Välispoliitika 1920.-1930. aastatel (0)

Välispoliitika 1920.-1930. aastatel
Eesti tunnustamine.
Olles huvitatud Saksamaa kiirest purustamisest, suhtus Antant Eesti taotlustesse heatahtlikult ning 1918.a. mais tunnustas nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa valitsus Eestit de facto .
Pariisi rahukonverentsi- 1919.a. jaanuarist kuni 1920.a jaanuarini kestis. Eestis toetati vaid niivõrd, kuivõrd seda loeti vajalikuks enamluse kukutamise eest peetava võitluse kergendamiseks; iseseisvuse juriidilisest tunnustamisest hoiduti.
Jaan Poska soovitas otsida uusi lahendusi. Sõja lõpetamine Nõukogude Venemaaga. 2.veebruaril 1920.a kirjutati alla tartu rahuleping .
Soome Vabariigilt 1920.a alguses saadud tunnustamine de jure.
Murrang Lääneriikide senises poliitikas saabus 1921.a. jaanuari teisel poolel, mil Balti riike tunnustas Antanti Ülemnõukogu. Suve jooksul tunnustamine de jure enamikult Euroopa riikidelt.
Eesti ohustatus.
Välispoliitika ülesannete lahendamine ja julgeoleku kindlustamine.
Reaalne ohuallikas on Saksamaa ja Nõukogude Venemaa.
1) Eesti tegi panuse suhete normaliseerumisele Nõukogude Venemaaga. Rajati Tallinna sadamasse laod Venemaa transiitkaubanduse arendamiseks ning lubati idanaabrile mitmeid majanduslikke soodustusi.
1922.a. esinesid Baltimaad ühiselt ettepanekuga sõlmida Moskvaga mittekallaletungi leping. Nõukogude välispoliitilise kursi tõttu ei andnud aga suhete normaliseerimise püüded piisavaid julgeolekugarantiisid.
Otsiti toetust Lääne suurriikidelt. 1924.a. veendusid Eesti poliitikud lõplikult, et reaalset abi ei maksa Inglismaalt oodata.
Balti liit.
Suuri lootusi iseseisvuse garanteerimisel pandi 1920.a aastate algul regionaalsele sõjalis-poliitilisele kaitseliidule.
Ainus reaalne samm Balti liidu loomisel astuti 1923.a. lõpus, kui kirjutati alla Eesti Läti kaitseliidu lepingule. Ühtlasi saavutati kokkulepe tulevase majandusliku koostöö osas ning pandi lõplikult paika kahe riigi vaheline piirjoon.
Järgnevail aastail jäi Balti liidu loomine küll veel päevakorda, ent teostada seda ei suudetud.
Rahvasteliit.
Kümnendi lõpus õnnestus Eestil sõlmida oma idanaabriga kokkulepped piirivahejuhtumite lahendamiseks ja kaubandusleping . 1932.a. lisandus neile pärast 10 aasta pikkusi läbirääkimisi ka mittekallaletungipakt.
Tähtis oli väikeriikide seisukohast Locarno kokkulepete sõlmimine 1925.aastal, mis näitas, et Rahvasteliidust võib aja jooksul kujuneda tõhus tegur julgeoleku tagamisel .
Aset leidis lähenemine naabritele. Selle eelduseks oli huvi suurenemine Eesti vastu.
Eesti lähenemist Varssavile tõlgendati Kaunases kui Leedu-vaenulikku sammu.
Rahvusvaheline olukord teraneb taas.
Kriis rahvusvahelistes suhetes sai alguse 1933.a. natsionaalsotsialistide võimule tulekuga Saksamaal. Võeti kurss Versailles` rahulepingu revideerimisele ja majanduse militariseerimisele.
Ilmnes Rahvasteliidu suutmatus rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Jaapan ja Saksamaa lahkusid esialgu desarmeerimiskonverentsilt ning astusid seejärel välja ka Rahvasteliidust.
Eesti jaoks kujunes halvaendeliseks 1935.a.sõlmitud Inglise-Saksa mereväeleping.
Ohumärgiks Baltimaadele oli ka Nõukogude Liidu aktiviseerumine. Aastail 1934-1935 esitas Moskva mitmesuguseid projekte, mille sihiks oli Balti riikide tihe sidumine Moskvaga.
NSV Liit hakkas õhutama Balti kolmikliidu loomist, lootes suhteliselt Moskva-sõbraliku Leedu kaudu mõjustada endale sobivas suunas ka Eestis ja Läti välispoliitikat. 1934.a.septembris kirjutatigi alla Eesti-Läti-Leedu koostöölepingule.
1930.aastate lõpuks oli Eesti sattunud ebasoodsasse olukorda. Kallaletungioht nii NSV Liidu kui ka Saksamaa poolt kasvas, abi polnud kuskilt loota . Rahvasteliit oli sügavas kriisis.
Ainsaks võimalyseks jäi laveerimine Nõukogude Liidu Saksamaa vahel, püüdes sel moel omariiklust säilitada. 1938.a.kuulutasid Eesti, Läti ja Ledu end Skandinaaviamaade eeskujul neutraalseiks.
Mõningad ringkonnad , eeskätt Eesti kõrgemad sõjaväelased, alustasid lähenemiskatseid Saksamaale. Eesti osutas Teise maailmasõja puhkemisel isoleerituks ning muutus tugevamatele riikidele kergeks saagiks.