Adolf Hitleri sihitu noorpõlv (0)

Hitlerist
Adolf Hitler (20. aprill 1889 Austria, Braunau Inni ääres – 30. aprill 1945 Berliin ) oli Austriast pärit Saksamaa poliitik . Alates 1921. aastast oli ta Natsionaalsotsialistliku Saksa Töölispartei (NSDAP) juht, 1933. aastast riigikantsler ja 1934. aastast natsionaalsotsialismi ajal "füüreri ja riigikantslerina" samaaegselt Saksa Riigi valitsusjuht ja riigipea .
Hitler oli karismaatiline kõnemees, keda peetakse üheks väljapaistvamaks riigijuhiks maailma ajaloos. Ta aitas luua sõjalis-tööstusliku kompleksi, mis võimaldas Saksamaal väljuda Esimesele maailmasõjale järgnenud majanduskriisist. Hitleri valitsemisaja kõrgpunktis oli tema kontrolli all suurem osa Euroopast.
Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis Führerbunker'is enesetapu.
Päritolu
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 Ülem-Austria piirilinnas Inni-äärses Braunaus tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903) ja tema abikaasa Klara (sündinud Pölzl) kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula .
Hitleri ema Klara oli tema isa sugulane. Isa tõi ta majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase .
Hitler oli kiindunud oma leebesse emasse. Oma isa kirjeldab Hitler raamatus " Mein Kampf " äkilise türannina, tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik .
Lapsepõlv ja noorpõlv
Oma päritolust ja oma elust enne poliitikasse tulekut pärast Esimest maailmasõda tegi Hitler alati saladuse . "Nad ei tohi teada," ütles ta 1930 oma poliitiliste vastaste kohta, "kust ma tulen ja millisest perekonnast ma pärit olen". Oma vanemate ja vanavanemate kodukülad Austria Metsaveerandikus (Waldviertel) laskis ta suvel 1938, kohe pärast anšlussi evakueerida ja hävitada, et rajada sinna sõjaväepolügoon. Nähtavasti häbenes Hitler oma väikekodanlikku ja pealegi hämarat päritolu. Peale selle ei olnud Hitler enne sõtta minekut oma eluga midagi peale hakanud. See, mida ta raamatus "Mein Kampf" ise oma nooruse kohta räägib, on mõeldud eeskätt omamüüdi kujundamiseks ega ole seetõttu usaldusväärne.
Sihitu noorpõlv
Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensionist ja ema toetusest ohjeldamatut boheemlaseelu. 21. detsembril 1907 suri Adolfi ema Klara rinnavähki. Kaheksateistaastane Adolf oli orvuks jäänud ning lahkus varsti kodust, et minna Viini, kus tal olid ebamäärased lootused kunstnikuks saada. Tal oli õigus saada orvupensioni ning lisa teenis ta illustreerijana. Tal oli teatav kunstianne ning ta tegi sageli majadest pilte. Erinevalt muljest, mis jääb raamatust "Mein Kampf", elas Hitler oma orvupensionist algul suhteliselt hästi ära. Tema sissetulek, millele lisandus enda maalitud piltidest ja postkaartidest saadud tulu, ületas algaja õpetaja palga.
1907 ja 1908 proovis ta sisse saada Viini Kunstiakadeemiasse, kuid mõlemal korral öeldi talle ära võimete puudumise tõttu ära. See oli tõsine hoop tema eneseuhkuse pihta. Pärast seda ei teinud ta enam katset omandada elukutset. Ta oli üksildane noormees, kel oli vähe tuttavaid ning veel vähem sõpru. Miski ei ennustanud, et temast kunagi saab mees, kes paneb maailma hinge kinni hoidma. Hitler uskus kindlalt oma kunstiandesse ning oli kibestunud, sest ühiskond oli ta välja tõuganud. 1910 . aastal tema pension lõppes, kuid selleks ajaks oli ta tädilt raha pärinud.
Aastal 1908 asus Hitler elama Viini. Seal puutus ta esimest korda kokku rassistliku ideestikuga ja temast hakkas saama aktiivne antisemiit. Antisemitismil oli viljakas pinnas saksa katoliiklikus kultuuris, milles Hitler oli üles kasvanud. Viinis oli suur juudi kogukond , sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid . Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges , ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse. Nendelt omandas Hitler usu "aarja rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "aarjalaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes. Erinevalt sellest, mida Hitler väidab raamatus "Mein Kampf", ei saanud tema antisemitism sel ajal olla kuigi kaugele arenenud, sest oma piltide müümisel kasutas ta vahendajatena juudi kaupmehi.
Varsti sai tädilt päritud raha otsa ning järgnevad aastad elas ta suhteliselt tundmatu maalikunstnikuna. Ta maalis Viini vaatamisväärsusi postkaartidelt maha ning müüs oma maale kaupmeestele. Seda tegi ta raha pärast ega pidanud oma maale kunstiks. See sissetulek oli tagasihoidlik . Hitler elas 1909. aastast kodutute varjupaikades. Vabal ajal kuulas ta oopereid, eriti Richard Wagneri skandinaavia mütoloogia ainelisi oopereid, mis nähtavasti huvitasid teda rohkem kui poliitika. Samuti luges ta palju.
Kui mais 1913 maksti Hitlerile välja isa pärandus, kolis ta Viinist Münchenisse. Seal tekkis tal huvi arhitektuuri vastu ning ta luges Houston Stewart Chamberlaini ja Dietrich Eckarti. Selle ümberasumisega tahtis ta ka sõjaväeteenistusest pääseda. Kui on tõsi, et sealjuures mängisid rolli tema saksa rahvuslik meelsus ja vastumeelsus Austria-Ungari paljurahvuselise riigi vastu, siis oli tegemist tema esimese poliitiliselt motiveeritud sammuga. 1914. aastal Austria sõjavägi arreteeris ta ning talle tehti arstlik läbivaatus. Ta tunnistati sõjaväeteenistuseks kõlbmatuks ning tal lubati Münchenisse tagasi minna.
Mussolini ja Hitler
Hitler hindas isa juures seda, et taluteenija Anna Maria Schicklgruberi vallaspoeg, kes seni oli kandnud ema perekonnanime , võttis 1876 võõrasisa järgi perekonnanimeks "Hitler" (võõrasisa nime kirjutati küll "Hiedler"), lastes end pärast tema surma kiriklikult tema pojaks tunnistada. Tänaseni on selgusetu, kas Aloisi ema hilisem abikaasa oli Adolf Hitleri vanaisa. Igatahes ei ole möldrisell Johann Georg Hiedler oma isadust kunagi tunnistanud. Sellel on tähtsust ainult sellepärast, et Hitler polnud elu lõpuni oma päritolus kindel ning omaenese rassikriteeriumide järgi poleks tal olnud võimalik SA ega SS-i liikmeks saada. Hitleri poliitilised oponendid panid talle hiljem süüks ka seda, et ta pole tegelikult Hitler, vaid Schicklgruber.
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal.
Adolf oli arukas, kuid tujukas poiss. Rahvakoolides, kus Adolf Hitler käis, oli ta hea õpilane. Linzi reaalkooli sisseastumiseksamitel kukkus ta aga kaks korda läbi. Ta sai lõpuks siiski sisse. Teda köitsid ja tema vaateid mõjutasid professor Leopold Poetschi antisemiitlikud ja pangermanistlikud loengud. Juba pärast esimest õppeaastat (1900/01) jäi ta istuma ja õpetajad kirjutasid, et tal puudub töötahe. Hitler esitas seda hiljem omamoodi õpistreigina isa vastu, kes sundis talle peale ametnikukarjääri, kuigi poiss tahtis saada kunstnikuks. Selles on mingi tõetera, sest Hitler pidas end kogu elu vältel tunnustamata kunstnikuks, kartis regulaarset tööd ja oli silmapaistvalt kangekaelne. "Õpistreigi" vastu räägib siiski see, et Hitleri isa suri juba 3. jaanuaril 1903 65-aastasena. Kasvatussurve kolmeteistkümneaastasele poisile andis siiski järele, kuid õppeedukus ei paranenud . 16-aastaselt jättis Hitler keskkooli pooleli. Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.
Tõus võimule ja poliitilise tegevuse algus
Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri poolt asutatud Saksa Töölispartei ( Deutsche Arbeiterpartei; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.
Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik, kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.
Hitler Esimeses maailmasõjas
Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees. See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed. Sebastian Haffner nimetab seda rindekogemust ainsaks harivaks kogemuseks, sest hilisemas elus oli tal sõjandusest aimu.
Sõja ajal sai Hitler kirglikuks Saksa patrioodiks, kuigi ta ei olnud Saksamaa kodanik (kodakondsuse sai ta alles 1932).
1918. aastal, veidi enne sõja lõppu, viidi Hitler pärast gaasirünnakut Vorpommerni linna. Ajutise nägemiskaotuse, millepärast teda seal raviti, omistas Hitler ise silmade vigastusele sinepigaasist. Uuemad uurimused, mis toetuvad haigusloole, peavad aga ka võimalikuks, et tegemist oli alles hiljem tekkinud hüsteerilise reaktsiooniga Saksamaa kaotusele . Igatahes ravis Hitlerit sõjaväepsühhiaater, kelle diagnoosi kohaselt oli Hitleri näol tegemist psühhopaadiga, kes on juhtivale tööle täiesti kõlbmatu.
Igatahes oli võitmatuks peetud Saksa armeekaotus Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani. Hiljem väitis ta, et nördimuse tõttu sõja kaotuse ning "novembrikurjategijate reeturlikkuse" tõttu küpses temas otsus hakata poliitikuks. Hitleri meeleheide oli kindlasti seotud sellega, et ainus etapp tema elus, kus ta koges elu mõtestatust ning tunnustust, jõudis lõpule ning peaaegu 30-aastasena oli ta elus jälle perspektiivi kaotanud.
Putš ja vahistamine
Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr , kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada. Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsioonide tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.
Sisukord

Hitlerist

Päritolu

Lapsepõlv

Sihitu noorpõlv

Mussolini ja Hitler

Tõus võimule ja poliitilise tegevuse algus

Hitler Esimeses maailmasõjas

Putš ja vahistamine

Lisaks

Kasutatud kirjandus
Lisaks
Refraat
Adolf Hitler
Klass:10b
Juhendaja :Teder Olev
KangurToomas EÜa06
Kuupäev:17.06.2008.a.
Kasutatud kirjandus

Internet