Demokraatlike ja totalitaarsete riikide arengu võrdlus kahe maailmasõja vahel (0)

Katrin Olhovikov
25.01.09
Demokraatlike ja totalitaarsete riikide arengu võrdlus kahe maailmasõja vahel
Diktatuuri olemus on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud. Olemasolevad organisatsioonid peavad aitama suurendada kontrolli ühiskonnas. Diktatuuririikides puudub võimulahusus, eksisteerib vaid üks ideoloogia ja üks partei.
Demokraatiale on iseloomulik rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamisel, kodanikuõigused ja – vabadused . Demokraatliku riigi tunnused on veel ka rahva iseseisvus , mitme partei süsteem, pluralism . Demokraatia eeldab võimude lahusust ning riigivõimu kuulumist rahvale.
Demokraatia kriisi ja diktatuuri tekkimist kahe maailmasõja vahel soodustasid paljud asjaolud. Muutused ühiskonnas tõid kaasa töölisklassi esilekerkimise. Tõõlised ja naised said valimisõiguse, mis põhjustas erimeelsusi valijate rühmade vahel. Tekkisid uued suured valijate rühmad, kelle rahulolematust suutsid tulevased diktaatorid edukalt ära kasutada. Esimeses maailmasõjas kaotanud riigid pettusid Versailles ` süsteemis, kuna riigipiiride kehtestamisel ei arvestatud paljude riikide ja rahvaste huve. Tulevaste diktatuuririikide rahva rahulolematus parteide paljususe suhtes oli heaks ettekäändeks, et kehtestada ühe partei süsteem. Kui maailma tabas majanduskriis , püüdsid tulevased diktaatorid oma rahvast veenda, et nende valitsemisajal ei pea keegi millestki puudust tundma. Peamised diktatuuririigid kahe maailmasõja vahel olid NSVL , Saksamaa ja Itaalia.
Venemaa diktatuuririigiks muutumise üks ajenditest oli majanduslik kaos. Sealne tööstustoodang oli langenud 19. sajandi lõpu tasemele . 1921. aastal oli mitmetes piirkondades ikaldus ja selle tulemuseks nälg, ,ille tõttu suri ca neli miljonit inimest. Selleks et näljahäda leevendada, rekvireeriti kirikuvarad. Majanduskrahhi vältimise ja võimu säilitamise eesmärgil kehtestati enamlaste poolt uus majanduspoliitika (NEP – новая экономическая политика). Taasloodi rahalis- kaubanduslikud suhted. Talupoegade toiduainete ära andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, ülejääke võis talupoeg vabalt turustada. Taastati eraettevõtlus, kuhu kaasati ka Saksa USA ja Inglise kapital , kuid poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga väikeseks. Rahareformi läbiviimine lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse stabiliseerimiseks.
Sisepoliitiliste reformidega ühtlustati kohtusüsteem ning korraldati ümber julgeolekuorganid, mis pidid võitlema banditismi, spionaaži ja nn rahvavaenlastega – elanikega, kes võisid enamlaste võimu õõnestada ja vastupanu osutada. Loodi julgeolekuorganid NKVD (siseasjade Rahvakomissariaat) ja OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus). OGPU-l oli õigus inimeste kohtuväliseks karistamiseks aga ka mahalaskmiseks. Kuna riigi peavalitsuse üheks ülesandeks oli tagada Nõukogude Liidu riiklike majandusülesannete täitmiseks orjatöölised, laiendati koonduslaagrite süsteemi ( GULAG – Главное Управление Лагерей), kus 1920. aastatel hoiti kinni juba miljoneid inimesi.
1922. aastal kujundati Nõukogude Venemaa ümber NSV Liiduks (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit). Algselt oli tegemist riikide liiduga, mis ühendas endas kuus Nõukogude vabariiki – Vene föderatsioon, Ukraina , Valgevene, Aserbaidžaan ja Gruusia . Hiljem, aastatel 1924-1945, ühendati vallutuste teel veel mitmeid territooriume, kuni lõplikuks liiduvabariikide arvuks sai 15. Stalini ainuvõimu tekkides säilitati vormiliselt riikide liidu süsteem, kuid tegelikult puudus vabariikidel otsustamisõigus, kuna kõik juhtnöörid tulid Moskvast.
1920-ndatel aastatel oli NSVL-i välispoliitikale iseloomulik kahepalgelisus. Komiterni (Kommunistlik Internatsionaal) kaudu õhutati kõikjal maailmarevolutsiooni . 1923-1924 aasta majanduskriisi ajal üritati toetada kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis. Reaalpoliitikas aga sooviti lülitada NSVL rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega. 1922. aastal sõlmiti Saksamaaga Rapallo leping, millega loodi omavahel diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning väljuti välispoliitilisest isolatsioonist. Järk-järgult sõlmiti diplomaatilised suhted ka Suurbritannia , Itaalia, Prantsusmaa, Hiina ja Jaapaniga. Saksamaa, Leedu , Afganistani ja Iraaniga sõlmiti neutraliteedi ja mittekallaletungi lepingud. Aastatel 1930-1939, kui välisasjade rahvakomissariks oli M.Litvinov, taotles avalik välispoliitika kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas, mille tulemusena lähenes NSVL mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige aga Prantsusmaale. 1939. aastal sai NSVL-i välisministriks V. Molotov ning nüüd kerkis välispoliitikas esile uus suund. NSVL hakkas lähenema natslikule Saksamaale. Molotov-Ribbentropi pakti alusel jagati Euroopa Saksa ja NSVL-i vahelisteks mõjusfäärideks. Kuigi alles sõlmiti leping Saksamaaga, võttis NSVL kursi sõjale ning hakkas koostama sõjaplaane Saksamaa rpmdamiseks. Oma valduste suurendamiseks lõi NSVL sõjaväebaasid Eestisse, Lätisse ja Leetu.
1920-ndate esimesel poolel valitses Saksamaal keeruline sisepoliitiline olukord. Äärmusparteid üritasid ära kasutada majanduslangust, Saksamaa välispoliitilist isolatsiooni ja välispoliitilisi tagasilööke ning sisepoliitilisi probleeme. Segases situatsioonis üritasid äärmuslased sooritada mitmeid võimuhaaramise katseid, kuid võimudel õnnestus need esialgu maha suruda ja Saksamaa demokraatlikku arengut jätkata. Majandusolude paranedes äärmuslaste populaarsus vähenes. 1929. aastal puhkenud suur majanduskriis teravdas uuesti Saksamaa sisepoliitikat ning äärmusparteide populaarsus hakkas taas kasvama.1920-ndate aastate teisel poolel oli parlamentaarsel teel võimule pääsemiseks suuna võtnud NSDAP (Natsionalistlik Saksa Töölispartei). See oli valitsev poliitiline jõud, mille ideoloogia alusel ehitati pärast nn Weimari vabariigi langemist üles NSDAP liidu A. Hitleri poolt juhitav totalitaarne Kolmanda Reichi riik. Hitleri ja NSDAP populaarsust suurendasid populistlikud loosungid. Lubati tuua riik välja majanduskriisist ja kaotada tööpuudus. Lubati ümber vaadata Versailles` rahulepingu tingimused ning taastada Saksamaa sõjaline võimsus. Kõige lõpuks tähtsustati saksa rahvuse ehk aaria rassi üleolekut.
Hitleri võimuletulekuga kehtestati üheparteiline diktatuur, mille tulemusena kaotas Riigipäev igasuguse funktsiooni. Hitleri võimalike konkurentide vastu, vasakpoolsete parteide vastu ning juutide ja teiste „alamrassi“ esindajate vastu alustati massilist terrorit. Rajati koonduslaagrite süsteem, kus teise maailmasõja puhkedes algas ka inimeste füüsiline hävitamine. Terrori teostamiseks loodi vastav repressivaparaat, kuhu kuulusid GESTAPO – Salajane Riigipolitsei, SD – julgeolekuteenistus ja SS – Kaitsemalev, mis tegeles koonduslaagritega ja natsijuhtide ihukaitsega.
Hitleri välispoliitika eesmaärkideks olid „Suur-Saksamaa“ loomine, sakslaste eluruumi laiendamine, Versailles` süsteemi poolt Saksamaale esitatud nõuete kehtetuks kuulutamine ning Euroopas, hiljem ka kogu maailmas sakslaste valitseva seisundi saavutamine. Selleks et neid eesmärke saavutada, alustati Saksamaa taasrelvastamist – taasloodi armee , taastati laevastik ja lennuvägi, likvideeriti Reini demilitariseeritud tsoon, loodi liidusuhted Itaaliaga (1936), kellega tegutseti ühiselt Hispaanias. 1930-ndate lõpul kinnitati eluruumi laiendamise plaanid, millele järgnes Austria Anšluss (1938) ja Tšehhoslovakkia likvideerimine (1939). 1939. aastal NSV Liiduga sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktiga võeti suund „ suurele sõjale“.
Samal ajal kasvas riiklik sekkumine majandusse. Majanduspoliitika peamine eesmärk oli saavutada majanduse taseme tõus, viimaks ellu agressiivset välispoliitikat. Tööstuses ja põllumajanduses säilisid eraomandid. Eelisarendati sõjatööstust ning aktiviseeriti teedeehitus. Riigil oli õigus sekkuda majandusse, kui ettevõte kuulus juudile või kui eraomanik ei saanud riigile olulises valdkonnas tootmisega hakkama. Kuigi kasutusel olid „nelja-aastaku plaanid“, ei olnud plaanide täitmine „elu ja surma küsimus“ nagu NSV Liidus.
1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis. Sellel oli mitmeid põhjusi. Kuigi Itaalia osales esimeses maailmasõjas võitjate poolel, olid inimkaotused väga suured. Niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud. Pariisi rahukonverentsil ei arbestatud Itaalia nõudmistega ning see tekitas revanšismitaotlusi. Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju. Eriti kasvas Sotsialistliku Partei tähtsus, mis oli Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim. Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule ühiskonnas hakkasud koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid kommunistide võimulepääsu. Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees, hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistlikku meelsust kandvad nn võitlusliidud, mis kujunesid endise sotsialisti B. Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks parteiks. Rahvusluse rõhutamine ja lubadus riigis „kord majja lüüa“, suurendas selle populaarsust. 1922. aastal korraldasid fašistid „marsi Rooma “. See oli jõudemonstratsioon, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses. Alludes survele, anti Mussolinile valitsusjuhi koht ja fašistidele viis ministrikohta.
Fašistlikku diktatuuri ei kehtestatud mitte kohe. Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega. Diktatuur kehtestati järk-järgult 1925-1929 aastatel. Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid. Laiendati mussolini kui valitsusjuhi õigusi. Ta ei vastutanud enam parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees. Kuningas oli aga pideva fašistide poolt lähtuva surve all. Keelustati kõik parteid peale fašistliku ning kehtestati üheparteisüsteem. Suleti opositsioonilised ajalehed ja kehtestati tsensuur . Propageeriti rahvuslust. Kiusati taga antifašiste neid koonduslaagritesse sulgedes. Kuid erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem: massilisi hukkamisi ei toimunud. Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle. Parlamendivalimised muudeti farsiks ning seetõttu kaotas parlament oma senise tähtsuse. Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ning tekkis Mussolini isikukultus .
Sarnaselt Saksamaaga oli Itaalia eesmärk välispoliitikas Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva „Suur-Itaalia“ loomine. Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud, üritati kaotust tas teha ja 1935-1936 aastatel vallutati Etioopia, kes oli rahvasteliidu liige, ent erilisi Itaalia vastaseid sanktsioone sellele ei järgnenud. 1930-ndate aastate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale. Nende riikide ühendavaks teguriks oli diktatuur ja agressiivne välispoliitika. Ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhted.
Itaalias kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem. See oli tööandjate ja tööliste koondiste ehk korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust. Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks , töölistele kehtestati teatud soodustused – kindel tasuline puhkus ja abirahad töötuse korral. Kahjuks arenes aga Itaalia majandus teistest suurriikidest, ka totalitaarsetest aeglasemalt.
Kolm tugevamat demokraatlikku riiki kahe ilmasõja vahel olid USA, Suurbritannia ja Prantsusmaa. Nendes riikides kehtisid demokraatlikud konstitutsioonid ehk põhiseadused, mis sätestasid kodanikuõigused ja –vabadused. Riigikorralduselt oli USA presidentaalne vabariik, Suurbritannia parlamentaarne monarhia ja Prantsusmaa parlamentaarne vabariik. USA-s ja Suurbritannias oli kaheparteisüsteem, Prantsusmaal mitmeparteiline süsteem. Aastatel 1919-1939 oli sisepoliitiline elu neis riikides suhteliselt stabiilne. Väiksemad kriisid ja rahutused olid tingitud majanduskriisidest.
USA-le andis esimene maailmasõda majandusliku võimsuse. Kui enne sõda tuli USA-l maksta võlgu Euroopa riikidele, siis peale sõda maksid Euroopa riigid USA-le ca 500 miljonit dollarit aastas. USA oli muutunud nn maalima töökojaks – seal toodeti 40% maailma terasest , 60% naftast ja 85% autodest. Konveierisüsteemi laialdane kasutamine ja masstootmine võimaldas lühendada tööpäeva kaheksale tunnile, suurendada töötasusid ja alandada toodete hinda, muutes need kättesaadavaks enamikule ameeriklastest.
Kuni 1921. aastani oli USA-s võimul Demokraatlik Partei, mis pooldas riigivõimu sekkumist ühiskonna probleemidesse, selleks et ühiskonda reformida. 1920. aastal said naised valimisõiguse, mistõttu kasvas töötavate naiste arv kiiresti kümnele miljonile. 1920-ndate aastate algul võis täheldada ka teatud vasakpoolsuse kasvu ilminguid USA ühiskonnas: aktiviseerusid vasakradikaalid, sagenesid streigid , loodi kommunistlik Partei, toimus mitmeid terroriakte. Laiemat kõlapinda vasakpoolsed vaated kiire majanduskasvu ja heaolu paranemise tingimustes siiski ei saavutanud. 1921-1933 aastatel oli USA-s võimul Vabariiklik Partei, kelle põhimõte oli, et riik peab võimalikult vähe sekkuma ühiskonnaellu. Samuti propageeriti individualismi ja Ameerikat kui kõigi võimaluste maad, kus igast ajalehepoisist võib saada miljonär. Vabaturumajanduse rakendamine viis esialgu tõusuteed ning seetõttu nimetatakse perioodi 1920-1929 „õitsvaks ajajärguks“. Samal ajal rakendati väliskaubanduses protektsionismi ning kehtestati ranged tolliseadused. 1929. aastal alanud majanduskriisi Vabariiklik Partei esialgu sekkuda ei kavatsenud, kuna leiti, et USA majandus väljub sellest ise ilma riikliku sekkumiseta. Hilisemad riigipoolsed sammud, näiteks toetused ettevõtjatele, Euroopa laenude külmutamine ja põllumajandustoodangu kokkuost , kriisi oluliselt ei leevendanud ning tööpuudus kasvas jätkuvalt. 1933. aastal sai USA presidendiks F. D. Roosevelt, kes kasutas majanduskriisist väljumiseks New Deal`i ehk „uue kursi“ poliitikat, mis põhines keinsianismil. Kehtestati kontroll pangaduse üle, s.t tegutseda võisid vaid need pangad , millele valitsus oli andnud selleks loa. Devalveeriti dollar ja suurendati makse, et saadud rahaga kaasa aidata majanduse elavnemisele ja sotsiaalprobleemide lahendamisele. Põllumajanduses ületootmise vältimiseks maksti farmeritele kompensatsiooni vabatahtliku tootmise vähendamise eest. Töötuse vähendamiseks organiseeriti ühiskondlikke töid. Laiendati tööliste õigusi – tekkis streikimisõigus, vabadus luua organisatsioone ja pidada tööandjatega läbirääkimisi. Loodi sotsiaalkindlustussüsteem ning määrati töötus-, invaliidsus-, vanadus- ja toitjakaotuspensionid. Majanduskriisi lõppedes vähendati riiklikku sekkumist USA majandusse.
Maailmapoliitikasse viis USA president W. Wilson, kes esimese presidendina lahkus USA-st, et minna 1917. aastal rahvusvahelisele konverentsile Pariisi, kus ta pakkus välja kava, mille alusel tulnuks sõja lõpul sõlmida demokraatlik ja õiglane rahu. Kuid kuna Suurbritannia ja eritti Prantsusmaa sellele vastu olid, siis sellist lepingut ei sõlmitud.
1920-1930 aastate USA-d iseloomustab pigem isolatsionistlik välispoliitika. Enamus USA Senati vabariiklastest ei ratifitseerinud Rahvasteliidu põhikirja. Hoiduti poliitilistest liitudest, mis oleks sisaldanud sõjalisi kohustusi. Oma välispoliitilisi huve realiseeris USA Euroopas majanduspoliitika kaudu, kontrollides Euroopa rahandussüsteemi. Antud perioodil olid USA huvid suunatud ka Aasia ja Vaikse ookeani regiooni, kus kardeti Jaapani mõju suurenemist . 1922. aastal sõlmiti USA algatusel Washingtoni leping, millele kirjutasid alla Vaikse ookeani piirkonnaga seotud Euroopa riigid ja Jaapan. Selle lepinguga nähti ette mererelvastuse piiramist, Vaikse ookeani saarte demilitariseerimist ning Jaapani vägede väljaviimist Vene Kaog-Idast.
Suurbritannias arendati peale esimest maailmasõda demokraatiat. Meestele anti üldine valimisõigus alates 21. eluaastast. Naistele anti piiratud valimisõigus alates 30. eluaastast. Selleks et valida, pidi naine omama varandust või ülikooliharidust. 1928. aastast said naised üldise valimisõiguse alates 21. eluaastast. Toimusid muudatused senises parteisüsteemis. Kui varasemal perioodil olid Inglismaal vaheldumisi võimul kaks parteid – Konservatiivne Partei ja Liberalne Partei, siis peale esimest maailmasõda kaotasid liberaalid oma positsiooni sotsiaaldemokraatlikule Leiboristlikule Parteile, mis esindas eeskätt tööliste huve.
Olulisematest sisepoliitilistest sündmustest võiks esile tuua 1926. aastal toimunud esimese ja seni ainsa üldstreigi. Neli miljonit töölist streikisid üheksa päeva, kauem kestis streik kaevuritel, kes esitasid ka nõudmised streigi algatuseks. Veel tähtsamaks sisepoliitiliseks sündmuseks võiks aga pidada Iirimaa iseseisvumist 1937. aastal, mil põhiseadusega kuulutati Iirimaa vabariigiks, mille riigipeaks oli valitav president.
1920-ndatel aastatel üritas Suurbritannia hoiduda sekkumast konfliktidesse Mandri-Euroopas ning tihendada sidemeid dominioonide ja kolooniatega. Impeeriumi valitsemisel toimusid kahe maailmasõja vahel järgmised muutused: osad asumaad olid dominioonid , s.t nad omasid laialdast omavalitsust. 1931 . aastal võeti vastu Westministri statuut – dominioonid said õiguse sõltumatuks sise- ja välispoliitikaks, nende otsused ei vajanud enam Londoni heakskiitu. Loodi Briti Rahvaste Ühendus, mille kaudu üritati hoida endiseid kolooniaid oma mõjusfääris. Mõned asumaad saavutasid iseseisvuse, näiteks Egiptus (1920) ja Iraan (1921/1932)
Koos Prantsusmaaga oli Inglismaa 1920-ndatel aastatel peamiseid kommunismivastaseid riike. Sellest annavad tunnistust valgete toetamine Vene kodusõjas, briti vägede ajutine maabumine Põhja-Venemaal Murmanski piirkonnas, majandusliku ja sõjalise abi osutamine Eestile võitluses nõukogude vägedega Vabadussõjas. Samas üritati takistada Prantsusmaa liigset domineerimist Euroopas. 1923. aastal, Ruhri kriisi ajal toetati Saksamaad ning nõuti prantsuse vägede väljaviimist. 1935. aastal sõlmiti Saksamaaga mereväekokkulepe.
Suurbritannias hiljem alanud majanduskriis (1931) ei olnud nii laiaulatuslik kui USA-s ja Saksamaal. Kriisi aitasid leevendada juba väljakujunenud sotsiaalkindlustuse süsteem ja majanduse riikliku reguleerimise mehhanismid . Suuremaid sotsiaalseid vapustusi Suurbritannias majanduskriisiga ei kaasnenud.
Prantsusmaal toimus peale esimest maailmasõda majanduse, eelkõige aga tööstuse ülikiire areng, mille tulemusena sai Prantsusmaast industriaalriik. Sisepoliitilist elu iseloomustas paljuparteilisus ja sellest tingitud koalitsioonivalitsused . Kuna koalitsiooni kuulus palju parteisid, kelle vahel esines sageli erimeelsusi, olid valitsuskriisid ja valitsuste vahetused tavaline nähtus. Aastatel 1919-1939 vahetus Prantsusmaal 41 valitsust. Ühe valitsuse kestvus oli keskmiselt pool aastat.
Suur majanduskriis algas Prantsusmaal tunduvalt hiljem (1933) ning jäi venima. Selle põhjuseks oli Prantsuse valitsuse suutmatus ette võtta radikaalsemaid samme kriisi leevendamiseks.
Seoses suure majanduskriisiga kaasnes äärmusparteide populaarsus ühiskonnas. Analoogselt diktatuuririikidega nõudsid need parteid nn tugeva käe poliitikat. 1934. aasta jaanuaris toinusid Prantsusmaa paremäärmuslaste demonstratsioonid Pariisis võimu haaramise eesmärgil, kuid edu ei saavutatud. Põhjuseks oli tugeva liidri ja ühtse organisatsiooni puudumine ning revanšismiideede puudumine. Võeti õppust ka Saksamaa hoiatavast kogemusest selle kohta, mida paremäärmuslased võimul olles korda saata võivad.
Kuna 1920-ndatel aastatel omas Prantsusmaa suurimat ja tugevamat sõjaväge, üritas ta Euroopas domineerida. Kui püüti Saksamaale „kohta kätte näidata“ ning reparatsioonivarasid kätte saada, ikuoeerisid prantslased 1923. aastal koos Belgia vägedega Ruhri piirkonna, kuid Inglismaa ja USA vastuseisu tõttu olid sunnitud oma väed välja viima.
1920-ndatel oli Prantsusmaa Nõukogude Liidu suhtes kõige vaenulikum riik, sest kaotati varad , mis omal ajal olid investeeritud Tsaari-Venemaale. Vaenu Nõukogude Venemaa vastu õhutas ka suur Venemaalt emigreerunute kogukond . 1930-ndatel aastatel muutus Prantsusmaa välispoliitiline seisund ebakindlaks, kuna teda ümbritsesid kolm diktatuuririiki (Saksamaa, Itaalia ja Hispaania ). Peale hitleri võimuletulekut kasvas Prantsusmaal hirm Saksamaa ees ning üritati otsida liitlasi. Algas Prantsusmaa ja NSVL-i lähenemine. 1936. aastal tuldi koos välja Idapakti sõlmimise ideega, millega nähti ette mittekallaletungilepete sõlmimist Kesk- ja Ida-Euroopa riikide vahel ning 1935. aastal sõlmiti Saksamaa vastu suunatud vastastikuse abistamise leping NSVL-iga. Püüti läheneda ka Inglismaale . Näiteks kehtestati koos neutraliteet Hispaania kodusõjas.
Ajalugu on inimkonnale andnud palju õppetunde. Ometi ei taheta neist õppust võtta. Kui esimesest ilmasõjast oli möödunud vaid kakskümmend aastat, mindi üksteisele uuesti kallale. Seekord oli sõja jõud aga palju laastavam. Nüüdki ei saa öelda, et inimesed on õppinud rahus elama.Taas on maailm, vulkaan , millel elame, rahutuks muutunud ja taaskord otsib laava kraatrit, mille kaudu välja pursata juba kolmanda maailmasõja näol...
"Maailm teeb üha usinasti ettevalmistusi enesetapuks ja püüab end ühtaegu veenda, et ta seda ei tee."
"Arc de Triomphe " Remarque