Eesti Rahvariided (0)

Vene rahvariided

Vene rahvariiete keskseks elemendiks on sarafan ehk pikk vene pihikseelik. See on unikaalne ja väga kaval riideese, kuna sobib selga igasuguse kehakujuga naisterahvale. Näiteks ei õmmeldud pulmariideid igale neiule eraldi, kuna see oli küllaltki kulukas. Pulmariided anti edasi põlvest põlve ja need sobisid nii pikale kui ka lühikesele, peenikesele või korpulentsemale pikkust sai kergesti reguleerida õlapaelte abil ja lõige varjas kõik keha ebatäiused. Vene rahvariided on ajalooliselt pärit Bütsantsist, kust on pärit ka esimesed Venemaa valitsejate abikaasad. Rahvarõivad vastavad rahvuse olemusele, eluviisile, töö iseloomule. XIIXIII sajandi ajaloolise arengu tingimustest tulenevalt võib Venemaa põhja- ja lõunapiirkondade rahvarõivastes täheldada olulisi erinevusi. Põhjapoolsed piirkonnad (Vologda, Arhangelsk, Novgorod, Vladimir) jäid XIIIXV sajandil rändhõimude laastamistest puutumata ja seepärast arenes sealmail edukalt kunstkäsitöö.

Eesti rahvariided

Saaremaal kanti 17. sajandil juba ka kingi. 18. sajandil algas Põhja-Eestist mitmeid uuendusi. Sealt levis üle maa kahar, vöö juurest volditud seelik. Ühevärviliste seelikute asemele tulid rõõmsavärvilised pikitriibulised seelikud, mis 19. sajandi algupooleks said üldiseks kogu mandri-Eestis. 18. sajandi keskel võtsid Tallinna ümbruse talunaised tarvitusele linnast ostetud, kõval pappalusel mustrilise siidkattega pottmütsi, 1 mis 19. sajandi algupoolel vallutas kogu Põhja-Eesti. Käiste ja tanude kaunistamisel sai rahvaomaseks värviline lillkiri. Naiste pihakatetena tulid peamiselt Saaremaal 18. sajandil kasutusele lühike jakitaoline kampsun ja vestilaadne liistik (Saaremaal abu). Lõuna-Eesti rõivas säilitas arhailisuse, uuendusi tuli 18. sajandi lõpus peamiselt kaunistustesse. Linaste rõivaste tikandis hakati varasema valge linase või värvilise villase lõnga asemel

Kultuur

Eesti rahvarõivad

Eesti rahvarõivad Naiste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk (selle peal kanti kohati käiseid), seelik ja enamasti villasest riidest lühike jakk kampsun või varrukateta liistik. Peakatteks oli abielunaistel kohustuslik tanu. Meeste rahvarõivaste peaosad olid valge linane särk, püksid ja vest. Peakatteks oli kaapkübar, suvel ka murumüts või silmkoes topsmüts ja talvel nahkne talvemüts. Saaremaal eriti murumüts. Oluline ese oli vöö, mis meestel kinnitas ülerõivaid, naistel hoidis ülal seelikut. Tütarlapsed pidid vööd kandma juba lapseeas, et nad kasvaksid peenepihalised. Jalatsiteks olid pastlad ja kingad mõne määral ka säärsaapad, tööl puukoorest viisud. Tingimata pidid abielunaised kandma tanu ja põlle. Rõivastust täiendasid ehted milleks olid sõled preesid, hõbekeed ja helmed. Tavaliselt olid need tehtud pronksist (eriti sõled). Rahvariideid kanti kui mindi kirikusse peole, kiigele või pulmapeole. Kuna Eesti

EESTI VARAUUSAEG

oma vabaduse, siinsetel talupoegadel pärisorjus. Rootsi võimud asutavad sõjaväelasi Eesti alale. Stabiilne areng 17.saj alguseni. Revisjonid näitavad, et alles 1/4. pärast sõdu. Tõmbekeskusteks Soome ja Venemaa. Altmark 1629, pärast seda positiivse arengu periood 1695.aastani. 17.saj tekib mõnedes kohtades rahvastiku küllus. 1695 ikaldus, 96.aastast nälg-97. Kadusid hinnatakse 70-75 000. Eesti ala rahvastiku suurus 1558-1712 Vene-Liivimaa sõja eel 1558.a. 250 000 300 000 1640. a. paiku 120 000 140 000 1695. a. paiku 350 000 400 000 1697.a. paiku 280 000 325 000 1710. a. paiku 350 000 1712. a. paiku 150 000 200 000 Soome: 1200 100 000 elanikku 1550 250 000 elanikku 1650 450 000 elanikku 1695 500 000 Läti: 1200 200 000 1550 400 000 1695 465 000 Rootsi: 1570 750 000

Rahvariided

Rahvarõivad Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajatustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskujuks nii naabritelt kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivad valmistati telgedel kootud villasest või linasest kangast, 17. sajandil lisandus silmuskudumine. Põhiosa rõivastusest oli naturaalne-linasest esemed olid valged, villased esemed lambavalged,-pruunid ja mustad. Muid värve saadi taimedega värvimisel. 19. sajandi alguses hakkas levima potisinine värv (indigo), sajandi keskpaigas aga eredad poevärvid (aniliinvärvid). 19. sajandil suurenesid rahvusvahelise ehk linnamoe mõjud rahvarõivastes märkimisväärselt.

Eesti keel

Eesti rahvakalendri tähtpäevad

Tõrva Gümnaasium Kaido Mõts 12.klass EESTI RAHVAKALENDRI TÄHTPÄEVAD Referaat Juhendaja: Katrin Priilaht Tõrva 2011 SISUKORD 2 SISSEJUHATUS 3 JAANUAR NÄÄRIKUU 4 VEEBRUAR KÜÜNLAKUU 5 MÄRTS PAASTUKUU 6 APRILL JÜRIKUU 8 MAI LEHEKUU 9 JUUNI JAANIKUU 11 JUULI HEINAKUU 16 AUGUST LÕIKUSKUU 18 SEPTEMBER MIHKLIKUU 20 OKTOOBER VIINAKUU 24 NOVEMBER TALVEKUU 25 DETSEMBER JÕULUKUU 34 KOKKUVÕTE 37 KASUTATUD ALLIKAD 38 2 SISSEJUHATUS

Eesti rahvariided referaat

EESTI RAHVARIIDED Eesti rahvariie on meie esivanemate ajalooline riietus, mis on loodud sajandite vältel vastavalt võimalustele, vajadustele ja tavadele. Selle arengus võeti eeskuju nii naabritest kui kõrgkihtide rõivastest, kuid kõik välismõjutused kohandati oma maitse ja traditsioonidega. Rõivaste valmistamiseks kooti telgedel kangas, kasutati naturaalseid materjale- linane, villane. Värvide saamiseks korjati ja kuivatati erinevaid taimi ja keedeti nendes lõnga või kangast.

Kultuur