Diktatuurid kahe maailmasõja vahel (4)

5 VÄGA HEA

DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
1. NSVL KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
1.1. Kodusõja tagajärjed: (Vt. ka õpik lk.98-99)

Kodusõjas saavutasid võidu punased ( enamlased ) ja kindlustasid sellega ka kommunistliku diktatuuri püsimajäämise.
Sisesegadused Venemaal tõid enesega kaasa tohutud inimkaotused (koos I maailmasõjaga hukkus 20 miljonit inimest; sh. 1917-1923 13 miljonit).
Riik oli majanduslikus kaoses:

tööstustoodang oli langenud 19.sajandi lõpu tasemele
1921.a. oli mitmetes piirkondades ikaldus ja selle tulemuseks nälg, mille tõttu suri ca 4 miljonit inimest
välismaised heategevusorganistatsioonid toitsid ca 10 miljonit inimest
näljahäda leevendamiseks rekvireeriti kirikuvarad

Kodusõja aastatel 1918.-1921.a. kasutasid enamlased sõjakommunismi poliitikat- sõjaliste, majanduslike ja poliitiliste abinõude kompleks / selles nähti ka sotsialismi mudelit, mis võimaldab Venemaal kiiresti jõuda kommunistliku ühiskonda.
Sõjakommunismi iseloomustavad:

toitlusdiktatuur- talupoegadele kehtestati riigile toiduainete andmise kohustus (sisuliselt võeti väevõimuga kogu leiva- ja seemnevili)
keelustati viljaga kauplemine
jõukamata talupoegade maid jagati kehvikutele
hakati looma ühismajandeid- kolhoose
natsionaliseeriti tööstusettevõtted; põhiline toodang oli rakendatud Punaarmee vajaduste rahuldamiseks
üritati üle minna toiduainete, tarbekaupade ja teenuste tasuta jagamisele
seati sisse nn.klassipajuk jne.

Sõjakommunismi rakendamine ja punane terror tõid enesega kaasa:

jätkuva majanduslanguse ja näljahädad
talurahvamässud Tambovis ja Voronežis (ca 50 000 mässajat)
Kroonlinna madruste enamlaste vastase mässu jne.

Uus majanduspoliitika NEP 1921.-1927/28.a.: (Vt. ka õpik lk.99)

Majanduskrahhi vältimiseks ja võimu säilitamiseks olid enamlased sunnitud sõjakommunismist loobuma ja üle minema NEP-ile, mida iseloomustavad:

mindi tagasi rahalis-kaubanduslikele suhetele
talupoegade toiduainete andmise kohustus asendati toitlusmaksuga, talupoeg võis ülejääke vabalt turustada
taastati eraettevõtlus (peamiselt loodi väikeettevõtteid ja kooperatiive)
kasutati ka riigikapitalismi vorme (sündikaadid - isemajandavad ettevõtted)
väliskapitali kaasamine ettevõtlusesse (Saksa, USA ja Inglise kapital, kuid poliitilistel põhjustel jäi väliskapitali osakaal väga väikeseks)
rahareform (uus raha tšervoonets seoti kullastandardiga, see lõi eeldused sotsiaalsete olude ja majanduse stabiliseerimiseks)

NEP-i tingimustes säilitas riik kontrolli ja reguleeriva osa majanduses.

1.3. Sisepoliitilised reformid : (Vt.ka õpik lk.110-112)

justiitsreformiga:

ühtlustati kohtusüsteem ja korraldati ümber julgeolekuorganid, mis pidid võitlema banditismi, spionaaži ja nn. rahvavaenlastega (elanikega, kes võisid enamlaste võimu õõnestada ja vastupanu osutada N: kirikutegelased, intelligents , endine aristokraatia ja kodanlus ).
loodi julgeolekuorganid: NKVD (Siseasjade Rahvakomissariaat ) ja OGPU (Ühendatud Riiklik Poliitvalitsus). OGPU-l oli õigus inimeste kohtuväliseks karistamiseks, ka mahalaskmiseks.
laiendati koonduslaagrite süsteemi (GULAG), kus 1920.aastatel hoiti kinni juba miljoneid inimesi.

sõjaväereformiga vähendati Punarameed 5,5 miljonilt 600 000 meheni ja loodi rahvusväeosad.
Nõukogude Venemaa kujundati 1922.a. ümber NSV Liiduks (Nõukogude Sotsialistlike Vabariikide Liit)

tegemist oli algselt riikide liiduga, mis ühendas endas 6 Nõukogude Vabariiki (Vene föderatsioon, Ukraina , Valgevene, Aserbaidžaan, Armeenia , Gruusia . Hiljem, aastatel 1924.-1945.a., ühendati vallutuste teel veel mitmeid territooriume kuni lõplikuks liiduvabariikide arvuks sai 15)
Stalini ainuvõimu tekkides säilitati vormiliselt riikide liidu süsteem, kuid tegelikult vabariikidel puudus otsustamisõigus ja kõik juhtnöörid tulid Moskvast.

1.4. NSVL Stalini ajal kuni II maailmasõjani: (Vt. ka õpik lk.137-140;146-149

Juba enne Lenini surma (1924.a.) algas võimuvõitlus liidri koha pärast NSVL-i juhtkonnas.
Peamisteks rivaalideks olid Jossif Stalin (Džugašvili) ja Lev Trotski (Bronštein). ÜK(b)P peasekretäriks ja riigijuhiks valiti Stalin, kelle eesmärgiks oli sotsialismi ülesehitamine ühel maal, mis tähendas NSVL-i majanduse ja sõjalise taseme järk-järgulist võrdsustamist kapitalistlike tööstusriikidega ning neist lõppkokkuvõttes arengus möödumist.
Stalini ajal kujunes NSVL -is lõplikult välja kommunistlik totalitaarne diktatuur, millele olid iseloomulikud järgmised jooned:
Majanduses:

majandus allutati rangele riiklikule kontrollile . See tähendab, et loobuti nepiaegsest turumajandusest ja eraettevõtlusest ning mindi üle käsumajandusele- Moskavast anti käsud ja keelud, mille järgi tuli ettevõtteid juhtida.
alustati üliindustrialiseerimist ehk tööstuse järsku arendamist eelisarendades rasketööstust (peamiselt sõjatööstusega seonduvaid ettevõtteid), ent seda tehti teiste majandusharude (põllumajanduse ja kergetööstuse) arvelt, kust tõmmati ära enamus vahenditest. Üliindustrialiseerimise eesmärgiks oli saavutada NSVL majanduslik sõltumatus kapitalistlikest riikidest ning sõjatööstuse kõrge tase viimaks ellu aktiivset ja agressiivset välispoliitikat.
kehtestati plaanimajandus (1928.a. kinnitati esimene 5-aastaku plaan); plaanid kehtestati tavaliselt utoopilised / liialt kõrged, mida täita oli väga raske või suisa võimatu. Seetõttu täideti 5-aastaku plaane kas statistika võltsimise teel või erakorraliste maksude, riigilaenude jne.abil.
talurahva massiline ja vägivaldne kollektiviseerimine (algas 1929)- põllumajanduses eraomandi kaotamine ja ühismajandite- sovhooside / kolhooside loomine. Kollektiviseerimise käigus likvideeriti kulakud (jõukad talupojad), riik rekvireeris neilt kogu vara ning küüditas Siberisse. Ülejäänud talupojad (keskmised ja kehvikud) sunniti ühismajanditesse ülikõrgete maksude kehtestamise ning repressioonidega. Ühismajanditele kehtestati kohustuslikud varumisnormid; riiklikud kokkuostuhinnad olid madalad; kolhoosnike liikumisvabadus oli piiratud (passid korjati ära / ilma passita liikuv inimene võis sattuda vangilaagrisse). Kollektiviseerimise käigus hukkus 10 kuni 14 miljonit inimest (nälga- 6-7 miljonit; ülejäänud repressioonide käigus).
toiduainete ja esmatarbekaupade defitsiidi tõttu mindi üle kaardisüsteemile.
alustati Punaarmee moderniseerimisega. Ümberrelvastumise käigus loodi tanki -, laeva- ja lennukitööstus; alustati uute relvade tootmist; loodi motoriseeritud väeosi.

Ühiskonnas:

lubatud oli ainult üks partei - ÜK(b)P (Ülevenemaaline Kommunistlik (bolševike) Partei) / hiljem NLKP.
ebasoovitava elemendi (Stalini võimalike rivaalide) väljaheitmine parteist; endised revolutsionäärid ja parteiveteranid mõisteti rahvavaenlastena süüdi ja hukati.
Stalini isikukultuse kujunemine seoses Stalini 50-nda sünnipäevaga (1929).
admisnistratiiv-bürokraatliku süsteemi kujunemine, mida iseloomustasid:

riigi kõrgemas juhtkonnas langes intellektuaalne tase ja poliitiline kultuur.
võhikliku ametnikkonna kasv, kellelt nõuti pimesi ustavust Stalinile ja parteile.

terrori rakendamine teatud elanikkonna gruppide suhtes:

partei- ja riigitegelased
kõrgemad sõjaväelased.
talupojad
vähemusrahvused (küüditamised, eliidi hävitamine)
rahvavaenlaste perekonnad
repressiivaparaadi töötajad (3 puhastust)

terrori eesmärgiks oli saavutada totaalne hirmuseisund ühiskonnas ning seeläbi allumine parteile ja Stalinile. Vähemtähtis ei olnud ka vangistatud elanikkonna kasutamine koonduslaagrites tasuta tööjõuna.
riik kontrollis noorsooliikumisi. Ainsateks lubatud noorteorganistatsioonideks olid pioneeri- ja komsomoliorganisatsioon .

Kultuuris:

sõnavabaduse puudumine ja meedia kontrollimine.
riikliku ideoloogia propaganda .
ideoloogilised ettekirjutused kunstile ja kirjandusele. Ametlikuks ja lubatud stiiliks oli sotsialistlik realism . Kunstile oli iseloomulik plakatlikkus, kus näidati “riigi edusamme ” ja kiidetakse nõukogude võimu. Moodsa kunsti viljelemine oli keelatud.
haridus ja teadus ideologiseeriti. Koolides ühendati õppetöö ja tootev töö. Mõned teadused kuulutati ametlikult ebateadusteks ja nendega tegelemine keelati (N: geneetika, psühholoogia). Kohustusliku elemendina tuli teaduskirjanduses tsiteerida Marxi , Lenini ja Stalini teoseid. Paljud teadlased represseeriti.
suurvene šovinism ja vähemusrahvuste represseerimine (massiküüditamised, rahvusliku intelligentsi hävitamine, vene keele ja slaavi tähestiku sundustamine).
ateismi propaganda, mis reaalsuses tähendas vaimulikkonna represseerimist ja usklike tagakiusamist. Kõikide religioonide pühakojad ja kloostrid suleti. (Põhjenduseks Marxi tsitaat “Usk on oopim rahvale!”)

1.5. NSVL -i välispoliitika 1920.-1930.aastatel: (Vt.ka õpik lk.100; 149;160-172)

NSVL- i välispoliitikale 1920.aastatel oli iseloomulik kahepalgelisus:

Komiterni (Kommunistlik Internatsionaal, organisatsioon , mis ühendas erinevate riikide kommunistlikke parteisid) kaudu õhutati kõikjal maailmarevolutsiooni . 1923-24 aasta majanduskriisi ajal üritati toetada kommunistlikke riigipöördekatseid Bulgaarias ja Eestis.
reaalpoliitikas sooviti NSVL- i lülitada rahvusvahelisse suhtlemisse teiste riikidega:

1922.a. sõlmiti Saksamaaga Rapallo leping, millega loodi omavahel diplomaatilised ja kaubanduslikud sidemed ning väljuti välispoliitilisest isolatsioonist.
järk-järgult sõlmiti diplomaatilised suhted Suurbritannia , Itaalia, Hiina, Prantsusmaa ja Jaapaniga.
neutraliteedi- ja mittekallaletungilepingud Saksamaa, Leedu, Afganistani ja Iraaniga.
1930.-1939.a., kui välisasjade rahvakomissaariks oli Maksim Litvinov, siis avalik välispoliitika taotles kollektiivsete julgeolekusüsteemide loomist Euroopas (näiteks Idapakti idee) ja NSVL lähenes mõnevõrra lääneriikidele, eelkõige Prantsusmaale
1934.a. võeti NSVL Rahvasteliidu liikmeks.
Salaeesmärgina säilis Stalinil maailmarevolutsiooniidee realiseerimine kas või sõjaga:

alustati Punaarmee moderniseerimist
NSVL toetas raha, relvastuse ja sõjandusspetsialistidega Hispaania kodusõjas vabariiklasi; Hiina kodusõjas algul vabariiklasi ja hiljem kommuniste; Hiina-Jaapani sõjas 1937.-1939.a. Hiinat.

1939.a. sai uueks välisministriks Vjtšeslav Molotov , kellega algas uus suund välispoliitikas:

NSVL alustas lähenemist natslikule Saksamaale. Omavahel jagati Euroopa mõjusfäärideks (Molotov-Ribbentropi pakt)
NSVL võttis kursi sõjale ja alustas samme oma valduste suurendamiseks (sõjaväebaaside loomine Eestisse, Lätisse, Leedusse; Talvesõda 1939-1940 Soomega ; sõjaplaanid Saksamaa ründamiseks)

2. SAKSAMAA KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
2.1. Weimari Saksamaa 1919-1933: (Vt.ka õpik lk.72-74; 83-86; 107-109)

1919.a.-1933.a. oli Saksamaa demokraatlik riik.
Et 1918.a. Novembrirevolutsiooniga oli keiser (Wilhelm II) kukutatud ja keisririik likvideeritud, vajas riik uut põhiseadust. 1919.a. võttis Rahvuskogu Weimari linnas vastu uue põhiseaduse:

Saksamaast sai vabariik ja kehtestati parlamentaarne riigikord .
Kõrgeim seadusandlik organ oli Riigipäev (Reichstag).
Parlament valiti proportsionaalsetel alustel.
Riigipäev pidi moodustama valitsuse.

Selle põhiseaduse järgi valitseti Saksamaad kuni 1933.aastani. Selle tõttu nimetatakse seda ajajärku ka Weimari vabariigiks.
1920-ndate esimesel poolel valitses Saksamaal keeruline sisepoliitiline olukord.
Äärmusparteid üritasid ära kasutada:

majanduslangust (põhjuseks sõda, reparatsioonid , 1923-1924 majanduskriis ja hüperinflarsioon).
Saksamaa välispoliitilist isolatsiooni (põhjus: kaotajariik I maailmasõjas) ja välispoliitilisi tagasilööke (Ruhri okupeerimine).
sisepoliitilisi probleeme.

Segases situatsioonis üritasid äärmuslased mitmeid võimuhaaramise katseid:

Saksa Kommunistlik Partei (SKP)- 1919.a. Berliinis ja Münchenis; 1923.a. Hamburgis.
Natsionaalsotsialistlik Saksa Töölispartei (NSDAP)- 1923.a. Münchenis (õlleputš).

Võimudel õnnestus äärmuslased esialgu maha suruda ja Saksamaa demokraatlikku arengut jätkata. Majandusolude paranedes äärmuslaste populaarsus vähenes.

2.2. Hitleri võimuletulek: (Vt. ka õpik lk.130-133)

1929.a. puhkenud suur majanduskriis teravdas uuesti Saksamaa sisepoliitikat ning taas hakkas kasvama äärmusparteide ( natsid ; kommunistid ) populaarsus.
NSDAP oli võtnud 1920-ndate aastate teisel poolel suuna võimulepääsemiseks parlamentaarsel teel. Hitleri / NSDAP populaarsust suurendasid populistlikud loosungid:

lubadused tuua riik välja majanduskriisist ja kaotada tööpuudus
vaadata ümber Versailles `i rahulepingu tingimused
taastada Saksamaa sõjaline võimsus
saksa rahvuse ( aaria rassi) üleolekust

1932.a. valimiste järel sai NSDAP-st Riigipäeva suurim erakond.
1933.a. sai A. Hitler Saksamaa valitsusjuhiks-kantsleriks.
1934.a. suri Saksamaa president Hindenburg ; uusi presidendivalimisi enam ei korraldatud ja Hitler kuulutati saksa rahva juhiks (füühreriks).

2.3. Natsionaalsotsialistliku diktatuuri olemus: (Vt.ka õpik lk.132-133;149-152)

Sisepoliitikas:

Keelustati SKP; seejärel ka teised parteid ning kehtestati üheparteiline diktatuur.
Riigipäev kaotas igasuguse funktsiooni (käis koos Hitleri kõnesid kuulamas).
Riiki valitseti valitsuse määrustega.
Alustati massilist terrorit (iseloomulik oli terrori süvevnemine aja jooksul):

vasakpoolsete parteide (SKP; sotsiaaldemokraatide) suhtes.
mõningal määral aktiivse paremopositsiooni vastu.
NSDAP-s Hitleri võimalike konkurentide vastu (“Pikkade nugade öö” 1934.a.; E.Röhmi ja teiste tähtsamate SA e. rünnakrühmade juhtide tapmine ).
juutide ja teiste “alamrassi” esindajate vastu (“Kristalliöö” 1938.a.- juutide vastased pogrommid Saksamaal; kodakondsuse äravõtmine; soov teha Saksamaa juudivabaks jne.).

Rajati koonduslaagrite süsteem; kus II maailmasõja puhkedes algas ka inimeste füüsiline hävitamine.
Terrori teostamiseks kujundati välja vastav repressiivaparaat ( GESTAPO - Salajane Riigipolitsei; SD- Julgeolekuteenistus; SS- Kaitsemalev (tegeles koonduslaagritega ja natsijuhtide ihukaitsega).
Peeti propagandistlikke massiüritusi (näiteks Nürnbergi parteipäevad) ja levis Hitleri isikukultus (näiteks “Mein Kampfi” levitamine).

Majanduses:

Säilis eraomand tööstuses ja põllumajanduses.
Kasvas riiklik sekkumine majandusse.
Majanduspoliitika peamine eesmärk oli saavutada majanduse taseme tõstmine viimaks ellu agressiivset välispoliitikat.
Eelisarendati sõjatööstust; aktiviseeriti teedeehitust (strateegilistel eesmärkidel).
Riik sekkus majandusse juhul kui:

ettevõte kuulus juudile
eraomanik ei saanud riigile olulises valdkonnas tootmisega hakkama.

Kasutati plaanimajandust (neliaastakuplaanid), aga plaanide täitmine polnud “elu ja surma küsimus” nagu NSV Liidus.

Välispoliitikas:

Hitleri välispoliitika eesmärkideks oli:

“Suur-Saksamaa” loomine
sakslaste eluruumi laiendamine
Versailles`i süsteemiga Saksamaale peale pandud nõuete kehtetuks kuulutamine
sakslastele valitseva seisundi saavutamine Euroopas (hiljem ka kogu maailmas)

Nende eesmärkide saavutamiseks:

alustati Saksamaa taasrelvastamist (algul salaja , hiljem avalikult)
taasloodi armee ( Wehrmacht )
taastati laevastik (vastavalt Inglise-Saksa 1935.a. mereväekokkuleppele) ja lennuvägi
likvideeriti Reini demilitariseeritud tsoon (1936.a.)
loodi liidusuhted Itaaliaga (1936.a.) ja tegutseti ühiselt Hispaanias
1930-ndate lõpul kinnitati eluruumi laiendamise plaanid, millele järgnes Austria Anšluss (1938.a.) ja Tšehhoslovakkia likvideerimine (1939.a.)
1939.a. NSV Liiduga sõlmitud Molotov-Ribbentropi paktiga (1939.a.) võeti suund “ suurele sõjale”.

3. ITAALIA KAHE MAAILMASÕJA VAHEL:
3.1. Mussolini / fašistide võimuletulek: (Vt.ka õpik lk.75-77)

1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis. Selle põhjused olid:

Itaalia osales I maailmasõjas küll võitjate poolel, ent inimkaotused olid väga suured.
Niigi suhteliselt nõrk majandus oli sõja tõttu tugevasti kannatada saanud.
Pariisi rahukonverentsil ei arvestatud Itaalia nõudmistega (näiteks ühendada kõik itaallastega asustatud alad); see tekitas revanšismitaotluseid.
Itaalia ühiskonnas kasvas pidevalt vasakpoolsete mõju (eriti Sotsialistliku Partei tähtsus, mis oli Euroopa sotsiaaldemokraatlikest parteidest vasakpoolseim).
Vastukaaluks vasakpoolsuse kasvule ühiskonnas hakkasid koonduma ka parempoolsed jõud, kes kartsid Venemaa mudeli kordumist (ehk kommunistide võimulepääsu).
Kasutades hirmu vasakpoolsuse ees hakkasid tekkima peamiselt sõjaveteranidest koosnevad ning natsionalistliku meelsust kandvad nn. võitlusliidud.
Võitlusliidud kujunesid endise sotsialisti B.Mussolini juhtimisel Rahvuslikuks Fašistlikuks Parteiks (fašistid). Selle populaarsust suurendas lubadus lüüa riigis kord majja ja rahvusluse (mitte klassivõitluse) rõhutamine.

1922.a. korraldasid fašistid “marsi Rooma ”- jõudemonstratsiooni, millega taheti valitsusele ja kuningale näidata oma jõudu ning nõuti ministrikohti valitsuses.
Alludes survele, anti Mussolinile valitsusjuhi (peaministri) koht ja fašistidele 5 ministrikohta.

3.2. Fašistliku diktatuuri olemus: (Vt. ka õpik lk.133-134)

Sisepoliitika :
NB! Fašistlikku diktatuuri ei kehtestatud mitte kohe. Esialgu üritas Mussolini valitseda Itaaliat vormiliselt demokraatlike meetoditega. (valitsuses oli fašiste 1/3; parlamendis ~10%).
Diktatuur kehtestus järk-järgult 1925-1929 aastatel:

Valitsusest eemaldati kõik mittefašistid.
Laiendati valitsusjuhi (Mussolini) õiguseid, kes enam ei vastutanud parlamendi ees, vaid ainult kuninga ees (samas oli kuningas pideva fašistide poolt lähtuva surve all).
Keelustati kõik parteid peale fašistliku; kehtestati üheparteisüsteem.
Suleti opositsioonilised ajalehed ja kehtestati tsensuur .
Propageeriti rahvuslust.
Kiusati taga antifašiste; suleti neid koonduslaagritesse (NB! Erinevalt Saksamaast ja NSV Liidust oli terror Itaalias palju pehmem; massilisi hukkamisi ei toimunud).
Parlamendivalimised muudeti farsiks; parlament kaotas oma senise tähtsuse.
Kehtestati kontroll hariduse, armee ja ühiskondlike organisatsioonide üle.
Riigis toimusid propagandistlikud massiüritused ja tekkis Mussolini isikukultus.

Majanduses:

Riik sekkus aktiivselt majandusse.
Eraomand säilis, ent ettevõtte omanik vastutas riigi ees tootmisküsimustes (riik võis sekkuda tootmisküsimustesse, kui eraalgatus polnud küllaldane või puudus).
Riigis kehtestati majanduse juhtimise korporatiivne süsteem -ehk tööandjate ja tööliste koondiste / korporatsioonide loomine, mille kaudu organiseeriti klasside koostööd kutsealade kaupa. Sellega taheti vältida klassivõitlust. Samas oli valitsusel võimalik läbi korporatsioonide juhtida riigi majandust.
Ametiühingutesse kuulumine tehti kohustuslikuks (need olid riigi kontrolli all); töölistele kehtestati teatud soodustused (kindel tasuline puhkus; abirahad töötuse korral).
Streigid olid keelatud
Itaalia majandus arenes teistest suurriikidest (ka totalitaarsetest) aeglasemalt.

Välispoliitikas:

Itaalia eesmärk oli Vahemere ääres domineeriva ja itaalia rahvusel põhineva “Suur-Itaalia” loomine.
Itaalia välispoliitikat iseloomustas agressiivsus .
Kuna seni oli Itaalia koloniaalpoliitikas suhteliselt kõrvalseisja rollis olnud ( erandiks Türgilt 1911.-1912.a. hõivatud Liibüa ja 19.sajandi lõpul hõivatud osa Somaaliast ning Eritrea ); üritati kaotatut tasa teha ja 1935-1936.a. vallutati Etioopia (kes oli Rahvasteliidu liige, ent erilisi Itaalia vastaseid sanktsioone sellele ei järgnenud).
1930-ndate teisel poolel lähenes Itaalia Saksamaale (ühendavaks teguriks diktatuur ja agressiivne välispoliitika); ühiselt tegutseti Hispaanias ning sõlmiti liidusuhted.

9
Peep Reimer

.DOC Laadi alla originaalfail 9 lk · .doc · 308 allalaadimist

5 punkti Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 5 punkti.

~ 9 lehte Lehekülgede arv dokumendis

2008-10-17 Kuupäev, millal dokument üles laeti

308 laadimist Kokku alla laetud

4 arvamust Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid

Linzuke18 Õppematerjali autor

nsvl

Sarnased õppematerjalid

doc

DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL

1 DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL · Diktatuur - ühe isiku või grupi piiramatu võim ühiskonnas. Mõiste pärineb Vana-Rooma ajaloost (diktaator oli riigiametnik, kelle kätte läks 6 kuuks kogu võim riigis, et olukorda stabiliseerida (N: sõja või mässude ajal). · Diktatuuride kujunemine on suhteliselt raske või võimatu riikides, kus on pikaajalised demokraatia ja parlamentarismi kogemused (näiteks Inglismaa või USA). I Diktatuuride tekkimise põhjused:

Ajalugu

doc

Diktatuurid ja demokraatia kahe maailmasõja vahel

IV. DEMOKRAATIA JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL II: Kahe maailmasõja vaheliste sündmuste kronoloogia: Aasta Olulisemad sündmused 1917 · Enamlaste riigipöördega Venemaal kehtestati üheparteiline diktatuur. · 1918 · Kodusõda Venemaal (kuni 1921) ja sõjakommunismi poliitika kasutamine. · Novembrirevolutsiooniga Saksamaal kukutati Wilhelm II ja kuulutati välja vabariik. · 1919 · Saksamaa Asutav Kogu võttis Weimaris vastu demokraatliku põhiseaduse.

Maailmasõjad

docx

DEMOKRAATIA JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL

1 IV. DEMOKRAATIA JA DIKTATUURID KAHE MAAILMASÕJA VAHEL II: Kahe maailmasõja vaheliste sündmuste kronoloogia: Aast Olulisemad sündmused a 1917 Enamlaste riigipöördega Venemaal kehtestati üheparteiline diktatuur. 1918 Kodusõda Venemaal (kuni 1921) ja sõjakommunismi poliitika kasutamine. Novembrirevolutsiooniga Saksamaal kukutati Wilhelm II ja kuulutati välja vabariik. 1919 Saksamaa Asutav Kogu võttis Weimaris vastu demokraatliku

Ajalugu

doc

Demokraatlike ja totalitaarsete riikide arengu võrdlus kahe maailmasõja vahel

Katrin Olhovikov 25.01.09 Demokraatlike ja totalitaarsete riikide arengu võrdlus kahe maailmasõja vahel Diktatuuri olemus on totalitaarne ühiskond, kus igasugune omaalgatuslik koondumine on keelatud. Olemasolevad organisatsioonid peavad aitama suurendada kontrolli ühiskonnas. Diktatuuririikides puudub võimulahusus, eksisteerib vaid üks ideoloogia ja üks partei. Demokraatiale on iseloomulik rahva määrav osa ühiskonna tähtsamate küsimuste lahendamisel, kodanikuõigused ja vabadused. Demokraatliku riigi tunnused on veel ka rahva iseseisvus, mitme partei süsteem, pluralism

Ajalugu

doc

Maailm kahe Maailmasõja vahel

ning taas hakkas kasvama äärmusparteide (natsid; kommunistid) populaarsus. 1933.a. sai A.Hitler Saksamaa valitsusjuhiks-kantsleriks. 1934.a. suri Saksamaa president Hindenburg; uusi presidendivalimisi enam ei korraldatud ja Hitler kuulutati saksa rahva juhiks (füühreriks). Alustati massilist terrorit (iseloomulik oli terrori süvevnemine aja jooksul Rajati koonduslaagrite süsteem; kus II maailmasõja puhkedes algas ka inimeste füüsiline hävitamine. Välispoliitikas: Hitleri välispoliitika eesmärkideks oli: "Suur-Saksamaa" loomine sakslaste eluruumi laiendamine Versailles`i süsteemiga Saksamaale peale pandud nõuete kehtetuks kuulutamine sakslastele valitseva seisundi saavutamine Euroopas (hiljem ka kogu maailmas) ITAALIA Mussolini / faistide võimuletulek: 1920-ndate aastate alguses süvenes Itaalias sisepoliitiline kriis.

Ajalugu

doc

Diktatuurid: Nõukogude Venemaa/NSV Liit, Saksamaa, Itaalia. Rahvasteliit. Rahvusvahelised suhted maailmasõdade vahelisel perioodil

paremopositsiooni vastu. NSDAP-s Hitleri võimalike konkurentide vastu (“Pikkade nugade öö” 1934; E.Röhmi ja teiste tähtsamate SA e rünnakrühmade juhtide tapmine). juutide ja teiste “alamrassi” esindajate vastu (“Kristalliöö” 1938 - juutide vastased pogrommid Saksamaal; kodakondsuse äravõtmine; soov teha Saksamaa juudivabaks jne). Rajati koonduslaagrite süsteem, kus II maailmasõja puhkedes algas ka inimeste füüsiline hävitamine. Terrori teostamiseks kujundati välja vastav repressiivaparaat (GESTAPO- Salajane Riigipolitsei; SD- Julgeolekuteenistus; SS- Kaitsemalev (tegeles koonduslaagritega ja natsijuhtide ihukaitsega). Peeti propagandistlikke massiüritusi (nt Nürnbergi parteipäevad) ja levis Hitleri isikukultus (nt “Mein Kampfi” levitamine).

Ajalugu

odt

Rahvusvahelised suhted pärast I Maailmasõda

III. RAHVUSVAHELISED SUHTED KAHE MAAILMASÕJA VAHEL: · I maailmasõja tulemusena: said Keskriigid Antanti riikide käest sõjaliselt lüüa; sellele aitas kaasa ka Novembrirevolutsioon Saksamaal ja rahvuslikud vastuolud paljurahvuselises Austria-Ungaris. lagunesid impeeriumid (vt.ka muutused poliitilisel kaardil). muutusid riikide senised rollid rahvusvahelistes suhetes. kasvas USA rahvusvaheline tähtsus maailmas ja majanduslik roll Euroopas. Inglise impeerium saavutas ajutiselt oma suurima ulatuse.

Ajalugu

doc

Kahe maailmasõja vahel

Alternatiivsete ideoloogiate keelustamine/ formaalne religioossete tõekspidamiste vabadus Riik kontrollib kogu kultuurisfääri. Kultuuri/ideoloogiat kasutatakse reziimi toetuseks. Sovinistlik natsionalism. Pariisi rahukonverents ja Versailles` rahuleping 18. jaanuaril 1918. aastal alanud konverentsist võttis osa 27 Saksamaaga sõjajalal olnud või diplomaatilised suhted katkestanud riiki. Konverentsi eesmärgiks oli rahulepingute koostamine, teha kokkuvõte Esimese maailmasõja tulemustest, määrata kindlaks maailma sõjajärgne korraldus, seada tingimused kaotanud Keskriikidele. Saksamaad ja tema liitlasi konverentsile ei kutsutud. Konverentsist jäi eemale ka Nõukogude Venemaa. Olulisemad küsimused otsustati Suurbritannia, Prantsusmaa, Itaalia ja USA juhtide poolt. Tehtud otsused olid kaotajate suhtes ülekohtused. Pariisi rahukonverents kestis 21. jaanuarini 1920. aastal.

Ajalugu

Rohkem sarnaseid