Adolf Hitleri elu (0)

Tallinna Laagna Gümnaasium
Referaat
Adolf Hitler
Erik Mandel
5.A klass
Tallinn 2012
Adolf Hitler sündis 20. aprillil 1889 kell 6.30 õhtul võõrastemajas Gasthof zum Pommern Ülem-Austria väikelinnas Braunaus Inni jõe kaldal , mis on piiriks Austria ja Baierimaa vahel. Ta sündis tolliametnik Alois Hitleri ( 1837 –1903) ja tema abikaasa Klara kuuest lapsest neljandana. Lastest jõudsid täiskasvanuikka ainult tema ja ta õde Paula.
Oma töökoha tõttu kolis Alois Hitler oma perega mitmeid kordi . Braunaust Passausse, sealt hiljem Lambachi ning seejärel Leondingi, mis asus Linzi lähistel.
Erinevates rahvakoolides, kus Adolf Hitler käis, oli ta hea õpilane, kuid Linzi reaalkoolis tekkisid probleemid. Ta pidi seal juba esimest õppeaastat (1900/1901) kordama, ta õpetajad kirjutasid „puudulikust õpihimust“. Reaalkooli kolmanda klassi lõpetas ta 1904 . aastal taas kesiste tulemustega, nii et ähvardas taas klassi kordamine. Kuna Hitleri isa oli sel aastal surnud, siis pakkus kool emale, et Adolf viikase üle teise kooli. Hitler hakkas käima Steyri reaalkoolis, kuid ka seal ei muutunud hinded oluliselt paremaks. Ta jäi istuma, ei teinud ära korduseksameid ja lahkus koolist 16-aastasena 1905. aasta sügisel, kooli lõpetamata.
Hitler nimetas seda hiljem "õppimisstreigiks" isa nõudmiste vastu, kes soovis, et pojast saaks ametnik nagu ta ise. Hitler aga soovis saada kunstimaalijaks. Ta oli kogu elu andeks maalikunstnik, kelle anne eelkõige arhitektuuris välja paistis .
Hitler oli peaaegu kogu Esimese maailmasõja vältel kapralina 16. Kuninglikus Baieri reserv -jalaväerügemendis „List“ (komandör Julius Listi nime järgi) luureüksuses läänerindel teenistuses. Ta astus vabatahtlikuna Baieri armeesse ja pälvis juba sama aasta detsembris teise klassi Raudristi. Hitler sai 1916. aasta oktoobris Põhja-Prantsusmaal haavata . Ta saadeti Beelitzi laatsaretti, mis näis talle „oma valgete voodite ja hoolitsevate õdedega väga ebareaalsena.“ 1917. aasta märtsi alguses läks ta taas rindele. Aastal 1918 autasustati teda esimese klassi Raudristiga, mida anti Esimeses maailmasõjas väga harva kaprali auastmes sõduritele.
oli talle nõu ja jõuga abiks. 1920. sai Eckartist ajalehe Völkischer Beobachter väljaandja.
Adolf Hitler oli taimetoitlane . Ta ei tarvitanud alkoholi ega suitsetanud. Vanemas eas jäi kaugnägelikuks, kuid ei kasutanud prille . Kõik temale lugemiseks määratud dokumendid trükiti ümber spetsiaalsetel suurte tähtedega kirjutusmasinatel. Adolf Hitler kartis kõrgust
Hitleri poliitilistest ambitsioonidest esimestel kuudel pärast sõja lõppu pole midagi rääkida. Ta läks tagasi oma rügemendi kasarmusse Münchenis ning taotles esialgu ainult seda, et teda ei demobiliseeritaks. Ta laskis end mitu korda valida üheks oma rügemendi usaldusisikutest ning oli omamoodi sidemees Baieri sotsialistliku peaministri Kurt Eisneri revolutsioonilise nõukogude valitsusega. Pärast Eisneri mõrvamist tekkinud segaduse ajal ei asunud Hitler ei nõukogude vabariigi ega ka Vabakorpuse poolele.
Pärast nõukogude vabariigi kukutamist asus ta tööle Müncheni riigikaitsevalitsusse, et nuhkida parteide ja ringikeste (tol ajal tekkis neid nagu seeni pärast vihma) üritustel. Samal ajal saadeti Hitler propagandakõnelejate õppustele. 12. septembril 1919 käis ta esimest korda lukksepp Anton Drexleri poolt asutatud Saksa Töölispartei ( Deutsche Arbeiterpartei; DAP) koosolekul. See partei propageeris ksenofoobseid, antisemiitlikke ja pseudosotsialistlikke ideid. Hitler võttis kohe debattidest osa ja paistis välja oma oraatoritalendiga. Esimest korda avastasid tema ise ja tema kaaslased temas ande kuulajaid köita ja emotsioone tekitada. Tal oli ebatavaline talent, mis võimaldas väljendada kõige labasemaid eelarvamusi ja vihameelt kõige meeldivamal demagoogilisel moel. Drexler värbas ta samal päeval, ning oma ülemuste (kelle hulka kuulus hilisem SA juht Ernst Röhm) ülesandel astus Hitler 19. oktoobril 55. liikmena DAP-sse (mitte seitsmenda liikmena, nagu ta hiljem alati väitis). Tema liikmenumber 555 tuli sellest, et too väike poliitikaklubi alustas oma liikmete nummerdamist 501-st, et suuremana näida.
Et Hitler meelitas oma kõnedega ligi üha enam kuulajaid ja liikmeid, muutus ta parteile varsti asendamatuks. Algul tegutses ta parteis propagandajuhina ning osales kevadel 1920 DAP 25-punktise programmi väljatöötamisel. Tema pealekäimisel nimetati partei ümber Natsionaalsotsialistlikuks Saksa Töölisparteiks (NSDAP). Kui ta 31. märtsil 1920 lõpuks sõjaväest vabanes, suutis ta juba ära elada oma kõnemehehonoraridest. "Õllekeldriagitaatorina" oli ta parteile hädavajalik. Seda ära kasutades võttis ta juulis 1921 vanalt parteijuhtkonnalt võimu ning saavutas ultimaatumi abil enda valimise NSDAP esimeheks. Hitler oli nüüd kohaliku tähtsusega poliitik , kes aga väljaspool Baierit ajas pigem naerma kui hirmu nahka.
Pärast Baieri Nõukogude Vabariigi lüüasaamist valitses Baierit natsionalistlike ja monarhistlike vaadetega kindralriigikomissar Gustav von Kahr , kes ei varjanud oma vastumeelsust demokraatia ja Saksamaa "punase" valitsuse vastu. Hitler ja endine kõrgema väejuhatuse kindralkortermeister Erich Ludendorff, kes oli hakanud NSDAP-le kaasa tundma, nägid seetõttu Kahris liitlast oma plaanile Benito Mussolini eeskujul Berliini valitsust vägivaldselt kukutada. Prantsuse okupatsiooni tõttu Ruhri aladel (1923 võttis Prantsusmaa Ruhri tagatiseks, et kindlustada Saksamaa reparatsioonide tasumist), tohutu inflatsiooni tõttu ning ägedate rahutuste tõttu Saksamaal lootis ta leida rahvamasside toetust.
Peale saksa rahva kestmajäämise tagamise läbi natsionaalsotsialistliku riigi, järgis Hitler vaid veel ühte poliitilist sihti, mille ta niisamuti juba „Mein Kampfis“ esile tõi: Saksamaa võimupositsioon ühises euroopa majandusühenduses. Siinjuures olid talle eelkõige oluline Esimese maailmasõja territoriaalsete ja majanduslike repressioonide revideerimine, mis lõppesid Versaille diktaadiga ning tõukasid tollal majanduslikult rikka ja poliitiliselt esilekerkiva Saksamaa hädasse ja viletsusse.
Olenemata kõigist saksa rahuettepanekutest (eelkõige inglastele), üritasid Prantsusmaa ja Inglismaa Nõukogude liitu oma liitlaseks saada. Stalin ja ta välisminister Molotov lasid aga läbirääkimistel ebaõnnestuda, kuna nad olid arvamusel, et Suurbritannial ja Prantsusmaal läheb Nõukogude liidu abi rohkem vaja kui lääne tuge. Stalin arvestas pika positsioonisõjaga nagu Esimeses maailmasõjas pärast 1914. aastat ja plaanis Punaarmeega Saksamaad alles siis rünnata, kui kõik ülejäänud sõjaosalised ärakurnatud on. Lisaks vajas ta aega, ta enda poolt korraldatud „puhastamist“ Punaarmees selle reorganiseerimiseks.
Kuid ka Hitleri huvid kattusid osaliselt Stalini omadega. Ka temale oli oluline aja võitmine. Ta tahtis tingimata vältida kaherinde sõda nagu 1914/18 ja kõigepealt neutraliseerida läänes Prantsusmaa. Edasi üritas ta saada rahukokkulepet Suurbritanniaga ning alles seejärel kõrvaldada Venemaa ja bolševismi ohu. Üllatuslikult allkirjastas ta läbi välisministri Joachim von Ribbentropi 23. augustil 1939 Moskvas mittekallaletungi pakti Nõukogude liiduga, mille salajases lisaprotokollis oli määratud sõja puhkemise korral Ida-Euroopa jaotamine saksa ja nõukogude huvipiirkondadeks. Kindlustatuna Molotov-Ribbentropi paktiga , sai Saksamaa nüüd alustada, inglaste eestvedamisel Saksamaast eraldatud ja Poolale antud saksa alade, tagasinõudmisega.
Hitleri tervislik seisund halvenes sõja jooksul märgatavalt. Ta olevat kannatanud ka parkinsoni tõve all. 19. märtsil 1945 andis ta käsu Saksa Riigi infrastruktuuri hävitamiseks, kuid sõjandusminister Albert Speer ei täitnud seda käsku.
22. aprillil 1945 sai Hitler närvivapustuse, kui ta teada sai, et tema kästud armeegrupi Steineri pealetung ei leidnud aset. SS-Obergruppenführer Steiner keeldus seda käsku täitmast, kuna nõutud ülesanne oli tema kohaselt täitmatu ja puhas enesetapp. Selle peale sõas Hitler, et kõik on läbi ja teda on reedetud. Bormanni, Keiteli ja Göringi soovitustest olenemata otsustas Hitler Berliini jääda. Ta andis oma peaadjutandile SS-Obergruppenführer Julius Schaubile käsu enda isiklike dokumentide hävitamiseks Uues Riigikantseleis ja kantselei punkris ning palus sedasama ka Münchenis ja Obersalzbergis teha. Rochus Misch, Hitleri ihukaitsja ja telefonist on viimaseid sündmusi punkris kirjeldanud, nii et eksisteerib palju tõendatud materjali Hitleri viimaste päevade kohta.
Pärast seda, kui Hitler oli 29. aprillil kell 4 oma poliitilise ja isikliku testamendi allkirjastanud, abiellus ta oma pikaajalise elukaslase Eva Brauniga. Järgmisel päeva tegid mõlemad enesetappu . Kella 15:30 paiku mürgitas Eva ennast tsüaniidampulliga, Hitler lasi endale kuuli pähe. Nende kehad põletati ja maeti riigikantselei lähedusse.
Kasutatud kirjandus:
http://et.metapedia.org/wiki/Adolf_Hitler
http://et.wikipedia.org/wiki/Adolf_Hitler
Pildid:
http://www.google.ee/search?tbm=isch&hl=et&source=hp&biw=1228&bih=598&q=Adolf+Hitler&gbv=2&oq=Adolf+Hitler&aq=f&aqi=g1g-S9&aql =&