Klassitsistlik tragöödia Prantsusmaal (1)

Tallinna Balletikool
Referaat:
Klassitsistlik tragöödia
Prantsusmaal
Varvara Litvinova
I kursus
Tallinn
2007
Tragöödia – on draama suurvorm, žanr, mis vastandub komöödiale ja lahendab spetsiifilist dramaatilist võitlust tegelase paratamatu surmaga ning milles on eilist dramaatilist konflikti. Tragöödia aluseks on tavaliselt sügav ideede konflikt, maailmavaadete kokkupõrge.
Tragöödia, kui žanri tekkimine
Tragöödia mõiste võeti esimesena kasutusele Vana-Kreekas, sõna ennast tõlgendasid kreeklased kui „sokulaulu” (kr.k. tragos – sokk ja ode – laul) ja siit ka oletused, et varasemad näitemängud võisid olla seotud sokuohvri toomisega või siis soku kui autasuga esimese koha võitnud koorile, millel varasemates näitemängudes oli juhtiv osa. Pole välistatud ka võimalus, et kreeklased võtsid sõna üle mingilt teiselt rahvalt ja hiljem seletasid seda oma keelest lähtudes (nii nimetatud rahvaetümoloogia).
Aristoteles sidus tragöödia tekke eeslaulja eraldumisega ditürambe laulvast koorist. Esialgselt oli ditüramb ülistuslaul veinijumal Dionysose auks. Tragöödia-etendused Kreekas kuulusidki kõigepealt kevadpidustuste, suurte dionüüsiate kavva ja hiljem said tavapärasteks muudelgi pidustustel.
Algul seisnesid etendused koori ja ühe näitleja dialoogis . Hiljem lisandus teine ja kolmaski näitleja, kuid koor säilitas siiski keskse osa. Roomas, hoolimata näitekirjanike püüetest piirdusid teatrietendused peamiselt rahva naerutamise ja lõbustamisega ega käsitlenud kreeka draama kombel olulisi maailmavaatelisi ja kõlbelisi probleeme. Et sellised näitemängud haritumat ja nõudlikumat publikut ei rahuldanud, hakkas osa autoreid kirjutama näidendeid ainult lugemiseks.
Keskajal võrreldes antiigiga oli draama märksa algelisem , näidendite žanriteks olid müsteeriumid, miraaklid ja moraliteed ning ka farsid ja sotiid. Kuid neis puudus tõeline meistritöö.
Renessanssi ajal oli draama areng ka märksa aeglasem, kui teiste kirjanduslikke žanrite oma. Varaseim uusaegne draama kujuneb välja alles renessanssi loojangul , XVI sajandi lõppveerandil kahes Lääne-Euroopa maas – Inglismaal ja Hispaaanias, teistes Euroopa maades, sealhulgas Prantsusmaal,nihkub rahvusdraama teke renessansile järgnevasse aega.
354
Ja alles XVII sajandil, kui kodanlik kultuur tungib jälle keskaja kultuurile , tekib Prantsusmaal taas traagiline źanr. Erinevalt hispaania ja inglise tragöödiast, prantsuse tragöödia pöördub tagasi antiikaja juurde, õpides humanistide akadeemilistest kogemustest, „Plejaadi” darmaturgidest ja Itaalia barokkist. Kuid elutu ja formaalne tragöödia, mida püüdsid luua õpetatud vanaaja armastajad täitub uue sisuga ja tõuseb kõrge kunsti tasemele , millel on oluline idee pagas.
Klassitsistlik tragöödia
Erinevalt barokkist klassitsism püüdis lahutada vastandid. Antiikse ehk klassikalise esteetika põhimõtted saavutasid suure mõju veel renessansis. Juba Ariosto ja Tasso järgisid oma näidendites kolme ühtsuse printsiibi. Laialdaselt kommenteerisid Aristotelese esteetilisi vaateid renessansi õpetlased.
Klassitsistliku teatri algus langes Prantsusmaal koku ajaga , kui võimu tipul oli väga väljapaistev ajalooline isiksus – Armand Jean du Plessis, kardinal Richelieu , Prantsuse absolutismi ja laiemas võttes riikliku mõtlemise kaasaegsete põhimõttete rajaja. Alates 1624. aastast juhtis ta Louis XIII nõukogu ja avaldas kuningale olulist mõju. Richelieu eesmärgiks oli luua tugev ja absoluutne monarhia . Mis tahes opositsiooni surus ta maha, igasugust omavolitsemist, alates kahevõitlustest ja lõpetades mässudega, karistati rangelt .
Samasugune tsentraliseerimine leidis aset ka kultuuri valdkonnas. Aastal 1635 loodi 40 liikmest koosneva Prantsuse Akadeemia, eesmärgiga koostada prantsuse kirjakeele sõnaraamat ja normeerida prantsuse keel. Nii akadeemikud kui ka kardinal ise sekkusid pidevalt teatriellu, jälgides et see kõigiti vastaks riigihuvidele. Eriti rangeiks muudeti reegleid nn „kõrges” žanris - tragöödias, mis pidi õilistama ja puhastama , selles ei tohtinud olla midagi labast või „madalat”.
„Richelieu kolmikportree” Francesco Mochi (1640)
Ei peetud lubatavaks vähimatki kõrvalekaldumist „kolme ühtsuse” nõudest (see põhimõtte pidi tagama tõepärasuse):

• Tegevuskoha ühtsus – tegevus pidi toimuma ühes lossis, või äärmisel juhul ühes linnas, tegelaste rändamine ühest linnast teisse, mis leidis aset Sheakspeare´i draamas oli klassitssistlikus tragöödias lubamatu.
  
• Ajaühtsus – kogu tragöödia sündmustik pidi mahtuma ööpäeva või veel parem võtma samapalju aega kui näidend ise.
  
• Tegevusliini ühtsus – kõrvalliinide mitte lubamine tegevuses pidi suurendama näidendi tõepärasust.
  

Luules hinnati puhtaid riime ja ranget vormi. Tragöödia võis olla ainult värssteos, vaatusi pidi olema 5. Valitseva värsivormina kujunes välja aleksandriin, mille riimipaare draamas nimetati „heroilisteks kupleedeks”. Tragöödia laval ei olnud lubatud „madalad” seigad , füüsiline vägivald, labaste väljendite kasutamine. Tegelased pidid olema suursugused juba päritolult, sest oldi veendunud, et tragöödiale sobivaid ülevaid tundeid ei saa edasi anda lihtlabane kodanlane või plebei .
Au sisse tõsteti mõistus ja mõistuspärasus, mis pidid allutama individualismi ja egoistlikku kire. Kunstis see samastati selguse ja korrapäraga. Välditi juhuslikku segast, korratut. Klassitsistlik maitse taunis igasugust eba- ja üleloomulikust. „Kolme ühtsuse” reeglite kehtestamine tulemuseks oli paratamatult näidendi vähene liikuvus; seiklustele pole klassitsistlikus tragöödias ülepea kohta ega aega.
Teiselt poolt tähendas aga see, et kogu sündmustik pidi mahtuma tegelaste kõnesse – kasvas monoloogide osa. Tegelaste pikad arutlused , mõtisklused ja sisekõned aitasid kaasa analüütilise ja psühholoogilise suuna arengule klassitsistlikus teatris. Üleloomulikkuse ja liiga keerulise sümboolika vältimine lähendas klassitsistlikku teatrit mõneti ka draama realistlikule arengusuunale.
Kuid pärast seda kui Richelieu ja kuningas peaaegu ühel ajal surid, tsentraliseerimise protsess mõneks ajaks pidurdus.
Klassitsism kui kunstistiil kujunes kogu oma hiilguses ja täiuslikkuses Louis XIV valitsemisajal. Usutavasti ei olnud kultuuripoliitika kunagi nii teadlik, hästi läbi mõeldud ja kontrollitud. Kuningas hindas ja armatas kunsti siiralt, kuid veelgi enam mõistis ta, et ilma suure kunstita ei saa tema valitsemisaeg iialgi selliseks, nagu ta seda soovis – absoluutseks monarhiaks .
Tänapäeval on monarchia absoluta sisuks „omavoli, koguni despotismi ja türannia süsteem”, kuid 17. sajandi inimesed, kes tundsid veel ladina keelt tõlkisid neid sõnu nagu „täiuslik monarhia”. Kunst pidi kehastama ja parandama seda, mis reaalelus korrale vastu seisis.
Selles suurejoonelises plaanis kuulus keskne koht kuninga isiksusele. Louis XIV oli esimene võrdsete seas, Päikesekuningas. See embleem , kuninga tähtsuse traditsiooniline sümbol säilis nagu tema isklik märk, kujund, mis ühendas võimu ja täiuslikkuse.
L Louis XIV
ouis ei olnud oma sajandi ettekujutuste järgi haritud inimene. Tema ladina ja Kreeka keele oskus oli pinnapealne, kuid ta oli omandanud
nii poliitilise tarkuse õppetunnid, mida talle jagas uus kardinal Mazarin, kui ka
humanitaarsed teadmised, mida ta sai oma kasvatajalt, silmapaistvalt kirikuajaloolaselt ja oraatorily piiskop Bossuet’lt. Lois ’il oli kaasasündinud hea maitse ja elegants, kogu õukonna rituaali oli ta ise läbi mõelnud ja teostas selle grandioosse etendusena.
Sel ajal tulid õukonda need, kes tegid oma sajandi kirjanduse kuulsaks ja kujundasid selle stiili – Francois de La Rochefoucauld, Jean de La Fontaine jm. Lavastati Molière’i komõõdiaid ja Corneille ’i tragöödiaid, nooremate kirjanike seast tõusis aga esile Jean Racine .
Kõiki klassitsistliku draama põhimõtted võtis aga kokku ajastu autoriteetseim kriitik Nicolas Boileau ( 1636 -1711) oma traktaadis „Luulekunst” ( 1674 ). Poeet peab tema järgi matkima loodust, kuid seda, mis on looduses tõene ja üldkehtiv saab märata ainult mõistus. Boileau peab kunstiteoses hädavajalikkuks ratsionaalset korrastust. Samas peab luuletajat kõiges ajendama südame hääl, kõlbeline eesmärk
Klassikaline tragöödia Prantsusmaal kasvabki välja filosoofilisest ratsionalismist ja tõstab esile rahvuslikku ühtsuse ja kodanlikukohuse progressiivseid ideid. Isiklikku ja ühiskondliku vaheline probleem lahendatakse ühiskondlikku kasuks, mis omandab omapärase vormi - truudus absoluutsele monarhile. Peategelase surm klassitsistlikus tragöödias on isiklikke tunnete ja kodanikukohuse (mis määras peategelase käitumist) konflikti tarvilik tagajärg.
Pierre Corneille (1606— 1684 )
Absolutismi kerkimise perioodi suurim kirjanik – tema lomingust algab klassitsistlik teater, sealhulgas tragöödia.
Prantsuse renessanssi ei kaunistanud teatrikunsti õitseng. Tehti katseid luua uus draama, tegutsesid esimesed professionaalsed teatritruppid, kuid poeetide ja näitlejate jõupingutused kulgesid oma rada ning rahvas eelistas endiselt keskaegseid farsse. Ammused traditsioonid avaldusid ka selles, et Pariisis oli kuulunud müsteeriumide lavastamise ainuõigus käsitööliste tsunftile Kannatusmängude Vennaskond, nende oma oli ka ainus teatrihoone.
Burgundia hertsogite palee kohale rajatud hoone kandis nime Hotel de Bourgogne. Seda olid vennaskonnalt sunnitud üürima nii prantsuse farsside esitajad kui ka Itaaliast tulnud näitlejad. Sealsamas hakkas 1625. aastast mängima trupp, mida juhtis silmapaitev näitleja Mondory. 1630. aastal sai trupp õiguse kanda nime „kuninga alallises teenistuses olevad näitlejad” ning esines sageli kuninga lossis.
1629. aastal , kui Mondory andis Rouenis külalisetendusi, pöördus tema poole kohalik noor jurist ja pakkus talle komöödiat „Mélite”. Näidendi peen keel ja tõsine toon meeldisid Mondoryle ja näidend lavastati. Jurist kolis Pariisi, kus jätkas teatrile kirjutamist. Nii alustas Prantsusmaa kuulus dramaturg Pierre Corneille (pildil).
Ta sündis 6. juunil 1606, Rouenis,  perekonnas, mis oli aastasadu andnud Prantsusmaale preestreid ja ametnikke. Hariduse sai ta Roueni jesuiitide kolleegiumis, mis mõjutas hiljem igati tema loomingut. 1624. aastast hakkas ta peale juuraõpinguid advokaadiks.
Sel ajal armus ta võib-olla esimest ja viimast korda, kuid saladuslikel põhjustel (paljud uurijad kahtlustavad lihtlabaselt noore Pierre'i mitte eriti silmatorkavat välimust) lükati ta käsi tagasi. Oletatavasti oli tegemist neiuga, kes inspireeris Corneille' esimest üleval mainitud tragikomöödiat «Mélite». Sellele järgneb «Clitandre» (1631) ning siis neli komöödiat. Alates 1635. aastast on Corneille' Richelieu lähedaste literaatide hulgas ja Viie Autori Liidu liige – ühendus, mis loodi vorpimaks õukonnale näidendeid.
Samal aastal kirjutas Corneille ka esimese tragöödia « Medeia ». Kuid selle lavastamine ei olnud sündimus mis oleks jäänud maailma teatrilukku, selleks sai tema teine tragöödia „Cid”, mis tuli lavale 7.jaanuaril 1637 Mondoryga peaosas. Selle näidendi süžee pärineb hispaania kangelaseeposest, mis jutustab Rodrigo Diaz de Vivari kangelastegudest.
See, et Corneille ei pöördunud mitte prantsuse, vaid hispaania eepose poole, võib näida kummaline ajal, mil kahe riigi võistlus oli muutunud sõjaliseks vastasseisuks. Arvatakse et sellepärast kritiseeriski Richelieu näidendit. Kuid peale poliitiliselt ebasovitava teema oli näidendis ka kõrvalekaldumisi akadeemilistest reeglitest: Ta asendas „lossi ühtsuse” „linna ühtsusega, „Cid’i” tegevus kestab 24. tunni asemel 30 jne.
Corneille’i süüdistati ka plagiaadis, kuna ta ei võtnud oma tragöödia süžee mitte otse eeposest,vaid hispaania näitekirjaniku Guillén de Castro näidendist, mis pajatas Cidi noorpõlvest (1618). Corneille tõepoolest kasutas teise dramaturgi näidendit ja isegi laenas sealt 72 parimat luuletust (klassitsismi poeetika üldse ei keelanud selliseid laenamisi), kuid samas ta keeldus vormitust süžee arendamisest, mida kasutas hispaania autor.
Vaatamata kriitikale oli näidendil lausa erakordne publikumenu. Prantsuse keeles tekkis isegi uus väljend „kaunis nagu Cid”. Corneille viis hiilgavalt ellu klassitsistliku tragöödia süžee tähtsaima põhimõtte, mida tuntakse konflikti haripunktina: laval näidatakse vaid tegelaste otsest vastasseisu, tugevate karakterite kahevõitlust. See aga tagab sündmustikku pingelisuse ja kogu tragöödia üleva tooni.
„ „Cid’i” esikaan , esimesest väjaandest (1636)
Cid’i” võib pidada esimeseks klassitsistlikuks tragöödiaks, selles kerkis esile uus väärtus: kangelasteo ja kohuse heroism. Muutus ka näidendi vorm. Siitpeale oli prantsuse draamale kohustuslik jaguneda viieks vaatuseks. Kompositsiooni aluseks oli lõplikult määratud „kolme ühtsuse” süsteem.
„Cid” oli esimene uue kunsti suursaavutus, mis taotles korrastatud vormi, selget mõtet, täpsemalt piiritletud kõlbelisi väärtusi, mille alusel oli võimalik jõuda harmoonilise tasakaaluni isiku ja riigi vahel. „Cid” oli katse kontrollida kaasaegse inimese võimalusi Euroopat tabanud ajalooliste vapustuste ajal.
Oma järgnevaid teoseid, alates 1640.aastast kirjutas Corneille juba täielikus vastavuses klassitsismi eeskirjadega, kusjuures nüüd ta kirjutab ainult tragöödiaid. Aastatel 1639 – 1641 ta kirjutab enamasti Rooma ajaloo ainelisi tragöödiaid „Horace”, „ Cinna ”, „Pompeiuse surm” ja erandlikult usuteemalise „Polyeucte” jne.
Aastal 1647 valiti Corneille Prantsuse Akadeemiasse.
1652 . aastal ilmunud „Pethrarite” nimelisetragöödia luhtumine sunnib teda Pariisist lahkuma . Ta läheb tagasi Rouen’i, kus sattub jesuiitide mõju alla ja hakkab tegelema religioosse luulega . Seitsme aasta pärast teeb Corneille katse tulla tagasi teatri juurde, kuid tema näidendid „ Oidipus ”, „ Herakles ”, „Sertorius”, „Attila” jm ei ole enam nii populaarsed publiku seas, kes hakkab eelistama tema noort konkurenti J.Racine’i.
1663. aastal organiseerisid Corneille’i sõbrad talle pensioni, kuid seda ei maksta korralikult välja. Corneille viimane lavastatud näidend oli „Surena” (1674). Oma viimased aastad veetis kirjanik mahajääetuna vaesuses ja suri 1. oktoobril 1684. aastal, Pariisis.
Kokkuvõtte Corneille näidenditest:
1629 – Mélite või loetud k irjad
1631 – Clitandre ehk päästetud süütus
1631 – Lesknaine ehk Karistatud reetur
1632 - Kohtugalerii ehk Rivaalist sõbratar
1666 - Toatüdruk
1634 – Kuningaplats ehk Eripärne armastja
1635 – Medeia
1636 – Koomiline illusioon
1637 – Cid
1640 – Horatius
1642 – Cinna ehk Augustuse suuremeelsus
1642 – Polyeuste ehk Ühe märtri mesinädalad
1643 – Pompeiuse surm
1643 – Valetaja
1644 – Järg valetajale
1644 – Rodogune
1645 – Teodora, neitsi ja märter
1647 – Herakles
1649 – Don Sanche Aragonist
1650 – Androméde
1651 – Nicoméde
1651 – Pertharite
1659 – Oidipus
1660 – Kuldvillaku otsimine
1662 – Sertorius
1663 – Sophonisbe
1664 – Othon
1666 – Aglésias
1667 – Atilla
1670 – Titus ja Berenike
1671 - Psyche
1672 – Pulcherie
1674 - Surena
Jean Racine (1639 - 1699)
Oli dramaatik, kelle loomingus klassitsistlik tragöödia saavutas küpsuse. Tema teosed ei ole enam nii pateetilised nagu Corneille omad, Racine’i tegelased intrigeerivad armastuse nimel ja neid juhib kõikvõimas inimtahet väärav saatus.
Racine pärines kodanlikust notariperekonnast. Ta jäi varajases nooruses orvuks ning kasvas Pariisi lähedal asuvas Port-Royali kloostris, kus omandas jansenistlikud usulised vaated, aga ka väga hea hariduse ning tänu oma õpetajatele hakkas hindama ja armastama antiikkultuuri. Ta jätkas oma õpinguid 1653–55 Beauvais' ja 1658 d'Harcourt'i kolledžis.
Lõpetades kolledži, hakkas Racine tegelema luulega ja koostas mitu suurepärast oodi(«Sur la convalescence du roi», 1663, «La renommée aux muses», 1664) , mis andsid talle võimaluse läheneda õukonnale. Tema edusamme õukonna sfäärides kinnitasid veelgi tragöödiad „Thebaide” (1664) ja eriti „Aleksander Suur” (1665), kus noor Louis XIV võis ära tunda ennast galantses ja suuremeelses Makedooniast valitsejas.
1667. aastal Racine kirjutas oma kuulsaima tragöödia „Andromague” ja tõusis Prantsusmaa peamise tragöödia näitekirjaniku kohale. Teose edu on nii võrd suur, et seda saab võrrelda Corneille „Cid’i” omaga . Racine’i „Andromaque” samuti jaotas Pariisi aadelkonna kahte leeri. Racine’i austajateks said kuningas, tema favoriit, markiis Montespanne ja suurem osa intelligentsist. Vastasteks olid aga enamasti vanameelsete aristokraatide grupp, kes jäi truuks Corneille’le, keda tulemusetult püüti vastandada noore põlvkonna esindajale.
Järgnevalt lõi Racine ka teisi kuulsaid tragöödiad, nagu „ Britannicus ”, „ Iphigeneia Aulises”, „ Phaidra ”, „Berenice”, „Bajazet” jm.
1 Jean Racine
673. aastal valiti Racine Prantsuse Akadeemiasse, kuid tema võidukäik Prantsusmaa tragöödialaval jätkus 1677. aastani, mil ta mõneti ootamatut avalikust teatrielust tagasi tõmbus, hakkates koos oma sõbra N.Boileau’ga Louis XIV historiograafiks. Kuid tema ja Boileau teos „Louis XIV valitsemise ajalugu” ei olnud trükkitud ja hävis eramajas aastal 1672. Teine Racine’i ajalooline töö – „ Port-Royal’i lühiajalugu” oli puhtalt kirjutaud erakondlik kirjutis, mille ülesandeks oli kaitsta janseniste tagakiusamiste eest.
Elu lõpul oli Racine lõplikult taastanud sidemeid jansenistidega, elas rangelt usklikku elu ja kirjutas peamiselt piibliainelisi näidendeid kitsamale publikule.
Kokkuvõtte Racine’i näidenditest:
5291660 – Amasie
1662 – Ovidi armastused
1663 – Theagene ja Charclee
1664 – Thebaide
1665 – Aleksander Suur
1667 – Andromache
1668 – Protsessijad
1669 – Britannicus
1670 – Berenice
1672 – Bajazet
1673 – Mithridate
1674 – Iphigeneia
1677 – Phaidra
1689 – Esther
1691 - Athalie
Racine’i peetakse tänapäevani suureks prantsuse luuletajaks, kelle loodud värssid on laitmatud. Racine säilitas Corneille tõsiduse, kuid loobus viimase häälekast retoorikast. Seda nõudis ka uus arusaamine kohusest. Racine’i jaoks ei ole kohus tegu, kangelastegu, vaid kõlbeline tunne, pigem mäletus kangelasteost, omaaegsest suursugusest.
Racine’i näidendites on uue kuue saanud mitte ainult kohusest arusaamine, vaid ka kire olemus ja objekt. Kire aluseks ei ole auahnus , vaid armastus, isegi võim on üksnes vahend armastuse saavutamiseks või õigemini armastama sundimiseks.
Armastus on määratud saatusest ja haarab inimese oma meelevalda. Seepärast ei ole klassitsistlikus tragöödias - erinevalt tolle aja komöödiast- sisuliselt karaktereid. Karakter eeldab võimalust määratleda inimese kõlbelist dominanti ja järelikult tema käitumise loogikat. Kirg aga dikteerib käitumise karakterist hoolimata, ta juhib tegelased saatuse väärarmastusega vastu hukkule.
Racine asetab oma tegelased pidevalt üha julmadesse piirolukorradesse , kus nad peavad võilust iseenda ja oma tunnetega. Nagu muistsetes kreeka tragöödiates, võib inimese võitlus saatusega olla küll ülev, ent lõpuks jääb inimene siiski kõrgemale jõule alla. Racine ei kiida heaks oma teglaste nõrkusi, ent ta loobub kindlalt nende idealiseerimises, näidates elu reaalseid tunge ja tõukejõude.
Racinile on omane ka lüüriline kujundlikkus, võrreldes Corneille’ga muutub tegelaste hingeelu kujutamine peenemaks ja tundlikkumaks; tegelaste eneseanalüüs laieneb rohketes monoloogides.
Racine’i taotlusi ei mõistnud kaasaegne publik kuigi üheselt. Vaimulikes ringkondades süüdistati teda pimedate kirgede õigustamises ja õhutamises. Tegelikkult Racine muidudgi ei õigustanud neid. Küll näitas ta veenvalt nende püsimist inimese tegusid ajendava ürgjõuna – mitte üksnes muinas-, vaid ka kaasajal .
Siiski Racine lahkus, jäädes tragöödiažanris võitmatuks: ta muutis teatri kohaks, kus tõsiselt arutati inimhinge alatust ja suurust.
Racine’i ja Corneille’i kaasaegne esseist ja satiirik Jean de La Bruyére on öelnud:
„Corneille võtab meie üle võimust oma karakteritega, oma ideedega. Racine segab neid meie omadega. Esimene joonistab inimesi nii nagu nad olema peaksid, teine nii nagu nad on... Corneille tegeleb rohkem mõtetega, Racine’i näidendid vapustavad ja arutavad. Corneille on õpetlik, Racine inimlik...”
Klassitsism valitses Euroopa teatrites kogu 18.sajandi, pärast aga hakkas draama uuenema, eelkõige Inglismaal. Revolutsiooni sündmuste ajal Prantsusmaal klassitsistlik tragöödia taas elavneb, kuid uued autorid ei suuda kirjutada kooskõlas kõikide akdeemiliste reeglitega – suurendatakse näidendi tegevus, kahandatakse dialoogi osatähtsus ja tegelasteks tõusevad kodanliku keskklassi esindajad. Klassitsistliku tragöödia aeg on möödunud
Kasutatud kirjandus:

• http://feb-web.ru/feb/litenc/encyclop/le5/le5-2721.ht m
  
• http://www.tdl.ee/francais/littera/
  
• http://www.nndb.com/people/159/000025084/
  
• Keskkooliõpik „ MAAILMAKIRJANDUS . Barokk . Klassitsism. Valgustus” Igor Saitanov.
  
• Keskkooliõpik „MAAILMAKIRJANDUS. Antiikajast valgustuseni” Jüri Talvet, Peter Torop, Jaan Unt.
  
• XI klassi ajalooõpik „Inimene. Ühiskond. Kultuur.” Mait Kõiv, Ain Mäesalu, Krista Piirimäe, Märt Tänava
  
• http://www.academie-francaise.fr/histoire/index.html