Eesti Vabariik 1920 - 1940 (0)

EESTI Vabariik (1920 – 1940)
(Eesti aeg)
I Majanduselu. Suur kriis
II Riigikord ja sisepoliitika
III Välispoliitika
I Majandus
Olukord pärast iseseisvumist:Enne iseseisvumist Eesti majanduselu allutatud Venemaa huvidele, nüüd vajas see põhjalikke ümberkorraldusi. Alustati maareformist 1919, 10.okt. Loodi uut tüüpi talud : asundustalud (35 000 ). Varem olid juba ostutalud ja renditalud.
1919 – lasti käibele Eestis margad ja pennid, kuid olid olemas ka veel vene rublad, soome margad ja muudki.
Pärast Vabadussõda – majanduslik tõus. 1920 – 1923 majanduspoliitikas tööstust eelistav suund.
Eesti tööstuskaubad polnud konkurentsivõimelised välisturul. Paljud uued ettevõtted läksid pankrotti . Tekkis rahanduskriis. Senine majanduspoliitika oli viinud riigi ummikusse.
1924 – üleminek uuele majanduspoliitikale, mille käivitas Otto Strandmani valitsus.
Tuli orienteeruda Euroopa turule, sest Nõukogude turust asja ei saanud. Tööstuse asemel seati esikohale põllumajandus. Riik toetas põllumajanduslikke ettevõtteid, rajati Maapank ja Krediidipank.
1928 – rahareform. Üleminek markadelt kroonidele. 1920.aastate teisel poolel majanduslik tõus.1929 – 1933 ülemaailmne majanduskriis. Eestis olid Suure kriisi aastad 1930 – 1934. Kuna Eesti peamiseks majandusharuks oli põllumajandus, tabas see kriis esmajoones põllumehi. Kokku vähenes põllumajandustoodang ligi kaks korda. Ettevõtete sulgemine, talude pankrotistumine, väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks. Tööpuuduse kasv – töötuid 32 000.
1933 – krooni devalveerimine (Jaan Tõnissoni valitsuse poolt). Alates sellest hakkas riigi majanduselu vähehaaval toibuma. Majanduskriisiga kaasnes sisepoliitiline kriis. Süüdistati valitsust kõikides hädades. Erakonnad hakkasid lagunema , siis koonduma. Kujunes uus poliitiline jõud – vabadussõjalased.
30.aastate teisel poolel hakkas majanduses suurenema riiklik sektor , hakati soosima rahvuslikku kapitali. Tähtsamad tööstusharud: tekstiili-, keemia-, toiduainete-, metalli-, paberi-, puidu-, mineraalainete töötlemise ja nahatööstus. Kiiresti arenes põlevkivitööstus. Eestis valmistati lennukeid, laevu, vedureid, põllumajandusmasinaid, raadioaparaate, lifte, sidevahendeid jm. Eesti oli muutumas agraarmaast tööstuslikuks riigiks. Ehitati uusi uusi raudteid, maanteid, arenes laevaliiklus ... Tervikuna ületas Eesti põllumajandus Esimese maailmasõja eelse taseme. Arenesid väliskaubandussidemed. Need olid loodud enam kui 100 riigiga. Esikohal olid Suurbritannia ja Saksamaa. 20 aastaga oli Eesti saavutanud kindla koha rahvusvahelistel turgudel.Majanduses olid viimased Teisele maailmasõjale eelnenud aastad kõige edukamad . Elatustaseme poolest jäi Eesti veel maha lääneriikidest, kuid oli võrreldav Ungari, Poola, Lätiga.
II Riigi valitsemine, sisepoliitika.
1920 – I põhiseadus, mille järgi kõrgeimaks võimuks oli rahvas. 1920 – I Riigikogu – 100- liikmeline. Täidesaatev võim – Vabariigi Valitsus. Valitsuse tegevust juhtis riigivanem,kes lisaks peaministri kohustele täitis ka riigipeale kuuluvaid ülesandeid.
Ülimalt demokraatlik põhiseadus ei hakanud täies ulatuses tööle: oli oht, et seadusandlik võim hakkab domineerima täidesaatva võimu üle, sest tasakaalustavat jõudu riigipea näol ei olnud.
Kujunes välja mitmeparteiline erakondlik süsteem. Agraarerakonnad (Põllumeestekogud, Asunike koondis ), liberaalsed erakonnad ( Rahvaerakond, Kristlik Rahvaerakond, Tööerakond) ,
sotsialistlikud erakonnad, vähemusrahvuste ( sakslaste ja venelaste )erakonnad. Erakondade paljusus – parlamendi killustatus, sisepinged, valitsuste sagedane vahetumine .
1924, 1.dets. - kommunistide riigipöördekatse (mäss EV vastu) .Üldjuht Jaan Anvelt. Juhiti Moskvast Kominterni poolt ( maailmarevolutsiooni idee). EV poolel sai surma 21 inimest, s.h. teedeminister Kark. Mässulised anti kohtu alla, 97 neist lasti maha.
Pärast riigipöördekatset keelustati EKP, suur osa kommunistidest põgenes Moskvasse, kus nad Suure terrori ajal Stalini käsul maha lasti (ka Jaan Anvelt).
1926 – vabadussõjalaste esilekerkimine, esialgu kui majandustegevusega seotud organisatsioon .
1929 – moodustati Vabadussõjalaste Keskliit kui poliitiline ühendus.
Juhtideks erukindral Andres Larka ja advokaat Artur Sirk . Soovisid ka võimu juurde.
Põhiseaduse kriis – kujunes samaaegselt majanduskriisi ja sisepoliitilise kriisiga. Liigne demokraatia, mida oli võimaldanud I põhiseadus, ei sobinud enam. Tuli töötada välja uus põhiseadus.
Riigikogu poolt koostatud põhiseaduse projekt kukkus kahel rahvahääletusel (1932, 1933 ) läbi.
1933 – hääletati vabadussõjalaste poolt koostatud põhiseaduse poolt. Selle järgi oleks valitud rahva poolt ka laialdasi õigusi omav riigivanem, riigipea – s.t. president .
Riigikogu ja riigivanema valimised pidid toimuma 1934. aprillis . Riigivanema kandidaadid:
Andres Larka (Vabadussõjalaste Liit), Konstantin Päts Põllumeestekogud), Johan Laidoner (Asunike Koondis), August Rei ( (Eesti Sotsialistlik Tööliste Partei).
12.märtsil 1934 – sõjaväeline riigipööre Eestis. Üleminek autoritaarsele riigikorrale. K.Pätsist sai
diktaator . Peale K.Pätsi olid veel võimu juures Johan Laidoner ja Karl Einbund (1935 – Eenpalu ) siseministrina.

• valitsemine dekreetidega
  
• kuulutati välja 6-kuuline kaitseseisukord
  
• keelati poliitilised meeleavaldused
  
• suleti vabadussõjalaste organisatsioonid
  
• okt. 1934 – kuulutati Riigikogu laiali saadetuks, seati vaikivasse olekusse
  
• piirati sõnavabadust, suleti opositsioonilised ajalehed, kehtestus tsensuur . Kontrollis Riiklik Propaganda Talitus
  
• 1935 – keelustati kõigi erakondade tegevus, asutati kutsekojad ja Isamaaliit (ainupartei)
  
• 1935, 8.dets. - vabadussõjalaste katse teha relvastatud riigipööre. Kohus mõistis 133 vabadussõjalast 1163 aastaks vangi.
  
• Vanglasse paigutati ka vasakäärmuslasi
  
• demokraatliku opositsiooni juhtis Jaan Tõnisson – Tartu vaimu esindaja. Nad nõudsid
  

demokraatliku korra taastamist
1937- tuli kokku ebademokraatlikult moodustatud RAHVUSKOGU, kes koostas Pätsi juhtnööride järgi uue põhiseaduse, mis seadustas autoritaarse valitsemiskorra.
1938 – Riigikogu valimised. Riigikogu: 2-kojaline, alamkoda – Riigivolikogu ( 80 liiget), ülemkoda – Riiginõukogu ( 40 liiget ). Riigikogu valimiste eel moodustati „Pätsimeeste“ poolt Rahvarinne, kes pidi tegema selgitustööd, et Riigikogusse pääseks ikka „õiged mehed“.
Presidendi otsevalimistest loobuti. Seda tegi valimiskogu.1938, apr. - 1940, juuli K. Päts – president.
Erilisi muudatusi valitsemiskorras ei toimunud, endiselt püsis kaitseseisukord, süvenes tsentraliseeritud juhtimine, poliitilised erakonnad olid keelatud (peale Isamaaliidu). Siiski K. Päts andis amnestia poliitilistele vangidele.
Autoritaarne valitsemine Eestis jäi suhteliselt leebeks, kuid demokraatlikku korda enne okupatsiooni taastada ei suudetud, kuigi sinnapoole liiguti.
Majanduses asendus liberaalne majanduspoliitika majandusliku rahvuslusega, mida iseloomustas riigi jõuline sekkumine majandusellu. Esinesid plaanimajandusele iseloomulikud tunnused.
Erakordselt suurt tähelepanu pöörati tööstusele. Ka põllumajandus arenes oluliselt. Tõusis rahva elatustase.
III Välispoliitika
1920 – Tartu rahu, EV tunnustamine de jure Nõukogude Venemaa poolt.
1921 – EV võetakse vastu Rahvasteliitu. Algab ka teiste riikide poolt EV tunnustamine.
1923 olid EV-l sõlmitud diplomaatilised suhted juba 29 riigiga.
EV peamine eesmärk välispoliitikas: julgeoleku kindlustamine.
Tegurid, mida tuli arvestada:

• Eesti geopoliitilist asendit
  
• et Eesti vahetus naabruses asus NSVL
  
• võimaliku toetusega teiste naaberriikide poolt
  

EV -l tuli arendada sõbralikke suhteid naaberriikidega, hoida kaitsevalmis oma relvajõude, toetuda Rahvasteliidule, sõlmida regionaalseid lepinguid, kuulutada erapooletuks konfliktide puhul.
Tuntumad välisministrid: Jaan Poska , Ants Piip ( 4 korral), Otto Strandman, August Rei, Karl Selter jt.
1920. aastad –

• suhted NSV Liiduga halvenevad pärast 1924.a. mässu.
  
• Esile kerkib Balti Liidu loomise idee (EV, Läti, Leedu, Poola, Soome).Liitu sellisena ei sõlmita, tekivad riikide vahel konfliktid: Poola – Leedu, Eesti – Läti, jt.
  
• 1923 – sõlmiti EV ja Läti vahel kaitseliidu leping
  
• 1920 – Konflikt Eesti ja Läti vahel Valga linna pärast. Rahvasteliidu vahekohus: Valga jagatakse pooleks.
  
• 1923 – uus konflikt Eesti ja Läti vahel Ruhnu saare pärast. RL otsus: saar jääb Eestile.
  
• 1923 – konflikt Poola ja Leedu vahel Vilniuse piirkonna pärast, ala läks Poola koosseisu.
  

Tervikuna võib öelda, et EV orienteerus välispoliitikas 1920.aastatel Suurbritanniale jt. demokraatlikele riikidele. Suhted paranesid Rootsiga, Poolaga, Eesti oleks heameelega soovinud kuuluda Põhjamaade blokki. MIKS SEE EI ÕNNESTUNUD?
1930.aastad -

• Saksamaa kiire esitõus, Hitleri võimuletulek 1933.
  
• Päevakorras tas Balti Liidu küsimus: 1934 sõlmiti nn. väike Balti Liit (Eesti, Läti, Leedu)
  
• 1932 – Eesti – NSVL mittekallaletungileping
  
• Päevakorral ka Idapakti sõlmimise küsimus (püüti siduda vastandlike huvidega riike:
  

Saksamaa, NSVL, Poola, Balti riigid)

• 1936 – tihenesid järsult EV suhted Saksamaaga (vastastikused külaskäigud, vahetati luureandmeid, Sa. lubadused kaitsta vajadusel EV Nõukogude ohu eest. Kõik need olid suulised lubadused. Eesti orienteerub ümber välispoliitikas Saksamaale. Tõusis Sa. roll väliskaubanduses.
  
• 1938 – pinge tõus Euroopas. Eesti valitsus kuulutab end erapooletuks, kuigi erapooletuse katte all jätkab valitsus välispoliitilist orientatsiooni Saksamaale.
  
• 1939, 7.juuni – sõlmiti EV ja Saksamaa vahel mittekallaletungileping
  
• 1930.aastate II poolel oli EV – NSVL vahel mitmeid piirikonflikte
  

Kokkuvõttes võib öelda, et EV enne II maailmasõda , olles ümber orienteerunud välispoliitikas Saksamaale, kaotas demokraatlike riikide toetuse. Kartes Nõukogude Liitu, loodeti Saksamaa poolsele abile, mida aga ei tulnud. Ka naaberriikide nagu Läti ja Leeduga ei kujunenud julgeoleku küsimustes koostööd, kuigi oleks seda võidud teha. Eesti Vabariik jäi üksinda. Tulemuseks – Nõukogude okupatsioon , Saksa okupatsioon ning siis ligi 50 aastat jälle NSVL okupatsiooni.