Diktatuurid ja demokraatia kahe maailmasõja vahel (0)

IV. DEMOKRAATIA JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL II:
Kahe maailmasõja vaheliste sündmuste kronoloogia:
Aasta
Olulisemad sündmused
1917

• Enamlaste riigipöördega Venemaal kehtestati üheparteiline diktatuur.
  

• 1918
  

• Kodusõda Venemaal (kuni 1921) ja sõjakommunismi poliitika kasutamine.
  
• Novembrirevolutsiooniga Saksamaal kukutati Wilhelm II ja kuulutati välja vabariik.
  

• 1919
  

• Saksamaa Asutav Kogu võttis Weimaris vastu demokraatliku põhiseaduse.
  
• Eesti Asutav Kogu võttis vastu maareformi seaduse (10.oktoober), millega riigistati mõisnike maavaldused.
  

• 1920
  

• Nõukogude Venemaa tunnustas Tartu rahuga (2.veebruar) Eesti iseseisvust.
  
• Eesti Asutav Kogu võttis vastu esimese põhiseaduse.
  

• 1921
  

• Näljahäda Venemaal; kasutusele võeti Uus majanduspoliitika – NEP.
  
• Eesti sai Rahvasteliidu liikmeks.
  

• 1922
  

• Nõukogude Venemaa kujundati ümber NSV Liiduks.
  
• Fašistide „marss Rooma”; B. Mussolini sai Itaalia peaministriks.
  

• 1923
  

• A.Hitleri juhitud natsionaalsotsialistide ebaõnnestunud õlleputš Münchenis.
  

• 1924
  

• V. Uljanov -Lenini surma järel sai NSV Liidu liidriks J. Stalin .
  
• 1.detsember - Kommunistide ebaõnnestunud riigipöördekatse Tallinnas.
  

• 1928
  

• Rahareformiga Eestis võeti markade asemel kasutusele kroonid ja stabiliseeriti rahandussüsteem.
  
• NSV Liidus kaotati NEP, alustati üliindustrialiseerimist ja võeti kasutusele plaanimajandus.
  

• 1929
  

• Massilise vägivaldse kollektiviseerimise algus NSV Liidus.
  
• USA-s algas majanduskriis , mis levis järgmiseks aastaks teistesse riikidesse.
  
• Eestis asutati Vabadussõdalaste Keskliit .
  

• 1932
  

• NSDAP sai suurimaks parteiks Saksamaa parlamendis – Reichstagis.
  

• 1933
  

• A. Hitler sai Saksamaa kantsleriks.
  

• 1934
  

• 12.märts – K.Pätsi ja J.Laidoneri juhitud sõjaväeline riigipööre Eestis.
  
• A.Hitler kuulutati saksa rahva jühiks (füüreriks)
  
• Saksamaal toimus nn Pikkade nugade öö, millega kõrvaldati Hitleri rivaalid A.Röhm ja G.Strasser.
  

• 1935
  

• Eestis keelustati kõigi erakondade tegevus peale Isamaaliidu.
  
• Laevastiku ja armee ( Wehrmacht ) taasloomine Saksamaal.
  
• Itaalia alustas agressiooni Etioopia vastu.
  

• 1936
  

• Saksa väed sisenesid Reini demilitariseeritud tsooni.
  
• Hispaania kodusõja algus.
  

• 1938
  

• Eestis hakkas kehtima kolmas põhiseadus; K.Päts sai esimeseks presidendiks.
  
• Austria ühendamine Saksamaaga ( Anschluss ).
  
• Tšehhoslovakkia loovutas Müncheni kokkuleppega sakslastele Sudeedimaa.
  
• Toimus nn Kristalliöö, millega algas juutide massiline represseerimine Saksamaal.
  
• Eesti kuulutas ennast neutraalseks riigiks.
  

• 1939
  

• 23.august – MRP sõlmimine NSV Liidu ja Saksamaa vahel.
  

• Diktatuuride kujunemine:
  

• Diktatuuride kujunemise põhjused:
  

Kui 1920.aastate alguses domineeris Euroopa riikides veel demokraatia, siis 1930.aastatel hakkas pead tõstma ebademokraatlik valitsemisviis. Sellele aitasid kaasa:

• Demokraatia kogemuse puudumine (nt Venemaal) või selle lühiajalisus (nt Eesti).
  
• Paljude riikide sõjaline nõrgenemine I maailmasõjas, mis tõi kaasa sisepoliitilise kriisi puhkemise (nt revolutsioonid Saksa- ja Venemaal).
  
• Majanduslik langus ja sellele järgnev sisepoliitilise ebastabiilsuse kasv (nt Venemaal ja Itaalias I maailmasõja tõttu; Saksamaal suure majanduskriisi ajal).
  
• Sisesegaduste ajal kasvas rahva ihalus nn tugeva käe poliitika vastu ning see suurendas äärmusparteide populaarsust. Populistlikud äärmuslased lubasid riigis korra majja lüüa ja lahendada kõik probleemid (nt enamlaste loosung Venemaal „Rahu, leiba, maad”; natside lubadus taastada Saksamaa endine hiilgus ).
  
• Äärmusparteide etteotsa olid tõusnud tugevad ja karismaatilised liidrid (nt V.Uljanov, B.Mussolini, A.Hitler), kes suutsid luua range ülesehitusega massiparteid .
  

Diktatuurid kehtestati kas otsese vägivallaga (nt enamlaste riigipööre Venemaal 1917) või kasutades osaliselt demokraatlikke meetodeid (nt Itaalias ja Saksamaal): valimiste tulemusena saadi endale suhteliselt suur esindatus parlamendis ning valitsusjuhi koht; seejärel eemaldati parlamendist oma kõige suuremad vastased ning kasutades absoluutset ülekaalu kehtestati seaduseid muutes järk-järgult diktatuur.

• Autoritaarsed ja totalitaarsed diktatuurid:
  

Autoritaarne diktatuur
Totalitaarne diktatuur
Võimutäius on koondatud ühe isiku või väikese rühma (nt kõrgemad sõjaväelased) kätte.
Võimutäius on koondatud ainuparteid juhtiva isiku kätte; sõjavägi on täielikult allutatud.
Rahval puudub võimalus osaleda riigi juhtimises; kodanikuõiguste ja -vabaduste pidev rikkumine .
Ideoloogilised ettekirjutused on palju vabamad ; vanemad seadustamisvormid (nt kirik, monarhia ) säilivad.
Mingi ideoloogia järjekindel kasutamine ja ühiskonna totaalne ümberkujundamine lähtudes ideoloogilistest ettekirjutustest.
Inimestelt nõutakse ainult välimist kuuletumist; vägivalda kasutatakse vähem.
Inimestelt nõutakse nii välimist kui sisemist kuuletumist; laialdane terror elanikkonna suhtes.
nt Leedu 1926-1940, Eesti ja Läti 1934-1940
nt Venemaa 1917-1991, Itaalia 1925-1943, Saksamaa 1933-1945.

• Diktatuurid kahe maailmasõja vahel:
  

• NSV Liit kahe maailmasõja vahel:
  
• Kodusõja tagajärjed:
  

Kodusõjas saavutasid võidu punased ( enamlased ) ja kindlustasid sellega ka kommunistliku diktatuuri püsimajäämise. Sisesegadused Venemaal tõid enesega kaasa tohutud inimkaotused (koos maailmasõjaga hukkus 20 miljonit inimest). Riik oli majanduslikus kaoses: tööstustoodang oli langenud 19.sajandi lõpu tasemele , 1921 oli mitmetes piirkondades ikaldus ja selle tulemuseks nälg, mille tõttu suri ca 4 miljonit inimest ning välismaised abiorganisatsioonid toitsid ca 10 miljonit inimest. Näljahäda leevendamiseks rekvireeriti enamlaste poolt kirikuvarad.
Kodusõja aastatel 1918 – 1921 kasutasid enamlased sõjakommunismi poliitikat, milles nähti ka sotsialismi mudelit, mis võimaldab Venemaal kiiresti jõuda kommunistliku ühiskonda. Sõjakommunismi iseloomustavad:

• toitlusdiktatuur- talupoegadele kehtestati riigile toiduainete andmise kohustus (sisuliselt võeti väevõimuga kogu leiva- ja seemnevili) ning keelustati viljaga kauplemine.
  
• jõukamata talupoegade maid jagati kehvikutele ja hakati looma ühismajandeid- kolhoose.
  
• natsionaliseeriti tööstusettevõtted; põhiline toodang oli rakendatud Punaarmee vajaduste rahuldamiseks.
  
• üritati üle minna toiduainete, tarbekaupade ja teenuste tasuta jagamisele ja seati sisse nn klassipajuk jne.
  

Sõjakommunismi rakendamine ja punane terror tõid enesega kaasa jätkuva majanduslanguse, näljahädad ja talurahvamässude laine.

• Uus majanduspoliitika (NEP):
  

Majanduskrahhi vältimiseks ja võimu säilitamiseks olid enamlased sunnitud 1921 sõjakommunismist loobuma ja üle minema NEP-ile:

• Mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele.
  
• Talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada.
  
• Taastati eraettevõtlus (peamiselt loodi väikeettevõtteid ja kooperatiive).
  
• Kaasati väliskapitali ettevõtlusesse (poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga väikeseks).
  
• Teostati rahareform (uus raha- tšervoonets seoti kullastandardiga; see lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse stabiliseerimiseks).
  

NEP-i tingimustes säilitas riik kontrolli ja reguleeriva osa majanduses.

• Sisepoliitilised reformid :
  

Justiitsreformiga ühtlustati kohtusüsteem ja korraldati ümber julgeolekuorganid, mis pidid võitlema banditismi, spionaaži ja nn rahvavaenlastega (elanikega, kes võisid enamlaste võimu õõnestada ja vastupanu osutada; nt kirikutegelased, intelligents , endine aristokraatia ja kodanlus). Loodi julgeolekuorganid ( NKVD -Siseasjade Rahvakomissariaat ), laiendati koonduslaagrite süsteemi ( GULAG ), kus 1920.aastatel hoiti kinni juba miljoneid inimesi. Sõjaväereformiga vähendati Punaarmeed 5,5 miljonilt 600 000 meheni ning loodi rahvusväeosad.
Nõukogude Venemaa kujundati 1922 ümber esialgu 6 Nõukogude Vabariiki ühendavaks NSV Liiduks (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit). Hiljem ühendati vallutuste teel veel mitmeid territooriume ning liiduvabariikide arv tõusis 15-ni. Stalini ainuvõimu tekkides säilitati vormiliselt riikide liidu süsteem, kuid tegelikult vabariikidel puudus otsustamisõigus ja kõik juhtnöörid tulid Moskvast.

• NSV Liit Stalini ajal:
  

Juba enne Lenini surma (1924) algas võimuvõitlus liidri koha pärast NSVL -i juhtkonnas. Peamisteks rivaalideks olid Jossif Stalin (Džugašvili) ja Lev Trotski (Bronštein). ÜK(b)P peasekretäriks ja riigijuhiks valiti Stalin, kelle valitsusajal kujunes NSV Liidus lõplikult välja kommunistlik totalitaarne diktatuur.
Majandus allutati rangele riiklikule kontrollile. Loobuti nepiaegsest turumajandusest ja eraettevõtlusest ning mindi üle käsumajandusele- Moskvast anti käsud ja keelud, mille järgi tuli ettevõtteid juhtida. Alustati üliindustrialiseerimist ehk tööstuse järsku arendamist , eelisarendades rasketööstust (peamiselt sõjatööstusega seonduvaid ettevõtteid). Seda tehti teiste majandusharude (põllumajanduse ja kergetööstuse) arvelt, kust tõmmati ära enamus vahenditest. Üliindustrialiseerimise eesmärgiks oli saavutada NSVL majanduslik sõltumatus kapitalistlikest riikidest ning sõjatööstuse kõrge tase viimaks ellu aktiivset ja agressiivset välispoliitikat.
Kehtestati plaanimajandus (1928 kinnitati esimene 5-aastaku plaan); plaanid kehtestati tavaliselt liialt kõrged, mida täita oli väga raske või suisa võimatu. Seetõttu täideti 5-aastaku plaane kas statistika võltsimise teel või erakorraliste maksude, riigilaenude jm abil.
1929 algas talurahva massiline ja vägivaldne kollektiviseerimine - põllumajanduses eraomandi kaotamine ja ühismajandite – sovhooside ja kolhooside loomine. Kollektiviseerimise käigus likvideeriti kulakud (jõukad talupojad), riik rekvireeris neilt kogu vara ning küüditas Siberisse. Ülejäänud talupojad (keskmised ja kehvikud) sunniti ühismajanditesse ülikõrgete maksude kehtestamise ning repressioonidega. Ühismajanditele kehtestati kohustuslikud varumisnormid, riiklikud kokkuostuhinnad olid madalad, kolhoosnike liikumisvabadus oli piiratud (passid korjati ära ja ilma passita liikuv inimene võis sattuda vangilaagrisse). Kollektiviseerimise käigus hukkus 10 kuni 14 miljonit inimest (nälga suri 6-7 miljonit; ülejäänud hukkusid repressioonide käigus). Toiduainete ja esmatarbekaupade defitsiidi tõttu mindi üle kaardisüsteemile.
Samal ajal alustati Punaarmee moderniseerimisega ning ümberrelvastumise käigus loodi tanki -, laeva- ja lennukitööstus; alustati uute relvade tootmist ja loodi motoriseeritud väeosi.
Ühiskonnas oli lubatud ainult üks partei - ÜK(b)P (Ülevenemaaline Kommunistlik (bolševike) Partei); hiljem NLKP. Stalini võimalikud rivaalid heideti parteist välja, mõisteti rahvavaenlastena süüdi ja hukati. Seoses Stalini 50-nda sünnipäevaga (1929) kujunes välja isikukultus . Ametnikkonnalt nõuti pimesi ustavust Stalinile ja parteile. Rakendati massilist terrorit teatud elanikkonnagruppide suhtes: partei- ja riigitegelased, kõrgemad sõjaväelased, talupojad, vähemusrahvused, rahvavaenlaste perekonnad, aga ka repressiivaparaadi töötajad. Terrori eesmärgiks oli saavutada totaalne hirmuseisund ühiskonnas ning seeläbi allumine parteile ja Stalinile. Vähemtähtis ei olnud ka vangistatud elanikkonna kasutamine koonduslaagrites tasuta tööjõuna. Riik kontrollis noorsooliikumisi. Ainsateks lubatud noorteorganisatsioonideks olid pioneeri- ja komsomoliorganisatsioon .
Kultuurisfääris puudus sõnavabadus, meediat lauskontrolliti ning kasutati kommunistliku ideoloogia propagandaks. Ideoloogilised ettekirjutused kehtisid kunstile ja kirjandusele. Ainsaks ametlikuks ja lubatud stiiliks oli sotsialistlik realism ning moodsa kunsti viljelemine oli keelatud. Ka haridus ja teadus olid ideologiseeritud ning mõned teadused kuulutati ametlikult ebateadusteks ja nendega tegelemine keelati (nt geneetika, psühholoogia). Kohustusliku elemendina tuli teaduskirjanduses tsiteerida Marxi , Lenini ja Stalini teoseid. Propageeriti ateismi, mis reaalsuses tähendas vaimulikkonna represseerimist ja usklike tagakiusamist. Kõikide religioonide pühakojad ja kloostrid suleti.

• NSV Liidu välispoliitika:
  

NSV Liidu välispoliitikale 1920.aastatel oli iseloomulik kahepalgelisus:
Komiterni (Kommunistlik Internatsionaal; organisatsioon mis ühendas erinevate riikide kommunistlikke parteisid) kaudu õhutati kõikjal maailmarevolutsiooni (nt 1923-1924 majanduskriisi ajal üritati toetada kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis).
Reaalpoliitikas sooviti lülituda rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega:

• 1922 sõlmiti Saksamaaga Rapallo leping, millega loodi omavahel diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning väljuti välispoliitilisest isolatsioonist.
  
• Järk-järgult sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia , Itaalia, Hiina, Prantsusmaa, Jaapani jt.
  
• Sõlmiti neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga.
  

1930-1939 taotles NSV Liit kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas (nt Idapakti idee) ja läheneti mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale. 1934 võeti NSV Liit Rahvasteliidu liikmeks.
Samas säilis Stalinil salaeesmärgina maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga: alustati Punaarmee moderniseerimist, toetati Hispaania kodusõjas vabariiklasi ja Hiina kommuniste jne. Kui 1939 sai uueks välisministriks Vjatšeslav Molotov , alustas NSV Liit lähenemist natslikule Saksamaale.

• Saksamaa kahe maailmasõja vahel:
  

• Weimari Saksamaa 1919-1933:
  

Pärast 1918 Novembrirevolutsiooni, millega kukutati keiser Wilhelm II ja kuulutati välja vabariik, vajas riik uut põhiseadust. 1919 võttis Asutav Kogu Weimari linnas vastu uue demokraatliku põhiseaduse:

• Saksamaast sai vabariik ja kehtestati parlamentaarne riigikord.
  
• Kõrgeim seadusandlik organ oli Riigipäev (Reichstag).
  
• Parlament valiti proportsionaalsetel alustel ning Riigipäeva enamus pidi moodustama valitsuse.
  

Selle põhiseaduse järgi valitseti Saksamaad kuni 1933.aastani ning seetõttu nimetatakse demokraatia ajajärku 1919-1933 ka Weimari vabariigiks.
1920.aastate esimesel poolel valitses Saksamaal keeruline sisepoliitiline olukord. Äärmusparteid üritasid ära kasutada majanduslangust, riigi välispoliitilist isolatsiooni ning Ruhri kriisi. Segases situatsioonis üritasid äärmuslased mitmeid võimuhaaramise katseid:
- Saksa Kommunistlik Partei 1919 Berliinis ja Münchenis ning 1923 Hamburgis.
- Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP) 1923 Münchenis (õlleputš). Võimudel õnnestus äärmuslased esialgu maha suruda ja Saksamaa demokraatlikku arengut jätkata. Majandusolude paranedes äärmuslaste populaarsus vähenes.

• Hitleri võimuletulek:
  

1929 USA-s puhkenud suur majanduskriis teravdas uuesti Saksamaa sisepoliitikat ning taas hakkas kasvama äärmusparteide (natside, kommunistide) populaarsus. NSDAP oli võtnud 1920-ndate aastate teisel poolel suuna võimulepääsemiseks parlamentaarsel teel. Hitleri ja NSDAP populaarsust suurendasid populistlikud loosungid:

• lubadused tuua riik välja majanduskriisist ja kaotada tööpuudus;
  
• vaadata ümber Versailles `i rahulepingu tingimused ja taastada Saksamaa sõjaline võimsus;
  
• saksa rahvuse ( aaria rassi) üleoleku propageerimine.
  

1932 valimiste järel sai NSDAP-st Riigipäeva suurim erakond. 1933 algul sai Hitler Saksamaa valitsusjuhiks e kantsleriks. Kui 1934 suri Saksamaa president Hindenburg , uusi presidendivalimisi enam ei korraldatud ning Hitler kuulutati saksa rahva juhiks (füüreriks).

• Natsionaalsotsialistlik diktatuur Saksamaal:
  

Sisepoliitikas: Keelustati Kommunistlik Partei (SKP), seejärel ka teised parteid ning kehtestati üheparteiline diktatuur. Riigipäev kaotas igasuguse funktsiooni ning käis koos ainult Hitleri kõnesid kuulamas. Riiki valitseti valitsuse määrustega. Alustati massilist terrorit (iseloomulik oli terrori süvenemine aja jooksul):

• vasakpoolsete parteide (SKP; sotsiaaldemokraatide) suhtes, mõningal määral ka aktiivse paremopositsiooni vastu.
  
• NSDAP-s Hitleri võimalike konkurentide vastu (“Pikkade nugade öö” 1934; E.Röhmi ja teiste tähtsamate SA e rünnakrühmade juhtide tapmine).
  
• juutide ja teiste “alamrassi” esindajate vastu (“Kristalliöö” 1938 - juutide vastased pogrommid Saksamaal; kodakondsuse äravõtmine; soov teha Saksamaa juudivabaks jne).
  

Rajati koonduslaagrite süsteem, kus II maailmasõja puhkedes algas ka inimeste füüsiline hävitamine. Terrori teostamiseks kujundati välja vastav repressiivaparaat ( GESTAPO - Salajane Riigipolitsei; SD- Julgeolekuteenistus; SS- Kaitsemalev (tegeles koonduslaagritega ja natsijuhtide ihukaitsega). Peeti propagandistlikke massiüritusi (nt Nürnbergi parteipäevad) ja levis Hitleri isikukultus (nt “ Mein Kampfi” levitamine).
Majanduses säilis eraomand nii tööstuses kui ka põllumajanduses, ent kasvas riiklik sekkumine majandusse. Majanduspoliitika peamine eesmärk oli saavutada majanduse taseme tõstmine, viimaks ellu agressiivset välispoliitikat. Selleks eelisarendati sõjatööstust, aktiviseeriti teedeehitust (strateegilistel eesmärkidel). Kasutati plaanimajandust (neliaastakuplaanid), aga plaanide täitmine polnud “elu ja surma küsimus” nagu NSV Liidus.
Välispoliitikas oli Hitleri eesmärkideks “Suur-Saksamaa” loomine ja sakslaste eluruumi laiendamine, Versailles`i süsteemiga Saksamaale peale pandud nõuete kehtetuks kuulutamine ja sakslastele valitseva seisundi saavutamine Euroopas ning hiljem ka kogu maailmas.
Nende eesmärkide saavutamiseks alustati algul salaja ja hiljem avalikult Saksamaa taasrelvastamis: loodi armee (Wehrmacht) ja taastati laevastik (vastavalt Inglise-Saksa 1935 mereväekokkuleppele) ning lennuvägi. Likvideeriti Reini demilitariseeritud tsoon (1936), loodi liidusuhted Itaaliaga (1936) ja tegutseti ühiselt Hispaanias. 1930-ndate lõpul kinnitati eluruumi laiendamise plaanid, millele järgnes Austria Anšluss (1938) ja Tšehhoslovakkia likvideerimine (1939). NSV Liiduga sõlmitud Molotov - Ribbentropi paktiga (23.august 1939) võeti suund “suurele sõjale”.

• Itaalia kahe maailmasõja vahel:
  
• Mussolini ja fašistide võimuletulek:
  

1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis. Itaalia osales I maailmasõjas küll võitjate (Antanti) poolel, ent inimkaotused olid väga suured ja niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud. Pariisi rahukonverentsil ei arvestatud Itaalia nõudmistega (nt ühendada kõik itaallastega asustatud alad) ja see tekitas revanšismitaotluseid. Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju, eriti Sotsialistliku Partei tähtsus, mis oli Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim. Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule ühiskonnas hakkasid koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid Venemaa mudeli kordumist (e kommunistide võimulepääsu). Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistliku meelsust kandvad nn võitlusliidud, mis kujunesid endise sotsialisti B.Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks. Partei populaarsust suurendas lubadus lüüa riigis kord majja ja rahvusluse rõhutamine. 1922 korraldasid fašistid “marsi Rooma” - jõudemonstratsiooni, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses. Alludes survele, anti Mussolinile valitsusjuhi (peaministri) koht ja fašistidele 5 ministrikohta.

• Fašistliku diktatuuri olemus:
  

Sisepoliitika : Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega (valitsuses oli fašiste 1/3; parlamendis ~10%). Diktatuur kehtestus järk-järgult aastatel 1925-1929. Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid ja laiendati valitsusjuhi (Mussolini) õiguseid, kes enam ei vastutanud parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees (samas oli kuningas pideva fašistide poolt lähtuva surve all). Keelustati kõik parteid peale fašistliku ning kehtestati üheparteisüsteem. Suleti opositsioonilised ajalehed, kehtestati range tsensuur ja propageeriti rahvuslust. Kiusati taga antifašiste ja suleti neid koonduslaagritesse, kuid erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem ja massilisi hukkamisi ei toimunud. Parlamendivalimised muudeti farsiks ja parlament kaotas oma senise tähtsuse. Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle. Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ja tekkis Mussolini isikukultus.
Majanduses eraomand säilis, ent ettevõtte omanik vastutas riigi ees tootmisküsimustes (riik võis sekkuda tootmisküsimustesse, kui eraalgatus polnud küllaldane või puudus). Riigis kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem - ehk tööandjate ja tööliste koondiste / korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust. Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks ja need olid riigi kontrolli all; töölistele kehtestati teatud soodustused (kindel tasuline puhkus; abirahad töötuse korral) ning streigid olid keelatud. Samas arenes Itaalia majandus teistest suurriikidest (ka totalitaarsetest) aeglasemalt.
Välispoliitikas oli Itaalia eesmärk Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva “Suur-Itaalia” loomine. Itaalia välispoliitikat iseloomustas agressiivsus . Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud ( erandiks Türgilt 1911-1912 hõivatud Liibüa ja 19.sajandi lõpul hõivatud osa Somaaliast ning Eritrea ), üritati kaotatut tasa teha ja 1935-1936 vallutati Etioopia. 1930-ndate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale (ühendavaks teguriks diktatuur ja agressiivne välispoliitika); ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhted.

• Eesti tee demokraatialt autoritarismile:
  

• Majanduse areng Eestis 1920-1940:
  

Eesti majandus arenes antud perioodil tsükliliselt – majandusliku kasvu aastad vaheldusid majanduskriisidega. Kuna Eesti majandus oli maailmamajandusega piisavalt seotud, langesid majanduskriisid kokku ülemaailmsete majanduslangustega.
1920.aastaks oli Eesti majandus raskes seisus: tööstuste sisseseade oli vananenud, toodang madala kvaliteediga ning eksport peaaegu olematu; suurettevõtted sõltusid sisseveetavast toorainest ; sõdade ja revolutsioonide tõttu olid paljud ettevõtted purustatud , evakueeritud sõjajalust kaugemale või sisseseade lihtsalt välja veetud; puudus oli oskustöölistest ning põllumajandust vaevasid tööjõu- ja hobuste puudus ning külvipinna vähenemine; lisaks oli usaldus rahandussüsteemi vastu väike.
Vabadussõja järel algas Eestis majanduskasv (1920-1923). Majanduspoliitika eesmärgiks sai majanduse ja tööstuse taastamine endises mahus ja endises orientatsioonis (ehk panus suurettevõtetele, sisseveetavale toorainele ja ekspordile idaturule). Ajavahemikul 1920-1922 oli Eesti Nõukogude Venemaa jaoks praktiliselt ainsaks väliskaubanduse aknaks ning sealt saadi hulgaliselt tellimusi. Eesti Pank andis kergelt laene uute ettevõtete loomiseks. Kaupade puudus siseturul ja sõjaajale järgnenud tarbimisbuum lõid eeldused uute ettevõtete loomiseks, mis pidid rahuldama kasvavat sisetarbimist. Majanduskasvule aitasid kaasa head põllumajandusaastad ja Asutava Kogu otsusega läbi viidud maareform (10.oktoober 1919), millega riigistati mõisnikele kuulunud maavaldused ja loodi 56 000 uut asundustalu . Sellega tekkis ulatuslik väikemaaomanike kiht ning vähendati maal sotsiaalseid vastuolusid.
1923 algas Eestis majanduse langus. 1922 sulges Nõukogude Liit oma turu Eesti toodangule ja katkestas riiklikud suurtellimused. See tõi enesega kaasa paljude idaturule orienteeritud ettevõtete pankrotistumise ja kasvatas tööpuudust. Eesti kaup ei olnud Euroopas konkurentsivõimeline. Tegu oli klassikalise ületootmiskriisiga: kaup jäi ladudesse seisma; paljud ettevõtted lõpetasid töö; töötuse kasvades vähenes omakorda sisetarbimine; kriisi leevendada ei õnnestunud ka ekspordi suurendamise kaudu, kuna ka mujal maailmas valitses sellel ajal majanduskriis. Eesti rahandussüsteem muutus uuesti ebastabiilseks- anti välja palju katteta laene; raisati enamus Tartu rahuga Venemaalt saadud kullast (laenudeks); trükiti kontrollimatult juurde raha, mille tõttu kasvas inflatsioon. Majanduskriis omakorda süvendas ka sisepoliitilist ebastabiilsust.
Saamaks üle majanduslangusest algatas 1924 rahandusminister Otto Strandman uue majanduspoliitilise kursi, mille tulemusena algas uus majanduskasvu periood (1924-1929). Põllumajanduses orienteeruti piimakarja ja peekonisigade kasvatamisele; kasvas põllumajandustoodangu eksport (eriti või ja peekoni); vähendati kartulikasvatust ja pandi põhirõhk söödakultuuride kasvatamisele. Likvideeriti Eesti majandusele mittesobivad hiigelettevõtted ja loodi hulgaliselt siseturu vajaduste rahuldamiseks spetsialiseerunud väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid. Alustati põlevkivi kaevandamist ja tööstuslikku turbatootmist. Loodi keemiatööstus (põlevkivist hakati valmistama kütteõli); arenes puidu-, tselluloosi- ja paberitööstus. 1928 teostatud rahareformiga (Inglismaalt saadud laenu abil) kadusid käibelt senised margad ja asendati need kroonidega.
1930.aastate esimese poole majanduskriis ei tulenenud mitte niivõrd möödalaskmistest siinses majanduspoliitikas, kuivõrd ülemaailmsest majanduskriisist, mis oli puhkenud 1929 sügisel USA-s ning levis seejärel teistesse riikidesse. Kriis algas põllumajanduses ja kuna teised riigid hakkasid oma siseturge seepeale kaitsma protektsionistlike meetoditega, jõudis kriis Eestisse just selle majandusharu kaudu. Ületootmise tulemusena vähenes Eesti peamiste väljaveoartiklite eksport, talupoegade sissetulek ja ostujõud langes, vähenes tööstustoodangu ning tarbekaupade ostmine ning see omakorda suurendas tööpuudust. Eesti väliskaubanduse bilanss muutus negatiivseks (ehk import ületas ekspordi). Valitsus üritas tekkinud olukorras krooni mitte devalveerida ja see omakorda süvendas kriisi. Tööpuuduse ja elukalliduse kasv süvendas rahva rahulolematust ja aitas lõppkokkuvõttes kaasa sisepoliitilise kriisi tekkele ning autoritaarse diktatuuri kehtestamisele.
1934 algas Eesti majanduses uus kasvuperiood . Peamiseks faktoriks kriisi ületamisel oli 1933 suvel Jaan Tõnissoni valitsuse poolt teostatud krooni devalveerimine 35% võrra, mis aitas oluliselt suurendada Eesti kaupade konkurentsivõimet välisturgudel.

• Eesti sisepoliitiline areng 1920.aastatel:
  

Eesti demokraatliku arengu sellel perioodil kindlustas Asutava Kogu poolt 15.juunil 1920 vastu võetud esimene põhiseadus, millega nähti ette:

• kõrgeimaks võimukandjaks Eestis oli rahvas, kes sai oma tahet teostada läbi parlamendivalimiste, rahvaalgatuste ja rahvahääletuste.
  
• seadusandlik võim oli 100 liikmelisel parlamendil- Riigikogul , mis valiti iga 3 aasta tagant.
  
• valimised olid proportsionaalsed ; valimisõigus oli nii meestel kui naistel (alates 20 eluaastast.
  
• täidesaatvaks võimuks oli valitsus, kes oli vastutav Riigikogu ees; valitsuse eesotsas oli riigivanem , kes täitis ka ühtlasi riigipea .
  
• kehtestati laialdased kodanikuõigused (teatud piirkondades olid kodanikuõigused piiratud).
  

Tulenevalt proportsionaalsetest valimistest oli Riigikogus esindatud palju parteisid, seetõttu ei suutnud ükski partei saavutada parlamendis absoluutset enamust ning Eestile olid iseloomulikud koalitsioonivalitsused (e valitsused, mis koosnesid kahest või enamast parteist) ning sagedased olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised. Valitsused olid valdavalt tsentristlikud või paremtsentristlikud.
Kõige tõsisemat ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele ja demokraatia säilimisele Eestis kujutas endast Eestimaa Kommunistlik Partei (EKP) ja selle seljataga seisvad NSV Liidu valitsus ja Komitern (e maailma kommunistlikke parteisid ja töölisliikumisi ühendav katusorganisatsioon, mille peakorter asus Moskvas ja mis oma tegevuses juhindus NSV Liidu poliitikast). EKP eesmärgiks oli kehtiva riigikorra kukutamine ja NSV Liiduga sarnase sotsialistliku ühiskonna loomine Eestis. Oma tegevuses sai EKP laialdast abi NSV Liidult (rahaline abi, relvad, propagandakirjandus, NSV Liidus leidsid pelgupaiga Eestis tagaotsitavad kommunistid jne).
Kommunistide relvastatud 1924 riigipöördekatse suruti Eesti sõjaväe poolt maha, aktiivsemad osalised kas hukati või pandi pikaks ajaks türmi. Selle läbikukkunud aktsiooniga kaotas EKP ka suurema osa oma senisest populaarsusest ja liikmeskonnast. Riigipööre aitas kaasa ka teiste parteide seniste vastuolude ajutisele vähenemisele ja viis vahepeal varjusurmas olnud Kaitseliidu tegevuse taastamisele (kõrgajal u 30tuhat liiget). Lisaks kommunistidele oli noorel Eesti Vabariigil karta ohtu ka:

• baltisaksa mõisnikelt, kes soovisid tagasi saada oma riigistatud mõisaid ja endist poliitilist ülemvõimu. Baltisakslastele makstud kompensatsioonid aitasid leevendada seniseid vastuolusid ja parandada ka ühtlasi Eesti rahvusvahelist mainet.
  
• Vene emigrantidelt, kes ihalesid kukutada Venemaal kommunistid ja taastada riik endistes piirides. Rahvusvahelise tunnustuse saamine Eesti riigile ja kommunistide võit Vene kodusõjas (1917 – 1922) nõrgendas Vene valgete positsioone ning aja jooksul kadus nende poolne oht sootuks.
  

• Sisepoliitiline kriis 1930.aastate esimesel poolel:
  

1930.aastate alguses puhkes Eestis sisepoliitiline kriis, mille põhjused olid järgmised:

• Ülemaailmne majanduskriis 1929-1934. Elatustaseme langus ja tööpuuduse kasv suurendasid rahulolematust seniste valitsuste poliitika vastu ning süvendas sisepoliitilist kriisi.
  
• Liialt sagedased valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised Eestis, mis ei võimaldanud valitsustel ellu viia järjekindlat poliitikat (1921 – 1931 oli Eestis võimul 11 valitsust, keskmise elueaga 11 kuud).
  
• Rahva rahulolematus seniste poliitikute ja nende tegudega (süüdistused nn poliitilises lehmakauplemises; mitmed korruptsiooniskandaalid jne).
  
• Mitmete erakondade (K.Päts ja Põllumeeste Kogud, J.Tõnisson ja Rahvaerakond) soov muuta põhiseadust. Nende eesmärgiks oli luua suhteliselt laialdaste võimuvolitustega presidendi ametikoht ja vähendada Riigikogu rolli riigiasjade otsustamisel . President oleks olnud tasakaalustavaks jõuks Riigikogu ja valitsuse konfliktide korral.
  
• Vabadussõdalaste liikumise (vapside) teke ning nende kiire populaarsuse kasv.
  

Ülesanne: Vastake õpiku (§15) abil järgmistele küsimustele:

• Millised olid 1929 loodud Eesti Vabadussõdalaste Keskliidu esialgsed eesmärgid?
  

...........................................................................................................................
...........................................................................................................................

• Millal muutusid vapsid survegrupist poliitiliseks liikumiseks? Mille järgi saab pidada vapside liikumist 1930.aastate algul poliitiliseks liikumiseks?
  

...........................................................................................................................
...........................................................................................................................
...........................................................................................................................

• Millised olid vapside kiire populaarsuse kasvu põhjused?
  

...........................................................................................................................
...........................................................................................................................
...........................................................................................................................

• Kes olid vapside liidrid 1930.aastate algul?
  

...........................................................................................................................

• Miks on vapse sageli võrreldud natside ja fašistidega?
  

...........................................................................................................................
...........................................................................................................................
...........................................................................................................................
Alates 1932.aastast süvenes Eestis sisepoliitiline kriis:

• Sagenesid valitsuste vahetumised (1932 – 1933 oli ametis 4 valitsust, keskmise elueaga 6 kuud) ja pikenesid valitsuskriisid.
  
• Ebaõnnestusid katsed erakondade liitumiseks ja parlamendi killustatus hoopis suurenes.
  
• Kukkusid läbi katsed võtta rahvahääletusel vastu Riigikogu poolt esitatud põhiseaduse muutmise eelnõud. Nii 1932 augustis, kui ka 1933 juunis toimunud rahvahääletused põrusid läbi eeskätt tänu vapside poolsele vastupropagandale, kes leidsid, et Riigikogu eelnõu muudaks senist põhiseadust liiga vähe.
  
• Mitmed erakonnad hakkasid moodustama oma poolsõjaväestatud korrapidajate rühmitusi ning sagenesid kokkupõrked rahvakoosolekutel.
  
• 1933 augustis kehtestas J.Tõnissoni valitsus üleriigilise kaitseseisukorra, piiras rahva poliitilisi vabadusi ning keelustati Vabadussõdalaste Keskliidu tegevus. Sellise tegevuse ajendiks oli Tartus “Vanemuises” toimunud poliitilisel koosolekul toimunud märul, kus riigivanem Tõnissonil ei lastud vapside ja teiste parteide liikmete poolt kõnet pidada.
  

1933 oktoobris pandi Eestis rahvahääletusele vapside põhiseaduse muutmise eelnõu, mis võitis selge rahva poolehoiu (üle 400 tuhande oli poolt ja ~150 tuhat vastu). 1934 algul kehtima hakanud põhiseadusega nähti ette:

• laiade võimuvolitustega rahva poolt 5 aastaks otseselt valitava riigipea (riigivanema) ametikoha loomise. Riigivanemal oli õigus laiali Riigikogu enne tähtaega laiali saata ja panna Riigikogu eelnõudele veto (e keeld).
  
• seadusandlik võim oli 50 liikmelisel Riigikogul.
  
• täidesaatev võim oli valitsusel eesotsas peaministriga, kes oli vastutav nii Riigikogu, kui ka riigivanema ees.
  

Riigivanema ja uue Riigikogu valimised nähti ette 1934 aprillis .

• „Vaikiv ajastu” Eestis:
  

Aprillis toimuvatel Riigikogu ja riigivanema valimistel oleks edu saatnud suure tõenäolisusega vapse ja nende riigivanema kandidaati Andres Larkat. Ennetamaks vapside võimuletulekut korraldasid K.Päts ja J.Laidoner 12.märtsil 1934 sõjaväelise riigipöörde: kehtestati üleriigiline kaitseseisukord , vahistati vapside liidreid, keelustati poliitilised koosolekud ja meeleavaldused ning alustati riigiaparaadi ja sõjaväe puhastamist vapsidest. Kõike seda põhjendati vabadussõdalaste väidetava võimuhaaramiskavaga. Eestis algas nn vaikiv ajastu – periood, kus K.Pätsi autoritaarse diktatuuri tingimustes oli igasugune opositsioon maha surutud, Riigikogu oli saadetud sundpuhkusele ning oli kehtestatud riiklik kontroll kõikvõimalike elualade üle. Vaikivat ajastut iseloomustavad järgmised tunnused:

• Riigikogu saadeti 1934 sügisel määramata ajaks „puhkusele” (e sunniti vaikivasse olekusse), sest oli söandanud kritiseerida K.Pätis tegevust ja nõudis demokraatia taastamist.
  
• Valitsuse tegevust hakkas juhtima Kaarel Eenpalu ( Einbund ), kes oma tegevuses juhindus K.Pätsilt saadavatest suunistest.
  
• Riiki juhiti riigivanema dekreetide alusel, milleks ei küsitud parlamendi nõusolekut. Pikendati kaitseseisukorda.
  
• 1935 keelustati kõigi erakondade tegevus. Ainsaks lubatud parteiks oli võimude poolt loodud Isamaaliit.
  
• Hakati rajama kutsekodasid, mis pidid koondama ühe eluala liikmeid. Itaalia eeskujudele toetudes loodi 16 kutsekoda .
  
• Ajakirjanduses kehtestati range tsensuur. Igasugune valitsuse tegevuse kritiseerimine meedias oli keelatud.
  
• Kehtestati riiklik kontroll ametiühingute, noorsooorganisatsioonide, seltsiliikumise, kohalike omavalitsusorganite ja haridusasutuste üle.
  
• Riiklikult korraldati nimede eestistamise, kodukorrastuse jm kampaaniaid.
  
• Opositsiooni mahasurumiseks suleti ajalehti, piirati inimeste liikumisvabadust ja mõisteti 1935 vapside 133 tähtsamat liidrit pikaks ajaks vangi (süüdistati riigipöördekatse kavandamises).
  

Oma võimule laiema kandepinna saamiseks ning üritamaks näidata oma diktatuurirežiimi demokraatlikuna, algatas K.Päts uue põhiseaduse muutmise. Kolmas põhiseadus hakkas kehtima 1938 alguses:

• Riigikogu alamkoda e Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel (valimistel Pätsiga opositsioonis olevad poliitikud kas boikoteerisid valimisi või tehti neile võimude poolt kandideerimisel takistusi; selle tulemuseks oli Pätsi poliitikaga nõustuvate inimeste ülekaal Riigivolikogus).
  
• Riigikogu ülemkoda e Riiginõukogu oli 40 liikmeline; see moodustus kutsekodade esindajatest; presidendi poolt määratutest või isikutest vastavalt ametikohale.
  
• Vanusetsensust tõsteti 22 aastale, piirati kodanikuvabadusi, rahvalt võeti ära rahvaalgatuse õigus jne.
  

1938 põhiseadus võimaldas jätkata autoritaarset valitsemist. Aastal 1938 viidi läbi ka presidendi valimised. Kuna teisi kandidaate Pätsi kõrvale ei seatud, jäid presidendi valimised rahva poolt ära ja Eesti Vabariigi esimeseks presidendiks kinnitati ametisse K.Päts. 1930.aastate teist poolt Eesti Vabariigis on nimetatud ka nn juhitava demokraatia perioodiks – riigikorralduses midagi olulist ei muudetud (e teisisõnu säilis ebademokraatlik valitsemisviis) ning olemasolevale riigikorraldusele üritati anda veidi demokraatlikku välisilmet, kuigi tegelikkuses sõltus kõik K.Pätsi soovidest ning tahtest.

• Eesti välispoliitika 1920.-1930.aastatel:
  

Eesti välispoliitika üheks tähtsamaks sõlmprobleemiks oli noorele riigile välispoliitilise tunnustuse saamine. De fakto (e faktiline) tunnustamine Suurbritannia ja Prantsusmaa poolt saadi Saksa okupatsiooni ajal 1918 mais. Esialgu Eesti iseseisvumist de jure (e juriidiline tunnustamine) maailma suurriigid ei tunnustanud. Olles küll huvitatud oma põhivaenlase Saksamaa nõrgestamisest, suhtusid Antanti tuumikriigid Eesti iseseisvuse väljakuulutamisse suhteliselt positiivselt, ent mitte tahes rikkuda suhteid Venemaaga (sealset kommunistlikku valitsust peeti ajutiseks nähtuseks) juriidilist tunnustust ei antud. Esimese maailmasõja ametlikult lõpetanud Pariisi rahukonverentsile (1919 - 1920) Balti riikide esindajaid ei kutsutud. Eestit toetati küll sõjaliselt (näiteks briti laevad Tallinna reidil), et ta suudaks enamlaste pealetungikatseid Vabadussõjas tagasi tõrjuda, aga põhilise majandusliku ja sõjalise toetuse saajateks lääneriikidelt olid siiski Vene valged. Esimese riigina tunnustas Eestit de jure Nõukogude Venemaa vastavalt Tartu rahuga (2.veebruar 1920) saavutatud leppele. Alates 1921 hakkasid Eestit tunnustama ka Antanti suurriigid ning USA (1922). Selle põhjuseks oli kommunistide võimu kindlustumine Venemaal. Oli näha, et vene valged võimu ei suuda esialgu haarata.
Peamiseks välispoliitiliseks ohuteguriks Eestile oli Nõukogude Venemaa (aastast 1922 NSVL), kes polnud leppinud Eesti iseseisvumisega ja kelle eesmärgiks oli impeeriumi taastamine ning kommunistliku maailmarevolutsiooni levitamine. Kommunistide selliseid eesmärke tõendasid verine Vabadussõda, NSVL toetus eesti kommunistidele 1924 relvastatud võimuhaaramise katse ajal jne. Ohu vähendamiseks üritati esialgu Nõukogude Venemaaga ajada heanaaberlikku poliitikat. 1920-1922 olid suhted küllaltki normaalsed, sest Venemaale olid sellel ajal head suhted Eestiga vajalikud (Eesti oli tollal peaaegu ainsaks vahendajaks Venemaa ja muu Euroopa vahel). Alates 1922.aastast suhted uuesti pingestusid.
Alates 1930.aastate algusest teravnesid maailmas rahvusvahelised suhted. Euroopas suurenes lisaks olemasolevatele (nt Itaalia, NSVL) diktatuuririikide arv, kelle välispoliitika oli agressiivne. Maailmas tekkis mitmeid uusi konfliktikoldeid (Jaapan okupeeris Kirde-Hiina, Itaalia vallutas Etioopia 1935 – 1936). Rahu tagamiseks Pariisi rahukonverentsil loodud Rahvasteliit (1920) ei suutnud agressoreid taltsutada ning riikidevahelisi kriise reguleerida. Natsi-Saksamaa hakkas likvideerima talle Versailles`i rahuga peale pandud kohustusi, alustas taasrelvastumist ning võttis suuna Suur-Saksamaa loomisele ja riigi endise võimsuse taastamisele. 1930.aastate teisest poolest kasvas võidurelvastumine, millele panustasid eriti Saksamaa ja NSVL. Rahvasteliidu poolt organiseeritud desarmeerimiskonverentsid (1932 – 1934) kukkusid läbi. NSVL võttis 1930.aastate teisel poolel taas suuna endise impeeriumi taastamisele. Eesti rahvusvahelist seisundit kahjustasid ka autoritaarse diktatuuri kehtestamine Eestis, mille tõttu demokraatlikud riigid (nt Rootsi ja Suurbritannia) eemaldusid senisest koostööst. Suureks löögiks Eestile oli ka 1935 sõlmitud Saksa-Inglise mereväekokkulepe, mille tulemusena Läänemeri läks täielikult Saksamaa ja NSVL kontrolli alla.
Kontrolltöö „Demokraatia ja diktatuurid kahe maailmasõja vahel II” teemad ja mõisted:

• Diktatuuride kehtestamise eeldused ja põhjused; totalitaarsete ja autoritaarsete diktatuuride erinevused.
  
• NSV Liit kahe maailmasõja vahel: kodusõja tagajärjed; sõjakommunismile ja uuele majanduspoliitikale iseloomulikud tunnused; sisepoliitilised reformid 1920.aastatel; üleminek käsu- ja plaanimajandusele; üliindustrialiseerimine ja kollektiviseerimine; muutused ühiskonnas ja kultuurisfääris Stalini ajal; NSV Liidu välispoliitika.
  
• Saksamaa kahe maailmasõja vahel: Weimari Saksamaa 1919-1933; Hitleri võimuletulek; natsionaalsotsialistide sise-, majandus- ja välispoliitika.
  
• Itaalia kahe maailmasõja vahel: Mussolini ja fašistide võimuletulek; fašistide sise-, majandus- ja välispoliitika.
  
• Eesti kahe maailmasõja vahel: majanduse tsükliline areng 1920-1940; sisepoliitiline areng 1920.aastatel; võitlus sise- ja välisvaenlastega 1920.aastatel; sisepoliitilise kriisi põhjused 1930.aastate algul; Vabadussõdalaste liikumine Eestis; 12.märtsi 1934 riigipööre ja selle põhjused; Vaikivale ajastule iseloomulikud tunnused; 1938 põhiseadus; välispoliitilised põhiprobleemid 1920.-1930.aastatel (tunnustamine, julgeoleku tagamine, välispoliitilise seisundi halvenemise põhjused).
  
• Mõisted: sõjakommunism, NEP, kolhoos , sovhoos, NKVD, GULAG, käsumajandus, plaanimajandus, kollektiviseerimine, üliindustrialiseerimine, NLKP, isikukultus, ateism , Komitern, Weimari Saksamaa, õlleputš, NSDAP, aaria rass, füürer, „Pikkade nugade öö”, „Kristalliöö”, GESTAPO, SS, SD, „Mein Kampf”, Anschluss, majanduse juhtimise korporatiivne süsteem, devalveerimine, Vabadussõdalaste keskliit (vapsid), Vaikiv ajastu, Riigikogu, Riigivolikogu, Riiginõukogu, „juhitav demokraatia”.