Eesti ajalugu uusim aeg välispoliitika 1918-1939 (0)

20
Välispoliitika 1918–1939
Eesti tunnustamine: välisdelegatsiooni tegevus; de facto tunnustus; Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil; de jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu.
Balti riikide koostöö: esimesed katsed; sõjalis-poliitilise liidu kavad (Bulduri ja Varssavi konverentsid ); probleemid ja vastuolud; Eesti–Läti kaitseliiduleping 1923.
Rahvusvahelise olukorra stabiliseerumine: Rahvasteliit ja kollektiivse julgeolekusüsteemi loomiskatsed; Eesti suhted Suurbritannia , Saksamaa, N. Liidu, Rootsi ja Poolaga.
Sõjaohu kasv: Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, lääneriikide lepituspoliitika ; idapakti idee; Balti Entente , neutraliteedipoliitika, laveerimine N. Liidu ja Saksamaa vahel.
Eesti tunnustamine: välisdelegatsiooni tegevus; de facto tunnustus; Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil; de jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu..
​Enamik Euroopa riike ja USA tunnustasid Esimese maailmasõja järel küll põhimõtteliselt rahvusliku enesemääramise printsiipi , kuid samas leiti aastatel 1918–1920, et pärast Poola ja Soome eraldumist peaks Venemaa Asutav Kogu otsustama, millised riigi piirkonnad võiksid iseseisvuda. Vene impeeriumi lagunemine ei olnud paljude riikide huvides. Esiteks võitles Venemaa kuni 1918. a kevadeni Entente'i poolel Saksamaa juhitud koalitsiooni vastu ning teiseks tunnustati endiselt enamlaste kukutatud valitsust ning Venemaa terviklikkust. Entente'i riigid olid valmis Venemaast eralduda soovivate läänepiiril elavate rahvaste (eestlased, lätlased, leedulased ) enesemääramist tunnustama esialgu peamiselt Saksamaa edasitungi peatamiseks idarindel, lootes, et nad kuulutavad viimasele sõja. Pärast Saksamaa kapituleerumist 1918. a novembris ründas enamlik Venemaa impeeriumist eraldunud ja end iseseisvaks kuulutanud riike.
Eestlased pöörasid abi otsides pilgud üha enam liitlasjõudude poole. Seal
seisid nad aga silmitsi Lääne jätkuva tõsise ebakindlusega suhtumises „Venemaasse”
Ühelt poolt ei soovinud liitlased kuidagi solvata lootuste kohaselt peagi taastatavat „valget Venemaad” Balti rahvaste iseseisvuse aktiivse toetamisega. Teiselt poolt oli
lääneriikidel vaja idas iga abikätt sõjas Saksamaa vastu.
Lääne suurriigid Suurbritannia ja Prantsumaa tunnustasid eraldunud riike de facto, aga mitte de iure, lootes, et kogu Venemaal kukutatakse enamlik valitsus ja selleks annavad oma panuse ennast iseseisvaks kuulutanud endised Venemaa rahvad .
1917. a novembris ennast Eesti ainsaks kõrgemaks võimukandjaks kuulutanud Maanõukogu saatis 1917. a lõpus ja 1918. a alguses Lääne-Euroopasse oma välisdelegatsiooni (Piip ja Tõnisson ), et taotleda Eestile täielikku tunnustust ning poliitilist ja majanduslikku toetust, otsiti kontakte lääneriikide diplomaatidega, et selgitada, kuidas suhtuks Antant Eesti iseseisvusesse ja kelle ülesandeks sai tutvustada eestlaste olukorda ja sihte ning hankida tulevasele omariiklusele toetust
1918. a jaanuaris Rootsi saabunud Jaan Tõnisson oli esimene välissaadik, kes lõi kontaktid Rootsi ja teiste riikide diplomaatidega (SB, Prantsusmaa ja USA saatkondadega). Stockholmis rajati Rootsi võimude nõusolekul Eesti ajutine saatkond . 10. jaanuar 1918 pöördudid Asutava Kogu Eesti delegaadid Petrogradis Inglise saatkonna poole ( Poska ). Poska teatas, et Saksamaa pakub Eestile protektoraati, ent Eesti seda ei soovi, vaid tahab ennast iseseisvaks kuulutada, et vältida okupatsiooni. Inglismaalt tuli positiivne vastus ja oli nõus Eestit de facto tunnustama. Samasugusele positsioonile asus ka Prantsusmaa suursaadik, ainult USA ei andnud mingit vastust.
Tegelikult oleks pidanud Eesti välisdelegatsiooni juhiks saama J. Vilms, kes suunati märtsis välismaale Eesti diplomaatia juhiks. 27. märtsil asus üle Soome lahe jää teele Stokcholmi. Ametliku versiooni järgi tappis ta saksa sõjakohus, täpselt teadmata, kes ta maha laskis.
12. märtsil jõudsid ka teised Eesti välisdelegatsiooni liikmed Stokcholmi – Piip, Pusta , Martna, Menning . Kuna Eesti iseseivus oli nüüd välja kuulutatud, siis uus delegatsioon asus tunnustust taotlema Eesti Vabariigile ja selle valitsusele. Täht tähelt küll sellist tunnustust ei saadud. Peeti vajalikuks luua tähtsamates riikides – Rootsis, SBs ja Prantsusmaal püsivad Eesti diplomaatilised esindused. Eesti esindajaks Rootsis jäi Tõnisson, Inglismaal A. Piip; Prantsusmaal Pusta ja Roomas Virgo. Tõnisson, Martna ja Menning siirdusid 1918 aprillis Kopenhaagenisse, peaülesandeks balti sakslaste Eesti vastase propaganda paljastamine. Saksamaale sissesõiduviisasid neile ei antud.
Eesti diplomaatiliste jõupingutuste tulemusena andsid 1918. a mais Suurbritannia, Prantsusmaa ja Itaalia de facto tunnustuse eestlastele kui rahvale ja nende esinduskogule (Maanõukogule), mitte aga uuele riigile. Et kuni rahukonverents Eesti saatuse lõplikult kindlaks määrab.
Mais 1919 tunnustas Saksamaa välisministeerium Eesti esindajana Mihkel Martnat. Poola ja Soome tunnustasid Eestit de facto 1919. a sügisel.
Rootsi teatas de facto Eesti Vabariigi tunnustamisest alles 1919. a sügisel.
Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil
Välisministeeriumi moodustamine novembris 1918. Esimene välisminister Jaan Poska. Tema ka Pariisi rahukonverentsile (jaan 1919 – jaan 1920), kus otsustati luua Rahvasteliit. Eesti Vabariigi esindajad (Ants Piip, Kaarel Pusta ja Eduard Virgo) kasutasid Pariisi rahukonverentsi kokkusaamiseks suurriikide esindajatega, Eestile de jure-tunnustuse saamine ebaõnnestus, de facto-tunnustus saadi.
Arvukad konsultatsioonid lääneriikide poliitikutega kinnitasid tõsiasja, et paljudel polnud usku Eesti riigi püsimajäämisse. Arvati, et riik on väike ja eestlasi on vähe. Samas oli ähmane, mis saab Nõukogude Venemaast. USA hoiatas maailma riike Baltimaade iseseisvust tunnustamast, kuna see lõhkuvat Venemaa terviklikkust. 1920 vaid tegid seda Soome ja Poola.
Pariisis loodeti, et Vene valgete ja lääneriikide sõjalise sekkumisega variseb punane Venemaa kokku. Milline saab olema uus Venemaa, kas monarhia või vabariik, millistes piirides taastub Venemaa suurriik, see tuli ära oodata. Seega tuli kõigepealt lahendada “Vene küsimus”.
Oma tööd tegid Pariisis mõjukad valgeemigrandid, kes rõhutasid ühtset ning jagamatut Venemaad.
Pariisi rahukonverentsi üheks tähtsaks tulemuseks sai Rahvasteliidu kui esimese maailmaorganisatsiooni loomine. Eesti poliitikud lootsid Rahvasteliidult eeskätt julgeolekugarantiid, sest liikmesriike tuli kaitsta välisagressiooni eest. Rahvasteliitu vastu võtmist peeti sel ajal de jure tunnustuse erivormiks.
Rahvasteliidu töö algas Genfis 1920. aasta sügisel. Eesti delegatsiooni juhtis seal kindral Johan Laidoner.
16. detsembril 1920 lükkas Rahvasteliidu Täiskogu häältega 5:27 tagasi Eesti taotluse saada Rahvasteliidu liikmeks. Eesti vastuvõtmist toetasid Itaalia, Pärsia (Iraan), Kolumbia , Paraguai ja Portugal . Neist võis oluliseks pidada vaid Itaaliat kui
I maailmasõja võitjariiki, ülejäänud neli jäid Euroopa-poliitika jaoks kaugeks ja mõjutuks.
Eesti taotlust ei toetanud Lääne-Euroopa suurriigid, aga ka mitte Rootsi ega Poola. Väikese vahemärkusena: Genfis lükati häältega 8:21 tagasi Armeenia ning häältega 14:14 Gruusia taotlused. Poolthäälte suurem arv lubab oletada, et Rahvasteliit hindas Taga-Kaukaasiat mõnevõrra stabiilsemaks piirkonnaks kui Läänemere regiooni. SB ja Pr. kartsid, et Rahvasteliidu liikmeks saanud Balti riike tuleb hakata Venemaa võimaliku agressiooni korral abistama ja et sellega võib ka rikkuda suhted uue Vene valitsusega, mida loodeti võimule tulevat pärast bolševike kukutamist.
De jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu
1921. aastaks oli aga Eestit, Lätit ja Leedut juba ühe tervikuna nägema hakatud (arvatavasti ameeriklaste eestvedamisel). Euroopa riigid oleksid valmis olnud tunnustama Lätit ja Eestit, Leedut aga tema sel ajal veel lahtiste piiriküsimuste tõttu mitte.
Muutus lääneriikide poliitikas tekkis 1920.–1921. aasta vahetusel. Lõppes Poola–Nõukogude Vene sõda, Vene valged said lõplikult lüüa. Ka Wrangeli vägede kaotus Punaarmeele 1920.a. Krimmis. Sai selgeks, et enamlased jäävad Venemaal võimule pikaks ajaks.
Eesti, Läti ja Leedu lõplik ja üleüldine de jure tunnustamine algas alates jaanuarist 1921, kui seda tegid kõigepealt endised liitlased – Entente'i riigid. Varem olid Eesti Vabariiki de jure tunnustanud Nõukogude Venemaa, kes sõlmis Eestiga veebruaris 1920 Tartus rahulepingu, millega lõppes Eesti Vabadussõda, ning Soome 1920. a juulis. Seejärel järgnesid aastatel 1921–1922 teised riigid, juulis 1922 USA. Balti riigid vahetasid omavahelise de jure tunnustamise noodid 1921. a kevadel.
Eestile de jure tunnustuse saamine oli osa julgeolekugarantiidest.
Vastuvõtmine Rahvasteliitu
1921 aasta septembris võeti Eesti vastu Rahvasteliitu (ÜRO eelkäija, asutatud 1919, peakorter Genfis).
Eesti kuulus Rahvasteliitu 1921-1940.
Eesti välispoliitika põhieesmärk 1920. ja 1930. aastatel oli kindlustada riigi iseseisvust ja julgeolekut.
Eriti 1920 ndatel aastatel, mil Rahvasteliit oli alles uus nähtus maailma poliitilisel areenil, oli Eesti välispoliitika juhtide usk maailmaorganisatsiooni märkimisväärselt suur. Arvestati just Rahvasteliidu põhikirjas sisalduvate teoreetiliste julgeolekugarantiidega, kus oli lootus, et kehtestatakse selle abil kollektiivse julgeoleku süsteem. Kuid eesti nägi ka Rahvasteliidu nõrku külgi. Nähti suurriikide omavahelist võistlust ja soovi kasutada Rahvasteliitu kui ühte oma välispoliitika elluviimise vahendit. Ehkki Rahvasteliit ei suutnud kindlustada oma liikmete iseseisvust ja julgeolekut, andis liikmeks olek Eestile võimaluse osaleda maailmapoliitikas. Rahvasteliit oli üks võimalusi teadvustada maailmale iseseisva Eesti olemasolu.
Balti riikide koostöö: esimesed katsed; sõjalis-poliitilise liidu kavad (Bulduri ja Varssavi konverentsid); probleemid ja vastuolud; Eesti–Läti kaitseliiduleping 1923.
Balti liidu loomise kava
Kuna Euroopa riikidega olid EV suhted tagasihoidlikud, siis loodeti iseseisvusele saada
garantiid Balti liidu loomisega , kuhu oleks kuulunud Soome, Eesti, Läti, Leedu ja Poola. Kõigil
neil riikidel oli ühised potentsiaalsed vaenlased - Nõukogude Venemaa (alates 1922 Nõukogude Liit ja Saksamaa).
1923 sõlmisid Eesti ja Läti kaitseliidu, mis tähendas sõja korral vastastikku abistamist.
1925. aastal läbirääkimised liidu loomise suhtes katkesid.
Balti riikide koostöö: esimesed katsed; sõjalis-poliitilise liidu kavad (Bulduri ja Varssavi konverentsid); probleemid ja vastuolud
20. saj alguses tekkinud Eesti iseseisvuse mõte oli maailmasõja aastail tuge saanud Läänemere regiooni väikeriikide koostöö ideest .
Paraku oli see esimene lootus, mis hääbus.
1918-1919 tegi Inglise diplomaatia jõupingutusi, organiseerimaks Skandinaavia riikide ja Eesti, Läti ja Leedu koostööd, et moodustada nende riikide vahel mingis vormis liit, mille eesotsas seisaks Rootsi. Skandinaavlased ei taha.
Uute riikide omavaheline koostöö oli tulemusrikkam. 1918 septembris andis esimsena nii rahalist kui ka sõjalist abi Soome.
Koostöö tekkis ka lõunasuunal. Eesti oli siin ise aitaja . 1919 sõlmisid Eesti ja Läti omavahelise koostöö lepped käimasolevas sõjas. Hakati vahetama ka mõtteid Eesti-Läti liidu loomise üle.
Algul vaeti Põhjamaade liitu, siis aga et arendada häid suhteid Poolaga.
1919 sõlmisid vastastikuse kaitse lepingu Läti ja Leedu.
Selles nähti Balti liidu loomise algust. Tekkis termin Balti maht. Seni oli Baltimaade all mõeldud Eesti-, Liivi- ja Kuramaad, nüüd hakati selles nägema ka Leedut.
Esimese diplomaatilise ühisaktsiooni teostasid Leedu, Läti ja Eesti esindajad Pariisi rahukonverentsil 5. juunil 1919, paludes USAd kolme riigi iseseivust tunnustada.
Kolme riigi välisministrite konverents Helsingis 1920. Tõnisson soovis sõlmida osalevate riikide vahel sõjalist liidulepingut. Arutati, kui küsimus lükati edaspidiseks.
Kuni 1922 aastani loodeti Balti liidu moodustamisel sinna kaasa tõmmata ka Skandinaavia riigid. Viimased ei soostunud .
Hakkas mõranemine ka Balti riikide koosluses. 1920 augustis kohtusid veel Poola, Leedu, Läti ja Eesti välisministrid Riia lähedal Bulduris, kuid see jäi ka nende viimaseks ühiseks kokkusaamiseks. Poola haaras enda valdusse Vilniuse 1920.a. Iseseisvumise järel 1918 oli Leedu saanud Vilniuse ja ümbruskonna endale, kuid 1920 vallutasid poolakad selle ja liitsid Poolaga. Vilniuse piirkonnas palju poolakatest suurmaaomanikke, kes kartsid,et Leedu maareform võtab neilt maad ära (mareform Leedus alles tegelikult 1922), sellepärast ka Poola kallaletung Vilniuse aladele . Vilniuse konflikti püüdis Venemaa põlistada ning Poola-Leedu konflikti kaudu takistada Balti riikide koostöö tekkimist.
Nüüd lootis Eesti sõjalist liitu luua Läti ja Soomega .
Juulis 1921 olid Helsingis koos juba vaid 4 riigi esindajad (Poola, Läti, Eesti ja Soome) Leedu jäi kõrvale. Need läbirääkimised lõppesid poliitilist koostööd käsitleva kokkuleppe sõlmimisega Varssavis märtsis 1922. Et ohuolukorras poliitiline koostöö, mitte sõjaline leping. Leping aga ei jõustunud, kuna Soome jättis selle ratifitseerimata, nii tõmbas ta joone enda ja Balti riikide vahele. Soome kartis , et Soome peab toetama Poolat, kui Saksamaa ründab või Poolat konfliktis Leeduga.
1921 Eesti ja Läti liiduleping, nägi ette vastastikku kaitset, jäi ratifitseerimata. Allkirjastatud dokumentidest olid tähtsamad Eesti-Läti liiduleping, piirileping ja tolliuniooni eelleping. Mõlemad lootsid, et edaspidi kujuneb niiviisi lõpuks välja Balti liit, kuid ei.
1923 Eesti-Läti kaitseliidu leping, kuna Vm. esitas ulatuslikke poliitilisi nõudmisi. Balti Liitu aga ei tekkinudki.
Siiski olid suhted Lätiga aastatel 1918-1938 Eesti jaoks kõige tihedamad (54 lepingut), teisel kohal Soome ja kolmandal SB.
1934 pikendasid Eesti ja Läti 1923.a. sõlmitud sõjalise liidu lepingut.
1934 tahtis Leedu Balti riikide lähenemist, et seal sees oleks nõue, mis kohustaks Eestit ja Lätit mitte toetama Poolat või Saksamaad Leedu vastu ( Vilnius ja Klaipeda ). See aga võis Eestile saada saatuslikuks suhetes Poola ja Saksamaaga. Avaliku arvamuse surve tõttu pidi aga Eesti Leedule lähenema. Eesti ja Läti aga teatsid selles, et nad on Vilniuse ja Klaipeda küsimustes neutraalsed. See leping tähendas ainult diplomaatilist ja poliitilist koostööd. Nad ei jõudnud üksmeelele küsimuses, kes võiks neile olla vaenlane number üks. Leedu arvas, et Poola ja Saksamaa; Läti ja Eesti, et N.L. (Klaipeda küsimus – Antant oli 1920 selle Saksamaalt ära võtnud ja Prantsusmaa kontrolli all moodustati seal vabalinn sarnaselt Danzigiga. 1923 vallutas Leedu kompensatsiooniks Vilniusele Klaipeda).
N.L. lõpetas nüüd vastuseisu Balti liidule, kuna Leedu lubas teatada teiste riikide seisukohti Nõuk. Liidule salaja. Nõuk. Liit sai niiviisi kergelt mõjutada Eestit ja Lätit selles koostöös.
Augustis 1934 toimus Riias Eesti, Läti, Leedu kohtumine , nn. üksmeele ja koostöö leping kirjutati alla.
Sõjalist liitu ei õnnestunud sõlmida riikide omavaheliste vastuolude tõttu: Suhtumine Nõukogude Liitu, Poolasse ja Saksamaasse oli erinev.
1) Soome soovis koostööd teha mitte Balti riikidega vaid Skandinaaviaga (Rootsi, Norra,
Taani)
2) Poola ja Leedu vahel toimus sõjaline konflikt Vilniuse kuulumise pärast. Leedu keeldus osalemast rahvusvahelistel konverentsidel, kus osales ka Poola. Saksamaa tahtis Leedult Klaipedat. Läti ja Eesti kartsid suhete halvenemist Poola ja Saksamaaga Leedu pärast. 1934 tahtis Leedu Balti riikide lähenemist, et seal sees oleks nõue, mis kohustaks Eestit ja Lätit mitte toetama Poolat või Saksamaad Leedu vastu (Vilnius ja Klaipeda). See aga võis Eestile saada saatuslikuks suhetes Poola ja Saksamaaga.
3) Poola soovis liidus saada juhtpositsiooni, millega polnud rahul ülejäänud riigid.
Poola juht Josef Pilsudskil oli 1918-1919 plaanis moodustada Suur-Poola riik, kus see oleks enda alla liitnud Valgevene, Ukraina ja Kubani alad, aga ka Leedu, Läti; Eestit pakuti Soomele. Poola eesmärgiks oli algul luua liit Soome ja Rumeeniaga kaitseks Nõuk. Venemaa vastu.
4) Eesti ja Läti vahel toimus 1920 aastal piirikonflikt ja seetõttu 1920 aastatel nende
riikide omavahelised suhted ei olnud eriti head
5) kõigil riikidel oli sarnane majandusstruktuur ja majanduslik konkurents ei
soodustanud omavahelist kaubavahetust. (kõik riigid üritasid müüa eelkõige
põllumajandussaadusi).
Rahvusvahelise olukorra stabiliseerumine: Rahvasteliit ja kollektiivse julgeolekusüsteemi loomiskatsed; Eesti suhted Suurbritannia, Saksamaa, N. Liidu, Rootsi ja Poolaga.
1925 a. tunnustas Saksamaa oma läänepiiride muutumatust. Balti riigid pidasid taas läbirääkimisi , aga kaugemale ei jõudnud.
Rahvasteliidu kollektiivse julgeoleku süsteem – põhines artiklitele 10 ja 16.
Artikkel 10 – kõikidel liikmetel kohustus abistada agressiooni ohvriks langenud liikmesriiki.
Artikkel 16 – majanduslike ja sõjaliste sanktsioonide kehtestamine agressori vastu.
1924 – Genfi protokoll : sanktsioonide võimalus selle agressori suhtes, kes Rahvasteliitu ei kuulu. 1925 jäi aga ratifitseerimata.
1926 – Saksamaa ja Poola said Rahvasteliidu Nõukogu liikmeks.
Aastail 1928-1929 tekkis veel üks idee – luua Põhjariikide blokk (Põhja-Antant). Kõige tulisem pooldaja Tõnisson. Rohkesti kohtumisi, ideest aga kaugemale ei jõutud. 1934 Eesti-Läti täiendusleping. Käisid konsultatsioonid ka kolmiklepingu sõlmimiseks. Augustis 1934 algas Riias lepingu vormistamiseks konverents. See nn. Balti Antant ei näinud ette vastastikuseid kaitsekohustusi ega ka vastastikust abistamist, nagu Eesti-Läti leping, püüti kaasa haarata Soome, aga tulutult. Ainult mõeldud poliitilise ja diplomaatilise abi andmise võimalusele. Eesti ja Läti kinnitasid aga, et nad on Vilniuse suhtes erapooletud. Kolm Balti riiki ei jõudnud enne Molotov -Ribbentropi pakti sõlmimist üksmeelele küsimuses, missugune riik võiks olla vaenlane nr.1.
Leedu pidas ohuks Saksamaad ja Poolat. Läti sõjaväelased kartsid eelkõige Saksamaad, aga poliitiline juhtkond kartis N.L. Eesti kartis kõige enam N.L. Sõjaline liit Eesti ja Läti vahel oli ainult paberil, ei mingeid praktilisi samme .
30.aastad algasid raske maj kriisiga , tähelepanu rohkem maj. probleemidele. 30.aastate alguses paranesid mõnevõrra Balti riikide suhted Nõuk. Liiduga. 1932 kirjutas NSVL alla mittekallaletungilepingus nii Läti kui Eestiga. Rahvasteliit ja kollektiivse julgeolekusüsteemi loomiskatsed
Ohu allikad
Eesti poliitikud kartsid maa turvalisuse pärast. Riigi asukoht: Läänemere idaosas loeti poliitiliselt ja strateegiliselt oluliseks piirkonnaks, mida mitmed riigid võiksid tahta oma kontrolli alla haarata.
Suurimaks ohuallikaks peeti Venemaad. Venemaa ajaloolisele tungile laiendada impeeriumi piire ning raiuda aken Euroopasse lisandus kommunistliku juhtkonna unistus maailmarevolutsioonist. Mõlemale püüdele olid vastiseseisvunud riigid takistuseks.
Mõningast ohtu nähti ka Saksamaas, mis võis ajaloolisele kogemusele tuginedes samuti pretendeerida Baltikumi valitsemisele. Ilmasõja lõppedes oli aga Saksamaa sedavõrd nõrgestatud, et otsene kallaletung teistele riikidele polnud mõeldav. Oht kasvas pärast natside võimuletulekut, kes kavandasid sajandite eest katkenud ittatungi jätkamist.
Kuna Eesti võimalikud vaenlased olid suurriigid, siis ei saanud panna omariikluse kaitset ainult sõjaväe õlule, vaid selleks tuli kasutada ka välispoliitika võimalusi. Eesti diplomaadid püüdsid riigi välise julgeoleku kindlustamiseks rakendada kõiki käepäraseid abinõusid .
Loomulikult otsis Eesti diplomaatia toetust ja abi ka Euroopa demokraatlikelt suurriikidelt ning Rahvasteliidult. Ja ehkki lääneriigid tunnustasid Eesti iseseisvust juba 1921. aastal, ei sõlmitud järgnevalt mingeid julgeolekualaseid kokkuleppeid. Erilisi lootusi pandi Suurbritanniale, meenutades sageli inglaste toetust Vabadussõjas ja soovides tihendada Eesti-Balti suhteid. Tegelikkuses polnud aga sõja korral Inglismaalt otsest abi oodata.
Rahvasteliitu oli Eesti astunud juba 1921. aastal, kuid kahtles esialgu liidu suutlikkuses. Kuna aga kümnendi keskel kausid lootused Balti liidu sõlmimiseks ning samas kasvas Rahvasteliidu osa maailmarahu tagamisel, püüdsid Eesti poliitikud järgnevail aastail osaleda Rahvasteliidu poolt loodava kollektiivse julgeolekusüsteemi kujundamises. Riigi juhtkond oli veendunud, et Eesti peab igati kaasa aitama Rahvasteliidu teovõime suurendamisele ega tohi seejuures hoolida mingitest kuludest . Seetõttu lõidki Eesti diplomaadid Rahvasteliidu ettevõtmistes aktiivselt kaasa, osaledes kõigil rahvusvahelistel nõupidamistel ning ühinedes kõigi oluliste otsuste ja kokkulepetega.
Kuna 1920. aastate teisel poolel rahvusvaheline olukord paranes ning otsene hädaoht Eestile vähenes, siis näis, et julgeoleku tagamiseks piisab tihedast koostööst Rahvasteliidus.
Rahvasteliidu kollektiivse julgeoleku süsteem – põhines artiklitele 10 ja 16.
Artikkel 10 – kõikidel liikmetel kohustus abistada agressiooni ohvriks langenud liikmesriiki.
Artikkel 16 – majanduslike ja sõjaliste sanktsioonide kehtestamine agressori vastu.
1924 – Genfi protokoll: sanktsioonide võimalus selle agressori suhtes, kes Rahvasteliitu ei kuulu. 1925 seda lepet ei ratifitseeritud, SB vastuseisu tõttu.
1926 – Saksamaa ja Poola said Rahvasteliidu Nõukogu liikmeks.
Eesti suhted Suurbritannia, Saksamaa, N. Liidu, Rootsi ja Poolaga
Suurbritanniaga
Oli kultuuriliselt vastukaaluks saksa ja vene pärandile. Kõik Läänemere äärsed väikeriigid vaatasid SB poole. Erinevalt Saksamaast ja Venemaast polnud SB Eestit valitsenud, küll aga abistanud teda iseseisvuse saavutamisel. Lähedust soodustas ka majandus. Pärast Vene turu kadumist, võttis Eesti suuna põllumajandusele ja lääne turule. SB muutus loomulikuks kaub. partneriks. 1930ndatel sinna 1/3 Eesti ekspordist. Välispoliitiliselt tahtis Eesti SB jätkuvat toetust. Kuid SB oli juba 1920 aastate alguses mõista andnud, et uue ohu tekkides, ei kavatse ta enam appi tulla nagu Vabadussõja ajal. Diplomaatiliselt püüdis SB toetada Balti riikide suhteid Põhjala riikidega, et tugevdada Balti riikide rahvusvahelist seisundit , see ei kutsu aga Skandinaavia riikides esile vaimustust. 1935.a. sõlmisid Inglismaa ja Saksamaa mereväekokkuleppe, mille järgi Saksamaa võis oma sõjalaevastiku suurendada 4 kordseks. See tähendas, et Inglismaa osatähtsus Läänemerel väheneb. See halvendas Baltimaade välispoliitilist situatsiooni oluliselt. Britid teatasid, et nad ei garanteeri Balti riikide julgeolekut. Inglismaa jättis Läänemere piirkonna Saksamaa mõjusfääri.
N. Liiduga
Alguses küllaltki head suhted, Eesti pakkus Vm. le transiiti vabasadama näol.
Tartu rahulepingu tõttu olid Eesti suhted N. Liiduga paremad kui teistel Euroopa riikidel.
Peatselt hakkasid tihedad majandussidemed järsult kahanema , põhjused ei olnud Eestipoolsed, vaid Vm. poolt peale surutud. 1922 soovis Kreml , et Balti riigid vähendaksid oma relvajõude. Usaldus kadus , seda eriti peale 1.detsembri 1924 mässu organiseerimist N. L. poolt.
Vastustas Balti riikide teket ja püüdis elimineerida teiste suurriikide mõju. Mitte lasta tekkida Balti liitu, seda eriti Poola juhtimisel. Vilniuse konflikti püüdis Venemaa põlistada ning Poola-Leedu konflikti kaudu takistada Balti riikide koostöö tekkimist.
Sel eesmärgil välistas N.L lepingud , kus Eesti, Läti, Leedu oleksid esinenud rühmana ja eelistas kahepoolseid kokkuleppeid.
Nii toimis ta 1926.a., tehes ettepaneku mittekallaletungileppe sõlmimiseks esmalt Poolale ja Leedule, seejärel Eestile ja Lätile. Eesti poolel ei andnud see esialgu tulemust. 1932 alles see, siis ka Lätiga, Eestiga ja Soomega erinevatel aegadel.
Suhted N.Liiduga panid Eesti kuulumise Rahvasteliitu tõsiselt proovile. Genfist otsiti toetust N.L. võimaliku agressiooni vastu. Samas nõudis N.L., et Eesti loobuks koostööst Rahvasteliiduga. 1926-1927 pakkus N.L. Eestile mittekallaletungilepingut, see oli tegelikult mõeldud alternatiiviks Rahvasteliidule. Eesti sattus raskesse olukrda. Ühelt poolt nõudis N.L., et Eesti loobuks oma õigustest ja kohustustest Rahvasteliidu ees. Teisest küljest ei saanud Eesti suhtlemisel N.L.ga Rahvasteliidult mingit abi.
Hitleri võimuletulekuga Saksamaal muutus Moskva Baltikumi poliitika. Lubas Balti riikidele koostööd, kuid üksnes enda patronaaži all. Selleks soovis ta aga saada Poola või suurriikide nõusolekut. 1933 tegi Poolale ja 1934 Saksamaale tagada ühiselt Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus ja territoriaalne tervikliikus, et oleks edaspidi võimalik kaubelda selle üle.
Samas stiilis, Balti riikidelt nõusolekut küsimata, toimus ka 3 Balti riigi lülitamine objektide hulka Moskva ja Pariisi vahel Idapakti sõlmimise üle suvel 1934.
1934.a. võttis Nõuk. Liit vastu otsuse poliitiliste, kultuuriliste ja majanduslike abinõude kohta. Et Balti riikide poliitiliseks mõjutamiseks tuleb kutsuda Moskvasse Balti riikide ja Soome välisministreid, parteide esindajaid, ärimehi, sõjaväejuhte. Majanduslike abinõude suhtes otsustati anda igale Balti riigile tellimusi, osta just neid kaupu, mida Balti riigid eksportisid Saksamaale. Kultuuripoliitika vallas nähti ette näitlejate, kunsnike ja teadlaste vastastikuseid külaskäike, raamatu- ja kunstinäituste korraldamist jne.
1935 tuli Moskva välja ettepanekuga Eestile ja Lätile luua nende riikide pinnal sõjaväebaasid. Lükati tagasi.
30ndate aastate keskpaigast peale avaldas N.L. Balti riikidele üha tugevamat survet, et neid endale lähendada. Eesti püüdis leida sellele vastukaaluks sidemete tihendamist Saksamaaga.
Saksamaaga
20. saj I poolel tegi Saksamaa Baltikumi-poliitika läbi 3 etappi .
1. Keiserliku Saksamaa oma, seisnes Balti rahvaste omariikluse eitamises. Praktikas väljendus see Baltikumi okupeerimises ja Balti hertsogiriigi loomise püüetes. Keisririigi kokku varisedes senine poliitika muutus. Oma esimese rahvusvahelise lepingu sõlmis Eesti Vabariik saksamaaga.
2. Weimari vabariik (1919-1933) leppis Balti riikide sõltumatusega, huvid aga mõisnikelt võõrandatud maade suhtes ja mõisate osas. Saksa mõisnikud olid astunud paljud Saksa kodakondsusesse. Aastaks 1931 suudeti äravõetud mõisate eest tasu maksmise küsimuses kahepoolsete kokkulepetega see probleem lahendada.
3. Natsi-Saksamaa ja Eesti II maailmasõja vahelised suhted. Need võib jagada omakorda kaheks: Hitleri võimuletulekust Inglise-Saksa mereväelepinguni (1933-1935) ning merväelepingust II maailmasõjani või õigemini Molotov-Ribbentropi paktini.
Natsid eitasid Balti riikide iseseisvust, seda väljendas ka nende häälekandja, mida toimetas Eestist pärit Alfred Rosenberg . Eesti võttis omalt poolt selge Saksa vastase hoiaku.
1933 tuli Hitler võimule. 1933 hakkas tegema lähenemiskatseid Eestile. Et ohtu Eestile kujutab vaid N.L. Natsionaalsotsialistide võimuletulek Saksamaal aga tekitas Eestis vastakaid arvamusi. Sellele olid vaenulikult meelestatud Eesti sotsialistid ja Rahvaerakond . Natsionaalsotsialistides nähti otsest ohtu Balti riikide iseseivusele. Rahvaerakondlasi ei hirmutanud niivõrd Saksamaa ekspansioon , kuivõrd parunitest endiste suurmaaomanike aktiviseerumine. Kardeti ka, et Saksamale minev eksport langeb ära, kui ollakse Saksamaa vastu, sest Saksamaa turg võib majanduskriisist aidata üle saada. Vaimustust natsionaalsotsialistidele avaldasid paremäärmuslased ja baltisakslased .
1933 astus Saksamaa samme majanduslikuks lähenemiseks Eestile ja Lätile. Eesti leidis aga, et natsionaalsotsialiste ei saa usaldada , et iga erisoodustuse eest soovib Saksamaa vastu peatselt poliitilisi järeleandmisi.
1933 mõisteti Saksamaal, et pinge Leeduga Klaipeda küsimuses võib viia Balti liidu loomisele. Ei soovitud, et Eesti ja Läti toetaksid Leedut Klaipeda küsimuses - nii võinuks Balti liit muutuda Saksamaa vaenulikuks. Eesti teatas, et ei soovi sekkuda ei Vilniuse ega Klaipeda küsimusse. Eesti küsis Saksamaalt, et kuidas see suhtub Balti liidu moodustamisse, vastus oli, et kui Eesti on valmis loobuma Briti orientatsioonist, siis on Balti liidu moodustamine Saksamaa seisukohalt tervitatav. 1934 oli näha, et Eesti välispoliitiline orientatsioon hakkab muutuma . Berliinis loodeti, et kui õnnestub saavutada eesti välispoliitiline orienteerumine Saksamaale, siis on sellega võimalik kontrollida ja mõjutada ka Leedu ja Läti välispoliitikat.
Saksamaa suhtumine Idapakti oli eitav ja jäi selleks ka edaspidi. Saksamaa oli vastu igasugustele vastastikuse abi lepingutele. 1934 avaldas Saksamaa nn. Idapakti riikidele memorandumi – Saksamaa ei kavatse osaleda kollektiivse julgeoleku loomises. Vaid see vastuvõetav, kui on vaid mittekallaletungi kohustus, mitte vastastikuse abistamise kohustus. Idapaktiga liitumine oleks sidunud Saksamaa käsi Ida-Euroopas. Berliin hoiatas ka Balti riike Idapakti eest. Saksamaa püüdis 1934.a. suvel demonstreerida oma huvi Eesti vastu, näidata, et ta ei ole Eesti ja Soome suhtes ükskõikne. Saksa sõjaminister külastas Tallinna.
1935 loobuti Saksamaa ja Poola kategoorilise vastuseisu tõttu Idapaktist.
Olukord hakkas muutuma pärst Inglise-Saksa mereväelepingut 1935, SB hakkas Läänemerelt eemalduma. Saksamaa sai Läänemerel vabad käed. Eesti üllatus , et miks on Saksamaale vaja nii suurt laevastikku? Kas nende ülemvõim Läänemerel? Toimus Eesti-Saksa lähenemine , seda veel ka sellepärast, et olukord Venemaal oli järjest keerulisem. Ka suurenes 30ndatel Saksa turg Eesti jaoks. Eriti tihe koostöö Saksamaaga Eesti sõjaväe juhtkonnal. Nad arvasid, et Saksa sõjalaevad tasakaalustavad N.L. sõjalaevu Kroonlinnas. Sakslased – Saksa laevad on vaid Balti riikide huvides ja et tõeline hädaoht tuleb idast.
Eesti otsustav välispoliitiline orienteeritus Saksamaale sai alguse 1936.a.
Eestis toimus välisministrite vahetus 1936 ( Seljamaa – Akel ) ja ja see tähendas Eesti välispoliitika Saksamaale orienteerimise algust. Eesti soovi sõlmida Saksamaaga vastastikust mittekalletungilepingut aga Saksamaa ei soovinud. Akeli programm kuulutas erapooletuse põhimõtet, kuidas aga on seda võimalik sõja korral N.L. ja Saksamaa vahel säilitada, jäi lahtiseks. Programmis olid esikohal head suhted ja vastastikune mõistmine suure idanaabri N. Liiduga ja ka Saksamaaga. Ka hoida häid suhteid Soome, Skandinaavia riikidega ja Poolaga. Põhiline tingimusteta erapooletuse hoidmine ja pol. blokkidega mitteühinemine. Kuidas aga erapooletust hoida kahe suurriigiga sõja korral Baltimaade territoorimil, sellest polnud programmis sõnagi.
Eesti otsustav välispoliitiline orienteeritus Saksamaale sai alguse 1936.a. Saksa välispoliitika Eesti ja Lätiga hakkas ka just muutuma 1936.a. Et sõda N.Liiduga on vältimatu ja sakslased lähevad läbi Balti riikide, seepärast peavad baltlased sakslastega kokku leppima.
Arenesid ka Eesti majandussuhted Saksamaaga. Inglismaa osakaal hakkas vähenema. Olulisel kohal kaubavahetuses olid põlevkivisaadused.
Eesti sõjaväelaste otsus arendada koostööd saksa sõjaväelastega. Kokkulepe sõjalise informatsiooni vahetamisest N.L. kohta. Saksa luureaparatuuri paigaldamine Eestisse.
Siiski ei takistanud see Hitleril veidi hiljem sõlmimast Molotov-Ribbentropi pakti.
Rootsiga
Vabadussõja ajal Eesti sai sõjalist abi Inglismaalt, Soomest, Taanist ja Rootsist. 1921 tunnustas Rootsi koos Norra ja Taaniga Eesti iseseisvust de jure. Diplomaatiliselt püüdis SB toetada Balti riikide suhteid Põhjala riikidega, et tugevdada Balti riikide rahvusvahelist seisundit, see ei kutsu aga Skandinaavia riikides esile vaimustust. Eesti huvides oli laialdane, Läänemerd endasse haarav Skandinaavia, Soome ja Balti riikide liit (ühine kaitsejõud , ühine maj poliitika, ühine välispoliitika). Rootsi lükkas Põhjala liidu mõtte järsult tagasi. Rootsi suhtus sellisesse liitu eriti vaoshoitult. Rootsi tegelikult kartis, et enne maailmasõda Läänemere aladel valitsenud jaotus võib tagasi tulla. Sellepärast kujutaks selline liitumine Rootsile erilist ohtu. Rootsi huvides oli takistada Soome libisemist lõunanaabrite liitu. Rootsil tuli Baltimaade osas piirduda kult. ja maj. kontaktidega. Soome kurss pidi olema suunatud Skandinaavia riikidele.
Riigivanem Tõnisson tegi 1928 visiidi Stokcholmi ja kun. Gustav V 1929 Tallinnasse. Vaid viisakusvisiit.
1930ndatel Rootsi huvi Eesti vastu ei kasvanud. Et Rootsi on valmis arendama Balti riikidega kultuuri ja majandussuhteid ja koostööd Rahvasteliidus, aga liitlassuhetesse nendega Rootsi ei astu.
Koostööd häiris ka riigikorra erinevus. Eestis autoritaarsed suundumused , Skandinaavias tugevnesid demokraatia ja sotsialism .
Poolaga
20. saj alguses tekkinud Eesti iseseisvuse mõte oli maailmasõja aastail tuge saanud Läänemere regiooni väikeriikide koostöö ideest.
Algul vaeti Põhjamaade liitu, siis aga et arendada häid suhteid Poolaga.
Poola - Poola juhid arvasid, et uus Poola peab saama Saksamaad ja Venemaad eraldavaks barjääriks. Riigimees, kelle tegevus otsustas uue Poola saatuse – Józef Piłsudski –, seisis üheselt sellise Poola eest, mis saaks iseseisvat välispoliitikat viljelevaks subjektiks ning poleks allutatud ei Saksamaale ega Venemaale.
Luua Poola juhtimisel «uute riikide» blokk Kesk- ja Ida-Euroopas.
Jutt on riikide föderatsioonist, mis ühendanuks Poola, Ukraina, Leedu ja teised Balti rahvad, samuti Valgevene.
Poolast sai pärast I maailmasõda uue maailmakorra riikide süsteemis oluline komponent .
Poola tegi palju selleks, et Poola-Nõukogude suhted jääksid pikemaks ajaks stabiilseiks.
Poola diplomaatia võttis ette mitu katset eesmärgiga luua liitude süsteem kaitseks Saksamaa ja Nõukogude Liidu eest. Balti riigid said Poola välispoliitiliste huvide jaoks eriti tähtsaks. Poola-Eesti ja Poola-Läti suhted olid head. Ent konflikt Leeduga püsis, mistõttu Poolal oli raske oma võimalusi ära kasutada, moodustamaks suurt riikide poliitilist blokki.
Hakkas mõranemine ka Balti riikide koosluses. 1920 augustis kohtusid veel Poola, Leedu, Läti ja Eesti välisministrid Riia lähedal Bulduris, kuid see jäi ka nende viimaseks ühiseks kokkusaamiseks. Poola haaras enda valdusse Vilniuse. Poola oli vastu Leedule, et alles pärast suhete normaliseerimist võib Leeduga sidemeid luua. Eestil ja Lätil soovitati mitte Leeduga tegeleda ja siis ei toeta Poola enam Balti riike. Poola oli algusest peale Balti liidu moodustamise vastu, tahtis ära kasutada Leedu välispoliitilist isolatsiooni ja leida lahendust Vilniuse küsimusele. Seepärast Poola kartis, et koostöölepingust saab Leedu tuge teiste käest Poola vastu. Lähenemine võiks toimuda alles peale Poola-Leedu suhete normaliseerumist.
Et kui Eesti ja Läti ikkagi tahavad ka Leedut kaasa tõmmata, siis minetab Poola igasuguse sõbralikkuse Eesti ja Läti vastu.
Nüüd lootis Eesti sõjalist liitu luua Läti ja Soomega.
Juulis 1921 olid Helsingis koos juba vaid 4 riigi esindajad (Poola, Läti, Eesti ja Soome), Leedu jäi kõrvale.
Need läbirääkimised lõppesid poliitilist koostööd käsitleva kokkuleppe sõlmimisega Varssavis märtsis 1922. Leping aga ei jõustunud, kuna Soome jättis selle ratifitseerimata, nii tõmbas ta joone enda ja Balti riikide vahele.
1930ndatel olid Poolal Saksamaa ja Nõukogude Liiduga halvad suhted ning seetõttu ei saanud olla Balti riikide jaoks eriti atraktiivne partner. 1934 Poola-Saksa mittekallaletungileping. See ei likvideerinud Saksa–Poola vastuolusid. See tähendas tervele Ida- Euroopale jõuvahekordade muutumist. Seni olid N.L. ja Saksamaa teinud koostööd ja Poola ja Prantsusmaa olnud liitlased. Nüüd tekkis Poola ja Saksamaa teineteisemõistmine. Sellega õõnestati kollektiivse julgeoleku põhimõtet. Poola-Saksa leping tekitas eriti ärevust Leedus, aga ka Lätis ja Eestis. Oletati, et Poola on jätnud Saksamaale vabad käed Balti riikide suhtes.
Aastatel 1937–1938 tahtis Poola välisminister Józef Beck moodustada laiaulatuslikku meredevahelist riikide blokki, mis ühendaks endas Poolat, Doonau-äärseid ning Balti riike ja võimaluste piires ka Skandinaavia maid, et see oleks nn. Kolmas Euroopa, neutraalsete riikide kaitsevall nii Saksamaa kui ka N.L. vahel. See projekt osutus teostamatuks – Poola oli selleks liiga nõrk riik. Pealegi olid paljudel ühinema kutsutud riikidel omaenda erinevad, tihtilugu vastakad huvid. Poolale ei saanud enam loota , kuna see oli lähenenud Saksamaale ja püüdis pidevalt laveerida N.L. ja Saksamaa vahel.
Vastuolud
Poola ja Leedu vahel toimus sõjaline konflikt Vilniuse kuulumise pärast. Leedu
keeldus osalemast rahvusvahelistel konverentsidel, kus osales ka Poola.
Poola soovis liidus saada juhtpositsiooni, millega polnud rahul ülejäänud riigid.
Sõjaohu kasv: Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, lääneriikide lepituspoliitika; idapakti idee; Balti Entente, neutraliteedipoliitika, laveerimine N. Liidu ja Saksamaa vahel.
Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, liitlaste lepituspoliitika
1935 - Saksamaal kehtestati üldine sõjaväekohustus ja loodi Wehrmacht.
1935 – Saksamaa teatas üldise sõjaväekohustuse kehtestamisest ja sõjaväe suurendamisest, mis oli Verssailles’i kokkulepete rikkumine . Lääneriigid mõistsid küll hukka, aga ei kehtesta Saksamaale mingeid sanktsioone.
Inglise-Saksa mereväeleppega alustati laevastiku taasloomist Saksamaal
1936 - Saksa väed sisenesid Reini demilitariseeritud tsooni.
11. märts 1938 - Saksa vägede sisenemine Austriasse; Austria Anschluss
Müncheni konverents toimus 29. septembril 1938. Suurbritannia, Saksamaa, Prantsusmaa ja Itaalia nõudsid, et Tšehhoslovakkia loovutaks Saksamaale sudeedisakslastega asustatud alad. Nii lootsid liitlased ära hoida sõja puhkemise. See oli lääneriikide lepituspoliitika.
Nõukogude Liidu reaalpoliitikas sooviti lülituda rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega:
- 1922 sõlmiti Saksamaaga Rapallo leping, millega loodi omavahel diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning väljuti välispoliitilisest isolatsioonist.
- Järk-järgult sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia, Itaalia, Hiina, Prantsusmaa, Jaapani jt.
- Sõlmiti neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga.
Samas säilis Stalinil salaeesmärgina maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: alustati Punaarmee moderniseerimist, toetati Hispaania kodusõjas vabariiklasi ja Hiina kommuniste jne.
1932 - mittekallaletungileppe sõlmimine Eestiga
Üldse kasvas NSV Liidu sõjaline võimsus 1930-ndatel aastatel tublisti. Viisaastakutega loodud tööstuspotentsiaal võimaldas hakata armeed varustama moodsama relvastusega. 1932 loodi Punaarmees esimesena maailmas mehhaniseeritud korpused , mis tõsi küll, enne Teist maailmasõda uuesti laiali saadeti. Armee organisatsioonilises ülesehituses loobuti 1930-ndail aastail segasüsteemist ning mindi uuesti üle alalisele kaadriarmeele. 1937 oli püssi all 1 646 000 meest ja kiire kasv jätkus edaspidigi.
1930-1939 taotles NSV Liit kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas (nt Idapakti idee) ja läheneti mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale.
Hitleri võimuletulekuga Saksamaal muutus Moskva Baltikumi poliitika. Lubas Balti riikidele koostööd, kuid üksnes enda patronaaži all. Selleks soovis ta aga saada Poola või suurriikide nõusolekut. 1933 tegi Poolale ja 1934 Saksamaale tagada ühiselt Eesti, Läti ja Leedu iseseisvus ja territoriaalne terviklikkus, et oleks edaspidi võimalik kaubelda selle üle.
Samas stiilis, Balti riikidelt nõusolekut küsimata, toimus ka 3 Balti riigi lülitamine objektide hulka Moskva ja Pariisi vahel Idapakti sõlmimise üle suvel 1934. 1930.aastatel Prantsusmaa välispoliitiline seisund muutus ebakindlaks, sest riiki ümbritsesid kolm diktatuuririiki (Saksamaa, Itaalia ja Hispaania). Peale Hitleri võimuletulekut kasvas hirm Saksamaa ees ja üritati otsida liitlasi: algas Prantsusmaa ja NSVL lähenemine (1934 tulid koos välja Idapakti sõlmimise ideega, millega nähti ette mittekallaletungilepete sõlmimine Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel. Idapakti idee – vastastikuse abi kokkulepete sõlmimine Ida-Euroopa riikide vahel, et Nõuk. Liit saaks igasse Ida-Euroopa riiki paigutada oma väed, et justkui nii kaitstes nende riikide iseseisvust. Saksamaa idapiiri ohustamiseks oli vaja luua ühisrinne, et siduda Saksamaa sõjalised jõud, kui need peaksid tungima läände, sellepärast see idee. Kava kohaselt pidi Nõuk. Liit garanteerima Prantsusmaa julgeolekut ja vastupidi Saksamaa vastu. Lepinguosalised pidid sõjalise rünnaku korral osutama üksteisele abi, ka materiaalset. Prantsusmaa soovis, et sõlmitaks ka regionaalse vastastikuse abistamise pakt, kus võiksid osaleda Saksamaa, Tšehhoslovakkia, Poola, Nõukogude Liit, Soome ja Balti riigid. Et neil oleks omavahel mittekallaletungi kohustus ja kohustus abistada paktis osalejat kallaletungi korral. Prantsusmaa informeeris Idapakti kavast ka Suurbritanniat, viimane teatas 1934.a. juulis, et toetab Idapakti sõlmimist, kuid tingimusel, et Prantsusmaa garanteerib Saksamaa julgeoleku Nõuk. Liidu rünnaku korral. Inglismaa niisiis nõustus, aga vaid siis, kui ka Saksamaa osaleb ega nõustunud võtma endale mingeid kohustusi Balti riikide ega Soome suhtes.
Prantsusmaa, kes soovis Idapakti sõlmimist ja toetas sõnades ka Balti liidu loomist, ei nõustunud Balti riikide julgeolekut garanteerima ega võtnud endale mingeid kohustusi.
Lõpuks teatati pakti kavast ka Balti riike ja Soomet. Leedu nõustus kohe, Soome andis eitava vastuse ja Eesti ning Läti ei jaatanud ega eitanud.
Muutus rahvusvahelises olukorras tõstatas Eestis ja Lätis küsimuse senise välispoliitika muutmisest: kas minna koos Inglismaaga, aga arvestada ka Saksamaa seisukohti või minna koos Prantsusmaaga ja arvestada ka Nõuk. Liidu seisukohti.
SEE OLI EESTI LAVEERIMINE SAKSAMAA JA NÕUK.LIIDU VAHEL.
Eesti teatas, et juhul kui Saksamaa ja Poola keelduvad Idapaktis osalemast, ei paku pakt Eestile huvi. Eestis peeti oluliseks ka Inglismaa seisukohta. Sama tegi Läti.
Juulis kutsuti kõikide Balti riikide välisministrid Moskvasse Idapakti küsimuses. Litvinov ütles Eesti välisministrile: Et Saksamaa ei taha oma käsi Balti riikidega siduda; et Saksamaa ähvardab Nõuk. Liitu ja Balti riike, et liiguvad kuulujutud Saksa-Poola kokkuleppest Balti riikide tuleviku osas, et Nõuk. valitsus on alati jälginud umbusuga Eesti suhteid Pooolaga, sealhulgas sõjalisi suhteid; et Leedu on nõus Idapaktiga liituma ja et Nõuk. Liit ja Prantsusmaa võivad sõlmida pakti ka ilma Poola, Saksamaa ja Balti riikideta. Et Eesti otsustagu kohe, kas poolt või vastu. Välisminister Seljamaa vastus oli laveeriv. Et Eesti osaleb Idapaktis, kui seda teevad ka Saksamaa ja Poola.
1935. aastal tegi Moskva ettepaneku, et Eesti ja Läti sõlmiksid N. Liiduga kahepoolsed vastastikuse abistamise paktid koos võimalusega luua Eesti ja Läti pinnal Nõukogude baasid. Ettepanek lükati tagasi. Moskva nõustunuks ka neutraliteediga, kui see oleks Balti riikidele tähendanud eraldumist lääneriikidest, aga oli vastu, kui see tähendas eemalehoidmist Nõukogude Liidust. Kreml oli nõus lubama Balti riikide koostööd, kuid seda vaid Moskva patronaaži all.
1934 võeti NSV Liit Rahvasteliidu liikmeks. See andis N.Liidule sõnaõiguse Euroopa poliitikas. Mõned Eesti poliitikud olid N.L saamisega Rahvasteliidu liikmeks rahul „me pole kunagi võinud olla nii rahulikud kui nüüd“. Et N.L. ja Pr. sõprus rahuldab eestlasi palju rohkem kui sõprus Saksamaaga, kes kujutab endast ohtu Baltikumi iseseisvusele. Aga et Saksamaa oli lahkunud Rahvasteliidust, siis kardeti, et N.L. saab seal suure mõjuvõimsuse. Aga oli ka otsene oht, et Rahvasteliit võib anda N.L. loa Balti riikidest läbimarsiks, kui minnakse appi agressiooni ohvrile. Mõisteti, et Saksa ja N.L. vastastikune vaenutsemine võib saada piiririikidele saatuslikuks.
Idapakti kava 1934 detsember – mai 1935. Euroopa poliitikale oli iseloomulik 2 riikiderühma väljakujunemine ja pidev võitlus domineerimise pärast. 1. Riikiderühm Saksamaa juhtimisel ja 2. Prantsuse-Nõuk. Liidu edasine lähenemine. Mõlemad riikiderühmad püüdsid tõmmata teineteise vastasesse mängu ka Ida-Euroopa riike – Poolat ja Balti riike. Põhja- ja Kesk-Euroopa olid sattunud Saksamaa mõju alla, Lõuna-Euroopa Itaalia mõju alla. Prantsusmaa-Nõuk. Liit ei soovinud tegelikult, et Balti riigid ühineksid Idapaktiga. Eesti ja Läti ei lükanud Idapakti kava kohe tagasi, kuid see saavat teoks vaid siis, kui sellega ühinevad Saksamaa ja Poola. Soome kohe eitavale seisukohale. Hoiatasid ka Balti riike, et paktiga liitumine asetab Balti riikidele kohustuse avada mingil hetkel oma piirid Punaarmeele. Kollektiivse julgeoleku poliitika nurjus, kuid mitte Balti riikide soovimatuse tõttu sellega ühineda, vaid N.L. ja Saksamaa, aga ka demokraatiat pooldavate Prantsusmaa ja Inglismaa vastuolude tõttu.
Samas säilis Stalinil salaeesmärgina maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: alustati Punaarmee moderniseerimist, toetati Hispaania kodusõjas vabariiklasi ja Hiina kommuniste jne. Kui 1939 sai uueks välisministriks Vjatšeslav Molotov, alustas NSV Liit lähenemist natslikule Saksamaale.
30ndate aastate keskpaigast peale avaldas N.L. Balti riikidele üha tugevamat survet, et neid endale lähendada. Eesti püüdis leida sellele vastukaaluks sidemete tihendamist Saksamaaga.
Eesti-Läti-Leedu liit 1934, oli poliitiline ja mitte sõjaline (ametlikult vähemalt mitte). NL hakkas kohe karjuma , et teda ähvardatakse, ent reaalset jõudu sel liidul muidugi polnud.
Balti Antant - Aastail 1928-1929 tekkis veel üks idee – luua Põhjariikide blokk (Põhja-Antant). Kõige tulisem pooldaja Tõnisson. Rohkesti kohtumisi, ideest aga kaugemale ei jõutud. 1934 Eesti-Läti täiendusleping. Käisid konsultatsioonid ka kolmiklepingu sõlmimiseks. Augustis 1934 algas Riias lepingu vormistamiseks konverents. See nn. Balti Antant ei näinud ette vastastikuseid kaitsekohustusi ega ka vastastikust abistamist, nagu Eesti-Läti leping, püüti kaasa haarata Soome, aga tulutult.
Neutraliteet.
Mõttetu poliitika, sest Eestil polnud ei võimalusi ega vahendeid, kuidas oma neutraliteeti kaitsta. Oli ametlikult neutraalne 1939–1940 ja me teame, mis sellest lõpuks välja tuli.
Mõtteid Eesti neutraalsusest arendati juba iseseisvuse sünniajal ja see jätkus ka 1920. ja 1930. aastatel.
Eesti Maapäeva vanematekogu ja Maavalitsuse 24. jaanuaril 1918 välisriikidele adresseeritud memorandumis Eesti iseseisvuse otsuse kohta rõhutati, et Eesti peab saama kuulutatud erapooletuks maaks ja selleks tuleb nõuda välisriikide tagatist. Sellest räägiti ka Tartu rahulepingus.
Mida rohkem Rahvasteliit nõrgenes, seda rohkem hakati rääkima ühepoolsest neutraliteedist. 1938.a. Saksamaa oli huvitatud Rahvasteliidu lagunemisest ja seega soosis väikeriikide neutraliteeti. Eestis rõhutati , et väikeriikidele pakub rohkem kaitset erapooletus, kui kollektiivse julgeoleku süsteem. Eestil peab olema õigus ise otsustada vägede läbilaskmise üle. Eestil olevat lootus sõjast kõrvale jääda vaid siis, kui peetakse häid suhteid kõigi, ka agressiivsete riikidega. 1938.a. oli Eesti välisminister Karl Selter.
1935 N.L ja Pr. vahel sõlmitud vastastikuse abistamise leping, N.L. ja Tšehhoslovakkiga sama. Lepingud tähendasid N.L. mõju edasist kasvu Euroopa poliitikas. Need tekitasid Lätis ja Eestis peataoleku meeleolu. Sai selgeks, et ei Pr. ega Ingl. ei tunne enam mingit huvi Balti riikide vastu, ning Eesti ajakirjanduses hakati üha enam arutlema neutraliteedi üle. Sest kui N.L. tahtnuks abistada oma liitlasi sõjas Saksamaaga, siis ilma Rahvasteliidu loata oleks võimalik vaid sõjategevus Läänemerel. Maaväe operatsioonid eeldasid vägede läbimarssimist Baltimaadest.
Poola suhtumine Eesti neutraliteeti oli soosiv. Aastatel 1937–1938 tahtis Poola välisminister Józef Beck moodustada laiaulatuslikku meredevahelist riikide blokki, mis ühendaks endas Poolat, Doonau-äärseid ning Balti riike ja võimaluste piires ka Skandinaavia maid, et see oleks nn. Kolmas Euroopa, neutraalsete riikide kaitsevall nii Saksamaa kui ka N.L. vahel. See projekt osutus teostamatuks – Poola oli selleks liiga nõrk riik. Pealegi olid paljudel ühinema kutsutud riikidel omaenda erinevad, tihtilugu vastakad huvid. Poolale ei saanud enam loota, kuna see oli lähenenud Saksamaale ja püüdis pidevalt laveerida N.L. ja Saksamaa vahel.
Nõukogude Liidu suhtumine neutraliteeti oli mittesoosiv ja et nii hüljatakse Rahvasteliit ja sõprade abi. Balti riikide neutraliteet olevat illusoorne .
Saksamaa suhtumine neutraliteeti – erapooletul tuli arvestada oma geopoliitilise asukohaga ning otsida kooskõla jõuga, mis asus tema ruumi vahetus läheduses. Kui koostööks selle jõuga ei oldud valmis vabatahtlikult, siis see jõud kasutab vägivalda. Kuid 1938.a. seisukohad muutusid. Saksamaa tahtis lahendada Sudeedi küsimust ja et kui algab sõda Tsehhoslovakkiaga, siis võib Rahvasteliit võtta vastu otsuse agressori peatamiseks ja nõuda Baltimaadelt N.L. vägede läbimarsi õigust. Seega hakati toetama neutraliteeti.
Nii Nõuk. Liit kui ka Saksamaa pidasid nende vahele jäävate riikide neutraalsust sõja korral võimatuks.
3. novembril 1938 kiitis Riigikogu heaks neutraliteedi seaduse ehk nn erapooletuse korraldamise seaduse, mis võttis aluseks Haagi konventsioonid. Selles seaduses sätestati Eesti sadamatesse ja territoriaalvetesse sisenemise kord, erandid, kitsendused ja tingimused. Sõdivate riikide sõjalaevadel keeld siseneda Eestisse, kui tormi tõttu, siis kohustatud kohe lahkuma pärast tormi. Sõdivate riikide lennukitel keelati siseneda riigi territooriumile.
Eesti, koos Läti ja Leeduga, kuulutas end neutraalseks alles 1938. aasta detsembris. Nõukogude Liidu kallaletungi ohu kasvades kutsusid Läti ja Leedu oma kodanikke juba reservvägede teenistusse, kuid Eestis seda ei tehtud, vaid leiti, et ennast on võimalik paremini kaitsta vaid neutraliteeti rõhutades. Eesti neutraliteedil põhinevat kaitset õõnestas suuresti Poola allveelaeva Orzel´i tulemine Tallinna 14. septembril. Eesti ei suutnud vastavalt neutraalse riigi kohustustele sõjalaeva interneerida (kinni pidada) ja see põgenes 18. septembril. Seda kasutasid ära Moskva võimud, väites et Balti riikide sadamad peidavad Poola allveelaevu ja sealsed valitsusringkonnad toetavad nende aktsioone. Selle survestamise ja Eesti valitsuse järelandmiste tagajärjel sõlmiti lõpuks Eesti ja Nõukogude Liidu vahel baasideleping, mis põhimõtteliselt tõi kaasa Eesti Vabariigi iseseisvuse kaotamise
Laveerimine Saksa ja NL vahel.
Oli vähene ja edutu. Sõjaliselt tehti koostööd Saksaga, aga politiliselt hoiduti sellest. Loodeti vaikselt , et äkki läheb nendevaheline sõda Eestist mööda. Ainsaks lootuseks jäigi, et ehk õnnestub nad üksteise vastu välja mängida.
Eestile olid ohtlikud nii Nõukogude Liit kui ka Saksamaa, seetõttu pidi ta nende kahe vahel laveerima. Lääneriigid ise olid Saksamaa suhtes abitud, Rahvasteliit jõuetu. Eesti orienteerus Saksamaale. Nõukogude survele ka mõningane allumine. 1932 - mittekallaletungileppe sõlmimine Eestiga.
Nõuk. Liidu noot 28. märtsil 1939 Eesti saadikule Moskvas A. Reile. Et Eesti iseseisvuse ja julgeoleku tagamiseks ei või Eesti läheneda kolmandatele riikidele ega tohi anda õigusi ja sõjalisi privileege neile. Nõuk. Liit ei jää selles osavõtmatuks pealtvaatajaks. Sisuline ähvardus Eestile. Ka Lätile samasugune noot. Eestis leiti, et vahekord N.Liiduga peab olema äärmiselt korrektne ja tuleb kinni pidada erapooletuse printsiibist. Noot näitas, et N.L. võttis endale õiguse sekkuda Balti riikide poliitikasse ka vastu viimaste tahet.
29. aprillil 1938 tegi Saksamaa Eestile ettepaneku mittekallaletungilepingu sõlmimiseks. See tuli Roosevelti ettepanekust Saksamaale lahendada kõik probleemid teiste riikidega rahumeelselt ja sõlmida terve rea riikidega 10-25 aastaks mittekallaletungi lepingud. 7. juunil 1939 sõlmiti Saksamaa ja Eesti vahel mittekallaletungileping. Lepingul oli tühine väärtus.
Kui 1939 sai uueks välisministriks Vjatšeslav Molotov, alustas NSV Liit lähenemist natslikule Saksamaale.
1939.a. 23.august – MRP sõlmimine NSV Liidu ja Saksamaa vahel.