Eesti Vabariik 1920 - 1940 (9)

• 1920.aastaks oli Eesti majandus raskes seisus; seda iseloomustasid:
  
  • Vananenud tööstuste sisseseade.
    
  • Eesti majanduse senine liigne seotus ja sõltuvus Vene turust.
    
  • Eesti suurettevõtted sõltusid sisseveetavast toorainest .
    
  • Iseseisvudes muutus peaaegu olematuks Eesti vahendajaroll Euroopa ja Venemaa vahel (Nõukogude Venemaa oli esialgu isolatsioonis ja Eesti - Vene suhted madalseisus).
    
  • Eesti toodang oli madala kvaliteediga ja eksport oli madala konkurentsivõime tõttu väike.
    
  • Sõdade ja revolutsioonide tõttu olid paljud ettevõtted purustatud , evakueeritud sõjajalust kaugemale või sisseseade lihtsalt välja veetud.
    
  • Oskustööliste puudus ( keeruliste sise- ja välispoliitiliste olude keerises olid paljud neist paremate töökohtade otsinguil lahkunud).
    
  • Põllumajanduses valitses allakäik (tööjõu ja hobuste puudus, külvipinna vähenemine jne.).
    
  • Usaldus rahandussüsteemi vastu oli väike.
    
• Sellises situatsioonis algas majanduskasv , mille põhjuseks oli:
  
  • Majanduse ülesehitamine sõjakahjustustest.
    
  • Majanduspoliitika eesmärgiks oli majanduse / tööstuse taastamine endises mahus ja endises orientatsioonis (ehk panus suurettevõtetele, sisseveetavale toorainele ja ekspordile idaturule).
    
  • Head majandussuhted Nõukogude Venemaaga (1920-1922 oli Eesti Nõukogude Venemaa jaoks praktiliselt ainsaks väliskaubanduse aknaks ning sealt saadi hulgaliselt tellimusi).
    
  • Eesti Pank andis kergelt laene uute ettevõtete loomiseks.
    
  • Kaupade puudus siseturul ja sõjaajale järgnenud tarbimisbuum lõi eeldused uute ettevõtete loomiseks, mis pidid rahuldama kasvavat sisetarbimist.
    
  • Head põllumajandusaastad ja õnnestunud maareform.
    

• 1922 sulges Nõukogude Liit oma turu Eesti toodangule ja katkestas riiklikud suurtellimused.
  
• See tõi enesega kaasa paljude idaturule orienteeritud ettevõtete pankrotistumise ja kasvatas tööpuudust.
  
• Eesti kaup ei olnud Euroopas konkurentsivõimeline.
  
• Tegu oli klassikalise ületootmiskriisiga (kaup jäi ladudesse seisma; ettevõtted lõpetasid töö; töötuse kasvades vähenes omakorda sisetarbimine; kriisi leevandada ei õnnestunud ka ekspordi suurendamise kaudu, kuna ka mujul maailmas valitses sellel ajal majanduskriis).
  
• Rahandussüsteem muutus uuesti ebastabiilseks- anti välja palju katteta laene; raisati enamus Tartu rahuga Venemaalt saadud kullast (laenudeks); trükiti kontrollimatult juurde raha, mille tõttu kasvas inflatsioon.
  

• Põllumajanduses orienteeruti piimakarja ja peekonisigade kasvatamisele; kasvas põllumajandustoodangu eksport (eriti või ja peekoni); vähendati kartulikasvatust ja pandi põhirõhk söödakultuuride kasvatamisele.
  
• Likvideeriti Eesti majandusele mittesobivad hiigelettevõtted ja loodi hulgaliselt siseturu vajaduste rahuldamiseks spetsialiseerunud väike- ja keskmise suurusega ettevõtteid.
  
• Alustati põlevkivi kaevandamist ja tööstuslikku turbatootmist (ehk loodi kodumaine kütusetööstus).
  
• Loodi keemiatööstus (põlevkivist hakati valmistama kütteõli).
  
• Arenes puidutööstus; tselluloosi- ja paberitööstus.
  
• 1928 läbi viidud rahareformiga (Inglismaalt saadud laenu abil) kadusid käibelt senised margad ja asendati need kroonidega /sentidega.
  

• kõrgeimaks võimukandjaks Eestis oli rahvas.
  
• rahvas sai oma tahet teostada läbi parlamendivalimiste, rahvaalgatuste ja rahvahääletuste.
  
• seadusandlik võim oli 100 liikmelisel parlamendil- Riigikogul , mis valiti iga 3 aasta tagant.
  
• valimised olid proportsionaalsed ; valimisõigus oli nii meestel, kui naistel (alates 20 aastastest ).
  
• täidesaatvaks võimuks oli valitsus, kes oli vastutav Riigikogu ees.
  
• valitsuse eesotsas oli riigivanem ; kes täitis ka ühtlasi riigipea funktsioone (eraldi riigipea kohta vasakpoolsete parteide survel ei loodud).
  
• kehtestati laialdased kodanikuõigused (teatud piirkondades olid kodanikuõigused piiratud).
  

Kõige tõsisemat ohtu Eesti iseseisvuse püsimisele ja demokraatia säilimisele Eestis kujutas endast Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) ja selle seljataga seisvad NSV Liidu valitsus ja Komitern.

• ülemaailmne majanduskriis 1929-1934. Elatustasema langus ja tööpuuduse kasv suurendasid rahulolematust seniste valitsuste poliitika vastu ning süvendas sisepoliitilisit kriisi.
  
• liialt sagedased valitsuskriisid ja valitsuste vahetumised Eestis, mis ei võimaldanud valitsustel ellu viia järjekindlat poliitikat (1921 – 1931 oli Eestis võimul 11 valitsust, keskmise elueaga 11 kuud).
  
• rahva rahulolematus seniste poliitikute ja nende tegudega (süüdistused nn. poliitilises lehmakauplemises; mitmed korruptsiooniskandaalid jne.).
  
• mitmete erakondade (K.Päts ja Põllumeeste Kogud ; J.Tõnisson ja Rahvaerakond) soov muuta 1920 vastu võetud esimest põhiseadust. Nende eesmärgiks oli luua suhteliselt laialdaste võimuvolitustega presidendi ametikoht, vähendada Riigikogu rolli riigiasjade otsustamisel . President oleks olnud tasakaalustavaks jõuks Riigikogu ja valitsuse konfliktide korral.
  
• Vabadussõdalaste liikumise (vapside) teke ning nende kiire populaarsuse kasv.
  

• laiade võimuvolitustega rahva poolt 5 aastaks otseselt valitava riigipea (riigivanema) ametikoha loomise. Riigivanemal oli õigus laiali Riigikogu enne tähtaega laiali saata ja panna Riigikogu eelnõudele veto (e. keeld).
  
• Seadusandlik võim oli 50 liikmelisel Riigikogul.
  
• Täidesaatev võim oli valitsusel eesotsas peaministriga, kes oli vastutav nii Riigikogu, kui ka Riigivanema ees.
  
• Riigivanema ja uue Riigikogu valimised nähti ette 1934 aprillis .
  

• Riigikogu jagunes kaheks kojaks: Alamkoda ehk Riigivolikogu koosnes 80 liikmest, kelle valis rahvas isikuvalimistel (valimistel Pätsiga opositsioonis olevad poliitikud kas boikoteerisid valimisi või tehti neile võimude poolt kandideerimisel takistusi; selle tulemuseks oli Pätsi poliitikaga nõustuvate inimeste ülekaal Riigivolikogus).
  
• Ülemkoda ehk Riiginõukogu oli 40 liikmeline; see moodustus kutsekodade esindajatest; presidendi poolt määratutest või isikutest vastavalt ametikohale.
  
• tõsteti vanusetsensust (22 aastale); piirati kodanikuvabadusi; rahvalt võeti ära rahvaalgatuse õigus jne.; seega võimaldas kolmas põhiseadus jätkata autoritaarset valitsemist ning demokraatiat kolmas põhiseadus ei taastanud.
  

• Euroopas suurenes lisaks olemasolevatele (N: Itaalia, NSVL) diktatuuririikide arv (N: natsionaalsotsialistliku diktatuuri kehtestamine Saksamaal 1933). Diktatuurid on oma olemuselt palju agressiivsemad, kui demokraatlikud riigid.
  
• Maailmas tekkis mitmeid konfliktikoldeid (Jaapan okupeeris Kirde-Hiina; Itaalia vallutas Rahvasteliidu liikme Etioopia 1935 – 1936).
  
• Rahu tagamiseks Pariisi rahukonverentsil loodud Rahvasteliit (1920) ei suutnud agressoreid taltsutada ning riikidevahelisi kriise reguleerida.
  
• Natsi-Saksamaa hakkas likvideerima talle Versailles rahuga peale pandud kohustusi, alustas taasrelvastumist ning võttis suuna Suur-Saksamaa loomisele ja riigi endise võimsuse taastamisele.
  
• 1930.aastate teisest poolest kasvas võidurelvastumine, millele panustasid eriti Saksamaa ja NSVL. Rahvasteliidu poolt organiseeritud desarmeerimiskonverentsid (1932 – 1934) kukkusid läbi.
  
• NSVL võttis 1930.aastate teisel poolel taas suuna endise impeeriumi taastamisele.
  
• Eesti rahvusvahelist seisundit kahjustasid ka:
  

• Kultuurkapitali loomine (1925)- selle kaudu finantseeriti kultuuri erinevaid valdkondi ning see omakorda aitas kaasa kultuuri professionaliseerumisele. Sihtkapitalidest tehtavad väljamaksed võimaldasid erinevate valdkondade loovisiksustel elatuda oma loomingust ning keskenduda loometööle.
  
• Kutseühingute loomine- 1920-ndate aastate algusest hakati looma kultuuri erinevate valdkondade esindajaid ühendavaid organisatsioone (näiteks Eesti Kirjanike Liit jne.).
  
• Algas eestlastest tippintelligentsi ja kõikide elualade spetsialistide ettevalmistamine, kelledest andekamad said riiklikke stipendiumeid või sadeti välismaale ennast täiendama.
  
• Laienesid kultuurikontaktid ning saksa ja vene kultuuri asemel said valitsevateks põhjamaade ja inglise-prantsuse kultuuriorientatsioonid.
  
• Viljeleti aktiivselt edasi traditsioonilist rahvakultuuri; linnas ja maal loodi hulgaliselt rahvamajasid, seltse ja koore.
  
• Kehtstati Eesti vähemusrahvustele kultuurautonoomia (1925), mille alusel moodustati juudi ja saksa kultuurinõukogu, kes tegelesid omakelse koolihariduse ja kultuuri edendamisega.
  
• K.Pätsi diktatuuri kehtestamise järel suurenes riikliku kontrolli erinevate kultuurivalkondade üle ja piirati loomevabadust. Osad kultuuritegelased läksid majanduslikel põhjustel kaasa valitseva režiimi ülistamisega; teised loobusid protestiks loomevabaduse piiramise vastu aktiivsest loomingulisest tegevusest.