Välispoliitika
1920.-1930. aastatel
Eesti
tunnustamine.
Olles
huvitatud Saksamaa kiirest purustamisest, suhtus Antant Eesti
taotlustesse heatahtlikult ning 1918.a. mais tunnustas nii Inglismaa
kui ka Prantsusmaa valitsus Eestit de facto .
Pariisi
rahukonverentsi- 1919.a. jaanuarist kuni 1920.a jaanuarini kestis.
Eestis toetati vaid niivõrd, kuivõrd seda loeti vajalikuks enamluse
kukutamise eest peetava võitluse kergendamiseks; iseseisvuse
50 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 50 punkti.
~ 2 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-03-02
Kuupäev, millal dokument üles laeti
42 laadimist
Kokku alla laetud
0 arvamust
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Cilluke
Õppematerjali autor
võimaldanud edukalt konkureerida, tööpuudus. Rahareform: Vältimaks uue kriisi kordumist, teostati rahandusminister Leo Sepa eestvedamisel rahareform. Korraldati ümber EV rahandus ja pangandus. 1. jaanuarist 1928. a. hakkas kehtima uue rahaühikuna kroon, oli seotud Rootsi krooniga ja tagatiseks oli olemas kattevara. Eesti Pank lõpetas krediteerimise, andes need ülesanded Pikalaenupangale. Sisepoliitiline areng 1920. aastatel Erakonnad: 1) Põllumeeste Kogud parempoolne, tekkis Maarahva Liidust 1917. aastal, oli jõukama talurahva ja põllumajandusega seotud, huviks oli põllumajanduse edendamine. (K.Päts). 2) Eesti Rahvaerakond mõõdukas liberaalne, vanim partei, tähtis oli rahvusluse rõhutamine. (J.Poska, J.Jaakson, J.Vestholm). 3) Kristlik Rahvaerakond eraldus 1919 Rahvaerakonnast, polnud rahul kiriku osatähtsuse ja kristliku moraali nõrgenemisega. (J.Kõpp, H.Rahamägi, J.Lottik)
ettevõtted ei suutnud oma toodetele turgu leida. Suureks probleemiks oli endiselt tööpuudus. Rahareform Inglise pankadelt laenati 28 miljonit krooni, millega korraldati ümber Eesti rahandus ja pangandus. 1. jaanuarist 1928 hakkas kehtima uue rahaühikuna kroon, mis oli seotud Rootsi krooniga. Algas Eesti majanduse integreerumine Euroopa majandusruumi. 1 § 14 Sisepoliitiline areng 1920. aastatel. Poliitilised erakonnad Parempoolseimaks erakonnaks olid Põllumeeste Kogud, mis moodustuasid jõukamast talurahvast ja põllumajandusega seotud linnakodanlusest. Erakonna liidriteks olid K. Päts, J. Laidoner. Vanimaks parteiks oli J. Tõnissoni juhitud Eesti Rahvaerakond. See koondas intelligentsi, linnakodanlust ja talurahvast. Sinna kuulusid Jaan Poska, Jakob Vestholm. Rahvaerakonnast eraldus Kristlik Rahvaerakond, mis ühendas klerikaalsemat osa. Tsentrisse kuulus Eesti Tööerakond,
Erankondade paljusus tähendas seda, et ükski partei polnud üksinda suuteline looma tugevat valitust. Mõeldavaks osutusid vaid koalitsioonivalitsused, milles osales vähemalt kolm, aga enamasti neli või viis erakonda. Koalitsioonileppe sõlmimisel tehti ajutisi kompromisse, mis mõne aja möödudes viisid omavaheliste lahkhelideni ja valitsuskriisini. 4 Välispoliitika Eesti tuleviku küsimus kerkis rahvusvahelisele areenile 1918.a alguses seoses Saksa okupatsiooniohu kasvamisega ja eestlaste iseseisvumispüüetega. Olles huvitatud Saksamaa kiirest purustamisest, suhtus Antant Eesti taotlustesse heatahtlikult ning 1918.a mais tunnustas nii Inglismaa kui ka Prantsusmaa valitsus Eestit de facto. Eesti probleemide lahendamine lõplik lahendamine pidi jääma Pariisi rahukonverentsi ülesandeks. 1919.a jaanuarist kuni 1920
Sõjaohu kasv: Saksamaa ja N. Liidu aktiviseerumine, lääneriikide lepituspoliitika; idapakti idee; Balti Entente, neutraliteedipoliitika, laveerimine N. Liidu ja Saksamaa vahel. Eesti tunnustamine: välisdelegatsiooni tegevus; de facto tunnustus; Balti küsimus Pariisi rahukonverentsil; de jure tunnustamine ja vastuvõtmine Rahvasteliitu.. Enamik Euroopa riike ja USA tunnustasid Esimese maailmasõja järel küll põhimõtteliselt rahvusliku enesemääramise printsiipi, kuid samas leiti aastatel 1918–1920, et pärast Poola ja Soome eraldumist peaks Venemaa Asutav Kogu otsustama, millised riigi piirkonnad võiksid iseseisvuda. Vene impeeriumi lagunemine ei olnud paljude riikide huvides. Esiteks võitles Venemaa kuni 1918. a kevadeni Entente'i poolel Saksamaa juhitud koalitsiooni vastu ning teiseks tunnustati endiselt enamlaste kukutatud valitsust ning Venemaa terviklikkust. Entente'i riigid olid valmis Venemaast eralduda soovivate läänepiiril elavate rahvaste (eestlased,
presidendiks, nimetas ametisse uue valitsuse Karl Eenpalu juhtimisel. Riigikogu kokkukutsumine ja opositsioonitegelaste pääsemine parlamenti tähendas ,,vaikiva ajastu" lõppu ja teatud sammu demokraatia suunas. VI riigikogu ja presidendi ja valitsuse varju ning kiitis heaks peaaegu kõik valitsuse eelnõud. 1938.a võttis Riigikogu vastu amnestia seaduse, mille alusel vabanesid vanglast poliitilised vangid : 104 kommunisti ja 73 vapsi. 3. Välispoliitika RAHVUSVAHELINE TUNNUSTUS Esimese maailmasõja lõppedes oli Eesti rahvusvaheline seisund ebakindel. Antanti huvi Balti piirkonna vastu tulenes nende Nõukogude- ja Saksa-vastasest poliitikast. Eesti väljumine sõjast ja eraldirahu Nõukogude Venemaaga pahandas lääneliitlasi. 1920. a tunnustasid Eestis Nõukogude Venemaa järel Soome ja Poola. Lääneriigid tunnustasid Eestit ja teisi Balti riike alles siis, kui oli lõplikult selge, et enamlased on Vene kodusõja võitnud ja
Rahvasteliidu ja demokraatlike lääneriikide suutmatus probleemide lahendamisel 3. Eesti, Läti ja Leedu poliitilise koostöö lepe ei andnud mingit tagatist iseseisvuse säilitamiseks 4. Eesti Vabariik oli rahvusvaheliselt isoleeritud Baaside ajastu: MRP ja Eesti- Eestile esitati 24.septembril nõue sõlmida vastastikuse abistamise pakt ning luua Eestisse NSVL sõjaväebaasid, tagamaks Eesti julgeolekut alanud Teises maailmasõjas. Keeldumise korral ähvardati sõjaga. Eesti välispoliitika sattus baaside lepingu tõttu suurde sõltuvusse NSV Liidust vaatamata sellele, et viimane teatas oma soovist austada väikeriigi iseseisvust. Oluliselt vähenesid kontaktid lääneriikidega. Tihenes koostöö Läti ja Leeduga . Tihenesid Eesti välispoliitilised kontaktid Moskvaga. Baaside leping- 28.septembril 1939 sõlmiti Eesti ja NSV Liidu vahel vastastikuse abistamise pakt (nn baaside leping), millega Eesti loovutas Lääne-Eestis ja saartel maid nõukogude sõjaväebaaside
aa alguses diplomaatilisi suhteid. USA tugevnes, paljud Euroopa riigid olid tema võlgnikeks. USA Kongress ei ratifitseerinud Versailles'i lepingut, riik loobus astumast Rahvasteliitu. Türgi territoorium vähenes, kaotas alad Lähis-Idas. Türgist sai ilmalik vabariik eesotsas kindral Mustafa Kemaliga. Lääne suurriigid pärast I maailmasõda Rahvusvahelised suhted 1920.a USA naasis isolatsionistliku välispoliitika juurde ja jäi kõrvale Rahvasteliidu tööst. Sksm rahulolematu Versailles'i rahulepingu tingimustega, aga täitis neid (peaminister Stresemann). Kommunistlikud riigipöördekatsed Bulgaarias, Poolas, Saksamaal, Eestis. Ükski Euroopa suurriik va Saksamaa ei tunnustanud kuni 1924. aastani NSV Liitu. Rahvasteliit korraldas r/v konverentse, püüdes kinnistada rahu Euroopas 1925 Locarno konverents. 7 Euroopa riiki sh Saksamaa kinnitasid, et
territoriaalne puutumatus. Üldiselt olid 20.ndad aastad demokraatia aastad,kus sündisid mitmed lepingud: 1) 1925. a. Locarno konverentsil sõlmitud Reini tagatispakt, millega Saksamaal keelati demilitariseerida Reini jõe vasakut kallast; 2) Briand-Kelloggi pakti mõisteti hukka igasugune sõjategevus. Mõiste: reparatsioon = sõja võitjale tekitatud kahju hüvitamine kaotaja poolt 1. WEIMARI VABARIIK SAKSAMAAL 1920. AASTATEL Weimari vabariigiga polnud rahul ka kõrgemad sõjaväelased, kuna novembrirevolutsioon oli röövinud võitlusvõime saksa armeelt. Samal ajal kardeti veelgi enam sõjavangist tagasipöörduvate sõdurite revolutsioneerumist. Selleks töödeldi mehi ideoloogiliselt. Suurt sõnaosavust ilmutas siin noor kapral Adolf Hitler. 5. I 1919. a. loodi Baieris Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (Nationalsozialistiche Deutsche Arbeiterpartei - NSDAP). Väljend natsionaal-ehk
annaabi.ee 
Sisene Facebook'ga
Sisene Google'ga
Sisene LinkedIn'ga
Kõik kommentaarid