Venelased ja hiinlased võrdlus (0)

VENE KÖÖK
Vene kokakunst on lahutamatu osa vene kultuurist ja ajaloost. Esimesed teated vene köögi kohta pärinevad XI-XVII sajandi kirjalikest allikatest. Jõgede, järvede ja metsade rohkus aitasid kaasa rohkearvuliste kala-, linnu- ja seeneroogade ning metsamarjadest toitude tekkimisele. Oma põldudel kasvatasid venelased rukist , kaera, nisu, otra , hirssi, tatart. Neist keedeti mitmesuguseid putrusid.
Iidsetest aegadest peale on venemaal tuntud hapnemata ja hapendatud taigna valmistamist. Lihtsast hapendamata taignast tehti karaskeid ja kohupiimakakukesi, hiljem lapšaad, pelmeene, vareenikuid. Rukkijahust küpsetati musta leiba, milleta ei kujuta ette vene söögilauda tänapäevalgi. Pärmiga kergitatud nisutainast küpsetati ümmargusi saiu ja rõngassaiu, plaadipirukaid, täidistega pirukaid, pliine .
Ammustest aegadest on vene köögis kasutatud naerist, kapsast, rõigast, hernest, kurke. Juurvilju söödi toorelt , aurutatult, keedetult, soolatult ja ka hapendatult. Juurviljadest valmistati suupisteid (sakuskasid), hiljem hakati valmistama salateid.
Vedelad soojad toidud olid venemaal kasutusel juba ammustel aegadel : alguses uhhaa , värskekapsa- ja hapukapsasupp , leemed, tummid, rokk, hiljem borš ja rassolnik, seejärel seljanka .
Vene rahvusliku köögi omapära ei olenenud mitte üksnes ainetest, millest toitu valmistati, vaid ka erilisest valmistamisviisist – hautamisest ja küpsetamisest vene ahjus. Vene ahjus valmistati toitu savi- või malmpottides ja roog sai haududa seal tasapisi , sest temperatuur alanes järkjärgult.
XVIII sajandil hakkas vene kööki mõjutama Lääne-Euroopa kokakunst, alguses saksa, seejärel hollandi, hiljem prantsuse kokanduse mõjud. Euroopa eeskujul võeti kasutusele pliit koos kõigi oma kastrulite, praepannide ja vahukulpidega. Vene toidulaud täienes võileibade, salatite, pasteetide ja puljongitega, laienes nende roogade sortiment, mida praeti pannil .
Koos ristiusu levikuga jagunes vene köök kaheks: paastuaegne ja igapäevane toit. Paastuaja range järgimine viis rohkearvuliste jahu-, juurvilja-, seene- ja kalatoitude tekkimiseni. Paastu ajal ei tohtinud süüa liha- ega piimatoite, mune ja suhkrut, range paast keelas isegi kala söömise. Paastu lõppedes saabusid pidupäevad – lihasöömise aeg.
Peamised toiduained
Kõik maal kasvatatavad teraviljad , kapsas , kartul , punapeet , seened, hapupiim , koor, hapukoor , või, veiseliha , ulukiliha, kala.
Maitsestamine
Maitsestatakse vähe, veidi tilli, küüslauku, suhkrut, hapet (äädikat) ja veel veidi võid.
Tuntumad rahvustoidud
Seenesalat, kapsaleherullid, pealinnasalat ehk Olivier’ salat, puljongid , uhhaad, hapukapsasupid, boršid, seljankad, rassolnikud, külm kaljasupp, hautatud liharoad, strooganovid, kotletid, biifsteegid, pudrud, sõrnikud , vareenikud, baabad, pashad, pelmeenid , pliinid, kulitš, kisselid, kompotid .
Tavad
Vene õigeusust tulenevalt paastu ja lihavõtte ning jõulude tähistamine.
HIINA KÖÖK
Hiinas ei ole võimalik käsitleda eraldi filosoofiat , religiooni ja toitu; road ja rituaalid , mis söömisega kaasnevad, on täis sümbolismi. Hiina kööki peetakse üheks maailma parimaks. Meiega võrreldes pühendatakse seal toidu õnnestumisele hoopis enam tähelepanu ja hoolt. Tõsimeelne hiinlane ütleb, et kõik, mis elab, on söödav, tuleb vaid osata valmistada. Pole olemas halba toiduainet, on vaid halvad kokad . Hiinas täidab toit kahte ülesannet – esiteks on ta hädavajalik elamiseks, teiseks on ta naudingute allikaks.
Madude liha peetakse suureks delikatessiks, pealegi omistatakse sellele ka tervistavat toimet. Neljajalgsetest on Hiinas kõige hinnatum siiski siga. Toitude sobivuse alused on kujunenud juba sajandeid tagasi – riisiga sobib hästi sealiha , hirsiga lambaliha , nisuga haneliha jne. Hiina on nii tohutult suur maa, et toidud ja toiduained on maakondade ja linnade viisi erinevad. Põhjapoolsetes piirkondades on põllumajanduses põhikultuuriks nisu, millest valmistatakse mitmesuguseid küpsetustooteid ja hiina omapäraseid rahvuslikke nuudleid . Mida kaugemale lõunasse, seda rikkalikumaks muutub toiduainete valik. Väga suurt rõhku pannakse taimsetele toiduainetele, puu- ja aedviljadele. Aedvili peab kuuluma igasse toidusse. Põhiliselt on aedviljad samad, mis tuttavad meilegi – mitut liiki oad, eriti sojaoad, herned , porgand, kapsas , nui- ja lillkapsas , hiina kapsas, sibul, küüslauk , kõrvits, baklažaan . Eriti hinnatud on kohalikud seened, mida säilitatakse ja kaubastatakse kuivatatult.
Traditsiooniline Hiina toidusedel on peamiselt kohalikest taimedest . Põhitoorainetena on teraviljad, kaunviljad ja köögiviljad – ennekõike majanduslikel põhjustel. Kujutlusvõime, vajadus ja leidlikkus on need, millede abil valmistatakse meeldivaid ja rõõmustavaid roogasid laiast valikust seemnetest, juurtest, mugulatest ja erinevatest taimedest. Kuna riisi kasvatatakse ennekõike lõunapiirkondades, siis on ta seal põhitooraineks, põhjapoolsem kliima soodustab nisu kasvatamist ja seda kasutamist nuudlite ja teiste pastatoodetena.Hiina söögisedelisse ei kuulu piim. Traditsionaalselt on 98 % toidust taimse päritoluga ja ainult 2 % loomse või kala päritoluga. Maitsestamine on tihti tagasihoidlik ja kasutatakse toidu oma maitse esiletõstmiseks ja rõhutamiseks. Küpsetusmeetodid aitavad samal toorainel maitseda ja välja näha erinevalt.
Maiustused, magusained , suupisted. Hiinlasi ei tõmba eriti magusa poole. Teed juuakse magustamata ja magusroad on vähem magusad kui läänelikule maitsele sobiks. Järelroogadeks on värsked või säilitatud puuviljad , vahel kerges aniisi või nelgiga maitsestatud siirupis.
Tuntumad rahvustoidud
Pääsupesasupp. Pääsupesad – materjaliks kasutavad pääsukesed süljega kokku kleebitud meriadru. Kevadrullid . Magushapu sealiha. Aurutatud riis lisanditega.
Tavad
Hiinas ei liigendata eri toite eraldi käikudeks nagu Euroopas. Magusroad ei ole Hiinas üldse moes, söögikorra lõpetab kohustuslik tee. Lauale pannakse korraga palju eri roogi üsna väikestes nõudes – valigu igaüks, mis meeldib. Menüü algab küll külmade ja soojade suupistetega, kuid supi asukoht on juba suvaline , seda võib pakkuda muude roogade vahel või koguni lõpus.
Toitude maitsestamine ja tükeldamine peab olema tehtud köögis – lauas maitseainete või noa küsimine on barbaarne.
VENE RAHVARÕIVAD
Põhilised kangad, millest talurahvas oma rõivad valmistas, olid linane riie ja vill , XIX sajandi keskpaigast aga vabrikusiid, atlass, brokaat , kumatš (erepunane puuvillriie), sits , satään, värviline kašmiir. Värvikaid vene rahvarõivaid võib näha kunstnike Maljavini, Arhipovi, Kustodijevi maalidel. Erinevatele elementidele vaatamata olid põhja- ja lõunapiirkondade rahvarõivaste põhijooned siiski sarnased. Seejuures on huvitav, et meeste rõivastes oli rohkem sarnast, naiste rõivastes aga erinevat. Meeste igapäevarõivastus koosnes avaralõikelisest, vasakule kaldu kinnisega särgist, millel oli väike püstkrae (või puudus krae üldse). Kanti pikki kitsaid , saapasäärde sätitavaid pükse , mille vöökohal oli paelkinnis. Valgest või värvilisest linasest riidest särki kanti pükste peal ja vöökohal pinguldati seda rihma või villasest riidest laia ning pika vööga (kušakk). Särgi alläär ja kaelus olid kaunistatud tikandiga. Üleriietena kanti kodukootud kangast kitsast, põlvini ulatuvat krae ja esikinnisega talumehekuube või siis avarat, pikkade kitsaste varrukatega ja ilma kinniseta ülakuube, mis oli vahel taljesse töödeldud. Talvel eelistati lambanahkset kasukat . Jalas kandsid mehed saapaid või nööridega pastlaid ja jalarätte. Naisterõivad erinesid piirkonniti peamiselt detailide ja lisandite paigu- tuse poolest. Põhiline erinevus oli see, et põhjapiirkondade naised kandsid enamasti pihtseelikut, lõuna pool eelistati vaipseelikut. Naiste igapäevarõivaste hulka kuulusid seelikule lisaks särk , põll , rinnaesine põlleke. Naiste särk oli meeste omaga sarnaselt avara lõike ja pikkade varrukatega. Valge särgi rinnaesine, õlapealsed, alläär ja varrukasuud olid kaunistatud punase tikandiga. Kusjuures põhjapiirkondade naiste särgi alläär oli ornamendiga kaunistatud hoopis rikkalikumalt kui lõunapiirkondade naiste oma. Kõige rikkalikumalt oli mõlema piirkonna naistel ilustatud põll. Linasest riidest valgeid särke ja põllesid kandsid põhjapoolsed naised niisiis pihtseelikuga. Lõuna pool kanti – nagu öeldud – rohkem vaipseelikut: villasest kangast valmistatud ning vöösse töödeldud rõivaeset, millel mõnikord oli linasest riidest vooder . Jalas kanti nahast poolsaapaid, aga ka nööridega pastlaid. Rahvarõivastes on säilinud ka kunagised peakatted ning tava, mille kohaselt abielunaine peidab oma juuksed peakatte alla, neiu aga jätab need katmata . Naised armastasid ka pärlitest, merevaigust ja korallist ehteid , ripatseid,helmeid ja kõrvarõngaid
HIINA RAHVARÕIVAD
Hiina talupoegade rõivad olid lihtsad ja õmmeldud labase koega riidest. Tavaliselt kandsid nad laia säärega pükse, puuvillasest riidest tuunikat ning õlgedest viiske. Peas oli kübas, mis kaitses päikese kui ka vihma eest. Põhjas kanti sooja karvamütsi, lambanahast kasukat ja vateeritud jopet.
Riiete stiil ja isegi värv oli määratud seadusega ning näitas sotsiaalset seisundit . Näiteks kaupmehed ei tohtinud kanda siidi , see oli lubatud ainult keisritele, kes kandsid kollaasest või lohemustriga siidist rüüd.
Hiinas oli moes meestel kanda pikka patsi ja kasvatada väike küüs võimalikult pikk ning et pikkust säilitada kasutati eraldi kaitset, et see ei murduks.
Venelased-millised nad on ?
Venelaste iseloom on kujunenud pika aja jooksul ja selle areng on sõltunud paljudest asjaoludest. Maa-alad, kus venelased juba iidsetest aegadest elasid, võtsid enda alla tohutu territooriumi. Olulise osa sellest moodustasid tasandikud, kliima oli küllaltki karm. Kõik see panigi aluse sealsete elanike iseloomujoontele. Vene inimese nii hästi tuntud suur hing vastab maa kujuteldamatutele avarustele. Viljatutel pindadel pidid inimesed suvel kõvasti tööd tegema, et saada võimalikult suur saak – seegi on jätnud nende iseloomu kujunemisse oma jälje.
Venelastele on väga iseloomulik kannatlik meel. Ajaloo vältel on nad üle elanud mõndagi, milleks teised rahvused niisama lihtsalt võimelised polekski. Ent ka kõige keerulisematel aastatel säilis venelaste hinges lootus, et kõik läheb hästi ja saabuvad paremad ajad. Kindla märgi on rahvuse iseloomu jätnud õigeusk . Olemuselt religioossed, suhtlemises avatud, lihtsad, vastutulelikud ja abivalmid, on venelased väga vastuvõtlikud usule. Samas on nende seas laialt levinud ebausk. Kui vene inimesel juhtub näiteks lusikas maha kukkuma , jääb ta kindlasti ootama külalist; kui juhuslikult kuhugi soola puistab, arvab , et see ei too head. Kui üle tee jookseb must kass , püüab venelane kõigest väest halba ennet mitte uskuda , ent tunneb end sellele vaatamata ebakindlalt.Arvatakse, et venelased on väga rahulikud inimesed. Kuid tasub neid vaid veidi üles kütta või sundida midagi tõestama , kui nad pea ees tulle tormavad – mõtlemata, et võivad teha eksliku sammu, mida hiljem kaua kahetsevad.
Vene mentaliteet on niisiis kujunenud väga pika aja jooksul. Vahel võib isegi näida, et venelasi on täiesti võimatu mõista. Ent tasub vaid üritada seda teha – ja te leiate endale kõige pühendunumad sõbrad kogu eluks.
Hiinlased -millised nad on ?
Hiina inimesed peavad taoismi ja konfutsianismi põhimõtteid oma kultuuri alustaladeks ja neid hinnatakse väga tänapäevalgi. Neid traditsionaalseid väärtusi seotakse põhiliselt ümbritseva maailmaga kooskõla poole pürgimise, enese aktsepteerimise ja ka konfutsianismi viie vooruse - nõuetekohase käitumise, tarkuse ,truuduse, õiguslikkuse ja inimlikkusega. Hiinlase jaoks on kõige tähtsam „säilitada nägu”. Seda saab identifitseerida läänepärase väärikuse, au ja maine mõistega . Keegi, kes „säilitab oma näo” ja aitab teistel oma nägu säilitada, on auväärne inimene. Hiinlase jaoks on „näo kaotamine” tragöödia . Sellele võib järgneda suhte lagunemine . Seega on vaja tagada, et vestlused oleksid sujuvad. Otsene kriitika, eriti inimese vaatepunkti kohta võib lõppeda näo kaotamisega ja lõhkuda potensiaalse sõpruse või ärisuhte.
Traditsionaalselt ei meeldi hiinlastele eputada. Nad väärtustavad tagasihoidlikkust ja viisakust mõistetakse kui enda alahindamist, mis on enam-vähem võrdne läänepärase tagasihoidlikkusega. Hiinlane alahindab end alati ja rõhutab end ümbritsevate inimeste staatust. Kui ta kuuleb komplimenti, ütleb ta, et see on liialdatud ja et ta ei vääri seda. Traditsioonide austamisel on hiina elus väga tähtis. See ei ole üllatav, sest mõned hiina traditsioonid on kestnud katkematult tuhandeid aastaid. Hiina inimesed on teadlikud, kui tähtis on nende panus maailma tsivilisatsiooni arengusse. Tõepoolest , mida teeks inimkond ilma paberi, pasta , portselani, kümnendsüsteemi , vihmavarjude, siidi, kompasside, kärude,printimise, püssirohu, tee, hambaharjadeta.
VENE HARIDUS
„Õppimine on valgus, mitteõppimine – pimedus,“ ütleb vene vanasõna . Sellele vaatamata olid Venemaal pikka aega ainukesed haritud inimesed mungad. Nemad panid kroonikatesse kirja sündmusi, mis riigis aset leidsid . Koolid tekkisid neil ammustel aegadel samuti kloostrite juurde.
Praegu antav haridus jaguneb üld- ja kutsehariduseks. Üldharidus hõlmab lasteaedu ja koole . Tehnikumid ja kolledžid ehk keskeriõppeasutused annavad õppureile elukutse . Kõrgkoolide hulka kuuluvad instituudid, ülikoolid ja akadeemiad. Venemaa olulisim kõrgkool on Mihhail Lomonossovi nimeline Moskva Riiklik Ülikool ( MRÜ ). Ülikooli vana hoone asub Mohhovaja tänaval. XX sajandi keskel ehitati MRÜ tarvis kompleks Vorobjovi mägedes.
Kokku tegutseb Venemaal praegu 64 000 riiklikku üldhariduskooli, 1050 gümnaasiumi, ligi 1000 lütseumi, 1320 kõrgkooli koos filiaalidega . 600 kõrgkooli on riiklikud, ülejäänud on riikliku litsentsi alusel töötavad erakõrgkoolid. Nende üliõpilaste arvult , kes saavad oma teadmised tasuta, on Venemaa maailmas esimesel kohal. Ülikoolides , instituutides ja akadeemiates õpib kolm miljonit noort inimest – see on rohkem, kui kõigis Lääne-Euroopa riikides kokku.
HIINA- haridus
Haridust võetakse väga tõsiselt - See on kõigist teistest asjadest tähtsam. Hiinlastel on oma laste suhtes kõrged ootused ja järelikult püüavad neid saavutada. Väga noorest east peale harjutatakse lapsi võistluste ja parimate hinnete jaoks kõvasti töötama.
Koolisüsteemis on kolm taset - algkool, keskkool ja kõrgkool - enne eksameid, et minna ülikooli. Ülikoolieksamit kutsutakse „kõrgem eksam” (Gao kao) ja seda korraldatakse iga aasta juunis, igas provintsis. See kestab kolm päeva ja sisaldab matemaatikat, hiina keelt, võõrkeelt ja lisaainet, mis varieerub põhiaine järgi, mida tulevane üliõpilane tahab õppida.
Hiinas ei ole kõrgem haridus tasuta. Isegi riigikoolid tahavad õppemaksu. Tavalise hiina pere jaoks on see suur kulutus. Siiski on lapse haridus pere jaoks prioriteet. Vanemad ja vanavanemad säästavad raha lapse hariduse jaoks isegi suurte ohveruste hinnaga. Haridust nähakse kui teed heaolu ja hea tööni.
„Hakka arstiks, inseneriks või äriinimeseks”- need on hiina vanemate kolm soovi. Neid nähakse prestiižsete ametitena. Üks põhjus, miks neid nähakse nii kõrgetena, on see, et nad nõuavad pikka haridusteed ja eluaegset õppimist.
Vene riiklikud pühad
Vene Föderatsiooni pühad, mis ei ole tööpäevad:
1., 2., 3., 4. ja 5. jaanuar – uusaastavaheaeg
7. jaanuar – jõulupüha
23. veebruar – kodumaa kaitsja päev
8. märts – rahvusvaheline naistepäev
1. mai – kevad- ja tööpüha
9. mai – võidupüha
12. juuni – Venemaa päev
4. november – rahvusliku ühtsuse päev
Hiina rahvuslikud pühad
1.jaanuar-uusaasta, kestab kolm päeva.
Kevadfestival, mis kestab 7 päeva ja liigub kalendis vastavalt kuutsüklile.
Qinming’i festival , toimub 3 päeva, tavaliselt aprillis kuid liigub kuutsükliga
1.mai – kevadpüha , kestab 3 päeva
Draakonilaeva festival, toimub 3päeva, kalendir viienda kuu kuu viies päev
Kesksügise päev toimub tavaliselt 15, augus , kuukalendrijärgi, kestab ühe päeva.
1.oktoober-Rahvuspäev, mis kestab 7 päeva.
ERINEVAD KOMBED
Teise riiki reisimisel näete vältimatult asju, mida inimesed leiavad normaalsed olevat, kuid mis teile tunduvad ebatavalised või üllatavad. Samamoodi võivad asjad, mida teie loomulikuks peate, teisi solvata. Hiina ei ole selles suhtes erand . Kuigi seda peetakse halvaks kombeks, sülitavad inimesed tänavale rohkem, kui Euroopas, ja nad söövad häälekamalt. Mõnikord nad ka nuuskavad avalikult oma nina ilma taskurätita. Avalikes tualettides ei ole paber alati saadaval. Peate kasutama enda oma. Ja paljud avalikud tualetid on kükitades kasutamiseks mõeldud.Hiinlased arvavad, et paljud euroopa kombed on samuti üsna imelikud: kasutatud salvrättide taskusse tagasi panemine , küünte närimine, hammaste puhastamine hambaorgiga ja oma sõrmedega suu katsumine on nende jaoks ebahügieeniline. Vältige nägude tegemist, žestide kasutamist ja eriti näpuga näitamist.
TERVITUSED
Näiteks Vene ja Hiina äripartnete Tervitusel ja hüvastijätul peaks algatama hiina partner . Tavaliselt on läänepärane käesurumine vastuvõetav. Siiski, võib juhtuda viga, sest hiina traditsioonide kohaselt on kummardus piisav. Suudlus põsele peetakse liiga intiimseks - eriti esimesel kohtumisel . On soovitatav ka tähele panna, kuidas pöördute oma partneri poole. Hiinas öeldakse perekonnanimi alati enne eesnime ; kui kellelgi on teaduskraad, tuleks see öelda pärast perekonnanime . Austusavaldusena pöördutakse firmajuhi poole kasutades sõna „eesistuja”. Pidage meeles, et hiinlastele ei meeldi oma äripartneritega familiaarne olla.
Vene raha
Venemaa rubla , on Venemaa Föderatsiooni rahaühik, mida kasutav ka  Abhaasia  ja Lõuna- Osseetia . Rubla oli varem ka Venemaa keisririigi, Venemaa Vabariigi, Venemaa Nõukogude Vabariigi ja Vene SFNV  rahaühikuks . 1 rubla jaguneb 100-ks kopikaks.
ISO 4217 rahakood on RUB. Endine rahakood RUR tähistab ümberarvestusele (1RUB = 1000RUR) eelnevat Vene rubla.
Hiina jüaan
Hiina jüaan  on Hiina rahaühik, mille sümboliks on  Eesti keeles kasutatakse ka normeerimata sõnakuju jüään, mis järgib vokaalharmooniat ja mille hääldus on hiinakeelsele lähedasem.
Hiina valuuta on renminbi peamiseks valuutaühikuks on jüään. Üks jüään võrdub kümne tsjaoga, üks tsjao omakorda kümne fõniga.
Jüaani kõnekeelne nimetus Hiinas on kuai (块 kuài), tsjao kõnekeelne nimetus on mao.
Kirjamärki 元 kasutavad hiinlased ka mõnede välismaiste rahaühikute tähistamiseks, näiteks USA dollar  on hiinlastele Ameerika jüaan.