Eesti Rahvariided (0)

Rahvarõivad ( rahvariided ) on nii argi - kui pidupäevadel kantavad talupojarõivad, mis on iseloomulikud seisuslikule ühiskonnale. Rahvariided märkisid Eestis nii seisuslikku (talupojaseisust) kui ka rahvuslikku (maarahvast) kuuluvust. Nimetust rahvarõivad (esialgsel kujul rahvariided) hakati kasutama ärkamisajal, mil hakati uhkuse rõhutamiseks jällegi taotlema traditsiooniliste talupojarõivaste kandmist pidulikel kokkutulekutel.
Seoses linliku elulaadi levimisega 19. sajandi teisel poolel taandusid igapäevasest kasutusest rahvarõivad, samas hakati Eestis 19. sajandi teisel poolel propageerima rahvarõivaste kandmist rahvuslikel üritustel ja laulupidudel. Ulatuslikum rahvarõivaste taaselustamine rahvusliku peorõivana sai alguse 20. sajandi algupoolel. Tänasel päeval peetaksegi rahvariiete all silmas eelkõige 19. sajandi esimesest poolest pärinevaid pidulikke riideid .
Eesti rahvariided väljendasid teatavas mõttes seisuslikku ja rahvuslikku kuuluvust; lisaks sellele kujutasid nii argi- kui ka piduriided endast keerulist märkide süsteemi, viidates nii kandja sotsiaalsele seisundile, perekonnaseisule kui ka eale.
Rahvariided jaotati üldiselt kolme ossa:

Pidulikud rõivad ( kanti vaid pidulikel juhtudel, mis pärandati põlvest põlve);

Käimise rõivad (peamiselt kanti vähem pidulikeks käikudeks);

Igapäevased töörõivad (olid tehtud halvemast materjalist ja ilma kaunistusteta).
Peamiselt valmistati rõivaid kodukootud villasest või linasest kangast . Suurem osa rõivastusest oli kaua aega värvimata. Villased pealisrõivad olid valdavalt pruunid või mustad ning linased riided pleegitati valgeks. Seelikukanga kudumiseks värviti lõngad taimevärvidega (nt punast saadi madarajuurest). Usuti , et vöödel ja kinnastel oli kõige suurem kaitsevõime rõivaesemetest.
Rahvarõivaste piirkondlikud erinevused jagunevad nelja suurde rühma: Lõuna-Eesti, Põhja-Eesti, Lääne-Eesti ja saared.
Piirkondlikud erinevused, mis kujunesid välja 19. sajandiks , olid põhjustatud liikuvusest peamiselt vaid oma kodukihelkonnas ja sellest, et sealseid riietumistraditsioone austati ja neist peeti kinni. Põhja-Eesti riietus uuenes kiiremini ja rohkem, sest Eestimaa kubermangu kaubanduskeskuseks oli Tallinn ja mõjutusi andis ka kiiresti areneva Peterburi lähedus. Lõuna-Eesti jäi sel ajaperioodil Liivimaa kubermangu, mille keskuseks oli Riia.
Lõuna-Eesti
Lõuna-Eesti piirkonda kuulub 34 kihelkonda: Hargla , Helme, Kambja , Kanepi, Karula , Kodavere, Kolga -Jaani, Kursi, Kõpu, Laiuse , Maarja- Magdaleena , Nõo, Otepää, Paistu, Palamuse , Pilistvere, Puhja , Põltsamaa, Põlva, Rannu , Rõngu, Rõuge, Räpina, Sangaste, Setumaa , Suure-Jaani, Tartu-Maarja, Tarvastu, Torma , Urvaste, Vastseliina , Viljandi, Võnnu ja Äksi.
Talupojarõivastuses püsisid vanad rõivavormid, kuigi rahvariided ise olid ka Lõuna-Eesti siseselt küllaltki erinevad, siis 18. sajandil hakkas kohanema kahar seelik , algul ühevärviline, hiljem pikitriibuline, mis sai üldiseks 19. sajandil. Naised kandsid villaseid või linaseid piklikust kangalaiast õlgkatteid 19. sajandi keskpaigani (või kauemgi), kuigi need olid juba populaarsed muinasajal. Üldiselt kandis Lõuna-Eesti naine pikkade varrukatega, pilu või geomeetrilise tikandiga kaunistatud särki. Abielunaistel kuulus riietuse juurde ka tanu, mis oli tehtud valgest linasest riidest ning mida kaunistasid laubale jääv pits ja siidilindid kuklas . Meestel oli iseloomulik riietus ülikond, mis koosnes särgist, pükstest ja lühikesest kuuest. Erinesid ainult mulgi mehed, kes kandsid pikka kuube .
Lõuna-Võrumaa rõivastel oli ühisjooni lätlastega ning Lõuna-Eestis levis venepäraseid jooni (punane puuvillane lõng tikandites ja sissekootud kirjades). Vene rahvakultuur mõjutas eriti aga Kagu-Eesti rõivastus, eriti setudes, kes olid pikka aega muust Eestist poliitiliselt eraldatud. Setu naised kandsid 19. sajandi esimesel poolel kitsaste ja pikkade varrukatega venepäraseid särke. Kui oli pidulik sündmus, siis käis meestel ülikonna juurde ka särgi peal kantav valgest villasest riidest umbkuuetaoline vene naiste sarafani tüüpi kehakate, mida kutsuti rüüks nagu varasemat kuubegi. Rüü oli liigvarrukatega, mis rippusid seljal vöö alla pistetult. Setude kuuluvust lõunaeestlaste hulka näitasid nende ehted , peakatted , puusapõlled ja geomeetriline element, mida kandsid teisedki Lõuna-Eesti naised.
Mulgimaa on piirkond, kus säilisid vanapärasused eriti tugevalt, naised kandsid algelise lõikega särke, pearätte, puusapõllesid (mis olid arhailise taimornamendiga), kokku õmblemata vaipseelikuid, linaseid ja villaseid õlakatteid. Mehed kandsid pikki pükse ning kuni üleminekuni linnamoele kandsid mulgi mehed pidulikel puhkudel musti pikk-kuubi, mis sarnanesid lõikelt särgiga. Traditsioonilist rõivastust kanti kauem jõukamates peredes .
Põhja-Tartumaa ja Põhja- Viljandimaa läksid moemõjutustega kiiremini kaasa ja hiljem levisid need mõjutused ka lõuna poole.
Põhja-Eesti
Põhja-Eesti piirkonda kuulub 32 kihelkonda: Alutaguse , Ambla, Anna, Hageri, Haljala , Harju-Jaani, Harju- Madise , Iisaku, Juuru , Jõelähtme, Jõhvi, Järva-Jaani, Järva-Madise, Jüri, Kadrina, Keila , Koeru, Kose , Kuusalu, Lüganuse, Nissi, Paide, Peetri, Rakvere, Rapla, Risti, Simuna, Türi, Vaivara , Viru-Jaagupi, Viru- Nigula , Väike-Maarja.
Põhja-Eesti oli piirkond, mis võttis kõige kergemini uuendused omaks ning sealt edasi levisid uuendused ka ülejäänud Eestisse. Tallinna ümbruses levisid üle maa mitmed Euroopa moerõivastega seotud nähtused: meestel põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond ning naistel pikitriibuline seelik ja indigoga tumesiniseks värvitud villased rõivad. Põhja-Eesti rahvariiete kõige iseloomulikum joon oli, et naised kandsid varrukateta särki ja selle peal lühikest varrukatega pihakatet (käiseid). Käiste ja abielunaiste iseloomuliku tanu geomeetriline ornament asendati alates 18. sajandi lõpust lillkirjaga ja see omandas eripära eriti Virumaal. 19. sajandi alguseks oli Põhja-Eestis tavapärane naiste peakate pottmüts.
Nagu ka Lõuna-Eestis esines ka Põhja-Eesti piirkonna siseselt erinevusi. Rannaalade rahvariided olid Soome mõjuga, Peipsi põhjarannikul võis leida vene- ja vadjapäraseid jooni. 

Lääne-Eesti

Lääne-Eesti piirkonda kuulub 23 kihelkonda: Audru, Halliste , Hanila, Häädemeeste, Karksi, Karuse , Kirbla, Kullamaa, Lihula , Lääne-Nigula, Martna, Mihkli , Märjamaa, Noarootsi , Pärnu, Pärnu-Jaagupi, Ridala, Saarde, Tori, Tõstamaa, Varbla, Vigala ja Vändra.
Lääne-Eesti rahvarõivastel oli ühisjooni nii Lõuna- kui ka Põhja- Eestiga . Lõunaosas oli näha vanemaid elemente nagu Lõuna-Eestis, näiteks vanatriibulised pikad püksid, mida mehed kandsid. Piirkonnale iseloomulikud olid lambapruunid ja -mustad ülerõivad. Naiste ülikonda kuulus pikkade varrukatega särk, mille peal kanti kampsunit (jakki) ja liistikut ( vesti ). Liistikut kanti eriti Läänemaal. Rõivastusse kuulus ka kolmnurkseks kokkumurtud õlarätti, mida kanti nii otse õlgadel kui ka kampsuni all.
Pikitriibuline seelik kodunes 19. sajandi alguseks, sama sajandi keskpaigast hakati kandma ka põikitriibulisi ja ruudulisi seelikuid. Pikitriibulised seelikutele oli iseloomulik mitmest kohast kinniseotud vihtidena värvitud ja seepärast kirjuks jäänud lõnga sissekudumine. Kihelkonniti olid erinevad naiste peakatted. Kui põhja pool kanti pott- ja kabimütse, siis lõuna pool oli tavapärane hoopis eriilmeliste lillkirjaga kaunistatud tanude kandmine.
Meeste riietuseks oli põlvpükstest ja vatist koosnev ülikond. Läänemaal tehti see potisiniselt nagu ka Põhja-Eestis, Pärnumaale oli iseloomulik teha ülikond lambapruunist või - mustast villasest riidest. Pärnumaa villaste ülikondade omapäraks olid vasknööpidest hõlmakaunistused. Ala lõunaosas kandsid mehed endiselt vanatüübilisi pikki pükse.
Kuigi Lääne-Eesti võttis uuendused kiiremini vastu kui Lõuna-Eesti, siis kestis traditsiooniline rõivastus seal veel 20. Sajandi alguselgi, Kihnus, kui omaette lokaalses rühmas, kantakse traditsioonilist riietust veel tänapäevalgi.

Saared

Saarte piirkonna alla kuulub 20 kihelkonda: Anseküla, Emmaste , Hiiumaa , Jaani, Jämaja, Kaarma, Karja, Kihelkonna, Kihnu, Käina, Kärla, Muhu , Mustjala, Pöide, Püha, Pühalepa, Reigi, Ruhnu , Valjala, Vormsi .

Saarte piirkonna alla loetakse Saaremaa, Hiiumaa ja Muhu. Peamised moeuudised Euroopast jõudsid saartele Läänemere kui ühendustee kaudu. Palju ühisjooni oli saarte rahvariietel eestirootslaste riietusega, näiteks kurrutatud seelikud , mis kujunesid 19. sajandil põikitriibuliseks, hiljem pikitriibuliseks. Igal saarel oli rõivastus mingil määral erinev, Saaremal isegi igas kihelkonnas. Seda seetõttu, et rõiva kujunemist mõjutas saare asukoht, erinevused looduslikes tingimustes ja sellest tulenev erinev majanduslaad.
Saaremaa naised kandsid pikkade varrukatega särke ja liistikuid, Hiiumaal aga käiseid. Käised olid tavapärased ka Muhus , kuid 19. sajandil said neist vaid traditsioonilised pruudi - või noorikurõivastuse osa.  Jalas kanti kingi , ainult Muhus pastlaid.
Saatel panid naised pähe lõua alt mähitavad linikud, papi või Hiiumaal vitsarao abil vormis hoitud tanud või üllid, mis on sarvedega või baretikujulised lambanahksed talvemütsid. Saaremaal kandsid naised ka kootud tuttmütse.
Meeste ülikonnad ja ülerõivad oli värvilt lambapruunid või -mustad, Saaremaal Sõrve poolsaarel ka hallid . Saare mehed ei võtnud ülejäänud Eesti meestega ühiselt omaks lühikest kuube ega põlvpükse.
Vöö
Vöödel ja paeltel oli rituaal - ja kinkeesemetena kindel koht eesti rahvatraditsioonis, mille tõttu eriti vööd kujunesid eesti käsitöö- ja rahvakunstitoodete silmapaistvaks esemeliigiks. Rahvas uskus vanasti, et vöö, annab kehale tuge, teeb keha üldse tugevaks ja hoiab seda haiguste eest, seepärast seoti vöö isegi ööseks ümber, et magades „keha välja ei veniks“. 
Tänu vanade geomeetriliste maagiliste motiivide kasutamisele on püsinud kaua vööde sümbolväärtus. Vöö oli keerulise ornamendiga rituaalse, põlvest põlve pärandatav kõrgema astme talisman. Keeruliste ornamentidega rituaalvöödel oli võime pöörata saatust paremuse poole, seepärast kasutati neid ohtralt pulmakommetes, ohverdamisel iidsetele hiiepuudele.
Eesti kirivööd on valdavalt ühe domineeriva põhivärviga. Lisanduvad teised värvid kesktriibus ja äärises. Sagedane on vöödel 2-3 värvi kasutamine. Värvide arv võib olla ka 1 või 4. Eesti rahvapärase tekstiilikunsti vanemad värvid on seotud kodumaise taimestikuga. Punase värvi saamisel olid peamiseks värvimadara juured; pruunil- paakspuu koor, pohlavarred, sammal , käbid; rohelisel - sammal, kanarbik , koerputk; sinisel - mustikad .
Vööde ja paelte rohkuse tingisid nende küllaltki erinevad kasutamisviisid, üldine kodune kudumisoskus ja siit tulenev vöö- ja paelaliikide mitmelaadsus, ornamendi värvi- ja variandirohkus. Rõivastuse üksikosadest on vööd ja paelad arvatavasti ühed vanemad. Nende tähtsamaiks ülesandeks oli rõivaste kinnitamine, olid nad ju oluliseks väikedetailiks nii igapäevase kui piduliku rõivastuse juures. Vöö kandmist põhjendati ka tervise hoidmise vajadusega ja mitmete maagiliste uskumustega . Eesti naistel oli tavaks kanda kõvasti ümber keha mähitud pikka vööd kogu ööpäeva jooksul, s.t. isegi magamisel. Eriti tähtis oli vöö tõstmise juures.  Hommikul kõvasti kinnitatud vöö kandmine võimaldas „ päeva läbi rügada“. 
Vööde ja paelte kudumist nagu teisi käsitööoskusi hakati õppima varakult. On säilinud ilusaid vöid, mida on kudunud 9-12 – aastased lapsed. Sageli oli vööde kudumine üheks karjalaste lisatööks. Kui karjas olles poisid hoidsid ka tütarlaste hoolde antud loomi, siis said nad selle eest vastutasuks vöid. Vööde ja paelte valmistamisel oli osa ka tavaliselt hilissügisel korraldatud neidude ühisel käsitöö-ja lõbustusõhtutel.
Kasutatud kirjandus
https://et.wikipedia.org/wiki/Eesti_rahvar%C3%B5ivad
http://www.rahvaroivad.folkart.ee/et
https://www.tlu.ee/opmat/tp/eesti_rahvakunst/riided.html