Barokk ja klassitsism (3)

Shakespeare
Sündis Avoni-äärses Stratfordi linnas jõuka kindategija pojana oletatavasti 23. aprillil 1564, õppis kohalikus grammatika-koolis(ladina-,kreeka keel) ja abiellus väga noorelt. 1578 kolis Londonisse. Töötas teatrites lavastaja abilisena ja suflöörina. Liitus tolleaegse Londoni parima trupiga, osales The Globe ´i rajamises. 1599 valminud teatri lavale hakkasid regul ilmuma S näidendid.1612 naases Stratfordi,kus ta ka suri-pärimuse järgi oma sünnipäeval 23.04 1616 perekonna keskel. Ta maeti stratfordi kolmainu kirikusse.Näidendid sündisid enne teatris ja said alles siis kirjandusteosteks, ta ise pidas end näitlejaks.
Komöödiad.“Veneetsia kaupmees ”(1596),”Tõrksa taltsutus”( 1593 ), “Suveöö unenägu”(1595).Armastusteemalised komöödiad olid sagely inspireeritud itaalia kirjandusest: elurõõmsatest renessansinovellidest ja vanadest näidenditest. Kaitseb noorte armastajate loomulikke tundeid, nende õigust armastuse vabadusele. Taunib seisulikke eelarvamusi ja keeled. Keksne oli armastusteema. Armastajad hoolitsevad komöödia lüürilise poole eest, naeru, nalja ja huumorit pakuvad madalamast soost tegelased. Ajalookroonikad . Richard III ( 1592 ). Henry VI(1590-02) Henry V(1599) Henry IV(1597-8) Ta paistis silma ajaloolise olustiku kujutamise konkreetsusega. Peamiseks teemaks oli võimu problem. S rõhutab patriootilisi ideid. Leidub rohkesti motiive : valitseja ja ühiskonna vahekord, võim ja moraal , individualism ja vastutus. Tegelaskujudeks on silmapaistvad võimukandjad. Tragöödiad. Hamlet (1600-02), Kuningas Laer(1606), Macbeth (1606), Othello (1604), Romeo ja Julia (1595).S psühhologiseeribja individualiseerib oma näidendite tegelasi. Ta on ka oma näidendeis poet, kes paneb oma tegeleaste suhu ridamisi väljendusrikkaid filosoofilisi ja lüürilisi väljendeid. Ta kasutab metafoore, inversioone ja abstraktsioone. Tegelaskujude individuaalsus rajaneb filosoofilisel vastuolul. T proloogiks olid ajalookroonikad. T-s põrkasid kokku vaen ja armastus.
Süžeed
Romeo ja Julia Itaalia renessansskirjaniku Bandello novellist laenatud süžee, kus kurva lõpplahenduse tingib saatuslik eksitus . Kõik halb on tulnud minevikust ning tulevik on helge ja kuulub armastusele. Noored armastavad teineteist hoolimata sellest, et nende vanemad on selle vastu. Räägib 2 suguvõsa vahelisest vaenust ning noortest armastajatest.
Othello1604, jääb kirjandus ajalukku klassikalise armukadedus tragöödiana. Ent ka selles ei sünni konflikt puhtisiklikult pinnalt, vaid saab olulisi varjundeid renessansiajastu rassistlikest eelarvamustest. See onlugu, milles ausa väejuhi Othello ja tema armastava naise Desdemona õnne hävitab silmakirjaliku Jago intriig. Armukadedusest pimestatuna mõrvab Othello oma ustava naise.
Kuningas Laer. Näitab keskaegse Britannia kuninga Laeri õnnetu loo varal , kuidas võim võõrandab ja pimestab inimest, sünnitades kapriise ja ülekohut. Alles kannatustes, saadetuna viletsusse oma võimuahnete, uusaegset egoismi ja saamahimu kehastavate vanemate tütarde poolt, hakkab Laer vähehaaval mõistma elu tõelisi väärtusi.
Macbeth.vapustab oma neg peategelasega. Uskudes nõidade ennustusi oma kuningakssaamisest ja õhutatuna oma võimuahnest naisest ei põrku keskaegse šotimaa väepealik Macbeth tagasi kõige võikamatestki roimadest. Võimust ajendatud tapakirg mõjub seda fataalsemana, et M on kohati võimeline endale oma tegudest aru andma.
Tõrksa taltsutus: Süzee on laenatud itaalia novellidest ja näidenditest. Konflikti aluseks on juhus .
Hamlet. Prints Hamlet leinab Helsingöri lossis oma isa, kuningas Hamletit, kes on kaks kuud varem surnud. Tema surma järel on troonile tõusnud vana kuninga vend Claudius , keda prints kahtlustab isa mõrvamises. Claudius abiellub Hamleti ema Gertrude 'iga, raevunud prints näeb oma isa vaimu, kes kinnitab, et Claudius on ta mürgitanud, ning nõuab, et poeg mõrtsukale kätte maksaks. Claudius ja Gertrude arvavad , et Hamlet kannatab vaimuhaiguse all. Hamlet kutsub näitetrupi lossi kavatsedes taaslavastada oma isa mõrvastseeni ning jälgida Claudiuse reaktsiooni. Näitetrupi etendus toimub, Claudius lahkub järsult. Hamlet, veendunud tema süüs, läheb ema tuppa ja süüdistab toda mõrva kaasosaluses. Hamlet tapab kogemata Poloniuse.Claudius saadab Hamleti Inglismaale koos salajase käsuga ta tappa, Hamlet pääseb, kuid langeb piraatide kätte, kes ta Claudiuse juurde tagasi toimetavad. Claudius veenab Ophelia venda Laertest Hamletit tapma .Ophelia matusetel võitlevad Laertes ja Hamlet. Claudius plaanib Hamletile sokutada mürgitatud veini, kuid selle joob ära Gertrude. Nii Hamlet kui Laertes saavad mürgimõõgast haavata , Gertrude sureb ,Laertes sureb, Hamlet jõuab enne oma surma tappa Claudiuse ja nimetada oma pärijaks Fortinbras'i.
Suveöö unenägu. Komöödias armastab Hermia Lysanderit, neiu isale aga meeldib Demetrius. Isa palub tütre abiellumiseks viimasega luba Ateena hertsogilt. Need 2 noormest on sarnased ning oma vanuselt, seisuselt ja väärikuselt igati võrdsed. Ühe on valinud välja armastus ja teise vanemate tahe. Võidab esimene. Kogu näidend räägib armastuse tujukusest, õigustest. Armastus saavutab võidu võlumetsas, kus valitsevad Oberon ja Titania .
Tartuffe . Peategelane Tartuffe on leidnud peavarju Orgoni juures. Ta võidab peremehe ja tema ema poolehoiu. Teised majaelanikud näevad Tartuffis aga petist ning ei salli teda. Orgon tahab oma tütart T-le naiseks anda ning lõpetada kihluse Valere ´iga. Teenija Dorine avastab aga, et T on armunud maja perenaisesse. T ei jää ootama talle ülesseatud lõksu,vaid langeb iseenda seatud püünisesse, kuhu ta tegelikult püüab meelitada Elvire´i. Esimesel korral pääseb ta terve nahaga. Orgon usub T-d, mitte oma poega ja viskab poja kodunt välja. Ta kirjutab T nimele kogu oma maise vara. Lõpuks O taipab et T püüab tema selja taga perenaist võrgutada. T visatakse majast välja ning kutsutakse kohale seaduse esindaja. Nüüd taipab ka Orgoni ema, et T on petis . T arvab et ohvitser tuli Orgonit majast välja viskama , kuid tegelikult annab ohvitser O-le andeks ning T saab oma karistuse.
Moliere.(1622-1673) Ta asutas teatritrupi, milles tegutses komödiagraafi, lavastaja ja näitlejana. 1659. lavastas trupp lühinäidendi „Naeruväärsed eputised“. Oma järgmiste komöödiate julge satiiriga vihastas ta vanameelsed ja vaimulikud põhjalikult välja. Kulus ligi 5a enne, kui ta sai loa lavastada oma kuulsaim näidend „Tartuffe“. Teda kritiseeriti, rünnati ja laimati pidevalt. Kümnekonna aastaga suutis ta luua suure hulga oivalisi komöödiaid, mis on jäänud koomilise teatri klassikalisse varamusse. „Meeste kool“, Naiste kool, Tartuffe, Don Juan , Misantroop, Ihnus , Õpetatud naised, Ebahaige. Ta peegeldas oma kaasaja Prantsusmaa elu ja kombeid elavamalt ja värvikamalt, kui ükski tollane näitekirjanik.
Boileau , luulekunst - ( 1636 - 1711 )„Luulekunst“. kehtestas 17 saj Prantsusmaal poeetika seadused. Normatiivne poeetika.
üldised reeglid: peab hoiduma kõigest, mis ei ole tõepärane, tegevuse, aja ja koha ühtsuse reegel(1 lugu,1 ööpäeva pikkune ,koht sama). Tõepärasuse nõu karakterite valikul , igal žanril on oma kangelane. Epopöa ja tragöödia aineks on ajalooline või mütoloogiline pärimus, kuid mitte kristlik. Komöödia: mitmekesised inimkarakterid, koomiline , kuid arukas.Eeskujuks tuleb pidada homerose sõnaseadmist(lopsakas,rikas,terviklik,üldises harmoonias) Luulekunst: kriitikat võib jagada ainult inimene, kellel on selleks õigust, kadedusest tuleb hoiduda, tuleb olla õilis.B annab luuletajatele nõu,et poeedile kuulub maailmas tähtis roll ja ta on võimeline maailma paremaks muutma. Poeet peab tema järgi matkima loodust, kuid seda mis on looduses tõene ja üldkehtiv, saab määrata üksnes mõistus. B peab kunstiteoses oluliseks ratsionaalset korrastatust. Luuletajat peab kõiges ajendama südame hääl, kõlbeline eesmärk.
Klassitsism . Descartes „Arutlus meetodist“ (1637).Klassitsism püüdis säilitada kultuurimälu, hoida alal igavese ja kaasaegse, üldise ja individuaalse, kohuse ja kire harmoonilise tasakaalu. Tähtis oli 3 ühtsuse printsiip. Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus, mis pidid allutama individualismi ja egoistliku kire. Selge ja korrapärane. Välditi juhuslikku, segast,korratut. Töötati välja ranged reeglid (Boileau). Oluline oli moraalne üldistus e õpetlikkus.
Barokk . Võrreldes renessasnsi luulega laieneb barokis mängulisus. Rõhutatult metafoorne, allegoorilis-sümbolistlik väljendusviis. Barokk on vastandite ja kontrastide kunst , mitmemõtteline. See on skeptiline ja pessimistlik. Inimese sisemine lõhestumine ja moraalne allakäik. Levis kujund maailmas kui absurdsest näitelavast ja haihtuvast illusioonist. B. Gracian (1601- 1658 ) „Vaimuteravus ja loovuse kunst“ (1642-8) Vaimuteravate vastandite ja äärmuste seostamine - kontseptid- vaimukalt üldistavad kujundid . Nii on ka barokis tervikuna ühe peastiilina nähtud kontseptismi.
Näitekirjandus, klassitsistlik draama : Aja-koha- ja tegevusühtsuse põhimõtted(3 ühtsuse nõue). Lahutati vastandeid. Komöödia peegeldas igapäevaelu. 5-vaatuseline tekstijaotus, värssides dialoogid . Kronooligilises järjekorras sündmustik, 1ööpäeva jooksul. Ei ole võimalikud kõrvalised seigad . Süzee on katkematu . Tegevustik toimub samas kohas. Vähene liikuvus, pikad arutlevad monoloogid. Prantsusmaa xvi- xvii saj. Inimesi ei kujutatud individuaalselt. Kehastasid mingisuguseid karaktereid või ideaale. Lavapilt oli staatiline. Ühke ja kallis, lavastusvõtteid vähe. Selge, kuid igav. Barokkdraama: Peegeldab kriisiga ühiskonnas inimese moraalset lõhestatust või allakäiku. Puuduvad esialgu kindlad reeglid, hiljem võetakse klassitsismilt üle 5-vaatuseline tekstijaotus, ühtsuse nõudeid ei täideta. Värsstekst. Seguneb lõbusaga. Hispaania xvi-xvii saj. Tegelased muutuvad sisemiselt keerulisemaks, näitlejad kannavad uhkeid kostüüme. Lava oli üleküllastatud. Draamastseenid vahelduvad tantsu ja muusikaga. Lava on tulvil liikumist. Keel ja stiil on mitmemõttelised ja mängulised. Koketeeris publikuga. Sümboolika ja allegooria jõuline laienemine.
Corneille . (1606-1684) Prantsusmaa. Klassitsistlik teater, tragöödia. Esialgu kirjutas barokkteatri lähedasi komöödiaid ja tragikomöödiaid. „Cid“(1636) näidend. Esimene klassitsistlik tragöödia (kuigi ei pidanud kinni reeglitest) Ühiskondlikud sündmused, armastuslugu . Tema teoste kangelased on erakordselt tugeva tahtejõuga. Lõpplahenduses täielik masendus enamasti puudub. Tahe ja mõistus piiravad ning pidurdavad näidendites tegelaste kirgi, puhastavad ja õilistavad neid. Alates 1640. kirjutas ta juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega. Horatius (1640) Cinna (1641) Polyectus(1643) Rooma ajaloo ainelised, heroiline poeetika.
Jean Racine (1639-1699) Dramaatik. Looming: klassitsistlik tragöödia. Eraeluintriigid, psühholoogilised konfliktid. Tema hilisem teater lähtub enamasti Kreeka traagikute süzeedest. Tragöödiates juhib tegelasi inimtahet väärav saatus. Aleksander Suur (1665) Andromache (1667) Britannicus (1669) Iphigeneia Aulises ( 1674 ) Phaidra (1677) Vormiliselt on näidendid kooskõlas klassitsistlike normidega. Ta toob teatirsse uuenenud vaatepunkti, tegelas ja olukorrad. Ei idealiseeri oma tegelasi. Möllavadkires, elu reaalsed tungid ja tõukejõud. Tegelaste hingeelu kujutamine on peen ja tundlik; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides.
Tirso de Moline (1571-1648) Kirjutas näidendeid usuteemadel, oli munk ja vaimulik. „ Kahtluse pärast hukka mõistetud“ (1635) „Vaga Marta “ (1636) ilmalik, mineviku ja kaasaajaaineline teos. Tema teosed on psühholigiseeritud, tegelaste mõtte- ja tundevarjundid on oskuslikult edasi antud. Tuntuim näidend „Sevilla pilkaja ja kivist külaline“ (1618-1621, avald 1630) Selles pani ta aluse Don Juani kujule uusaegses kultuuris, ainestik hispaania folkloorist (kuju loomiseks) Tegevuspaigad vahelduvad selles teoses väga tihti.
Calderon (1600- 1681 ) Religioosne ja eksistentsiaalne draamalooming. Tema draamade ideed olid kooskõlas vastureformatsiooni vaimuga. Ülistas inimese sisemist vabadust. Barokkdraamades on oma koht lüürikal ja huumoril, tegelased väljendavad tundeid. Sümbolid ja allegoorika on tugevasti esiplaanil. Ajalooteemalised teosed ei ole faktitõesed. „Armastus au ja võim“ (1635) „ Kindlameelne prints“ (1629) „Nähtamatu daam “ (1629) „Andumus ristile“ (1633) „Elu on unenägu“ (1635)- Draama on tulvil sümboleid, näivusest ja pettekujutlusest vabanemise vajadus on draama peamotiiv. Tõelise vabaduse saavutab inimene C järgi üksnes iseeneses, uskudes kristlikku Jumalat. „Suur maailmateater“ tuntuim barokne looming. Selles enamasti usumotiive sisaldavas lühinäidendis kasutas C tihti ainesena Piiblit , kuid leidub ka näidendeid, mille süzee kuulub tervikuna temale endale.
Luule, metafüüsiline, metafüüsika- käsitlus kogemusvälisest tegelikkusest. Metaf luule kasutab väga selget kõnekeelt. Ka keerukas kujundlikkus sünnib luuletekstis otsekui sundimatult, rääkimise käigus. John Donne „Luuletused“ 1650. manerism : peen ja valitud kujundlikkus. Sai nime Marino järgi, tähistades Marinole omast tundelist ja sensaalset, tugevasti mütoloogiale toetuvat kujundlikkust. Manerismina on mõnikord mõistetud renessansi ja baroki vaheliset metafoorset stiili tervikuna. Marino „Adonis“ (1623)
John Donne. (1572-1631) Tema loomingus ilmneb lähedus barokile. Rõhutud intellektuaalsus, teadlikud vaimumängud. Metafüüsiline luuletaja. Hilisem luulelooming on peamiselt usulis-filosoofilise kallakuga nt. „Jumalikud luuletused“. Ta kasutab filosoofilise alltekstiga luuletustes kõnekeelt ja üleva teemaga näilikult kokkusobimatut olmelist kujundlikkust. Ohtrad paradoksid, antiteesid ja üldine juurdlev-arutlev laad loovad erilise mõttetiheda õhkkonna. Suur osa Donne varajast luulet on aga varjamatult satiiriline. „Laulud ja sonetid“ „Satiirid“ „Eleegiad“ „Hinge teekond“ John Donne luule avastati sajandipikkusest suheliselt unustamatusest xx sajandi alguses, kui teda hakkasid kõrgelt hindama avangardistlikud luuletajad.
John Milton ( 1608 -1674) Inglise kirjanik. Miltonis segunesid renessansi mõjud puritaanliku maailmavaatega. Pärast Shakespeari ja Donne´i tõstis just tema inglise luule ajutisest madalseisust uutesse kõrgustesse. „Rõõmus“ ja „Mõtlik“ (1632) paarisriimilised lühipoeemid- renessanslik elujaatus ja looduslähedus. „Comus“ (1634) mütoloogilispastoraalne värssdraama – antiikmütoloogia oskuslik kasutus ja elav loodustaju. Tuntuks sai ta hoopis proosatraktaatidega need said laia vastukaja osaks. Nende kaudu sekkus ta Inglise revolutsioooni sündmustesse. „Areopagitica“ ( 1644 ) traktaat. „ Kaotatud paradiis “ (1667) religioosne blankvärsiline poeem . Seda läbivad religioosne sümboolika, vastuolulised mõttekäigud. Kuulsaim tegelaskuju on Saatan. „Taasleitud paradiis“ (1671)
Martin Opitz . (1597-1639) Raamat saksa peetikast 1624. Opitz on mõjutatud prantsuse renessansi „Plejaadi“ rühmitusest ja klassitsismist (kirjutas ette õigesd žanrid, värsid). Ta nõuab luulelt selgust ja loogikat, kuid ta ei välista tundeerutust. Peab saksa keelele sobivaimaks silbilist-rõhulist värsisüsteemi ning kindlaks määratud silb- ja rõhuarvuga värssi. Opitzi eeskujul luuletasid ka esimesed sakslastest estofiilid.
Jean de la Fontaine (1621-1695) „Värssjutud ja novellid“ kergemeelne, laenatud süzee, fevoolne. „ Valmid “ laenatud motiivid muistsetelt valmimeistritelt, lool on moraal, tegelasteks loomad. Valmid olid kujutatud nõtkes klassikalises riimitud vabavärsis, leidlik sõna-ja riimikasutus. Mõjutas tugevalt hilisemalt Euroopa satiirilist kirjandust.
Gongora (1561-1627) Tema luule sai kuulsaks oma iseäranis kujundirikka ja keerulise, nö hämara väljenduse poolest. Tema algatatud metafoorset, mütoloogilisest vihjetest tulvil luulestiili hakati nimetama kultismiks (gongorismiks). Juba Gongora lühivormides luule (sonetid, romansid) paistsid silma peene viimistlusega. „Üksindused“ Poeemi läbivad terved keeruliste metafooride ahelad, lausetus on väänlev, tavalisest kõrvalekalduv. Metafooride kaudu igavikustamine ja poetiseerimine kaduvaid hetki nii looduse ilus kui ka igapäevases.
Quevedo (1580-1645) Gongora vastane, kritiseeris tema luulet liigse „udususe“ pärast. Sai varakalult kuulsaks satiirikuna. Tema looming on ulatuslik ja mitmekesine . Fantastiliste ja grotesksete kujunditega proosasatiirid „Unenäod“. „ Kelm do Pablose elukäik“ kelmiromaan. Filosoofiliselt mõjutas teda kõige enam stotsism. Loomingu põhiosa näitab kirglikku kaasaelamist kaasaja sündmustele, tõeihalust, valu ja muret kodumaa allakäigu pärast. Ta kasutab jämenaturistlikke detaile ja rämedaid otseütlusi, säilitades sealjuures kontseptistlikku teravmeelsuse.
Commedia dell ´ arte. Esimesed kutselised trupid tekkisid 16.saj. „Professionaalne teater“ (määratleb näitlejate mängu omapära). Sõltus rohkem näitlejast, kui näitekirjanikust. Näidendid olid suurel määral improvisatsioonilised, kindla tegelaste skeemiga. Tegelaskujud :näit. Noored armastajad, eakad isad , pedantsed kohtinikud . Sageli ema kui lapsevanem puudus. Põhiraskust kandsid traditsioonilised tegelased, kelle kaudu sai pilgata teatud elunähtusi ja sotsiaalseid kategooriaid. Etendustest suurema osa moodustasid koomiliste teenrite tembutused. Näitlejad pidid olema äärmiselt võimekad: neil tuli tantsida, laulda , teha akrobaatikat, esitada pantomiimi.Kõigiks näitlejaiks olid mehed. Trupp koostati alati kindlat rolli mängivaist näitlejaist, see oli eluaegne maskeering, elati rollis. Trupp võis koosneda 5-25 mehest. Mõjutasid suuresti Euroopa teatrit. Reisiti mängijate, kostüümide ja kogu varaga.
Miquel de Cervantes . Sevilla vanglas olles sündis tal idee kirjutada „Don Quijote “. Oli loodud rüütliromaanide paroodiaks. Oma teose loomisel kasutas ta rüütliromaane, pastoraal .- ja kelmiromaane ning itaalia armastusnovele. Rüütliromaani ei pilganud ta kui kirjandusliiki, vaid selle kangelaste elukanget ja sisutut askeldamist. C toob välja palju vastandpaare. Materjal on mitmekesine, süzee arened suuruneb jutustajate hulk. „ Galatea “ pastoraalromaan.
Hispaania barokkdraama. 17 saj. Lope de Vega üldpõhimõtted. Kuid peamine erinevus on siiski sümboolika ja allegooria jõuline laienemine, teadlik püüdlus suurtele üldistustele. Näidendite tegelased muutuvad sisemiselt keerulisemaks ( filosoofiline vastuolu) Peegeldavad kriisiaja ühiskonna inimese moraalset lõhestatust või allakäiku. Väga omane on „näiliku“ ja „tegeliku“, „keha“ ja „hinge“ vastandamine. Ajastu religioossed konfliktid ajendavad usuteema süvenemist draamas .
Prantsuse klassitsistlik tragöödia. Reeglid muudeti rangeks tragöödias( n-ö kõrges zanris). Ei lubatud kõrvalekaldumist „kolme ühtsuse“ nõudest, tragöödia võis olla üksnes värssteos, vaatusi pidi olema 5. Tragöödialaval ei olnud lubatud „madalad“ seigad, füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugust päritolu. Tõepärasust suurendas range nõue piirata tragöödias südnmused vaid ühe ööpäeva ja üheainsa tegevuspaigaga, ei lubatud kõrvalliine tegevuses. Tauniti igasugust eba- ja üleloomulikku. Tulemuseks oli näidendi vähene liikuvus, pea kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse, kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused , mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule. Pierre Corneille (1606-1648) Jean Racine (1639-1699)