Adolf Hitleri elulugu (4)

Adolf Hitler
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 Ülem-Austria piirilinnas Inni-äärses Braunaus tolliametnik Alois Hitleri ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.
Hitleri ema Klara oli tema isa sugulane. Isa tõi ta majja selleks, et too hoolitseks tema laste eest, sellal kui tema teine abikaasa, kes oli haige ja suremas, oli viidud mujale hooldusele. Kui Aloisi abikaasa suri, abiellus Alois Klaraga, olles mitu kuud katoliku kirikult eriluba oodanud. Oli ka viimane aeg, sest Klara oli juba nähtavalt rase .
Hitler oli kiindunud oma leebesse emasse. Oma isa kirjeldab Hitler raamatus "Mein Kampf " äkilise türannina, tegelikult aga ei osuta miski sellele, et Alois Hitler oleks oma poega rangemalt kasvatanud kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik .
Alois Hitleri töö tõttu vahetas tema perekond sageli elukohta: nad kolisid Braunaust Passausse, Lambachi ja Leondingi Linzi lähedal.
Adolf oli arukas, kuid tujukas poiss. Rahvakoolides, kus Adolf Hitler käis, oli ta hea õpilane. Linzi reaalkooli sisseastumiseksamitel kukkus ta aga kaks korda läbi. Ta sai lõpuks siiski sisse.
Juba pärast esimest õppeaastat jäi ta istuma ja õpetajad kirjutasid, et tal puudub töötahe. Hitler esitas seda hiljem omamoodi õpistreigina isa vastu, kes sundis talle peale ametnikukarjääri, kuigi poiss tahtis saada kunstnikuks .
16-aastaselt jättis Hitler keskkooli pooleli . Tema haridus piirduski lõpuks hämaratest allikatest valimatult kokkuloetuga.
Alates 1905. aastast elas Hitler toitjakaotuspensionist ja ema toetusest ohjeldamatut boheemlaseelu. 21. detsembril 1907 suri Adolfi ema Klara rinnavähki. Kaheksateistaastane Adolf oli orvuks jäänud ning lahkus varsti kodust, et minna Viini, kus tal olid ebamäärased lootused kunstnikuks saada. Tal oli õigus saada orvupensioni ning lisa teenis ta illustreerijana. Tal oli teatav kunstianne ning ta tegi sageli majadest pilte.
Hitler elas oma orvupensionist algul suhteliselt hästi ära. Tema sissetulek, millele lisandus enda maalitud piltidest ja postkaartidest saadud tulu, ületas algaja õpetaja palga.
Aastal 1908 asus Hitler elama Viini. Seal puutus ta esimest korda kokku rassistliku ideestikuga ja temast hakkas saama aktiivne antisemiit. Antisemitismil oli viljakas pinnas saksa katoliiklikus kultuuris, milles Hitler oli üles kasvanud. Viinis oli suur juudi kogukond , sealhulgas paljud Ida-Euroopast pärit ortodokssed juudid . Hiljem mainis Hitler oma vastikustunnet Viini juutide vastu. Viinis oli antisemitism arenenud poliitiliseks doktriiniks, mida edendasid teiste seas publitsist Jörg Lanz von Liebenfels, kelle pamflette Hitler luges , ja poliitikud Karl Lueger (Viini linnapea) ja Georg von Schönerer, kes andis panuse antisemiitlikku rassiõpetusse. Nendelt omandas Hitler usu " aaria rassi" üleolekusse, mis moodustas tema poliitiliste vaadete baasi. Hitleril tekkis arusaam, et juudid on "aarialaste" loomulikud vaenlased ning on süüdi Saksamaa majandusraskustes.
Et Hitler ei vältinud sõjaväeteenistust kui niisugust, seda näitas asjaolu, et pärast Esimese maailmasõja puhkemist (augustis 1914) astus ta vabatahtlikuna Baieri sõjaväkke. 20. Baieri reservjalaväerügemendi "list" jefreitorina oli Hitler peaaegu kogu sõjaaja läänerindel. Ta oli Prantsusmaal ja Belgias sidemees . See oli ohtlik ülesanne, sest see tähendas kaeviku asemel vaenlase tule all olemist. Sõjaväes tundis ta ennast nagu kodus, täites ohtlikke ülesandeid, sai mitu korda haavata ning paistis sidemehena kaks korda silma, teenides ära II (detsember 1914) ja I klassi Raudristi (august 1918). Viimast autasu anti harva nii madala auastmega sõjaväelastele. Teda ei edutatud siiski isegi mitte allohvitseriks, nähtavasti arvati tal puuduvat juhivõimed.
Võitmatuks peetud Saksa armeekaotus oli Hitlerile suur löök, mis traumeeris teda hingepõhjani.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri poolt asutatud Saksa Töölispartei koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal moel.
Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks.
Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik .
Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr , kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada . Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsioonide tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.
Kui sõda oli peaaegu kaotatud, sooritas Hitler Berliinis Führerbunker'is enesetapu.