Avinurme Gümnaasium
9kl
DIKTAATORID JA
DIKTATUURIDE TEKE
Referaat
Koosataja: Laugren Ilves
Juhendaja :
Tiiu Uukkivi
2010
Sisukord
1 Adolf
Hitler 3
1.1 Lapsepõlv ja noorpõlv 3
1.2 Päritolu ja lapsepõlv 4
1.3 Sihitu noorpõlv 5
1.4 Esimeses maailmasõjas 7
1.5 Poliitilise tegevuse algus 7
1.6 Putš ja vahistamine 8
1.7 Austerlasest Saksamaa kodanikuks 8
1.8
Isiklikku 9
1.9
Hitler ja
homod 9
2
Jossif Stalin 10
2.1 Sünniaeg 10
2.2 Haridustee 10
2.3
Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani 11
2.4 Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret 11
2.5 Teine maailmasõda 12
2.6 1945–1953 12
2.7 Stalini pärand ja hilisem
diskussioon 12
2.8 Isiklikku 13
2.9 Perekond 13
3
Benito Mussolini 14
3.1 Benito Mussolini varajane elu 14
3.2 Fašistlik liikumine 15
3.3 Fašistlik maailmavaade 16
3.4
Duce kehtestatud muutused 16
3.5 Mussolini diktaatorina 17
4 Diktatuuride teke 19
Adolf Hitler
Adolf Hitler sündis 20.
aprill 1889 Austrias ,
Braunau
Inni ääres ja suri 30.
aprill 1945
Berliinis,
oli Austriast pärit Saksamaa poliitik . Alates 1921.
aastast oli ta Natsionaalsotsialistliku
Saksa Töölispartei (NSDAP)
juht, 1933.
aastast riigikantsler
ja 1934.
aastast natsionaalsotsialismi
ajal "füüreri
ja riigikantslerina" samaaegselt Saksa
Riigi valitsusjuht
ja riigipea .
Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks
väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos. Ta aitas luua
sõjalis-tööstusliku
kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda
Esimesele
maailmasõjale järgnenud majanduskriisist.
Hitleri valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa
Euroopast.
Kui sõda oli peaaegu kaotatud , sooritas Hitler Berliinis
Führerbunker'is
enesetapu.
Lapsepõlv ja noorpõlv
Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast
Esimest
maailmasõda tegi Hitler alati saladuse .
"Nad ei tohi teada," ütles ta 1930
oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest
perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate
kodukülad Austria
Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938,
kohe pärast anšlussi
evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon.
Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat
päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga
midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus " Mein Kampf " ise oma nooruse kohta räägib,
on mõeldud eeskätt omamüüdi
kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.
Päritolu ja lapsepõlv
Adolf Hitler lapsena.
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889
kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria
väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal , mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta
sündis tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903)
ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid
täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula .
Hitleri vanemad olid mõlemad pärit Waldviertelist Doonau
põhjakaldal, umbes viiskümmend miili Viinist kirdes . Tema vanemad olid omavahel sugulased. Isa tõi ta ema Klara
majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema
teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale
hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles
mitu kuud katoliku
kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane
aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase .
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse,
Lambachi
ja Leondingi
Linzi
lähedal. Oma leebesse emasse oli ta kiindunud , kuid oma isa
kirjeldab Hitler raamatus "Mein
Kampf" äkilise türannina.
Tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et
Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast
küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja
elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik,
vaid ametnik . Siiski ei ole tõenäoline, et tema
kunstnikuambitsioonidel oli sellega palju pistmist. Pigem oli asi
selles, et isa ei olnud rahul tema kehvade hinnetega.
Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija
Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime , võttis 1876
võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa
nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema
surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas
Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei
ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud.
Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni
oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide
järgi poleks tal olnud võimalik SA
ega SS-i
liikmeks saada. Hitleri oponendid on väitnud, et Hitleri asemel
pidanuks ta perekonnanimi olema Schicklgruber.
"Mein Kampfis" püüdis Hitler end kujutada vaesuses ja
puuduses kasvanud lapsena. Tegelikult oli tema isal täiesti
küllaldane pension , mis lubas anda poisile head haridust. Õppinud
viis aastat algkoolis, astus Adolf üheteistkümnesena 1900. aasta
septembris Linzi reaalkooli, kus ta oli kaks korda
sisseastumiskatsetel läbi kukkunud. Teda köitsid ja tema vaateid
mõjutasid professor Leopold
Poetschi antisemiitlikud
ja pangermanistlikud loengud . 1903. aasta alguses Alois Hitler suri (Adolf oli siis 13),
aga tema lesk sai pensioni edasi. Adolf lahkus Linzi reaalkoolist 1904 , kuna tema koolitunnistus oli liiga keskpärane. Hitler oli varjanud ja ilustanud oma kehva edasijõudmist koolis, mille ta
lõpetas ilma tavapärase küpsustunnistuseta. Tema haridus piirduski
lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.
Sihitu noorpõlv
Aastast 1903
hakkas Hitler saama toitjakaotuspensioni. Alates 1905.
aastast elas Hitler toitjakaotuspensioni ja ema toetuse varal ohjeldamatut boheemlaseelu.
Emal ei olnud palju võimu oma isepäise poja üle, kes endale ise
elatist teenimata elas kodus ning unistas kunstnikuks või
arhitektiks saamisest. Tema ainus sõber oli polsterdaja poeg August
Kubizek. Koos käidi teatris ja sealt
pärineb Hitleri kirglik armastus Richard Wagneri ooperite vastu.
Mais ja juunis 1906 külastas Hitler Viini ning sattus tuliselt
vaimustusse linna ehitiste toredusest, kunstigaleriidest ja ooperitest . Tema uueks ambitsiooniks sai astuda Viini Kaunite Kunstide Akadeemiasse. Septembris 1907 sõitis ta Viini ning osales
koos veel 112 kandidaadiga Allgemeine Malerschule
sisseastumiseksamil. Oma kaasatoodud töödemapiga kvalifitseerus ta
koos veel 33 kandidaadiga teise vooru , mis kujutas endast
proovijoonistamist ning leidis aset 1. ja 2. oktoobril. Selle eksami
sooritas edukalt ainult 28 kandidaati ; ülejäänuid, sealhulgas
Hitlerit ja Robin Christian Anderseni , vastu ei võetud. See
oli mõru hoop. Hitler jäi esialgu Viini. 24. oktoobril teatas perearst , et Hitleri ema on parandamatult haige ning tal pole enam
kaua elada jäänud. Adolf naasis Linzi. Ema suri 21.
detsembril 1907
rinnavähki.
Pärast ema surma kaugenes Hitler üha enam oma sugulastest.
Tal oli õigus saada orvupensioni. Erinevalt muljest, mis jääb
raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensioniga,
mida ta pärast ema surma saama hakkas, algul üsna hästi ära. Tal
oli teatav kunstianne, nii teenis ta lisa illustreerijana ning maalis
sageli müügiks majadest pilte ja postkaarte. Nõnda oli tema
sissetulek suurem kui algaja õpetaja palk. Hoolimata ühe
naistuttava soovituskirjast mainekale lavakunstnikule Alfred Rollerile, kes teatas, et on valmis Hitlerit
vastu võtma, ei saanud ta sügisel teisel katsel kunstiakadeemiasse
astuda isegi enam proovijoonistamisele. Seejärel loobus Hitler
katsetest kunstnikuks õppida.
Hitleril hakkas vähehaaval raha otsa saama. Detsembris 1909 kolis ta
Meidlingisse
kodutute
varjupaika ning 1910 . aasta alguses
Männerwohnheim
Meldemannstraßesse. Viini vaatamisväärsuste
maalijana elas ta tagasihoidlikult ära. Et ta ise oli uje, hakkas
tema pilte müüma majakaaslane Reinhold Hanisch. Et Hitler tundis end Hanischi ühe
äri juures petetuna, usaldas ta piltide müügi nüüd juudist
majakaaslasele Siegfried Löffnerile. Augustis 1910 esitas Löffner
Hanische peale ühe Hitleri pildi väidetava omastamise pärast Viini
politseisse kaebuse. Et aga seejuures selgus, et Hanisch oli end Viinis registreerinud valenime Fritz Walter all, mõisteti Hanisch
11. augustil 1910 seitsmeks päevaks vangi. Aastal 1912 kaebas
anonüümne isik Hitleri peale politseisse, sest too oli
õigustamatult nimetanud end akadeemiliseks maalikunstnikuks. On
arvatud, et kaebaja oli Hanischi sõber maalikunstnik Karl
Leidenroth, kes tahtis 1910. aasta pealekaebuse eest kätte maksta.
Pärast seda tõmbas Hitler oma kunstnikutegevuse koomale.
Werner Maser ja Joachim Fest arvavad , et Hitler laskis Hanischi 30
aastat hiljem aastal 1938
vahistada, et teda siis Buchenwaldi
koonduslaagris mõrvata lasta. Tõenäolisem
on aga, et Hanisch suri juba 4. veebruaril 1937 Viini inkvisiitide
hospidalis südamerabandusse. Brigitte
Hamannil õnnestus peale kohtuarsti aruande
leida ka kiri Hitleri emissarilt Viinis Franz Feilerilt, kes 11. mail
1938 teatas oma usaldusmehele NSDAP peaarhiivis Ernst
Schulte-Strathausis, et Hanisch on "1,5 aasta eest surnud."
Aeg-ajalt sai Hitler rahalist abi oma Linzis elavalt tädilt Johanna
Pölzilt. Tädi suri märtsis
1911,
kuid tõenäoliselt jäi Hitlerile mingi pärandus. Samal ajal lõppes
tal toitja kaotanud orvu pension, kuid Hitler vihkas püsivat tööd
ning ta ei teinud katsetki omandada mingit elukutset. Ta oli laisk ja
tujukas noormees , kel oli vähe tuttavaid ja veel vähem sõpru.
Hitler ise ütleb, et tema Viinis elatud aastad 1909-1913
olid kõige vähem õnnelikud tema elus, kuid neid võib lugeda ka
tema kõige tähtsamateks iseloomu ja vaadete kujunemise aastateks.
Hitler veetis palju aega avalikus raamatukogus, kuid luges valikuta
ja süsteemitult. Ta muutus enesekeskseks veidrikuks ning rääkis
avalikult, kuidas ta vihkab juute, preestreid, sotsiaaldemokraate ja
Habsburge.
Antisemitism oli Viinis endeemiline nähtus. Linzis oli olnud vähe
juute - "ma ei mäleta, et oleksin kodus kunagi oma isa eluajal
seda sõna kuulnud ," kirjutab Hitler "Mein Kampfis".
Viinis oli suur juudi kogukond , sealhulgas paljud Ida-Euroopast
pärit ortodokssed juudid . Hiljem mainis Hitler oma
vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud
poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg
Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler
luges, ja poliitikud Karl
Lueger (Viini linnapea ) ja Georg
von Schönerer, kes andis panuse
antisemiitlikku rassiõpetusse (oma eeskujusid ei ole Hitler siiski
kunagi maininud). Nendelt omandas Hitler usu " aaria rassi" üleolekusse, mis moodustas tema
poliitiliste vaadete baasi. "Kas on kunagi olnud mingit tumedat
ettevõtmist, mingit nurjatust, eriti kultuuri valdkonnas, milles
vähemalt ühe juudi käsi mängus ei ole olnud?" Hitleril
tekkis arusaam, et juudid on "aarialaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa
majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus
"Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla
kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta
vahendajatena juudi kaupmehi. Peale Siegfried Löffleri olid nende
seas Ungarist pärit majakaaslane Josef Neumann ning kaupmehed Jakob
Altenberg ja Samuel Morgenstern. Hitleri tollase sõbra August
Kubizeki sõnul huvitasid ooperid ,
eriti Richard
Wagneri omad, teda rohkem kui poliitika.
Kui mais 1913
maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse,
kus ta elas rätsep Josef Poppi allüürilisena. Seal tekkis tal huvi
arhitektuuri
vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka
sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid
rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari
paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese
poliitiliselt motiveeritud sammuga . "Mein Kampfis" kirjutas
ta hiljem, et ta oli igatsenud "saksa linna" järele.
Austria politsei otsis teda pikemat aega taga. Austria Müncheni
konsulaadi esildisel toimetas Müncheni kriminaalpolitsei ta 19.
jaanuaril 1914 konsulaati ning 5. veebruaril 1914 sõitis ta
arstlikuks läbivaatuseks Salzburgi.
Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati
Münchenisse tagasi minna.
Hitler maalis ka Münchenis akvarelle ning mõnikord õlimaale,
enamasti arhitektuurilisi huviväärsusi fotode järgi. Ta müüs oma
töid põhiliselt Stuffle kunstikaupluses Maximiliansplatzil.
Esimeses maailmasõjas
Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas
asjaolu, et pärast Esimese
maailmasõja puhkemist (augustis 1914)
astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "List"
jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli
Prantsusmaal
ja Belgias sidemees . See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku
asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu
kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember
1914) ja I klassi Raudristi
(august 1918).
Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda
ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks,
nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner
nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest
hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu .
Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud
Saksamaa kodanik. Kodakondsuse sai ta alles 1932.
aastal.
Hitler I maailmasõjas
Kaaslaste hulgas ei olnud Hitler küll ebapopulaarne, aga nad
tundsid, et ta ei jaga nende huve ega hoiakut sõja suhtes, ta ei
hoolinud ei puhkusest ega naistest. Konrad Heiden kirjutab oma raamatus "Der
Führer": "Me kõik kirusime teda ja leidsime, et ta on talumatu . Ta oli valge vares meie hulgas ja ei löönud kaasa, kui me
sõda needsime."
1918.
aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut
Vorpommerni
linna Pasewalki.
Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas
Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist.
Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka
võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise
reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit
sõjaväepsühhiaater,
kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga,
kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.
Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armee kaotus Hitlerile suur
löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et
nördimuse tõttu sõja kaotuse ning "novembrikurjategijate
reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks.
Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema
elus, kus ta koges elu mõtestatust ning tunnustust, jõudis lõpule
ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.
Poliitilise tegevuse algus
Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja
lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi
kasarmusse
Münchenis
ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta
laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest
ning oli omamoodi sidemees Baieri
sotsialistliku
peaministri Kurt
Eisneri revolutsioonilise nõukogude
valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist
tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega
ka Vabakorpuse
poolele.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni
riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste üritustel.
Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12.
septembril 1919
käis ta esimest korda lukksepp Anton
Drexleri poolt asutatud Saksa
Töölispartei (Deutsche Arbeiterpartei;
DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid,
antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe
debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest
korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita
ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas
väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige
meeldivamal demagoogilisel
moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste ülesandel
astus Hitler 19.
oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte
seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber
555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete
nummerdamist 501-st, et suuremana näida.
Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja
liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920
DAP 25-punktise
programmi väljatöötamisel. Tema
pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks
Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31.
märtsil 1920
lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma
kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta
parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921
vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi
abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku
tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit
ajas pigem naerma kui hirmu nahka.
Putš ja vahistamine
Pärast Baieri
Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses
Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega
kindralriigikomissar Gustav
von Kahr , kes ei varjanud oma vastumeelsust
demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja
endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich
Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa
tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito
Mussolini eeskujul Berliini valitsust
vägivaldselt kukutada .
Austerlasest Saksamaa kodanikuks
1932.
aastal toimunud presidendivalimiste eel kavatseti Hindenburgile
vastukandidaadiks esitada ka Adolf Hitler, kellel aga oli takistuseks
Austria päritolu ning Saksamaa kodakondsuse puudumine. Väljapääsuks
oli kiire kodakondsuse saamine Saksamaa riigiteenistusse astumise
eest. Hitler astus Hermann Göringi kaasabil teenistusse Braunschweigi liidumaa majandusesinduse nõunikuna Berliinis. 24.
veebruaril 1932
määrati Adolf Hitler ametisse, 26. veebruaril andis ta ametivande
ja 4.
märtsil läks ta juba erru : 8 päevaga
saavutas ta Saksamaa kodakondsuse
ning legaalse võimaluse osaleda Saksamaa poliitikas.
Isiklikku
Adolf Hitler oli taimetoitlane . Ta ei tarvitanud alkoholi ega
suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille . Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber
spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust.
Hitleri lemmikhelilooja oli Richard
Wagner.
Hitler ja homod
Ameeriklaste dokumentaalfilm “Varjatud füürer. Debatt Hitleri seksuaalsuse mõistatuse üle“ toetub Lothar Machtani bestsellerile “Varjatud Hitler“,
kirjadele, dokumentidele ning filmilõikudele. Filmi autorid Fenton
Bailey ja Randy Barbato jõuavad põneva informatsiooni jälile.
Filmitegijate kinnitusel sai Hitleri parim sõber August Kabizek
16-19 eluaasta vahel tulevaselt füürerilt kirju stiilis: “Ma ei
suuda taluda, et sa suhtled ja vestled teiste noorte inimestega. Ma
nõuan sinu peale ainuõigust!“
Ainuõiguse Hitler ka sai - siis, kui Kabizek sõitis tema juurde
Viini. Rongis kostitas Hitler sõpra rõõmuärevuse ja matsaka
suudlusega, kirjutab Kabizek 1940. aastatel oma raamatus.
Noormeestest said toanaabrid, kes oskasid elust rõõmu tunda.
Korduvalt vallatlesid nad kahekesi lageda taeva all.
Viiteid Hitleri homoseksuaalsusele leidsid filmi autorid ka
hiiglaslikest meesaktiskulptuuridest, millega füürer lasi üle
külvata kogu Saksamaa. Teisalt tuuakse näiteks see, et Hitleri
sõnul näitas osalemine Esimeses maailmasõjas talle, kui hunnitu on
meestest koosnev kogukond. Lothar Machtan viitab oma teoses Hitleri
sõjakaaslasele Hans Mendile, kes kirjutas, et magas oma
kaassõduriga, “oma meeshooraga, kelle nimi oli Adolf Hitler.“
Kui Hitler karjääri algul vahistati, jagas ta kongi Rudolf Hessiga,
kellest sai Hitleri lähedasemaid liitlasi. Adolfil ja Rudolfil oli
kombeks ihualasti ringi joosta ja korda rikkuda.
Mõnede ajaloolaste arvates tiivustas Hitlerit homosid taga kiusama hirm saada ise paljastatud . 30. juunil 1934 lasi Hitler mõrvata oma
lähedase sõbra ja tuntud homo, Natsionaalsotsialistliku
Töölispartei rünnakrühma Sturmabteilung’i komandöri Ernst
Röhmi. Pärast seda saatis ta koonduslaagritesse tuhandeid homosid.
Jossif Stalin
Jossif Vissarionovitš Stalin, tegelik nimi Ioseb Džugašvili,
sündis 21.
detsember 1879 Gruusia ja suri Gori – 5.
märts 1953 Moskva lähistel, oli Nõukogude
Liidu juht.
Nime Stalin kasutas ta esmakordselt 1913.
aastal.
Sünniaeg
Ametlike andmete järgi sündis Stalin 21.
detsembril 1879
(vana
kalendri järgi 9. detsembril 1879).
Edvard
Radzinski andmetel sündis Stalin tegelikult
18.
detsembril (6. detsembril) 1878.
Radzinski leidis väljavõtte (fotokoopia
NLKP
Keskarhiivis) Gori katedraali meetrikast,
kus ta sünnikande kohta seisab kirjas: 1878. aasta 6. detsember,
ristiti 17. detsembril, vanemad – Gori linna elanikud talumees Vissarion Džugašvili ja tema seaduslik naine Jekaterina
Georgijevna. Ristiisa – Gori linna elanik talumees Tsihitatrišvili.
Sakramentaalse ristimise viis läbi ülempreester Hahalov köster
Kvinikidze juuresolekul.
Samas arhiivis on tõend selle kohta, et Jossif Džugašvili lõpetas
Gori vaimuliku kooli, ja ka seal on kirjas: sündis 1878. aasta
detsembrikuu 6. päeval. On säilinud ankeet , mille Stalin 1920.
aastal omakäeliselt on täitnud. Seal on sünniajaks 1878.
Aastal 1922,
kui Stalinist sai partei peasekretär, täitis Stalini sekretär
Tovstuhha tema eest uue ankeedi , kus ta sünnidaatumiks kirjutas 21.
detsember 1879.
Sellest ajast vältis Stalin ankeetide täitmist ja jättis selle
sekretäride teha. Nii saigi valest sünnidaatumist ametlik sünniaeg.
Haridustee
Jossif Džugašvili lõpetas 1894.
aastal Gori
kirikukooli ning astus peale seda Tiflisi
õigeusklikku vaimulikku seminari .
Revolutsiooniline tegevus kuni 1917. aastani
Stalin liitus 1898 .
aastal gruusia sotsiaaldemokraatliku liikumisega "Kolmas grupp",
1899.
aastal heideti ta vaimulikust seminarist välja, ühe versiooni
kohaselt poliitilise tegevuse, teise versiooni kohaselt eksamitele
mitteilmumise tõttu.
Aastail 1901- 1902 oli Stalin Venemaa Sotsiaaldemokraatlik Töölispartei Tiflisi ja
Batumi komitee liige. Peale 1903
aastal toiminud VSDTP lõhenemist menševikeks
ja bolševikeks,
toetas ta algselt menševike platvormi, kuid hiljem liitus
bolševikega. Osales 41 saadikuga toimunud Venemaa
Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei
Tampere konverentsil , mis toimus 1905.
Soome
Suurvürstiriigis. Aastail 1906-1907
osales/organiseeris ta varjunime "Koba" all VSDTP
finantseerimiseks vajalike finantsvahendite eksproperteerimist Kaukaasias , sealhulgas omal ajal kuulsas 1907.
aasta Tiflisi postiraharöövis. Ta oli
samal ajal ka aastail 1906-1907
VSDTP Bakuuu komitee liige ja VSDTP
IV kongressi saadik Stockholmis .
Satlin vahistati korduvalt. Ta oli 1908.
aastal Bakuu vanglas , koos menševiku Andrei Võšinskiga. Peale vabanemist oli ta
Peterburis
bolševike ajalehe Pravda toimetaja . Peale vahistamist viibis ta administratiivkorras
väljasaadetuna asumisel 1911.
aastal koos Jakov Sverdloviga Narõmi
krais Tomski
kubermangus, kust põgenes asumistelt
augustikuus 1912. aastal. Pärast põgenemist elas Peterburis, kus
1912.
aastal koopteeriti Vladimir
Lenini toetusel VSDTP
Keskkomiteesse ja VSDTP
Keskkomitee Vene büroosse.
Tema osa Oktoobripöörde
ettevalmistamises oli marginaalne, põhifiguurid olid Vladimir Uljanov ja Lev
Trotski jt.
Tegevus pärast 1917. aasta oktoobripööret
Kui marksistlikule tõlgendusele ja selle rakendusele Lenini
valitsemisajal viidatakse kui leninismile, siis eriti I viisaastakut
(1928–1932) ja II maailmasõja perioodi käsitletakse Nõukogude
ajaloos tavaliselt stalinistlikuna. Aastakümnevahetusel toimunud
võimuvõitluses saavutas edu Stalin, kes oma konkurendid kõrvaldas.
Iseloomulikud on laiaulatuslikud näidiskohtuprotsessid. Jossifi
tunnustamine „geeniuse võimetega juhina“, „Suure Stalinina“
jne, muutus sellal nii konstantseks, universaalseks ja täielikuks,
et võib rääkida tema diktatuurist.
Alguses töötas Stalin peamiselt Nõukogude Liidu Kommunistliku
Parteiga ja esines avalikkuse ees harva. NLKP peasekretäri ametikoha
rajas Lenin 1922. aastal spetsiaalselt Stalinit silmas pidades ning
sellele ametikohale võlgnes Stalin hiljem oma kõigutamatu
positsiooni NSVL liidrina. Peasekretärina ning poliitbüroo liikmena
oli tema peamiseks vastutusalaks partei ametikohtadele inimeste
määramine. Sellest punktist suutis ta oma võimu laiendada ka
riigiaparaadini. 1930. aastatel omas Stalin erinevaid ametikohti,
nagu Rahvuste komissar ja Tööliste ja talupoegade järelevalve
komissar. „Uue Sotsialistliku Ofensiivi“ ajal oli ta väga mõjuka
Tööliste ja Kaitsenõukogu liige. Nendelt strateegilistelt
ametikohtadelt kontrollis ta kas otseselt partei nimel või läbi
parteiorganite valitsemise peaaegu kõiki valdkondi, tehes ettepanekuid ja koostades poliitilisi juhtööre alates tööstusest,
kollektiviseerimisest kuni ajalookirjutuseni.
Teine maailmasõda
Jossif Stalin viis peasekretärina ellu Vladimir
Lenini poliitikat, mille eesmärk oli
sotsialistliku
ühiskonnakorra kehtestamine üle kogu maailma, vajaduse korral relva
jõul. Selleks arendas ta industrialiseerimise loosungi all võimsa
sõjatööstuskompleksi. Vahendeid selleks saadi oma inimeste
ekspluateerimisest ( kollektiviseerimine , Ukraina alam- Volga ja Kesk-Venemaa kunstlik näljahäda).
Stalini algatusel sõlmiti 23.
augustil 1939
Nõukogude Liidu ja Saksamaa
vahel Molotov -Ribbentropi
pakt, mida võib lugeda Teise
maailmasõja alguseks ja seega Stalinit
(koos Hitleriga) Teise maailmasõja vallapäästjaks.
Stalin plaanis oodata, kuni lääneriigid on üksteist maailmasõjas
välja kurnanud, ja siis ise neid rünnata, mängides vabastajat ja
kehtestades kogu Euroopas nõukogude
võimu. Nimetatud plaan luhtus, sest
Saksamaa sai lääneliitlastest välksõjaga jagu ja pikka
kurnamissõda ei järgnenud. Selle asemel jõudis Hitler Nõukogude
Liitu enne rünnata: 22.
juunil 1941,
kaks nädalat enne Nõukogude Liidu plaanitud rünnakut Saksamaa
vastu 6.
juulil. Hitler ründas Nõukogude Liitu
kõige kaitsetumal hetkel, mil Nõukogude Liit oli ise suurrünnakuks
valmistumas ning seega kaitsetu. Seetõttu kandis Nõukogude Liit
alguses tohutuid kaotusi. Lisaks oli Punaarmee
valmis ainult ründesõjaks, kuid mitte kaitsesõjaks. Sellepärast
õnnestus Stalinil sõja tulemusena endale allutada vaid Ida-Euroopa.
Teise maailmasõja olemus kui ka Molotov-Ribbentropi pakti eesmärk
kuulutati Nõukogude Liidu riiklikuks saladuseks. Tõde hakkas vargsi
selguma alles 1980ndatel aastatel, suuresti aga alles pärast
Nõukogude Liidu lagunemist.
1945–1953
Stalin plaanis veel üht suurküüditamist läbi viia, lisaks 1941.
ja 1949. aasta küüditamistele. Enne seda ta aga suri.
Stalini pärand ja hilisem diskussioon
Eksisteerib selge erinevus Stalini diktatuuri ning nii-öelda puhta
isikudiktatuuri vahel. Jossif Stalin, ehkki oma isikliku poliitilise
masinavärgi ehitaja, kasvatas oma võimu peamiselt partei liinis ning tegutses NLKP raames, mis eksisteeris enne ning ka pärast
Stalini surma. Võimuvõitlust NSVL -s pärast 1956. aastat eristab
selle eelsest ajast peamiste poliitiliste konkurentide eksiili saatmine .
Pärast Stalini surma on NLKP Stalini võimu ajal toime pandud
genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eest pannud vastutuse
Jossif Stalinile enesele, kuid on vabastanud vastutusest NLKP.
Stalini hukkamõistule Hruštšovi ajal järgnes tema osaline
rehabiliteerimine Brežnevi võimul olles, mil ei olnud heaks tooniks
rääkida sellal toimunud kuritegudest.
Stalini järglased peasekretäri ametikohal (Hruštšov, Brežnev)
üritasid NSVL sise- ja välispoliitikat muuta ning reformida,
kasutades neid teadmisi ning kogemusi, mis olid omandatud Stalini
ajal.
Stalin oli nii NSVL liider kui ka sümbol.
Aastal 2008
telekanali Rossija kõigi aegade tähtsaima venelase leidmiseks korraldatud
rahvahääletusel sai Stalin Aleksander Nevski ja Pjotr
Stolõpini järel kolmanda koha, edestades
napilt Aleksandr
Puškinit.
Isiklikku
Stalin suitsetas piipu ning armastas juua Gruusia veine .
Perekond
Jossif Stalini perekond:
- Esimene abikaasa Kato Svanidze (Jekaterina Džugašvili, 1885–1907)
- Poeg Jakov Džugašvili (1907–1943)
- Teine abikaasa Nadežda Allilujeva-Džugašvili (1901–1932)
- Poeg Vassili Stalin (1921–1962)
- Tütar Svetlana Allilujeva (sündis 1926)
Benito Mussolini
Benito Amilcare Andrea Mussolini (hüüdnimega
Duce) sündis 29.
juuli 1883
Predappios,
Forli
provintsis ja suri 28.
aprill 1945,
oli Itaalia peaminister ja diktaator aastail 1922–1943
ning seejärel juhtis aastatel 1943–1945 Saksamaa
marionettvõimuna
Itaalia Sotsiaalset Vabariiki.
Benito Mussolini, oli lühikest kasvu, kahvatu, võimsa alalõuaga ja
teravate tumedate silmadega mees. Ta sündis Forli linna vaeses sepa peres esimese lapsena. Nende pere oli väga vaene – nad
elasid kahekordse maja teisel korrusel, kahes ülerahvastatud toas
ning nende lapsed said väga kasinalt süüa. Talle ei suudetud
võimaldada kuigi suurt haridust.
Benito Mussolini varajane elu
Väiksena oli Benito rahutu ja püsimatu laps, ta oli väga
sõnakuulmatu ja agressiivne. Kodus käitus ta tujukalt ning koolis
oli kiusaja . Varsti saadeti ta rangemasse kooli, kus ta tõestas
ennast veel hullemana- ründas kaasõpilasi taskunoaga. Ta visati
koolist välja ja saadeti Giosuè Carducci kooli Forlimpopolis, kust
ta peagi taas pahanduste tõttu välja visati.
Kõige selle kõrval oli Benito Mussolini siiski tark ja läbis
lõpueksamid ilma raskusteta. Ta töötas mõnda aega koolis
õpetajana, kuni sai aru et see töö ei sobi tema jaoks. Peagi läks
Mussolini Itaaliast Šveitsi ja proovis palju erinevaid töid.
Ta oli tuntud oma sõnaosavuse poolest ning sai ta tuntuks andeka ajakirjanikuna kes propageeris vägivalda ja õhutas mässe,
teda arreteeriti ja pandi vangi mitmeid kordi .
Aastal 1904 läks Benito Mussolini Itaaliasse tagasi ja hakkas jälle
kooliõpetaja ametit pidama . Peagi tüdines ta sellest taas ja naasis
ajakirjanduse ning poliitika juurde, mis viis ta veelkord vanglasse.
1909. aastal, kui Benito Mussolini oli vaba, armus ta 16-aastasesse
Rachele Guid’i. Nad hakkasid koos elama kitsas korteris Forli
linnas ning abiellusid. Varsti peale abiellumist pandi
Mussolini viiendat korda vangi. Selleks ajaks oli ta juba tuntud
kui üks andekamaid ja ohtlikumaid Itaalia noori Sotsialiste.
Peale kirjutamist väga mitmetes sotsialistide lehtedes asutas
Mussolini oma ajalehe “La Lotta di Classe” ("Klassivõitlus"),
mis osutus vägagi edukaks. 1912. aastal määrati ta kohaliku
sotsialistide ajalehe "Avanti!" toimetajaks, mille tiraaži
ta varsti mitmekordistas. Itaalia osalemisele Esimeses maailmasõjas
oli ta alguses vastu, kuid peagi aga muutis oma arvamust ja
läks sõtta. Pärast sõja lõppu asus ta aktiivselt tegelema
poliitikaga.
Fašistlik liikumine
1918. aastal rajas Mussolini koos oma mõttekaaslastega väikse
rühmituse “Fascio di Combattimento”, kuhu põhiliselt kuulusid
sõjaveteranid. Rahvas hakkas neid kutsuma fašistideks (fascio
tähendab itaalia keeles liitu või kimpu). Siit ka termini päritolu,
millega hiljem hakati üle kogu maailma tähistama paremäärmuslikke
poliitilisi režiime. Fašistlik liikumine kujunes Euroopas tolle aja
kõige tugevamaks poliitiliseks liikumiseks.
Fašism ei olnud mitte ainult reaktsioon liberalismi kriisile, vaid
ka bolševike ühiskondliku mudeli vastu, mis põhines
klassivõitlusel.
Mõne aja pärast sai rühmitusest Rahvuslik Fašistlik Partei,
eesotsas Benito Mussoliniga. Nad kogusid kiiresti poolehoidu, oma
kõnedes lubas Mussolini muuta Itaalia sama võimsaks kui seda oli Rooma impeerium . Arvati, et tema toob Itaalia välja majanduskriisist
ja lõpetab anarhia . Üle kogu riigi lõi Mussolini töötutest
meestest oma partei relvajõud – vormi järgi hakkas rahvas neid
kutsuma mustsärklasteks. Mustsärklased võitlesid kommunistide mõju
all oleva töölisliikumisega, kurjategijatega ning
vandaalitsejatega. Kõik see jättis mulje, et just fašistid ongi
korra tagajateks. Paljudes linnades kasutatigi Mussolini mustsärklasi
politseijõududena.
Itaalia kuningas Vittorio Emmanuel III, kes ka ise fašistlikke
vaateid pooldas, keeldus toetamast võimulolevat valitsust ja määras
28. oktoobril 1922. aastal Mussolini peaministriks.
Esimesed valimised uue seaduse järgi toimusid 1924. aasta aprillis .
Rahvuslik Fašistlik Partei sai 60% häältest, mis andis talle
535-kohalises parlamendis 375 kohta. Kui Itaalia sotsialistide liider Giacomo Matteotti esines parlamendi istungil fašiste süüdistava
kõnega, ta rööviti ja hiljem mõrvati.
1925. aastal moodustas Mussolini võitluseks poliitiliste vastastega
salapolitsei ( OVRA ) ja rajas koonduslaagrid . Kehtestati
üheparteisüsteem ning Mussolini kuulutati Duce’ks (itaalia keeles
juht).
Fašistlik maailmavaade
- Rahvus ei ole indiviidide mehhaaniline summa, vaid elav ja pidevalt arenev organism, mis sisaldab endas olnud, olevaid ja tulevasi põlvkondi
- Indiviid on ajaloos mööduv nähtus (järelikult pole tal määravat tähtsust); klass on osa rahvusest; rahvus on aga jääv ja kõikehaarav
- Kõik indiviidi ja klassihuvid tuleb allutada rahvuslikele huvidele- rahvus on prioriteet number üks.
Selline maailmavaade õigustas diktaatorliku riigi loomist, kus
inimelude väärtus on väike ja nende ohverdamine riigi ja rahvuse
nimel on õigustatud.
Duce kehtestatud muutused
- Keelati ametiühingute tegevus, nende asemel loodi töölisi ja ettevõitjaid ühendavad korporatsioonid, mille raames tuli lahendada kõik konfliktid, kusjuures esikohale tuli asetada rahvuse huvid. Fašistlik Itaalia muutus korporatiivseks ühiskonnaks.
- Muudeti ajaarvamist – 1922. aasta, mil Mussolini tuli võimule, kuulutati aastaks number 1.
- Kõik ajalehed allutati rangele tsensuurile
- Valitsuse kontrolli alla võeti ka haridus, olemasolevad õpikud kirjutati ümber.
- Poisid pidid tulevikus kasvama sõduriteks ja kõiki lapsi kohustati astuma valitsuse poolt moodustatud organisatsiooni Balilla, mille eesmärgiks oli õpilaste kasvatamine tublideks fašistideks.
- Naistele soovitati loobuda tööl käimisest, ratsutamisest ja pikkade pükste kandmisest. Nad pidid jääma koju ja sünnitama nii palju lapsi kui võimalik.
- Majanduse edendamiseks võttis Mussolini ette suurejoonelised meetmed, mida ta kõlavalt nimetas “lahinguteks”, sealjuures oli tema peamiseks eesmärgiks muuta Itaalia riigiks, mis on täielikul enesevarustamisel – tugev rahvus ei tohi sõltuda teistest.
- Põllumehi kutsuti üles rohkem nisu kasvatama ja perekondi kutsuti üles sigitama rohkem lapsi.
- Mussolini eestvedamisel hakati kogu riigis ehitama automagistraale. See ettevõtmine jätkus ka 1929.-1933. aasta majanduskriisi ajal. Samas hakati linnades rajama suurejoonelisi hooneid , mis pidid sümboliseerima Itaalia võimsust. Valitsus lubas, et edaspidi sõidavad rongid täpselt graafikus .
- Lahendamaks nn. lõuna probleemi (Lõuna-Itaalia vaesus võrreldes maa põhjaregioonidega) alustas Mussolini riigi lõuna osas uue suurlinna Mussolinia rajamist . See linn pidi regiooni rikkuse tooma .
- 1929. Aastal sõlmis Mussolini kokkuleppe Rooma paavstiga, mis ajaloos on tuntud Lateraani paktina - sellega lahendati ligi kuuskümmend aastat kestnud tüli Itaalia riigi ja katoliku kiriku vahel. Paavst aktsepteeris fašistliku valitsuse ja Mussolini kuulutas katolitsismi kogu riigi ametlikuks religiooniks. Lateraani kokkulepe tõi fašistlikule diktatuurile toetajaid üle kogu maailma.
Mussolini diktaatorina
Fašistliku Itaalia valitsejale Benito Mussolinile anti kuningaga
võrdsed õigused ja piiramatu võim. Temast sai kogu Itaalia rahva
juht ehk duce.
Mussolini pööras suurt tähelepanu oma imagole – ta lasi ennast
pildistada kõige erinevamates olukordades , tema esinemised olid
teatraalsed ja väga emotsionaalsed .
Benito Mussolinit näidati rahvale kui imetlusväärset geeniust .
Mussolini rõhutas, et ta on tegudeinimene. Ta armastas öelda
“alguses oli tegu!” (tavainimesele seostus see reaga Johannese evangeeliumist “alguses oli sõna”). Ta oskas väga hästi
rahvaga suhelda ning tema trumbiks oli sõnaseadmine, millega ta
võitis palju kuulsust .
Mussolini leidis suured eeskujud Antiik- Roomast . 1936. aastal
kuulutas ta välja Rooma impeeriumi taastamise , muutes sellega enda
samastamise antiigi väejuhtide ja konsulitega igati põhjendatuks.
Mussolini diktatuuri tunnustati paljudes riikides, tema austajaid
leidus esialgu isegi demokraatia pooldajate hulgas. Paljude arust oli
ta suutnud luua hästitoimiva riigi.
Peagi aga Mussolini populaarsus langes. 1930. aastate alguses pettusid Duce’s paljud itaallased . Fašistide soov muuta Itaalia
riigiks, mis täielikult varustab end ise, tõstis tarbekaupade
hindu. Samal ajal jäid aga palgad endisele tasemele .
Kõigele lisaks sattus Mussolini 1935. aastast alates üha enam
Saksamaa diktaatori Adolf Hitleri mõju alla – varem oli olukord
olnud vastupidine : Hitler oli järgija ja Mussolini liider.
Et oma populaarsust tõsta, hakkas Mussolini rohkem välispoliitikaga
tegelema ja impeeriumit taaslooma. 1935. aasta sügisel korraldas ta
sissetungi Etioopiasse, kus saavutati kerge võit. See ettevõtmine
fašistide populaarsust mõnevõrra tõstis, samas aga süvenes
Itaalia sõltuvus Saksamaast. 1936. aasta oktoobris kirjutati alla
Berliini- Rooma teljele - tegemist oli kahe riigi sõjalis-poliitilise
liiduga.
1943. aastal tungisid Inglise ja Ameerika väed Itaaliasse ning
Mussolini kukutati . Tookord õnnestus tal põgeneda sakslaste
kontrolli all olevale alale , kuid 1945. aasta aprillis langes
Mussolini Itaalia partisanide kätte vangi, kes ta hukkasid.
Elu viimastel päevadel pöördus Mussolini tagasi oma juurte juurde.
Teise maailmasõja lõpus, kui pool Itaaliat oli Saksa ja teine pool
liitlasvägede käes, teatas Mussolini kogu tööstuse riigistamisest
ja kõige selle elluviimisest, mis oli “kirjutatud sotsialistliku
liikumise lippudele neljakümne aasta kestel”. Itaalia fašismi
juht oli kogu elu südamepõhjas sotsialist ja selle varjamiseks ongi
teda hakatud kujutama poliitilise klounina.
Tänapäeval on fašistliku diktaatori hauakambrisse on jäetud
kümneid tuhandeid kirju, kus palutakse Mussolini abi tervise-, armu -
ja rahaasjus ja isegi jalgpallimeeskonna toetuseks .
Diktatuuride teke
Pärast Teist Maailmasõda oli olukord maailmas vägagi
ebastabiilne. Mitmed riigid vaevlesid majanduskriisides ja üleüldises
viletsuses. See lõi kõikuma ka demokraatliku maailmavaate
aluspinna. Kuid siiski – miks osades riikides kujunes välja
diktatuur, samas kui teistes suutis demokraatia püsima jääda?
Esimeseks põhjuseks võib tuua lüüasaamise Esimeses Maailmasõjas.
Osadel riikidel(Itaalia, Saksamaa) tekkis nn. alaväärsuskompleks ja
seda kasutasid osavasti ära esilepürgivad tulevased diktaatorid.
Lisaks olid riikidel kolossaalsed võlad ning tohutud inimkaotused .
Tööpuudus oli tohutu.
Esile kerkisid mitmete parteide juhid, pakkudes oma võimalusi
väljumiseks kriisist (nende seas Saksamaal Hitler, Itaalias
Mussolini, Venemaal Stalin). Lisaks kõigele oli eelnimetatud
riikides demokraatlik kord väga lühikese ajalooga ning ei olnud
veel ennast suutnud päris hästi õigustada. Rahvas süüdistas
tekkinud olukorras lõdvakäelist ning oskamatut juhtimist. Valitsev
kord langes sügava põlguse alla.
Näiteks Mussolini rõhutas rahvale nende tähtsust, sisendas, et
Itaalia peab hakkama saama ise ja olema sõltumatu teistest
riikidest. Ta väitis ka, et kõik indiviidi ja klassihuvid tuleb
allutada rahvuslikele huvidele: rahvus on prioriteet number üks.
Need olid sõnad, mis panid rahva teda omale juhiks tahtma, temas
nähti kindlakäelist ja tarka valitsejat, kelle abil väljutakse
kriisist.
Kõige enam kannatas siiski Esimese Maailmasõja tagajärgede käes
Saksamaa – lisaks kõigele tabasid teda Euroopa maadest kõige
rängemini “musta neljapäeva” tagajärjed. Töötuid oli
tohutult, inflatsioon oli meeletu ja lokkas vaesus. Hitler lubas
rahvale tööd, leiba, distsipliini ja turvalist elu. Kuid miks
rahvas uskus teda? Päris kindlasti oli oluline osa tema kõnedel –
nii nagu teisedki diktaatorid, oli ta ülimalt osav kõnemees,
demagoog ja manipuleerija. Ta oskas sõnu sättida enda kasuks ja
kavalalt süüdistada vastaseid igasugustes oma maale kaela tõmmatud
hädades.
Venemaal sai võimule Stalin peamiselt läbi osava poliitilise mängu.
Tema peamine mõte oli saavutada Ameerikaga ühtne tase. Kuna Stalini
arust oldi Ameerikast 100 aasta jagu maas , nägi ta ette tohutuid
muudatusi. Ka tema oskas osavalt lükata kõik hädad ja probleemid
teiste kaela (süüdistas suure näljahäda ajal laiska töörahvast).
Eelnevast tekstist tuleb välja, et diktatuuride tekkimiseks oli
vajalik laastatud riik ja osavad kõnemehed, kes lubasid
ümberkorraldusi. Osades riikides (näiteks Saksamaal) töötasid ka
spetsiaalsed propagandaministeeriumid, mis siis propageerisid
karmikäelist juhtimist.
Kuna tulevaste diktaatorite parteid said võimule 1920ndate keskel,
kui majandustase hakkas tõusma, uskus rahvas siiralt, et heaolu tõus
on tingitud uuest ja karmikäelisest poliitikast . Paraku aga saadi
üsna pea aru, et majanduskriis üksnes süveneb. Olukord muutus üsna
väljapääsmatuks rahva jaoks, kuna diktatuurriikides keelustati demokraatlikud valimised, nii et rahval ei olnud erilist võimalust
poliitikas kaasarääkimiseks. Kasutati ka sabotaaže – korraldati
igasuguseid rünnakuid, plahvatusi, tapmisi jms nii, et süüdi jääks
rivaalparteid.
Pikapeale enam ei julgetud avalikult astuda diktatuuripooldajate
vastu, kuna enamasti lõppesid vastu astumised salapärast kadumiste,
mõrvade ja muu sellisega.
Ka Ameerika ei olnud üdini demokraatlik. Et majanduskriisist
väljuda, tuli paratamatult kasutada karmikäelisemat poliitikat,
mida Roosevelt kahtlemata ka tegi. Ta ei toetanud niivõrd rikkaid
(mille peale viimased muidugi vägagi solvunud olid, näiteks Henry Ford keeldus Rooseveltiga rääkimast, kui viimane tema autotehast
külastas), kuivõrd vaesemat ühiskonna kihti. Ta kasutas ka oma
mõjuvõimu enda kasuks, kuid sellele vaadati suhteliselt läbi
sõrmede, kuna üldiselt tõi tema “uus kurss ” ameerika majanduse
kriisist välja.
Kuid miks ei tekkinud diktatuure näiteks Inglismaal, Prantsusmaal,
jne? Arvan, et eelkõige seepärast, et nendes riikides olid
demokraatlikud juured tugevamini kinnistunud. Nendes riikides ei
olnud ka sellist majanduskrahhi, mis oleks pannud rahva meeleheites
karmikäelist poliitikat nõudma. Neis riikides oli reaalne võimalus
majandus jälle jalgadele saada, ilma et peaks kasutama äärmuslike
võtteid.
Ühesõnaga võib pidada diktatuuride tekkimise peamisteks põhjusteks
pettumust I Maailmasõja tulemustes, inimeste elujärje halvenemist,
demokraatia traditsioonide nõrkust, sotsiaalprobleemide tugevnemist,
kodanluse kartust tööliste võimule tuleku ees ja karmikäelise
valitsemise pooldamist kõigist neist raskustest ülesaamiseks.
Inimesed olid meeleheitel.
Demokraatlik kord seevastu säilis riikides, mis polnud sõjas
kandnud nii suurt kahju ja kus demokraatlikud traditsioonid olid
mõnevõrra tugevamad ning majandusprobleemid polnud nii suured.
21
10 punkti
Autor soovib selle materjali allalaadimise eest saada 10 punkti.
~ 21 lehte
Lehekülgede arv dokumendis
2010-03-14
Kuupäev, millal dokument üles laeti
73 laadimist
Kokku alla laetud
1 arvamus
Teiste kasutajate poolt lisatud kommentaarid
Laugren Ilves
Õppematerjali autor
annaabi.ee 
Kõik kommentaarid