodetest on selle ainega töödeldud.
7. Toidu müüja kempleb oma palga pärast kaupluse omanikuga.
8. Kaasaegsed uued kauplused on ehitatud nii, et nende välispiirdeid koosnevad sünteetilisest soojustusest ja PVC plekist. Need materjalid ei lase energiat läbi. Tulemuseks on, et toit ei saa suhelda väliskeskkonnaga, ennast uuendada . Ta on kui ajast mahajäänu. Kõik selles hoones toimunu jääb selle hoone sisse (hoones looduslik energeetiline läbipuhutavus ehk looduse puhastav toime puudub) ja salvestub toidusse.
9. Kilesse pakendatud toit, kaasaarvatud plastpudelisse villitud joogid on sellest hetkest, kui need pakendatakse, juba ajast maha jäänud ehk energeetiliselt vananenud.
10. GMO ehk geneetiliselt muundatud taim. Iga taim sisaldab oma looduslikku energeetilist väärtust. Meie isu selle taime söömisest saab täis siis, kui oleme selle taime poolt pakutava energia kätte saanud. GMO taimed kasvatatakse vormiliselt suureks, energeetiline väärtus ehk sisu võrreldes muundamata taimega jääb kas samaks või langeb. GMO taimes on vormi ja sisu tasakaal rikutud. Et seda taime süües teie isu täidetud saaks, peab seda rohkem sööma kui muundamata taime. Tulemuseks on liigne kehakaal .

Toidu energeetika

Energeetika eksisteerib kõigi jaoks. Üks tuntumaid energiaid, mida kõik on kogenud, on armastus. Kes ei tahaks siis armastada ja olla armastatud ? Toidus sisalduva sobiva energiabuketi tunneb inimene ära selle järgi, kas tal on selle toidu söömiseks isu.
Isuga on ühed kummalised lood, sest vastavalt sellele, milline on teie hetkeseis teie psüühikamaailmas, vastavalt sellele on määratud teie isu. Kui inimesel on näiteks kaklemise isu, siis on tal isu vürtsiste toitude järele. Kui inimesel on depressioon ehk puudub elamise isu, siis pole talle ükski toit isuäratav.
Parim maitsemääraja oleks see, kui maitsta loodussaadusi ehedalt ilma lisaaineteta (sool, suhkur, vürtsid, kõikvõimalikud E-ained), mis peidavad toidu esialgse maitse ära. Maitse on see, mis ütleb, kas selle toidu koondenergia teile sobib või mitte.
Kodumaine toit on selles suhtes paremini vastuvõetav, et selle energeetika järgib kohalikku kultuuriruumi ja kohalikku psüühikamaalima. Kehal pole vaja vaeva näha toidust selliste välismaiste energiabukettide eemaldamisega, mis on tema jaoks võõrad/vaenulikud.
Kui inimene tunneb peale toidu söömist väsimust, siis on see märk sellest, et ta keha suunas oma jõuvarud toidus olevate mürkide neutraliseerimiseks. See on parim toidu kvaliteedi testimise moodus .
Gastronoomia alustalad
Nagu ütles Sokrates , eKr469-eKr399 : „Parim maitseaine söögi juurde on nälg.“ Siis üldiselt on kõik maailmaköögid arenenud välja geograafilisest paiknemisest ja puhalt ühiskonnakihtide domineerimise osakaalust. Üldiselt seega vaesusest. Niisiis oleks mõistlik jätta maailmaköögid sinnapaika ja mõelda natuke alustalade peale ,mida aegade algusest saati on austatud!
Liha
Pikka aega oli lihasöömine inimeste jaoks üsna juhuslik, sõltudes aastaajast ning jahiõnnest. Eelajaloolistest jahiloomadest on tänapäeva kultuuris enim tuntud mammut, kelle väljasuremise peamiseks või üheks põhiliseks põhjuseks peetakse sageli küttimist. Mammutijaht oli ürginimestele suur ja raske ettevõtmine, milleks pidi organiseeruma terve hõim, see nõudis koostööd, oskust ja õnne.
Kuna liha oli raskesti kättesaadav ja kõrge toiteväärtusega, tõstis see liha kui toiduaine prestiiži. Et jahis osalesid enamasti üksnes mehed, kujunes liha ka sotsiaalse staatuse sümbolina oluliseks ka soosuhetes. Nii muutus liha rikkuse sümboliks ja seda hakati pidama oluliseks tervislikus toitumises. Seepärast on liha tänini inimese toidus kõrgel kohal.
Suurema osa ajaloost on inimeste peatoiduse moodustanud taimed. Veel keskajal söödi liha suhteliselt harva ning liha oli külluses vaid ülikuperedes ja kuningakodades. Kõrgklassiski piirasid lihatarbimist luksusevastased reeglid, sealhulgas usulised paastud. Nii oli lihasöömine keelatud kevadisel paastuajal ja reedeti.
Kui tööstusrevolutsiooni ajal hakkas Euroopas üldine elatustase tõusma, algas intensiivpõllumajanduse ühe haruna ka massiline lihatootmine. Oluliselt odavdasid liha tavatarbija jaoks sügavkülmutamine ja kaugtransport. Tänapäeval tarbitakse tööstusriikides liha palju sagedamini kui vanasti ning lihasöömine isegi kolm kord päevas ei ole enam haruldane .
Sibul
Laugu perekonda kuuluvat harilikku sibulat (Allium cepa) ehk tavakeeles lihtsalt sibulat kasutati juba kiviajal enne tule kasutuselevõttu. Ja juba enne küüslauku, mistõttu teda võikski nimetada küüslaugu vanemaks õeks (mitte vennaks, sest vennad oma lõhnast sedavõrd ei hooliks!). Kultuurtaimena hakati sibulat kasvatama Edela- ja Kesk-Aasias umbes 6000 aastat tagasi, sealt levis ta Egiptusesse , Vana- Kreekasse ja Vana- Rooma , viimase vallutusretkedega sai sibul tuttavaks mujalgi Euroopas.
Egiptuses oli sibul talupoegadele leiva kõrval tähtsuselt teine toiduaine, temalt loodeti meestele potentsi ja naistele viljakust. Arstiteaduse isa, kreeklane Hippokrates oli veendunud sibula ravitoimes. Näiteks kasutas ta sibulat, et pisarate tekitades nägemisvõimet tugevdada ja soovitas külmetushaiguste vältimiseks süüa päevas ühe sibula. Aegade jooksul aitas sibul meremeestel hoiduda skorbuudi eest.
Vein
Vana Testamendi järgi rajas Noa pärast suurt veeuputust viinamarjaistanduse, mis viitab sellele, et veini valmistamine oli üks tähtis osa inimeste igpäevategevustest. Tänapäeval arvatakse, et veini valmistamine sai alguse Kaukaasias ja Mesopotaamias 6000 aastat e.m.a.
Esimesed veinikultuurikandjad olid Vahemere idarannikul elanud foiniiklased , kes varustasid veiniga Egiptuse impeeriumi ning viisid veini tõenäoliselt ka Kreeta saarele , kust see levis Kreekasse. Kreeklased tõid veini ka kirjasõnasse ja filosoofiasse Homerose aegadest alates. Kreeka kõrgkultuur lõi ka veinipidude kombestiku ja püüdis määrata veini kohta ühiskonnas.  Platoni riigiõpetuses on veinil tähtis koht. Ta uskus, et vein aitab luua koosmeelt, liita inimesi kollektiiviks, toimivaks riigiks.
170 aastate paiku e.m.a. võtsid roomlased Lõuna-Itaalias viinamarjakasvatuse kreeklastelt üle. Veinikaubandus lõi õitsele - seda oli vaja selleks, et hoida janust roomlaste malevat lõbusas meeleolus nende sõjaretkedel Euroopas. 
Veinivalmistamise kunsti arendasid keskajal kloostrimungad, kes vajasid veini armulaua jaoks. Nad süstematiseerisid viinamarjasorte, veinivalmistamise viise ja maapinna omadusi. Tänu munkade kirjaoskusele laienes kloostrite kaudu veinivalmistamise kunst kogu Euroopasse.
Ammustest aegadest saadik on kolonisaatorid endaga kaasa toonud viinamarjaistanduste rajamise. Viinamarjakasvatust kohtab nüüd kõikidel kontinentidel, v.a. Antarktikas .
Antropoloogid on väitnud, et jooma hakkamine oli inimkonna ellujäämiseks tarvilik tingimus. nimelt on kääritatud joogid suhteliselt antiseptilised. Vesi oli sageli riknenud. Vee vältimine levis jõukamate kihtide hulgas ja alles pudelivee ajastu on teinud selles korrektiive. Veel 18. sajandil ei joonud Euroopa rikkad midagi muud peale veini, õlle, tee ja kohvi. 



Küüslauk
1550. aastaga eKr dateeritud vanaegiptuse papüürus toob ära 22 retsepti, milles on kasutatud küüslauku. Egiptlased kasutasid seda toonikumina, mis tugevdas füüsilist vastupidavust ja oli sagedasti püramiidide ehitajate söögilaual.
Küüslauku teatakse ajaloost just tema kaitsevõime tõttu, kas siis vampiiride vastu või potentsiravimina, kuid peamiselt siiski nakkuste ärahoidjana ning kõrvaldajana. Homeros on kirjeldanud küüslauku kui lehkavat roosi. Hippokrates uskus, et küüslauguga saab ravida emakavähki ja indiaanlased kasutasid küüslauku maovähi korral.
Plinius Vanema teatel raviti küüslauguga kollatõve, epilepsiat, nahahaigusi, sügelisi, mandlitepõletikku, kõõma ja kasvajaid. Samuti oli küüslauk vastumürk ja ravim skorpionite, hiirte -, koerte ning maohammustuste korral. Rooma talupojad sõidki topeltkoguses küüslauku saagikoristuse ajal, kaitsmaks end kõrges rohus pesitsevate madude mürgi eest.
Viikingid ja foiniiklased ülistasid küüslauku nii toiduna kui ka ravimina . Muhkkatkuepideemiate ajal Euroopas kasutati seda nii kaitseks katku eest kui haiguse raviks. 17. sajandil pakkus taimedega ravitseja Parkinson küüslauku vastumürgiks surmaputke ja käokinga mürkidele. 18. sajandil kasutasid venelased küüslauku gripirohuna, seepärast teatakse küüslauku ka kui "vene penitsilliini". Louis Pasteur märkas oma katsetes (1858), et küüslaugumahlal on ülimalt efektiivne antibakteriaalne mõju. 19. sajandil raviti küüslauguga amöboidset düsenteeriat (nt Albert Schweitzer ), tüüfust, koolerat. 20. sajandi alguses raviti küüslauguga tuberkuloosi, samuti kasutati seda antibiootikumi või antiseptikuna haavade tarbeks II maailmasõja aastatel, ravides sepsist ja gangreeni. Ka eestimaalastele on pakkunud küüslauk juba mõne sajandi vältel abi tervise säilitamisel ja parandamisel.[5]
Uus Põhjala Toit
(islandi keeles Nýr norrænn matur, norra keeles Ny Nordisk Mat, rootsi keeles Ny nordisk mat, soome keeles Uusi pohjoismainen ruoka , taani keeles Ny Nordisk Mad) on Põhjamaade Ministrite Nõukogu 2006. aastal algatatud toidu- ja kultuurikoostöö programm.
Programmi eesmärk on tutvustada põhjamaist toidukultuuri maailmas ning pakkuda inimestele tervislikumat toitu. Programm ühendab identiteeti, gastronoomiat, ettevõtlust, turismi, disaini ja piirkondliku koostööd, selle märksõnad on puhas ja värske tooraine , tervislik toitumine ja elustiil, lihtne, samas leidlik ja oskuslik toiduvalmistamine ning innovaatiline toiduainetööstus.
Programmi sihtgrupiks on nii tarbijad, gurmaanid, tootjad kui ka toitumisspetsialistid.
Soome köök
jaguneb geograafiliselt kaheks: lääneosa toidukultuuris on tähtis roll kalal ja lihal, samas kui riigi idaosa roogades annavad tooni ka juurviljad ja seened. Soome toidukultuurile on suurt mõju avaldanud Rootsi köök, kuid eeskätt Karjalas on tunda ka Vene köögi mõju.
Olulisel kohal on teraviljatoidud ja metsamarjad (näiteks mustikad , pohlad, murakad ja astelpaju). Nii joogina kui ka toiduvalmistamisel kasutatakse piima ja muid piimatooteid . 18. sajandil leidis soomlaste toidulauale tee kartul , tõrjudes kõrvale naeri.[11]
Maitseainetest on põhiliselt kasutatud soola, levinud on ka till, aedpetersell , sibulapealsed ja köömned. Harva tarvitatakse ka küüslauku ja sinepit.
Traditsioonilised Soome road on riisi– või kartulitäidisega karjala pirukas (karjalanpiirakka), taignas küpsetatud kala ja seapekk (kalakukko) ja juustupätsike (leipäjuusto) murakamoosiga.

Rootsi köök
Rootsi köögis ilmnevad piirkondlikud eripärad. Riigi põhjaosas on traditsiooniline põhjapõdra- ja muude jahiulukite liha, mõju on avaldanud saami kultuur; seevastu Lõuna-Rootsi toidulaual on tähtsam roll värsketel juurviljadel. Rootsi on olnud avatud välismõjudele alates Prantsuse köögist 17. ja 18. sajandil kuni viimastel aastakümnetel sisserändajate mõjul populaarsust kogunud pitsa , falafeli ja kebabini.[12]
Rootsi toidulaual annavad tooni piimatooted (sealhulgas või, juust), pehmed ja kõvad leivad (nõndanimetatud näkileib), soolased ja magusad küpsetised, marjad , looma- ja sealiha ja kala. Lisandina pakutakse tihti eri viisil valmistatud kartulit või kartuliroogasid, liharoogade kõrvale pohlamoosi.
Lihtsat ja kohalikest toorainetest valmistatud toitu tähistatakse mõistega husmanskost.
Tüüpilised Rootsi road kala- (fiskbullar) ja lihapallid (köttbullar), kartulipätsikesed sibula- ja lihatäidisega (kroppkakor) ning mustikasupp (blåbärssoppa), omapärane on surströmming ehk hapendatud räim.
Islandi köök
Islandi köögis on ajalooliselt tähtsad lambaliha , piimatooted (eriti toorjuust skyr) ja kala. Kohalikest toorainetest kasutatakse merelinde (näiteks alk, lõunatirk, krüüsel, lunn) ja nende mune, samuti marju, seeni ja kuivatatud vetikat. Islandi karge kliima tõttu polnud teraviljakasvatus pikka aega võimalik, mistõttu on leib erinevalt teistest Põhjamaadest alles hiljuti islandlaste toidulauale jõudnud. Maitseid suunavad traditsioonilised säilitusviisid marineerimine, kuivatamine , suitsutamine ja vadakus hapendamine.
Islandlaste toiduvalik avardus 1950. aastatel, kui saareriigis avati esimesed supermarketid ja võeti kasutusele geotermilised kasvuhooned juurvilja , eriti tomatite kasvatamisel .
Viimastel aastatel on suurenenud juurvilja- ja vähenenud kalatarbimine.
Islandlased joovad palju kohvi, iseäralik on molakaffi — musta kohvi joomine, suhkrutükk suus.
Tüüpilisi toite on soolatud lambavorst (kindabjúgu), hapendatud hailiha (hákarl) ja friteeritud trapetsikujuline küpsis (kleinur), alkohoolsetest jookidest brennivín.
Norra köök
Norra toidukultuur põhineb suuresti mägi-, mere- ja metsaandidel. Palju rõhku on pandud jahiulukitele ja kalale . Rahvusvaheliselt on tuntud Norra suitsulõhe.[16]
Teravilja kasvatatakse riigi lõunaosas ja peaasjalikult vaid kaera ja otra . Neist valmistatud jahu ei sobi pärmiküpsetiste jaoks, mistõttu on Norrale tüüpiline kõva ja pika säilivusajaga lameleib (flatbrød).
Eeskätt rannikupiirkondades on ajalooliselt oluline Atlandi heeringas , mida söödi mitu korda päevas ja mida soolati, kuivatati või hapendati. Tänini on populaarsed vinnutatud kala ja libekala (lutefisk).
Toidutavasid avardas sarnaselt teiste Põhjamaadega kartuli kasutuselevõtt 18. sajandil.
Eripärased Norra road on hapendatud forell (rakfisk), mooritud lambapraad (fenalar) ja magusamaitseline pruun kitsejuust (geitost).
Jookidest on populaarsed kohv, õlu ja norra akvavit (akevit).
Taani köök
Taani köögis on esindatud põhjamaised traditsioonid, kuid teistest piirkonna riikidest rohkem on tunda ka Kesk- ja Ida-Euroopa mõju.
Saareriigina on Taani toidukultuuris tähtsal kohal kala (Atlandi heeringas, merilest, tursk ). Kõrgelt arenenud põllumajandus on andnud laia piimatoodete valiku ( juustusordid Havarti ja Esrom, jogurt, hapupiim (kærnemælk).
Taani kööki iseloomustab küpsetiste ja kookide rohkus , näiteks magusad saiakased (boller), friteeritud pannkoogid (Æbleskiver) ja pehmed jõuluküpsised (honningkager). Magustoitudest on laialt levinud punane tarretis rõõskkoorega (rødgrød med fløde)
Tüüpiline roog on rikkalikult liha, kala või munaga kaetud võileivad ehk smørrebrød ja punased vorstid ehk rød pølse.
Rahvusvaheliselt on kuulsad Taani õlled, teiste seas Carlsberg, Tuborg ja Faxe.
Molekulaargastronoomia
Üsna levinud (ja ka lihtsustatud) definitsioon mõistele molekulaargastronoomia on, et tegu on teadusliku mõtlemise ja lähenemisega kulinaarias, mis sisaldab endas järgmist:
*Tugevamaitseliste komponentide serveerimine „uut moodi”. Näiteks erinevad vahud, tarretatud segud jms.
*Eriliste ja muljetavaldavate koosluste loomine, nagu näiteks kaaviar šokolaadiga ja vürtsikas jäätis.
*Üllatavate tekstuuride ja maitsete pakkumine alates sardiinidest röstitud sorbeel kuni läbipaistva pasta ja tahke kohvini.
*Traditsiooniliste toiduvalmistusviiside muutmine ja laborivahendite kasutamine kokakunstis. Näiteks termo -tsirkuleerivat veevanni kasutades on võimalik toitu vaakumkotis küpsetada eriti aeglaselt: tavaliselt piisab 8 (tuunikala) kuni 60 minutist, aga näiteks lambakael võtab aega 24 tundi. Küpsetamine käib vaakumkotis, tehnoloogia nimi on sous vide. Või siis on sifooni ja vedelat lämmastikku kasutades võimalik mõne sekundiga valmistada kõigest jäätise moodi kommi.
*Serveerimise käigus pakutakse 20?30 erinevat tapas-tüüpi suupistete käiku, et esindatud oleks terve maitsespekter, äärmuslikud tekstuurid ja konsistents , tekitamaks mälestusväärseid elamusi. Sellised menüüd on ilmestatud uudsete serveerimisideedega, nagu näiteks spetsiaalsed lusikad, mis rõhutavad toidu aroomi .
Ferran Adria
ja tema restoran El Bulli
Ferran Adriàd peetakse üheks kümnest gourmet-maailma tippude tipust, keda imetletakse, enesele eeskujuks seatakse ja kelle maitseid püütakse järele teha. Tema järglasteks nimetavad end sellised kokanduse suurkujud nagu inglane Heston Blumenthal (restoran Fat Duck ), ameeriklane Thomas Keller (restoran French Laundry) ning hispaanlastest vennad Joan , Jordi ja Josep Roca (restoran Le Celler).
Ferran Adrià Hispaania ?Prantsusmaa piiril Costa Braval Rosese-nimelises kohas asuvasse kolme Michelini tähega pärjatud restorani El Bulli sõidetakse kokku üle maailma. Laud restorani tuleb aga kindlasti mitu kuud varem broneerida , muidu ei pääse lihtsalt löögile. Ja ei maksa unustada, et paik on külastajaile avatud vaid oktoobrist maini – ülejäänud aja mõtleb Adrià Barcelonas oma nn töötoas uusi roogi välja.
El Bulli nael on menüü nimega „26 aroomi”. Mõni näide sellest. Teile tuuakse taldrik , mis koosneb uskumatutest tekstuuridest ja konsistentsidest. Foie gras on serveeritud pulbrina, kapseldatud hernepüree näeb välja nagu munakollane, ainult et värv on hoopis kirgas roheline. Esialgne tundmatu vaht maitseb nagu (ja ongi tegelikult) crème fraiche musta kalamarjaga. Jogurtinuudlid. Trühvliseentest jäätis. Teisisõnu : välimus meenutab üht rooga, maitse on aga teise toidu oma.
Adrià ise on oma kokakunsti nimetanud dekonstruktivistlikuks toidutegemiseks ja oma restoranikööki molekulaarköögiks. Toiduaineid töödeldakse eri laboritest kööki toodud seadmetega – toorest köögivilja mõjutatakse meditsiinilise kõrgtehnoloogiaga, munadesse süstitakse enne keemapanekut kaaviaripastat, puuviljade puhul on kasutatud nn liofilisatsiooni ehk vaakumkuivatust.

Kasutatud kirjandus:

http://www.coffeetea.info/ee.php?page=news&action=article&id=845
http://et.wikipedia.org/wiki/Uus_P%C3%B5hjala_Toit
http://www.online.ee/~uhuu/Taimetoitlus.html
http://www.coffeetea.info/ee.php?page=news&action=article&id=845
http://www.slideshare.net/sanlil/esiaeg-presentation
http://naistekas.delfi.ee/tervis/figuur/kiviaja-dieet-on-muut-ehk-mida-nad-tegelikult-soid.d?id=37349231
http://www.finewine.ee/index.php?page=veinid
http://et.wikipedia.org/wiki/K%C3%BC%C3%BCslauk
18