TORI RAHVARÕIVAD (0)

TORI  kihelkonna RAHVARÕIVAD
UULU  PÕHIKOOL
KOOSTAS: MARILIIS ALLIKVEE
Tori kihelkonna rahvarõivad 19. 
sajandil
19.saj teisel poolel rõhutati sageli eesti rahvarõivaste ilu ja nende 
tähtsust rahvuslikust seisukohast vaadates.
Tolleaegne kirjandus propageeris rahvarõivaste kandmist kui 
eestlaste enesemääratluse ühte võimalust.
Vähe oli tol ajal eesti  rahval  seda, mida ta kultuuri alal võis põris 
omaks pidada.  Samaselt  meelestatud oli ka Pärnumaa oma mees 
C.R. Jakobson, kelle arvates olevat rahvuslikud riided “mitu sada 
korda mõnusamad, kui muud, moodu järele riided”.
Õnneks on Tori kihelkonna inimesed rahvarõivast läbi ajaloo 
väärtustanud ja taas väärtustamas. Kuidas muidu oleks sellisel suurel 
hulgal informatsiooni säilinud muuseumite kogudes ja inimeste 
kodudes ning mälus.
TORI NAISE RAHVARÕIVAD
Tori naise rõivakomplekti moodustavad: särk,  seelik , lambapruun 
händega pihtkuub (varasem), mustast vabrikukalevist pidevseesiline 
kampsun  (hilisem), torutanu  (varasem), kabimüts (hilisem), põll, 
kirivöö, laia säärekirjaga villased   sukad , õlarätik, mustad kingad,  krae  
kinnitamiseks vitssõlg või väike prees, rinnal suurem prees, kaelas 
helmed  ja hõbekett või helmekee kaelarahadega. Talviste 
rõivastusesemetena on kasutusel  veel müts, kasukas ja  kindad .
TORI NAISEd pidurüüs
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth  level
●
Fifth level
Naiste särk
Tori naise argipäevane särk oli ilma kraeta kuid pikkade varrukatega. 
Tehtud oli särk peenemast linasest  riidest  (takusest riidest alasega). 
Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli 
värvlita ja  varrukas  ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava 
äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku 
seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm  laiuse  
krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades 
kitsas  pilupalistus.  Varrukad  on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt 
täisnurga all, ilma, et oleks juurde lõigatud käise­ ja kaelaaugu kaart 
(ERM A 563 : 860). Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt 
kraeta ja  kaelus  oli kitsa kantpaela külge kroogitud.
Naiste särk
Tori naise pidupäeva särk  oli lahtkraega, mida hakati 19.saj. 
keskpaigast kaunistama värvilisest villasest lõngast pilu ja tikandiga 
ning pitsäärisega (võrkpits) (Kaarma,Voolmaa 1981:280).  Pidulikud  
särgid olid kortskäistega s.o  varruka  suu koguti tihedasse nõelkurdu 
ja õmmeldi otsa värvel (Kaarma , Voolmaa 1981).Värvel oli 
kahekordsest riidest ja kaunistatud valge  linase  niidiga püvisilm­ ning 
tikkpistes tikandiga ja ääristatud tagidega.
Püvisilm – ning tikkpistes tikandiga olid kaunistatud ka särgi õlalapid 
ning hilisematel särkidel ka krae.Särgi kaenla alla õmmeldi 
nelinurksed  lapid  (ERM A563:860)
Tori naise pidusärk
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
Naise pidusärgi kirjeldus
Särgipiht on tehtud  valgest  labasekoelisest linasest riidest. Kaunistatud valge linase niidiga püvisilmpistes õmmeldud  tikandi  ja tagidega. Piht on tehtud ühest kahekordselt kokkumurtud riidelaiast, millest moodustuvad esi­ ja  seljaosa . Õlajoone kohal lõige puudub, kuid on tehtud õmblus. Viimase kohale on kahe tikkpiste  reaga  kinnitatud õlalapid. 
Kaelaava äär on seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse kraeriide vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. 
Varrukad on pihaosaga ühendatud sirgjooneliselt täisnurga all, ilma, et oleks juurde lõigatud käise – ja käeaugu kaart. Kaenla alla on õmmeldud nelinurksed kaenlalapid (7 x 5,5 cm).
Varrukapära on õlalapi otsa kohal seatud peentesse püstkurdudesse. Varrukasuu on kurrutatud ning õmmeldud kahekordsest riidest värvli vahele. Värvli  otstes  on niidist õmmeldud aas ja valge nööp.
Õlalapid, krae ning värvlid on kaunistatud valge linase niidiga püvisilm­ ning tikkpistes tikandiga ning ääristatud tagidega.Särgipiha pikkus on 44 cm, laius õlajoone kohal 52 cm. Varruka pikkus on 55 cm, sellest värvli laius on 3,5 cm, varruka laius(1/2 ümbermõõtu) on 38 cm. Värvli pikkus on 21 cm, krae pikkus on 45 cm ( ERM A 563: 860).
Lahtkrae tikand
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
seelik
Kahar seelik ilmus Eesti talunaise rõivastusse ühevärvilisena, kuid 
muutus 18.saj. keskpaigast alates järkjärgult pikitri buliseks. Varasemad 
pikitri bulised  seelikud  tehti ostetud või mõisakangrute  kootud   kangast . 
Hiljem hakkasid talunaised ise seelikukangaid kuduma ja seelikute 
tri bustik omandas paikkondlikke erinevusi (Kaarma, Voolmaa 1981).
Tori pikitri bulised seelikud on eri lmelised. ERM­i kogudes on rohkesti ni  
pealisseelikuid (piduseelikud) kui ka alusseelikuid (tööseelikud). 
Pealisseelikud on kirkamad ja mitmevärvilisemad. Alumised seelikud on 
enamasti kahevärvilised. 
Teadaolevalt  kanti  ikka mitut seelikut üksteise otsas, et tüsedam ( loe: 
ilusam) välja näha.
Pealmine  seelik oli  volti  pressitud (kuumade leibade vahel) ja 
voldiharjade vahe oli 2,5 – 3 cm (Kaarma, Voolmaa 1981).
Värvidest domineerivad madarapunane (varasem) ja erksad punased 
toonid (hilisem), mil ele annavad kirevust violetsed, rohelised, kol ased, 
roosad, sinised ja mustad tri bud. Seelikud on vil ased ja enamasti 
kootud koeripstehnikas. 
seelik
Seeliku  laius sõltus kandja puusaümbermõõdust, kuid jäi enamasti 200­
300 cm vahele. Seeliku pikkus sõltus olemasolevate kangastelgede 
laiusest. Tavaliselt oli see 70­80 cm. Kui oli vaja pikemat seelikut, si s 
õmmeldi alla äärde värvilisi riide – või kardpaelu. Lisaks on 
kaunistusena kasutatud veel valgeid kokkumurtud kangast sakke. 
Sakkide ülemine serv on kaetud sinise paelaga. 
Sarnane seelik on kasutusel olnud ka Audrus ja Tõstamaal (Manninen 
1927: 266).
Seeliku allääre pahupoolele õmmeldi kuni 10 cm laiune  linane  toot. 
Alumine serv koos toodiga kanditi 0,7 cm laiuselt musta vil ase ri dega. 
Eest jäeti seelik 20 cm laiuselt siledaks (Kaarma , Voolmaa 1981).
Veel on tähelepanuväärne fakt, et ainus mandri – Eestist pärit 
plisseerseelik ERM – i kogudes on saadud Tori kihelkonnast 
Pärnumaalt (ERM  2375 ). Omandamise ajal, 1911.a, anti sel e vanuseks 
120­130 aastat (Manninen 1927: 274).
Pihtkuub ehk pikk­ kuub
Pihtkuub tehti enamasti täisvillasest riidest. Poolvillane kuub oli 
vaesuse tunnus.  Kangas  oli harilikult toimne, harvemini labane. 
Pihtkuube kanti enamasti külmal ajal ja sageli veel  kasuka  peal, et 
”kasukat kokku hoida”. Pihtkuub pidi  seljas  olema nii kirikusse minnes 
kui ka külla minnes (olgu talv või suvi). Vanema põlve  juttude  järgi on 
teada, et vaderitel pidid ristimise aegu pihtkuued seljas olema; samuti 
kandsid pulma­ ametimehed terve pulmaaja seda rõivast.  Niisiis  võib 
öelda, et pihtkuub e. pikk­kuub oli pidurõivas (Manninen 1927 : 167­
169).
Kuni 19.saj. oli nii meeste kui naiste pihtkuub sama lõikega. Naiste 
kuued olid vaid veidi avarama rinnalõikega, et oleksid nähtaval  ehted . 
Alates 19.saj. hakkasid kuued aga piha ümber hoiduma ja alt 
laienema (Kaarma , Voolmaa 1981 : 54).
Tori naised kandsid 19.saj. händega pikk­ kuube .
TORI NAISE händega pikk­kuub
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
Händega pikk­kuub
Kuub on valmistatud vanutatud pruunist tasapindsest toimsest täisvil asest 
ri dest. Kuub koosneb ühest selja­ ja kahest hõlmatükist ja varrukaist. Krae 
lõigatud koos seljatükiga ja on 3,5 cm kõrgune ning 30 cm  pikkune  püstkrae. 
Krae  otsad   ahenevad  ja krael on linane vooder. Ümbritsetud on krae punase 
neljakandilise poenööriga.
Seljal  on händade kaugus vöökohal 13 cm; kumbki händ koosneb a´neljast 
püstvoldist, mis on algusest vasemalt poolt tugevasti kimpvolti kokku 
õmmeldud. Altpoolt kolmest kohast kaks keskmist volti pahupoolel kinnitatud 
lõdvemalt, alaveerel on voldi sügavused 4,5 cm kauguselt ni diga kinnitatud.
Selja kaare lõikeil jooksevad kõrvuti kaks punast poenööri, mis händade 
alguses moodustavad neli haralist käppa ( haru pikkus 6,5 cm).
Hõlmad käivad  vaheliti  vöökohast al pool. Rinna väljalõige on ääristatud 
punase poenööri kõõrude ja käpaharudega, vaheldumisi kolm kõõru ja üks 
käpp. Vasemal õlal kulgevad viimased kaks käppa väljapoole. 
Händega pikk kuub
Hõlmade servas on pahupoolel 8 cm laiune linane ri deriba. Hõlma veertel 
on vöökohast al pool punasest poenöörist äär. Alumine äär on pööratud 1 
cm laiuselt pahemale poole ja kinnitatud sinise vil ase “ laisalõngaga”.
Pikk­kuue seljapikkus on 119 cm ja ülemine laius 30 cm. Hõlma pikkus 121 
cm ja ülalt laius 10 cm. Alumise ääre laius on 304 cm.
Varrukas koosneb ühest tükist ja varruka pära poole suurenevast kiilust. 
Varruka pikkus on 61 cm, ülalt laius 24 cm, alt laius 13 cm. Õmbluse kohal 
on varruka  suus  7 cm pikkune lõhik. Varruka serv on pööratud 1 cm laiuselt 
pahemale poole ja üleloomispistes kinnitatud. 
Naiste pikk­kuub on omandatud ERM­i poolt 1927.a.Tori khk, Ri sa k, Möldri t 
A.Ri s´ilt.  Tegija  on teadmata. Kuue vanus oli omandamisel 85 a.
Tori naiste händega pikk­ kuube nimetatakse veel ka nöörkuueks, sest nad 
on  ilustatud  punaste nööridega nn. kaarustega. Kaarused punuti väikese 
puuhargi abil ja paelale on iseloomulik nelinurkne kuju 
Cl n
icaist
k t e hä
o ed nde
it M g
a a 
st pikk
er t ­
e k
x uu
t ste 
yllõi
eskeskeem
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
1­esiosa, 2­ seljaosa, 3­ varrukas, 4­hõlma serv, 5­
selja kaarused
kampsun
Villasest riidest veidi alla vöökohta ulatuvad pikkade käistega 
pihakatted – kampsunid – olid eesti naiste traditsioonilises 
rõivastuses hilised. Laialdasemalt on nad kasutusele võetud 19.saj. 
keskpaigast. Vanematüübilised kampsunid olid tehtud enamasti pikk­ 
kuuega samast materjalist ja meenutasid lõikelt ja kaunistustelt kuue 
ülemist osa. 
NAISTE HÄNDEGA 
KUUB
kampsun
ERM­i kogudes on üks selline Torist pärit kampsun e pihtkuub (ERM 
18299). Sarnanedes pikk­ kuuele, on ka see kampsun pruun  villane  ja 
kaarusnöörist ilustustega.
Uuemamoelised kampsunid (alates 19. saj keskpaigast) on lühikese 
liibuva piha ning voltidesse seatud ääreribaga, nn seesidega . Koos 
nendega levis ka nimetus kampsun.
Tori naised kandsid pidevseesilisi kampsuneid s.t. kampsuni külge 
on kinnitatud eraldi juurdeõmmeldud riba, mis eelnevalt on lappvolti 
pressitud (lappseesid). Seesiriba on suhteliselt kitsas (valmislaius 3 
cm) ja pressitud on ta vastandvoltidesse. Ees on jäetud seesiriba 
otsad 10 cm laiuselt siledaks. Varrukas on ilma voodrita ja 
varrukapära (õla juures) kurrutatud; käealune on jäetud siledaks. 
Varrukasuus olev lõhik on kinnitatud nööbi ja aasaga. Hõlmad on 
haakidega suletavad.
Peakatted  ­ tanu
Tipiline­täpiline, istub aida harja peal? ­ Tanu (Tori 1889)
Teatavasti oli vanasti abielunaisele  peakate  sunduslik. Peakate oli naise” 
au”. Sel est annavad tunnistust rohked vanasõnad, mis on seotud naise 
peakatte  e. tanuga.” Võttis keegi naisel tanu  peast  ära, loeti seda 
auhaavamiseks ja suureks häbiks ” (Manninen 1927: 34­35).
Tori naise vanemat tüüpi tanu sarnanes oma kõrguselt ja kujult 
Tõstamaa torutanule (Joon.16). Tanu on tehtud valgest puuvil asest või 
peenest linasest ri dest. Peale on  tikitud  valge puuvil ase või si dni diga 
lil kiri. Eesäär on keeratud umbes 18 cm laiuselt tagasi; voodriks tikandi 
al a. Serva külge on kinnitatud kitsas  niplispits  või poepits. Tanu on pikuti 
kokku murtud,  tagumine  serv kinni õmmeldud ja alumine äär palistatud. 
Palistuse sisse on  aetud  kurrulõng ja tanu kukla taga kokku seotud. 
Roosakas­punane si dlint on toodud kuklalt ette pealaele ja seotud 
lehviks. Tanud olid enamasti tärgeldatud kuid püstisema kuju  andmiseks  
pandi tanu kahekordse osa vahele sageli veel papp. 
torutanud
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
PEAKATTED ­ kabimüts
Teine tanutüüp mida peetakse hilisemaks naise peakatteks on 
kabimüts . Kabimütsi oluliseks tunnuseks on kõva pappalus ja 
poeriidest  pealis .Harilikult tarvitati pealiseks hinnalisemaid riidesorte, 
kõige rohkem siidi. Nime on see müts saanud sellele omasest kabja 
kujust  (Manninen 1927: 88­89).
Erinevalt pottmütsist, puudub kabimütsil  polster . Lagipealse ja 
külgede ühinemiskoht moodustab terava nurga ja ühinemiskoht on 
kaunistatud seesikujuliselt volditud haripaelaga. Välisküljele on 
kinnitatud äärepits, mis on üpris lai ja  silmapaistev . Kuklas on 
kabimütsil lai siidpael – keskkoht on taga keskel mütsi küljes ja otsad 
ripuvad selja peal lahtiselt. 
Tori kihelkonnas ei jõudnud mütsid tanusid välja tõrjuda; pigem on 
nad olnud tanude kõrval üpris  haruldased . Ometi on neid aga 
muuseumides (ERM ja PÄMU) mitmeid säilinud (ERM – A 563:862)
Kabimütsi lõiked
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
KABIMÜTSI LÕIKED: 1­KABIMÜTSI KUKLAOSA 
2­KABIMÜTSI ÄÄR
Tori segakoori naised 
kabitanudes
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
PÕLL
Vanasti kuulus põl  ainult abielunaistele;  neiud  ei tohtinud seda kanda. 
Sama oli ka tanudega. 
“Nagu peakate ni  oli ka põl  mehenaise märgiks, mis teda väliselt 
eraldas neiudest. /­/ Tüdrukule, keda märgati raskejalgsena, seoti kohe 
põl  ette. Neitsile oleks see olnud jäl e teenimatu häbistus. /­/ Mehenaine 
ei olevat tohtinud ilma põl eta kül a ega kiriku minna, isegi mitte  toast  
välja. Suvel särgiväel vilja lõigates olnud naisel põl  ees (Manninen 1927: 
316­317).
Nii oli see kuni 19. saj lõpuni, hiljem hakkasid põl e kandma ka tüdrukud 
(neiud).
Eraldi olid kiriku­, eraldi igapäevased põl ed. Pidupäeva põl ed tehti 
harilikult paremast poeri dest, igapäeva põl ed aga linasest või takusest 
ri dest (Manninen 1927: 319).
Kui pidupõl  oli tehtud si ski kodukootud linasest ri dest, oli ta enamasti 
kaunistatud  pilude  ja vahe­ ning äärepitsidega. Tikandi kasutamise kohta 
põl e alaosas on Tori põl ede puhul tuua vaid üks näide ERM­ A 831.37 
(koopia) 18286 ( originaal ).
PÕLL
Lõikelt on põl ed väga lihtsad. Vaja on vaid täisnurkset piklikku 
ri detükki. Vanemat tüüpi põl edel on ülemine ots ni  palistatud, 
et põl epael võis kurrupaela moodi sees käia. Uuematel 
põl edel oli ri detüki ülaosa volditud või kroogitud ja värvel 
peale õmmeldud. Värvli otsad keerati sageli aasadeks, mil est 
köideti läbi eriline põl epael (Manninen 1927: 322).
Tori põl ed on üsna  kitsad  – umbes 70 cm (al ääres). Enamasti 
ka seelikust lühemad – umbes 10 cm
UUEM   PÕLL
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
VANEM PÕLL
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
Põllede kirjeldused
Kaarma,Voolmaa 1981: 84 Põll (uuemat tüüpi)
Põl  õmmelda õhukesest valgest pikitri bulise koemustriga puuvil asest 
ri dest. Põl e laius 68 cm. Alane kaunistada heegeldatud vahe­ ja 
äärepitsiga. Vöökohal kurrutada põl  34 cm laiuseks ja õmmelda cm 
laiuse värvli külge. 
ERM – A 620: 39 Põll (vanemat tüüpi)
Valmistatud valgest linasest ri dest, al servas on kaks laia põimpilu riba. 
Al serva ja ülemise pilurea al aäärde on õmmeldud helesinised  narmad . 
Vöökohal on põl  volditud nelja voldiga kitsamaks, pealisküljele 
õmmeldud alt kolmnurkne värvel. Värvli ühes otsas nööpauk, teises 
pael. Põl e pikkus 70 cm, laius värvlil 41,5 cm, al ääres 69 cm.Värvli laius 
otstes 3,5 cm, keskel 6 cm.  Paela  pikkus 49 cm, laius 2,3 cm. Piluribade 
laius 4 cm. Narmaste pikkus 4 cm. 
Valmistaja Anu  Rebane  Tori khk.,  Riisa  küla. Põl  tehtud umbes 1880.a. 
Muuseumile kingitud 1970.a.
naiste vöö
Öösel  angerjas , päeval tõrrevits? – Naiste vöö (Tori 1887)
Vöösid ja  paelu  on vanadest  aegadest  ERM­i kogudesse jõudnud kõige 
enam. Näiteks ainuüksi Tori kirivöösid on seal juba 43, rääkimata teiste 
kihelkondade vöödest. Lisaks nendele on veel suur hulk pussakaid, 
võrkvöösid ja igasugu paelu. Tori vöödest on kõige rohkem kogus 
kirivöösid ja seetõttu olen oma uurimuses just neile peamise tähelepanu 
pööranud.
Vöö oli töö juures kohustuslikuks rõivaesemeks ja ka 
pulmatseremoonias oli tal täita oma rol . Nimelt köideti veimed ( sokid , 
kindad) kokku vööga ja kingiti si s sugulastele ja pulmaasjameestele. 
Toris Pärnumaal olevat veimesukad ja kindad vööga kokkuköidetult 
pandud kaela rippuma (Manninen1927:376).
Vöö kandmist põhjendati ni  rahvameditsi ni kui mitmete maagiliste 
uskumustega . Näiteks arvati naiste vööl olevat haigusi peletav ja ka 
sigivust  edendav  jõud. Üldlevinud arvamuse kohaselt andis vöö raske 
töö juures tugevust ja hoidis ära venitusi (ERM kodulehekülg 2003).
Naiste vöö
Naiste vööde lõim oli osalt linane, osalt vil ane, kude aga linane. Muster 
tekkis nendest vil astest lõimelõngadest, mida tarbe järele korjati üles. 
Korjamise kaudu sai vöö teine pool vil asem kui teine, see oli vöö “hüva” pool 
( Manninen 1927:366).
Vöökirjadel olid ka nimed. Tori vöökirjade hulgas on sel iseid nimesid nagu 
lauajalakiri, hargiline kiri jne.
On teada, et varasemad vööd olid laiemad ja kirjad selgemad ja suuremad 
(Manninen 1927: 370) Ka Tori vöösid vaadates jõuame samale järeldusele – 
kui vanemad vööd on suuremakirjalised, mitmevärvilisemad ja laiemad ( 5­6 
cm), siis uuemad vööd on peamiselt punased, kitsad (2­3 cm) ja 
väiksemakirjalised. 
Vööd hakatakse mähkima eest keskelt; vööotsad jäävad kuhu juhtuvad ja 
topitakse vöökihi al a. Vööd on enamsti 2m pikad, mähitakse ümber keha 
suhteliselt tugevalt ja ni , et iga järgmine kiht ulatub osaliselt eelmise peale. 
Vöö otsad on enamasti palmikutesse põimitud – 5­6 palmikut. Sel ine vöö 
lõpetamise viis on väga iseloomulik ka teiste Lääne­Eesti kihelkondade 
vöödele (Astel 1998).
Tori kirikinnas
Kindal on  tumepruun  muster hal il pinnal. Peraosa on hal ; 2:2  soonik  
( vikkel ). Hal il pinnal on 5 kitsast (2 ringi) tumesinist tri pu.
Muster on vöökirja  ainetel  geomeetriline. Piki kinnast kordub muster 4 
korda. Ots ja pöial on täpilised. Kindad on kootud 1958.a. Kuduja ja 
annetaja on Joske Lil i,  Johannese  t.; Tori v., Metsaküla, Väljaotsa t.
ERM – A 563: 549(ab) 
Tumesinisel põhjal on valge geomeetriline kiri; tipule asetatud ruudud. 
Tehtud peenest korrutatud lõngast. Kinda pära (2 cm) 2:2 soonikus 
(vikkel). Muster on ka kinda kahandusel ja pöidlal. Kindad on kootud 
vahemikus 1857­1877. Omanik Li sa Mäekal as. Muuseumile annetas 
Herta Jürss Tori v., Muraka k. 1958.a 
ERM­ A 563: 2244 
Pruunil pinnal on beež tammetõrukiri. Pära on  punakaspruun  ja kootud 
1:1 soonikus.
Kindad kudus Li dia Pulst I Eesti Vabari gi ajal. Kindad annetas Juuli 
Pulst Tori khk., Aesoo külast 1958.a. 
Tori kirikinnas ­ tammetõrukiri
Tori kirikindad
ehted
Rinnaehetest on Tori kihelkonna naistel kasutuse olnud hõbepreesid, 
sõled, helmed ja kaelarahad. Särgikaelus kinnitati vitssõlega või 
väikese preesiga.
Pidupuhkudeks seati aga keset rinda kuhiksõlg või suurem punaste 
klaassilmadega prees.
Sõlgede ja preeside ilu pidid täiendama mitmesuguseid kaelakeed 
ehk helmed. Need koosnesid enamasti klaashelmestest.
Lisaks preesidele ja sõlgedele kanti kaelas veel kaelarahasid. 
Vaesemad kandsid üksikuid rahasid, rikkamatel olid  terved  paatrid.
Paater koosnes kodaratega ja kannaga  rahade  reast. Keskmine raha 
reas oli kõige suurem ja kodaratega, st kaelaraha oi ümbritsetud 
võrguga.
Silmadega prees
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
SÕLG
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
Tori kihelkonna naiste rinnaehted
Click to edit Master text styles
Second level
●
Third level
●
Fourth level
●
Fifth level
Tori kihelkonna mehe rõivad
Tori kihelkonna mehe ülikonna põhiosad 19.sajandil olid särk, püksid 
ja vammus. Üleriidena kanti veel pikk­kuube, kuid sajandi lõpul peeti 
seda juba vanamoeliseks. Kuuele seoti peale pusakas või võrkvöö. 
19.sajandi lõpul ja 20. saj alguses kandsid jõukamad mehed ka  veste . 
Tori mehe pead kattis kaapkübar(varasem) või nokkmüts(hilisem).
Kaapkübar oli pealt kitseneva rummuga.  Jalas  kanti pastlaid või 
nahksaapaid.
Suviste rõivastena olid kasutusel kanditud  kaelusega  linane särk ja 
valged linased laia lakaga kintspüksid või uuema moe järgi pikad 
püksid.  Suvine  ülerõivas oli rüü, mis oli pleegitamata linasest riidest ja 
osaliselt või täielikult läbilõigatud piha ja volti seatud alaosaga.
Tori kihelkonna mehe rõivad
Suvise peakattena kasutati linasest niidist või valgest lõngast  varraste  
kootud tuttmütse ja siiludega murumütse. Tuttmütsid tehti kas 
värvilise kiritriibuga või ilma.
Ülerõivaste peal kanti nahkrihma, millesse vana traditsiooni järgi ükati 
metallpandlaid. Kanti ka villasest lõngast võrkvöösid või 
pussakaid(riidest vöö). Meeste sukad olid lambavilla värvi  hallid  või 
pruunid ja kaunistatud viklitega.
Jalas kanti töö­ ja igapäevajalanõudena pastlaid, viiske ja 
puukompasid ning alates 19. saj keskpaigast musti säärsaapaid.
Kuna Tori kihelkond paiknes kahel pool Pärnu jõge, siis on 
paremkalda elanike rõivastus saanud mõjutusi Pärnu­Jaagupist ja 
vasakalda elanike riietus  Halliste  kihelkonnast.
särk
Võrreldes naistesärkidega olid meeste särgid lühemad, ulatudes vaid 
poole sääreni või põlveni.Mõlematel külgedel on allääres raiused e 
lõhikud.Kaenla all olid nelinurksed kaenlalapid.Töösärgil ei olnud  
kraed ja varrukatel puudusid värvlid.Varrukad olid lühemad ja 
kitsamad kui pidusärkidel.
Pidusärk oi väikese püstkrae(vanem) või mahakeeratava 
kraega(uuem). Kaelus ja varrukasuu olid kurrutatud ning varrukasuu 
lõppes värvliga.
Särgi kaunistuseks olid tagasihoidikumad kui naistel. Varrukavärvel oli 
ääristatud tagidega ja peale olid tikitud valge niidiga tikk­ ja 
püvisilmpistes väljaõmblus.Ka õlalapid kirjati valge niidiga ja mõnikord 
kaunistati ka piluga. 
särk
Särgi kaelus ja varrukavärvel kinnitati sõltustega. Pidulikumal puhul 
seoti kaela rätik ja lisati särgi kinnituskohta väike vitssõlg. Särki kanti 
pükste sees.
Muuseumite kogudes on leida mitmeid Torist pärit meestesärke ERM­
ist ja üks asub Pärnu  Muuseumis ­ PäMu E 78.
Viimane nimetatud särk on valgest linasest riidest, kaunistusteta. 
Särgil on otsapandud pikad varrukad, mis lõpevad värvliga. Varrukas 
on värvli juurest kurrutatud. Särgil on kitsas väike püstkrae. Kinnis on 
eest nööbitav.
Krae all on särk seljalt ja eest kurrutatud. Õgadel on õalapid. Rinnal 
oleva kinnise ääres mõlemal pool on 3mm  laiused  lappvoldid.
püksid
Tori kihelkonna mehe  suvised  püksid olid linased või takused laia 
lakaga kintspüksid. Talvised püksid tehti tumepruunist viasest riidest. 
Villane kangas oli kodukootud ja seetõttu üsna paks. Külmaga olid 
sageli jalas kahed püksid: linased all, villased peal.
Pükste pikkust silmas pidades võib öelda, et varem kanti pikki pükse. 
Põlvpüksid olid uuem mood ja neid kanti üsna lühikest aega, sest 19. 
saj lõpul olid jälle kasutusel pikad püksid. 
Põlvpüksid ulatusid õige pisut allapoole põlve ja olid eest nööbitava 
lakaga. Püksisääred olid suhteliselt kitsad ja sääre alumine ots oli 
külje pealt avatava kolme nööbiga. Väga pidulikul puhul kanti 
seemisparki kitsenahast pükse. Kui  neiu  jõukust nähti tema ehete 
rohkuses, siis  noormehe  varanduslikust  seisust  andsid tunnistust 
nahkpüksid.
püksid
ERM­i kogudes on säilinud kaks paari Tori kihelkonnast pärit linaseid 
suvepükse ja ühed seemisnahksed põlvpüksid. Pärnu Muuseumis 
Torist pärit meestepükse  säilinud ei ole.
Pikk ­ kuub
Tori kihelkonna mehe pikk – kuub oli täisvillane,toimse koega ja 
lambapruuni värvi. Eelkõige kanti pikk – kuube külma ajal ja isegi 
kasuka peal.
Lõike poolest on Tori kihelkonnas kantud nii “laia seljaga”  kuubesid  
kui ka “händega” kuubesid. “Laia seljaga” kuub on oma nimetuse 
saanud sellest, et kuue seljaosa on ühes tükis. “Händega” kuub aga 
sellest, et seljal asetsevad püstvoltide grupid modustavad nagu 
hännad ehk sabad. Kuna voldid asetsesid  tihedas  kimbus, nimetati 
neid veel kimpvoltideks. Voldid said alguse pisut ülalpool taljet ja neid 
oli kaks kimpu. Üks kimp koosnes 3­5 voldist.
Pikk – kuub 
Kuub ulatus poole sääreni ja seda oli kombeks kanda rinna 
eest lahti, st kinnitushaagid algasid al es vöökohast või pisut 
ülevalt poolt. Pikk­ kuue peal kanti kaks ringi ümber keha 
mähitud võrkvööd või pussakat.
rüü
Meeste rüü kohta on andmeid juba 18. sajandist. Rüü tehti 
linasest riidest ning eelkõige oli see töörõivas, mida kanti 
suviste tööde juures.
Hallistes  ja Pärnu – Jaagupis kandsid rüüd ka naised. Pärnu – 
Jaagupis oli see naiste suviseks kirikuriideks, aga Hallistes 
pigem koduriideks. Loomulikult tehti kirikurüüd peenemast 
linasest kangast kui kodused rüüd.
Tori kihelkonna mehe rüü koosnes 9­10 osast: hõlma ülemised 
osad(2), hõlma alumised osad(2),selja keskmine osa(1­2),selja 
alumine osa(1),varrukas(2) ja krae(1).
Rüül on vöökohal ümberringi õmblus. Rüü alumine osa 
tehakse 3­4 laiust, mis volditakse kuni taskuavausteni 
pihatükkide külge. Voldiharjade vahe on umbes 2,5 cm.Rüüdel 
on 2 rida nööpe. Rüü peal kanti vaskpannedega ilustatud või 
lihtsat nahkrihma.

Document Outline

• Slide 1
• Tori kihelkonna rahvarõivad 19. sajandil
• TORI NAISE RAHVARÕIVAD
• TORI NAISEd pidurüüs
• Naiste särk
• Naiste särk
• Tori naise pidusärk
• Naise pidusärgi kirjeldus
• Lahtkrae tikand
• seelik
• seelik
• Pihtkuub ehk pikk-kuub
• TORI NAISE händega pikk-kuub
• Händega pikk-kuub
• Händega pikk kuub
• 
  naiste händega pikk-kuue lõikeskeem
• kampsun
• kampsun
• Peakatted - tanu
• torutanud
• PEAKATTED - kabimüts
• Kabimütsi lõiked
• Tori segakoori naised kabitanudes
• PÕLL
• PÕLL
• UUEM  PÕLL
• VANEM PÕLL
• Põllede kirjeldused
• naiste vöö
• Naiste vöö
• Tori kirikinnas
• Tori kirikinnas - tammetõrukiri
• Tori kirikindad
• ehted
• Silmadega prees
• SÕLG
• Tori kihelkonna naiste rinnaehted
• Tori kihelkonna mehe rõivad
• Tori kihelkonna mehe rõivad
• särk
• särk
• püksid
• püksid
• Pikk - kuub
• Pikk – kuub 
• rüü