Tarvastu rahvarõivas (0)

TALLINNA PEDAGOOGILINE SEMINAR
Noorsootöö- ja täiendõppe osakond
Minu kodukoha rahvarõivad
Tarvastu
Referaat
Anna- Christi -Karita Aruksaar
NT-1
Tallinn 2008

Sisukord

Sisukord 2
Sissejuhatus 3
Tarvastu naise- ja neiu rõivad 4
Meeste rõivad 6
Kasutatud kirjandus: 10

Sissejuhatus

Olen pärit Viljandimaalt Tarvastu vallast Mustlast. Tarvastu vald kuulub Mulgimaale, seega kirjutangi mulgi rahvarõivaist ja Tarvastu vallast.
Tarvastu kihelkond kuulus etnograafiliselt koos Paistu ja Helme kihelkonnaga Lõuna- Viljandimaa Ida- Mulgimaa rühma, mille keskuseks on traditsiooniliselt peetud Tarvastu kihelkonda. Siit ulatus mõju Paistu, osalt Helme ning Viljandi kihelkonnast Päri ja Viiratsi valda. Mulgimaa idaosa oli vastuvõtlikum naaberaladelt laenatavaile nähtustele, Ida-Mulgi naised olid uuendusmeelsemad kui Lääne-Mulgi naised. Tarvastus valitsesid erilaadsed punased, mõnede taimeliste sugemetega geomeetrilised kirjad. Nähtavasti peegeldas see pilt tumedate taimmustrite varasemat laiemat levikut ning nende järkjärgulist taandumist Tarvastu punaste geomeetriliste kirjade ees.

Tarvastu naise- ja neiu rõivad

Tarvastu naiseülikonda kuulusid 19. sajandi keskel peenest linasest riidest särk, pikitriibuline villane seelik või linane pallapool, linane rüü, pikk- kuub , kasukas , põll, vöö, Tarvastu tanu ehk mulgirätik, laia sääremarjaosaga sukad , kindad ja jalanõudena pastlad . Tarvastu neiu kandis samasuguseid rõivaid, kuid ilma põlle ja mulgirätikuta. Peas kandis ta valgest linasest niidist ning punasest , sinisest ja rohelisest villasest lõngast tehtud pealõnga.
Tarvastu särkide tüüpiliseks iseärasuseks nagu üldse Eesti särkidel olid laiad varrukad . Mida laiemad varrukad, seda tihedamad olid kurrud värvlite ja õla juures. Naistesärgi rinnalõhik tehti abielunaistel pikem kui neidudel, sest naistel oli pika rinnalõike kaudu parem last toita. Särgi peale, seeliku alla küljelõhiku kohale, sätiti lahttasku, mis õmmeldi erisugustest riidelapikestest.
Tarvastu kihelkonnas kanti talvel triibulist villast seelikut ja suvel valget linast pallapoolt. Triibuseelikud valmistati ühelaidsest poolvillasest koeripstehnikas kootud riidest, mille lõim oli linane ja kude villane. Seelik tehti hästi pikk ja lai. Seeliku laiuse kohta valitses arvamus, et mida enam volte, mida laiem ja raskem on seelik, seda toredam. Pikitriibuline seelik kooti valdavalt punase põhjaga ja triibustik ei muutunud oluliselt kogu 19. sajandi jooksul. 19. sajandi teisel poolel asendati mahedate toonidega taimevärvid järk-järgult aniliin- ja asovärvidega, mis tingis seelikutriibustike muutumise märksa intensiivsemaks. Vanematel seelikutel olid triibud laiemad, uuematel kitsamad. Triipmustreid käidi üksteiselt eeskujuks võtmas. Seeliku sissepoole alla äärde õmmeldi kuni kämblalaiune linane riideriba, millel oli eelkõige praktiline otstarve: see kaitses riiet alt määrdumise ja kulumise eest. Samas võis see täita muud ülesannet: olles küllalt paks, hoidis see seeliku alt ilusasti laiali.
Suveseelikud ehk pallapooled olid algul valdavalt täislinased, hilisemal ajal hakati nende kõrval järjest rohkem kandma poollinaseid, s. t. puuvillase lõime ja linase koega seelikuid. Poollinased olid vastupidavamad ja seepärast eriti hinnatud tööseelikutena. Pallapool pidi ulatuma sääremarjast allapoole. Seeliku alumist äärt kaunistas 4–5 sentimeetri laiune tumesinine pook, mis kooti samas tehnikas nagu naiste vöödki, kuid mille äärekiri polnud sümmeetriline. Pooga süda tehti alati punane: varem kitsam, uuemal ajal laiem ja selgema kirjaga. Pühapäeva- ja piduseelikud olid linavalged ning tihti päikese käes veel eriti valgeks pleegitatud. Tööseelikud tehti tumedamad. Nende värvimiseks kasutati kas soomaaki, puukoort või mõnda muud värvainet. Suveseelikuid kooti harilikult samas kangas kui meeste suviseid linaseid tööriideid.
Tarvastu põll sarnanes Viljandi põllega. Triibulise seelikuga kanti valget linast põlle. Ees kantav linane põll tehti piklikust riidetükist ja ülaosa oli vanematel põlledel sageli nii palistatud, et põllepael võis kurrupaela moodi sees käia. Sagedamini riie vöökohalt kurrutati ja värveldati. Nii sai põll ülevalt kitsam kui alt. Pidulik põll oli kaunistatud pilu, võrkpitsi, tikandi ja narmastega. Tihti kasutati sinise- punasega ristpistetikandit. Kõige kaunimatel peopõlledel võis rikkalik kaunistus täita 1/3 põlle pikkusest ja see tikiti kas ühe- või mitmevärviliste lõngadega. avaliselt oli põll naise perekonnaseisu tunnus. Mõnede andmete järgi kandnud Tarvastus põlle ka neiud , kuid alles pärast leeritamist.
Tarvastu vööd olid tavaliselt kitsamad kui Viljandist põhja pool kantud vööd. Need kooti valgest linasest niidist ja villasest lõngast korjatud kirjadega. Vanemate vööde värvides domineerisid sinine ja madarapunane, hilisemais oli ülekaalus ere aniliinpunane.
Viljandimaa ja Mulgimaa eripäraks rahvarõivas on mulgirätt. Seda eripärast tanu-rätikut võib õigusega pidada 19. sajandi Viljandimaa omapäraks. Levinud arvamuse kohaselt oli see tanutüüp varem kasutusel üle Eesti. Mulgirätt on oma arengus läbi teinud mitu etappi. Esmalt valmistati rätt valgest keskmise jämedusega linasest labasest riidest kas peaaegu nelinurksena või pikema linase rätina, mille mõlemad otsad olid kaunistatud punase tiheda villase tikandi maaliga .
Tarvastus armastasid nii neiud kui naised kanda pikki lahtiseid juukseid. Kui abielunaisele oli peakate sunduslik, siis neidudele meeldis argioludes käia palja päi. Tarvastu ja Paistu neidude peapael ehk pealõng, mida pidulikel juhtudel kanti, oli pigem ehe kui kate. Talviseks peakatteks oli Tarvastu naisel punasepõhjaline müts, mille äärt kaunistas nugise - või kopranahk. Punast talvemütsi kandsid nii neiud kui naised. Tarvastust pärineb ka selline teade, et neiud kandnud koguni meeste karusnahkseid peakatteid.
Pikk-kuub õmmeldi Tarvastus mustast täisvillasest kodukootud toimsest riidest. Toimse riide eelis seisnes selles, et see sai paksem ja pidas kauem vastu. Tarvastu kuued olid sirge seljaosaga, küljesiilud ulatusid peaaegu kaenlani ja siilude kohta moodustusid kühmud, nn. puusad. Seepärast nimetatakse neid rahvasuus ka puusadega kuubedeks. Ülevalt otsast lõigati küljesiilud kumerad ja õmmeldi põhiosaga kokku nõnda, et need hoidsid püsti. Tarvastu pikk-kuued olid eriti järskude puusadega ja ka kaunistused olid neil eriti rikkalikud. Külgede allosas särasid rohelisest või punasest kalevist lõhandikulapid ehk raiused.
Talvel kanti Tarvastus valget puusadega lambanahkset kasukat, mis oli kaunistatud punasest ja rohekasmustast pargitud nahast rihmadega ehk liignahkadega. Oma lõikelt oli naistekasukas nn. pikk-kasukas: sageli suure lahtise rinnaesisega, kust jäeti välja paistma sõlg või rinnarätik. Eesti kasukaid kanti üldiselt ühtepidi – karv seespool. Kasuka kaitseks, aga ka sooja pärast aeti kasuka peale pikk-kuub. Kasuka ja pikk-kuue vahele tõmmati mõnikord veel rüü.
Tarvastus olid nagu Paistuski isesuguseks naise ilu tunnuseks ülijämedad sääred. Seepärast kooti sukasäärele sisse lai tumesinisest, punasest, rohelisest ja valgest korrutatud lõngast tihe kiri. Sukk ise oli valgest villasest korrutatud lõngast. Et naistel peeti jämedaid sääri ilusaks, siis tuli sukasäärtele jämedust kunstlikult juurde lisada. Selleks kooti need nii avarad, et ümber jalasääre saaks mähkida ribarätid. See komme oli üks paljudest eesti rahvakultuuri nähtustest, mis püsis kõige kauem Mulgimaal Helmes, Paistus ja Tarvastus.
Tarvastust nagu Hallistestki on teateid, et seal kantud pajukoorest viiske iga päev. Jõukamad tegid peenikesed kirikupastlad mustast parknahast ja need olid varbapealse punase nööriga ehk teraskandiga ninaõmblusel. Kuni 19. sajandi lõpuni kanti pasteldega pidulikul puhul sokke ja sukki. Pastlanöörid olid valged linased . Pidulike pastelde paelu pesti ja pleegitati. 19. sajandi lõpul tulid tarvitusele ka poest ostetud või nahast lõigatud rihmad .
Tarvastu naise rõivaid ehtisid preesid, keskmise suurusega kuhiksõled, kodaratega rahad ja mitmesugused klaashelmed. Püstkrae kinnitamiseks kasutati preesi või väikest vitssõlge meenutavat kuhiksõlge ja suurema rinnaehtena preesi või kuhiksõlge rinnalõhandiku kinnitiks. Kanti ka mitmesuguseid sõrmuseid.

Meeste rõivad

Tarvastu mehe rõivakomplekti kuulusid 19. sajandi keskpaiku särk, valged villased või linased püksid, must villane pikk-kuub, linane rüü, kasukas, villane vöö või nahkrihm taskuga, sukad, kindad, pastlad ja lambamust kõvast vildist kaapkübar.
Tarvastu mehe särk õmmeldi valgest labasest linasest riidest. Kaelaauk ääristati püstkraega, mis oli veidi laiem kui Hallistes ja Karksis. Kraeäärsed kaunistused tagid, pilud , ristikud ja kõverikud tikiti valge linase niidiga. Rinnaesise lõhandik ja ilma värvlita varrukaotsad palistati 3 millimeetri laiuselt sissepoole. Kaelus kinnitati väikese vitssõle või preesiga ja särki kanti pükstes.
Suvel kanti valgeid linaseid, talvel valgeid villaseid körtpersega vanamoelisi pükse, mis eest värvliotstest kinnitati kas nööri või nööbiga. Selline kinnitusviis jättis püksi esilõike pooleldi lahti, nii et särk kippus sealt välja paistma. Selle varjamiseks kanti ees vöö küljes väikest nahktaskut. Püksid ulatusid meestel põlvini ja need köideti põlve alt ühes sukkadega paela abil kõvasti kinni.
Pikk-kuub tehti mustast toimsest villasest riidest. Krae oli tumesinisest ja lõhandikulapp punasest kalevist. Tarvastus kaunistati nii meeste kui naiste vammuseid kaarusnööridega, kuid naistekuubede kaunistused olnud rikkalikumad ja meestekuubedel polnud kunagi rohelisi nööre.
Kasukas õmmeldi nagu naiste omagi valgeks pargitud lambanahkadest, harvemini vasikanahkadest. Mehed kandsid lihtsamaid kasukaid, millel oli kaunistusi tagasihoidlikumalt kui naistekasukail. Mitmed Tarvastust pärinevad teated räägivad meestekasukate kaunistamisest musta liignahaga.
Vöö oli meestel eelkõige ülerõivaste hõlmade kooshoidmiseks. Meestevööd olid naiste omadest laiemad ja pikemad . Tarvastu mehed kandsid taskuga nahkvööd, triibulist toimset võrkvööd. Tarvastus kooti meeste võrkvööd kahekordselt korrutatud kodulõngast kas labased või diagonaalsed ( ruudulised ). Lõimelõngade arvust ja tugevusest olenes vöö laius, lõngakeerust võrgu tihedus.
Soojema ilma peakatteks oli Tarvastu mehel lambapruun, kõvast vildist kaapkübar, mis tehti kõrge rummuga ja kitsama või laiema äärega. Suvekübarad osteti linnast meistrite käest ja need maksnud kaunis head hinda. Kübaraid valmistanud kübarsepale viidi nael villu ja maksti tööraha. Üks kübar käinud 15 suve.
Talvepeakatet nimetati samuti kübaraks. Talvekübar valmistati lambanahast ja enamasti niimoodi, et peaosa ja kõrvad jäid seest karvased, pealagi aga kaeti musta parknaha - või riidega. Tarvastus mäletati, et talvekübaratel käinud kaks kõrva alla. Jõukamate meeste talvemütse valmistati peale lambanaha veel rebase - või saarmanahast. Talvekübaraid tehti tavaliselt kas ise, lasti rätsepal valmistada või osteti linnast meistrite käest. Lamba- ja vasikanahksed olid odavamad, rebasenahksed kallimad.
Tööjalanõudeks olid viisud või veisenahast raagnahksed pastlad. Viiske kulunud teol käies nädala jooksul kolm või neli paari. Jõukamad mehed kandsid Tarvastus pidulikul puhul mustast parknahast pastlaid, mille ninaõmbluse vahel oli punane nöör. Pastlaid pidi iga mees teha oskama. Neid nagu teisigi rõivaid püüti teha vanal kuul, arvates, et need siis kauem vastu peavad. Samal põhjusel tehti neid vastlapäeval.
Püksid ulatusid meestel poole sääreni ja sukad seoti nagu naiste omadki säärepaeltega. Talvel kandsid Tarvastu mehed musti villaseid sukki, mis tõmmati pikkade pükste ehk kaltsade peale ja mis ulatusid põlvini. Suvel kandsid nad aga valgeid kirivaste (kirjatud) äärtega lühikesi või lihtsaid valgeid linaseid sukki.
Tarvastu mees ja naine suverõivais.
Tarvastu mees ja neiu talirõivais.

Kasutatud kirjandus:

Jürgen, T. 2000. Viljandimaa rahvarõivad 19. sajandil Halliste ja Karksi kihelkonnas. VM Ar. 1999. Viljandi.
Voolmaa, A., Trees, L. 1957. Lõuna-Sakala ehk Mulgi rahvarõivad. – Eesti rahvariided XIX sajandist ja XX sajandi algult. Tallinn, lk. 43–49.
Jürgen Tiina http://www.muuseum.viljandimaa.ee/?op=body&id=117